Vikerradio. Tere tulemast kuulama vikerraadio stuudios on Andres Oja ja tänase saate peategelane jällegi hästi tuntud muusik, kellest viimasel ajal küll väga palju kuulda pole olnud. Alustame nagu ikka muusikaga. Laul oli kõigil hästi teada-tuntud, ära piina mind võib-olla natukene sellises ootamatus ja uuemas versioonis, aga loomulikult on tänase saate külaline, selle laulu autor ja selle laulu esitaja teada liilioon. Tere tulemast saatesse. Tere. Rõõm sind näha, rõõmsaid tervitada üle pika aja on viimastel aastatel ei ole sinust väga palju midagi kuulda olnud, aga ei hakkagi rääkima sugugi mitte viimastest aastatest, vaid me hakkame rääkima hoopis hoopis kaugetest aastatest. Kõigepealt korraga, mis versioon see nüüd oli siis 2017 tehtud sellest sinu kõige kuulsamast soost kahtlemata. Ja see 2017 lõpus me andsime välja pläki viimase plaadi, mille nimi ongi viimane ja kuna oli jäänud üks hulk mingeid lugusid, mis oli salvestatud, oli jäänud nagu niimoodi hüpna maa ja taeva vahele, siis me panime, on nagu niimoodi ühe plaadi peale ja siis mõtlesin, et kuna see on pläki kõige viimane plaat, et mitte lihtsalt nime pärast viimane, vaid Ongi viimane plakit juba ei olnud. Et siis ma mõtlesin, et oleks väga äge, kui ära piina, mind saaksid peale siis nagu esimese plaadi esimene lugu oli, ära piina mindi siis viimase plaadi esimene lugu on kaerapiine mind ja siis me tegime sellise. No on ju põhimõtteliselt nagu live'i variandi. Et mingeid asju ma isegi mängisin ise tšembad sellepärast juurde, aga et mitte otse päris Liv niimoodi, et bänd oli stuudios, aga noh, mina, Anxia siis meie trummar Silver, siis me kolmekesi seal nagu mängisime, džemme esid ja et noh, et seal. Et see oligi selline noh, sellise laivi tatsiga ja niimoodi ma tegelikult seda lives ka teen ise sünti sendiga. Aga läheme nüüd kaugematesse aegadesse aasta 1974, sa oled sündinud veebruari lõpp, nagu sa ütlesid, sirama sünniaastat sugugi mitte häbele, vaid see on nagu ta on. Ja see on, mina arvan, et iga aastaga tuleb, Läheb ägedamaks järjest ja ja ma alati mõtlen, et issand kui vähe, et kui palju ma tean praegu võrreldes näiteks aastatagusega või 10 aasta tagusega, et mis ma siis veel aasta pärast tean. Ja veel 10 aasta pärast, et see on nagu super minu arust selline niimoodi. Selle kohta Jewisti vananemine on vale sõna see nagu kogenemine. Või ma ei tea, kogemine, ma, ma ei oskagi öelda täpselt, mis see on, aga ma arvan, et see on huvitav ääred, noh, see ongi see, miks me siia tulime, eks. Loomulikult Andrus Vaarik, tuntud näitlejaarmastaja pääselt valalevile, see on saavutus. Väga hästi öeldud. Aga tasina, tüdruk, olete sina mesilas ja Tallinna oli sel ajal, kui sa siia sündisid ja oma lapsepõlve mäletad, et see oli veel enne neid olümpiamänge ikka Tallinn oli hoopis teistsugune kui praegu. Ja noh, kui ma olin väike, ehk siis Tallinn tähendaski mulle seda tänavat tahtsin ja ma elasin, ma sündisin Pelgulinna sünnitusmajas, tegelikult elasin sealt üle tee härjapea tänaval, kusjuures just alles mõni päev tagasi keegi ütles, et võib juhtuda, et selles minu kord korteris, kus ma siis kunagi elasin, elab praegu keegi. Kas Kalle täitsa noh, ütleme et, aga ma ei ole neid näinud, et oleks saanud küsida, et oot, mis, mis numbrisse seal elad. Aga et võib juhtuda, et see on nii, aga ma ei mäleta sellest muidugi suurt midagi, ma kolisin ära sealt, kui ma olin äkki kolm pool ja siis kolisin meriväljale elama sinna olümpiamängudele lähemale veid, olümpiamänge sa ikka mäletad, kui toimusid, no ikka mäletan, et nii ka läks õhku ja vaja mingeid. Tegelikult ma mäletan isegi härja peast mingeid paari seika, et jõudis siis ma juba ikkagi kolmeaastaselt midagi mäletasin. Mingil hetkel ikka kipuvad olema, ütleme sellised väga emotsionaalsed hetked. Meelde oskad sa kirjeldada? Hoia absoluutselt, et meil seal härjapea tänava otsas oli üks, üks maja, seal mitu korrust ja seal elas tegelikult kaks korrust, seal elas üks meie tuttav tädi ja siis ühel hetkel, mina olen siukse kolmerattalisega. Noh, siis me sõitsimegi mööda autoteid kolmi kahtesid, ei olnud Jaak Joala küll elasimusesse lähistel käis kook seal mööda oma valgete valge teksatagiga, aga mina teda ei mäleta, ema Monika räägib. Aga läksin siis külla tädile, küll aga oli suur imestus, kui ma jõudsin sinna majja teisele korrusele, vaatasin, seal on nii palju uksi, et millisest uksest me sisse ei olnud õrna aimugi. Ja siis oh õudus, seal olid mingisugused suured inimesed, kes tulid minu käest küsima, keda, keda sa otsid, et kas sa oled eksinud. Ja kuna need tundusid mulle väga suured onud ja, ja see tundub nii õudne kõik, siis pistsin seal plagama. Tädile ei saanudki kylla minna, aga see on mul meeles, et siis ma karjusin oma kolmerattalise peale, vain nagunii kiiresti, kui jõudsin kodu ukse juurde. Et noh, see ei olnud väga kaugel muidugi. Kuidas sul kodus selle muusikaga Pali kulati, palju muusikat mängiti, mingit pilli? Vot pilliga oli niimoodi, et, et meie esimene pill oli see, see Pille oli seal mingi punane. Et juttude järgi mina esse Pilletiseerin väga ei mäleta, kuigi natuke kõrusse mingi kyll või noh, vaata see, et tal oli sihuke eriline hääles. Aga ema mulle räägib, kuidas me siis seda kümmet klahvi hoogsalt nagu hommikust õhtuni mängisin, kuni ma siis teises klassis sain? Tähendab, mitte vist mina ei olnud eestlased, jah, minu Õdeldistlasid, saime endale klaveri, mis mul siiani kodus olemas. Jaa, jaa, õelase osteti, ta läheks nagu klaveritundi õde eriti viitsinud mängida, aga selle asemel üks pisikene koll, kes ei osanud mitte midagi mängida, akas klimmerdada hommikust õhtuni, ma tõesti nagu dissonantsi kõik ma siiamaani armastanud, mis seal ainult sellega, et mängisin, mängisin, mängisin tundide viisi, kuni õppisin ise mingid lugusid. Alguses tulid noh, võib-olla peaksin lugusid kirjutama Joata impravideerima, et alguses olid sellised nii-öelda dissonantsi taga, noh ütleme nyyd Kädi Eesti Elisa pärast läksid aga ilusamaks ja siis. Ja ma mäletan, et ma tahtsin, ühel hetkel ütlesin emale, et kui ma tahaks muusikakooli, nüüd mine viiulit mängima. Lehma tegi suured silmad ja ütles, et nohu, kui sa tahad, siis muidugi. Ja siis, aga kuna ma palusin nagu sel ajal, kui juba noh, oli vist mingi oktoobri lõpp, et noh, kõik olid juba alustanud. Ema, mõtlesin lähmegi, vaatame, läksime sinna, õpetus. Siin ei ole midagi järgmine aasta, et kõik teised on juba kaks kuud pinud, et siin on nagu väga raske nüüd järgi saada. Aga samal ajal mina hiilisin sinna solfi tunni klassi, kus siis kõik ootasid õpetajat lettidelt, laveri hakkasin kohe mängima mingeid lugusid siis õpetaja kuulased, huh, kes klaverit mängib. Tuli siis nägi, et see uus tüdruk istus klaveri taga ja ütles, et te olete muusikakooli vastu võetud. Kaua sa seda viiulit seal õppisid? Seal õppisin viiulit seitse aastat ja siis läksin edasi Tallinna muusikakeskkooli, lõpetasin siis viiuli erialal alal, siis 12. klassi lõpuks. Aga konservatooriumisse edasi? Läksin ikka muidugi, põhimõtteliselt tõesti kõrgharitud. Ei, ei, ma ei läinudki viiulit, siis ma läksin kooli muusikat, sest ma tegelikult oli minu südamesoov, vaata kuna meil mängiti kodus, isal oli hästi palju vinüülplaate. Põhiliselt oli see klassikaline muusika ja siis minu lemmik oli muidugi Beethoveni saatusesümfoonia, sest see minu arust oli geniaalne, mul olid kõik partiid peas siiani, juured on. Ja, ja siis ma tahtsin saada Beethoveni, see oli minu esimene sihuke nagu hetki, kelleks saada, kelleks sina suurena taotlevad Beethoveni. Ja, ja mul oli ikka selline kihk, et ma tahaks sümfooniaid kirjutada ja ma tahtsin heliloojaks saada ja ja ma nii väga oleks tahtnud minna kompositsiooni erialale. Aga vat ma ei julenud, see, see on see, et kui sa ei ole kellelegi kunagi oma teoseid esitlenud, noh, mis ma ise olen neid kuulnud, siis ei julge ja see on selline tunne, et see peaks nagu raekoja platsis alasti võtma. Umbes see tunne, et võib-olla isegi veel hullem, sa võtad hinge. Ma ei julenud, ma julenud minnes, ma läksin kooli nagu muusikaõpetajaks õppima. Aga see oli ühest küljest võib-olla isegi super hea valik, sellepärast et minu õppejõuks sai Venno Laul kes lihtsalt inimesena mind nii õudselt palju mõjutanud elus lihtsalt inimesena, muusikuna kõi kõigena, et et, et selles mõttes Mul läks super hästi. Aga kuulame vahepeal muusikat natukene ka ja joodist selgelt ja lugu nimega doktor mitte just väga tuntud Lugopaga siiski ja siis pärast seda oli, aga räägime, et miks ma mikspärast just see lugu sai valitud. Ja noh mina ju ka on võimalik Seintes ja tema laul, doktoria jätkame, juttusid teadvaliil jooniga. Selgelt oligi siis sinu nooruspõlve lapsepõlve üks lemmiklauljaid muusikuid. Ja üks nimelt jah, sest tegelikult neid oli ju veel Kukerpillid diitoliidil lipsike jah. Et, eks no niimoodi vaikselt, kui ma nagu ma kasvasin niimoodi, noh nii nagu tuli juurde. Tegelikult ma mäletan, et, et tollel vist salvestati niimoodi, et kuskil seid kassette käia salvestamas ja siis ma mäletan mineli, Tarmo Pihlap, Vitali seal kassettide peal. Muidugi vitamiini igasuguseid, sest neid lauljaid oli seal ju mustmiljon ekskaasa arvates Joe's ilmselt, aga täiesti süsteemselt. Võib-olla oli see peidus ka Se Steph Steinbergi suur vaimustus selles, et kui see tema lugusid kuulad, no üks lugu oli näiteks heinamaadel lendas läike harva Kledimum, et ta oli väga tegelikult ju väga lapselik, onju, aga samas oli. Ma alati no ütleme, et kui ma nüüd hiljem hakkasin bändi tegema, siis siis ma alati imestasin nagu, et et kui sa kuulad seda arranžeeringuid, mis nendel lugudel on, et see on selline tunne nagu mingi klimp klompa ja ja kui sa hakkad seda mängima, siis ta tuleb välja nagu sült, aga nendel ei kõla, nagu öeldi, et see kõlab nagu nii hästi, et ma ei tea. Ma ei ole kunagi aru saanud, Anxiga imestasid et kuidas nad seda teevad, et see on nagu nagu Pär arranžeeringuid tegelikult kõlab nagu nii hästi. Ma ei tea, aga, aga noh, selles mõttes jah, et, et kindlasti tahan minu suur mõjutaja peale selle mulle selles loos konkreetsed, sihuke hulluks minemise lugu, doktor pool ütleme ka sõidab ja, ja seal ta kasutab ühte sellist hääle vokaaltehnikat, mida mina kasutan ka. Et selles mõttes mul on sellised eeskujud nagu muidugi Ivo Linna, Ivo Lill, Ivo. Meil on selliseid nalju olnud küll, et ma olen stuudios, laulan parasjagu mingit mingid partiid sisse ja siis ütlen Antsile kuulama, laulsime viiva linna, lähed mingit teenikad, mida, mida ma kasutan ilmselt sarnaseid ja siis noh, see hääl kuidagi läheb sarnaseks minu. Kõrvale muidugi sinu häälest rääkides, sul on väga isikupärane hääl ja esinemismaneer ka, nii et need mõjutajad küll minu jaoks vähemalt paljude laste jaoks ikkagi kuidagimoodi sealt väga välja ei tule. Aga Eestis on millegipärast ikka niimoodi, et sellised üliisikupärased millegipärast neid väga-väga kuidagi kas ei taheta või midagi. Lihtsutataksid ila selle peale, et ma tean sinu laulumise peale ka, öeldakse, et oi, ta teeb nii imelik vääted see kohe. Kuidagi tuleb see teema sulle tuttav. Ja selle hääle häälega on üks, see lugu on ju, et kui ma käisin, ühesõnaga ma väike mainin sellise ilusa sillerdav aja väga kõrge häälega tüdruk. Ja ma ikkagi koolis laulsin ka, juba olin seal, ma mäletan teises klassis ma olin suure segakoori solist seal Viimsi koolis, Aarne Saluveer oli minu, mitte minu, tegelikult, aga ka muusikaõpetaja seal tol ajal ka teistele siis ei olnud mul muidugi, aga hiljem oli ja siis noh, et ma ikka sain esinetud ja ja alati, kui ma laulsin, mul oli hästi kõrge hääl ja muidugi mulle anti selliseid lugusid. Lauladki äärsel ilusasti illerdas poisid norisid pärast jäiseid ja isegi mina ütlesin, mina enam ei laula käik, et mina ei taha laulda. Ei Veldi päris pikka aega ma ei laulnudki. Ma hakkasin laulma siis, kui ma läksin akadeemiasse, sest mul on ju akadeemias selline tund nagu hääleseade. Ja seal tuli, seal oli nagu soololaul oli nagu üks osa sellest. Ja siis ma pidin lihtsalt hakkame laulma üksi minema, noh, koor oli ka mõni naiskoor, aga aga et siis see oli see hetk, kus ma hakkasin siis jälle laulma, siis jaga, kuna mulle meeldis ikka selline ka muusika ja ma mäletan, et Jaanika Sillamaa oli siis väga popp just ja siis ma teda väga kuulasin seda tema esimest plaati. Mulle väga meeldis, kuidas ta laulis, ja siis ma ikka proovisin kodus ka laulda ja ei, ma ei mõelnud otseselt, võib-olla nüüd minust laulja saab, et ma hakkan nüüd koolitab ennast lauljaks, aga aga ühel hetkel ma avastasin, et see muss, mis ma tahan nagu teha, on niuke kärele. Et kuidas me seal peenikese häälega neid laulan, seda rokki. Ja siis ma tegelikult töötasin välja, ise proovisin ja katsetasin, töötasin välja oma tehnika, kuidas siis nii-öelda Distorsson. Et kuidas laseb lihtsalt nii palju õhku peale, et häälepaelad hakkavad nii-öelda vibreerima. Noh, nii nagu varesed tegelikult oma libahääle libahäälepaelad nii-öelda siis hakkavad vibreerima vibreerivad kaasa ja ma ise ütlen selle kohta, et, et kui ma laulan, et ma laulan ikka niimoodi, et varbaküüned ka värisevad Varna kivine Fiv ratsioonik üles. Seal väga hästi, iseloomustades selle laulu juttu, pere on väga mõistlik kuulata vahelduseks üks instrumentaalpala ansamblit Mahavok ja siis küsime ka liha käest, et miks ta just nimelt selle loomise ja välja valis. Instrumentaalpala ansamblit Mahavok tset planeet kõlas ja Lea Dali Lioni kaht jätkame juttu, siit see lugu päris huvitav valik. Ja ma mõtlesin, et kuna sellesse saatesse mahub hästi ühe lugusid, siis ma valin siia sellised lood, mida ma ise olen tuhandeid kordi kuulanud. Ehk siis mis on minu jaoks nii, nii, nii hea nagunii, nii, nyyd. Ja mulle meeldib kuulata mussi just niimoodi, et kui on mingi noh, tulebki selline lugu, mis neelab mu naha kõrvadega alla ja siis ma olen seal ja siis ma võin 2000 korda näiteks järjest ripiidi peal kuulata üht ja sama lugu, kodus on kõige hullud juba ja kinni, aga aga no ma ei, mul õnneks on klapid ka muidugi olemas, aga et, et noh see on minu loomus, selline, et kui miski selline ainet nii õudselt kõnet Ja see oli üks selline luguna. Öeldakse, et talle seda, kui Pariisi lähed, tuleb nuustakul ära käia, aga see on ka niimoodi, et enne seda, kui sa hakkad kuulama sellist sellist nii-öelda lahkuda sealt keerulisemat muusikat, et enne seda tuleb ära kuulata ka mingisugune selline, ma ei tea, Modern Talking ja muu sellise jura. Ja mina olen eluaeg kuulanud neid muusikat südame järgi. Et seal on väga-väga palju, ma räägin, et alates Beethovenit, eks ole, või. Või Schubert, Tiimaida, lõpetamata sümfoonia on mingit mingit teosed, mis on nagunii minu sees, et kõik noodid, mis seal on, on minu sees olemas kogu aeg. Ja, ja, ja nende lugude on, on samamoodi, et et kindlasti on lugusid, näiteks mina olen, tead, selle aja teismeline vaata teismelise aeg ju see mõjutas siin kõige rohkem, mis kuulusid minu teismelise ikka olid. Modern sokin näiteks, eks päädbais pluuse tuli natuke hiljem, aga, kuid diskol. Et mis seal siis oli, et oli, mulle väga meeldis ja tal on teatud soundi, mis on siiamaani nagu on, väga hingelähedased mingiteks. Ma ei tea, vilepillid. Aga, et, et, et, et ma ei ole kunagi kuulanud mingit mussi, sellepärast et keegi teine kuulab või et, et ma olen samas nagu hello viin on olnud minu väga suur lemmik, mis on jälle. Eks ole, et ma võisin korraga, mul oli selline näiteks lindistatud selline kassett, kus oli järjest tuli Ellawi lugu. Siste Linimasentroking, no et nad ikka täiesti absurdne, aga pea ja sisu vabalt sinna panna ka Schuberti lõpetamata sümfoonia sinna otsa on ju minu jaoks oli see kõik nagu väga hea, sellepärast et see lihtsalt minu hingele. Et küll, aga, aga näiteks mul on üks, üks nagu vaieldamatult mul on siis lemmikmuusikud, vaata et võib-olla lemmikbände niimoodi ma ei oskagi niipalju öelda, et, et on Marktu Kree, noh, ma ei tea, kui palju sa oled Martukraid kuulnud paljusid ja tuttav. No ma kujutan ette, et enamus inimesi jookseks peale kümmet minutit saalist välja, ta. Aitab küll. Aga ma olen nagu ma olen nagu narkomaan teele järgi, et see on mingi, tal on mingit sellist tüüpi energia, et, et ma, ma nagu neelan seda hunti, kuigi seal on niimoodi, et seal on antisson, andsid mulle niitke ei meeldi. Ma olen kuulanud Sniitke mingit sümfooniat, mis see koosneb ainult tiivse nüanssidest ja ja siis ma kirjeldasin seda nagu mingi 100 elevanti hakkaks laval suremas surma. Et võib-olla snitke, noh, et on mingid heli, mida sa pead, sa pead ennem lugema nende noh, tutvuma nende elulooga ja siis sa võib-olla saad aru, et mis see on ja see on tegelikult sõjaajastu, et noh, et oli, et sain arusaadavad või näiteks ma ei tea Halb on Berge täiesti crazy sid, heliloojaid, mida me tegelikult ei, ei, mis ei ole minu energia, ma ei kuule neid, aga näiteks Kree võib vabalt sinnasamasse ritta sättida, eks kuigi ta tänapäevani kida kitarrist onju. Aga et see kõik on nii minu, et ma võin teda kuulata nagu noh, panen peale ja jälle samamoodi päevad otsa neid plaate, mul on kõik plaadid olemas. Aga rääkides energiast, siis tema ongi selline, näiteks ma olen neli korda püüdnud temaga juttu rääkida, iga kord ma olen, ma olen sellises kohe sattunud, kui ta vaatab mulle otsa omasele läbistava pilguga silma, jään unustanud ära oma nime, kõik sõnad üldse, mis seal olevat. Ehk siis ma loodan, et ükskord elus tuleb võimalus temaga rääkida, nii et mul on nagu sõnad ka meeles ja ma saan. Kelle päriselt, kas see pleki oli esimene bänd, mida sa tegid, sa enne seda juba ka? Ei, ma tegin kohe pläki ja esimene lugu oli ära viinud. Põhimõtteliselt mul ei olnud seest garaasi aega nagu sügatel garaazis mitu aastat, siis tuleb ükskord üks lugu, mul tuli kohe. Kohe tulid, põrutasid hitid. Või võib nii öelda, aga tehke igasuguseid muusikainstrumente, oled sa ka mänginud viiulit? Nagu me kuulsime klahvpille? Enam-vähem kõigi pillidega saad hakkama trummimänguga. Ja minu arust trummimäng on nagu lihtsalt kõige keerulisem. Mul on trummikomplekt olemas muidu et et mul on olnud tegelikult kõik pillid kodus olemas, nagu ma ütlen, et pisikesest peale ma hakkasin sikutama jälle kõigepealt emal ja isal varrukast viiulit vaja, siis oli vaja kordeni, oli vaja seal kitarri vaja järjest, tuli neid juurde ja ma muudkui ju mängisin neid ikkagi meil keegi õpetanud kodusi nagu metsast, vaata võtad kätte, hakkad siis vaatad. Et lihtsalt, kuna, kuna see pilli mängimine on siin nii huvitav protsess, eks. Ja, ja ma olen Pille mänginud tänu sellele, et ma õppisin muusikaõpetajaks, muusikaõpetaja peab teadma, kuidas mängida igat erinevat liiki, vähemalt ühte esindajat, siis igast puupuhkpill vaskpuhkpill leviale kontrapassiva valisin, oleksin riiuli valida, aga mulle tundus kontra. Ja siis ma mängisin kontrabassi, eks klarneti trompetit, plokkflööti naerdaga, tuli kõigist hääl välja saada ja, ja see nagu lihtsalt paratamatu, kõik need koolimuusikud, neid pille mängivaid. Tõeline multiinstrumentalist. See ei tähenda praegu huvita trompeti hakata siin ringi luidete vahel, ma arvan, et võib-olla ei tuleks isegi häält välja aga nüüd sega algteadmine ja algnoh, et me ikkagi tegime kontserte ja ka seal niimoodi koledasti. Kuulame vahepeal jälle muusikat, ansambel Nevesis ja kui ilmus Gunnar Grapsi tribuutplaat, kus ka Lea on kaastegevlooga põlemine, siis Nevesiselt oli isal lugunivega leidmine. Gunnar Grapsi tribuut albumilt laul nimega leidmine jaotle, esitajaks ansambel Nevesis saatekülaliseks Aga Lea Dali Lion Gunnar Graps oli ka üks siloop lemmikuid lapsepõlves või nooruspõlves. Ja ma olin, need olid need esimesed kontserdid, ma olin vist mingi 13 ja kaks tehti isegi veel, et ikka panid juba Leaks miniseelikut kõige selga ja siis läksid näppu viskama ja siis ikka keegi võttis võibolla õlale. Et ma olen kraps ja, ja, ja ma ja minu ema töötas laeva peal ja siis sellises paaris nagu Garmin, baar, kus kõik muusikut käisid kohvi. Ja siis ema nagu tundis neid kõiki. Ja siis ja ikka Grapsi käest mõnikord küsis ka, et mul seal on koduseks line fännetkes läksistajad, vini pilt? Jaa jaa, kleepekaid mulle sa ei pea. Et ma olin nagu väga suur fänn ja siis ma tegelikult isegi mulle esimene crash oli juristi Haan täiega arvanud vina rööverile. Kuigi ma nägin teda alati nii kaugele, et ma pole sest nagu kunagi kohanud, kuigi ma Anksige, meil oli vahepeal plaan, et küll see Grapsi üritused, et kutsuks juura nagu siia, aga siis me ei saanud teda vist ei leidnud ülesse ja pärast siis ta juba läks ja siis ühesõnaga siis jäigi see ära, see kohtumine aga. Aga jah, ma olin suur fänn tegelikult. Aga Gunnar Grapsiga said hiljem isaga tuttavaks isiklikult. Tegelikult nagu väga ei saanud, ma olin seitsme vapra saatejuht ja siis ma tegin temaga küll mingeid intervjuusid ja ma ei tea, kas ma astusin mõne mingi konnasilma peale või või võib-olla või ma ei tea, igatahes mulle tundus, et ma talle väga ei meeldinud. Siis. Ja siis ma mäletan, ma käisin ka tema plaadi presentatsiooni, mis oli seal Scotland Yardis ja siis Käisi meeste autogrammi küsimusest plaadile. Koos Elmar Elmari kaalime siis. No kuidagi oli selline nagu väga tõrges vastuetis sa mõtlesin, okei, et võib-olla ma lihtsalt ei meeldi talle, aga las ta olla. Et ma ei saanudki tega, noh niimoodi sõbraks ei saanudki kunagi. Tore, aga räägime natukene praeguse aja muusikast ka, et kuidas saab selle praeguse muusikasse suhtute, et kuulad sa ka seda ikka teismelisena kujuneb see muusikamaitse välja, sinna ei ole midagi parata, need lood jäävad ikka need kõige armsamad kõigile. Kuidagi mõjutab ikka hea, et vahepeal oli küll pikk aeg, et kuna ma olen kaheksakümnendad ja seal on need spetsiifilised saundid, onju, et mida siin väga viha mingil ajal siis praegu ongi jah, vist võib-olla mõned aastad, kus ma jälle tunnen, et nii äge noh, et, et noh, tegelikult need soundi kuidagi kõnetavad sind teisel moel, et sul kuidagi see, just see, see nooruspõlvehali kuidagi klikil sinuga nagu taas. Et see on väga äge, aga praegu no ma olen selline imelik inimene, kes uudiseid ei loe, televiisorit, ei vaata, raadiot ei kuula ja nii edasi, et ma justkui tegelikult ei peaks mitte midagi teadma, on ju, aga mul ikkagi muusika kuidagi sul ikka satub, kas keegi Facebookis jagab või et et mingid asjad jäävad sulle silma jääks. Ja on mul on ikka omad lemmikud täiesti olemas ja, ja ma ikka midagi jagan ja mul on kodus ju tütred 10 ja 12, nii et noh, öelda, et ma olen nagu kõige sellega, mis toimub praegu muusikamaastikule. Niipalju kui nemad, ütleme, et siis seda jagavad, aga, aga, aga mul on ka omad ikkagi lemmikbändid täiesti olemas, mis, mis näiteks ütleme, et kui me tänapäeva praegusest hetkest vaatama, et mis on nüüd nagu alles tulnud mingi aja hiljuti, et siis näiteks nublu mulle väga meeldib. Ja siin on ka, et, et on mingit vaata, ma kuulan südamega, seega on see lugu, et et see inimene või see isiksus tegelikult ilmselt kõnetab mind läbi muusika. Lauljatega on selline paha lugu, ma ei tea, kas on paha, aga, aga võib-olla on väga hea, on see, et kui inimene teeb suu lahti, hakkab laulma, siis tegelikult sa tead temast kõike, et kui ta nii-öelda on sihuke ülbe, halb, mis iganes inimene, see tuleb nagu võnkene kohe sulle, siis mina neid ei saa kuulata. Aga siis on need, kes on nagu kuidagi väga sümpaatsed ja siis, ja siis on võib-olla ongi, et vahet pole, mis nad teevad, aga see kuidagi mõjub sulle nagu puhtivalt. Aga kuulame jälle muusikat, siit ja ground hoog. Tei. Praegusel ajal nad esinevad mingi teise nime all või vähemalt ümber formeerunud, et sellesse valisid see välja, et miks just see. Soovitab ja enneli taplamsi paratsuuter ja siis muutus ta Kraundokteikse, nüüd siis ta muutus selleks järgmiseks. Ma olen lihtsalt noortebändivõistlusega palju kokku puutunud ja olnud seal žüriis aastaid ja, ja see on üks leid seal. Ja lihtsalt siin on seesama case, lihtsalt see laulja Tõnn ja ilmselt on niivõrd sümpaatne tüüp. Ta kõnetab ükskõik mis bändide, lähete kõnet. Aitäh ja ma tahtsin ühte teist lugu, mõni inimene appimise nagu lihtsalt appi, kui hea. See lõbu on ka väga hea. Kuulame lugu oli väga tagajärg ja esitajaks knows hoomiteid. Ja lugu nimega tagajärgi ja Lea Dali Lioni ka endiselt veel jätkame siit natukene juttu, hakkame siin vaikselt otsi kokku võtma. Rääkisime siin enne kuuest uuemast muusikast ja mida mina olen tähele pannud? Ta on see, et viimastel aastatel võib-olla 10 aastat, võib-olla isegi natuke rohkem on just nimelt see, millega sina humala ajal alustasid, ehk siis naislaulja, kes kirjutab ise laule, kes kirjutab ise endale tekste siin viimastel aastatel väga-väga esile kerkinud ja väga palju on ja ma pean ütlema, et viimastel aastatel on naised meestele ära teinud. Mulle meeldib, meenub lepatriinu kohe selle jutu peale, aga rohkem praegu ei tulnud meelde. No kas feimi Vaizals näiteks temast on küll juba päris tükk aega, aga tema oli ka see, kes ikka üsna jalaga nendele naistele ukse omal ajal lahti lõi modell ja kes seal? Kui sa vaatad need maailma ja mõtlesin praegu kuidagi Eestit ka palun väga, Mari Jürjens mari kalkun on väga-väga toredad ja väga huvitavad ja siin on veel neid hästi palju, kes ei ole võib-olla isegi Flytarei samamoodi, kes oli siin saatekülalisi, nii et neid on ikka tohutult palju, et võib öelda, et mingil määral ei saa isegi oma ajast ees. Kuule, ma olen alati Seal minu sihuke nüanss lihtsalt kaasasündinud. Aga sa oled suuremalt jaolt ikkagi oma lauludele ise ka tekstid teinud. Ma olin kõik tekstid ise teinud ja kui palju need isiklikud on ja kui palju ei ole? Minu kõik minu lood on isiklikud, nagu ma ütlesin, et ma kuulan muusikat südamega, siis ma teen seda samamoodi, et tuleb lihtsalt kuidagi, püüad selle sabast kinni ja siis ta tuleb läbi minu välja. Ja ma olen üldiselt enamasti ära öelnud kõik pakkumised lugude pakkumise vahel harva ma olen teinud, et keegi sõber, okei, teeme selle ära. Aga üldiselt me ei, sest ma arvan, et ma ei ole nagu see inimene laulma teiste laule, sellepärast et kui, kui ma teiste laule laulan, siis meie oma laule ei saa laulda ja, või noh, selles mõttes jääb ju aega vähemaks. Aga kui mina oma laule ei laula, kes siis neid veel laulab nagu on nagu pointless? Jah, väga õige suhtumine sellest jaoks hästi, ilus laul, mida sa oled küll laulu, see ei ole sinu enda lugu, on siis see genialistidega tehtud koos ja see on super. See on fantastiline lugu küll. Aga nüüd ma küsin ühe keerulise küsimuse, kas oskaksid ette kujutada endale, et mis oleks siis, kui muusikat üldse ei oleks? Siis ei olekski midagi, folkmuusika ongi ma. Kuule, vaikus on ka tegelikult muusika, tegelikult sellist varianti ei ole olemas, ei saa olla, kõik teeb, kõik vibreerib, joon siis ei oleks nagu ühtegi molekuli olemas. Ma olen suur molekuli fänn. Et ma tegelen sellega pidevalt füüsikal mu tükele kirg, aga et, et põhimõtteliselt see laud ka ju laulab kindlasti, kui sa hakkad teda siin mõõtma mingite aparaatidega. Et selles mõttes see pole võimalik, siis poleks üldse midagi. Ilma muusikata kuidagimoodi ei saa. Oled sa õnnelik inimene? Ja sellest sellepärast, et ma võib-olla natuke ma olen sündinud ka õnnelikuks, aga, aga, aga üldiselt ma oskan olla õnnelik ja see, sellepärast ma olengi õnnelikena õnnelik. Beethovenit silost päris ei ole saanud, kui seal lapsepõlvest tahtsid Beethabelik saada, aga oli seal veel palju unistus lapsepõlves, mis, mis praeguseks on täitunud või ei ole täitunud. Tead sa, minu põhiunistasin ikka saada heaks inimeseks ja, ja ma seda teed, proovin käia nagu kogu aeg edasi ja edasi ja ikka paremaks ja paremaks ja ja huvi, noh, et lihtsalt koguda seda kõike, et see ongi, see ongi see tegelikult kogu unistus. See ongi see, mille nimel me elame. Siis miks me siia muidu tulime, onju ja loomulikult, miks me tulime siia õnnetud olema, see oleks ka väga-väga-väga vale elamisviis, aitäh sulle, read tulidki alaseks saatekülaliseks ja jagasid neid oma lugusid ja kõik olid väga huvitavad ja saime sinust jälle midagi uut teada. Aitäh kutsumast. Kuule ma siia lõpetuseks siis toonime ka planeet maadlasega ansamblit. Läki, lugu. Saade oli Helinälg ja saatekülalisele oli Lea Dali Lion ja saatejuht Andres Oja. Tänan kuulamast.