Kuula. Rändajat. Arktikas neutroobikas. Rändame koos Hendrik Relvega kuula rändajat. Tere, me oleme nüüd oma tänavuse rännusarjaga jõudnud ühte maailma väga üksildase nurka, ka seal asub Vene Kaug-Idas ja selle nimeks Tšuksima eelmises saates. See oli siis selline sissejuhatav sai kõneldud sealsest loodusest ja inimestest ja tänapäevasest elust ning lõpuks kirjutasin ka seda reisi marsruuti, mille ise seal üsna hiljuti 2019 suvel läbi tegin. Aga nüüd tänases saates tahaksin keskenduda just selle Tšuksima ajaloole ja sealsele kõige olulisemale rahvale tšuktši idele. Võib-olla kui kuulajad kuulevad tšuktši nime, siis kõigepealt tulevad meelde mingid tšuktši anekdoodid ja ma luban, et ühe sellise magasin, saate jooksul jutustan. Aga vähemalt sama põnevad on ka tšuktši muinasjutud. Ja kõige selle üle me tänases saates siis ka arutleme. Sedamoodi algas üks tšuktšikeelne laul, kõlab ju päris toredasti ja salapäraselt, kas pole. Ja lauljaks on üks Tiuksi naine, kelle nimeks Galina Tagrina ja tema elab lõunat tšuktši maal Lundlingaari külas. Ja ta on pühendanud kes selle laulu oma kodukülale. Ning see ansambel, kes laulab selle ansambli nimeks erg Ron tõlkes tähendab see tšuktši keeles siis päikesetõusu. Ansambel on võtnud endale eesmärgiks tõsta au sisse siis tšuktši keelt ja muusikatraditsioone. Ja sellele viitab õieti ka see ansambli nimi, et nad loodavad oma kodumaale uut ärkamist. See ansambel ERR on tegelikult Tšuksimaal õige kuulus ja mitte ainult suksimaal, vaid. Ka laial Venemaal ja isegi Venemaalt väljaspool, sest nad on andnud ka mujal Euroopas kontsert. Aga põhjus, miks sai tänases saates välja valitud just see laul lingrani küla kohta on selles, et selle küla juurde me jõuame täna saates päris mitu korda. See küla ise asub lõuna Tšuksimaal üsna rannikul ja ma olen seda ka oma silmaga näinud, kuigi ma ei ole oma jalga sinna tõstnud ja see oli siis niimoodi, et me olime oma jäälõhkuja, aga just ana tõri linnast välja sõitnud. Ja juba esimesel päeval me sõitsime sellest külast mööda, nii et sain siis sealt laeva pardalt binokliga mõne minuti seda küla seirata. No tema välimus oli ausalt öeldes üsna selline ilmetu silma hakkasid mingit kahekordsed majad, kivimajad, sellised ühesugused standardsed, noh, täiesti tüüpilised nõukaaegsed ehitised. Ja kui me juba kauem seal niukses jumal ringi liikusime, siis ei kogeda, et ka ka paljud muud tänapäeva tšuktši rannakülad näevad umbes samasugused ilmetud ja hallid välja. Aga nüüd see Nunlingrani küla asub iseenesest ajaloolased, et väga tähendusrikkas paigas. Nimelt on arheoloogid leidnud sealt Eskima asulakoha jäänused, mille vanuseks nad hindasid rohkem kui 1000 aastat ja pärast sedagi on järgmistel sajanditel seal olnud pidevalt eskimo küla. Ja õieti oli veel eskimo külada umbes sadakond aastat tagasi, aga siis juhtus niimoodi, et sinna nullingraani hakkas tulema Tšuksisid ja neid tuli aina juurde ja juurde. Viimaks olid enamik Nendest külaelanikust Tšuksid ja nüüd ongi siis niimoodi, et seal pole enam järel mitte ühtegi keskimad. Kõik On Tšuksid. Ei olegi teada, miks see just niimoodi läks. Aga meie saate jaoks on oluline, et sellesse samasse lingraani külasse jõudsid kaks eesti filmimeest. Üks nendest oli animafilmide looja Priit Tender ja teine dokumentaalfilmide tegija Liivo Niglas. Ja miks nad siia tulid? Oli see, et Brittenderil oli parajasti lõpetamisel ühe tšuktši muinasjutu filmi tegemine. Selle filmi nimeks oli ussi nuuma ja, ja seda filmi tehes oli ta sellest väga sisse võetud. Aga teistpidi oli see tema jaoks väga hämar, kummaline ja sisu või, või selle mõtet ta ei saanud kuidagi aru. Ja lõpuks saaks teda nii vaevama, et otsustas, et lähen sinna külasse ja teen endale asja selgeks ja see oli pikk teekond Eestist tšuktši maale. Aga siis omakorda see, Liivo Niglas oli temaga kaasas sellepärast et tema filmis kogu selle pika teekonna üles ja pärast tegi sellest omaette filmi sellises dokumentaalfilm ja see sai valmis 2015. aastal ja selle nimeks sai teekond ussi nuumaajani. Ma olen neid filme mõlemaid vaadanud päris mitu korda ja minu meelest on nad väga paeluvad niuksed, nõiduslikud, intrigeerivad ja mitmetähenduslikud. Aga jätame nüüd selle nullingrani küla sinnapaika praegu. Ja Ma tuleksin selle põhiteema juurde, et milline on olnud, suutsime ajalugu ja Tšukside saatus. Ja annaksin sellest muidugi kõige üldisema pildi, kuigi need üksikasjad on väga põnevad, aga noh, ühte saatesse see lihtsalt kõik ei mahu. Ja noh, see kõige iidsem tšuktši ma ajalugu oli, tegelikult võib öelda eelajalugu see oli siis niisugune aeg, kui Beringi väina praeguse Euraasia ja Põhja-Ameerika mandri vahel üldse olemas ei olnud. Nende vahel oli sel ajal maa sild mis oli kümneid tuhandeid aastaid tagasi ja kestis ka väga pikki aasta, tuhandeid nendel aegadel kulgesid ka siinkandis mingid rahvaste lained, enamasti lõikasid nad Aasiast Ameerika poole aga vahel juhtus ka niimoodi, et hoopiski Ameerika pooled Aasiasse. No väga kummaline ja eriline ajajärk. Niivõrd huvitav, et sellele tahan ma pühendada tegelikult meie järgmise saate. Aga järjepidevalt võiks siis alustada sellest ajalooosast, kui Beringi väin oli juba olemas, kaks mandrit olid omavahel lahutatud ja oli parajasti väga külm aeg, nii et siinkandis ei olnud neil aegadel ühtegi inimest. Aga siis tasapisi, kui olud paranesid, hakkasid siia saabuma ka inimesed ja nad kuulusid tegelikult jämedas joones kahte suurde rahvasterühma. Ühed olid siis Tšuksid ja Tšukside, keelesugulased ja teised siis eskimod ja eski, mode keelesugulased, kummagi keele kombed, elatusviisid, kõik olid väga erinevad. Tšuktši keelele, sarnaseid keeli kõnelevad korjakid ja muud rahvad. Nemad tulid siia tegelikult kusagilt Aasiast. Ja Neid nimetatakse paleo aasia rahvastaks ja siin võtsid nad peamiselt omaks sellise elatusviisi nagu põhjapõtrade pidamine. Aga nüüd need Tšuksid ja nende lähedased rahvad, nemad tulid siia Tšuksemale hoopiski ida poolt ehk siis Ameerikast. Ja nende peamine elatusviis oli mereloomade küttimine. Ja kõigist nendest väikestest ja suurematest rahvakildudest, keda siin siis koos olid, olid juba neil kaugetel aastatuhandetel Tšuksid üsnagi silmapaistev rahvas. Ühest küljest olid nad suhteliselt suur rahvas, aga päris kindlasti olid nad ka üsna sellised liikuvad ja sellised elujõulised ja võiks ka öelda, et koguni sõja. Nii et nad laiendasid aastasadade jooksul pidevalt oma elualasid siinkandis ja nad jõudsid ka välja siis rannik kuule, väga tihti olid seal siis juba ees varem tulnud eskimod ja siis algasid nende eskimod Tšukside vahel suhtlemised. Vahel olid need rahumeelsed, aga pahatihti üldsegi mitte aitäh. Nii et siukseid äski moode vanades pärimustes. On juttu suurtest sõdadest muistsetel aegadel. Ja need sõjad lõppesid väga tihti tšuktši võiduga ja siis niukseid lihtsalt kihutasid need eskimod oma kodupaikadest minema. Aga vahel läks ka vastupidi, nii et siukseid hakkasite sky maadega kõrvuti elama rahumeelselt ja õppisid Eskimude käest selgeks mereloomade küttimise. Ja siis läks kuidagi niimoodi, et see tšuktši rahvas ise jagunes elatusviiside järgi kaheks. Ööd jäid siis rändrahvaks edasi, jätkasid põhjapõtrade karjatamist ja neid võiks siis nimetada tundra Tšuksideks. Aga need teised, kes hakkasid mereloomade kütjateks, nemad jäid paikseks ja neid võiks siis kutsuda ranniku Tšuksideks. Siiamaani täiesti erinevad rühmad. Aga samas peab ütlema, et see tšuktši keel oli neil kahel Chucci erineval rühmal üsna samasugune. Nad said väga hästi üksteisest aru ja neil oli kõigil ka ühine nimetus iseenda kohta. Siukseid ütlesid iseenda kohta. Luuravent Jan. No mida see tähendab? Seda saab tõlkida üsna mitut moodi, aga ta tähendab umbes niimoodi, et kas päris inimest või algset inimest või esimest inimest. Nii et Tšuksid iseennast kunagi Tšuksideks ei nimetanud, selle nime panid neile hiljem venelased. Siin sai nüüd jälle kuulda natukene selle tšuktši laulu järge, mille tagamaid maa siin saate alguses tutvustasin. Ja õieti venelastega kokku puudetega algaski Tšukside ajaloos täiesti uus ajajärk. Noh, lõppude lõpuks andsid nemad Kas struktidele selle nime, mida meie, eestlased teame ja vene keele kaudu levisse sama nimi ka mujale maailma keeltesse. Aga need esimesed venelased hakkasid siia tulema kusagil 300 aastat tagasi, noh nii umbes seitsmeteistkümnenda sajandi keskel ja nad imbusid siia, noh, umbes samamoodi nagu mujale Venemaa Kaug-Idas, nii nagu ma olen rääkinud selle Primorjest Kamtšatka ajaloo puhul. Et need olid sellised kasakate jõugud. Nad olid nagu vallutajad ja sõdalased, ka mõnikord olid nad ka kaupmehed, mõnikord olid diplomaadid ja nad alati esinesid Vene riiki, aga samal ajal tegutsesid üsna isepäiselt oma peas ja nende eesmärk oli siis saavutada ükskõik mis vahenditega. See, et kohalikud põlisrahvad hakkaksid tsaaririigile andamit maksma. Seda saavutades nad vahendeid ei valinud ja olid pahatihti vägagi jõhkralt. Kohalikest olid nad sõjalised kõvasti üle, sest neil olid palju paremad relvad, palju paremad turvised. Nemad tulid püsside ja kahuritega, kohalikud selliseid relvi ei tundnud. Nii et üldiselt läks rahvaste allutamine neil üsna libedalt. Aga kui nad jõudsid tšuktši aladele, siis juhtus midagi ootamatut. Nimelt niukseid hakkasid neile vastu ja mitte lihtsalt niisama, vaid täiesti üksmeelsed ja väga raevukalt. Üks põhjusi mingeid siukseid nii tugevat vastupanu suutsid anda. Oli ju see, et nad olidki naaberrahvastega võrreldes sõjakamad. Nad olid väga liikuvad, nad olid võimelised kiiresti organiseerima suuri sõdalaste hulki ja ma arvan, et omajagu mängisin kaasa ka ikkagi see, et tšuktši maa, loodus on ju üpriski karm, täiesti arktiline. Siukseid olid kõige sellega väga harjunud, aga venelased mitte nii väga. Aga kui nüüd kasakad ikkagi päris tõsiselt püüdsid seda Chukesemat vallutada, siis juhtus niimoodi, et päris tihti said nad lüüa. Näiteks üks niisugune juhtum oli aastal 1725 selle siis, kui tsaar Peeter esimene isiklikult oli andnud käsu, et aitab nüüd küll, tuleb alistada tšuksit ja saadame neile vastu armee üksuse. Ja läkski selline koolitatud sõdurite suur rühm sinna juhiks olinel major Afanasi, sest akov ja tulemus oli see, et see Vene sõjavägi löödi puruks jaapanlasi Sestakov surmati ja ka mitmete järgmiste vallutuskatsetega juhtus seesama asi. Aga siis tuli üks niisugune ajajärk, kui siia sai kasakate pealikuks üks selline mees, kelle nimeks oli Dmitri Pav Lutski. Ja tema oli noh, tubli sõdalane ja Taali Tšukside peale tõesti vihane. Tal oli nende tõrksusest villand ja ta otsustas, et nüüd teen ma sellele kõigele lõpu. Ja siis ta hakkas kasutama niisugust taktikat, et hakkas käima päris suure kasakate väheke, kes oli väga hästi relvastatud järjekindlalt sellistel rüüsteretkedel tšuktši aladel, noh mõte nagu selles, et nagu küla näen, põletan selle maha kõik elanikud, tapan maha ja lähen muudkui niimoodi edasi, noh niisugune põleta teatud maa taktikat, ajan neile lihtsalt hirmu nahka ja nad annavad alla. Mõnel pool hakkasid mõned tšuktši sõjasalgad ka vastu, aga ei suutnud midagi eriti teha. Ja niimoodi see Dmitri Pablutski oma kasakate väega möllas tublisti üle 10 aasta. Aga siis tuli aasta 1747. Ja siis tuli üllatus. Jällegi läks Dmitri Pablutskima hambuni relvastatud kasakate väega lahingutesse ja kui ta jõudis ühte kohta seal anatuuri jõe ääres, siis korraga ilmus küngaste tagant välja ligi 500 Chucci sõdalast. Nemad olid relvastatud odade vibu ja nooltega ja metallist rõngas, särkide asemel olid neil niisugused imelikud vaalaluudest kaitseplaadid rinnal. Aga nad ründasid väga julgelt ja väga otsustavalt surma põlgavalt. Ja kui esimene rünnak läks nurja, algas jälle kõik otsast peale ja nii aina uuesti ja uuesti. Ja lõpuks lõi kasakate rivi vankuma, nad hakkasid taanduma, aga nüüd tuli appi juba see tsuksima loodus. Ta oli parajasti märtsikuu kevadeks talv, lumi oli paks, jää libe kasakad oma rohmakas varustuses ei suutnud kuigi hästi liikuda ja nad hakkasid siis paaniliselt põgenema. Ja vot selle põgenemise käigus väga suur osa kasakaid tapeti, mõned pääsesid. Aga see vihatud kasakapealik Dmitri Pavlutski leidis selles lahingus oma otsa. No see oli juba Vene Kaug-Ida vallutuste ajaloos venelaste jaoks täiesti midagi uut, noh, võiks öelda, et täielik šokk. Ja nüüd hakkasid venelased päris tõsiselt mõtlema, et vist on ikkagi niimoodi toore jõuga. Me nendest suksidest jagu ei saa, et tuleb midagi muud välja mõelda, mõtlesid, mõtlesid. Ja siis jõudsid selleni, et sõlmisid Tšukside hõimujuhtidega aastal 1778 rahulepingu ja pärast seda hakkasid niuksed aga rahumeelsed, kauplema. Ja üldse enam ei üritanudki kuigi tõsiselt niuksemad vallutada. Ja see aeg kestis tegelikult kuni tsaariaja lõpuni. No siis tuli nõukogude võim. Ja kõik muidugi muutus esialgu mitte just kuigi palju, sest see Nõukogude riik oli alguses väga väeti ja tal oli palju tegemist muudes kohtades, et üldse võimule jääda. Ja see aktileni Tšuksima ei pakkunud ka neile mitte mingisugust majanduslikku huvi. Nii et tõsisemalt hakkas see sind tunta andma alles 30.-teks aastateks. Ja siis oli niimoodi, et kõigepealt alustati Tšukside nomaadielu lõpetamist, seda tehti muidugi üsna karmilt, julmalt, et ühemõtteliselt ehitati neile selliseid venepäraseid külasid ja sunniti neid sinna elama ja sinna juurde käis ka siis tšuktši, laste koolidesse saatmine, õppimine koolis oli muidugi venekeelne ja see nõukogude kooliharidus tähendas ka muidugi lastele punapropagandat ja elamist internaatides ja niimoodi hakkasid nad oma senisest kodusest keskkonnast kõigest oma lähedastest üsna kiiresti võrduma. Aga no see olukord läks päris hulluks seal tšuktši maal nende susside jaoks pärast teist maailmasõda. Alles selleks ajaks hakati nüüd siin kaugelt tšuktši maal loomatäie rangusega Kolhoose enne seda nii väga neid peale ei surutud, aga nüüd väga raudse rusikaga. Ja nüüd vot see oli midagi sellist, mis oli täiesti selge, otsene Tšukside sugukondliku elukorralduse lammutamine. Nad said sellest aru, hakkasid mõnel pool ka relvadega vastu, aga enam ei olnud leebed tsaariajad kohale tuli NKVD ja armee üksused ja väga kiiresti uputati kõik mässukatsed verre. Ja võib olla sellest ajast. Siis algas see, et Tšukside eneseteadvus sai tõepoolest murtud ja nad hakkasid unustama oma pärimusi ja selle asemel omaks võtma seda vene ja nõukogude kultuuri. Ja niukseid hakkasid aina rohkem unustama ka oma emakeelt läksid üle vene keelele praeguselgi ajal väga palju tšuksit suhtlevadki ainult vene keeles, kuigi osa oskavad ikkagi ka tšuktši keelt. Ja sel ajal vist unustasid ka tšuksit selle omakeelse rahva nime looramentiann. Ja hakkasid siis venelaste eeskujul nimetama ka iseennast, tšuktši ideks. Sest nad ju nägid Loora venti, on see, tähendas esimest inimest, nägid, me ei ole enam esimesed esimesed esimesed inimesed kõige kõrgemad tähtsamad on ju selgesti venelased. Meie oleme teisejärgulised ja ma pakun, et just nendest aegadest hakkasid Lähed Nõukogude Venemaa levima need Tšukside anekdoodid, mis jõudsid ka väga tihti siia Eestisse. Siin kuuldus nüüd jälle lõiguke tšuktši ansambli Erki rooni laulust. Võib ju olla, et mõnele tundub see laul kuidagi primitiivne ja imelik nagu ka mõnedele võivad tunduda imelikud Tšuksid. Ja ma arvan, see tšuktši anekdootide. Viimine oligi kuidagi sellega seotud siuksest suurt midagi ei teatud, aga arvata, et kui nad nii kaugel elavad, et küllap nad niisugused imelikud on. Ja siis jõudis päris palju neid tšuktši anekdoote ka siia Eestisse. Nyyd räägiti, palju, levitati palju. No praegusel ajal ist noorem põlvkond neid suurt ei tea, aga noh, minu põlvkond küll mäletab kindlasti päris mitmeid. Aga kui hakata nüüd natukene arutlema või järgi mõtlema nende Tšukside anekdootide üle, et mis sorti naljad need ikkagi olid ja miks neid kõnelgi? Noh, kui mõelda nende sisu peale, sisu võis olla ikka äärmiselt erinev teemad võiksid olla mis tahes teemad, ainuke ühendav asi oli see, et kindlasti pidi seal mingisugune tegelane olema tšuktši rahvuse hulgast. Aga ega seal ei tõugatud, Tšuksisid seal väga tihti, naerdi ka nõukogude korra üle ja, ja venelaste üle ja igapäevase kolle möla ja inimliku rumaluse üle ja, ja mis iganes. Ja lõppude lõpuks ei olnudki tšuktši seal see tähtis, tähtis oli, et nali oleks naljakas, kas ja paneks kuulajad kui mitte just naerma, siis vähemalt muigama. Ja minulgi on neid üsna mitu meeles ja ühe Näidisena ma siin saates neid ka räägiksin. See on siis niisugune, et sõidab tšuktši ihuüksinda jalgrattaga tühjas tundras ja siis kuulab, et kusagil kaugel keegi hõikab koledasti vene keeles. Inimesed aidake aga tšuktši Ehida üldse välja, muudkui väntab edasi. Ja siis kuuleb jälle, et inimesed, aidake, aga sõtkub muudkui pedaale, on täiesti vait ja sõidab senikaua kui enam mitte midagi ei kuule. Ja alles siis teeb tšuktši suu lahti ja pobiseb rohkem nagu iseendale. Jah, nüüd olen ma sulle siis viimaks inimene. Aga kui Moskvas olin, siis muud ei kuulnudki, kui ainult tšuktši ja tšuktši. Noh, niisugune anekdoot on mulle meelde jäänud ja kellelasin parajasti naerdakse, kas venelaste üle, kes tundras hätta ajavad või Tšukside üle, kes Moskvas hätta jäi, mine võta kinni ja üldse on nende naljadega niimoodi, et praegusel ajal räägitakse ka teiste rahvaste kohta nalju. Aga enam pole seal mitte Tšukside kohta, vaid näiteks araablaste kohta või aafriklaste kohta. Noh, üldiselt siis sellise rahva kohta, kes on hästi kaugel, väga teistsugune, kellest suurt midagi ei teata, aga aitab nüüd sellest anekdoodi teemast, kuigi tema on ju iseenesest lõbus. Ja arutleksime nüüd selle Tšukside muinasjuttude teemadel. Neid muinasjutt on tegelikult eesti keeles ilmunud päris mitu raamatut, tuleb näiteks meelde 1980. aastal ilmunud tšuktši muinasjutud või siis 81. aastal ilmunud munes nõiduja. Minu jaoks on need olnud väga niisugused imelikud nad on, nad on nagu väga põnevad väga sellised lummavad nõiduslikud, aga sotti ei saa, et millest nad räägivad, nad on väga tihti täiesti ettearvamatud. Ja siis ma olen mõelnud, et võib-olla tuleb see sellest, et need muinasjutud, On ju välja kasvanud Tšukside traditsioonilisest maailmapildist, nende usundist, nende mütoloogiast ja sellest ei teame kuigi palju. No üht-teist selle muistse Tšukside mütoloogia ja usu kohta olen lugenud. Ja noh, väga lihtsalt öeldes on see siis niisugune imelik maailm, mis on täis kõikvõimalikke vaimolendeid, meil on üleloomulikud võimed, nad võivad muutuda mis tahes muudeks olenditeks, kaasa arvatud inimesteks. Ja üleüldse toimub seal nii pööraseid asju, et nendel pole piirina surnud, ärkavad ellu, inimene võib muutuda kellekski, kes tõuseb lendu ja läheb siis kas maa alla või hoopiski üles taevasesse maailma. Kõik on võimalik, see, mis mulle ka sealt nagu kuidagi meede, üks pisikene kild on näiteks see, et siukseid mütoloogias oli eriline tähtsus ühel tähtkujul. Selle tähtkuju nimi on Kotka tähtkuju ja kui ta ilmus talvisel pööripäeval nähtavale, siis see tähendas siukse jaoks uue aasta algust ja seda tähistati suurte pidu Dustega. Ja eriliselt tähtsal kohal oli seal tähtkujus veel üks täht väga kirkalt särav ja selle nimi on Altai hiir. Ja nüüd tšuksit nimetasid seda tähte hoopiski pettingeni täheks ja nad olid veendunud, et sa nende esiisadetäht ja et sealt on pärit kogu Tšukside sugu. No tegelikult on see kotkatähtkuju näha Eesti tähistaevas, kui oskad leida, aga meie vanas mütoloogias ei ole sellele mingit tähelepanu osutatud. Aga huvitav küll jah, et Tšuksidele on siis nii, et sealtsamast Altai Ritähelt usuvad nad olevat pärit kogu tšuktši rahvast. Ja ma arvan, et kui me tunneksime hästi põhjalikult seda Tšukside vana vaimuilma ja mütoloogiat ja uskumusi siis me saaksime ka palju paremini aru nendest Tšukside muinasjuttudest. Ja nüüd vot selle koha peal tahaks siis jõudagi selle muinasjutuni ussi nuuma ja millest siin saate algul sai räägitud ja arutleks natukene selle muinasjutu üle. Kõigepealt selle sisu hästi lühidalt, muidugi pole aega pikalt rääkida. See oli siis umbes niisugune lugu, et ükskord elaseks ranna tšuktši mees oma naisega kusagil mere ääres püüdis hülgeid ja teisi mereloomi, muidu oli kõik enam-vähem hästi. Aga oli üks suur mure, naine ei saanud lapsi. Ja mida kauem sa aeg kestis, et lapsi ei tulnud, seda kurjemaks muutus mees, kuni viimaks oli juba nii tige, et otsustas, et tapab oma naise ja teeb seda niimoodi, et kasvatab kuskil eemal ranna ääres kivimajas üles hiiglasuured, ussid ja siis nelik tahab naise kavalusega sinna majasse ja lase bussidel naise nahka panna. Ja uss Noomastas siis niimoodi, et viis neile pidevalt hülgeid merest püüdis. Aga mehe salanõu läks nurja sellepärast et ühel päeval ilmutas naisel ennast õnneämblik ja õpetas, kuidas teha niimoodi, et mitte ussi teise naist ära, vaid söövad ära hoopis tema mehe. Naine tallitaski selle õnneämblikuõpetuse järgi ja sai oma meest lahti ja selle järel pakkus ämblik talle abikaasaks oma poega. Poeg ei olnud üldse ämblikunägu, vaid nägi välja nagu kena noormees, nad abiellusid, said palju lapsi ja elasid head elu. Vot selline muinasjutt, noh mine võta kinni, niisugune arusaamatu ja natuke jabur ja ma ütleksin isegi absurdne või kuidagi sürrealistlik süngevõitu. Aga just see muinasjutt siis pani Brittenderi tegema joonisfilmi ja lendama sinna kaugesse Tšuksima kolkakülasse, aga film kukkus tal ausalt öeldes välja väga hea. Nii et ta sai selle eest päris mitu filmipreemiat. Aga nagu ma ütlesin seal nulligraani külas Nendelt kohalikelt püüdis ta siis iga hinna eest selgeks saada, et mida see muinasjutt ikka tegelikult tähendab ja ta tegi seal väga palju niisuguseid külaskäike küla inimestele küüsis pinnis, neid seal päevade kaupa. Ja tulemus oli see, et talle jutustati päris mitmeid muinasjutte, mis olid nagu sarnased, aga täpselt samasugused ei olnud mitte ükski. Ja kuidagi siis arvamusi ja kommentaare selle algupärase ussi noomia muinasjutu kohta siis selle kohta arvati ka väga palju, aga arvati igasuguseid asju, nii erinevaid asju seinast seina, vastukäivaid, mitte midagi ühist nendest arvamustes ei olnud täitsa nagu meil tänapäeval need internetikommentaarid, nii et tegelikult Priit Tender ei saanud selgust selle filmi mõttekoht. Aga sai nüüd räägitud, et dokumentaalfilmitegija Liivo Niglas tegi omakorda kõigest sellest teekonnast dokumentaalfilmi ja seegi film kukkus ta nii hästi välja, et ka tema sai mitu filmiauhinda. Nii et kui nii võtta, kokkuvõttes päris pöörane lugu, mingisugune arusaamatu muinasjutt paneb tegema kaks finimest erinevaid filme. Ja need on sama arusaamatut nagu oli see muinasjutt, aga kõik on väga head. Ja see ongi minu meelest nende tšuktši muinasjuttude võlu. Et ta jätab otsad lahtiseks, aga samal ajal mõjuvad väga maagiliselt Aga siinkohal kuuldus nüüd viimast korda seda vahvat Tšukside ansambli laulu mis oli pühendatud nende kodukülale, nunnin kraanile. Ja tänane saade saab otsa saadet Zucci maast, niisuguseid ajaloost, aga ka tšuktši anekdootidest ja muinasjuttudest. Ja millest tuleb see järgmine saade? Seal tahan ma sukelduda veel sellesse kõige kaugemasse niuksem ajalukku sellesse aega, kui ei olnud olemas Beringi väina. Ja siin kohapeal laius niisugune ürgne ala, mida nimetati Beringi Yana. Kuula. Rändajat. Arktikas neutroobikas. Rändame koos Hendrik Relvega kuula rändajat.