Kui kogu rahvas Lapsi blokaadist veel märgid, käekesed kõhnad mängimas, pargiteel nägin muretud naad juustes päike ja pärnapuu mesilased, lõhnad, nõnda neid hellalt nüüd hoiab, kogume maa. Naerab tellinguid, tütarlaps, autähed rinnas, lubjases põlles ja pea ümber valguse ring. Haldjana valvas ja mehiselt kaitses ta linna niita Leningradi, ise ta nooruslik hing põhjasuviste eedeni valgete vaikus kuulata, ainult mida kõik lendavad, need taevas äsja, kus kahuritormidest kaikus, hargnevad ükski hõbepilvi tegid. Reinhold klieri tuttav ülev muusika ja poetess Debora Vaarandi värss meenutus nelja aastakümne tagant viivad meid taas kangelaslinna, kus 1944. aastal sajad eestlased töötasid. Sünnimaale tagasituleku ootel. Ikkagi ise kojuigatsus, kole suur, see oli ka nii piinavalt suur, vähemasti minul oli ta küll väga suur. Kuna ma olin noh, ikkagi maalapsena kasvanud ja ja, ja siis igatsesin agama oma sinna kas või Saaremaale. Ja loodusesse loodust ikkagi nägi väga vähe, sõja ajal. Ma elasin Moskvas ükskord me saime kuskile minna, šefluskorras, kaeva maisel aiamaad üle, siis tuttav elamus ja kõik oli nii kiirgav, roheline, ilus. Sest no lihtsalt ikka kivide vahel elades ja Leningradis ka seal sai natuke säilisel saarte peal oli suveaeg ja aga, aga igatsus oli suur, miks see ikka nähtavasti maastikud loevad palju ma mäletan, et kui me ei sõitsime Sverlovskist sinna kunstiansamblites Volga äärde, siis Sverlovskisse tulema hakkad, siis ma olin olnud Kesk-Aasias enne ka ja niiviisi olnud põhja pool olnud siis kaua aega, kui need esimesed kuusemetsad ja niuksed roigasaiad hakkasid ilmuma see asi niivõrd kodune ja armas tunne. Ja, ja muidugi Leningrad ikkagi ta on ju oma oma taevaga jaama, oma valget töödega ja kõik kole sarnane. Mustvalgete ööde ajal olime Leningradis. Ja oli ka minu meelest seejärel väga ilus ilm tõepoolest, suvila ka niisugune selge ja soe, ma isegi mäletan nihukesi vihmasid ilm, võib-olla et neid oli, aga, aga ehk ei olnudki. Ja, ja kõik tundus nii. Ootusärev ootusrikas see muidugi mõjub. Mõjub kaasa. Mõningad näited kangelaslinna kroonikast anno 1944. Leningradi taastamine algas 26. jaanuaril 1944, kui linnanõukogu andis välja korralduse mõningate piirangute kohta linnasiseses transpordis ja jalakäijate liiklemises seoses taastamistöödega. 29. märtsil 1944 võttis riiklik kaitsekomitee vastu otsuse esmajärguliste Est-ettevõtmistest Leningradi tööstuse ja linnamajanduse taastamiseks 1944. aastal. Hoolimata raskustest eraldati Leningradile selleks 790 miljonit rubla. Peale selle lubati taastamistöödeks väljastpoolt linna värvata 30000 töölist. Üheteistkümnendal aprillil 1944 toimus sõja ajal esimene partei linnakomitee pleenum, kus ettekande tegi Andrei Ždanov. Pleenum andis kõrge hinnangu leningradlaste kangelaslikule võitlusele fašistlike anastajate vastu ja arutas läbi riikliku kaitsekomitee otsuse. 10. aprillil 1944 pöördus grupp Kiirovi tehaste tööveterane üleskutsega töötada igaüks 20 tundi kuus oma ettevõtte taastamisel. Nimetagem, et tol ajal oli tööpäeva pikkus niigi 10 11 tundi. Elamufondiga oli raskusi, kuna blokaadi aastatel purustati täielikult üle kahe ja poole miljoni ruutmeetri elamispinda. Peale selle oli kaks miljonit ruutmeetrit niisuguseid kortereid, mis asusid pooleldi purustatud majades ega olnud kasutamiskõlblikud. Viiburi oktoobri Primorski rajooni elamute valitsused võtsid kohustuse taastada omade jõududega purustatud elumajad. Ka elamute taastamiseks võeti töökollektiivides kohustused töötada taastamisel 20 25 ja isegi 30 tundi kuus. 1944. aasta kevadeks oli tehases Elektra Silla valmistatud Donbassi jaoks seitse turbogeneraatorit ning lõpule viidud juba 1943. aastal alustatud hüdrogeneraator. Friibinski hüdroelektrijaama tarvis. 1944. aastal lasti käiku kaheksa suurt kergetööstusettevõtet. Hakati taastama tollal meie maa suurimat Maksim Gorki nimelist paberivabrikut. 1944. aasta lõpuks oli Leningradis juba 96 teaduslikku uurimisasutust peaaegu 3000 töötajaga. Kogu 1944. aasta jooksul töötasid leningradlased linnamajanduse taastamisel 27 miljonit 100000 tundi tehes töid 26 miljoni rubla ulatuses. Kui esimesel jaanuaril 1944 elas Leningradis 560000 inimest, siis juulis juba 725000 ja septembris 920000 inimest. Arvestagem, et sõda veel kestis ja nõudis oma osa ka üle poole. Leningradi ettevõtete toodangust läks sõja heaks kuid kangelaslinna elanikkond vaatas kindlalt tulevikku rahuaega. Selle nimelt sooritati töö kangelastegusid. Leningradi taastamisse lülitusid ka seal ajutiselt viibinud eestlased. Rahva Hääle kollektiiviga käisime taastamas ja sellest lilli Promeetile on üks väike laast, on tema teoste hulgas ka sellest niisugusest laupäev akust või kuidas seda nimetada. Aga, ja siis käisime veel kartulid panemas, sellest on minul üks üks väike luulet, vihmane päev, polekme taastamas, käisime paar korda selles, ma ei ole praegu kindel. Aga eks teised käis ka muidugi ka meie jaoks oli see tõesti niisugune töö, mida tahad teha, tahavad kohe suure innuga ei jõuagi nii ja ma ei tea, kui tahaks teha vist ikkagi taotlejaid, et kõik see see kole kaoks. Leningradis asunud Eesti NSV operatiivgruppidel oli 1944. aasta suvel käsil kõvaplaanide koostamine. Väga palju oli kõike seda, mida tuli ette näha, et ka kodus taastamine ladusalt kulgema hakkaks. Seda tehti perspektiivitundega. Selles töös oli rohket optimismi. Tollal kunstide valitsuse operatiivgrupi tegevuses osalenu. Helilooja Harry Kõrvits meenutab. Muudeni tõsisemate plaanide ja kavade kõrval tuleb meelde selline huvitav ülesanne, mida tempel Rumma mulle andsid. Nimelt ma pidin välja arvestama vajadused, mida me siis trofeedena ja sõjaks kontributsioonidena fašistlikul Saksamaa käest nõuame sisse nimelt oli ette näha, ega meil muusikainstrumente ja Pille palju alles ei ole jäänud. Ja nii tuli siis mul välja arvestada, umbes kui suur on pillide vajadus meil. No võtsin siis Eestimaa kaarti ja vaatasin siis umbes palju võis olla rahvamajasid, palju seal siis võiks olla puhkpilliorkestrit, palju väikesi ansambleid kvartett ja nii edasi ja siis korrutasin neid ja ma mäletan Saintalis Luisa soliidse arvu viiulit, flööti, pasunaid ja jahutit, Pille, nii et see oli üks niisugune omamoodi huvitav töö, palju sealt nüüd pärast sai, seda ma enam ei mäleta, aga töö sai tehtud ja välja arvestatud. Palju meil Pille vaja läheb? Oleme juba rääkinud sellest, et iga maakonna jaoks oli moodustatud operatiivgrupp. Kui teistel gruppidel 1944. aasta esimesel poolel ja tükk teist pooltki tuli põhiliselt tegeleda inimeste väljavalimisega ja plaanidega paberi peal siis Virumaa operatiivgrupil algas tegelik töö üsna kohe pärast Leningradi tulekut, et nüüd on meenutamas Partei veteran Melania Lepik, kes oli määratud Viru maakonna täitevkomitee esimeheks. Tema töö algas väljakutsega partei keskkomitee sekretäri Nikolai Karotamm juurde. Kutsus enda juurde ja ütles, et Narva jõe tagustest valdadest on terve hulk inimesi tulnud kiudude, õieti Kingissepa rajooni ja tõenäoliselt väga paljud ei oska seal vene keelt ja ei tunne kohalikke olusid ja tarvis on, et meie inimene läheks nende keskele nendega tüütama. Ja arvas niiviisi, et esialgu võib oletada, et Nathan ehk ära hirmutatud ja peaks saatma naisterahva ja lisas veel juurde niiviisi, et noh, teil pehme süda lähete tegija ja tiime siis sõitsimegi. Kaks radisti Leopold, piibialazzadki ja mina sõitsime Leningradist välja, auto puistas meid siis Kaibuleva küla vahele maha, läks lendurid tagasi. Eks Ingeri perekonda õieti kaks naist mehi üldse oli seal väga vähe. Tema võõristas meid alguses, tema juures olid olnud enne meid siis veel, kui okupandid olid. Neis paigus olid olnud ka eestlased. Mis mehed nad olid, kas politseipataljonist või leegionimehed, aga igatahes kuskil ruumi seina peal ma nägin eestikeelset ajalehte kleebitud arvatavasti mingi augu katteks. Inimesed olid juba sõjaväeosade poolt laiali paigutatud, küla oli üldiselt tühiruumi oli, enamasti oli iga taludes, kas oli päris tühi maja või oli siis üks või kaks inimesi mehi väga vähe ja kui olid siis väga vanad mehed. Rahvast oli mitmesugust, oli venelasi, oli, hingeldasin mina ja siis veel mõnes külas nagu läbi kauge udu on meeles, oli vist Marfizza külas. Oli veel Nende eestlaste järeltulijad, kes olid sinna mõni inimpõlv tagasi rännanud, see, need rääkisid seal ka seal soome segast eesti keel. No need, kes kohale tulid, paljud tublid ju loomadega olid, olid lehmad kaasas ja oli hobuseid, kellele hobused olid, nendel ei olnud see tulemine mitte nii vaevarikas, aga kellel midagi ei olnud eriti, kes olid siis tule alla jäänud või Narva inimesed nende elu muidugi oli, oli raske ja see tulemine kestis. Mäletan veel jää suure kevadeni välja. Veel külvi ajal tulid mõned, kui juba põllutööd käisid. Esimene küsimus, mis siis evakueeritute poolt üles tõusis, oli leib. Nähtavasti oli vist meie valitsuse võimud Kingissepa rajooniga kokku leppinud, et meie inimesed pidid hakkama saama leiba, Kingissepast. Autod meil ei olnud, käisime Kingissepa vahet. Esialgu oli, kui ma olin üksi, leivast ei tulnud midagi välja, mõne päeva pärast saadet kohale Johnson ja veel paar meest. Janson oli sõjaväelane, Augerit major ja kui me siis kahekesi läksime, lõpuks me siis selle leiva saime, aga pärast peab ütlema, et me hakkasime leiba saama süstemaatiliselt ja leivamure nagu kadus ära. Osa muidugi olid võtnud kaasa pildia ja mõnel oli isegi viljaseemet kaasas. Üksteisele muidugi andsid, aga kui kaua see võib kesta, siis tuli kevade ja siis suurem jagu olid ju maainimesed. Ja need siis hakkasid juba seal ringi vaatama, et kuidas siis kevadel saab, tarvis on siis põldu harida. Aiamaad jätkus muidugi igale ühele, sellepärast laaduri küllalt inimesi oli vähe, aga põlluküsimuses läks asi muidugi natuke teistmoodi. Kolhoosid tulid ametlikult taastatud, no siis hakkas see asjaajamine, mina seda päriselt täpselt osa ei võtnud, seda rohkem ajas parteikomitee sekretär Janson ja vist arvan ka, et karutav seisis tema selja taga, kui nad siis Kingissepa rajooni kokku leppisin. Ja ma neljalt kiirtest kolhoosid, muidugi oleksin taastudest, et oleksid sõjapõgenikud hakanud seal tööle. Tööjõudu oli vähe, aga meie omadele tahtsid kindlasti, et oleks igaühel oma maatükk. Nemad ütlesid. Ega me siin siis ometi jaga kolhoosi astuma. Maad sai kätte ja hiljem nagu seda orelit arhiivimaterjalidest täpsustanud, ta oli üle 500 hektari maad enam ei hakatud jaotama üksikute inimeste vahel maad hariti siis koos, millega künda, maali süüdis olnud mõnel pool võib-olla rohkem kui aasta ja võib-olla ka üle kahe aasta. Arvan, et seda vist, ütles Karotam, sest tema pidas meiega raadio teel tihtipeale sidet. Et kui häda käes, Eesti korpus on ju seal ligidal, no meie leidsime selle eesti varblase varsti ka ülesse. Ja siis oligi niiviisi. Et minul oli siis niisugune paber, olid siis volitatud Virumaa täitevkomitee esimehena lahendama kõiksuguseid asju, mis puudutasid evakueeritud Eesti kodanike. Võtsime siis telefoniühenduse, kui mina olin lingvist välja sõitsin, ehk siis mitte üksik arutaminud instreilikul Sanyszureerisid, teised ka ja ma mäletan, et keegi mulle ütles niiviisi, luges üles need auastmest, kellega evakerda volinikul sobib asju ajada, aga minul ei tulnud seda meelde. Mina olin 40. aasta inimene ja mõtlesin, et nüüd Demokraatia kõik inimesed seaduse ees võrdsed ja pöörduda veidi igale poole ja kandsin oma asja ette enda meelest hästi tagasihoidlikult ja konkreetsed farmi vastas mulle selle peale siis niiviisi. Aga mina ajan asju, ainult karutamine. Ega see Brega ei ehmatanud, sest meil oli koguseid hirmsasti vaja ja ükskõik mis meil oleks öeldud, aga uuesti ühendust ja siis Pärnusse, tulge siia. No millega me läksime? Meil polnud millegagi minna, meie siis siis kahte masinat ei ole ka, saatis filise, võttis agronoviga, sõitsime kahekesi, panime istuma oma tuppa. Meil ei olnud midagi kaasas. Pliiatsit ka ei olnud, esitate oma plaanid, meil istusime seal vist küll ühe tunni või rohkem. Aga siis paberid, mis sealt kuskilt saime ja üks pliiatsijupp oli laua peal ja tegime. No mis plaan seal teha, see oli väga lihtne. Ja siis võttis ta meid vastu, kuulas ära, oli väga lahke ja muidugi hobused meile anti. Äkki ta märkas, et te olete minu pliiatsiga selle plaani teinud? Muidugi tunnistasime üles ja pärast ta käis meil tihti mitte ainult pidulikudel koosolekult, vaid ta käis isegi siis mõnikord ka meil külas, lihtsalt need meil oli kõige paremad vahepeal, meie saime siis, see oli vist suurtükiväepolgus. Uibo oli vist seal komandör, saeme siis Uibu käest. 50 hobust 10 päeva. Et ma mäletan, et kõndis veel meil ka üks Stalini üks traktor, aga kust see meile ilmus, seda mina enam ei mäleta, aga maas igatahes haritud ja mina ise enam hästi ei mäleta, aga teised on ütelda, kasvas ilusti. Selle vilja koristamisest on praegu veel vara rääkida. Ütleksin kuuldule lisaks veel nii palju, et Eesti korpuse sõjameestel olid üldse tihedad sidemed Narva jõe taguste valdade elanikega. 249. laskurdiviisi ajalehe tasuja 1944. aasta 11. mainumbrist näiteks loeme. Hiljuti külastas seltsimees viriti väeosa isetegevuskollektiiv eestilis vabastatud rajooni ning andis kontserdi kalli vere Jevana külaelanikele. Pärast ligi kolmeaastast vaheaega kohtusid kohalikud elanikud eesti sõjameestega. Kuulsid punaarmee Eesti rahvusliku väeosa võitlejate laulu jämed mis jättis rohkearvuliselt kuulajaskonnale sügava mulje. Enne kontserti andis seltsimees metsatalu koosolijaile üle meie väeosade ohvitseride võitlejate tervituse. Sõna võttis veel punaväelane saar, kes õnnitles koosolijaid fašistliku ikke alt vabanemise puhul ning avaldas kindlat veendumust, et lähemal ajal vabaneb kogu Nõukogude Eesti okupantide hirmuvalitsusest. Meie rahvuslike väeosade aktiivsel kaasabil. Leningradi periood, nagu me seda tagalas viibinud eestlaste elu kohta ütleme, jättis sügava jälje ka Nõukogude Eesti ajakirjandusele. Õieti ei olnud ei trükisõna ega raadiohääl vaikinud kogu sõja aja. Lühike kokkuvõte Johannes Käbinilt, kes 40 aastat tagasi oli Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee propaganda ja agitatsiooniosakonna juhataja Görimist nõukogude tagalasse jätkas juhorganite tegevus Nõukogude Liidu tagalas alates. Ette nähtud selleks, et Eesti territooriumi vabastamisega hakkaks seal ilmuma kohe kõik vajalikud ajalehed raadio ja ajalehtede laialdase Eestimaa kommunistlik partei keskkomitee. Väga vajalik ja leidis kohe lugejaid tähtsat kohta Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee propaganda ja agitatsioonitegevuses. Aktiivsel jätkati seda tegevust ka Leningradis, kui lahingud juba käisid Eestimaa piiridel ja ajalehtede tegevus sel ajal eriti aktivideeriks kohalike rahvast. Üks neid, kes siis ajalehte tegi, oli Debora Vaarandi tema töökoht oli Rahva hääle toimetuses, sealt siis ka mälestuskild. See oli väike toimetus, seal ma ei oska öelda, kui palju seal inimesi, kas 10 oli, meid ei olnud, sest muutusid need kaastöölisi ka. See oli kodune pere, võiks nii-öelda, meil oli Joosep Saat oli meie toimetaja, et tema üldse oli niisugune väga tore inimene ja ja vähese jutuga kaheks hea huumoriga ja sõbralik ja ja tegime siis ka niiviisi, et iga toimetuse inimene pidi kõike tegema, tähendab, ta pidi ka trükikojas käima ja ka korrektor olema ja jälgima, et vigu sisse ei tule ja ja igasugust muudki tööd. Veronika Kruus oli, Jüri kib päev, aga niisugune tore lõbus inimene. Ja varsti tuli sinna ka Juhan Smuul ja hakkas väga hoogsalt kirjutama väga värskelt ja niisugune Tracy oli, ta arenes ise ka väga kiiresti, sealjuures liikumise võimalused olid üldiselt ka sel ajal piiratud ei olnud niisama, et võtan komandeeringuid, sõidan kuhugi. Aga üksikud säärased sõidud ikka ette tulid ja ja mina ka käisin, ma käisin ja punaarmee aastapäeva puhul ma käisin meie väeosades ja vaatasin, kuidas seda aastapäeva peetakse. Ja juba kevade poole oli väga meeleolukas, väljasõit oli. Selle rajooni nimi oli minu meelest Kaibolov ja see oli siis võrdlemisi ikka Narva-tagune. Ja seal olid koondunud meie siis need, et Narva niisugused brigaadid, kes Narva maal hakkama otsima. Ja siis seal me käisime, sõitsime Sandresseni, Mart Raua ja Paul Rummo ka. Ööbisime seal kuskil eesti külad, olid need eesti ikka vanad eesti külad püsimise ajal ja kõik oli nii ilus, kevadine ja niisugune ööbikulaulu täis. Ja siis käisime kroonlinnas Koidula hauda korrastamas ja see oli siis tema surmapäeval augustis ja seda ära märkima see laual nimelt Johannes Barbarus ütleski, et me Koidula viime jällegi kodumaale, nagu ta soovis. Ja, ja see saigi teoks. Kirjutasin küll mingi artikli, mul ei tule praegu meelde, kes ilmus sõjasarves või rahvahaljas, vist kirjutas Smuul sellest, kui ma ei eksi. Ütlen siia juurde, et Debora Vaarandi kirjutis Koidula haual käimisest ilmus sõjasarves number kuus Hiljaaegu helistas mulle tuttav sõjaveteran, tahtes nähtavasti saate tegija informeeritust kontrollida. Ta ütles, et 1944. aasta alguses oli ta hospidalis, olles juhuslikult kuulanud eestikeelset raadiosaadet Moskvas, milles teatati rinde jõudmisest Narva juurde. Ta lisas, et selle sõnumi järel mängiti hümni. Minut küsis ta, missugust hümni? Teadsin, et mängiti Mu isamaa, mu õnn ja rõõm. Sedasama, mis paar aastakümmet oli olnud kodanliku Eesti vabariigi hümn. Nii see oli, et see sama laul oli üle poolteise aastaga Nõukogude Eestis hümnina kasutusel. Selle sõnad oli vana postipapa Jansen möödunud sajandil soome rootsi luuletaja Johann Ludwig rüneberi luuletuse saksakeelse tõlke järgi väga primitiivselt eesti keelde mugandanud. Et laulule oli alamsaksa rahvalaulu põhjal viisi loonud saksa päritoluga Soome helilooja Friedrich patsius, võttis Jansen sellegi üle ning sai patriootilise sisuga koorilaulu, mida lauldi juba esimesel üldlaulu olnud 1869. aastal. Kodanliku Eesti hümniks sattus ta niisama juhuslikult nagu vapiks sattus Eestimaa kubermangu kolme lõviga vapp mis oli tuletistani riigi vapist ja lipuks. Eesti üliõpilaste seltsi lipp kes on lugenud 30.-te aastate keskpaiga ajakirjandust eriti muusikalehte, teab, et uue hümni loomine oli siis tõsiselt päevakorras. Kodanlus tahtis muidugi endale ülistuslaulu saada. 1944. aastal oli aga täiesti selge, et Nõukogude Eesti vajab oma hümni, mis peegeldaks sotsialismi ehitamise teele asunud rahva võite ja tulevikuvaateid. Siis kevadkuudel saigi Leningradis teoks Eesti NSV hümni võistlus. Edasi aga lähemalt Harri kõrvitsat. Sellest võtsid osa Eugen Kapp, Gustav Ernesaks, Edgar Arro, Ulet mõrv ja ka mina Leinumalt natukene kaasa. See oli tore võistlus, sellepärast et oli väga tihe side üldse Leningradi päästis silma selles mõttes, et meil olid, oli, elasime ju kõik peaaegu nii-öelda ühes majas. Seal Traud Paul Rummo, Johannes per, Vares, Barbarus, kõik olime ühes majas ja niisugune loominguline arutelu käis tekstid ja ja muusika vahel tihedalt ja tõhusalt. Nii valmiski terve rida nii-öelda kandidaate laule, mis siis tulid ühisele talule. Ja seda juhtisid siis meie partei ja valitsuse esindajad, seal oli Nikolai Karotamm, oli Johannes Vares-Barbarus, kunstirahvast oli seal kunstnikke ja kirjanikke kuulamas niuke öine. Tore komisjon oli. Ja noh, teatavasti jäi siis sõelale Gustav Ernesaksa ja temperid laul, jää kestma, kalevite kange rahvas. Nüüd meenutused võistluse võitjalt NSV Liidu rahva kunstlikult Gustav Ernesaksa alt. Et eks see tuli kaunis palju ja ma mäletan, et ise ma kirjutasin ka vist seal nelja viiele tekstile, muusikal. Lõpuks jäid minu poolt sõelale kolm laulu. Üks oli siis Semperi tekst, teine oli Barbaruse tekste kolmas Recernerideks. Ja nii lõpus sirgele jõudsid neist kaks esimest. Esimesega oli õieti lugu, nii et Semperi tekst lõpp Pesära Reagad jääseisva, iga kalevite kange rahvas. Aga siis ma ütlesin, et võta nüüd see viimane Rida ei alga sellega ka peale, sellepärast et alati jääb inimesele meelde laulu esimene rida, tihti ta ei teagi pealgi, laulu pealkirja. Kas kõik, mis laulu te mõtlete, ikka on esimene rida meeles? Ta tegi muidugi mitte väga mitmeid variante ja ta isegi luges neid hiljem kokku, need oli üle 80 kas oli 84 või 86, siis tuli niimoodi välja, et siiski seal oli jää püsti, kalevite kange rahvas. Kärner hakkas rääkima, et mikspärast eesti rahvas püsti peab alati jääma, kas istuda ka ei või? Vahest ja siis jäi, lõpuredaktsioonis jäi jää kestma, asi minu kaks jäid sinna lõpuvõistlusele. Neid kuulasid korduvalt Johannes Vares Weinberg arutama ja mul tuli korduvalt neid mängida. Tõesti oli niimoodi. Ühel mängimisel paistis üks-ühele loole vaata eelis teinekord jälle mängid, mängisid teist parem õieni hoogsamalt ja siis kaldusele teise poole. Aga paistab, et lõpp siiski lahenes fessist õieti kuigi ma ise arvan, et muusikaliselt võib-olla on teine omatmoodi huvitava. Mikspärast sõda on üldse pärast vähem lauldud, sest on, tähendab ta ikka nii läbi lööve ei olnud, kus ta natuke raskem kõigepealt natuke sügavam, võib-olla on mingisugune. Kurf hüplik, nood sealjuures, aga ta nii kõlavalt antud mõjub küllalt monumentaal, aga ta siiski ei ole hümni lik ja Semperi tekst on kuidagi lihtsam. Vastab nii, ütleme hümni nõuetele rohkem. Lõpuks mul oli noh, autorina sest ükskõik siis kukkusid Wiedemanni komisjonis istus muidugi teise laulu autor ise, Semper ei olnud aga Barbarus, Barbarus ja Semper mõlemad koolist peale väga suured sõbrad. Ja Barbarus oli väga peenetundeline, ta lõpuks ka kaldus ka selle laulu laulu puhul. Aga parforlasega tekstiga oli nii, sest pärast lisas. Ükskord ta sureb, siis mees korra laulaks seda mees korga täitis siis üks lisada juurde, et hümni loomise tähtpäev on 23. aprill 1944 seda auru ja siis mu isamaa on minu arm. Laul tuli esmakordselt 44. vabariigi aastapäeval Leningradis. Juhatas vistist JÜRI varist. Al kõrvits minul oli kirjutatud Mart Raua tekstile tõotus, see oli ka hiljem kasutusel siin meie koolides ja oli ka ühel üldlaulupeomeeskooride kavas. Nagu eespool kuulsime, osales võistlusel ka praegune NSV Liidu rahvakunstnik Eugen Kapp. Mina kirjutasin hümni taolist, kas mitte ei olnud trummu tekstile või oli see rauatekstile ta mulle ma ei mäleta. Aga seda ma mäletan, et minu laul, see sai ka võrdlemisi palju kordi ette kantud tee oli ta, ta, ta teenindab, tee hoiduda. Odevad muidugi see ei olnud hümniga midagi, midagi seal lihtsalt töö avaid ja vot see sai võrdlemisi populaarseks tol esimesel laulupeol kanti, et niiviisi ja peale selle veel mitmed heliloojad olid kirjutanud ühele samale tekstile. Siis me juba nägime ette, et taas vabas Nõukogude Eestis on kindlasti vaja rahvalikke koore. Need laulud olid küllaltki kirjutatud, lihtsalt olid kirjutatud just selle sihiga ka nagu ütelda, see ülejääk läheks kohe nagu soe sai meie koolidel ja kunstnik ja jätsin asus kohe kirjutama noote ja teatavasti see hiljem juba vabastatud Tallinnas oli esimene noodiväljaanne üldse, mis sai kättesaadavaks meie kooridele. Jää kestma kalevite kange rahvas kinnitati Eesti NSV hümniks 1945. aasta juulis. Nõnda Lenini linna astma tulen ja kanda endaga tahaks ta tõusu tormakas voo sünnimaal Einawa põue, ta tühjunud randa üheskoos teiega olla vabastav voog, vaata kodumasida ta valulev kõne, kaugel siis kumaski kutsub tänasel ööl kõigile meile on varutud kallimat õnne näha, kuis eestismi kaunilt õitsele lööb.