Lõppev 2020. aasta nimetati Kultuuriministeeriumi poolt digikultuuri teema-aastaks. See aasta korraldati eesmärgiga, et uued põlvkonnad võtaksid omaks meie oma elava kultuuri pärandi ning digilahendused oleksid sellele toeks. Nüüd aga kuulutas Eesti Rahvusraamatukogu välja hanke analüüsi läbiviimiseks, et selgitada välja digitaalse kultuuripärandi kasutajad, nende vajadused, ootused kultuuripärandi kättesaadavusele. Hanke tellis kultuuriministeerium. Stuudios on Kultuuriministeeriumi raamatukogude peaspetsialist Kristiin Meos ja Rahvusraamatukogu raamatukogu süsteemi peaspetsialist Riin kolonen. Tere tulemast. Tere küsiksingi kõigepealt, et miks seda analüüsi on vaja ja mida selle tulemusega siis peale hakatakse? Analüüsi on vaja just sellepärast, et me järjest rohkem viime oma kultuuripärandit digitaalseks. Ja, ja hetkel on võimalik seda materjali kätte saada väga erinevatest keskkondadest väga erinevate võimalustega. Ja siis meie eesmärk ongi analüüsida mida kasutaja tegelikult ootab. Mitte ka ainult hetkel, võib-olla tulevikuvaatega tulevased uurijad. Teadlased sooviksid ka materjali kasutada. Et kui me arendame ja viime edasi seda juurdepääsu, et me teeksime tõepoolest nii, nagu meie kasutajad seda ootavad, meilt. Millised on senised kogemused, mida praegu digikasutajad kõige rohkem tarbivad? Milliseid platvorme kasutavad? Aga meil on Eestis tegelikult vist isegi üle 20 erineva platvormi andmebaasi, kust kasutaja digitaalselt kultuuripärandit leida võib. Ja vaene kasutaja peab siis orienteeruma, teadma, millistel platvormidel on fotod, millistel filmid, kus ta leiab raamatuid. Et see olukord on tegelikult kasutaja jaoks keeruline ja need platvormid on killustatud. Mida kasutatakse kõige rohkem, noh, nii ei saagi praegu võib-olla öelda, sest et iga inimene oma vajadusest lähtuvalt on leidnud üles selle mingi ühe või kahe või kolme, eks ole, süsteemi, kes vajab raamatuid, on leidnud üles Rahvusraamatukogu digitaalarhiivi mõne teise raamatukogu digitaalarhiivi kes on suguvõsauurijad, on kindlasti leidnud üles rahvusarhiivi andmebaasid. Nii et siin on kasutajatest lähtuvalt, kes on oma vajadusest tulenevalt leidnud midagi üles, aga eesmärk on sageli just, et inimene ei tea, kuhu pöörduda ja oleks olulinedale lihtne otsing pakkuda. Ja siis talle lihtsalt leitakse ükskõik kuskohast paistis välja, pakutakse kusa digitaalseks liidud ja leiab kiireni üles, mis tal vaja on. Ja võib-olla ka midagi sellist, mida ta ei osanud tahta või oodata, sest praegusel hetkel, kuna ta ei tunne kõiki neid andmebaaside, võib jääda väga palju eemale põnevast pärandist, mis meie kogudes tegelikult leidub. Millised peateemad on sind digikultuuri aastal esile kerkinud? Karantiiniajaks kolis teatavasti kogu kultuur digikanalitesse ning see sundis kõiki osapooli uutmoodi kultuuri kogema. Millised tähelepanekud on sellest? Ja kultuuriministeerium kuulutas välja digikultuuriaasta ja tegelikult see plaan tehti juba kuskil viis aastat tagasi. Ma ei kujuta ette, kes oli see ettenägelik inimene, kes võttis selle digikultuuri aasta jutumärkides nii õigel aastal planeerida. Digikultuuri aasta eesmärk ei olnud niivõrd läbi viia ühekordseid üritusi, mis võib-olla mõne aasta pärast ei olegi inimestel meeles vaid kutsuda ellu uusi algatusi või teemasid, mille tulemused isegi tulla, aga võib-olla alles aasta või mitme pärast. Aga mis võib-olla mõjutavad meid või algatavad uusi protsesse, millest meil on kasu. Digikultuuriaastat veavad Rahvusraamatukogu, rahvusringhääling, muinsuskaitseamet ja Eesti filmi instituut ja tegelikult alguse sai väga palju põnevaid protsesse. Näiteks käivitati heliraamatute turg, mis seni oli üsna väike või olematu Eestis. Kui teatri kinni läksid koroona tõttu, siis koostöös Kirjastajate Liiduga telliti heliraamatute valmistamine, kus näitlejad siis lugesid heliraamatuid sisse ja kuskil 50 raamatut mis on eesti autorite proosateosed igale grupile saidki valmistatud ja nüüdseks on juba kättesaadav umbes 100 heliraamatut. Et kasutada saab Maibu käpi või digiread idee ja kõik huvilised leiavad sealt heliraamatuid ülesse. Ja teine huvitav ettevõtmine, mida välja võiks tuua, on virtuaalse tormise keskuse loomine kus on siis Veljo Tormise loomingut, materjale tema kohta ja see Tormise virtuaalne keskus täieneb materjaliga jooksvalt. Veljo Tormis punkt com on see leht, kuhu soovitan kõigil pöörduda. Kindlasti on seal väga palju põnevat avastamist. Aga tehti ka teistsuguseid sekkumisi. Näiteks kutsuti ellu digiresidentuuris viies asutuses näiteks rahvusraamatukokku tuli kunstnik Timo Toots, kes lõi installatsiooni säutsu masin, mis kasutab Rahvusraamatukogu digitaalarhiivis Tigar Itaasiat perioodikat ehk see ajalehti, ajakirju, ja kõik huvilised, kes lähevad rahvusraamatukokku fuajeesse, leiavad selle säutsu masina, sealt ülesse tõmbavad kangi ja saavad siis eelmisest või üle-eelmisest sajandist põneva säutsu välja printida. Ja seal taustal toimetab tegelikult tehisintellekt. Mis siis võtab neid ajalehe väljavõtteid inimesele arhiivist. Aga leiutati ka digisõnu ja kuuldavasti Eesti rahva lemmik digisõna on digitigedik. Kõlab väga hästi. Milline on pikem eesmärk meie kultuuripärandi digiteerimise, kui kaugel sellest tegevusest praegu ollakse ja kuidas on näiteks olukord Eesti heliloomingu olulisemat teoste digiteerimisega, mis on seni olnud ju originaalkäsi kerijadena, kas muusikamuuseumis praegu Eesti ajaloomuuseumis ja eesti muusikafondis kuid mille vastu on interprojettidel nii Eestis kui ka rahvusvaheliselt ju suur huvi. Kultuuriministeerium algatas koos haridus- ja teadusministeeriumi ja majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumiga 2018. aastal digiteerimise tegevuskava mille raames dikteeritakse dokumente, trükiseid ehk siis raamatuid ja ajalehti, ajakirju, fotosid, filme ja esemeid. Ja selleks hetkeks, kui tegevuskava loodi, oli meie mäluasutustes ehk siis muuseumid, raamatukogud ja arhiivid kuskil 900 miljonit väärtusliku objekti, mis vajaksid digiteerimist ja tolleks hetkeks oli digitaalselt kättesaadav ainult kuskil 21 protsenti meie kultuuripärandist. Sellest digiteeritud pärand oli ainult üks kümnendik. Et tegevuskava eesmärk on teha aastaks 2023 digitaalselt kättesaadavaks 33 protsenti meie kultuuripärandist ja tegevuskava eesmärk on mitte digiteerida kõike, aga teha just võtmevalikuid ja teha kättesaadavaks see pärand, mille vastu on kõige suurem huvi meie mäluasutuste kasutajatel. Aga nagu te kuulsite, muusikapärand, noodid ei olnud tegevuskava osa. Aga mul on väga hea meel, et selle aasta alguses leidis Kultuuriministeerium võimaluse toetada ka noodikäsikirjadelt likvideerimist. Tegemisi vist on siis Muusikafondi, Eesti heliloojate liidu, Eesti muusika infokeskuse Eesti ajaloomuuseumi ja Eesti Rahvusraamatukogu ühisprojektiga. Ja selle eesmärk oligi digiteerida võimalikult palju eesti heliloomingu olulisemaid teoseid mis seni on olnud täiesti kättesaadavad ajaloomuuseumis ja muusikafondis, aga mille vastu on olnud väga suur huvi ja tänaseks tsiteeritud kõvasti üle 200000 lehekülje noote ja need on kättesaadavad siis Eesti muusikafondi kaudu ja Eesti ajaloomuuseumi kaudu, nii et ma soovitan kõigil huvilistel nende poole pöörduda. Digiteeritud on absoluutselt kullafondi näiteks Heino Eller, Artur Lemba, Gustav Ernesaks, Eduard Tubin var, Peeter Ojakäär, Lepo Sumera ja paljud teised. Ja teistega on siis töö veel pooleli ja ees. Just, ja ma loodan ka, et ka edaspidi leiame me järjest rohkem võimalusi ka nootide digiteerimisega. Kuidas on kaitstud aga autoriõigused, kui kogu kultuuripärand on digitaalselt kättesaadav? No kui nüüd rääkida sellest digiteerimise tegevuskavast, siis tegevuskava fookus on materjalid realid aastatest 1900 kuni 1940 ehk siis autoriõigused üldjuhul enam ei kehti. Ja kui autoriõiguste periood on möödunud, siis on võimalik neid materjale avalikult kättesaadavaks teha. Mis puudutab nüüd uuemat pärandit, siis kindlasti tuleb jälgida autoriõiguseid ja kõigile materjalidele tuleb kindlasti juurde panna litsentsi märked et kasutajad teaksid, mida nad võivad teha selle materjaliga ja mida mitte. Et üldjuhul on tänapäeval arvamused, mis on internetis avalikult kättesaadav, sellega võib kõike teha, aga paraku tihti see nii ei ole. Ja ja uuema materjali puhul kogu see autoriõiguse seadus ja juurdepääsud tingimused jõuavad ka selleni, et autoriõiguse omanikul on õigus öelda kas ta üldse teeb kättesaadavaks ja, ja millal ta teeb kättesaadavaks. Nii et, et kahtlemata sellega tuleb arvestada, et päris nii, et meie digiteerime ja kõik see tähendabki automaatselt kättesaadavaks saamist päris ei ole, et ikka vastavalt seadusele ja kõikidele nendele õigustele, mis autoritel on, neid tulebki arvestada, loomulikult. Kui nüüd pöörduda tagasi selle hanke juurde, et keda te ootate seal osalema? Praeguses hankes põhirõhk, millega me tegeleme, oleme ongi siis analüüsida analüüsida üleüldse, kuidas kättesaadavaks teha, mis on kättesaadavus. Kes on need kasutajad, kes kultuuripärandi vastu huvi tunneb, vaat mida nemad ootavad, mida emad vajavad ja kogu selle projekti siis raames kujundada ka see tulevane oodatav teenus selles mõttes testida neid, mida on ootustele ja vajadustele välja öeldud. Nii et ühtegi käegakatsutavat mingit lahendust veel selle projektile nagu lõpuks ei, ei ole, see on ikkagi tulemuse järgmistele arendustele. Et me oleksime arendamas oma siis kasutaja keskkondi või teenuseid selles suunas, mida kasutaja ootab. Pakkumuste esitamise tähtaeg on 22. detsember kell 12 siis saame teada, kui palju meil pakkumisi on tulnud. Huvilisi on praegu väga palju, nii et me ootame väga head osalust. Nii et kellel veel huvi, siis leidke üles riigihangete registrist digitaalse kultuuripärandi kättesaadavaks tegemise analüüsi hange ja ootame osalema. Aitäh Riin Olonen ja Kristiin. Meos, aitäh, aitäh.