Vikerraadio. Loetud ja kirjutatud. Tere algab saade, loetud ja kirjutatud, mina olen Maarja Vaino ja olen täna endaga stuudiosse kutsunud kirjaniku ja kirjandusteadlase Jaanus Vaiksoo, tere Jaanus. Ja rääkima hakkame täna Mats traadist ennekõike seetõttu, et Mats traadile on hiljuti ilmunud uus novellikogu, mis kannab pealkirja abielu viies päev. Aga ega ühest kirjanikust alati ainult ühe teose raames rääkida ei saagi, et kuhugi see raamat kuhugi see uus raamatu asetub. Ja, ja võib-olla alustuseks. Alustuseks ma küsiksin sinu käest, Jaanus, et kuhu see novellikogu siis asetub, et et võib-olla ennekõike tuntakse ju mats traati romaanikirjanikuna, aga kirjandusse ta ju omal ajal tuli üleüldse luuletajana ja on öelnud ka seda, et tema jaoks oli see üleminek luuletajalt prosaistile päris raske. Ja tegelikult ju Mats traat on. Sedavõrd auväärt kirjanik juba, et ta on meil eesti kirjanduses olnud noh, nüüd juba arsti 60 aastat tõesti, ta alustas kasseti põlvkonnas ja isegi päris selle kassetipõlvkonna alguses 1962, kui ilmusid tema kandilised laulud siis ta oli siis ta oli noormees ja kui me vaatame tema sellist loomingu käiku, siis tegelikult noh, see on ikkagi tõesti noh, väga muljetavaldav, et nüüd see novellikogu, millest me siin võib-olla lähemalt rääkima hakkame see on minu teada, kas 10.. Aga sinna vahele mahub ju ma ei tea, mitukümmend luulekogu, mitukümmend romaani, filmistsenaariumid dema dramatiseeringud ja, ja nii et selles mõttes ta on küll kõiki žanre mitte sinisa öelda proovinud, vaid ta on kirjutanud kõigis žanrites väga viljakalt. Jah, ja sealjuures küllaltki, jäädes truuks iseendale, et, et ma arvan küll, et me võime rääkida sellisest asjast nagu traadilikus eesti kirjanduses hoolimata sellest, et tõesti see kirjaniku teekond on ju mõnes mõttes olnud väga pikk ja, ja ka tema kirjaniku käekiri, mõnes mõttes on ju ka selle aja jooksul vähemalt pisutki muutunud. No mulle tundub jah, et üks noh, eriti kui me nüüd võib-olla siin pikemalt roosal peatuma, et siis ikkagi nagu see üks tema selline selline võte või temale omane joon on just nimelt see, et ta et ta räägib väikesest inimesest lihtsast inimesest lihtsa inimese lugu, esmapilgul lihtsaid lugusid, aga selle taustal jookseb kogu aeg see suur ajalugu, et tegelikult ta on ikkagi noh, ma ütlen küll, ta on meie ajalookirjanik, eks ta kirjutab, kogu aeg on kirjutanud Eesti ajaloost, kas kaugemast või lähemast, aga see, see ajalugu on kogu aeg taustaks olemas. Aga kas traadi puhul võib, et siis ikkagi ennekõike öelda, et see ajalugu on pigem nagu kaks sõna, et ta ei ole ju ajalookirjanik selles tähenduses nagu tavaliselt ajalooproosat viljelevat kirjaniku ette kujutatakse. Et võtame siin kas või Indrek Hargla näiteks mingisugusedki krimilood, mis on justkui ajalooliselt krimil ots, nad on paigutatud mingisugusesse, oma oma taastatud miljööga keskkonda. Et ja traat taastab ka seda keskkonda tegelikult ju väga hästi, aga samal ajal samal ajal Ta tõesti ju keskendub mõnes mõttes inimesele, selles ajas. Ja noh, ma olen ka sellele mõelnud, et võib-olla see on päris hästi öeldud just et ajalugu kaks sõna, et noh, traat on ka ju selline kirjanik, kes esmapilgul teda niimoodi ühiskondlikus plaanis ei ole märgata. Et ta ei, ei võta sõna, ei vaidle, ei kritiseeri, ei avalda arvamusartikleid. Aga loominguliselt on väga produktiivne ja ja võib olla naa, seda ongi vaja keskendumiseks, eks. Ma arvan, et see on tema viis ühiskonnaga suhestada, et ta ei ole sugugi mitte selline kirjanik elevandiluust tornis, vaid vaid samal ajal nagu teraselt jälgib elu. Kuigi ta jah, sellisesse vahetusse päevapoliitikasse ei, ei lasku. Aga noh, ma ei tea, siin on võib-olla mingeid paralleele ka Arvo Pärdiga, et tegelikult et hoida seda oma loomingulist vabadust. Et siis ta jah ei tegele hetke päevapoliitikaga, aga mingil moel on see tema loomingus siiski tuntav. See aja. Lugu jah, ta on andnud ju siiski päris, ma ei oska öelda muidugi, kas nüüd lahkesti, sest ma ei ole ise seda intervjuud küsinud, aga aga mulle siiski tundub, et, et ta on olnud nõus ju andma mitmeidki intervjuusid. Erinevatel võib olla tähtpäevadega seoses või kujundada teosed ilmunud ja, ja nendes intervjuudes. Ta on olnud küll vahel jah, niisugune hämar, vastanud luuletustega, kui on midagi väga sellist konkreetset küsinud. Aga teisalt võib sealt siiski välja lugeda ka seda, et just mida sa ise praegu ütlesidki, et, et ta ei taha olla elust võõrandunud vaided, et ta tahab olla ikkagi vägagi kursis sellega, mis toimub nagu ühiskonnas. Aga et kirjanik ei saa nagu mustvalgelt kunagi oma loomingus seda väljendada, sellepärast et siis tal on kohe oht muutuda millekski muuks kui kirjanikuks. Ja, ja noh, tuleb ikkagi noh minu arust on juba see ikkagi muljetavaldav, et kui me vaatame ka Mats Traadi sünniaastateks, Ta on minu isaga ühe aasta mees, et, et ma tean seda väga hästi, et see on ikkagi väga auväärt vanus juba ja selles selles vanuses olla ka ikkagi veel loominguliselt väga heas vormis, et. Päris äge ja see on tõesti muljetavaldav ja, ja võib-olla kui me jõuamegi nüüd selle uue värske novelliraamatu juurde, siis kuidas sa siis hindad seda, et kas vanameister on jätkuvalt heas vormis? Ja siin oli tegelikult kaheksa novelli, et. Kõigepealt neli pikemat ja siis neli lühemat. Kaks novelli on tegelikult pult ka päris vanemast ajast. Ma ei tea küll, mis põhjusel nad on üks, on siis 1970.-st aastast ja teine koguni 1967 See oli siis neuroos ja lehma heinad. Et aga, aga võib-olla on just nimelt ka tegelikult selle novellikogu olemus, et tegelikult, kui me hakkame neid novelle otsast lugema, siis kohese esimene novell selle pealkiri oli siis mõisa mõisa novell jah, et et see algab aastaga 1917, eks selline väga keeruline aeg eestlaste ajaloos ja üldse võib-olla Eesti ajaloos üks keerukamaid perioode, kus ma seisimegi nagu teelahkmel, et mis, mis meist saab ja, ja nüüd nüüd seesama lihtne inimene. Üks lesknaine, nelja lapsega tuleb mõisateenijaks. Ja, ja noh, see igapäevane inimese igapäevane rähklemine, see raske elu, eks, millega ta peab toime tulema päevast päeva igal sammul ja ja noh, see on võib-olla ka üks selline motiiv, mis seda novellikogu läbib. Et Need novellid ei ole noh, kerge, et seal seal võib mingites novellides noh, näiteks hooldekodu noh, ka selliste tragikoomika muidugi olla, mis, nagu seoses nende Raukkade ja vanainimestega seal ikka juhtub, eks. Sellist situatsioonikoomika, et aga aga ikkagi need novellid oma olemuselt on pigem sellised traagilised ja, ja kohati raskepärased, et see see mõisanovell, vot siin ta kasutab sellist võtet, et need on kokku pandud sellistest lühikestest piltidest või stseenidest, eks, et see ei ole üks selline lineaarne lineaarne lugu, vaid pigem selline pildirida. Läbi kahe-kolme aasta, sündis jutu, jutuks tuleb, aga aga mis selle mõisa novelliga? Noh, minul nagu tekkis paralleel, et tegelikult hiljaaegu ma lugesin läbi nüüd romaani maastik õunapuu ja meiereikorstnaga, eks, mis ilmus esmakordselt 1973 ja nüüd möödunud aastal siis uuesti ilma kärbeteta, eks minu teada siin kuuekümnendatel aastatel kirjutatud romaan. Ja vot seal siis, et kui me meenutame seda romaani, siis seal on ka selline noor noor pois Rotar, kes ajab hobusega ringi sellist tohutut suurt ilmasõjaaegset veepump, Ta, et kolhoosi lehmad juua saaksid ja ta ta trambib siis niimoodi päevast päeva, aastast aastasse sellist mudast ringi. Et väljapääsu ei ole ja et see väljapääsmatus on minu arust selline üks juhtmotiiv selles traadi loomingus, selline noore inimese lootusetuse tunne. Tsid porisest pumbaajamise ringist ei pääsegi ta kunagi välja, jäävad seal mõisa novellis on üks koht, kus nüüd see moonaka majas mari peab toas kahte kana, kes siis turnivad voodiotsal ja pasundavad toatäis ja ja nüüd selle mari tütar Roosi vihkas, vihkas sellist elu, mille, mida ta emaga koos elama pidi, eks, et seal on üks selline lõiked. Tüdruk pööras emale selja, tuiskas uksest välja, teda häiris maaelu aeglus, uimerdavate inimeste tellerdamine, ema, toapäratu, mustus, ah kõik kokku, mida ei osanud õieti seletada noores hinges tuikas ainult minema siit. Et noh, nagu ainult haridus oli selline võti või milles noor inimene nägi sellist päästvat võimalust et pääseda linna kooli sealt sealtkaudu nagu terendas selline parem elu, inimväärsem elu eelkõige, eks, et ükskõik, kas ta oli nüüd seal 1917. Või oli ta see sõjajärgne kolhoos viiekümnendatel kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel aastatel, et seal suurt vahet ei ole, et vot mul on isa meenutanud, nagu ma ütlesin, et isa oli sama aasta mees, eks sündinud 1936, et kui ta viidi ema ja kahe vennaga Siberisse, et siis ta oli selline 13. Tal tekkis Siberis selline tohutu õppimisjanu, et et tervise tõttu jäi tal viie, viies klass pooleli ja kui ta siis vene keelt ei osanud, siis tekkis selline hetk, kus kus ta kukkus etteütlusega kevadel ja ja nüüd oli selline ta, et nagu olekski olnud kõik ja, ja selline isa meenutuste järgi selline. Seal oli selline tige brigadiir, kes nagu šaakal haistis saaki, et selline noorele ja tugevale tulevasele orjale oli juba silm peale pandud, eks nüüd ainus asi oligi pääseda õppima, eks, et noh, et see oli õnn, et isale siis kooliõpetajat tol hetkel halastasid ja juba järgmisel aastal oli selle vene keelega kõik kerge ja kõik, kõik kõik läks juba nagu hulga lihtsamalt, aga traadi novellides on täpselt sedasama väljapääsmatu see tunne nagu väga selgelt sees. Aga samal ajal ta on ise ju kuskil jällegi öelnud, et et see, miks tema loomingus sageli see niisugune surutus ja, ja nagu sa ütled, väljapääsmatus tunne tekib, on see, et, et lahenduste leidmiseks või üleüldse nagu kuhugi jõudmiseks tuleb kõigepealt nagu probleem kaardistada või kõigepealt paika panna, et mis, mis ahistav element siis on, et sealt edasi liikuda. Et millegipärast mulle tundub, et ta päriselt ei taha jätta seda loomingut nagu nii-öelda kummuks sisse, et, et ta ikkagi tahab seal ju ka mingisugustki väljapääsu näha, kuigi jah, neid samu novellegi lugedes on ju novellide lõpud pigem sellised ühest küljest lahti saada, aga teisest küljest ikkagi nad ei jäta väga suurt helgust hinge, et võib-olla seesama mõisa novell lõpeb võib-olla kenasti, et, et seal seal lõpeb siis armumise motiiviga ja aga aga niminovell näiteks abielu viies päev lõpeb ikkagi, nagu sellega tuleb auto laibale järele saata, et. Traadi noh, ma arvan ka, et traat ei ole selline kirjanik, selline mees, kes kirjutab lihtsalt lugusid, eks, et temas on ikkagi Väga selgelt ka sellist hoiakut ma ütlen just nagu positiivses mõttes et mingil määral ikkagi väljendada ka mingit või noh, ikkagi panna mõtlema või nagu mingi annus heas mõttes õpetajateks õpetajat on tema see, et et see noh, see niminovell on jah, et pealkiri on tegelikult Huvitav abielu, viies päev. Et et esmapilgul niimoodi novellikogu kätte võttes võib sellest pealkirjast noh, mida tahes läbi välja lugeda, et see võib olla ka mingi selline naljana välja, eks. Igal juhul ootamatu, mina, mina tahtsin kaks korda. Oot-oot, kas pealkiri on mul nüüd õigesti meeles? Aga siis ma hakkasin ikkagi nagu mõtisklema sellele, et et see abielu viies päev, et Otepää metskonna metsnik Vassili lamab oma noore naise Veera kõrval ja tal ei ole mitu ööd õnnestunud naiselt süütust võtta. Siin on ka üks selline kohtad, metsnik vaikib, põrnitseb tühjusesse. Ta ei oska seletada, mis tal viga on, meeleolu muutus, oli alanud juba talvel, elurõõm on tasapisi kärbunud, asendanud eha järavama masendusega. Hinnad olid, noh, lugu läheb edasi, nii et nad olid võidupühal apostliku õigeusu kirikus laulatatud ja ja see novell ongi nagu esmapilgul sellisest lihtne traagiline lugu ühest noorest mehest kus ta saab sellest postkontorist kirja kus siis üks naine, teata pultimatiivselt, et kui Vassili ei tule oma poega vaatama, siis tuleb ta ise Otepääle, et noh, selgub, et sellel peategelast seal on siis hingel selline süü ja saladused on ühe naisega juhuslikust vahekorrast, poeg kui ta oli järv seal ja õppemetskonnas praktikal. Ja noh, nagu sa ütlesid, et novell lõpebki traagiliselt, et Vassili nõutab metsa, vahildjanna käte revolvri ja laseb ennast maha ja et aga et noh, et kõik, et kui noormees ei suuda oma patusaladust kanda, aga vot nüüd minu arust tulebki siin mängutraat, et just selle oma pealkirjaga, et abielu, viies päev, et miks just viieseks? Siin mulle lugejana tundus, et et kui viiendal päeval jumal lõi mereloomad ja linnud, eks, et siis kuuendal päeval leida inimese oma näo järele. Nüüd nüüd, kui see noor abielumees Vassili püüdis lootusetult oma naisel nagu süütust võtta, et siis noh, ei saanud hakkama, et et kuuendat päeva ei tulnud, ta ei suutnud inimest luua, eks. Et Vassili ei suutnud inimest luua. Ei suutnud sellepärast et tema hing ei olnud vaba, eks. Et, et siin ma juba korra mainisin, Arvo Pärti, et vot Tartu on rääkinud ka sellest hinge gravitatsioonist väga ilusti, et et me hing ei suuda tõusta kõrgustesse, eks olla loov, kui tal on mingisugune raskus peale, eks ükskõik mis, nagu ta siis ütleb, et iga raskus, mis sa hingelt ära saad, muudab, muudab selle hingega kergemaks, eks, et mis teda nagu maas kinni hoiavad. Aga ja et noh, mul on tunne, et see niminovell räägibki sellest sellest raskusest, mis Vassili hinge, hinge rõhusega ei suutnud tal hakkama saada ega iniminimest luua. Sellega seoses kõrgusega seoses mul tuleb kohe meelde see, kuidas Toomas Liiv on kirjutanud siis Mats Traadi jõgiromaani, minge üles mägedele kohta ja, ja tsiteerin korraks siis Toomas Liivi, kes ütleb, et võrdleb kõigepealt siis natukene seda tõe ja õigusega aga ütleb siiski, et selles romaanis ei paista enam tõdega õigust eestitega Euroopat pole kahte mängijat vargamäe vanameest on ainult mägi on mäed, kuhu peaks minema just see on oluline, mitte Euroopasse ei pea minema, vaid mägedele, kõrgustesse Euroopast ja Eestist kõrgemale sinna, kus kõik on alles vaid imelike katketena millim allikatena, laikudena maailma tantsu taustal. No see on niisugune väga, Toomas Liivak mõttekäik, aga seal on seesama kõrguse mõte olemas. Et, et võib-olla muidugi natukene nüüd sellest konkreetsest novellikogust kaugenedes. Võib-olla võikski natukene tulla veel kord selle, selle 12 osalise jõgiromaani juurde ja, ja selle selle balanumäe juurde, sest ka selle pealkiri on ju tegelikult väga intrigeeriv minu meelest, et see Vargamäe võrdlus muidugi nüüd on esimene, ilmselt mis tekib aga samal ajal tekib ikkagi ka Palamuse on meil, eks ole olemas, mis ka niimoodi mitte sisuliselt aga külaliselt ikkagi assotsieerub selle pealkirjaga. Ja kolmandat pidi muidugi sellega, et kõik maha põles, eks ju, etetet balang, põlema põlenud mägi, et et sina oled nüüd seda, seda ütleme siis romaanisarja vaadanud väga huvitava motiivi kaudu see, kuidas, kuidas need erinevad osad jõuavad kuidas öelda lugeja teadvusesse nagu erinevate lõhnamotiivide kaudu. Kõigepealt ma küsin, kas sa, kas sa selles novellikogus ka neid lõhna assotsiatsioone leidsid? Enam nii teravalt ei leidnud ja et aga aga noh, võib-olla see sõltub alati ka mingisugusest sellisest hetke hetkemeeleolust või mis, kuidas sa seda novelli loed, aga ma mäletan tõesti, et see sellise selle romaanisarja läbilugemine oli mul, see kulges niimoodi. Kevadel-suvel siin mõned aastad tagasi lugesin järjepanu läbi ja, ja seal üsna alguses see on siis 13 osa, eks, et proloog pluss 12 osa, esimene osa ilmus 1979, oli puud, olid puud olid hellad velled, Se. Noh, see algas juba siis ajas 19. sajandi keskpaik, kus tuleb nagu balanume sisse ja, ja seal mul nagu seda lugedes kargas ninna kohe selline peksupingi haiseks, kus balanume, hind sai siis mõisa tallis peksa, noor poiss, kes oli jäänud? No sellise taudi järel üksinda sisuliselt, eks oli ainult üks teenijatüdruk vastaline sulane ja nüüd ta pidi hakkama nagu talu pidama, ta oli nii, verinoored ei suutnud oma eluga hakkama saada saada nii et siis vallaperemehed otsustasid, et poisile tuleb aru pähe panna ja tõmmati ta sinna, peksin peksupingi külge kinni, kus siis oli nagu selline talle hakkas ninna see, tema esivanemate veri, eksale, selline peksupingi hais, et kuidagi see, seda füüsiliselt ma tajusin, kui ma seda romaani lugesin. Ja siis ma kuidagi märkasin, neutraadis on see lõhnatundlikkus väga selgelt olemas. Ja siis ma hakkasingi kuigi neid tähele panema ja jälgima ja tõesti nii on, et kuna see romaanisari lõpeb 1946, nii et kestab terve sajandi, et siis see on minu arvamus minu jaoks omamoodi selline Eesti ajalugu lõhnades. Ja millalgi mõned aastad tagasi ilmus ju tore raamat ka Peterburi lõhnad ja helid, et et see on ju, ütleme siis teaduslikult tõestatud, et inimese ajus on lõhn ja mälu ütleme, teatud mäluosised, kuhu seda mälu salvestatakse, asuvad peaaegu samas paigas, et, et lõhnade kaudu saab mälestusi esile kutsuda ja teisest küljest mälestused salvestuvad just mingite lõhnade kaudu. Sest noh, seda efekti oleme me kindlasti ju kõik tajunud, eks, et tegelikult, et kui sa kõnnid näiteks tänaval ja sulle juhuslikult tuleb ninna mingi lõhn, siis see tekitab sinus näiteks kohe mingi pildi aastakümne tagusest mingisugusest sündmusest, mis on, mis on meeles, see on kuidagi inimestele nii omane, et noh, et see, mis sa just ütlesid, et see seal kuskil aju aju osas on see lõhna lõhnameel ja ja siis selline pikaajaline mälu omavahel vist üsna lähestikku. Aga see lõhn käib traadi loomingus või vähemalt selles konkreetses romaanisarjas ju jällegi käsikäes sellesama ajalooga, millest me räägime või rääkisime ja, ja nende elulugudega, et et võib-olla lihtsalt paari sõnaga visandanud teised lõhnad, mis, mis nagu seal erinevates romaani osades kandvaks said. Sest see ongi ju tegelikult Eesti ajalugu lõhnades. Jaa, jaa, jaa. Noh, siin. Puud olid, puud olid, sellest oli juttu, et seal tuli see peksupingihais ja nüüd kui me seda romaanisarja pidi edasi liigume, siis noh, näiteks siin esimene romaani esimene jagu võim. See on siis aasta 1000 1885, juba jõuame sinna 19. sajandi lõpu. Seal noh, väga tugevalt tuleb sisse näiteks õlilambi lõhn, õlilamp võetakse taludes kasutusele, eks või, või kohviaroom, kohvi aroom on selline, mis taludes tuleb, eks, et. Tuli pidulik rahu tagasi tallu, kuhu oli sisse murdmas uuema aja tuuled, tumesinine kohvikann seisis kulunud kirve jalgejälgedega söögilaual kui üleüldise edenemise saadik ja tema Tilost tõusis hurmavat auru. Et kohvilõhn, mis ilmselt taludes varem oli võõras, hakkab selle 19. sajandi lõpus sisse imbuma või või siis järgmises jaos, mis on nüüd ka 19 päris 19. sajandi lõpp, eks kui juba eestlased Ostsid talusid massiliselt tagasi, tähendab, tekkis eestlastest peremeeste kiht ja nüüd needsamad peremehed, kes siis seal valla vallamajas nüüd juba tähtsalt valla asju arutavad. Ja nende isad said seal mõisatallis võib-olla aeg-ajalt peksa, et siis nemad juba peremeestena piibud suus ajavad tähtsalt valla asju, vot see piibulõhn. Iga peremees tegi loomulikult piipu. Ja see, see piibulõhn on ka niimoodi füüsiliselt tuntav, eks see kogu see vallamaja oli paksult piibusuitsu täis niimoodi, et noh, et sealt ei näinud läbigi või või noh, väga iseloomulik on näiteks seal järgmine jaguse, kolmas jagu aja pilkaja välja, seal on näiteks selline linaleohais lina haises. Et noh, siin ma ei tea, kas siit on tulnud see väljend, et raha ei haise. Et tegelikult see, see. Linaleo haised linaõliga vabaduse taimeks tänu tänu linale oli võimalik neid talusid hakata päriseks ostma, eks, et traat kirjutab, et lina haises. Juba kaugelt oli vastu leotatud linade haput, lõhna, linapeod kuivasid ussaia taga kõrrenurmel. Kogu talu haises linast, riided, õhk, mõtted ja isegi unenäod. Sest linagi oli saatus. Tema oli aidanud Talupriiks osta linaõli priiusetaim. Ja noh, nii edasi ja nii edasi, tegelikult Me võime igast sellest romaani jaost vaatata, kuidas need lõhnad teisenevad? Vastavalt sellele, milline periood tuleb seal. Ja võib-olla huvitav on, ma tean, sina oled uurinud Viivi Luige loomingust natuke seda lõhnade, lõhnade lugu, et et seal mingisugusel hetkel kui see Hendrik mingem üles mägedele peategelane läheb nuustakule poodi pidama, siis lõhnu jääb vähemaks. Et sellises linnas või asulas on vähem lõhnu kui maal. Maa lõhnab maanlõhnu täis ja, ja, ja, ja noh, võib-olla. Isegi need lõhnad, Nad peegeldavad väga hästi ka seda seda ajaloohetki, et näiteks siin ühes jaos, kuues jagu metsaline näitab ennast, seal tuleb väga mitmes kohas esile puskarihais. Aasta 1917 sügis, eks selline metsik aeg, eks selline kus inimene vaatas, kuidas ellu jääb, eks. Ja see, et see meeste suust tulvab puskarihais, et see oli selline robustne, jõhker, primitiivne. Et nagu see aeg, milles, milles siis inimesed elasid. Et ikka joodi puskarit, eks ajastuga tingis selle, eks. Aga teiselt poolt noh, seda joodi kas siis valude leevendamiseks või, või oli see vastav seltskond, kes seda jõi, aga nii oli. Või kui jõuab kätte iseseisvus, noh siis on Eesti vabariik, tuleb, et siis See mulla lõhn selle vastu kohe esimesest lausest, et jürikuu oli käes, muld lõhnas vaba maa. Et eestlane oli lõpuks peremees omal maal, eks mulla lõhn, eks enim, mille nimel vabadussõjas oli siis võideldud, et saada maadeks maad lubati nendele meestele, kes seal vabadussõjas võitlesid ja ja, ja noh, nagu siin traat ütleb, kogu talus levis sõnnikuhaisu 100 viljakuse ja jõukuse hõngu. Sõnnik pani kasvama, eks. Ja talu edenema, kui oli sõnnikut, siis oli ka. Siis tuli ka jõukus. Jah, see on huvitav, et nii mõnedki lõhnad tõesti Viivi Luige ja traadi loomingus kuidagi nagu kattuvad, et, et seesama piibuhais on üks osa nendest lõhnadest, mida väike minajutustaja, Seitsmenda rahu kevades tunneb õhkuvat vanaaegsetest, tsaariaegsetest asjadest, sotsaaria aiahais tuleb, sahvrist tuleb mõnest vanast sahtlist on seotud vanaisaga. Et sellel on tegelikult mingisugunegi negatiivne tähendus. Hirmutavad jah, just piibud on hirmutavad ja piibud on kuidagi nagu haisvaid pigised ja midagi sellist tumedat ja ähvardavat kuskilt kuskilt minevikust. Ja, ja tõsi on ka see, et just see nii-öelda luuletaja, mina saabumine linna Viivi Luige puhul muudab olulisel määral seda maailma tajumise perspektiivi, et mina nina asemel hakkab maailma tajuma rohkem nagu silm ja kõrv, et, et see kuidagi tajumus nagu muutub, et et see on ju iseenesest üks huvi. Huvitav. Huvitav aspekt, kuidas kirjanikud kirjeldavad seda, mismoodi just nimelt ongi jälle see inimese maailmataju muutub kogu aeg, et tõepoolest, et kui kohvilõhn tuleb, siis on midagi maailmas ju täielikult muutunud, nagu me teame, kindlasti. Ta mängib seal oma osa ka noh, selle ju siin kindlasti kirjaniku isiklik kogemus selles mõttes mõlemad kirjanikud on võib-olla sarnase eluga, et kindlasti maalt pärit linna tulnud hiljem linnas elanud Jah, see on selles mõttes huvitav ja tore, et meil ikkagi neid kirjanikke, kes nagu maalt linna tulevad pikaks ajaks jätkunud, et mõnes mõttes me juba nende eelmise sajandi alguse kirjanike kohta ütleme, et nad on see esimene põlvkond, kes sündis nii-öelda muldpõrandaga tares ja, ja õppis kõndima parketide peal, aga, aga seda on ikkagi jätkunud veel veel mõnda aega, et praegu kohe ei tule küll meelde, et kes meil võiks olla, kes veel saaks maalt linna niimoodi tulla. No ja see on ka üks selline võib-olla traadi loomingu motiiv, eks ju, et ka see noh, nagu ma algul ütlesin, see hariduse poole püüdlemine, eks, et et ma, ma veel põikan korraks selles novellikogus, me rääkisime sellest, et kuidas traadile on selle lihtsa inimese taustal kogu aeg see ajalugu ja noh, see on väga põnev ja isegi võiks ka hariv tegelikult, et tegelikult kui sinna novell Vellidesse süveneda, et seal on üks novell, on tal ka pikem. Novell oli del su lapsed, eks, et see oli Tallinna Eesti lastekasvatuse selts. Ja noh, seal ta räägib siis tegelikult seal peategelane on üks väike Aadi, kes koos oma noorema vennaga siis viidi laste, see oli selline lastekodu, eks. Tema isa oli rätsep ja ta ei saanud ise, naine oli surnud, ei saanud kahe poisiga hakkama ja tal tuli uus elu. Ja nüüd ta räägib sellest lihtsalt sellest lastekodulastest, eks. Aga mainib muuseas ja kuidas nad seal elasid ja pikalt ja, ja siis muuseas, märgib ära ka selle väikese Aadi nime Adolf Gustav, Priit Soo ja noh, nime mainimine ei ole tegelikult nagu seal juhuslik, eks, et tegelikult selle, selle selle nime taga on. Ants Viir näitleja ja lavastaja, eks kelle isa oli rätsep ja kelle kelle tütar on Victoria traatakset? Mats Traadi abikaasa, et see on noh, see, see juba panev annab sellele novellile täiesti uue tasandi, kuigi novell ise kujutab ainult seda väikese Aadi kujunemislugu ja kusagil seal koolilõpuga see novell ka lõppeda, eks ka. Ta tahtis saada klaverikunstnikuks, aga klaveriõpetaja ütles, et seda sinust ei saa. Aga sa ei näitleja, eks, et aga seda meie omakorda novellist teada ei saa, vaid peame hakkama nagu neid neid jälgi natuke põhjalikumalt uurima või. Või või seal see teine tüüp See, kes selle sellise lastekasvatuse seltsi lastekodu seal asutas, oli sisuks Heinrich Bauer. Vot sealt hakkas mulle seda novelli lugedes silma, et tema oli siis meil üks haridustegelane, ta oli olnud täitsa esimeses valitsuses ka haridusminister ja riigikogu teise koosseisu liige. Noh, seda oli novellis möödaminnes mainitud. Aga vot seal novellis on üks selline koht, et kristliku rahvaerakonna juhina ja haridusministrina oli power riigikogu kõnetoolist ärritunult paisanud saali oma kuulsad sõnad. Meil polegi mingit kirjandust, on vaid eesti hinge, rahva hingeelule võõrad ohverdad, konnad, lendavad sead ja roosad seelikud. Tead, kui ma seda lõiku lugesin, eks siis tuli mulle nagu tänapäevase poliitika meelde üks üks seik hiljutisest Pärnu volikogust, eks, et kus, kus seal Pärnu volikogu liige kritiseeris nüüdiskunsti tähtsamaid autoreid ja niimoodi, et tegelikult võib-olla on see nagu traadi viis kuidagi omal kombel ettenägelikult päevapoliitikasse sekkuda. Ja noh, samamoodi jääksin kõrva, seesama roosa seelik et neid märksõnu tõenäoliselt mõne aja pärast keegi teine niimoodi sealt välja ei loeks, aga meie võime muidugi lasta kohe oma kujutlusvõimel neid seoseid seoseid lasta leida. Aga muidugi, mis selle nagu ajaloo kõrval, mis on tõesti nagu hari, sellepärast et et Mats traat on juba kirjanik, kes teeb tööd oma ainesega, et, et ta ju ennekõike ei fantaseerinud, vaid ta ju teab, mida ta kirjutab. Ja ta esitab ju seda väga lugejasõbralikult, et kui sa loed, siis sul on tegelikult ju traadi tekstist nagu lihtne aru saada, et sa, sa, sa liigud nagu kirjanikuga heas tempos edasi, et, et sa ei pea. Sa ei pea väga nuputama, et oot-oot, et lugesin lõigu läbi, aga Ma ei saanudki nüüd aru, et mis see kirjanik tahab öelda, et loen uuesti. Et seda, seda muret Mats Traadi ka kindlasti ei ole. Ja mis on võib-olla see, mis kogu aeg edasi viib, ongi seesama ütleme siis ikkagi inimlik uudishimu nende inimeste lugude vastu ta ju lakkamatult jutustab meile elulugusid. Ja noh, ta on juba ammu saavutanud ka selle taseme, noh ütleme niimoodi, et ta on leidnud oma stiili, eks, et ta ei pea siin otsima, vigurdama, eks ta räägib, jutustab neid lugusid noh, valdab väga meisterlikult sõna, eks, et. Hooldekodu, et noh, et esimesel esmapilgul võibki vaadata, et kuidas ta vahest kasutab niimoodi väga elegantselt mõnda sellist võrdlust, mis nagu ei puutuks asjasse, aga sellega ta nagu mingi asja nagu torkab ära, et see, see na hooldekodu on, nüüd tuleb üsna tänapäeva, eks, et sellest võib-olla noorest taasiseseisvunud Eestist. Aga seal oli siis kus see üks hooldekodu asukas Ivo, siin tekib selline dialoog, et Ivol hakkas halb. Nalja teed või jumala tõsi, tulge meie tuppa, naised läksid, vaatasid, ivo lamas selili, õhuke kui Eesti riik ega reageerinud nende tulekule. Võrdluseks tiival lamas selili õhuke kui Eesti riiki. Ta rohkem midagi ei ütle, eks, et aga sellega on nagu kõike öelda. Jah, et kui vaadata iseenesest neid traadi kujundeid siis siis seal just sellistest kohtadest, sa saad aru, et kuigi taga nagu ainese mõnes mõttes paigutab minevikku, et ta ju kaasajast praktiliselt ei kirjuta siis lugeja ikkagi. Ma ei oska öelda, ta suudab nende tegelastega samastuda, et ta suudab neid paralleele leida, et see, see ei ole ainult minevikku line asi, mida ta loeb. Et ta on nagu inimlikult hästi puudutav. On ja tegelikult noh, näiteks see novell hoolde kodugi, kus on kõigist nendest, seal see seltskond on seal väga kirev, eks. Need, need vanainimesed, kes on sinna kogunenud, et noh, et ta annab sellest kuidagi väga tõepärase pilditegelased on omal moel nagu karikatuur sadeks, nagu, nagu võib-olla selles eas natukene ka ollakse. Aga ta mõjub, mõjub väga usutavalt ja, ja noh, see tüübi loomu loomise oskus on tal ilmselt ka. Aga noh, juba noorest peast sees, et ilmselt ta on ka tegelikult ju õppinud tegelikult võib-olla ühena vähestest ju lausa Moskvas kirjandusinstituudis ja hiljem ka stsenaristide kursust kõrgematel stsenaristide kursustel. Et noh, see ei ole nüüd ma ei ütle nüüd, et see on nagu, nagu õpitud selline õpitud asi, aga kindlasti selline ta pöörab sellele suurt tähelepanu sellisele tüübi loomise oskusele, see tähendab, et võimalikult väheste vahenditega ta loob Need tüübid lugeja silme ette ja teeb seda väga meisterlikult. Ja peab ütlema küll, et Läti lugedes väga kiiresti visualiseerib see sündmustik, et kohe hakkab ikkagi mingisugunegi piltide rida või mingisugunegi visuaalsus kuskil ajus ketrama niimoodi, et et see muudab omakorda kogu sündmustiku ja, ja need tüübid kuidagi usutavamaks. Küllap see, see ongi üks põhjus, miks tal tulebki hästi välja selline ajaloo ajalookirjutamine, sest see on oluline eelduseks, et kõik see, millest me rääkisime, et et kuidagi ajalugu manada meile lugejatele väga elavalt silme ette, nagu sa ütlesid, et pildid hakkavad väga kiiresti jooksma ja lõhnad elustuma ja ja nii edasi. Jah, ja, ja kummaline on ju ka see, et et kui neid neid samu novelle näiteks kas või praegu lugeda, siis me ju ei saa neid mõnes mõttes nimetada nagu klassikalisteks novellid, eks, et et seal ei ole lõpus mingisugustki ootamatut pööret viibüanti mõnes mõttes. Et nad nagu ühest küljest lähevad väga rahulikult ja, ja ka traadi keele kohta on öeldud, et see läheb aina lakoonilisemaks ja samal ajal Sa saad selle mingisugusegi novellitunnetuse ikkagi nagu kätte, et sa saad selle loo nende väheste vahenditega väga terviklikult kätte. Ja et see vormiline pool on ka ikkagi väga huvitav, et nagu ma ütlesin, et need on selliste selline piltide rida nagu on sellised kaadrid. Ei mis ta noh, näiteks siinsamas mõisa novellis keetega siin ta hakkab nagu mööda selliste selliste piltidega meile seda lugu vahendama tegelikult. Ja selle mõisa novelli puhul mul tekkis ka selline tunne, et see on nagu kokku surutud kokku surutud, nüüdse mingem üles mägedele, et. Ja, ja just et eriti see üks, üks osa, mis rääkis sellestsamast sellest samast ajast 1917. Metsaline näitab ennast, et et see mõisanovell on omamoodi nagu variatsioone sellele romaanile. Et selliseid teema variatsioonidega on tema loomingus ka, et noh, mingid periood on ta rohkem rohkem käsitlenud. Jah, ja isegi kattuvaid tegelased siin ja seal, mida ta on võtnud vastavalt siis ühest tõstnud novellist romaani või, või, või romaanist romaani, et et selles mõttes võib küll öelda, et Mats Traadi looming moodustab kindlasti ühe väga huvitava oma kosmosemis, on samas nagu väga ka ju Eesti-keskne selle eesti ajakeskne, Eesti elulugude keskne ja, ja samal ajal kasvõi selle balanu mäe kontekstis võib ju ka öelda, et väga koha keskne, et sellest me mõnes mõttes praegu rääkida jõudnud, et, et see on ju mõnes mõttes hoopis mitte aja ega elu, vaid koharomaal, et kohas võib kõik nagu avaldatud. Ja ma seda olen, seda paralleeli Tammsaarega, ma olen ikka omas mõttes mõlgutanud ja võib-olla vahest ka arutanud, et tegelikult, et et mingil moel ta on täiesti võrreldav ikkagi Tammsaare tõde ja õigusega, et, et noh, samamoodi minge üles mägedele, ta haarab terve sajandi noh, just Eesti ajaloos läbi ühe paiga, eks, et ta räägib ühest paigast selt balanumäest. Aga tegelikult, et kui sa selle romaani kõik osad läbi loed, siis sa oled saanud ka 100 aastat Eesti Eesti ajalugu. Ja hästi järjepidevalt just nimelt niimoodi, et kuidagi täiesti süstemaatiliselt põlvkond põlvkonna kaupa Tammsaare ju hüppab rohkem, tähendab terveid pikki-pikki aastakümneid vahel. Ja aga niimoodi ta hakkab sealt noh, see ainult see proloog on, ütleme seal 19. sajandi keskpaigast, noh siis tuleb selline paari-kolmekümneaastane vahe, aga sealtpeale ütleme sealt 1885. Aastani 1946 liigub ta ikkagi väga, väga sellise piinliku järjekindlusega Meie aeg hakkab kahjuks otsa saama, aga võib-olla siis soovituseks võimegi öelda, et, et see uus novellikogu kindlasti võtab kokku sellist traadiliku essentsi ja, ja minu suureks rõõmuks märkasin ka, et vähemalt Tallinna raamatukogudes suuremas osas raamatukogudest on see raamat välja laenutatud, mis näitab seda, et, et Raadil on terve korralik austajaskond olemas, nii et. No kindlasti, ma olen täiesti kindel, et et Raadil on oma noh, väga suur lugejaskond, eks, kes, kes nagu iga tema raamatut huviga loevad ja ja noh, ka selle mägi on ka ju tegelikult selle novellikogu kaanepildiks Just ja kokkuvõttes võimegi siis inimestele tõesti soovituseks öelda, et alustage novellikogust, kes ei ole romaane jõudnud lugeda, liikuge nende juurde, ärge unustage ka Mats Traadi luulet. Aga meie saadet jääb lõpetama samuti üks temaatiline lugu, mille Jaanus sina välja valisid. Ja et ma mõtlesin, et ma ei, ma ikkagi lähtun traadist, see on siis Mihkel Veske luuletus aastast 1873 ja Karl August Hermanni viis. Mingem üles mägedele. Tänan saadet kuulamast. Minuga oli täna stuudios kirjanik ja kirjandusteadlane Jaanus Vaiksoo. MINA OLEN Maarja Vaino. Kuulmiseni.