Tere tulemast kuulama, stuudios on Andres Oja ja tänane külaline, kes nagu varasemadki on kõigile hästi tuntud. Kui teada ja tuntud on aga tema lapse- ja nooruspõlv, see selgub järgneva 55 minuti jooksul. Alustame, aga nagu ikka muusikaga. Mis ma siin pole ühtki mäge? Vaid. Ma ei ole ühtki mäge. Vaid nett, lõhutud. Siin rahvas käi seal nime. Mis maa see on, see on ikka meie armas Eestimaa ja laulis meie tänane külaline Siiri Sisask, tere Siiri. Tere, Andres. Tere. Kõikidele kuulajatele. Rõõm sind näha siin, aga hakkame siis natukene sorteerima seda, ütleme siin oma lapsepõlve ja noorusaega, aga enne seda veel ikkagi ma sooviks, et sa natukene räägiksid sellest loost, mis maa see on. See on üks laul, mis paljudele Eesti inimestele tähendab päris palju, kui palju see sulle tähendab, see laul? Ma arvan, et mitte vähem muidugi kui, kui kõikidele teistele inimestele, et on need olnud mul muidugi noh, selles mõttes olen ma temaga ikka väga süvitsi seotud selle looga, et et tegelikult on ta mul repertuaaris olnud, siis ma enam ei teagi, mis aastast alates vist 90 kaheksale. Sest praegu on 2002 juba ja repertuaaris on peaaegu alati see lugu mul olnud igal kontserdil peale. See on huvitav, et tegelikult ta justkui rahva sekka jõudis, siis, kui sa seda laulupeol laulsid. Ma mäletan seda laulupeo, ma mäletan sinu nägu ja ma pean ütlema, et nii hingestatud laulmist näeb väga harva. No vot, see oli tegelikult ju nii, et ma ei pidanudki seda laulma. Et mulle oli see täiesti üllatus, et kui ma sina nüüd kummardama läksin ja kui mulle pakuti, kas sa ise tahaksid kaasa laulda siis ma mul mul ei tulnud hetkekski mõttesse, et ma ei laula, et loomulikult, et kõigiga koos väga tore, teeme aga aga kui ma oleksin teadnud, et ma pean õhtul laulma, siis ma ei kujuta ette, siis oleks seal olnud juba vist tõesti väga närvis ja poleks seda seal nii rahulikult suutnud ette kanda nagu tookord, et lihtsalt keskendub tõesti sisule ja midagi muud ei ole. Laulupidu pooled sa varem ka lapsepõlves laulupeol käinud laulmas laulukooriga või midagi? Olen ja see päädis minu jaoks sellise üsna karmi nähtusega, minestasin, mul oli seal õhupuudus, tekkis, mis seal ma olin kusagil üleval täitsa kaare all ja ja ma minestasin ja siis ülejäänud aja sellest laulupeost, ma veetsin all hospidalis ja, ja peale seda on mul üldse selline võib-olla väikene eelarvamus või foobia nende suurüritustel suhteliselt ma tegelikult eriti ei armastanud masside seas Neymari olla. Kui vana sa olid, kui see juhtus seal lauludel, mäletad? Ja et see Lenin, inimene suur ja üllas, mida me seal pidime laulma, FC kahjuks minu poolt jäi laulmata, aga aga mis ma veel tahtsin öelda, oli see, et ma koorilauljana olin väga tugev laulja, sest mäletan meil seal koolis oli kunagi mingi atesteerimine. Et kes kes laulupeole pääseb ja kes mitte ja meil oli hästi väike kool ja see koor oli siis ka protsentuaalselt võib-olla kogu sellest ülejäänud 90-st lapsest, kes seal koolis õppis, oli 10 protsenti, võib-olla meil seda kooli, eks ole. Läksime Keila keskkooli siis hinnangud saama, kas me sobime või ei ja siis öeldi pärast, niiet no me sellepärast ikkagi võtame teie koori vastu, et teil on kolmas hääl nii tugev, aga ma üksi laulsin seda. Kahjuks tookord see kaarealune jäi väga tugevast kolmandast häälest, ilma, et sinu hääl käis kõigest üle. Väike Roleerisin. Väike, aga valju häälega tüdruk. 21. september 1968 oled sa sündinud ja Bratlas. Jah, mul on sündinud Raplas, minu vanaema elas seal lähedal Pahklas ja ja ema siis, ja kõik see elu nagu toimus jah, seal Rapla kandis ja sündisin Raplas, aga ma olin kaheaastane, kui me, kui ema ja isa sealt siis ära kolisid ja ülejäänud lapsepõlve veetsin seal vähena kandis Vääna jões kandis. Kuidas saab lapsepõlv poliitvalis olla kodus palju muusikat, et kust see muusikapisik sinusse külge hakkas? Mina ei usu, et meie kodus oli, oli minu varajases lapsepõlves rohkem muusikaga teiste inimeste kodudes, et sest, et ikkagi ju raadioid ja eriti televiisorit hakkasid kuidagi soojenema inimestele kodudesse mustvalged sellised pisikesed väikesed seasilmadeta nagu maailma vaadati. Et kuidas me veel nimetasime pärast, kui tulid need värvilised televisioonid ja need olid siis kõige telerid, et need olid kõik kuidagi nii ühtlaselt kahtlaselt pruuni tooni, et siis me nimetasime neid muna rebudeks. Et sedakaudu siis seda maailma vaatasime ja ja, ja üleüldse, et noh, see muusika areng ja sellel ajal oli kuidagi Eestis ka väga plahvatuslik tekkisid need lained ja ma ei tea, mis siis kõikjal olid ja mäletan issandaga, kes seda laulis. Uno Loop, kes laulis seda, et sõrmus poole, see ahhaa mul ei olegi, väljajäljed olid ikka tohutud hitid, et noh, kui neid sai vaadata, siis olime kõik, olime ikka vaimustuses ja elasime kaasa nendele eesti artistidele, superartistidele. Et eelkõige ikka see selline Eesti estraadimuusika, nagu seda tol ajal nimetati, see oli sinu esimene tutvus. Esimene tutvus aga siis Urmas, siis tuli meile koju see tiibklaver. Ja Urmas hakkas minu vanem vend, kes õppis muusikakeskkoolis, hakkas siis harjutama oma oma oma oma töid ja kooli tegemisi ja siis sealse klassikalise muusika puhul, nagu imbus siis kuidagi kõrvaltkuulajana kõrvaltvaatajale. Kooliaeg kooli ajal ma saan aru, hakkasid juba ise ka muusikaga tegelema ja kooris laulma. No koorilaul oli üks asi, aga noh, tegelikult oli nii, et kuna Urmas harjutas kodus klaverit, et siis, siis kui ta jälle kooli tagasi läks ta Ps internaadis, siis mina jälle sain seda klaverit ise klimmerdada ja siis avastasin kõik, need pole keegi õpetanud, avastasin ise siis need mingisugused tuuri ja kuidas need akorde sealt võtma peale hakkasin juba mingeid oma laule tegema üsna varajases nooruses, mingi kuue seitsme aastaselt ma juba ikka täitsa või kaheksa aastaselt juba tegin oma lugusid, mõnda ma isegi mäletan. Ta on muuseas tänapäevani ja ma olen kuidagi julgenud esitada, aga aga siis koolis. Kuna ma koolis elasin internaadis, siis ma olin jälle kõikidele nendele õpetajatele väga kättesaadav, kes kõik seda uni hariduslikku Pootsis arendasid. Ja tollel ajal ma ei tea, nõukogude ajal oli tegelikult koolitus, oli huviharidus oli üsna kõrgel tasemel minu meelest sellega tegeleti täitsa noh, nagu täitsa eraldi koolina, et iga kooli juurde lihtsalt midagi sellist kuulus. Ja, ja siis ma laulsin seal ahni soolot, kui isegi pandi mind korra koori juhtima, ma olin väga meelitatud sellest ja peale seda ma isegi mõtlesin, et võiks koorijuhtimist pime, aga ma ei saanud sisse Georg Otsa kooli, mõlemal puudus nagu klaveriharidus, selles mõttes ma ei olnud midagi saanud, mingit erilist haridust maisil nautinud. Ja noh, noodi õppimisega oli kas selline asi, et et kuna no hästi kergelt külge jäi ja kuna mul on hea kuulmine, siis õpetaja üldse ei saanud arugi, et nooti ei tunne, et ma laulan peast tänapäeval peaaegu rätte, mina juba laulsin talle järgi, vaatasin sõnu sealt, aga tema arvas, ma vaatan nooti. Ja nii see asi mul jäi, et aga mul tekkis mingi oma süsteem siis kui ta, kuidas seda muusikat, et enda jaoks nagu siis nii-öelda lahkan Kuulame vahepeal natukene muusikat ka pink Floydi aknasancy kooliteemaline laul ka, räägime siis pärast seda, kui me selle laulu oleme ära kuulanud, et veel natuke neist kooli teemadest, et olid sa koolis hea või halb laps, aga. See oli pink Floyd hapniks nende kuulsamaid lugusid. Siiri Sisaski ka jätkame siit juttu, täna, saatekülaline. Kuidas sa siis koolis olid, olid sa hea õpilane, halb õpilane, keskmine. No kuni kaheksanda klassini olin ma selline suhteliselt keskmine, aga mul oli teatud asjad olid alati väga head emakeel ja kirjandus, mis oli nagu ütleme niimoodi, üle keskmise kunst oli üle keskmise ja laulmine muidugi. Nii et selles mõttes jah, et ma ilmselt ikkagi teadsin, mida ma teha tahan, et aga keskkoolis oli nii, et ma pidin kooli vahetama ja kuna ma olin kaheksanda klassini elanud seal Vääna mõisas internaatkoolis ja see oli selline armas väike kool puust Gertreppidega ja selline mingi väga, väga ilusana oma maastikuga siis kui ma sealt edasi läksin Keila kooli kingakarpi nii-öelda, mida ma tõesti kusjuures ma ei ütle seda siin praegu sellise noh, mingi üleolevusega või mingi sellise väga-väga suure sarkasmiga, tõesti kui ma seal põllu peal seda kinga nii nägin, kuhu olid need aknaaugud sisselõigatud, siis mul ei tekkinud sellist soojustunnet üldse selle, selle Eisele kooliga ega ka selle õpilaskonnaga, sest kuidagi kõik oli liiga palju ja keegi ei teadnud kedagi nimepidi õieti ja skoor oli lihtsalt liiga surmal olid tohutud kohanemisraskused Mai kohanenudki ja ma hakkasin sealt kõrvale viilima ja ära hiilima. Ja samas mulle pakkus, muidugi hiilises võimaldaks ütleme, pakkusse muusika ja need filmid, mis samal ajal käisid, et ma sain ära hiilida nagu mõtestatud tegevuse kaudu. Siis kooliharidus jäi mul asjal selliseks kesiseks natukene, aga aga ma lõpetasin lõpuks hoopis Tallinnas täiskasvanute gümnaasiumis ja ja, ja noh, haridus on muidugi väga tähtis selles mõttes algharidus ja, ja see, see põhiharidus on ikka tohutult tähtis ja ma ütlengi seda, et selle kuidagi selle Ülikoolihariduse mitmeski mõttes sain ma tegelikult oma kaheksaklassilises koolis. Sest tõepoolest, et see huvi, hariduslik tegevus meil oli näiteks kunstiõpetaja, sa oled nüüd, ma kaldun muusikast natuke eemale, aga aga see kunstiõpetaja olemus ja see viis, kuidas ta meiega neid oma uuenduslikke kõiki meetodeid ja mõtteid ja ideid läbi viis. Et see oli nagu nii põhjalik, et kui sa, inimene oma eeskujuga on juba tegelikult väga suur osa sellest haridusest. Ja ta oli ise väga hea kunstnik ja, ja, ja need tööd, mis me seal tegime, olid täitsa tõesti heal kunstitasemel. Et jah, et ma olen väga-väga tänulik nendele õpetajatele tohutult tänulik, ma ütleks, et minust ei olekski midagi saanud, kui mul ei oleks olnud neid nelja õpetajad seal koolis. Ja noh, muidugi pärast edasi oli juba ise juba teadsin, mis ma tegelikult tahan, sest et Vääna kooli lõpuklassis olin siis vaevalt 14 aastane, eks ole, kui kogemata Ta sattus sinna Arabella filmi ja see oli ka nii, et üks õpetaja soovitas mind ja, ja siis mind valiti, mitte nüüd seda osa seal täitma otseselt aga dubleerimine Arabella häält. Ja siis see oli esimene kokkupuude, kus ma äkki sattusingi sinna tohutus vaimu templisse seal Harju tänav üheksa, eks ole, milleks oli Tallinnfilmistuudio see liik paljude inimeste jaoks, noh, kõikide ustki vaatasid aukartusega. Aga mina sinna suurte uste ette sattudes ka veel sealt ennast läbi nühkisin kuidagi ma ei tea, mil viisil, eks ole, aga sinna ma sattusin ja seal ma siis need näitlejaid niimodi, suu ammuli, vaatasin lähedalt Urmas Kibuspuu ja keda kõiki. Jaa. Jaa. Ma ei tea, mul on täitsa selline tunne. Nii et ma olen nagu olnud mingid äravalitud seisundis, et sest, et tegelikult või noh, kasvanud kuidagi sündinud sellesse mustrisse, sest ei ole ju võimalik, et kuskilt tüdruk täiesti tundmatust külast väikesest külast, kus oli neli talu, eks ole, ainult porised külateed ja meil ei olnud sugulasi mitte kedagi kuskil kuulsuste maailmas satub äkkinud täitsa jumala juhuse tõttu sinna Tallinnfilmi ja kusjuures pärast veel satav jumala juhuse tõttu teist korda veel sinna Tallinnfilmi, kusjuures need ei ole omavahel seotud asjad. Et see naerata edasi. No tegelikult oli veel enne, see oli Karoliine hõbelõng kuuma samuti, täitsa juhuslikult sattusin. Aga seal on, mul oli muidugi nii väike roll, et noh, et seda isegi rolliks nimetada oleks patt, et seal oli, siis ma pidin seisma õiges kohas teatud ajal tegema kniksu, ütleme aitäh ja sedagi oli nagu kauges plaanis võetud. Aga sealt edasi naerata ometi ja samal ajal see kaks, eks ole, mis, kuhu ma ka läksin kohalisest, õpetaja ütles, et kuule, mine proovitad siia kohale ja siis samal ajal kõik see toimus, nii et minu koolist ärajäämine oli nagu ühtilisega põhjendatud, mul tekkisid mujal juba omad tööd ja omad asjad, meiega teenis oma raha. Taskuraha see on muidugi ka ühele noorele iseseisvumisega ääretult oluline. Tõkis seal vahepeal mingisugune selline ka, et kas ma nüüd tahan näidelda või tahan ma muusikat teha akna selline valik, inimene seisad tihtipeale erinevate valikute ees. No mul oli olnud kogu elu üks ja ainus mõte, et kas näitleja või laulja ja mitte isegi ausõna, ma ei, ma ütlen, et ei olnud seda mitte seda glamuuri pärast, ma ei näinud seda üldse seal mingit sädelust, toiminguid, tohutuid kaunistusi ja sillerdusi seal ümber. Et mul oli lihtsalt tõesti kutsumus. Mulle meeldis õudselt laulda ja mulle meeldis ka see näitlemine, kusjuures laulmine oli ikka tera nagu asisem asi minu jaoks, sest et ma kogu aeg laulsingima igal pool laulsin, metsas, käisin, mängisin midagi ikkama, laulsin kogu aeg. Muusika purskas, lausa, võiks öelda sinu seest välja. Normaalne olek, et noh, selline elu, elu osa ja ma olen väga õnnelik inimene, et ma saan sellega nagu oma tööga tegeleda, et ja ma käisin seal lavakunstikateedri sisseastumiseksamitel tegelikult ja ma sain ka sisse kuni sinnamaani, kuni oli vaja siis lõputunnistust näidata, mida mul ei olnud ja sellepärast jäigi ja siis ma jäin sealt rongist maha, et nägin, rohkem ei proovimale, vagun läks ja oligi kõik. Ei, ma ei proovinud rohkem, sest juba olin ma siis juba laulja ja vitamiinid ja ansamblid tulid otse sinna. Me kuulame ühe laulu, mida sa oled eesti keeles laulnud, nival rahuriik, kadunud Jaak Veski on teinud sellele teksti, aga me kuulame selle laulu originaali. See on saksa lauljatar Niina Haagen. Russisse rege kannad. See oli Niina Haagen, saksa lauljatar, kes Ida-Saksamaalt läks Lääne-Saksamaale ja Russisher rege. Siiri Sisaski on ka seda laulu laulnud rahul riik nime all, aga alguses nautisid seda ikkagi hoopis saksa keeles. Nojah, saksa keeles seda Andrus Kerskend, kui oli tookord selline ansambel nagu teeklaas ja tema oli selle ansambli mänedžer vist isegi trummar ja tema kutsus mind seda laulma Tartu levimuusikapäevadele. Jumal oli siis tõesti 15 aastane, nii et see oligi pärast seda kaks takti ette ja ja, ja, ja siis oli küll ka minu jaoks selline suur Sammed. Samas muidugi ma üldsegi teadnud, kuhu poole minu muusikaline teelt kalduma hakkavad, seda ja teist proovid ja mul olnud sõbrad olid mõned sellised punkarid, eks ole. Kes, keda ka suu lahti, kuulasin. Ta siia Villu Tammega olime seal kuskil kunagi koos, siis mäletan Villu Tamme mängis trummi mingisuguse niidi-nööbikarbi peal, kui peale oli tõmmatud barett, et lugu ära lõppes, oli barretil, olid kulunud need selliseid ääred, augud olid nagu baretile sisse kulunud niidi-nööbikarbi mingid augud. Et selles mõttes oli, oli väga toredad kooskäimised ja ma ei teadnud, kuhu poole ma kaldun, aga seda ma laulsin ja saksa keeles laulsime, võiks isegi praegu sulle siin tegelikult seda saksa keeles täiel täiel määral ettekandes. Sa oskad saksa keelt. Ma olen koolis õppinud saksa keelt ja noh, ütleme niimoodi sellise lihtjutu tasemel ma ikka oskan. Aga aga siis tuli ansambel, vitan. Kas selle ma küsin, kas selle laulu soovitas, kes teeb, eks ole? Gert Dorbek, mina ei teadnud midagi Niina Havenist ja kui ma kuulsin esimest korda seda tohutut häälte hääle hääle tekitamise võimalusi ühes inimkurgus, siis ma olin täielikus vaimustuses ja kas ma tahan või ei taha seda nüüd möönda? Ma pean ütlema, et et Nina Hagen on mõjutanud tegelikult seal varajases muusikud, ei alguses mind ikka päris tugevalt kõik see, see protestimeelsus ja see selline eneseväljenduslaad ja kõik see kuidagi tuli mulle kohinaga niimoodi üle. Ja kas ma võtsin sealt need parema või halvema poole, aga igal juhul kindlasti ta mind mõjutas ja tänapäevani on, olen ma tegelikult olen ma kõige rohkem huvitatud just nendest võimaluste äärealadest, mida, mida inimhääl on võimalik võimeline tekitama. No võib-olla ka see on ühine teised ikkagi Nina Hagen oli ka oma lapsepõlve vähemalt nooruspõlve veetis ikkagi Ida-Saksamaa, mis oli samamoodi siis totalitaarne ühiskond, nagu meil siin Nõukogude liidus oli, nii et selline protestivaim oli seis mõlemas olemas, silus ilmselt see protestivaimu siiamaani säilinud. Ma ei oska öelda, kuivõrd eks ma pean leppima lõpuks elu. Donner. Eks ta on inimene, täiskasvanuks saadakse ikkagi muutub, aga siis tuli jah, ansambel Vitamiin koos siiski väga kauaks pidama ei jäänud. No mulle kuidagi tundus, et kuigi me olime seal koos selles ansamblis selles ansamblis sellel ajal trummi ja mäletad, meil olid pikad turneed Venemaal ja igal pool, kus me ka ei käinud, aga riigikenenul lahjase diskovärk, et eks ma püüdsin, mäletad, ma pritsin mingeid punki ikka seal aretada ja tegime mõned isegi minu lood seal linti ja ja, ja Ruja oli mul ju ka Rujas enne vitamiini, tegelikult laulsin bäkkin vokaali taustahääli nii-öelda. Et ta ei ole huvitav, aga ma olin ikkagi rohkem huvitab, et mis see minu tee on ja eks ma siis ikka püüdsin, katsetasin otsinud. Mäletan vitamiinist on mul hästi pehmes püksimoment ja ma mäletan isegi seda, et siis toimus Valgevenes, ma ei mäleta seda linna, kus oli Peeter Vähi, oli millegipärast mingid tegemised, olid tal ja Jaak Jürisson oli ta asendamas ja sina laulsid laulu samettaim, mis on tuntud George kööghini lugu. Ja siis te otsustasite, et ka Jaak Jürisson ikka koos seda laulda. Ja minu ülesandeks oli seal siis seda riisiga täidetud õlle pulgakest sahistada seal kõrval, siis ma pean ütlema, et kuidas koos laulsite siis ma unustasin selle purgis ahistamise ära, sest ma ei näinud seda lugu kuulama, kuidas te seda laulate seal midagi. Jürisson, sest tunnetus, oh jumal. Sulle juurde sina andsid talle juurde ja siis see toimus ja siis juhtus midagi ääretult lolli ja kummalist, nimelt rahvas hakkas saalis naerma. Millegipärast ma ei tea, miks, mis neid naerma ajas. Mis ta oli, asi selles, et neile tundus, et vitamiine on selline naljaansambel ja neile kuidagi tundus, et nad, Jaak Jürisson oli võib-olla laudad, sellised Tšassilikud noodid tundusid neile kuidagi naljakad. Ma ei usu, et see see oli, ma arvan, lihtsalt kooslus, sest mina olin kindlasti mul oli, mäletad, mis lavakostüüm mul veel oli, mingisugune sätendav, sätendav, mingi mingi mingi pungilik, natukene juuksed püsti ja ma ei tea, mis, sa võid lihtsalt mõjuda lihtsalt nii naljaka kooslusena, ma usun, et kuidas selline asi. Ka on igal juhul, see päädis sellega, et Jaak Jürisson otsustas, et tema rohkem ei laula, seda natuke solvus mitte natuke, vaid ilmselt ikka solvuda, laulad kihvtilt ja siis rahvas hakkab selle peale naerma. Aga need on sellised muusikalised momendid, mille nimel tasub elada. Ja see ongi just see kontserdi vahe nagu teater kinoga, et kas nii-öelda ühte jõkke kaks korda astuda on täiesti võimatu. Aga räägime siis natuke läheb või räägime vitamiinist, me juba rääkisime, kuulame vitamiini lugu ka salvestatud sel ajal, pime tuba, ma mäletan, sa olid üsna selline enesekindel ja teadlik seda, mismoodi need lood peavad kõlama sellel enda peas üsna valmis. Jah, ja see kõlabki nii nagu, nagu oligi see, ma täpselt nii ette kujutasin, niidaga kõlab. Et selles mõttes oli, jällegi, oli, oli väga tore, et ansambel Vitamiin oli nagu võimeline sellist natuke teravamat rockiga mängima ja seal on ikka täitsa kuuldaja. Pärast ritta veidi aega, jah, vitamiin sai ka otsa selle 80.-te lõpuga, kus need asjad läksid tohutult keeruliseks. Sina said sealt küll enne minema sealt vitamiinist, kui nii-öelda need kehvad ajad tulid, kus seal kontsert. Kontsertidel rahvast eriti ei olnud, hotellid olid viletsamad ja, ja nii edasi. Mingit helgeid mälestusi, kaasainist rääkisid vitamiinist. Vladivostokis käisid. Mul on stockis, käisin, siis ma olin just teel oma tuppa ja hotellis ja tuli koristaja mulle vastu ja koristaja küsis, et võistlejate ansamblile ta vita minda. Mina muidugi uhkelt, sest ma olin ju selle ansambli solist, eks ole? Agaktaaniegiskistuda priid, olla veskid, millal Anne Veski siia sõidab, jah, no et siis oli selge, et ega mul ikka pikka pidu siin ansamblis ei ole. Et sellist sädet ilmselt minus ei ole nagu Anne Veski, õli. Sinus on hoopis teine sädet, tegelikult aga see säde ja vahepeal oli, olid ikka ka, kuidas hakkama said, näete, keeruliste aegadega 80.-te lõpp 90.-te alguses, see oli kõikidele muusikutele ja kultuuriinimestele ikka ikka väga raske aeg ja see tuli kuidagimoodi üle elada ja sellega hakkama saada. No ma võiksin öelda, et mul vedas, sest ma sain tööd, hotell Tallinna avariisse Lanno sprindi juures, kus mul oli siis kindel töö ja kindel palk. Ja see oli üks, üks paik nüüd küll ja üks üks selline võimalus mul, mis aitas tõesti oma elu kuidagi jalgade peale ikkagi seada ja sättida. Ja sealt edasi ma läksin laeva peale tööle või laevade see oli kõrtsu töö ei ole sellega mitte võõras, ei ole, aga, aga mina, kusjuures paljud ütlevad, et nagu halvustavalt suhtuvad sellesse, mis laevalaulja tead ja kuidas seal niimoodi ja mis noh, see pole ju nagunii väärikas töö. Aga mina just nimelt vastupidi, ütlen, et see on tohutult väärikas töö, sest et katsus ära laulda kaheksa tundi päevas neli tundi öösel ja neli tundi päeval ja niimoodi kaks nädalat jutti või kuujutt. Katsu sa seal olla ja neid laule esitada veel endiselt nagu säraga ja et need inimesi kütkestavaks midagit pakuks neile, et nad tahaksid tantsima tulla ja et neil oleks tore jah, ja õhtust õhtusse, eks ole. Ja samas andisse laevatöö ikkagi mulle võimaluse, et ma sain pangast laenu ja osta omale oma elamise, eks ole ja kõik see läks sealt lahti, nii et mina olen laeva tööle ja nendele ansamblitele, kellega me seal koostööd tegin, olen siiralt ja südamest tänulik. Sest ma sain oma laulukoolis, on seal ikka tohutule. Ja lõpuks oli niimoodi, et noh, tõesti väsid ja eks ole sama repertuaari kuldaine noorus, pead laulme aast kuni ööni repertuaari. Mina olin siis selline, kes püüdis ühe salmi vähemalt jämmida, et ma omal viisil siis ikkagi laule tegin. Ansamblile nagu elu huvitavaks ja endale endale ja vaatasin, mis piirid ja mis võimalused mul seal hääles kõik leiduvad. Ja siis on, ma mäletan, ükskord olin kalle Tetsmann, kes oli ansambli selle tookordse ansambli, milles ma esinesin. Basskitarrist ja tema ütles mulle. Kuule, Siiri, laula vähemalt esimene salm vähemalt laula oma viisiga, muidu lihtsalt ei saa aru, mis lauljon. No ja siis jälle kutsuti korrale jälle siit-sealt, aga siis ma jälle läksin, kuni siis tekkis mul võimalus poris paberiga koostööd alustada Saksamaal ja mul hakkasid Saksamaal kontserdid ja need, kes siis mul ikka ja 15 aastat kukkuja ikka plika. Nii et tegelikult mina oma võimalustele, mis olid tookord olemas, väga-väga tänulik, ma sain parima, mis mul oli saada. Rääkides sellest kaheksa tunnisest päevas esinemisest tuleb mul alati meelde kuulus ansambel The Beatles, kes maadiga nad Hamburgis käisid, olid ka kõrtsu bänd täiesti tundmatu ansambliga veel ja mängisid seal ka kaheksa tundi päevas ja tulidki sealt Inglismaale tagasi arvati tohu. Jube kihvt saksa. Jah, aga see on tohutu kool, see on täitsa asendamatu kool. Üks asi on see, et sa käidki kuskil koolis, näiteks ütleme Georg Otsa koolis, eks ole. Teed oma laulutunnid ära ja teine asi on olla selles elumeres ja seal ellu jääda ja seal su häälesiteks vastu pead. Sa õpid seal laulma, sa õpid reserviga laulma, et sa ei pane kohe kõike välja. Sa tead, et sul on neli tundi eest. Tõesti vaimustav, ma, ma olen tänulik. Et see selline võõraste laulude või siis teiste laulude laulmine sind väga, ma tean, et sa oled tahtnud kangesti oma muusikat väga teha, aga, aga ilusam vahel lihtsalt olnud, aga see on ka ikkagi kool, jah, see teiste laulude laulmine loomulikult ja see annab sulle juurde. Väga ilusad laulud ja ega siis me ei valinud neid laule ja need ka, eks ole, mis oleks täitsa vastukarva. Et noh, ma ei laulnud seal mingid meediast korpensi laule või noh, mida ma ei, ei oskaks võib-olla metall. No ütleme, see hevi metali poole ei ole kunagi mind köitnud ja ma ei pidanud ka neid asju laulma. Et valsid ja asjad, mida ma olen laulnud. Ilus muusika tegelikult ja üldsegi, kui inimesed räägivad, et oh, see ansambel on mingi nüri või et sealt tuleb sülti ainult või sealt midagi seda või teist. Et ma arvan tegelikult, et kõiki muusikat on siiski vaja, et igale muusikale leidub oma kuulaja ja, ja ka tema peab kuskilt meelelahutust saama, nii et iga asi omal kohal Iga asi omal kohal teha siinkohal üks laul, mis ilmselt pikemat tutvustamist ei vaja. Sellel õhtul, kui ta ilmus mu ellu tuli liiga liiga imeline tunne, see ei saanud kuidagi võlgenud mu mällu. Sa oled jäänud minu eelistuste, ET, ma tulen ja näenevane, ma näen. Aga sinu lähedust, vaimu tunnen maa. Ja praegu, Jürgen, ma tahan öelda sulle. Et ma iial iialgi ei unusta Ma olen kuulnud, kelle pimedasse jääda sellest kindlasti ei uskunud, ei ole ma aina rohkem rohkem, tahan saada oma unistuste tehtsana jäena rohkem rohkem teha. Ma ei söö, Siiri Sisask kindlasti tema kõige kuulsam lugu või kõige tuntum lugu on sul meeles, kuidas lugu seal sündis? Ja varem olin ma kõik oma lood teinud, ütleme kusagil just seal siis kui ma juba ansamblitega D-vitamiini ka ma olin teinud oma lood tegelikult kitarri saatel. Aga see oli esimene lugu nüüd, mille ma tegin klaverisaatja ja julgesingi välja tulla. Ja et ta sellise ma üldsegi ei arvanud, et ta mingitki vastukaja hakkab saatma. Võtame, aga, et ta niimoodi omaks võeti, mängiti kogu aeg. Igal hetkel oli teda raadiost kuulda ja eriline, tore aeg. Tore üllatus mulle. Ja veel mõned asjad, no sellest me juba rääkisime, et mõnda muud ametit sa ei ole saanudki pidada, põhiliselt sa oled ikkagi muusikaga tegelenud, aga lapsepõlves kindlasti pidid ikkagi mingit tööd tegema. Ma mõtlen selles mõttes mingit taskuraha kuskilt teenima. Oli midagi sellist? No loomulikult ma käisin sovhoosis tööl no õhupalle tõstsime ja mida kõike, et ma olen ka maalaps olnud ja kogu selles elus ja võimalustes nagu osalenud. Maatöö on sulle teada-tuntud, ei ole sulle võõras. On on aga ma olen olnud ka riigikogu liige. Ja, ja siis on mul ka veel olnud üks niisugune väga tore algatus. Saagu valgus, Fond, heategevuslik fond, mida ma tegin 20 aastat selles mõttes mul on olnud nagu muid tegevusi küll, et ega ma ei saa öelda, et ma olen, ainult need on need laulupeol. On sul meeles, mis oma esimese taskuraha eest või oma teenitud raha eest ostsid? Ei mäleta, aga ütlen sulle seda, et mul oli meeletu unistus, et müüakse lotoga. Tookord oli vist viis numbrit pidi olema, ma ei mäleta, mis selle loto nimi, spordiloto, spordiloto ja võidaks Nosele lotoga, siis mul oli selline kujutelm, et ma tahaksin endale süntesaatorid, mis teeb merelainet ja kajakate häält. See oli mul üks ja siis teine oli ma, ma tahtsin emale siniseid teksaseid. Ma olen mõelnud saanud oma elus lotot, ei ole võitnud, aga mul on kaator. Mitu paari on seal palju laule ka, kus merekohinat jagajaga täheldada. Kolder. Süntesaatoriga tehtud. Hästi ei ole veel, aga võib-olla oleks aeg teha. No alguses rääkisid, et sa lähed, mingit lapsepõlvelaulud, mida sa kunagi tegid linti tegemata ja salvestavad ja mine tea, äkki kunagi tuleb. Kui nüüd vaadata kõigile selle üle aastakümnete pikkusele tegevusele üks küsimus, mida ta hiljuti vaatasin televiisorist saadet. Ja seal oli. Ma ei mäleta, kas oli TPS mahud reljeefne või keegi teine seal nendest ja seal oli küsimus, et kas oskaksid ette kujutada, mis oleks siis, kui muusikat ei oleks. No ma ütleks nii, et tegelikult see muusika, isegi kui teda ei oleks kuidagi inimesele siiski sisse kirjutatud rütmid on inimesele sisse kirjutatud ja kõike loodushelid on, võib teatud määral käsitleda muusikana linnuhääled ja ja kui sa hakkad seda kooskõla nagu tajuma või kuulma ja et see on muusikat, ega see muusika ei ole midagi ebaorgaanilist inimesele, süda juba lööb rütmi, eks ole. Et me elame rütmides ja me elame selles muusikas ja, ja kui, kui siis on võimalik teda ka ise kuidagi luua, siis ma arvan, et lihtsalt ei ole võimalik, et inimesele inimesega kaasas ei käi, et ma isegi see on nüüd nii ootamatu küsimus ka, et kuidas siis veel paremini seda öelda, et ma ei tea vist ühtegi inimest, kes tõesti ütleks, et tema, temal on muusika, midagi tähenda? Eks meil kõigil ole alates juba unelauludest mitmeid saadavaid mingil viisil, mis on Eilart. Mis sa oskad öelda tantsu, unistused, täitunud, et lapsepõlves unistasid lauljaks saamisest, näitlejaks saamisest võid sa öelda, et unistused on täitunud või sa ei osanud isegi unistada sellest, et sa nii kaugele jõuad, kus sa praegu oled? Ma ei kujutanud ette, kui kaugele ma jõuan, ma lihtsalt kujutasin ette seda oma olekut või noh, seda oma oma kulgemist ja mul on olnud väga õnnelik lapsepõlv, et see ei ole seda kulgemist ära rikkunud või kuidagi lükanud mind nagu sellisesse mingitesse hoovusesse, kus ma ei oskaks olla näiteks ütleme noh, kui võtta ajas tagasi, siis inimestel olid lapsepõlved rikutud näiteks sellega, et vanemad saadeti Siberisse ja või noh, mingid sellised asjad, mis nagu lõikavad nagu noaga läbisusele tegeliku oleku või siis või siis teisest küljest jällegi kavad sinna jällegi et noh, et kuna need ja need asjad on juhtunud elu, siis sa oled pidanud enesest võitlema ja lõpuks võitledki ennast välja sinna, kuhu solid tegelikult tahtsid jõuda või nagu oli määratud. Aga minul on läinud õnnelikult, et ma olen oma asja juures endiselt edasi ja ja endiselt ma teen muusikat ja mulle meeldib olla selles ja see on minu vägi ja jõud ja energia, milles ma kulgen. Et lihtsalt, kui palju nüüd see väljapoole on, et seda ma ei oska öelda, et pigem on see nagu ühtlustunud minu, sellise sisemise mõttemaailmaga väga tugevalt üha enam seda enam, et et ma tulema on õigel teel. Kas sa oled seda tüüpi inimene, kes arvab, et oi, kunagi tehti väga head muusikat ja praegusel ajal ei osata enam üldse muusikat teha või tuled sa huviga praeguse muusika vastu? Tunnen küll huvi ja ma noh, nii palju kui ma kuul on, vikerraadiot kuulan ka päris palju. Et mulle tänapäeva muusika osalt tundub ta mulle nagu tundetum ja jäigem, et noh, ongi nagu lihtsalt business, et noh, selline ärimuusika. Aga teisest küljest on väga ilusaid, avastasin näiteks, ma ei tea, kas Ines laulis viima, siin on laulnud ühe laululehtede langemisest üks laul, mida on mängitud vikerraadios. Tõesti ilus, et ma avastan enda jaoks neid eesti artiste nooremaid, artiste ka ja, ja mina leian küll, et kõik on hästi oras. Väga ei käi, nagu ma ütlesin, et ma suurüritustel eriti ei armasta. Lapsepõlves sai tiba paraku sellise elamise osaliseks. Enamik kusjuures ei ole nüüd seotud sellega, et ma lähenema tegid foobia lihtsalt ma ei tunne ennast hästi suures seltskonnas, et ma pigem valin neid väikseid pisikesi olemas. Pigem omaette. Sa valisid siia lõpetuseks ühe Bloov Robert Jürjendal ja teha lihtminevik. See on päris pikk lugu, aga me ei jõua seda kõike ära kuulata, aga natukene ikka. Miks just see lugu? No me oleme Robiga tegelikult teinud aastate jooksul palju koostööd ja tekkis üks selline auk omavahelise suhtlemise mägenega peret läbi et lihtsalt mitu aastat me ei olnud näinud ega ei olnud kohanud ja ei olnud ka see muusika muusikaline maastik meid kuidagi kukku juhatanud ja ja kui me üle pika aja nägime, siis mina andsin Robil oma plaadi, milleks oli see kuristi kohal 2016, mis mul ennus, viimane plaat, nüüd mul ilmub veel üks uus plaat, et kohe-kohe, aga aga jah, andsin talle oma plaadi, tema andis oma plaadi lihtminevik ja kui ma selle auto peale kani, siis ma sain nii hea elamuse. Mul oli nii hea meel Islandit, Robi on liikunud seda rada pidi. Et noh, nagu ütleme, niidan leidnud mingi oma viisi, et enne olid nagu ikka see liigend, kitarr, trio oli natuke nagu ikka mingi mingi nišš, eks ole, mingi üsna kindel nišš, vot sellist muusikat tehakse, see kuulub sinna nii. Aga Robi on leidnud selle oma mingi proge-rocki, ehkki kõik selle unistusliku kulgemise, mingi mingisuguse sünergia, mis, mis ta nüüd sellele plaadile pannud ja ja sellepärast ma pakkusin välja, et võiks mängida, midagi seada. Tõesti, ja see kooslus ja see bänd, kellega ta seal teeb, issand jumal, kui hea trummar kindlasti. Muusikaelamus lõpetuses garanteeritud, aitäh sulle, siirib, need tulid ja meiega siin meiega minuga vestlesid ja kuulajatele ka oma lapsepõlvest ja nooruspõlvest seatud mõjutajatest ja muudest asjadest rääkisid aitäh. Aitäh kutsumast ja soovin kõigile kõike head. Te kuulasite saadet Helinälg meile külaliseks oli täna Siiri Sisaski ja lõpetuseks siis Robert Jürjendali instrumentaalpala nimega lihtminevik.