Linda Lepin, millal te viimati kuskile koolimajja sisse astusite? No see oli päris üsna hiljuti nüüd juba pojapoja kooli seitsmendasse keskkooli, kus ma ikka vahetevahel käin ja, ja päris nii nagu ennast ka oma inimeseks pean. Aga sellisesse kooli, mis päris oma oli, sellest on veidi aega mööda. Nimelt praegune Johannes Lauristini nimeline Tallinna 16. keskkool peab mind ikka veel ka oma inimeseks, kutsub oma mitmesugustele kooli üritustele ja kooliaastapäeva pidulikule koosolekutele pioneerikoondustel ja mitte väga ammu tagasi, see oli möödunud sügisel olime me selle kooli praeguse pioneerimalevaga Toompeal ülemnõukogu istungjärkude saalis traditsioonilisel pioneerimaleva koondusel. Ja olin seal külalisena ja meenutasin tänastele pioneeridele seda, kuidas me sellele traditsioonile viiekümnendatel aastatel aluse panime, siis kui kool sai Johannes Lauristini nime. On lapsevanem või vanavanem kergem olla siis kui seal oldud õpetaja pikki aastaid või teeb asja keerulisemaks. Niisugune olukord. Ei, see on nüüd küll nii, et see on päris individuaalselt minu juures, nii et mina olin oma nooruses niisugune tuisu teha, nähtavasti, kes ei mõelnudki sellele, mis saab ja mis on raske mis oli tarvis, tehase tuli teha ja siis ei mõelnud, nagu sellele üldse oli see raske või kerge ja ma pean ütlema, et väga meeldiv ja palju meeldivam kui olla ema või isa või vanaema koolis. Minul isiklikult oli küll kõige meeldivam elus olla 16. keskkooli direktor. Ja sinna suunati mind tööle 53. aastal ja siis läksingi ja praegu on hästi silma ees kohese esimene minek trammi üles Lasnamäel ei läinud viimasest lõpp-peatuses tselluloosipeatusest. Läksin siis mööda mäekülge üles koolimaja seal loomaaia kohal, see hallidest paekividest koolimaja oli Lasnamäe kõige kõrgem ehitusmajaka tänav oli asfalteerimata Ki veel. Ja kõik muu oli seal siis ümberringi päris madal ja ja hästi-hästi viletsakene, nii et küsib teinekord nüüd sõita tuleb üles, siis meenub see minule küll hästi-hästi sagedasti ei olnud kooli mujalgi piirdeaeda, terve Lasnamäe rahvas käis kooli õuest läbi. Ja no ühesõnaga, pilt oli sootuks midagi muud kui praegu ja tänapäeva lastele sellest kuueteistkümnendas keskkoolis praegu rääkides. Missugune nende isade-emadeaegne Lasnamägi välja nägi, nad ei oska seda küll endale vist ette kujutadagi. Ja siis saingi ma kokku tookordse õppealajuhatajaga. Aune Picofiga. Aune Pikhof oli ka terve oma pika pedagoogi põlve kuueteistkümnendas keskkoolis ja kõige huvitavam on see, et ta oli seal juba 46.-st või seitsmendast aastast alates. Vanempioneerijuhina kõigepealt jaa aega kuulub see Lasnamäe koolielu ilus periood, kus pioneeritöö selles koolis oli parim Tallinnas minu mäletamist mööda esimese Tallinna kooli pioneerimalevale anti just Lasnamäe kooli pioneerimalevale Aune pikovi vanempioneerijuht olles seal anti Johannes Lauristini nimi. Eks Johannes Lauristini nimi, eks Lasnamägi ja kogu selle koolimaja ümbrus ja need paigad olid ju vägagi seotud Eesti revolutsioonilise minevikuga. Ja ma mäletan, kui viiekümnendatel aastatel vanad revolutsionäärid Johannes Lauristini võitluskaaslased käisid meie lastega seal vestlemas, siis neil oli palju juttu sellest, kuidas just seal Lasnamäe veerul oli mitmeid illegaalseid kohtumisi ja nii edasi, nii et see kuidagi nii väga hästi sobis, rääkimata muidugi sellest. Lauristini elu ise oli ju täiesti eeskujuks sellele sõjajärgsele põlvkonnale, kes neid 40.-te aastate lõpul kooli õpilasteks pioneerid, eks seal olid. No ja õpilaskond. Ma ütlesin, et Lasnamägi oli midagi väga erilist, ta oli erilist, kas või selles mõttes näiteks, et et need väikesed maja ube rikud ja äärelinnaosas oli kõige äärepoolsem kool Tallinnas, tollal teised on need, mis praegu olemas, on märksa hiljem ehitatud. See oli niisugune niisugune õpilaskond, kes oli nagu mingisuguses erilises alevikus või külas või kuidagi mingisuguses olukorrast, et laevas mäletan õpilasi välimust mööda nende riietust, meil oli raskusi koolivormi muretsemisega kas või selles mõttes, et oli veel väga palju majanduslikke raskusi pärastsõjaaegsetest oludest tingitult. Siis sel ajal oli probleemiks number üks, koolikohustuse täitmine oli seitsmeklassiline koolikohustus, aga, aga seal oli sõjajärgselt jäänud õpilasi, kes olid saanud. Ma mäletan ühte noormeest, kes oli 16 aastane, tal ei olnud veel neljaklassilist haridust. No ja neljaklassiline tuli tal ilmtingimata saavutada. Ja tuligi ta kooli ja istus teisel väiksemate lastega koos ühes pingis. Ja mis kõige kummalisem on see, et ta oli siis oma käitumiselt ka niisugune poiss, et need kargas teistel ees ja väiksed poisid jooksid tal järel ja tundsid mõnu sellest, et nad said temaga koos korda rikkuda. Aga samal ajal kui me näiteks Moskva noorsoofestivalieelsel koolisisesel isetegevuse festivali lõppkontserdil olime esmakordselt oma kooliga Estonia kontsertsaalis pärast kujunes sellest kooli niisugune traditsioon välja, et me neid lõppkontserte tegimegi suuremates Tallinna saalides, kuna oma kooli saal oli ühtlasi võimleja väike. Ja vot, kui me siis esmakordselt sinna Estonia kontsertsaali läksime oma kooliga ja Tarlase kontsertsaal oli täis oma kooli, nii et õpilasi oli neid, siis neil siis umbes midagi seal 1000 ringis, selles samas väikeses majas koos. Ja ja pärast esitasime siis küsimuse lastele, et kes olid enne käinud kontsertsaalis, siis tuli välja, et Lasnamäe lastest pooled ei olnud alllinnas nii-öelda käinud seepärast, et et kuidagi oli niisugune väga kontaktne, selline selline koht, kus elati, kus oldi ja ja liiguti vähe nagu linnas ringi ei olnud niisugust linna peal ringi jooksmist, nagu võib-olla see ehk et tänapäeval nii nii tavalisem on. Te olite kuueteistkümnendas keskkoolis direktoriks üheksa aastat. Ühtlasi andsite ka ajalugu. Kui te nüüd püüaksite meenutada, et iseloomustada toonast kooliõpilast missugune toolil oli ta innukas õppija, oli? Ja tõepoolest oli, muidugi ma ei saa öelda siin, et sajaprotsendiliselt kõik oli ka neid, kes muude asjade vastu rohkem huvi tundsid aga minul on silma ees praegu see kuues klass, kuhu ma läksin. Ma pean ütlema ausalt oma elu esimesse tundi ajalootundi. Ja kas mul nüüd päris esimene tund meeles on, aga, aga ütleme, terve seeria neid tunde tollel 53. aasta sügisel kus kuuenda klassi koolipinkides istusid. Ma pean tütarlaste kõigepealt vabandama, et ma ütlen neid ikka oma nende endisi nimesid pidi, kus siis kuuendas klassis koolipingis istusid aasadega taijakulle ja Kaia Alasi ja terve rida teisi seal kellest nüüd on saanud endist, kas pedagoogid või, või pedagoogiõigustega inimesed, töötades ise praegu muul tööl. Need tüdrukud olid küll niivõrd õpihimulised ja, ja ma mäletan nende aktiivset osavõttu tunnist. Ma mäletan näiteks praegu vabariigis ehk rohkem spordimehena ja treenerina tuntud Raymond pundid, kes oli väga hea matemaatikaõpetaja ja mul on meeles, kui meie kool oli juba kasvanud. Päris keskkooliks olid veel üheteistkümnendad klassid olemas, juba esimesed lennud tulid pundi saavutas kümnendas üheteistkümnendas klassis matemaatikas seda, et tal ei olnud klassides ühtegi kolme ka nendes, kus ta õpetas. Võib-olla mõni üksik kolm kahest ei olnud üldse ja ta tegi seda muidugi väga suure pedagoogilise meisterlikkuse ka. Ja ei pidanud paljuks mitte mingisugust vaeva õpilastega. Ma mõtlen ka veel väljaspool tundi, kui seda siis tarviski vaja või tarvis läks. Hinnete rahuldavaks venitamise vajaduste kommet karistaja. Ei olnud, ei olnud mingisugust protsendi tagaajamist, ehkki nende kohta peeti väga ranget arvestust. Ma mäletan väga hästi seda, et me seal ise ka omavahel muidugi loomulikult võitlesime kõrgelt edukuse eest ja arvestasime ka neid protsente küll rohkem ehk tookordsete haridusosakondade jaoks. Aga ega me palju üle 90 küll ei saanud, ma ei arva, et tollal taoteldav niisugune 90 protsendi tase oleks maalne kahtlemata see võib ja peab olema suurem. Aga et ta tingimata on nüüd nii, et meil klassikursuse kordajaid või selliseid, kes suvel tõsiselt peavad tööd tegema ja ja, ja kellega tuleb võitlust pidada aasta jooksul, et nad tõsiselt õppidesse suhtuksid, et meil selliseid õpilasi nüüd üldse ei oleks jäätmesaja protsendi saavutaksime sellega ma ei tahaks küll kuidagimoodi nõus olla ja ma arvan, et see on niisugune rikkused, mis annab tagasi tõelistest teadmistest. Meil oli sel ajal niisugune olukord kuuliselt, neil võib öelda, et peaaegu sajaprotsendiliselt püüdsime õpilasi haarata klassivälise tööga. Ükskõik siis, missugusel kombel näiteks oli, oli selliseid aastaid 50.-te aastate lõpupoolel, kus koolis olid nii näitering, nukuteater, osavate kätekombinaat, ainealastest ringidest rääkimata. Ja muide siinjuures üks niisugune huvitav tähelepanek. Näiteks ma ei saa nüüd raadios kuidagiviisi öelda, et jutumärkides seepärast, et võib jääda vale mulje, aga sattusid jutumärkides sattusid Viivi Maanso klassi õpilased, kes tundsid huvi keelte vastu seinalehe toimetamise vastu. Kes õppisid soome keele ringis, mis koolis oli, kes kujunesid aktivistideks. Kui koolist sai Soome sõprusühingu kollektiivne liige Need olid Viivi Maanso õpilased siis sattusid õpetaja kõverjalaklassi siis, kui ta klassijuhataja oli. Ta oli osa aastaid õppealajuhataja. Tema klassi sattusid kõik niisugused õpilased, kes tundsid huvi füüsika vastu, kes tegelesid kooli tehnikaringis autoringis. Õpetaja pikovi klassi sattusid õpilased, kes olid absoluutsed pioneerid, aktivistid ja kui neist said kommunistlikud noored ja kui õpetaja pikov nendega edasi läks juba keskkooli klassi ja ja seal juba üheksandas klassis oli klassist saanud komsomoliklass siis oli kuidagi enesestmõistetav, et meie komsomoli organisatsioonis jätkusid pioneerielu traditsioonid. Jätkasime neidsamu maastikumänge, siis me tegime niisugust orienteerumismängu. Tallinna linnas käies läbisin kõiki neid revolutsioonilise võitluse ajalooga seotud paiku. Need olite siis kursid klasside vahel, tähendab, kõige selle mängu organiseerijateks olid kommunistlikud noored just niisugust üheksandast 10.-st klassist ja, ja siis võistlus käis just komsomoliealiste klasside vahel auhinnaks võitjale klassile, komsomoligrupile oli kuulutatud meresõit. Ei teadnud, kui me selle välja kuulutasime, ausalt öeldes isegi veel, kuhu sõita saab. Aga kui siis võitja klassika välja selgus ja, ja fakti ees seisime, meresõit tuli teha, siis me saime selle klassi saata Prangli saarele meie sesside sõjameeste kaasabil. Ja kui nad siis sinna veel tormi hätta jäid ja ei olnud ka mingisugust kontaktiga ühendust nendega, siis oli muidugi põnevust hästi, palju ma mäletan. Lastevanemad käisid küsimas ja kuulamas, aga pääsesid muidugi kõik ilusasti tagasi ja kõik läks, läks väga hästi. Ka sügisel sai püstitatud perspektiiv, et õppeaasta lõpul kevadel toimub kooli aupäev, see oli enne seda veel, kui kool oli Lauristini nime saanud. Kui kool sai Johannes Lauristini nime, siis kujunes kooli aupäevaks Johannes Lauristini sünnipäev, mis muide langeb kokku komsomoli aastapäevaga teatavasti. Nii et see oli siis juba hilisematel aastatel. Aga esialgu, kui organiseerisime kooli aupäeva kevadel ja siis sai välja töötatud niisugune juhend selleks laupäevaks valmistumiseks ja iga klass juba sügisel teadis, tema klassiruumis peab olema väljas näitus iga õpilase laua peal, kõik tema vihikud, raamatud õpilaste laua peal. Vot sellel kooli aupäeval ühel pühapäevasel päeval et saalis toimub hommikupoolel nukuteatri etendusõhtul, toimub kooli näiteringi etendus füüsikaklassis keemia klassis ja rohkem meil vist erialaklass ei olnudki. Tol ajal ei olnud ju kabinetisüsteemi veel. Ja et nendes klassides on üleval kõik õpilaste tööd, nende valmistatud maketid ja kõike seda hakati valmistama tegema, sest oli teada, et tulevad laste vanemad, koolile tulevad külalised. Maja oli tõepoolest kooli aupäeval puupüsti rahvast täis ja see kuidagi nii ergutas nagu lapsi parematele saavutustele. Meil oli külalisi mitmetest teistest vabariigikoolidest, meil oli oma šeflusalune maakool oli see oli Harju rajooni pikkadele kaheksaklassiline kool ja terve rida aastaid oli meil selle kooli nii pioneerimalevaga kooli kollektiiviga, õpetajaskonna ühiseid üritusi. Ja kui me praegu meenutame tookordseid, õpetajaid praegusi vabariigis tuntud kasvõi meie laulualal näiteks meil on 16. koolis õpetajatena töötanud nendel aastatel küll lühikest aega, aga siiski Venno Laul, Ahto nurk, Ants Üleoja. Põhiliseks kooli lauluõpetajaks oli kadunud Natalja Tulvik, kes oli muidugi omaette haruldus, õpetajana. Tema pani Lasnamäe lapsed niiviisi laulma, et Me võistlesime ainult vabariigi veel mõnede üksikute koolide paremate kooridega. Muide, ma ei ole ka viimasel ajal kuulnud, et meil selliseid vabariiklik ülevaatus ei oleks, nagu tol korral olid. See andis väga palju hoogu juurde ja kui me ikka teadsime, et seal ütleme näiteks Pärnu Lydia Koidula nimelise teise keskkoolikoor, Meie koolikoor, Viljandi seal mulle paari parema kooli koorid, et need omavahel nüüd läksid siis võistlustulle, missugune neist seal esimeseks või teiseks või teate, see, see andis kõigile väga palju. Teiseks ei saa praegu öelda, et, et koolides ma ei teagi, millest tingitult, aga mina näiteks tol korral olin täiesti veendunud, et igal korralikul kuuli peab olema oma puhkpill kestas. Ja meil oli niisugune juhus, et jällegi ühel isetegevusolümpiaadil seal esivõi teise koha saavutamise eest saime preemiaks puhkpilliorkestri. Ja oli ma olen seda varemgi lõbusat lugu rääkinud, oli siis niisugune juhus, et üks ajakirjanik tuli seal enne enne nääripühi direktori käest küsima, et kuidas ja missuguste kavatsustega minnakse uude aastasse. Pisike kabinet nagu ta oli puhkpille täis, mõtlesin, mis kavatsust siin saab olla, nette puhkpillid on ja orkestrijuht ei ole. Ja see kena ajakirjanik kirjutas need sõnad ilusti lehte. Ja paar päeva hiljem ilmus kabinetti seltsimees Märtin. Meie lugupeetud orkestri juht tuli ja pakkus oma teeneid ja tulemus oli see, et poolteist aastat hiljem oli 16. keskkooli puhkpilliorkester mitte kuskil mujal kui Artekis Artekki pioneerilaagriorkester üks vahetus, kui suur oli kooli komsomoliorganisatsioon ja millised tema tegemised? No esialgu oli see üpriski väikese pärast seitsmendas klassis juba ealiselt, kui palju neid sinna astuda sai, nii nagu ma mõtlen just 50 kolmandat aastat. Aga eks ta siis hakkas järk-järgult kasvama ja, ja me jõudsime muidugi sellele, et komsomoliorganisatsioon oli, oli meil ikka hästi, kohe suur ja mis mulle tollest ajast hästi meeldis, toodi nüüd praegu jällegi tagasi, vahepeal olid õpilaskommitid ära kaotatud. Tol ajal oli õpilaskomitee eraldi komsomolikomitee töö eraldi ja meie rakendasime seda siis umbes nii, nagu et õpilaskomitee, see oli valitsuse taoline ja, ja komsomoliorganisatsioon, see oli siis partei funktsioonides, tähendab niisugune poliitiline juht siis, kuna me väga palju tegime komsomoliorganisatsiooniga just tööd revolutsioonilise võitluse traditsioonide meenutamisel mitmesuguseid selliseid õpilaskonverentse bee. Ja valmistuti siis nonii, tuli muidugi omal kombel õppeaastal teatavad niisugused kampaaniad tuli sügisel kohe komsomoliaastapäev, siis kui me taotlesime Johannes Lauristini nime tervele koolile siis sai seda ette valmistatud sügiseperioodil. Teine veerand aasta kuulus näärideks ettevalmistamisel ja see oli jälle nagu õpilaskomitee ülesanne rohkem võistlusega klasside vahel mindi siis nääripuule. Et tuleb praegu nagu silmade ette see, kui me ükskord ühe nääripuu tegime, nii et koolisaali sai sisse ainult mööda liumäge. Nääripidusid oli muidugi väga mitmesuguseid ja, ja püüdsime teha erinevatel aastatel erineva temaatikaga ja ikka jälle võistlusklasside vahel võistlus komsomoligruppide vahel. Komsomoligrupid olid, et need, kes tõmbasid terve klassi endaga kaasa võistlus, kes tuleb sellel või teisel alal esikohale ja juba see teadmine, et sa oled oma kooli parimas klassis, see juba oli ka midagi väärt. Meil oli näiteks niisugune tore traditsioon. Lasime niisukese küsitluse seal lahti koolis, et kes on meie kooli populaarseim õpilane, keda ma, kellest ma kõige rohkem lugu pean, teised õpilased, siis pidid sinna niisuguse kasti sisse siis laskma selle õpilase nime. Kuid tõsiselt seda võeti ja tõepoolest nendeks populaarsemateks õpilasteks olid just meie komsomoliaktivistid õpilaskomitee esimees, õpilaskomitee esimees oli kulle alasi. Paaril aastal mäletan teda sellena. Väga-väga aktiivne ja väga tore õpilane. Kui tihti te praegu oma õpilastega veel kokku saab? Hästi tore kokkusaamine oli hiljaaegu nendega, kes 20 aastat tagasi lõpetasid 16. keskkooli. Ja kokkusaamisi on tavaliselt nendel kordadel, kui praegune 16. kuul kutsub kokku oma endisi õpetajaid ja õpilasi. Olen püüdnud neist jõudumööda ikka osa võtta ja väga paljudega puutub kokku nüüd juba siis elus mitmesugustel elualadel näed jälle mõnda siis kastajalehest või, või kuskilt mujalt, kes kuvand on jõudnud või, või, või televiisori ekraanil vestleb ikka juriidilistel küsimustel, Peeter Küttis. Siis tead kohe ära, et see on noormees, kes kuueteistkümnendas keskkoolis omal ajal kõik klassid lõpetas kiituskirjaga.