Kui kogu rahvas 1944. aasta suve suhtes näis Hitler olevat rahulik. Venelased ründavad, see oli selged, aga ükskõik, kus nad pealetungivad, seisad sakslaste idapall nende ees. Inglismaal koonduvad Ameerika inglise Kanada väed. Need aga on sõja-Aasias, algajad. Saksamaal on sündimas salarelv, mis lööb vastase plaanid lõplikult segamini. Selles oli füürer kindel ja sellest lähtusid kõik tema vastutegevuskavad. Meil kindralstaabis ei jäänud muud üle, kui tema optimismi jagada. Ometi ei osanud meist keegi siis arvata, kust meid esimesena rünnatakse. Võimalusi oli rohkesti, sest vastaste väed nii idas kui läänes olid pealetungiks valmis. Kuid ka meil oli veel võimalusi. Wehrmachti kindralstaabi ülema Wilhelm kaiteli. Tunnistusest Nürnbergi protsessil pealetungiks oldi tõepoolest valmis nii idas kui ka läänes seekord ka läänes. Kolme liitlasriigi tippjuhi kohtumine 1943. aasta novembris Iraani pealinnas oli mõndagi paika pannud ent seda oli tegelik elu veelgi rohkem teinud. Nõukogude armee suurpealetungid olid isegi strateegias võhikule selgeks teinud, et meie maa saab fašistliku Saksamaast jagu ka ilma võõra abita. Ja seepärast oli läänes kiireks läinud. Teine rinne, mille avamist oli kaks aastat edasi lükatud, hakkas nüüd reaalsuseks saama. Nõukogude ajakirjanik Daniil graminov, kes sõja-aastail töötas Inglismaal, kirjeldab üht sündmust. 1944. aasta jaanuari keskel maandus Londoni lähedal lennuväljal kiire raskerelvadega varustatud lennuk, mida Escortlasid, moodsad hävitajad. Lennukist väljus Ameerika mundris keskmist kasvu laiaõlgne mees tutvustamisel laside laia naeru ja ütles iga käepigistuse juures valjusti asjanhawar. Äsja Lääne-Euroopas asuvate liitlasvägede ülemjuhatajaks määratud kindralit saatis pikka kasvu kõhn nahkmütsi ja kinnastega mees Ado Teder Inglise õhujõudude pea. Marssal. Lennuväljalt sõitsid haisen, hauar ja Teder Londoni teise serva, kus nende jaoks oli ette valmistatud peaaegu terve kvartal elanikest tühjendatud maju. Seda kvartalit ümbritsesid kaitsesalkade ahelikud. Tühjadesse majadesse asusid inglise ja ameerika kõikvõimalike väeliikide ohvitserid, kelle vasakule varrukal õla lähedale ilmus senitundmatu embleemi kuldne mõõk mustal alusel, mille kohal Vikerkaar. See oli Euroopas asuvate liitlasvägede kõrgeim mastaabi tunnusmärk. Selle staabi enda formeerimine osutus küllaltki raskeks, sest inglaste ja ameeriklaste vahel puhkes terav võitlus vastutavate staabikohtade pärast. Hoolimata sellest, et oli deklareeritud eesmärkide ühtsust püüdis iga liitlane staapi panna oma mehi. Inglased esitasid haisen Hoverile teenekatega ja kogemustega ohvitseride pika nimekirja, mille kõrval ameeriklaste nimekiri näis päris kõhnana ja selleski kirja pandud mehed olid oma esimese lahingukarastuse saanud alles Põhja-Aafrikas. Seepärast oli loomulik, et staabiosakondades, kuhu sattus võrdne arv inglasi, ameeriklasi, võtsid esimesed juhtiva positsiooni enda kätte. Inglased haarasid kohe enda kätte kõrgeim mastaabi kõige tähtsama osakonna luureosakonna. Londonis asunud emigrantlike valitsuste kaudu oli inglise luure loonud ulatusliku võrgu Prantsusmaal, Belgias ja Hollandis. Samuti oli ta loonud sidemed kõigi okupeeritud maade vastupanuliikumistega, keda varustati raadiosaatjatega ja kellele anti järjekindlalt luureülesandeid. Ameeriklastel olid tugevad sidemed ainult Saksamaal, kus neil oli viimastel sõja aastatel õnnestunud luua alaline kontakt saksa sõja ja vastuluure ninamehe. Admiral Kanaarisega. Pinev võitlus puhkes inglaste ja ameeriklaste vahel nõndanimetatud ühiskondlike sidemete osakonna juhtimise pärast. See osakond tegeles propagandaga nii armees kui ka väljaspool seda. Osakond varustas infoga korrespondenti, et mõjutada avalikku arvamust väejuhatusele soovitud suunas. Seal algatati mitmed nõukogudevastased aktsioonid. Näiteks Euroopa mandrile. Sissetungi alguses alustati hädakisa, et Saksa Normandia vägede koosseisus olevat olnud Vene väeosi. Midagi sarnast muidugi olla ei saanud. Rahvusvahelisi kokkuleppeid eirates olid sakslased hoopiski rakendanud Nõukogude sõjavange kaitserajatiste ehitamisele Prantsusmaa rannikul. Teatavaid tulemusi sel kampaanial siiski oli. Inglastest lugejad kirusid nüüd vähem liitlasi nende vähese aktiivsuse pärast Normandias. Või kui punaarmee oli Minski piirkonnas sisse piiranud suured fašistide jõud, andis osakond ajakirjandusele suunised, et punaarmee polevadki midagi ära teinud sakslased taganevad Valgevenemaal vabatahtlikult. Kuid siiski polnud inglastel ühiskondlike sidemete osakonnaga erilist õnne. Kui hiljem kõrgem staap kolis vabastatud Pariisi, kavaldasid ameeriklased oma liitlased üle. Neil õnnestus peaaegu osakonna kogu inglastest koosseis Londonisse jätta. Sestap siis inglaste kaebused, et nende ameeriklastest võitlus vennad propageerivad üksnes enda võite. Kui aga jutt kaotustest, siis nendesse jäävad süüdlasteks üksnes inglased. Loodi ka nõndanimetatud psühholoogilise sõjaosakond, kelle ülesandeks oli propaganda vabastatud maade ja vaenlas maade elanikkonna hulgas. Selleski andsid esialgu tooni inglased, ent varsti tuli neil oma positsioonid ameeriklastele loovutada. Nüüd siis toit, haisen Hower. Sõja alguses oli ta olnud üksnes tanki ja mehhaniseeritud vägede spetsialist kuid oma uute ülesannetega kodune seda kiiresti. Kuigi teda üldiselt peetud pehme iseloomuga inimeseks, osanud ta olla oma alluvate suhtes ka range ja nõudlik. Üks näide. Itaalia sõjakäigu ajal oli kindral pätten löönud üht haavatud sõdurit näkku, kuna see oli väejuhatuste õiglaselt kritiseerinud Eisenhower seadnud betoni valiku ette, kas avalik vabandus või erruminek. Eri väeliikide juhatajateks määrati kolm inglast. Markantsem, neist muidugi maavägede juhataja Montgomery võimuahne ja jesuiitlikult kaval väejuht sõjaasjanduses aga täielik diletandid. Liitlaste merejõude juhatas admiral häning õhujõude pea marssal Mallory. Kumbki neist ei jätnud märgatavat jälge sõja kulgu Lääne-Euroopast. Liitlaste kõrgeima staabi kohal kummitas aga võimsa Churchilli vari, kes oluliselt mõjutas strateegia ja taktika väljatöötamist pidades esmajoones silmas briti impeeriumi majanduslikke huve. Ameeriklased olid 1944. aasta esimeseks pooleks Inglismaale koondanud esimese, kolmanda ja üheksanda armee umbes poolteise miljoni mehega. Need armeed olid täiesti mehhaniseeritud. Kogu läänerindel ei olnud liitlastel ühtki hobust. Inglise relvajõududes oli mais 1944 umbes 650000 meest. Siis moodustati Inglismaal veel eraldi kanade armee. Lagedale tulid uued sõjavahendid, kujuvad tankid ja dessant plaanerit. Viimaste jaoks eraldati tervelt kolm diviisi. 1944. aasta varakevade pühendasid liitlasväed ulatuslikele manöövritele. Veel sõjaajakirjanik Daniil gramiinovilt. Mõned märkused. Kõik manöövrid olid avalikud, neid varjati, oli võimatu. Nii oma elanikke kui sakslaste eest. Kolasid ju Franco diplomaadid Inglismaal vabalt ringi. Naabruses staablinis asus Saksa saatkond. Kõrgeim staap tegelikult ei tahtnudki ettevalmistusi varjata, saladuses hoiti ainult, kus ja millal mandrile tungitakse. Pärast seda, kui loodi sidemed Kanaarisega likvideeriti kiiresti saksa luureagentuuri-Inglismaal. Loomulikult võttis inglise luure etega pettemanöövreid. Tegelike vägede koondumiskohti. Lõuna-Inglismaal kaeti hoolega õhust. See kate tugevnes, seda rohkem, mida lähemale tuli opereerida. Tsiooni tähtaeg mai teise poole alguses toimus kindral Eisenhoweri juures viimane nõupidamine. Asjanover tegi teatavaks ilmaprognoosid ja muud andmed palus kõigil kiiresti välja öelda oma arvamus ja seejärel lahkuda. Otsuse tahtis ta langetada üksinda olles ja ta otsustas Euroopa kontinendile tungitakse viiendal juunil 1944. Meil pole tarvis mälumängu algatada küsimaks missugustes rindelõikudes oli Nõukogude armee 40 aastat tagasi pealetungi valmis. Tegelikult oli ta siis valmis selleks igal pool. Strateegia aga nõudis pealöökide suunamist teatavatele kõige olulisematele lõikudele. 1944. aasta suvel oli neid lõike mitu ja oma lähemates saadetes püüamegi anda pildi suurtest operatsioonidest Valgevenemaal, Karjalas, Ukrainas ja Baltikumis, mis lõppkokkuvõttes tõid kaasa fašistlike anastajate lõpliku väljakihutamise meie maalt. Oodake, on siis need saated ära? Täna aga minge veel kord Eesti sõjameeste juurde, kes 40 aastat tagasi olid sünnimaa piiride lähedal ootel, olid ootel ja võib-olla isegi pettunud, et veel lahingusse ei pääsenud. Tundub ehk kummalisena, Ki see ütlemine pettunud, et veel lahingusse ei pääsenud. Aga nii see oli. Ehk saame sellest paremini aru, kui kuulan ära Vladimir karu, kes 1944. aastal oli seitsmenda diviisi 36. üksiku sapööripataljoni majandusmees nats vill, nagu toona sõjaväes nimetati. Pärast sõda oli ta pikka aega ETK, Velli reklaamijuht on teeneline kaubandustöötaja. Tema üksuse asukohaks oli siis via küla teispoolluga jõge. Väljakülvamine läksime veebruaril, kuulja, olime seal suveni. See valja küla oli ka äsja vabastatud rajoon, kui meie sinna saabusime, need olid juba teated. Mobiliseeriti nende külast üksikud meeskodanikud. No me vaatame, et nüüd ju meil ka asi läheb tõsiseks, et kaua siin oleme, tähendab, varsti on meil ka minek. Ootasime selle päeva, millal, millal meil see minek tuleb ja seda päeva ikka ei tulnud. Ja oli juba kevad, tuli suvi hakkas, kohalikud inimesed hakkasid, vaata, mis tüübid need siin on, siis koostas meie omad mobiliseeritakse ja veergu, hakkasime minema rohelisemaks ja tuli mõne kohta tuli surmateade ja teade, et kohalik mees, kes mobiliseeriti, on haavatud haiglas Meid omal hakkas ka Austria juba nagu piinlik kohalike inimeste seejuures. Me ei oska servast midagi vastata. Aga kui meie päev tuli, siis meil meid oli tarvis. Ootamine tundub ikka pikana, aga ega siis käed rüpes ei oodatud, jätkab Felix Kaskneem, kes 1944. aasta kevadel sai peale nooremleitnandi ulakut juhatas tagavarapataljoni üht rühma. No muidugi, kui teated, soldat, keda istuda ei lasta, temale leitakse alati ülesanded ja töö. Ja meie väeosadele oli suureks tähtsaks üles anness kindlustada Luuga jõe joonel tagasi võidetud territoorium. Seda tööd me tegime siis seal, no võib arvata ikkagi paar kuud kindlustustööd, ega neid ka siis kerged ei olnud, oli seal kindlasti oma väike võistlusväeosade ja allüksuste vahel, kes kvaliteetsemalt ja paremini kindlustatud kaevikud ja laskepesad ja tulepesad ja, ja staabiruumid, neidki oskab bar välja ehitada. Samal ajal tuli liivase maa sees, ei olnud seal paljas kaeviku kaevamisest pannid, kaeviku seinad olid seestpoolt pooderdada ja tugevasti vooderdada, sest ega me ei tea, mis tingimuses niit võib sõjalis-tingimustes vaja minna. Ja peale selle tuli kõik, see ju vastavalt Meile õpetatud olukorra järgi maskeerida. Et neid siis nii nii maapealse vaatlusega õhuvaatluse korral ei oleks neid siis kohe avastatavad. Miks kindlustused luga jõe ääres rinde tagalas, kindralleitnant Lembit Pärn kirjutab oma mälestustes selle kohta Ühenduses SS-tankikorpuse ja saksa, 54. armeekorpuse väekoondiste kasvava aktiivsusega ning seetõttu, et saksa fašistlike vägede tuli Narva jõe idakaldal jaanilinna juures tugijala andis rinde juhatus korpusele korralduse igasuguste ootamatuste vältimiseks ehitada Luuga jõe idakaldale tagavarakaitseliin, siduda seda tööd lahingulise ettevalmistuse plaaniga. Kindlustusi ehitati kuuvalgetel öödel enne koitu treeniti jõe ületamist, siis tehti 360 kraadine pööre ja rünnati vaenlast omaenese ehitatud kindlustustel. Sellele järgnes korralik puhkus õhutõrjerelvade kindla kaitse all. Kombineeritud õppused kestsid esimese juunini. Selle ajaga kaevasid korpuse väed ligikaudu 100 kilomeetreid. Täisprofiilis transfeesid ligi 30 kilomeetrit, ühendus käike üle 6000 laskepesa ja tulepositsiooni, suurtükkide, miini ja kuulipildujate jaoks ehitasid staabiruume, sidesõlmi, laskemoonaladusid ja nii edasi. Õppuste iseloom korraga vaatasin, et muutus. Meile tulid uued eeskirjad, mille järgi õpetati meile kiiret ja operatiivset pealetungivõtteid. Oli isegi neid päevi, kus me kaks kord päevas Ega see ausalt öelda kerge ei olnud, sest kaheksa kilomeetrit kahe tunniga tsentri lahvi lahingõppuste tingimustes minna sealt tagasi ka tulla, see on kokku 16 kilomeetrit, siis lõunat süüa ja pärast lõunat. Kas sama rajoon mõni teine rajoon, tuli samuti sellist lahingõppustega jälle kaheksa kilomeetrit kahe tunni gladi minna. Õppuste iseloom muutus mitmes asjas. Vanasti arvestati, kui on soov, et seda arvestati nagu veekogu, kus siis rinne too servani sai arvestatud ja sealt nagu edasi mineku võimalused ei olnud. Kuid meil hakkasid peale sooläbimise õppused. Tuletati meelde vana Suvorovi ütelus, koost läheb läbi, Põdersiad, läheb läbi Vene sõjamees ja kuusk enam põder läbi läheb ja läheb Vene sõjamees ikka läbi. Peale lahingvarustus oli igal mehel, kaenla algaks okstest punutud mati, see oli umbes poolteist meetrit pikk ja meeter lai. Ja kui tõesti sattusin sellise koha peale, kus ja pind enam jalga ei kandnud, siis sai matid ette visata demontide mööda ikani. Kolmas õppuste vorm oli ületamine ja läppi Aburzeerimine väikseid jõekese väikseid veekogusid kohapeal leitud materjalid tuli selle juures ära kasutada, sest veel mingisugused forsseerimis vahendid meil kaasa antud ei olnud. Ja need märgid kõik näitasid, et nisukesi teadmisi on meil vaja. Justkui me jõuame Eesti vabastamislahingutesse. Pöörid käisid Narva jõe kaldal seal vaatluspunkte tegemas ja kõik need kindlustustööd tähendab, mis, mis läheb kaitseliinil, tarvistan ja nendega oli niimoodi, tähendab, et kui meie olime, tegeleb toitlustamisega ja mehed olid folla seal nädal-poolteist kaks olid ära, tähendab, Janeli viidi toit järgi. Meie hobuse vees läks toiduga ühte punkti, tema andis ainult seal üle, mitu korda ta üle antis. Seda, seda keegi ei teadnud. Sellepärast, et sapööri eeltöö pealetungi, operatsioonide vaatluspunktide ehitamine, see oli nii salastatud ja nii, et seda meie neid ise ei peagi teadma. Ja ega meil lapsed polnud ja meid ei huvitanud ka see teatud rajoonis väeüksused edasi liikusid selle Leningradi oblastis, siis sapöörid läksid. See õppuseks seda nimetada ei saa, see oli kõik oli seotud nagu tegeliku praktilisi vajaliku tööga. Ja meil meil seal ütleme, saavatajast. Suve hakul tuli korpuse sõjameestel läbi teha veel üks katsumus. Sellestki jutustab kindralleitnant Lembit Pärn oma mälestusteraamatut vahendusel. 10. juunil 1944 asusid Leningradi rinde parema tiiva väed Karjala maagitsusel pealetungile ja vabastasid pärast 10 päeva kestnud visasid lahinguid 20.-ks juuniks peaaegu kogu maagitsuse ja Viiburi linna. Vaenlase desinformeerimiseks anti meie korpusele käsk seitse päeva enne selle operatsiooni algust, kolmandast kuni 10. juunini teha manöövreid, imiteerida suurte jõudude koondamist Soome lahe äärde. Selleks tuli algul kaheksanda juunini viia iga päev korpuse väeosad mere äärde ja öösel jälle tagasi tuua endisesse paika, et demonstreerida vähemalt kolme korpuse ja julgestusväeosade koondamist Soome lahe rannikule Shippe levi, majaka ja KaPorje lahe juurde. Järgmistel päevadel kuni 20. juunini demonstreerisid korpuse sapööri väeosad ettevalmistusi dessantoperatsiooniks. Esimestel päevadel tegi vaenlane korpuse manöövrite piirkonnas õhuluuret ainult üksikute lennukitega. Järgnevatel päevadel, eriti aga 13.-st kuni 15. juunini oli peale intensiivse õhuluuremerel sageli näha vaenlase luurekaatreid. Manöövrite eesmärk saavutati. Läbimõeldud demonstratsiooniga äratas korpus Karjala maagitsused oleva fašistliku väejuhatuse tähelepanu ja ta ei manööverdanud oma kaugemate reservidega, kartes, et punaarmee maandab Viiburi juures tiibadel ja tagalas suure dessandi. Sõjamees jääb sõjameheks igas olukorras. Lihttöö peale oli antud oma mingisugused normid ja kui me need normid päeva üles olime täitnud, see oli siis juba juba meie vaba aeg pärast seda endale soldat selle vaba aega peale hakkab, läks mõni aeg mööda, meil oli, on väeosale oma klubi, kus käis siis siis isetegevus õhtuti tantsu ja ehitas eluga jõe äärde endale toreda leilisauna üle paljude aegade saime siis toredalt suvises ajal saunas käia, kuumal saunalaval summ Käia jälle lavale tagasi. Nii mitmedki kenad tantsuõhtul on tänapäevane 40 aasta pärast veel meelde jäänud. Ega see sapööride juures teisiti olnud. Laulmise käis, see oli magustoidu eest. See oli meil mõned niuksed kitarristid ikka, kes koheid olid ka selle laulu toetajad ja eestvedajad ja minul oli seal üks väga hea sõber. Harriskitševuste tegime kahe peale ühe. Kui pleed siis laulsime seda oma väeosas ja ja ükskord oli isegi üks diviisi staabi ulatuses üritusse, siis kindral Pärn istus esimeses reas ja v8 siis esitasime oma laulul diviisi sünnivaludest on aasta mööda läinud ja nooruk aasta kestel mitmeid teid on läbi käinud, sõjakunsti, kavalust on õpindiga mees ja igal ühel sooviks oli olla teistest ees. Ja viimane salm on siis üks aasta pingsalt elatud, kuid suured teort veel ees, sest koju saada igatseb hulgast iga mees, kuid võit läbi lahingmüra kodumaale läheb, kus mälestustes armsas saanud kodupaiku näed. Sõjamehi ei unustanud ka kunstirahvas, meenutab toonane Eesti riiklike kunstiansamblite näitleja Kaarel Toom. See oli 44. aasta juunis-juulis. Ilmad olid väga, väga ilusad ja eriti meeldiv oli Luuga jõe kallastel olla. Seal olid mehed ennast väga hästi sisse seadnud. Väga head olmetingimused Tänapäevase termini järgi. Mehed olid päevitunud, soid ujuda ei ole, meil näitlejatel muide, oli niisugune kuurordi Velu taeval Peetsitasime, ujusime seal ja sõudsime paadiga jõel ja kalastasime. Õhtul olid siis etendused ja see rindebrigaad oli selles suhtes ka erinev kõigist teistest. Et see koosnes ainult draamanäitlejana test ja repertuaaris olid ainult draamateosed. Ants Lauteri näidend sides naised, hirmu silmad. Ja need näidendid olid ka selles suhtes jälle huvitavad. Et Lauter kirjutas nad kindlatele näitlejatele. Iga kuju jaoks oli tal olemas juba kujutluses. Trupi näitleja näiteks hirmu silmad olid spetsiaalselt kohe pinna jaoks kirjutatud ja see oli üks pinna ilge osadest ja see Lauteri näidenditega esinemine jäigi meil viimaseks esinemiseks sõjameestele. Kummaski diviisis oli oma häälekandja ja seal reageeriti väga nii tunnustavalt ja eriti just Ma mäletan, Ralf Parve kirjutas punaväelasest, et seda rindebrigaadi kava tuleb pidada kõige paremaks kõige küpsemaks, mis seni meile pakutud on. Ja ka need näidendid, need olid hästi kirjutatud, eriti mis sõjameestele lähedane oli, nende elust oli sides. Osalesid ainult sõjamehed ja tegevus toimuski nii nagu pealkiri ütleb sideüksuses. Ja teine naised seal oli neli naistegelast ja neli naist. Meil trupis oli ka nii, et igaühe jaoks oli, et osad ette nähtud ja need naised olid evakuatsioonist. Ja siis esimene pilt toimuski tagalas. Kuidas need naised olid seal sisse elanud ja kohanenud tagalatingimustes. Ja teine pilt naistes toimus juba lahingutes. Sealt võtsid ka siis mehed mehed, osa aga kolmas hirmu silmad, selle tegevus toimus juba vabastatud Eesti pinnal. Hirmu silmad valmis tal kõige varem. 44. aasta kevadel. Kui ma ei eksi, siis aprillikuus alustasime sellega tööd ja Lauteri lihtsalt üks õhtu kutsus, et tulge nüüd kõik proovil ja luges ühe näidendi ette ja küsis siis, et noh, kuidas on. Me ütlesime, et gurraamat, see on ju haruldane asi, kes selle kirjutas. Lautor siis pobises omaette, et olisin öösiti sedasi aega ja tund ei olnud, panin siis paberile. Nähtavasti tal oli veel palju öid, kus und ei olnud ja, ja siis kirjutas mõne aja pärast naised ja sides ja võrdlemisi kiiresti juunikuus olid kolm kõik katuse all, niiet sõitsime siis väeosadele esinema nendega. Ja üldse, sellest viimasest ringreisist on jäänud kõige paremat muljet just sellepärast, et ta langes perioodiliselt ka kokku selle kõige ilusama perioodiga. Just see kojujõudmine siis ei olnud enam mingit kahtlust, et me koju jõuame. Et Eestimaa vabastatakse. Küsimus oli ainult päevades. Mõne mehe kojutulek ja tulek lahinguülesandega läks teistest märksa kiiremini. Kuidas siis? Seda meenutab praegune Eesti NSV kalamajanduse valitsuse juhataja asetäitja Hanskaal. Korpus sai ülesande asuda Luuga jõe äärde kindlustatud liinide ehitamist siis umbes samal ajal kutsuti mind korpuse poliitosakonda oli üks võõras tundmatu major kes küsis, et kas teda tsite minna Eestisse maitseline, muidugi ta. Aga kas te kiiremini tahad? Asja muidugi kiiremini kui anke häire ja võiksime kohe minna. Veel kiiremini, nagu ma ütlesin, on teil nii palju autosid, et panna kõik mehed peale ja ei, aga ma mõtlen just seda, et lennukiga mõtlesin, kuidas lennukiga on võimalik sõjaväe Ozini ümber paigutada, ta laule terve sõjaväeosi ei ole, aga kõik see gruppige lähete lennukisse hüpata alla, oletegi vaid seda, mis ülesanded siis oleksid, auh, luureülesanded. Hakkasin kahtlema. Et ülevalt alla hüppamisel niiske, väga tundmatu asi, et kuivõrd see selle julgustükiga, mina toime tulen, on veel väga küsitav. Tants, kui te põhimõtteliselt olete nõus, siis on küsimus otsustatud, vastaja ei julgeta või ei julge või tahate või ei taha seda te otsustate ise, et mul on paljude meestega juttu olnud ja nad on õhta öelnud, et ei, ma ei taha hüpata, aga hommik on kõik sellega nõus. Ja tõesti, nii iilisse inimese psühholoogia ongi, et kas kolm 400 kilomeetrit kõigi oma varustusega vantsida mööda teid ja metsi või pool tundi või tund aega natuke hirmu. Siis otsese siiski hirmuga sihukseid. Järgmine päev, et ma olen siiski nõus, kui on vaja hüpata, siis hüpata käes ja vist natuke lihtsam, kui, kui jala marssida oligi, nii et väike aeg ettevalmistust ja läksime lennuväljale. Panime Saksa mundrid selga. Saksa relvad ka ja kõik meil oli sakslaste oma. Poisid, kus tahad sõita, võttis oma kaardi välja. Me tegime kaardi peale risti, kuhu me tahaksime tema tõmmas ringi Ümera. Sõidame ja läkski sõiduks lahti. Niipalju veel mäletan, kui ülefrondi Narva juures lennuk sõitis, siis õhutõrjet kaunis tugevasti tulistas, üleval oli veel näha, kui päike läheb looja. Aga kui juba maapinnale jõudsime, siis enam mingit päikest näha ei olnud ja oli juba suur videvik. Lendur viskas väga täpselt meetri täpsusega sinna, kus, kus me tahtsime. Esimene käik oli meil kiireste langevarjud ära peita. Tagavaravarustus, mis meile kaasa antud eraldi väikses konteineris, see ära peita, teha väikseid baasid omale ja antud kohast kiiremini minema minna. Läksime pool ööd ja oli ka esimene side keskusega keskusest. Tuli vastus, õnnitleme teid õnnelikku kohalejõudmise puhul ja soovime edu järgnevaks tööks. Esimene ülesanne oli minna Tallinn-Narva maanteele, jälgida, milline liiklus on praegu ja milliseid veoseid veetakse Narva poole, mida tagasi jõudsimegi. Hommikupoolik sinna piirkonda juba Maandi tuli, vastav, täpset kohta ei osanud kaardi peal orienteeruda. Eemal paistis, et on teerist, kus on teeviidad peal. Vaatasime, et me oleme siiski üks kolm-neli kilomeetrit vähemalt, kui mitte rohkem antud kohas, mis meil esialgu välja valitud oli kõrvale läinud. Ei arvestanud seda, et siiski meil olid relvad, see metallilmsed, püssi natuke nihutas ja koht ei olnud täitsa täpne. Kuna nüüd oli koht juba teada, hakkasin minema sinna. Esialgu veel meie väljavalitud koha suunas, tegin väikse puhkuse maantee ääres küünis. Sealt läks mööda sakslaste kolonn, vaatasime küüni seinapragude vahelt, mis oli esimene õnnelik momentselt, kui sakslased olid mööda läinud, kolm-nelisada meetrit, oli nendel puhkepeatusmeed kahele poole teed valgusid laiali. Oleks see puhkepeatus juhtunud meie kohal, muidugi oleks siis meie teekond lõppenud juba üsna varakult seal ära. Läksime siis oma väljavalitud kohta, vaatasime, et kõrgem küngas, kus oli kuivem, kuulsime üle tee saksakeelset juttu ja korraldusi, hakkasime jälgima üle tee. Tuli välja, et töötas üks saksa trahvipataljon lõikas metsa, ümberringi olid valvurid ja keske, sis töötasid Saksa sõjaväelased. Ilma rihmadeta, ainult kuulsime kamandusi, nägime, et neil olid valvuritel käes püssivardad ja vahetevahel Anssidel trahvipataljoni meestele vardaga üle selja. Jonad siis ist hästi töötanud, esimene kokkupudeli sakslasega üsna varsti vaja. Läksime vegi jalgrada, oli järsku saksa tunnimees, on ees. Seis mis v te olete, kuhu lähete? Esitage dokumendid. Esimest korda siis esitasime. Dokumendid, mis meil olid ja sakslane uuris, jäi rahule. Sealjuures oli veel moment, küsisin, kas suitsumees ka oled ja kas teil suitsu on, et mul otsas. Hakkasin kätt tasku panema ja tuli välja. Meil oli Nõukogude Liidu suitsud. Oli tol ajal üks suits, Bogaater, need olid rinnataskus. Kui käeliigutus oli tehtud, siis tuli seda asja jätkata. Ma küsisin, et kas te olete frondile olnud vä? Kindlasti ei ole. Me oleme olnud ja me saime venelaste suitsu. Kas sakslased räägivad trofeed nii peensusteni, ei osanud isegi varem küsida, võib-olla ehk oleksingi öeldudki. Aga sõna oli öeldud pärast, nagu peale seda kontrollisime siiski trofeed, sõna oli ka haige, mis andsime talle suitsu, jääb või isegi mõõtsime ja läksime edasi, tema jäi rahule dokumentide kontrollimisel edasi ja terve rida ülesandeid, mis oli, ja asi lõppes siis sellega. Kui ükskord meie väed tulid ja läksid mööda, jäi siis juba oma nõukogude tagalasse. Ja juba siis läksime, teadsime ära väeosa staapi, et me oleme nishi siuksed mehed ja saadeti meid ära kogumiskohta arvatavasti siis seal olid juba terve rida meelsusi mehi juba ees. Meile tuldi Leningradist järele ja autoga veidi Leningradi. Milleks niisugused grupid maandati? Need olid Eesti NSV vabastamist kavandavate väekoondiste silmad ja kõrvad. Vaenlase ükski samm ei jäänud tähele panemata. Keskus sai nendelt gruppidelt üle Eestimaa regulaarselt informatsiooni ja see aitas oluliselt teed tasandada edasi liikuvatele vägedele. 20. mai 1944 oli suure isamaasõja 1064. päev. Võiduni jäi veel 354 päeva.