Tere tulemast kuulama. Eetris on järjekordne saade sarjast Helinälg ja ka tänane külaline on hästi tuntud inimene, aga pigem haruldane külaline, et kui ma tavaliselt olen öelnud, et mul on rõõm tervitada külalist, siis tänast saate peategelast ütleks nii, pan lausa au tervitada. Kuulame kõigepealt aga nagu ikka muusikat ja seejärel juttu. Soolo. Millestki paviljon valvan hella pilguga. Et been, eks mul mikker. Loodetavasti juba tundsid kuulajad ära selle laulu järgi, kes tänase saate külaline või isegi peategelane on ja mul on tõepoolest rõõm ja paugu tervitada saatesse. Peeter Tooma, tere tulemast. Hello hello. Seda laulu me kuulame natukene hiljem. Aga mesin endist leppisime kokku selles osas, et nii-öelda meie jutu sujuvama kulgemise nimel me sinatame ja me saime täna esimest korda kokku, aga me oleme siin juba tükk aega arutanud, neid laule ja asju sobib niimoodi suurepäraselt, väga tore. Aga lähme, Liiward kaugesse, aga kui kolmas november 1946 see on sinu, see on sinu sünnikuupäev? Oli toda ma ei mäleta, kahjuks jah, ega seda vist ei mäleta mitte keegi, võib-olla mõni geenius, mine tea, mine tea, neid keediseid, aga, aga ikkagi puhas Tallinna poiss ja Tallinnasse sündinud. Ei tehnika ja suve nurjo peal kena eestiaegne maja. 1936 valminud, siis kolis sinna siis hilisem ja tuttav perekond nimega Adamson Adamson-Eric oma proua mariga. Poeg Johaniga, kellega, kui olid aegade muutused ja hirm, et järsku pannakse mingid ohvitserid sisse, siis vahetasime korterid ära, et et väiksemas ühiskorteris, kus mina oma isa-emaga elasin, saime suuremasse, mis olid janus, ei riku. Nii elamine kui ka ateljee, nii et sealt aknast paistavad õige mitmed. 40.-te lõpu Tallinn oli kindlasti hoopis hoopis teistsugune kui ta praegu on isegi lõhnad ilmselt olid teised ja värvid loomulikult ka. Muidugi muidugi igast kandist olgu ta hoovi peal keldris, igal pool on midagi toimunud, kuna ise olin kuni veel paari aastat tagasi, kui ma sealt ära kolisin, 70 aasta järel siis tundus liiga suur olevat, sest jah, aegade jooksul, kus lapsed on kõik mööda ilma laiali, siis jäime kahekesi viietoalises korteris ja siis oli küll aeg, et tuleks minna linna äärde kuskile nõmmele. Ja seal me nüüd olemegi, aga see maja oma uhke ajalooga, sest seal oli küll KGB kortereid küll igasuguseid traagilise saatusega inimesi. Endise-aegseid, inimesi, kelles teadsid, et näed, et see härra oli Columbias Bogotas kõige tähtsam peadirigent Olav Roots. Või oli siis kuulus allveelaevnik, kes kadus Venemaa vanglasse, seal suri maha lasti meie allveelaeva kapten etest. Ja nii et need maja oma 13 korteriga oli tõeline ajalooatribuut ja kasvatus ka nende jaoks, kes seal elasid. Läheme edasi muusikaga, sest muusika on see, mis tänase saate teljeks on. Mis võis olla, see, on sul meeles selline sündmus või midagi, mis sind muusika juurde keeras, sest muusika läbi ilmselt kõige tuntum ikkagi oled, oli midagi sellist, lapse põlesin piss, mis tekitas mingisuguse sellise. Ma ütleks, et plahvatus, aga mingisuguse selliselt, et nüüd ma tahan muusikat teha. Plahvatusi oma elust suurt ei teagi. Sujumine olnud, mõni on küsinud, et jah, et tõepoolest, et kuidas muusika sul koolis oli? Westholmi gümnaasiumis 22. keskkool. Ja tollest ajast alguses ma mäletan ainult seda, et ta poistekooris tarvis kas arvestate mind välja või lükati välja selle mõttega. Segav, et ei pea viisi ja ei saa hakkama ja ei, aga ma tahan ei olnud absoluutselt mõnud, otsin muud asjad, huvitav, palju rohkem. Igasugused mänglemised jooksmise täiendamised. Nii et ja pallimängud, nii et aitäh selle eest, ma sain kõike muud teha. Ja muusika tuli väga, väga palju hiljem. Sellise asjaarmastaja moel, nagu me kõik tol ajal tegime, et nii-öelda see keskkooli aeg oli oli just see murdepunkt, et klass enne meid Tähendab ansamblis-orkestris mängiti saksi trombooni, mida kõiki meetrine džässielemendid olid olemas, rääkimata tavalisest peo repertuaarist. Ja meie olime need vaesed lapsed, kes oskasid ainult traati tõmmata. Sest oligi biitlite elu tuli sisse. Piisas, kui näidata mõned tuurid ja iga vend püüdis tinistada kodus ja muidugi see oli täielik Independence, et sa ei sõltunud kellestki rahakottidest ega vanematest. Puhas omalooming. Muidugi, me olime palju vaesemad muusika suhtes ja üheülbaliseks selle võrra rohkem, ehk oli ka seda Maekust uut joont ja võib-olla süvenemist rohkem ka mida, milleks. Nii et selline märksa maimu ka tekst oli igati teretulnud ja ega see eesti luule õitseng oli ka üsna lähedal kohe. Kuulatasid pühe laulu, õigemini ühe lõigub laulust, mille nimeks on olla kui vihmapiisk. Räägi natukene sellest ka, et miks, miks, miks sa laul. Tolle pärast märkme siia endale panin, et et kui Donovani värvi igatsus, mida siin äsja salmikese kuulasime, et siis vastukaaluks on mul siin märge, et käik karukoopasse Kremli, kust suurte diktaatorite pühas paigas peeti Eesti NSV dekaadi aastal 1967. Ja arvan, et tänu Heli Lääts, kes oli mul mäega õpetaja olnud ja kes oli Peeter Sauli abikaasa aitab mind kaasa siis rahvakunstnik NSV Liidu rahvakunstnike kõrvale, noh, nii-öelda noore verenäitajana näidiseks kaks laulu. Ja esimene laul oli Ohtmine Väike-mehekene kitarriga. Noh, minu arust küll, kuid võib-olla Eestis siinsamas kohapeal olles harjumatult mingi teise trotsi ja tumedaähvardusega ju jäi meelde. Nii, ja siis pärast seda publik ärkab. Ja siis tuli Sauli orkestri mürtsuga siis noh, anonüümne, me ei öelnud, et seal inglise autor olla, kui vihmapiisk on õige nimi, nõndaks mõlemad ära kuulama ühe salmikese, sealt. Inglise keeles, kus loll oled, meesi seepi? Et Ida-Saksa filmist kuulsin Tallinnas neegrite tagakius ja nii edasi. Nojah, selline see lugu oli siis. Nii, et tänud helile eluõpetuse eest ja kaasavõtmise eest. Aga kõik seal vahel kuidas publik vastavates ei suurepäraselt, nemad ei saa midagi arusaadavas, suurepärane, issand jumal. Euroopa tuleb peale. Ja muidugi, ma pärast uurisin, palju kremli seal siis inglise keeles laulatatud väljad Paul Robsonale küll laulnud, talle hea sõber, olnud seal teatud meestele ringi käinud. Nonii. Aga helist rääkides või tänades teda tagantjärele pean veel juurde lisama, et neid, neid naisi ikka on Eestis olnud ikka hästi palju terdast nendega, mul see klapp on olnud. Lavakast Ivika Sillar, Maimu Valter, Lea Tormis, kes ikka hoidsid ja ergutasid ja panid küsimärk ja see on kõige tähtsam, et küsida, et miks ja kuidas ja mis nüüdses. Ja täpselt paar aastat vanem lugu on samuti naiste harmoonia estraadistuudios, kus ma kolm aastat sain tale tööd õhtuti läbi käia. Seal oli hästi vapper naisterahvas, oli Klaudia tiidus. Väga hea hääleseadja. Ja heli andis meile sellist braseerimist tõlgendamist. Ja, ja ühe aastakese tunnistan, olen ma saanud isegi muusikaõpetust, et siis oli oli muusikakoolis eriti tugeva särava Sistusena minu hinge jäänud Ester Lepa mis pildis äppasid. ÜldPeetris laul naeris ikka, kas sul kukkus kala on valmis juba? Ema eestlane EParlaslike üritasin laulda. Aga lõputu ohtemissiga, fantastiline õpetaja, nii et laulmine on ka tore, aga kõik muu maailmanägemine ja tema arvamused kirjandusest, kunstist, muusikast tooli tore. Ja isegi noh minusugusest diletandist ammu tüdinenud klaverisaatjad need ka suutis ka üles keerata, et kirega ellu äratada. Kuulge, proovime Peetriga uuesti. Ja siis ta ikka ütles, et oi, Peeter, te saate veel veel vabamalt, veel vabamalt, veel laiemalt. Jah, ja nüüd rääkige ilma laulmata helistikust muidugi, mis lõbusam. Niisiis šariaapini jamshikust või Don Basilio ja Rimski Konsakovi variaagin väga uhked sisse elamised tema poolt, ma ei tea, kas tal üldse võib-olla armastas asjade madalaid väävli, ma ei oska seda öelda, aga aga ta oli mulle jah, nagu nagu kasuema. Ühe laulu, milles annetas ja välja valisite pan piitsiigeri lugu Michade hammer, ehk kui mul läks haamer. Kunagi peeti, justkui nimetati. Ma mäletan seda muusikastiiliga seiks protestilauluks. Oh jah-sõna, protest oli omas ajahetkes eriti Ameerikas ju üsna tunnustati ja, ja kogu see ärkab noorus seal omal nahal nägi, kuulis Vietnami sõda viisika, ju, ma ei tea, kas 59000 hinge või nii, et see on jube hea aeg olnud, aga samas oli see paljudele kirjandus-kunsti- ja muusikainimestele ka väga uhke eneseväljendamisaeg, nii et ma olen takerduda, vaadanud Piiteponeeri kontsert küll tsentropachiskil, küll seal Lincolni juures ja ja need on ikka uhked, värgid olnud, nii et pole midagi imestada, kui seal kõrval kohe ajane Martin Luther King kõnet pidamas. Tavalist. Jah, yabiydziigel on kahtlemata olnud selline värvikas kuju, kes on oma ideid ja mõjusid üle maailma laiali jaotanud. Siin oli käiavad nad, see mõju kahtlemata kahtlemata juba nimekaim mõtet, Ahaku kestan. Kuulame siis pitsiigeritega seal üks nimekaim ja teine nimekaim, siin laulab Pieter pooled mee siis nende esituses seda IFA jääde. Muuseas, vesto lõpetamisel 1965 oli meil kuri plaan teha laulutrio. Sealt see asi tuli polümeerist. Kuna Toomas Kõrvits klassivend oli linnapealt leidnud heale külalise Õie nimega Katrin karisma, siis meil oli juba paari-kolme korraga kolm lugu, justkui valmis. Korraga Katrin pööritab silmi ja ütleb, et sorry, poisid, ma sain lavaka teisele kursusele naisa rohkem tulla. Nõnda see trumpi kätt jäigi tollal sündimata. Ja need pole raske arvata, et meiegi hundiks olevat Piiter poole meeri, kelle uljus ja energia nikaal mõjutas Ameerikat, olid ka meil üsna paljude silmis sellise isepäise olemise võrdkuju. Ja neid hilisemas folgi elus oli neid vette ja triosid üsna mitmeid. Sa oled ise kitarri ka mänginud, seal alud silopilliks läbi aegade. On sul meeles, milline su esimene kitarr oli, bossid seal, seal ise või oli see maksis ja kust sa said selle üldse? Ma ütleks, et see oli tore nali, millest sa räägid kitarri ega õppinud ja ei oska ka natukene mõnda tuuri mängin ja Heino isegi õige küll laulan küll enesesaatega selles filmikeseski olemas, aga lugu oli palju lihtsam ikkagi sellest, et välisagentide mõju nimelt. Üheksandas klassis tuli mul pinginaabriks väliseesti kommunisti poeg Floridast, kolm poissi tulid ka vestlusse tema. Ja kohe läks käima suur plaadi business ja rõivabusiness ka välja. Kümnendas klassis istudes samale kohale piinamist, oli jälle Saaremaa sanatoorium koolist Toomas Kõrvits. Ja tema tee kodust harjutamisest mulle ohke musta kitarri näitas tuurid ette, mina andsin talle mingit vastu, nii et meiekene, teeme bartertehingutest päris ausalt. Toomas mängis juba mitmetes ansamblites, nii et selles suhtes tema jäi ka mõnevõrra kaugele, et Kumiir mis asjas aga oma klassi poistega poiss oli vähe kaheksast poisist, kolm oli meie meie öises ansamblikeses, mis ka käis paaril peol ja teenis kolm rubla mõnede 16. kestnud. Nojah, aga meie järgmine. Mina mäletan eelkõige selle kitarriga mängitud alguses, see oli minu jaoks juba piisas täiesti sekretär. See optimistid, minut talviste optimistide mängitud. Näridamegi olla igal ajal ja need olid ka jälle kõrisse Tommy sõbrad, kes olid hääd Kitriminatsiood ja kes seal kõik olid, need, need olid, varieerusid ühest bändist teise ja tema oma suguvõsa juba. Ärme räägime tiidust kui suurepärasest kitarristist ja tema lastest. Nojah, aga umbes teooria oli selline seltskond, kes on minu arust natuke varem ja tänu sellele vaatasid ikka jälle altpoolt ülespoole, et seal oled ju, Piret Saluri, Toomas Vindi, Tiina pargid, Leo, karpinud, Ülle Puusepp. Nojaa, aga kui nemad siis mind mingisse saatesse kutsusid ja laulsin seal, siis nad ütlesid, aga sul on ju kõik need niisugused minaarsed kitarriga laulud, et kas midagi käbedalt võimsamat rütmi on vaja, tead, mees? No mina, et mul ei ole täiendima, pidime ka päris hästi, ei tunne. Miks, kuidas ei ole, peab olema ja siis kargaski emalõvi Tiina Mägi püsti. Seda mul on muusikakoolis üks seitsmeteistaastane poiss, mängib kõiki pill. Ma ei tea, kas need kõik, kes mängib, aga igal juhul kirjutab seadeid ja paneb poistebändi kokku ja ütle loo. Ja oligi, kahe päeva pärast oli, olid mehed platsis kõik aga mina olin seekord siis. Ja suurepärane. Loomulikult oli see Olav Ehala, keda ma kahtlustasin ja ülejäänud noori mehi kindlasti suurepärase muusikat hiljem aga tollal ei tundnud ja lõbusa sisse mängitud, mina lasin kehvasti, reaallauseid hästi. Või vastupidi, mina laulsin kehvasti, nemad mängisid hästi, aga igal juhul. Kogemus tulevad noored, kes on asja õppinud ja võivad sulle paugupealt, et teha sellise ilusa ümbriku ümber, et isegi sina pääsed noortestuudiosse. Tore, aga kuulame siis selle mäki loo ära, täitsa mäki, mis seal siis nagu teada, kolme korrosioon? Täitsa mäki laul Peeter Tooma esituses ja Peeter Tooma on endiselt seal ka tänane saatekülaline Kolmekrossiooper juhatab meid ilusti teatri juurde. Sina oled ka lavakunstikateedri, nii nagu teda tol ajal vähemalt nimetati. Lõpetanud aastal 1972. Jah, see oli viies lend. Eks see oli toredad, et neli aastat erinevaid õppejõude, Üksküla, Mikiver lisaks temale lisaks Pansole ja nagu öeldud, väga hoolitsevad naised kateedri sees ja ümber. Nii et kuigi see kool iseenesest füüsiliselt tundes väga kitsas ja tolmune, pikka puutrepiga üles aga toimus seal imelisi asju. Ja ehk siis äsja peetud Panso sajandat sünnipäeva aeg oleks teemast ka tema kunagine ettevõtmine heliloojate majas, see oli siis kursusetöö, kus meie viies lend etendas täpselt 50 aastat tagasi ühe teise suurkuju, Karl August Hermanni lauljaldust Uku ja Vanemuine, mida isegi huumoriga on nimetatud Eesti esimeseks ooperis. Jah, ja Vanemuine, kui vembumees oli loomulikult Juhan Viiding. Korraks segan vahele, et kas Juhan Viiding oli kursusekaaslane ja eks ma olen üles käik Tõnis Rätsep ja Helle Meri. Täiesti Kreesmaal kohene juubilar Martin Veinmann, meid ikka igavene ports seal. Ja paraku mõned on ka juba ammu kadunud. Kahjuks nii ta on jah. Nõnda, aga siis selles hukkus Vanemuises nagu ikka, ronis mööda köisi katuseid. Juhan Viiding ja mina tänu pikkusele olin peajumal Juku. Ja see muusika tundus küll väga puine, aga peajumala on peajumal. Mäletan, temaga ei vaielda, temaga ei vaielda. Ja tantsude seadja, Helmi Tohvelmani, meie suurema kogu liikumisasja juures tegi mulle säraküünaldest pärja pähe need peajumala ikka väga tähtis element. Nojah, aga eks ta selline maa maa, uskuja väheke moraalitsem ning tundeline see peajumal oku. Elus on o-ja enamapoisi. Mul tuleb kohe meelde selle silu kursusega etendus Draamateatris, täna mängime seitset, lenda, mille lavastas loomulikult legendaarne Voldemar Panso ja Peeter, sina mängisid ka, aga vot seda ma ei mäleta, millist venda seal mängisid? Eks ma olingi seal keskpaigas, need jäävadki vähem meelde. Esimene ots on ikkagi. Jaak Tamm lehter, kõige vanem vend Juhani, kes kogu seda lihtsamised kampa juhtis ja tagumine laskja oli Eero, Juhan Viiding. Ja mina olin siis teine ja kolmas vend, olime. Kokkuhoidev ja kutsus ikka mõistlikuse tagasihoidlikkusele ärme ikka lausa asja vinti üle keerama ja püüame kuidagi hakkama saama niisugune mõistuse hääleks. Panso natuke ironiseerida küsis, et et huvitav, et kas Peeter kulutused on veel ka selline on või ei tea? Ei, see oli menukas etendus, seda me mängisime isegi Soome teatri 100. juubelil, seal ma ei tea, kolm või neli etendust kaugemale, teatris oli uhke. Jajah. Kuidas soomlased enda tüki vastu võtsid, seal soomlaste jaoks seitse vendale umbes midagi sarnast nagu eestlaste jaoks tõde ja õigus. Ei tea, kas suurest viisakusest aga väga hästi ja kuna pidustused olid ka vägevad, siis meil vähemalt kättpidi järjest, et ma olen. Ei teatrisse ei sattunud keegi, meil olid seal ka igasugused elumuutused, üllatused ja nii oligi see draamateatri asemel maandusin Eesti televisioonis noortestuudios, millega olen juba tuttav, nii et see läks küll minu jaoks väga libedad, kuigi see oli okkaline tee ja ja seal mägesid ja, ja langusi omajagu, nii et võib-olla mõne laulu kommenteerin seda rohkem. Igal juhul selle selle aja märgiks oli veel see, et iga mees laulis ta pediaatri, poisid laulsid. Nii et rääkimata noorematest kui Tepandi, Uibo laulsid, mina natukene ja siis olid need, kes olid juba kaks, kolm või tähendab kaks kursust tagapool. No Priit Pedajas. Krjukov, Lembit Peterson tegi laul. Kahju, et mul ei ole praegu siin kaasas, oli suurepärane düünide laul Lembitu laul. Sulev Luik. Ja samal ajal ka ümberringi kõik noored tahtsid midagi teha ja niisuguse kodanikualgatuse korras, ütleme nii. Tänase sõnaga. Ja seitsmendas keskkoolis oli ju legendaarne muusikaõpetaja Tiia Loitme, kes lisaks muule muusikalise algharidusele ja üldse muusikatoomisele koolilastele rääkimata oma koorides, et ka tema oli muuseas alusepanija hinnappelt Bachi priitada Žukovi Triiule ja nendega ma käisin õige mitmeid kordi mööda Eestimaad kuni Kuressaareni välja. Ja Priidul, eks ju, laululoojana käsi eriti lahti. Ja hinnakevad kurbust nimetasid ka paljud. Ja ka praegu detsember, nüüd seepärast kui järsku paneks, leiaks üles selle juriidi, külmetavad lillemüüjad, Kikendi käki kokkusaamiselt. Leiame väga hea. Kas vana? Vaid kuus. Kuni. Lille ja ta hakkaski. Lilled kukkusid. Hispaania viili meistri. Salvestus omaaegselt KiKindikaki kontserdilt ja Peterson vaga jätkame siit juttu, kuidas sul see legendaarne kontsert, nii võib teda nimetada, meeles on? Neljal aastal olime koos maikuu sees nädala lõpul kahel päeval. Esinejaid oli nii palju ja see oli kõik jälle. Kuidas öelda, siis oma voolurada pidi käisin isegi direktori juures ja kuna mul olid head krediidi, siis vaadata, et ei, võiks mitte ta muidugi ühtegi kopikaid ei küsitud, ühtegi inimest valvesse pandud riidehoid töötas. Ja rahvast oli puupüsti täis. Loomulikult oli seal ka vanemaid kultuurihuvilisi, mäletan tormiseid kross, perekond, Walterit, ja nõnda me seal siis väga mitmest erinevast nurgast laulsime. Kõik asjaarmastajad, peaaegu kõik. No suurest huvist tulidki. Kallistada enne oma väikse koosseisuga ja Rannap ja Paul Mägi. No igasuguseid sulelisi ja kunstnikke, kirjanikke, keda kõike. Üks mäletan, oli meie naljamees disainer Leo Lapin, kes ütleb, et Peter, ma tahan ka laulda, mõtlesin, sa ei oska ju. Väga ei, et mul hästi lühikene, mõtlesin, palju ta ütles 10 sekki. Leo lase Leoronist nagu ora mööda seda sisemist kõdukest üles platvormi peale ja kuulutas, et kevadluuletus. Keegi ei tee. Lood oligi meeleolu peal puhtalt, nii et tolle pärast ükskõik kes neist hiljem said kõikvõimalikud elukutsed on nende hulgas, kui nüüd rida ette panna seal kokku oma üle 100 inimese, kindlasti, kes erinevates koosseis kokku käis seal. Ja oli ka selliseid, kes käisid aastakümneid koos, nagu ansamblit, leegayus ja Kukerpillid, Helleroforist? Nojah. Ja mõni oli muidugi ainult ühekordne, võib-olla rohkem ei kuulnudki, kui kui kallis seesama koosseis seal laulis idi laulu, veduri hõist, vanaisale või siis pingilugu, et juhtus nii, et ta neli ei mahtunud koolipink. Kinki nojah, ja selline poolpoliitiliste pool armastus pool igasuguste poolikute asjade juures oli see kuristiku serval kõndimine. Ja sellest hoolimata tuli pauk täiesti ootamatult sealt, kust ei osanud arvata. Ma olin ikka igaks selleks kevadeks kutsunud sinna ka mõningaid selliseid, kes olid mingil määral juba kuidas öelda nomenklatuuri, aga omad head tuttavad, et kui on vaja kirjutada, sest see oli ju siiski nemad oskavad kirjutada. Aga jah, oli nii, et, sest meri oli see viimast korda, olen teles tööl ja tuleb kõne, et tulge kahe raadiomajja ministri juurde. Lähen sinna. Ja mis toimub, mis te teete, millega tegelete? Televisiooni töötajad? Nojah, ja tuligi välja, et sa olid siis organit teinud ka mingis järelpärimise kirja ja siis keskkonnaminister selle pöördutel tööandja poole. Mis mees teeb, mis ette võtta. Ja täiesti naeruväärne põhjus, kui me olime laulnud loomulikus juba. Ma ei tea, kümmekond aastat spirituaali seostanud seda küll, selge see, et neegriprobleemidega ja muude asjadega selle pärast ja nii edasi, aga nüüd korraga ansambel hästi noorukesed poisid. Zeelanime laulis, joosta oli vali, laulis mõnda spirituaali eesti keeles ja oligi hea põhjus usupropaganda kõik minema. Ma ei tea, mis vaene ikkagi direktor, mis talt hiljem nõuti, et mis organisatsioon, kes lubas, kuidas organiseeriti ja noh, nii ta oli, ta, meie mõtted ju tegelikult peaks olema priid riigihankel sind. Nii nagu ma Juhan Viidingu ema. Mida siis kaarini ja korve kaaren menukalt laulsid siin ja seal nii nagu ka sain kinda käest mitmeid ilusaid Soome ballaade, mida folgi vihikusse sai üles pandud. Jah, aga noh kõige hullem, et. Et sellesama mõtted on priid puu, mis oli Saksa DV-s ehk kodumaal keelatud samasse Saksa TV-s. See oli samuti aastal 1974, mis oli suht saatuslik Elbe kaldal imeilusas Könistandi linnas visati mind Nõukogude delegatsioonist välja. Vale mõttelaadi imperialistliku keelekasutuse eest. Nojah, ühes teises laulus oskasid Urve Kaarin ilusasti selle muusikasse panna ja kõik ära öelda. Kaplinski seebimulliga seisad, kes suletus, seebimulli oled ja viskate kirja ja kulli. Ja siis kuidas see lõpeb? Lendab su maailm vastukast. Nõnda see oligi siis, et lõppesid need folgipäevad kihkeni kõigis kuigi suur tänu Eesti raadiole, et sinnamaani oli usaldus ja läbikäimine kohutavalt hea, nii et alguses Vello Meier, siis Mati Prover olid iga kord bussiga paigas ja kõik need kaheksa päeva on meie arhiivis olemas. Ja loomulikult nagu öeldud, meeleolu ja oledki ja tahtmine ja elamine kompaktsus ruumis koos ärgitas paljusid, et muusikat oli seal ehk tihtipeale üsna vähevõitu ja mööda ja musta, aga millised ideed, millised luuletused, mida valiti, mida otsiti see oli seal väga vähe. Võib-olla kuulaksid ühe laulu Ain Valdmann, et mida laps näeb laes kui haigevoodis muud eriti näha ei olegi? Omaaegset folkmuusikat peamiselt ikkagi selle ka ära mainima, et see folkmuusika tol ajal oli ikka hoopis nii-öelda see folkmuusikal nimetas, kui selline oli hoopis midagi muud, kui see on praegusel ajal praegusel ajal on ta selline pärimusmuusika see folgi alla käib, aga siis oli ta ikka hoopis midagi muud. Eks ta oli alguse värk, mine sa tea, mis ta on, vahepeal ju nime Ain Kaalepit, Hola jälle piirid, värgid, et see oli need puhtad eesti oma ja seda muud ei puuduta, aga meie folk jälle ülemaailmne folk, oli see, et igal pool, kus vähegi rahvapärimuse või juure poole pöördusid, see oligi juba folk. Veerand sellest oli ka näiteks ühes naljakas kavas, mida Sa ehk mäletad negro? Ja mäletan, jahvad tuleb, mul tuleb selle järgi meelde, et ma olin siis just nii-öelda algaja muusik. Me hakkasime pioneeride paleest bändi tegema ja siis kuidagi sealsamas üleval korrusel, sealt negro üritus toimus seal ja ja siin alles lihtsalt meeles, laulsid seal spirituaalne ja eriti hästi millegipärast, sest ma ei tea, mullad visuaalne mälu kuidagi parem kui, kui nii-öelda kuulmismälu kummalisel kombel. Aga nii ta on mulle meelest Peeter Volkonskiga kuue jooksis või need pikkade sammudega nagu pikkade jalgadega edasi-tagasi, ma ei tea, mida ta seal kujutas endast, aga millegipärast on see mul nii hästi meeles, et see oli. Tema nimi oli konseranzee asja koos hoida, sest oli seal ju suur nagu nimi, viitab ka Kaljuste seeniori noored naised laulsid ja, ja noor Kaljuste juures ja siis olid veel seal Saarsalu Olku ja Priit Pedajas, kellega me koos laulsime. Volkonski oli nähtud initsiaator, et me käisime sellega Leningradi ülikoolis. Ja ülikoolis oli see polkonski menu suurem peenes, sest tema ootamatult väljaastumised ja õiendamised ja ja ühesõnaga, stsenograafia olid suurepärased. Priit Pedajas, temast sa oled rääkinud juba üsna palju, me kuulame ka, räägime, räägime natukene veel. Me kuuleme ühte tema lauldud laulu katkendit, sellest aga aga mis sind tihedalt seob, Priit Pedajas, aga. No eks see, et me puutusime hästi palju kokku, ta on mõnevõrra noorem ja kui ma hinna ja Jüri Krjukov ja temaga koos ringi käisime, siis Priidul oli veel ka see komme, ta oskas kõike jäädvustada tali sellise arhivaar ja moega, et olen alati fotograaf aparaat kaasas ja pildistas ja ja kui me ka seal vanemate poistega kossu mängima, siis tema ikka võttis asja üles, nii et mulle galerii, kuidas me seal Toompea nõlva all väljas väljas mängima ja Priit on kõige selle taga ja Priidu arengus sinnamaani, et muusikaharidus nii nagu tal on hea kõrvaga üht-teist kuulnud, aga see ta laule hakkas tegema ja ta läks ikka seda rada pida, mida teised ei julgegi. Ta läks ikka päris kõige meie pühemate poeetide Underi kallale ja sai hakkama ja siis, kui ta veel Underi järve valmis sai, mis on kaheksa minutit pikk ja sellest hoolimata Eesti raadio teda mängiks õige tihedalt, sest see oli ikka mingi fenomen. Ole hea, järsku võtame siit. Vähemalt kaks. Noormees tulebki venestada tüdruk neerude rüüstades vastu. Lõõduke Priit Pedajase laulu kuulatud ja jätkame siit juttu, Peeter Tooma, aga see oli siis jah, 70.-te alguse paiku või seal ütleme esimesest poolest pigem kui see folkmuusikaelu siin Eestis üsna pikkadeks aastateks soiku jäi ja ütleme, et seal Viljandi ja, ja sealt Ta hakkas ta uuele elule ärkama, aga miks see siis niimoodi juhtus, et miks ta soiku jäi? Ega ei oskagi öelda, et võib-olla lauldi edasi, küll aga rohkem kodus. Eks hirmutavaid element oli ka, et ma olin lausa üllatunud, et kui 74 oli meile, siis see viimane kokkusaamine, mille järel asi kihkenegis kinni pandi. Ja noomitada saime. Ega ma tollal veel jonni jätnud ei saa, Tallinnas teeme vaiksemat, teeme väiksemalt, teeme näiteks, rääkisin ära Aruküla kultuurimajaga. Aasta hiljem 1075 läksid sõnumid Tartusse Viljandisse. Saame seal kokku. Oleme kaks päeva. Ja kui ma siis rongiga sinna aru kulla jõudsin ja tund aega varem Arv küla kultuurimaja ees olin, siis ootasin, ootasin, tuli üks mees kitarriga rohkem ei tulnud. Aga, aga ju see kiirpost, mida kõike tehakse ja mis saab ja mis jamad on, et ja, ja löödi, löödi käega. Aga ei, aga see, ma ei usu, et see seal niuke pisiasi seal asja juures, aga aga jumala lõkkene ega siis tekstide jäänud ilmumata. Ma ei tea, palju neid Runneli laule võib olla? Meeletu rahu ja väga-väga mitmes variandis ja ja mina olen ühe korra lausa juhtunud piinlikutena kirjutasin Hando-le, et ma ei tea, mis mul pähe lõi, et ühte laulu ei sobi, see viimane rida kuidagi rütmivärki ei saa seal teha ja ütle, kas ma võin seal paar sõna vahetada. Rumarakene muidugi poeeti muutma hakata ja siis ta korralikult kirjas korralikult pistleja. Ja jumal tänatud, et see nii nii nii läks, sain otsesest allikast vastuse kätte. Oi tubli mees, sellise mehe elutööd hindan ülikõrgelt. Nojah, aga see selleks, mina jäin siis tõepoolest elus eneses mõtlema, et mida ma seal Teleski teen ja kui mul olid seal mitmesugused nii-öelda pooled enese poolt välja mõeldud projektid show elementidega üle kanda bussiga tehtud mööda keskkool, et kus oli siis head kõnet sport D ja mõnevõrra ka muusikat selle nime all kolme kõne. Siis oli interpilk, kus nii vähe kui seda materjali veel midagi näidata, ei olnud juttu veel rääkida, sest olid ju siin kõik alatalud made mehed olemas, kes käisid saates. Aga seal ei ole väga vaene, mida värisenud ammutada võis, aga vähemalt sai sinna taha panna ladinaameerika intiini ilm, tillimaani, kõlapiooni ja muude bändide muusikat. Ja siis, kui tulid pahandused kaela korraga, siis sai Peeter sellise saatesarja nagu kordan noortestuudio orden punatähest kuni võidu ordeni. Kindlasti Valdo Pant oleks väga huvitava asja teinud, aga mina arvan, et sellega midagi teha ja mõtlesin, et pagan on noortestuudio. Ahjaa. Ja nõnda siis läkski mu huvi. Vaatasin, et laste ja nendega mängimine laulmine läheb mul palju libedamalt ja ja paremini. Nii et nii-öelda vabakutselisena lastesaadetes tegin õige mitu hooaega asju ja ja muidugi päris kummaline mõelda, et nii palju aega mööda läinud, et need, kellega seal tollal nelja-viie aastased, mis neist praegu saanud on ja nüüd leidsingi oma sellest mälupulga pealt ühe loon mille nimi on. Hallo hallo, kes kuuleb, kes on seal. Vaadates kõiki neid pikki aastaid, et võiks öelda, et sa oled õnnelik inimene. No see nüüd ei olene küll sellest ilmast muusikastega ega isegi mitte sellest, kui, kui palju mul pension on, vaid ikka sellest, et millised inimesed ümberringi on, ma olen kohanud ja puutun kokku ainult toredate inimestega, sest pärast seda, mis juhtus, juhtus meiega neile, kes kandsid kaela 87. aastal. Need on näinud uut maailma, nende elu on algusest lõpuni väga õnnelik. Seda valgemad ka nimetasin, et väga paljudel on need asjad kõik veel ees. Ja talle pärast võiks öelda ka, et et kui me räägime folgist või pärimusmuusikast, siis Viljandi folk on eesti kultuuriloos lausa eraldi peatükk. Hariduses meelsuses mitakse muusikas. Mul on hea meel, et üle 35 aasta tänu sellele pidin oma tehnika elamisest ära minema ja, ja palju asju kokku panema, osa hävitama ja, ja ära viskama, loomulik, aga osaga viima oma suvekoju. Või ütleme, päris koju Varlasse. Seal siis leidsin mitmeid selliseid asju, mida, mida peaks olema ammu teinud. Ja leidsin mõned laulud, mida ma nüüd kavatsen ette võtta ja see on nagu võlg neile, kes need kunagi lõid. Ja ka ühe lastelaulu, mis tollal oli kummalisel kombel noh, sai ilmuda või laulda lastesaates ainult tänu sellele, et kardinaalseid muutused toimusid, seal ei olnud sõnagi sellest, et, et keegi ülevalt poolt on meie kätt hoidnud ja meil elu paremaks läheb vaid olude sunnil tulisem hiirte haldjaks jahiste talvelauluks, aga siis natukene see asi originaalile lähemal. Ja kuigi pool Emmeerist pole seal juttu, kes on selle loo tegelikud autorid siis on ta nüüd Evelin Võigemast ja Tõnu Raadiku abiga saanud üheks selliseks õnnelaulus. Ja selle laulu pealkiri on siin majas, olgu õnne, aga suur aitäh, Peeter Tooma need tulite siia saatesse ja rääkisid ja meenutasid ja ja näe imet. Me saime saate lõpuni ja me ei rääkinud ilmsesti liikest sõnagi. Oli tore, suur tänu. Kopp-kopp-kopp võtame koos, laske siis Kiilitses. Kakuka oks kaputanega. Sest meil küll Paarike libarm nuusib köiteks. Märga piparkook. Õunad ja pähklid. Suudaks mulle teine meile kolmaski. Mõnusalt külmpääsmeid. Jääle.