Juba mõnda aega pole Vikerraadios kuulda olnud, mida lapsed ilmaelust arvavad seetõttu alustamegi uue sarjaga Meil nimeks laps teab. Meie esinejad hakkavad oma arvamust avaldama kõige erinevatel teemadel, mis tegelikult meile kõigile korda lähevad. Kõige esimeses saates ütlemaga koolile tere, sest homne see algab. Stuudios on Nele Normet ja Artur Kalbus ning saatejuht Haldi Normet-Saarna. Kui öeldakse, et sel või teisel aastal algab üks või teine asi hoopis teisiti, aga täna võime vist tõdeda, et kool algab nüüd ikka küll hoopis teisiti. Suvi oli päris lühikene, tundus, aga muidu olen õnnelik, et saab lõpuks ometi sõpru näha ja osasid ei ole väga kaua aega näinud. No minul oli suht lõbus, aga kõige hullem oli see, et pooled sõbrakkele numbreid ei olnud ja rääkida ei saanud telefoni teel siis tahtsid ikkagi näha. Võib siis järeldada, et igal juhul olla rõõmsad ja et võib-olla tehaksegi klassid väiksematesse gruppidesse tänu sellele viirusele. Aga ma loodan, et ikkagi kõik jäävad kokku, kuna nemad on alati toredam õppida. Mina arvan ka, et klassid lähevad väiksemaks, aga ma loodan, et ikkagi sõbrad kokku. Noh, aga sõpradega saab ju muidu ka kohtuda, ütleks vahetunni ajal. Hoiate aga distantsi, räägite juttu ja, aga õppida on ikka tore, kui sa saad oma parima sõbraga istuda samas pingis ja õpin elus. Siis on lihtsam kuidagi või? No vahepeal, kui on väga hea sõbranna, siis eks ta ikka aitab sind, kui sa väga millestki üldse aru ei saa või sina teda ja. Vahepeal hakkas ikka väga igatsema seda koolimeeleolu, aga meile oli selles mõttes peres hea, et meil oli ajakava seina peal kõikidel, kus oli kindlalt kirjas, et see kelder, kas siis magada, siis sööd ja siis õpid ja siis lähed õue ja erinevad asjad olid seal kirjas ajaliselt. Ja see aitas nagu organiseerida. Minu arust kõige lõbusam hetk oli ikkagi see, et siis, kui pimis tööd olid tehtud päeva lõpuks või siis vahetunnid olid, siis sa oled ikka telefonis olla. See oli ilmtingimata vajalik. Ja ka, mida see kodu aeg teile veel õpetas? Ma mõtlen siin nüüd lisaks koolitükkidest saadud teadmistele veel, et pidite ennast muutma, eks ole. No ikka natuke tuli ootamatult küll see asi minule nagu see õpetas minu endaga rohkem fokusseerima enda peal siis enda ajakava planeerima, sest koolis kõik teevad samal ajal kõiki asju ja siis on nagu valmis ja siis läheme vahetundi. Aga kodusse saad nagu teha omas tempos, mis oli minu arust väga hea. Mina õppisin üldsegi kiiremini kooliasju tegema, sest näiteks matemaatika koolis ma lahendasin seitse ülesannet põhimõtteliselt terve oma tunni ajaga. Aga kodus ma lahendasin seitse ülesannet, poole vähem, kui minu koolitund koolis kestis, nagu õppisin kiiremini kõik kooliasju tegema ja ma ei nagu ei keskendunud millelegi muule, vaid ma lihtsalt teadsin, et ma pean selle ära tegema, et siis on päev vaba ja tegin ära ja oli kõik korras. Aga mina olen just vastupidiseid asju kuulnud, olgu siis kooli või suurtel inimestel töökoha asjus, et kui sa oled kodus, et siis on nagu igasuguseid ahvatlusi ja tähelepanu, hajutamise võimalusi, kas sul on nii tugev iseloom? No ma arvan, niite täis, seda pigem ajakavas oli küsimus ja selles ka, et näiteks siis kui meil oli söök juba valmis, aga süüa ei saanud, pidin mingi asja ära tegema, siis rutta, tegin ära sellepärast et kõht oli liiga tühi. Juba. See ajakava oli veel täiesti selline võlusõna ja suurepärane märksõna ja see aitas kõvasti. Aga kõige hullem oli see ikkagi, et selle ajakava tõttu me pidime ärkama ikkagi põhimõtteliselt sama kellelgi hea olla. Aga lõpupoole läks juba lõdvemaksed, lõpupoole juba ärkasime nii kuidas me tahame, kuna kooli ajal mina ärkasin kell kuus umbes või midagi siukest, aga siis sa ikkagi natukene kauem magada, nina ärkasin kell viis ja pidin siis Uueksa söödud, siis pidin jooksma bussi peale. Ja oi, see oli ikka raske. Nii et hommikul pidi olema väga kiire ja väga täpne, aga ütleme koduõppe ajal noh, pidi olema ka täpne ja kõigest kinni pidama, sellest ajakavast. Aga bussist mahajäämise hirmu ei olnud õnneks seda. Ja kui hakkas vaibuma, siis esimene inimene kokku sain, oli, meil on väga hea sõbranna. Me saime kokku Kadrioru pargis, kuna see tundus ohutu. Ja siis seal olime siis väikselt, hakkasime üksteisele juba külla minema ja niimoodi. Nii et vaikselt see asi sujus. Homme see kool algab ja sellel on kindlasti siis omad suured lootused ja ootused selle suhtes. Tegelikult ma vahepeal mõtlesin seda. Nüüd noh, neli nädalat tagasi mõtlesin seda, et et nüüd on ju, kui ma kooli lähed, siis on kõik nii uus, et nagu läheksin esimesse klassi tagasi täiesti uude kooli, läksin esimesse klassi. Kõik on nii uus raske, aga mitte ei lähe uude kooli ega esimesse klassi. Lähen kolmandasse klassi ja varasse kooli. Ei, ma arvan, et kõik on suht sarnane, võib-olla mõned asjad olen juba ära unustanud, kuidas kuhu minna, et aga muidu ma arvan, et ikka on sama tunne. Ja vahetunnil on kõik lapsed korralikud, nii korralikud ja käivad meetriste vahede. Ma arvan, et kõik jooksevad segamini ja seda ma küll ei usu. Sooviksin, et koolis tuleksid pikemad suve oha ajad, aga suur tänu teile nele Normet ja Artur Kalbus saatesse tulemast. Veel olid stuudios Haldi Normet-Saarna ja Maris Tomba. Kuulmiseni nädala pärast.