Tere tulemast kuulama, stuudios on Andres Oja. Tänaseks vestluspartneriks on taas kõigile hästi tuntud muusik, kes jagab mälestusi oma lapsepõlvest ja noorusajast. Järgneva 55 minuti jooksul vestleme muusikuga, keda võib julgelt nimetada oma pilli tõeliseks meistriks ja ta on ka selle laulu Kõlas laul, veskimees võib-olla natukene erilises esituses võib mitte nii väga tuttavas esitluses, aga laulu autor on endiselt ikka üks ja see sama. Henn Rebane, kes on ka tänane saatekülaline, tere. Tere. Rõõm sind näha, nii hea meel sind tervitada siin. No ei, ma ei saa üle ega ümber sellest veskimeheloast seal siru suur hittlugu ja kui sa juba siin oled, siis räägi natukene selle laulu sünniloos ka see võttis päris tükk aega sellest valmissaamisest, kuni selle salvestamise aega. Jajaa no mul on seal akordioni kõrval alati olnud väikene kiiks, kui nii võib öelda, et mõni lugu, mõni meloodia, mis on meeldinud, panen kuskile paberi peale või jätan meelde ja ja kunagi sai konservatooriumis käia viis aastat dirigeerimist õppida ja muusikapedagoogikat mille ma eriala pillina mängisin, lõpueksamil ikkagi akordionit, kus oli Bruno, Lucia, Laine Mets ja, ja nii edasi virve Lippus. Hindamas mind, aga vahetevahel sai jah, mõned lood niimoodi kirja pandud ja ja kui konservatoorium läbi sai, siis järsku nägin või keegi andis mulle märku. Peterburis tolleaegses Leningradis müüakse 12, keelset kitarri. No ma olin kergemuusika suur fänn, Donovan, Led Zeppelin biitlite, sest me ei räägi üldse, need olid juba juba 10 aastat varem mul meeldima hakanud ja istusin õhtal Leningradi rongi ja sõitsin Vassili saarele muusikapoodi. Kuidagi leidsin ülesse, selgus kaks tükki müüakse kvaliteedimärgiga see muuseum. Ja tõin selle koju, panin hääldan kitarri. Tunnistasite tol ajal tuurid olid selged ja ikka ühiselamupeod ja kõik käisid ju ikka kitarri saatel. No see kõla oli metsikult hea. Pill on siiamaani olles Nikola kast ja kõik toimib. Ja ilmus just Runneli järjekordne luuletuskogu, jääb, proovisin sealt ühte ja teist ja ja sai neid seal mõned väljavalitud ja see oli kuskil 77. aastal, ma arvan. Täpselt nii, et, et seal sealt see lugu tuli, aga, aga aastaid üks, viis aastat hiljem jaaguga me tegime koos muusikat erinevatel üritustel ja minul seal suurepärane aeg. Nii head lauljad kuulata kõrvalt ilma rahata ja pärast saidi raam peale ka. Nii et Jaak ütles, et kuule, kui sul mõni lugu oleks, talle pakutaks tiim, lindistus aega heliloojate liidu muusikastuudios ja, ja siis ta valis välja nende mõnede hulgast selle Veskimäe ja, ja siis sai koos, mina muide mängisin kitarri sele 12 keelset kitarri, toosama Leningradi lasteta jaja ikka ja, ja siis seda metoodikat ja aga laulis ikkagi, nii et ta on jäänud jäänud nagu selliseks põhiliseks veskimehe lauljaks, kuigi siin vahepeal onju teised lauljad seda ka proovinud. Keresid, mida kuulasime, see oli hoopis kooride esituses ja laulupeolt. Jah eks ta valiti, valiti sinna millegipärast, et selle komisjoni poolt, kes laulupeo kava pani EP maantee ja nii edasi, mul oli no erakordne tunne seal seda kuulata, nagu ikka mitu 1000 noort neidu seda laulu laulavad. See on siiamaani südames. Laulupidu on, peab, see on seal vapustav asi, mis seal toimub ja neid tundeid on täiesti võimatu kirjeldada, mis inimest valdavad seda kuulates aga räägime natuke kaugematest aegadest ka, sa oled Kohtla-Järve poiss ja 1952 on sinu sünniaasta. Et millisena sina seda Kohtla-Järvet lapsepõlves mäletad? Kindlasti oli ta ikka palju teistsugune, kui ta praegu on. Ja no see Kohtla-Järve oli niisugune suur erinevad linnaosad, mina sattusin jõhvi, et ma käisin Jõhvi esimeses keskkoolis, aga see sünniaeg oli tõesti Kohtla-Järve ja sõjast oli oma seitse aastat juba möödas, nii et minu lapsepõlv oli rõõmus. Ma ei mäleta meil nüüd väga palju selliseid sünnipäevi kodus ja, ja need peetika suure lauluga, nii et ega seal üheselt ei lauldud, ikka naabrimehed tulid ja ikka kolmehäälselt isa sõbrad. Ja, ja siis, kui ma juba muusikakooli sattusin õppima seitsme aastaselt, muide siis öeldi kohe, et poiss võtab hilja ja mängi kaasa. Aga ega siis ei olnud niimoodi, et no võtame nüüd tooma Saarisele. Nii, kuidas torust tuli. Vahest oli musta klahv rohkem kui valged ja, ja see oli mulle järgmiseks etapiks elus kõva pilli, mängisin väga heaks kooliks. Kas saatma seda akordionit läksid õppima omast vabast tahtest või oli see vanemate soov, et sind muusikakooli panna? No isa isa ikka isa ja isa oli Purtse poiss ja, ja tema oli just mingi 20 ringis, kui sõda sõda peale hakkas ja teda esimese hooga sinna Vene armeesse võetud üks vend võeti, tal oli kurb saatus, kõik kolm venda jäid sinna sõtta, aga tema oli Purtses ja kujuta ette, et kui need saksa väed jõudsid Eestisse, siis üks lendur oli sattunud mingisugusesse mootori rikesse ja Purtses kuskil peatus. Niikaua kui varuosa toodi, siis lõbustas ta kohalikke noori tüdrukuid ja poisse kokpitist välja võetud hooneriga. Selle klaviatuuril niukene, natuke kaardus, et oleks mugavam mängida ja ilmselt seal oli see kõks käinud, isa mängis muidu trompeti küll, nii asjaarmastaja järelikult ja osales ka muide, Ants imperi venna Raimond pre kergemuusikaansamblis püssis. Et sealt see alguse sai ja isa siis viis mind õigel ajal jõhvi muusikakooli ja, ja minu õpetajaks sai suurepärane noormees, kaheksateistaastane poriskussetski, kes rääkis vene keelt ja mina olin just jõhvi tulnud. No me kolisime ikka enne, kui jõhvi saime. Nii et ma olin selle paari suvekuuga juba vene keele omast arust selgeks saanud. Aga õpetaja Ruzetsk ütles, et neid sõnume küll tunnis ei tarvita. Naabripoisid olid õpetajal. Ma sain aru, ta vene keeles rääkis, aga kulmude, silmade ja käte abil me saime. Kaheksa aastat õppisin seal. Kuulame aknaga akordionimuusikat Soomest see on üks lugu, mille sa valisid välja üks esitajat, mis sind muusikuna on mõjutanud. See on Paul Nurbak. Niimoodi vist peaks järeldama seda nime õigesti. Jaja no eestlased ütlevad normake, kuna ta oli Rootsi aladelt selt Botnia lahe kõrvalt mürkkülast pärit ja ta oli erakordne akordionimängija sündinud 1930 Soomes muidugi ja, ja siis ta harjutas ikka rohkem kui koolis käis. Ja sai kiita ka. Kuna tema salvestaja tuli tihti raadiot, test erinevatelt laine pikkustelt ka heliloojalt šansibeliuselt sai ta kõvasti kiita ajakirjanduse vahendusel ja no mida tol ajal jõhvis? Kontsertidest oli kuulda, ega seal midagi erilist ei käinud peale me meie sünnipäevade ja, ja kodu kodu musitseerimisega, aga seal oli võimalik kuulata raadiot, isa ostis uue Saksa raadio ja seal ikka tuli seda Paul Nornaka lugu ja ma mäletan, see tema varisevad lehed. Kuidas ta seda lõõtsa tegi, see jättis küll mulle sellise mulje või niisuguse mõju, et kui niimoodi küll saaks, siis oleks juba midagi olemas. Soome akordionimängija Paul Norbak mängis niimoodi ja nagu Henn Rebane jätne väitis, et tema juba ka selle loo selgeks saanud aga läheb veel korraks tagasi sinu lapsepõlvemaile, näeks siis Ida-Virumaale ja Jõhvi. Ja ma pean täiendama küll niisugust asja, et kui ma seal muusikakoolis käisin, noh päevakool oli hommikupoole ja õhtupoole, siis pikad muusikakoolikäigud ja siis omased akordionit pidin ikka tassime, nii et käsi oli pikk, aga ju siis muskel kasvas. Mul oli antud eriluba, et ma saan muusika, koli seal tagumises otsas oli ehitatud kaevurite klubi ja see oli niisugune vene seltskonna kokkusaamiskohta, ka seal käisid ka kontsertbrigaadid Leningradist ja vot mulle antigi niisugune luba, et sa võid Enn sinna õhtuti minna. Kell kuulsakas kontsert. Kui vana sa olid siis menetletud? Ikka jah, ja see jättis, ma ei mäleta, mida seal mängiti, mõned naised laulsid ja balalaika talide bajaani taga. Aga see oli kontsert, et see, see õhkkond ja siis seal need laes olid need lühtrid mõnikord sealt poisid virutasin kive ka. Aga, aga see seganud kontserti kuulamas ja mida ma tahan eriti öelda? See jõhvi oli ju kultuuriliselt niisugune koht, kuhu Siberist tagasi oma aja ära istunud. Nõukogude võimu vaenlased kunstnikud. Neil Jürisson, näiteks koorijuht ja Elmar rännak, kes oli suurepärane trompetiõpetaja leidsid seal võimaluse jälle oma muusikuteed jätkata, sellel meil muusikakoolis oli palju selliseid õppi õpetajad, millest ma alles hiljem aru sain, et mis saatusega nad kõik olid. Ma tahan veel nimetada, et Elmar rännet, kes oli trompetiõpetaja, pani kokku Kohtla-Järvel esimese sümfooniaorkestri ja siis mul oli võimalus käia. Kauplesin, et ikka ema viiks mind. Ma ei saanud üksinda sinna bussi peale ka midagi, aga aga need kontserdid jäid meelde, see oli midagi sellist, mis mis näitas, et see muusikamaailm on ka üks asi, millest mulle pole räägitud. Et muusikapisik on seal juba üsna varajasest küljest, Nasa eelnevalt rääkisid ka piltidest Led Zeppelin teist ehk siis selline rokkmuusika ei ole sulle ka mitte võõras sugugi. Oi, no Köl ja Köls ja, ja nii edasi, need biitlite lood. Kaheksandas klassis oli mul isu minna Tallinnasse akordionit õppima, kuna juba need sõrmed juba liikusid ka tööri veel õpetaja soovitas ja vanemat ajasid kadaka ja jõudsingi siis neljandaks aastaks ja muusikakooli, mis nüüd kannab otsa nime ja küll see oli tore kool. Seal sa ei pidanud kell seitse tõusma paid ühiselamu kohta me otsisime tihtilugu aasta jooksul mitu korda jälle löödi ühest kohast välja, aga see mind ei heidutanud. Mina harjutasin ikka pillija ja sai seal uusi tutvusi ja millised õpetajad seal oli, no näiteks Uno Naissoo õpetas mulle ju džäss harmooniat ja rääkimata heliloojatest, kes seal kõik Anti, Marguste ja ja nii edasi. Et see kool oli kõik edasi konservatooriumis, kui ma käisin, siis see oli selle õpitu kordamine. Põhimõtteliselt oli, oli kõik juba ennem selgeks tehtud, aga see oli superkuul ja seal sai harjutatud kõvasti. Sind teatakse muidugi eelkõige Pakordini mängijana ja mitte nii väga rohkem üksi mängijana, aga oled sa bändiga teinud oma elus, et kooliaeg ei olnud seal mingit bänditegemist? Ei, kooliaeg, akordion ei kuulunud bändi bändi, siis olid tihti mõned kapid, olid ustetaja, milles tehti, tehti kitarristid ja minugi kodus oli seitsmekeelne kitarr, mille ma oma õpetaja printsusetski mängu mõjul tema muide õppis ka mussokski nimelises muusikakoolis Leningradis kitarri ja nii et see mõjutas mind õppima kitarrimängu, nii et ma tegin selle seitsmekeelse kuuekeelseks ja ja sain, sain siis sealt sellist tuge, aga loomulikult kui ma juba Tallinnasse jõudsin, siis oli meil võimalus kuulata täiesti kaasaegset just välja ilmunud muusikat, mis Läänes oli, sest paljudel kaasõpilastel olid ju sugulased, välismaal on Ameerikas, saatis näiteks või Rootsist ja ja vahest oli küll mõni plaat naelaga puruks tõmmata üle, aga, aga ma olin kursis jah, sellega see mulle meeldis. See on ikka hämmastav tagantjärele mõelda seda, et kõik need heliplaadid ikkagi siia jõudsid. Ja kõige olulisemad heliplaadid olid ikkagi kõik siin täiesti olemas ja esindatud küll tihtipeale ei saanud seda plaadi pealt kuulata, vaid pidi seda kas siis makilindilt kuulama ümber võetud. Aga ma pean ütlema, et hoolimata sellest raudses eesriidest, Ta ei jäänud siin praktiliselt mitte midagi olulist, vähemalt need olulisemad tädid ja kõik asjad jõudsid siia lõppude lõpuks otsapidi. Ikkagi, ja, ja, ja kujuta ette, et neid plaate laenati välja ja saadi tagasi ka veel. Et meil olid niuksed kuulamise õhtute ühiselamutes ja ja see oli metsik ja, ja kui juba tuli esimene vikerraadio saade uus laine ja, ja, ja siis hakkasid Jaak Joala vildist kübar. Jaa. Jaa. Jaa. Grapsi istun aknal. See oli, see oli midagi metsikut. Nii ta oli, aga kuulame vahepeal jälle muusikat, see on ta ise sinu poolt jälle välja valitud. See on minu plaadilt ja ja ma mängisin selle siin Urmas latikas stuudios Beson Kunjaajevi, Scertso g-moll, mida mängitakse tavaliselt nuppudega akordioninuppudega pillil on ta väledama ka minu eeskujuks oli Juri postreilov, kes seda, kelle plaat mul on kodus ja kes mängis seda suurepäraselt. Rahvusvaheliste konkursside laureaat ja ma proovisin teda seda muusikat niisama väledalt, nagu tema mängis ja eaga musikaalselt ette kanda, nii et kuulake, kuidas see kõlab. Akordionimängumehe kuuleme kahtlevate täna veel, sest te saatekülaliseks on Henn Rebane ja räägime nüüd ka juba siis esinemistest, ehk nagu neid kunagi nimetati haltuurat, kuigi seal haltuurat natukene selline halvustav maik juures, aga, aga see oli muusikute keelelt haltuurat muide selline ülejala tehtud töö või selline, aga muusikute puhul oli ta See oli auväärne tegevus, sest sa said pilli mängida ja kui välja ei tulnud, ega siis teist korda enam ei kutsuta. Haige ja ei mingeid mobiiltelefone, vaid ikkagi kuidagi ühiselamu, sellistes telefon, kas rebane kuuleb ja kuulge, meil on siin see ja see ja esimene selline mäng oli mul praeguses otsa kooli esimees esimesel kursusel sügis oli käes ja ja siis paluti, et oleks vaja üks pulbera mängida. Ja koosseis oli kontrabass mida mängis praegune suur orelikunstnik tiik. Ta oli ühe aasta seda obligatoorne mänginud siis klarnetimängija, Tammar ja akordion ka, et tule ka, ma ütlen, et aga mida seal mängida, ei ma kirjutan noodid välja. Kirjutaski umbes kuus, Luum. Need mängisime kohe kiirelt ette, mis nüüd saab? Repertuaar osas? No me rohkem provial teinud, aga siis ma küsin, et kas neid lugusid võib mängida, mida ma kodus, kui meil sünnipäevad on, et isa laulis ja mina tahtsin? Noh, see on vägev ja siis me panime hommikul kella neljani, et lugu ei pidanud kordama, et see oli esimene kord ja mõtle, anti 15 rutsi nägu, see oli midagi enneolematut. Tavaliselt käidi kümneka eest, aga ilmselt kuidagi õnnestus ja sealtpeale siis erinevate koosseisudega. Ega neid akordionisooloesinemisi väga palju ei ei tekkinud, sest noh, ma ei olnud nii, nii kuulus mängijaga ja, ja alles õppimise juures, aga elu jooksul ma olen sattunud küll kokku Eesti väga põnevate ja nimekate lauljate saatjana. Nii et siin sai vahepeal oli ju niisugune periood, kus oli võimalus käia erinevates maades esinemas välismaades sotsmaad ja, ja sealhulgas ka jaapanid ja Norrat, Soomet ja, ja nii edasi. Ja siis olid sellised Estonia teatri lauljad nagu Mati Palm, Urve Tauts ja rääkimata Ivo Linnast. Ja siis paljude ansamblitega Kukerpillidega näiteks ja see oli, see oli omaette kogemus. Kuulame vahepeal natukene muusikat ja siis räägime sellest välismaal käimisest, sest nõukogude ajal oli see seotud ka pool kuritegeliku tegevusega õigel ajal ja siis räägime natukene pillidest ka, mis on ka väga huvitav teema, aga räägi, mis me nüüd kuulame, et mis see, mis see on, mida me Malaguuena. Ja me isegi need hispaanlased ütlevad ma nagu enja Ernesto olekvana oli sündinud möödunud sajandi algupoolel kuvas tema isa oli Kuuba saarel ja tema isa oli sümfooniaorkestri esimene viiulimängija. Poiss koolis ei käinud muusikat õppimas, tavaline kool käis küll. Jaa, aga oli osav klaverimängija ja hakkas oma pead heliloojaks. Ja tuli maailmakuulus helilooja Me võime Youtube'ist tema esituses seda male Guenjad klaveril kuulata, aga, aga minu versioon praegu on teile pakkuda, kuidas ma mõtlesin, kuidas emale Guenja võiks käia akordionil. Kordeni versioonis Henn Rebasega, jätkame siit juttu ja räägime nüüd natukene silopillidest. Loomulikult on sulle tuttav selline instrument nagu Weltmeistri, akordion. Loomulikult, ma olin viiene, kui isa tuli ühel õhtul töölt koju ja oli tal kaasas kaherealine vene karmoškad. Seal oli võimalik mängida nii tuurides kui ka mallides, laulis mulle ette ja ütles, et järgmiseks õhtuks seda Mets mühiseb, paluks. Paluks mängida. Noh, eks ma uurisin päev otsa, koolis ei käinud veel viie kuuendal ja, ja ta oli ära. Ei Ma mäletan, et kortsus kulmu ja siis näitas mulle, kuidas see värk käib, no eks ta oli suurem inimene, ega ta nüüd lõõtsamängija ei olnud, aga aga siis sain hakkama ja küll neid lugusid tuli ja, ja edasi ostis ta mulle sinise muusa. See oli Poolas tehtud akordion. No Poola väga kaua akordionitehasega ei hiilanud ja, ja see muusa on mul praegu muide alles. Aga ta ei ole mulle muudaks saanud, noh, talikandiline edasi tuli üks wet meistrivabriku Firoti ja nagu ma juba siin muusikakoolis käisin, siis ostis isa tol ajal, kui, mis tal see kuupalk oli 130 rutsi. Emal oli õpetaja, palk oli mingi 90 või 100 või niimoodi. Ja läksime Narva täna Narva tänav Narva maanteemuusikapoodi. Seal oli proua Kukk ja siis rebannekspiljast seal juba ise naljakas, seal oli kontsert Pill supita, mis maksis 807 rutsi seitse, oli selle kastinud miljon praeguses ja, ja samal ajal astus sisse üks mees rohelise niukse tunkega, isa ütles, priid jussi, minul ei olnud redes tol ajal veel mitte midagi. Lössi vaatas ja uuris seda minu pilli ka ja ma olen ta nüüd rääkinud, möllasime pärast ühes majas. Ta ei mäleta seda juttu, aga uskuge, see on täitsa tõsi, ta ütled mulle paluks kõlava häälega see 20 kopikene suupill ja läks välja. Ja minul see kaheksas ajane, kujutage ette, kuidas kõlas, vaat siis ma hakkasin harjutama. Aga no läks natuke aega mööda, siis oli vaja jälle edasi minna ja, ja kui kui ma sain kuulda, et välismaal tehakse elektroonilisi akordionit elektri Pille, kus sa saad, vajutad klahvi, peale tuleb kitarri saund. No oreli saund, no minge tõesti puu otsa vaatama ja trummid ja kõik värid, no siis mul oli see rootsist tuttavalt sain reklaami sellise juhendi selle pilli kohta ja see oli mul puldi peal, ise mängin ja mõtlen kogu aeg, kuidas seda pilli saaks endale. Järgmisel suvel muide, see oli kuskil 76. aastal tuli Inglismaalt siia minu ema ristiema vanem proua koos oma sõbrannaga ja nad ööbisid meie juures ja ja, ja siis tuli jutuks, et ma tahaks nihukest pilli saada. Tule Inglismaale. Vot näed, minu sõbranna tahaks oma sugulasi Eestis aidata ja tema ostab sulle selle pilli ja sina tuled siia Eestisse, annad Inglisvalike jää Inglismaal ja ostad, ostab pilli ära ja ja ma tulen pilliga tagasi, mängin pilli, aga selle raha vastavalt kokkuleppele nii suurt, kui vajan, annan nende sugulastele. Kõik paberid on aetud. Me panime kirja, et see on minu vanaema õde. No tol ajal ilmselt elektronidest nihukest nimekirja ei olnud, ei teatud väga hästi ja sain selle loa minna. Täitsa uskumatu nädal aega, pileti piletid, kõik ostetud nädal aega, veel reisuni tuleb teade, kurb teade, proua on surnud. Mis sa siis teed? Tuli ju sealt hobuse tänavalt, kus oli see, see on niisugune koht, kus, kus välispassi, saad? Lähen sinna kutsun selle, või noh, mul võimaldati saada ülemusega kokku ja Ma ütlen talle, et lubage ikka mul minna, et mul on ju see ema ristiema ikka alles paberid, kõik on aetud, ta ütles, et Morna. Ja tol ajal ma töötasin juba Kirovi nimelise kalurikalurikolhoosi muusikakooliõpetajana. Sealt pidi ka luba saama. Oskar Kuul oli tol ajal seal. Ja koolitused, mis sest, et sul kaks lastan, ma lasen töölt lahti, kui tagasi tuled, siis panen tööle tagasi, kui ma ei ole seda kunagi teinud, ennem et kes, kelle ma lahti lasen, see, see on lahti. Noh, sõitsin Inglismaale, aga raha ju polnud, ega see proua suri ära, siis need läksid kinni kõik ja oma sugulastele ja siis Inglismaa eestlased, kelle juures ma käisin, tegin, tegin juttu ja nad ütlesid, et jah, et me tahame küll oma sugulasi aidata kõiki. Ja niimoodi see raha kogunes, oli üks, kaks ja pool 1000 naela, praegusel ajal on see, see palju palju vingem rahanu elatuson muutunud ja ma tulin selle elektroonilise akordioni, Gasoli uner, Vox kolm. Miks ma selle ostsin, sellepärast et mind ei tundnud ju Eestis mitte keegi ja selle pilliga ma sain natukese reklaami teha, et siis mõne aja pärast korralik soolo akordion osta. Et vot niisugune lugu oli, eks ma rongiga sõitsin läbi Moskva ja tagasi, muide üks hea lugu on sealt, tulin nende pillidega. Üks vene vagun sõitis Hollandisse ja sealt pidin juba siis vaenlasel laeva pealt minema Inglismaale ja sealt jälle tagasi. Ja siis, kui ma jõudsin minski jaama selle hommikul vara, no ma oleks pidanud sõitma veel Moskvasse, siis Moskva rongiga tagasi tulema, noh, suur ükspäev oleks kadunud, aga, ja hommikul kell seitse vaatan, kõrval perroonil on Tšaika see Tallinn-Minsk otserong, hüppan välja oma kodinatega ja ja seal ta on peale minna. Ei, minge võtke pilet, ma ütlen, kus ma nendega lähen. Ja siis ta ütles, et kuule, aga räägi brigadiriks, tuli brigadir, umbes kahemeetrine blondiin. Täiesti vile, elu, surm, ilus. Ma ütlen, et agent rebane saabus Inglismaalt pillidega tahaks peale tulla. Siin on brigadir karu. Ja tänu nimedele ma sain sinna peale, ta küsis, kas sul raha on? Pilet maksis 11 rubla, aga mul oli 10, Rütsine Ta ütles, et trahv on üheksa, et siis ma teen sulle trahvi, pileti sain Tallinn, vot niisugune billi toomine, eks. Päris keeruliselt käivad, teen loota välismaal käimisest sai juba nende rääkisid siin ka, aga on mõni selline riik, kus sa käisid diakuhu, see läks kohe-kohe sekundiga jälle tagasi. No tol ajal, kui sa mõtled seda, seda vana aega ja ükskõik mis rikki, eks sest et kui sulle anti, vahetati 10 rutsi, selle eest said juba lastele uued uued joped ja värgid ja kui siin olid poed täiesti tühjad ja mingeid noote. Ma ju olin Lääne-Berliinis Kukerpillidega ikka sellel kurjal ajal. Ja olin umbes poolteist tundi plaadipoes, mõtlesin kahe akordionil plaadi vahel, ühe jaoks oli raha, et kumba osta. No kujutad sa ette, aga see plaat on tänulik, sest et tänu sellele plaadile ma õppisin mängima prantsuse akordionit ja ja kuskil aastal 1989 Tuli välja see minu tee akordioniplaat. Sellel raskel ajal oli mul võimalus kaks LP teha. Et see oli. See oli küll suurepärane, mul need head pillid olid. Kuulame vahepeal jälle muusikat ja Ivo Linnast juba oli eelpool juttu, oled temaga ka koostööd teinud, aga see on natuke eriline lugu, kus Ivo Linna päriselt ei laula, vaid vaid. Kätib jaam siin mõni aasta tagasi oli poeedil ja laulusõnade kirjutajal Petteri ilusal juubel ja siis tahtis selle mälestuseks oma kirjutatud luuletustele kirjutatud lugude plaati teha. No enamus on kõik ju Rein Rannapi lood. Me teame nüüd lumemarjad ja siis anna maksale radas raagus sõnad, raagus sõnad. Jää. Aga Rebane, sa kirjuta nüüd kolm lugu mulle. Ja kiire oli ka. Ja täna on siin väga Tiit Saluvere, kelle stuudios sai, sai need lood valmis tehtud ja muidugi Peter ilusa sõnadele ja ja Maarja-Liis Ilus. Teine laul oli Riho Sibulale esituses ja kolmas Ivo Linnaga. Ivo ei olnud väga nõus laule tegevusest, lõpusele väes, kätid, no see on nagu. Nagu räpivärk, umbes. Jah, just nii, et kuulake seda, see on. Nõmme lähed. Kas kuunime soodusin, meenutab ainult Me mälestust? Kas võitmatu päikese c5 kõik meeled? Oleme täis. Peabki hakkama vaikselt juba otsi kokku tõmbama, saate lõpus läheneb, aeg lendab ja poeg on lennanud Henn Rebasega endiselt. Siin räägime. Solendame korra natuke läheb praegusesse aega ka siis 20 esimesse sajandisse ja 21. sajandi 20.-tesse, mis just alles algasid. Jah, no pillima mängin ikkagi ja nüüd enne koroonat sai siin Euroopas ka ringi sõidetud, Prantsusmaal tegin neli kontserti ja, ja balangas Youtube'ist võib neid esinemisi näha ja siis aeg-ajalt ikka kirjutan, mõned ma helilooja ei ole, ärge seda mõelge, aga kirjutan niukesed akordionilugusid, mis mulle meeldib ja ja nüüd kõige suurem kontserdielamus on sellel aastal olnud kirikukontsert, mis oli Kaarli kirikus, kus Indrek Vau, kes on ERSO esimene trompetimängija solist ja ja siis Piret Aidula oreliga mängisid Bachi ja seal oli ka üks minu lugu. Ave Maria, ma loodan, et me koostöö jätkub ja järgmisel kontserdil saab mõnda lugu veel kuulata, nii et selline Olevik praegu on. Muusikutöö kõrvalt oled sa ka raadiotööd teinud ja vikerraadiokuulajale ei ole seal sugugi mitte võõras. Sa tegid siin vikerraadios ja mitu aastat saadet saateid. Jajah, selle avameelselt akordionist ja sillerdavat klahvid ja alustasin Kuku raadiost ja, ja kokku oli üheksa aastat, aga fenomenaalne oli see, et ma olin igal pühapäeval otse-eetris, ei puudunud korda. Ja tänu sellele on mul nüüd kapid mitu meetrit neid akordionimuusika plaate täis. Ja eks ma ikka tunnen huvi, mis, mis maailmas toimub. Kuuled sa praegu sajad muusikat, ka uue maja, sellist popmuusikat, levimuusikat, tunned sa huvi selle vastu või üldse mitte? Ei, muidugi tunnen, aga ma pean kiidusõnu ütlema kõikidele Eesti pillimängijatele instrumentalistidele, kelle mängutase on ikkagi maailmatase. Mitte midagi ei ole öelda. Siin ei ole vahet. Lauljad, ma jätan praegu selle saate lõpuks kullake neid, aga, aga ma kuulan ka sellist akadeemilist muusikat, näiteks siin kuu aega tagasi oli suurepärane kitarrikontsert kaasaegsest muusikast. Kus mängis Kirill ogarodnikov. Ma pole sellist kitarri Eestis küll kuulnud, kuidas tema, tema seda klassikat mängib tehnika, musikaalsus ja, ja nii edasi, nii et käin muidugi kontsertidel võimaluse piires. Et mul ei ole vahet, kas on kas nüüd popmuusika või klassikaline muusika peseta minu maitsele sobib ja, ja seda on nauditav kuulata. Tundub, et suudad veel endiselt muusikast vaimustada, see tähendab seda, et ei ole lootusetult vanaks jäänud veel. No ei pea passilaata Jah, ei, ma olen enda jaoks defineerinud selleta, et millal inimene, et millal ma ise lootusetult vanaks olen jäänud, siis kui ma ei suuda muusikast valgustada või üldse millestki ei suuda vaimustuda, et, et siis siis on juba nii-öelda see pidu läbi. Võib-olla küll jah, aga no endaga on ka tore, tore vahe veel vestelda, et alati ei pea kõrvalt abi otsima. Just nii, ta on aga rõõma liitlasi vestelda ja, ja siin arutada kõiki neid toredaid asju. Ja lõpetuseks lõpetuseks võtad sa ühe huvitava pilli, mida siin ei ole väga palju nähtud ja kuuldud mängimas ja mängid siin otsestuudios, räägi natukene ka, mida ja mis on. Ja ma võtan põlvedel lõõtsapilli, mida ma olen alati oma üheks lemmikpilliks ka pidanud, tänu Karl ikka mängule ja sinule rea Triinu oja ja sellised vana lapsepõlvest juba tuttavad raadiokursused lõõtsapillimängijad ja tänu Taivo linnale, kes kunagi ärgitas mind Kukerpillidega reisima mitmetesse maadesse kus ma mängisin ka lõõtsapilli, nii et see ei olnud küll suur etapp, aga, aga sealt ma sain selle selle pisiku ja ja käisin ka Karl Kikka juures siin enne tema surma mitukümmend aastat tagasi, kus lindistasin tema mängu ja sellest on välja antud ka CD-plaat. Aga samas, mina ei taha teda kopeerida, ma mõtlen ikka kogu aeg jälle midagi uusi nõkse peale, et ma mängin teile korra. Kuna eesti lõõtsapill, mis on August Teppo valt välja arendatud, on selline tuuri pill seal Mollides või Minoorides nukraid lugusid mängida ei saa. Siiski ma katsetasin ühte lugu, lugu ja see on vana seto lugu, valgejänes. Aitäh, ja hell rebane oli tänase saate külaline, saade oli Helinälg ja lõpetuseks siis nagu öeldakse, lubatud lõõtspillilugu. Suur aitäh sulle, aitäh.