Varsti loodame alustada tänase sümfooniakontserdiülekandega. Niikaua kui publik veel koguneb ja orgistrandid laval. Lühidalt, mida pakub tänase kontserdi kava? Külalisdirigendi Vene NFSV teenelise kunstniku Maksim Šostakovitši käe all jõuavad meieni kolm teost. Algav kontsert Mihhail Glinka avamängu kooprile, Ruslan ja Ludmilla. Edasi kõlab Tšaikovski heli populaarne esimene klaverikontsert, solistiks meie Kalle Randalu. Kontserdi teises pooles tuleb ettekandele Dmitri Šostakovitši 1974. aastal loodud süüt passilja sümfooniaorkestrile Michelangelo luulele. Kaastegev külalissolist Kislovotskis. Vaheajal loodame pisut pikemalt rääkida, aga meie tänaste külalistega. Kuni publikuma kohad on leidnud, püüame paari sõnaga puudutada esimese kõlavat Glinka avamängu. Glinka avamäng ooperile Ruslan ja Ludmilla On Glinka teise ooperi avamäng ooperi kallal töötas helilooja kuus aastat. Teos on loodud Puškini samanimelise poeemi üleeile. Ooperi esilavastus leidis aset 1842. aastal Peterburis. Teos on loodud samal ajal niisuguste tuntud teostega nagu romansid ja pomminadžuudlemunaini latsioni sefiir, eleegia kahtlus, vokaaltsükkel hüvastijätt Peterburiga samuti kuulsa malts fantaasia esimese variandiga. See aeg, kui kasvas Glinka kui laulja ja laulupedagoogi tähtsus. Ooperi esietendus kutsus omal ajal esile terava poleemika trükisõnas rahva seas kasvasse ooperi populaarsus iga etendusega. Kõrgelt hindasid seda niisugused heliloojad naguliskederlioos lava tõsiste 1846. aastani. Sellest peale kadus Peterburi lavalt mõned etendused, olid seda veel Moskvas. Seejärel vajus aga kauaks ajaks parim surma. Glinka esimese ooperiga Ivan sussaanin võrreldes on see täiesti teistsugune teos. Kui Ivan sust ainetel nimetatud rahvalikuks heroiliseks tragöödia, kas see on suur ajalooline ooper? Ooperi Oratriaalne tüüp mille peategelaseks on peakangelaseks on rahvas. Siis see on selle muusikaline dramaturgia on hoopis teist tüüpi. Siin on väljenduse leidnud Puškini päikeseline optimism. See on ooper, bõliina, monumentaalne eepiline kangas muinasjutus reega. Permuinasjutt vene rahvaepopöa omisson Borodini Rimski korsakovi, muuseas. Proovi vägilase ooperit eelkäija. Peatähelepanu ei ole siin mitte. Mõtte konfliktsel arengul vaid pigem kontrastide vastandumisel piltide vaheldus rikkuselt. Sama temaatiline materjal on ka avamängus. Lavale tuli dirigent Maksim Šostakovitši. Alustage ettekande jälgimist. Nagu me kõik võisime kuulda Ta võttis rohkearvuline publik avapala väga soojalt vastu. Orkester lahkub nüüd korraks lavalt et anda ruumi klaveri paigutamiseks. Kava teise teosena, nagu juba ütlesin, tuleb ettekandele. Pihustab Tšaikovski ülipopulaarne esimene klaverikontsert mille solistina esitleb Kalle Randalu. Kuni lava ümber seatakse Mõned viited kontserdi kohta. Tšaikovski esimene klaverikontsert-d-moll uppus, 23 on kirjutatud aastatel 1874 kuni 1875 täpsemalt novembrist 1874 kuni üheksanda veebruarini 1875 ja pühendatud Hansson tüülovile. Teos on kolmeosaline. Esimene allegro non tropo, Emoltuma estoso, Peeemmol helistikus, teine osa andantiino, simplitse destuur ja kolmas allegro konfooku. Peeemmolbee tuur. Teose esmakordne esitus leidis aset 1875. aastal, bostonis. Solistiks oli Hans fonsiilov. Niikaua kui klaveri nihutamisega veel aega läheb, mõningaid ridu. Tšaikovski kirjadest selle teose loomise ajal. 29. oktoober 1874 Tahaksin väga kirjutada klaverikontserti. Aga midagi ei tule millegipärast välja. 21. november. Olen täielikult töösse süvenenud klaverikontserdi kallal. Tahan tingimata, et Rubin Stein oma kontserdil mängibki. Seda asi edeneb, aga väga halvasti materjal ei anna alla. Tegelikult sunnin ma pidevalt ennast välja mõtlema neid klaveri passaaži. 26. november olen kogu hingega töösse süvenenud kontserdi kallal. Asi edeneb kuigi halvasti. Detsembri keskpaik. Hetkegi puhkamata töötan ma kontserdi kallal mille ma pean tingimata lõpetama. Sellel nädalal. 21. detsember. Lõpetatud on kontserdi. Klaviir. 24. detsember. Mängisin seda Rubensteini. Juuresolekul ja sellele järgneb niisugune kirjeldus. Detsembris 1807 neljandal aastal kirjutasin ma oma klaverikontserti. Seetõttu, et ma ise ei ole pianist oli mul hädavajalik pöörduda kellegi spetsialisti virtuoosi poole, selleks, et see näitaks mulle mõningaid tehnilisi asju. Võib-olla seda, mis on minu kontserdis klaverile ku instrumentidele kirjutatud ebamugavalt. Mitte efektselt. Mikke soodsalt. Mul oli vajalik väga ranget, aga samal ajal minusse sõbralikult suhtuvad kriitikut. Et mitte laskuda üksikasjadesse Siis mingi sisemine hääl minus tiris fakti, et midagi minu sisemuses protestis Rubensteini valiku üle. Selle kohtuniku rollis. Aga kuna oli tol ajal siiski esimene demoscorlenist, siis mööda linna temast ei olnud võimalik. Nagu teame oli kontsert mõeldud ruuginstreenile esiettekandmiseks ja mõeldud ka temale pühendada. Aga see surf pianist ei osanud hinnata kontserdiväärtusi ja andis sellele negatiivse hinnangu. See oli see kuskile suur löök. Hiljem kontserdiväärtusi siiski mõisteti õigesti ja praegu on teos üks mängitavamaid klaveriliteratuuris. See teos on teatavasti rahvusvahelise Tšaikovski nimelise konkursi kohustuslikuks kontserdiks kolmandas voorus ja omab, seetõttu võib julgelt vist öelda sadu ja sadu erinevaid interpretatsiooni. Igal Tšaikovski konkursil mängivad seda kõik kolmandasse. Vooru jõudnud. Ja see on väga otsustavaks kaalukausi kallutajaks. Meie noor Pianist Kalle Randalu mängib avalikult seda kontserti täna esmakordselt. Lavale tulevadki noorsolist Kalle Randalu, dirigent. Kes suudaks loendada, kui palju ja kui erinevates interpretatsioonis oleme kuulnud seda ülipopulaarset teost Tšaikovski esimest klaverikontserti mis äsja kõlas meie riikliku sümfooniaorkestri esituses Maksim Šostakovitši dirigeerimisel ja meie Kalle Randalu soleerimisel. Iga esitus, iga kunstniku töö on kordumatu, kui täpselt jälgitakse kõike nooti kirjutatud interpreedi isiksus kujundab tahtmatult mingi erilise ainukordse hõngu. Mulle tundus, et tänagi oli Kalle Randalu kuiv pianisti poeedi sõrmede all kontsert pisut rohkem poeetilisem kui tavaliselt. Esimest korda orkestriga mängida teost, mida tuntakse paremini kui võib vist julgelt öelda iga nõndanimetatud teist tõsise muusikateost. Kalle, kuidas tundub, missuguse protsendi arvuga saiti realiseerida kavatsetud. Oi ei julge öelda, kindlasti mitte sõja. Aga noh, ega vist tegelikult 100-ga vist ei saa kunagi. Nii et nojah, ega protsent ei julge pakkuda, aga see, mis nagu 100-st puudu ja fikseerib alati Kuidas klappis koostöö, maksin pesta koosiga, kas leidsite ühise keele? Väga kenasti, väga kenasti, ma pean ütlema kohe esimesest proovist peale. Väga väga ilusti. Tehunnetasime nagu ja, ja nagu mõistsime ja ilma ilma võib-olla siin noh jutud, et ühesõnaga. Minu meelest oli ansambel ansambel küll suurepõrand Aitäh tože saamiva prosse, Ivan, maksin Dmitrijevi. Simonjan, Pirvi ras, Pali smistis, naersin, ma teen pianist Kalle Randalu muuseas, Brassid, terve sat Rudisest ikak või vaat siin jõetseen. Igruust intertahtsin ennast, Kalle Randalu. Nagu vastas Maksim Šostakovitši, mängib ta Kalle ka esmakordselt ja hindab Kalle tänast esinemist väga kõrgelt. Nagu te ütlete, Kalle on ju alles üliõpilane, viienda kursuse üliõpilane, aga näidata niisugust, nagu ta väljendab mõistusliku ja tervete temperamenti, emotsionaalsust. See on väga tugev saavutus, seejuures olles ka tehniliselt väga meisterlik. Nii et me hakkasime komisjoni, jättis Kalle Randalu väga hea mulje. Dirigent vastab, et ta peab meie orkestritasemed taset väga kõrgeks. Kuna ja lootusi äratab veel see, et meil on noor kollektiiv, on väga palju noori. Skolkarasusel vastutavale markestram. Kõik muuseas, Nike pagasita nurgast rõli Rutsi fooni, Uurownia Arkestrofesse keskkond, sõbranitsi. Muuseas Anasem orkestri. Küsimusele, kuidas hindab, maksime kowis meie orkestri taset võrreldes seda tema poolt nähtud liidu ja ka välisorkestrit, aga vastab dirigent, et ta peab taset väga kõrgeks. Kui küsin täpsemalt mispoolest, selgub, et orkestriga on küllalt kerge töötada, ta omandab repertuaari kiiresti. Sellegi kontserdi jaoks olnud kolme-neljaprooviga saavutati küllalt häid tulemusi. Et see ei olnud nagu higi ja vaevaga tehtud töö, vaid saavutati vajalikke tulemusi. Kiiresti ja valutult. Seejuures küllaltki nõudlike teostega, nagu on näiteks kontserdi teises pooles ettekandele tulev. Mitmesuguste koosi sõid Michelangelo luulele. Tänasel kontserdil teises pooles tuleb ettekandele Dirigendi isa Dmitri Šostakovitši sõit passileja sümfooniaorkestrile Michelangelo luulele. Nagu ütles Maximsust akovitš on ta olnud teose esiettekandjaks Leningradis ja esitab teost meelsasti, kui selleks on juhus. Teost teab ta väga keeruliseks ja nimetab selle tõttu veel kord kiitvalt meie orkestrit, kes selle teosega küllalt kerge vaevaga nagu hakkama sai. Samuti kiidab ta solisti Viktor Sildjukovi Kislovotskis, kes nõudliku teosega tema arvates väga hästi hakkama saab. Täname Dirigenti Stacidavam. Ja tutvustame pisut tänase kontserdi teises pooles kõlama hakkavat teost. Nagu juba öeldud, Dmitri Šostakovitši süüt passile sümfooniaorkestrile on loodud 1974. aastal Michelangelo puna-Roti salatile Aabram Eprose tõlkest ja pühendatud helilooja abikaasal Irina Šostakovitši-le. Michelangelo kujutava kunsti kõrval näivad tema poeetilise triaad tagasihoidlikke ja teisejärgulist ennast. Meistri eluajal oli vähe neid, kes tema snäkkides teadsid ja palju hiljemgi mõistetud nende tähendust. Ometi pöördus Michelangelo sõna poole läbi elu nooruspäevist kõrge vanaduseni. Ta tegi seda sisemise vajaduse sunnil. Poeesia oli Michelangelo südame ja südametunnistuse asjaks. Samuti võiks kõnelda vokaallüürikast, et mitte Stackhouse loomingus. Tema romantiline monoloogid on suurteoste kõrval küll väiksema mahuga kui kannavad eneses ikka autorile kõige lähedasemaid ning tähtsamaid mõtteid. Ideid. Headus ja kurjus armastus ja surm, looming ja surematus, Need, igavesed teemad on meile tuttavad juba kuulsid Puškini bloki tsete ajeva romanssidest 13.-st 14.-st sümfooniast Michelangelo Solekkides kohtume nendega veelgi, kontsentreeritumalt veelgi selgeks mõeldumalt. Armastuslaulud põimuvad tõeliselt kauni otsinguga kunstis elu kiire voolu, nisu, elu, kiire voolulisuse, kaduvuse, mõtest, Casabile, loomingu, surematuse, tõe, headuse ja armastuse hävimatuse idee, tsükli lõpulaulus. Tsükli 11 värssi romansi joonistuvad järk-järgult nagu geniaalse kunstniku portree, koondades tema filosoofilised mõtisklused elust, inimesest, loomingust. Ühesõnaga ostsin tsükkel on stilisatsiooni vaba. Me ei leia siit Madrigaleegagantsoonevaid monolooge tulvil paatost ja raevu hapraid, tihti musi, kirglikult erutatud küsimusi, kõiges kuulemine oma kaasaegse häält. Nii paneb kovitš ligi 500 aasta eest kirjutatud värsid kõlama üllatavuses heina uutena aktuaalseina. Süüdi aluseks on Michelangelo üksikud iseseisvad luuletused, põhiliselt Soletid. Kunstiteos on mõeldud esitamiseks tervikuna ühes stiilimoneeris ning hallutatuna ühtsele muusikalis dramaturgidele arengu loogikale. Muusikateadlased on tsükli jaganud järgmisteks etappideks avalaul tõde proloogina, millele järgnev lüüriline kolmikhommik armastuse lahusolek. Siis dramaatiline triaad Rael, Dante ja põgenikule kulminatsioonietapina järelgaks sügavust mõtisklevad osa loominguprotsessist ja selle resultaadid, looming, jal ning edasi traagiline finaal, surm ning epiloog surematus. Siinjuures lisage need Michelangelo, sooletid on pealkirjastanud helilooja. Dmitri Šostakovitši viimase vokaaltsükli esiettekanne toimus 1974. aasta 23. detsembril Leningradis Glinka nimelises kontserdisaalis. Jevgeni inisterenko Leiel kinnisin deroovisi esituses. Täna siis kuuleme süüti passilja sümfooniaorkestrile Michelangelo luurele meie Eesti NSV riikliku sümfooniaorkestri esituses. Koos külalissolisti Viktor sel Jukoviga Kislovotskis dirigeerib, maksin Šostakovitši. Kuna kontserdi teise pooleni on veel aega pöördun ka külalissolisti Viktor Seldjukovi poole Moosnovrezzazzakvam või norsioonistiquest iie prii põlisKislovotskis. Publik kivi ja seal siis formusteid, tas Nakovitsessilja niiskoltki mugavam. Victor selge kohv on Tallinnas esmakordselt, koostöö maksumusest akovitšiga ei ole aga esmakordne. Nad esinesid koos Šostakovitši 13.-st sümfooniast Moskva, Moskvas. Meie külalis pass on Kislovotskis filharmoonias, kuid nagu ta ütleden kavatsete lähemal ajal asuda elama ja tööle Leningradi. Kas saame meie Rabodelliamas? Nagu väidab Victor Seldjukosson kui küsin tema seniste loomingu suursaavutuste kohta, et nendeks ongi nimetatud esinemised Šostakovitši 13.-st sümfooniast ja nüüd siis süüdis passile sümfooniaorkestrile ja ta ütles, et suur tänu sellelegi niaalsele muusikale, mis on võimaldanud tal ka ennast avada tassima Loemuski, lamp, orkester asub lavale, jätkame kontserti. Dmitri Šostakovitši süüdiga passile, sümfooniaorkestrile, Michelangelo luulele.