Vikerraadio. Loetud ja kirjutatud. Tere algab saade, loetud kirjutatud, mina olen Maarja Vaino ja olen endaga täna kutsunud stuudiosse rääkima teatrikriitiku ajakirjaniku ja näitleja Margus Mikomägi. Tere Margus. Ja põhjus, miks me täna siin räägime, on sinu vist juba kevadel ilmunud raamat, mis kannab pealkirja Surnute raamat. Ja tegelikult Ta on juba mõnda aega mõlkunud, mul peas see mõte, et sellest raamatust võiks rääkida. Ja nüüd, kui algas hingedeaeg novembrikuuga, tundus, et paremat aega selleks enam ei olegi. Ja Ma alustan tegelikult võib-olla natukene ootuspäraselt tult ühe tsitaadiga sinu raamatust ja loen sulle siit ette. Tsiteerin. Ega eestlane tavaliselt ei räägi surmast, see on võõras ja õudne hingedeaja, küünlad põlevad akendel, aga kui lahkujaid ka tegelikult koju käima tuleks või pole enam kodu surnutel? Vanasti khati lahkunute hingedele laud, et nad kodus ära käia saaks, olid tervitamise ja ärasaatmise kombed. Kui mitu metallist kesta endalt koorida tuleks teadmine surmast ja side sealpool olijatega? Niisama loomulik oleks. Kas meie kultuuriruumis, kuhu on end sisse pressinud pahatahtlikud kodukäijad, mõrtsuka Likud, zombid ja kes kõik veel, see üldse alles on? Ja selle sissejuhatusega, Ma tahakski kohe minna edasi, nii et küsin sinu käest, et kui sa seda raamatut ilmselt kõigepealt oma peas kokku panema hakkasid ja, ja seejärel sellele pealkirja valisid. Kui palju sulle endale tundus, et surm on midagi, mis, mis tegelikult on natukene muutunud tabuks ja millest, nagu ei ole ikkagi viisakas rääkida, saati siis veel raamatut kokku panna. Ei kordagi minu jaoks surm ei ole tabu olnud juba aastaid ainus mõte, et surnute raamat, noh see mõte, et, et kas ikka nii oli, sellepärast et. Ma vist nii nagu iga kirjutaja või ka raamatutegija tahab, et seda raamatut ka loetaks ja mõte, mis käis läbi, et äkki see peletab ja siis üks mõte oli, et anna sellel raamatule nimeks punkt. Ja siis ma mõtlesin, et see on ju veel plikum, punkt kõik. Ja minu noor kirjastaja tegelikult julgustas mind selle surnute raamatuga. Et pealkirjaks just see panna. Et kui sa oled tähele pannud, siis koroonapandeemia nii loll ja jube, kui see ei ole, on tegelikult vallandanud surmast kimise laine küll noh, ajakirjanduses meedias ja inimesed on hakanud surmast rohkem mõtlema. Ja noh, üle maailma ja see on niuke globaliseerunud värk, aga aga kui ma mõtlen, et noh, eestlastel on olnud, ma kujutan ette selline hingestatud ilm. Ja kui eestlastel on võib-olla üldse nii-öelda pärismaalastel on olnud aega maailma ja loodusega tegeleda, vaadata, sest sellest sõltus nende elamisviis. Ja siis, et ilmselt ikka ei kartnud surma, nii nagu meie kardame, loll on elus ja see, et me tõesti ei sure enam kodus. Et ma küll ei taha väga. Aga sa, saatus ootab mind ees surra suures haiglas, mis on kombinaat võrdlemisi anonüümsena. Ilmselt ei lasta sinnad, et täna ei lasta sinna üldse kedagi ligi. See teeb asja koledaks. Aga. Vastates ei, ei olnud seda tunnet, et surnutest ei või rääkida, et küllap mina ka olen kolli ja kodukäijat kartnud, aga sellisel moel, nagu ma mõtlen, mitte. Et me ei jääks nüüd kohe väga abstraktseks kuulaja jaoks, kes võib-olla ei ole veel seda raamatut lugenud, siis surnute raamat, see pealkiri tegelikult on väga mitmetähenduslik, mulle tegelikult esimese asjana tõi see meelde kohe tiibeti raamatuelust ja surmast. Sina ise sissejuhatuses viitavad koguja raamatule. Aga see raamatu sisu tegelikult on. Kuidas siis öelda, mõtleksin poeetilised järelhüüded paljudele sõpradele, kes on meie hulgast lahkunud, et kas järelsõnas või kuskil on nagu sellise mõttelise pealkirjaga nimetatud ka nii-öelda kogutud nekrolooge. Üldiselt selliseid raamatuid ju ei ilmu, sellepärast et järel süüa, pigem kaldub olema midagi sellist ametlikku ja sageli väga sellist formaalset, et et niisugusi hingestatud lugusid inimestest sageli võib-olla üldse ei, ei peetagi nekroloogidekse. Mulle meenutas raamat oma sisu poolest tegelikult hoopis sellist. Kuidas öelda memo Aristikat. Jah, et ma kuidagi olen aru saanud sellest, et ei ole võimalik kellestki teisest kirjutada, kui sa seda läbi enda idee ja mingi aeg oli, kui ma natuke häbenesin, et ma, ma nagu räägin iseendast, mitte ei räägi. Aga siis tuli välja Andres Ehini, Andrus oli vist siis juba surnud, kui ilmus temaga selle nimel, kui tund tema ja ülikoolis peetud talivaba vabade kunstide professor just seal peetud loengute raamat. Aga jah, just Tal oli nagu enne surnud küsitud tema ülikoolikaaslaste ehakaaslaste teekaaslaste käes mälestusi, Angry leidmist. Ja ma ilmselt mõtlesin sellele, et et kuidas manni saamid kirjutan kuulsast inimesest ja järsku räägime iseendast. Ja siis lugesin, kuidas kirjutab Marju Lauristin ja Jaan Kaplinski ja ja seal, noh, paljud sellise kaaluga eesti kultuurinimed. Nad, kõik läksid iseendast ja täiesti ilma igasuguse selle tundeta, et noh, kuidas ma nüüd iseendast räägin, sest see kõrvuti kasvamine, eks siis jääbki meelde mingisugune tunne, mis on seotud selle inimesega. Sinu tunne. Ja no minu meelest see raamat on hästi huvitav selles mõttes, et kui ma hakkasin teda oma peas mõtlema, et mis ta siis on, et, et jah, et ma juba siin mainisin, et teda võib lugeda selliseks nagu memuaarteoseks või memory istik alla käivaks ilusaks. Samal ajal on ta ikkagi raamat, et kuidas öelda nagu esseistika raamat, kus autor tegeleb mõtisklemisega. Samas on see jutu Westmise raamat, mis võiks kuuluda üldse ilukirjanduse valda. Et selles raamatus on iseenesest hästi palju erinevaid kihte. Ja huvitav oli nende juures ka see, et kas inimeste valik oli, oli huvitav, et ma ei tea, ma millegipärast arvan, et tegelikult me ei saa seda raamatut nimetada nagu kogutud ekroloogideks, vaid siin on ju ikkagi valik tehtud. Ja see algab ju väga isikliku valikuga, et esimene lugu on, on kohe sinu emast. Jah, ütle nüüd seda ka, et see on ainus naine sellel raamatus, vot seda ma ei märganud, Mullen seda lihtsalt öeldud, kes on tähelepanelikult lugenud ja see kuidagi nii on. Ja siis on minu käest küsitud, et miks Margolmaks, kas naisi ja tuleb välja, et naistest on raskem kirjutada sellisel toonil? Emast ilmselt ei ole teatud veas ju hakanud mõtlema, miks sa oled, et selline nagu sa oled ja paraku ma olen oma emal laps emast mõjutatud kahtlemata rohkem. See ei ole etteheide minu isale. Aga ema armastas mind päriselt. Isa tahtis ikkagi nii nagu mehed ikka näha minus kedagi teist näha seda meest, kellega võib kiidelda, keda võiks sõpradega viina võttes öelda, et vaat, minu poeg ja minu elu on kuidagi nii kujunenud, et et siis kui ta juba kiidelda sai, siis ma tegin mingisuguse kannapöörde. Ja ta ei suutnud seda nagu kergelt üle elada. Ema puhul maitsed puhul. Ja ikka ema on siin, rõhutus on ilmselt see, et armastus ongi see, mille kohta meil öeldakse tingimusteta armastus. Et oled sa selline teist või kolmandat moodi, ikka oled sa minu poeg. Ema on mulle paar korda öelnud, et kui enam midagi üle jää, tule koju, ma ikka leian sulle süüa ja pesen su riided puhtaks ka suurest peast ja emaga jutuajamine. Noh see on ka niuke natuke banaalne ju, et ilmselt me kõik võib-olla mõni targem Te ei osanud eluajal talle öelda seda, et sa oled mitu korda mu elu päästnud mitte ainult mind siia ilma toonud. Ja see on selle lahkunute meelde jäänud. Lahkunute üks omadus on see, et sa kipud nendega siis rääkima, kui nad lahkunud on. Et elu hääl nagu ei, ei suudagi. Räägin siia eile või, või noh, mõni päev tagasi, mul on hea tuttav minu meelest geniaalne lavastaja Leferenburg elab Piiteris või Peterburis hiljaaegu või noh, ühesõnaga jah. Ja, ja tal hakkab ka raamat välja tulema ja, ja üks ajakirjanik noh, ilmselt raamatule vaja reklaami natukene aega ja nägin ma siis sellist sutsu, et ajakirjanik inimesed, teatri seal ka veel peale kõige muu küsib tema käest, et kui teil oleks esimeses programmis Prime taim 10 minutit. Meil ei ole nagu midagi öelda, et teise silmas on nii palju inimesi, kellega mul on rohkem rääkida, kell, mul on rohkem küsida ja siis saab ise aru, et no tegelikult on see nii kihvt mõte ja siis saab ise aru, et päris nii ei tohi. Ja ütleme töid siin ilmas ikka on ka veel neid inimesi, neid on jäänud teises ilmas on rohkem, ta ei rõhuta seda, aga, aga ongi ju noh, neid inimesi, kellega tahaks rääkida ja noh, ja siis ta muidugi laiendus selle sellele, et see, mis mul öelda on. Ma ütlen läbi oma õpilaste ja oma lavastuste loogiline. Ja aga see teispoolsuse teema on selles mõttes need kohe huvita, kui siin niimoodi poeetiliselt jätkata. Et ka teine isiklik lugu on sul ju ka oma isast, selles selles raamatus ja seda sa alustad, nii et lähedaste puhul on raske vaadata ette, vaid siis hakkad eriti noh, kui nad on lahkunud ikkagi vaatama nagu tagasi või minevikku. Ja samal ajal samal ajal mulle tuli kohe meelde vist oli üks indiaanihõim, kellel on nagu selline kujutelm, et inimese minevik asub tema ees see on see, mida ta näeb kogu aeg, aga tulevik asub selja taga, sest tulevikku ta ei näe, et meie oleme alati, et meil juba sõna pool, et tulevik on ettevaatav ja minevik on taha vaatav, aga et nendel on nagu see see vastupidine arusaam ja, ja siis tuli mulle meelde ka hiljuti külastatud egiptuse näitus, kus egiptlased valmistuvad ju selleks eluks, mis tuleb pärast siinset elu väga põhjalikult, nad ju meisterdavad kaasa sellele, mida riik rikkam. Ilmselt see inimene oli, kes suri. Nad meisterdavad kaasa talle sellised kujukesed, kes hakkab temast tööd tegema, nad panevad talle kaasa tema kassid, tema tööriistad, kõik asjad, et tema elu seal teispoolsuses oleks nagu võimalikult mugav. Ja siis mõtlesin sellesama peale, mida sa siin kirjutab mille ma ette lugesin, et et kui palju tegelikult meie tänapäeva maailmas ikkagi nagu valmistume või mõtleme üldse selle peale, mis tuleb edasi, et et kõik inimesed tõesti teavad, et nad ei ole igavesed ja, ja et, et see on üks imelühike selline hetk, kui, kui nemad selles igavikus siin elavad, aga, aga kuidagi see teadvus ju eitab seda. Tundub, et, et sina elad ikkagi igavesti. Kust sa nüüd küll seda võtad, et kõik inimesed teavad, minu meelest elatakse ikka rohkem ning ühepäevaliblika-na, et kuskil taga ajus täpse teadmine olema. Ma ei tea, kui ma ennast nooreks mõtlen, siis ma küll ei, ma ei mõelnudki, et ma nii vanaks saamine on, Oren arvavad kõik, et nad on surematud, see asi võib-olla praegu jah, peab nagu rohkem sellele mõtlema ja, ja mitte sellepärast, et me surema kohe ära, et koroonapandeemia meid võib surmale viia, vaid just sellepärast, et tulevik on prognoosimatu. Ma ei tea, kui palju siin on süüdi ajakirjanduskommunikatsioon, noh, kõikvõimalikud massiteabevahendid, aga noh, ei ole võimalik tulevikku prognoosida ei ole võimalik. Ma tean oma asju, mis mul on siin kuskil üles kirjutatud novembri lõpus ja ma mõtlen, et kas ikka toimub, kas. Teatriskäike konverentsi teatriinimesed on praegu hädrased harjuti juba ära, et saalid ostetakse täis, nii kui piletid müüki lähevad. Täna tuleb see raskusega, keegi ette ei osta enam pileteid, ostetakse küll etendustel käiakse, inimesed tahavad käia kontserditel etendustel, aga ette osta neid ei saa. Nii et see on. Aga maailm muutub. Ma mõtlesin sellele sinu egiptuse näitele, et mis kõik tehti selleks, et järgmises elus olla see teine või kolmas. Et. Meie mingi kaasan, noh, tulevikku siis, kui meid enam ei ole. Võib-olla keegi kuulab raamatut, äkki keegi loeb selle raamatu üks niukene kutsumine jälle hästi lihtne on ikkagi see, et see seltskond, kes siin kaante vahel on kadunud põlvkond, kaduv põlvkond. Jälle kord, kui ma nooremate peale mõtlen, siis ilmselgelt ma ei teagi. Juba praegu kipuvad unustama inimesi, kes selle raamatu kaante vahel nüüd kokku saavad. Samas on mulle helistanud mõned nende inimeste kaasaegseks, kes ütlevad, et Margus Ma kõigi nendega olen koos töötanud. Kõigi nendega olen, olen suhelnud, see on imeline, et nad nüüd uuesti kord kokku saavad. Minule. 40 aasta pärast selle raamatu leiavad ja vaatavad, et ahaa, siis elati ka, siis mõeldi ka. Ah niiviisi. Ah nii palju oli neid noh, mingi idealist, kui ennast ajab ka naerma, aga eks minus mingi romantik. Ja jälle suure pessimistki on säilinud, noh, need need asjad käivad koos kuidagi. Ja no kui neid inimeste juurde natukene lähemalt minna, siis ju paratamatult on nii, et, et suurem osa neist on ikkagi näitlejad. Et kirjandusinimesele ise kohe vaatasin, et kas on ka kirjalikke neid siiski on paar tükki aga näitlejate puhul ja hakkasin mõtlema, sul on endal ka kuskil siin üks lause, et et mees, kes tõlkis, ei saa surra. Aga tegelikult näitlejakunst on ju palju kaduvam kunst, et seda on ju peaaegu võimatu päriselt jäädvustada. Et kas sulle tundub, et põhjus, miks sa valisid siia rohkem just oma näitlejatest sõpru, ongi seesama, et et nende Nende rolle või nende, seda kunsti on tegelikult palju keerulisem. Jäta kuidagi mällu, kui neid isikutena. Tähendab, see jutt, see on ka niisugune levinud jutt, et noh, teater, eks ole, sünnib ja kohe sureb inimene niisama sünnib ja sureb, kui me mõtleme, kui vanaks kivi elab. Ja siis inimese elu või puu, kus 300 aastat küll, kui tal lastakse kasvada, elab hiljuti, jõudis minuni see vanad taluaia, püsililled elavad sama kaua kui puu püsilill. Taastub, ja kas saab jälle, kusjuures ei kasva samasuguseks, sest et mingid mõjud on, et ühel aastal kasvavad suureks ja õitseb palju, teisel aastal õitseb tagasihoidlikum. Ja, ja, ja nii edasi ja nii edasi, aga, aga see, tema püsilillepikk, kus mulle bioloog järsku puudrist rääkisin, ütlesin, näed endalgi silme ees lill, mis on ikka 300 uhkeks ja, ja nüüd ma jälle läksin kaugele filosofeerima, aga aga nii on selle teatri järsk, aga ka. Et Kerge on öelda, et sünnib ja sureb. Tegelikult käime me ka, mina näiteks käin küll mingisuguste etendustega, mida ma olen näinud läbi oma elu nagu et mitte lihtsalt palju sõnal üldiseks jääda. Näiteks 74. Ma nägin Draamateatris Adolf shop, PRO kolme õde. Ma olin siis, ma arvan, 18 see mulle pööraselt meeldis, ma igal võimalusel käisin seda veel ja veel vaatamas ja see on minuga ei andnud. Ja kui siis eluaastad viis Adolf Shapiro kokku, siis kihvt oli tema käest kuulda, et tema, Ma ei pea seda nii sirmus heaks etenduseks, tema peab kolme etendust Anatoli Efrase kolme õe etendust. F pluss on ka väga kuulus mees, eks ole. Et tema kolm õde oli see, et ma ei küündinud sinna. Äge, et on alles. Ja üks põhjus, miks näitlejad siin ka on, muidugi see, et ma olen selle silmas liikunud elamuid ja sellest ost kõige rohkem mõelnud. Aga loominguline looming ja mu meelest hakkavad ära kaduma suured kirkad isiksused nii teatrist kui kirjandusest kui kunstist, et noh, kõik on projekt ja kõik on üks projekt, lõpet, teine projekt algab. Need siin ei ole projekti inimesed, et noh, et nad on kõik isiksused ja isiksuseks on nad saanud tegeledes oma valitud loominguga põhjalikult. Noh, see põhjalik on muidugi rumal sõna, sa ei ütle mitte midagi, aga, aga nad on seda noh, see on elustiil olnud. Ja see teeb meist isiksused. See on tõsi, et kui seda nimekirja vaadata, siis on tegelikult niisugune hea tunne, tuleb ka südamesse, et kui ikka siin ja seal räägitakse sellest, et ollakse Eesti kultuuri suhtes kuidagi sellised, et no mis meil siin ikka on, et siis kas sa selle raamatu sisukorda, kuigi ma praegu vaatan, sisukorda ei olegi või on kuskil sisukordade igal juhul ütleme, ülekantud tähenduses sisukorda vaadates. Igal juhul läheb ja on ikkagi olemas ja läheb ikkagi süda soojaks, sellepärast et järjest on sellised ikkagi väga-väga olulised. Nimetasin, võtame kohe, et no ma ei hakka seda sisukord ette lugema, aga ka juhuslikust kohast võttes Mikk Sarv, Jüri Aarma, Urmas Ott, Sulev Luik, Jaak Joala ja nii edasi ja nii edasi. Nii et see on ikkagi väga oluline peatükk ka nagu kultuurilugu, mis, mis siin kaante vahel on, sellepärast et et ma olin päris üllatunud, kui lugesin sellest, et isegi Evald Hermaküla nime tuleb juba nagu tutvustada, sest et ei teatagi, kes ta selline on. No seda on hea kuulda, et sa võtad seda kui kultuurilugu, vaata minu kahtlused, nad on ju olnud ka noh, niisugune ajakirjandus, ma olen ju tegelikult ajakirjanik, aga ma olen ikka üsna Sellest ajast, kui ma kirjutama õppisin, ma, kui ma väga kaua olla ajakirjanik ja ma tegin ajakirjanikutööd nii nagu ajakirjaniku teed, tehakse uudis kõigest saab uudist, jõudsin nii kaugele, et kõigest saab uudist ja õppisin selle selgeks ja siis, kui ma selle selgeks sain, siis ma hakkasin vabalt kirjutama seda, mis ma tundsin ja tahtsin. Ja ma näen ikkagi öelda, et minu jaoks on ajakirjanduslik tööga looming, ma ei tooda. Mul on õnneks ka see võimalus, kuidagi aastatega on tulnud, et maailma total teel ei ole. Ja see on üsna realistlik kõik, kuigi me räägime hingedest ja ja kõigest muust seal on, see on see, mis elus on ja, ja harva teadvus võib mind siin üsna palju ja ilma inspiratsioonid ta ka ei saa just nende lugude, ka paljude teiste lugude puhul arvamuslugude puhul ilusad kasutasid sõna SCSI sõna hakatakse ju vähe või ma saaksin sinu käest küsida, kuidas sa defineerinud esseed siis see oleks mulle hästi huvitav kuulata, aga hea oli kuulda enda kirjutuse kohta niukestest see sõnakasutust. Ma arvan, et ajakirjanduslik looming ja et see on hästi tähtis. Täna Vello, kui ajakirjandus ongi muutunud tootmiseks digitaaluudis vahetub iga kell kogu aeg ja see kohe, et, et seda enam hoida, niisugust stiili ja see võimalus on. Praegu on veel. Ajajakirjanduse juurde tuleks kohe uuesti veel ka tagasi, aga kuulame siia vahepeale ühe lühikese muusikapala, et see on Tõnis Mägi. Lugu kannab pealkirja romanss ja sul oli ka mõte, miks sa selle välja valisid? See laul on kirjutatud Mikk Mikiveri kolme lavastuse jaoks ja Tõnissoni mängistel tuusen Bachi ja selle lavastuse jaoks selle kirjutluse selgub, et need on Villu Kanguri sõnad. Ja see ühel hetkel pani mind mõtlema, miks need lood on niisugused raamatus siin surnute raamatus. Et üsna palju on sellesse sama Villu Kanguri tekst, aga, aga just nimelt Tõnise lauldud tekst ütleb seda, et saatus laob sulle kas seanssi ja kui sa kaar Ta ei näe siis valuromanss ja ootama jää. Äge, eks ma olen oma ellu nii elanudki. Romansi valamine ei tähenda seda, et sa pead tegema laulu, kirjutama luuletusi. Aga see on loominguline tegevus, on romanss kui selline, kui sa teed jalutuskeppe puust, see võib ka olla see romanss, sa ootad oma elusündmusi, inimest, kes sulle külla tuleb, oota, ära kannata. Ja see on ainus võimalus leinast pääseda. Ma ei tea teist võimalust, kui on väga valuks, noh siis siis lihtsalt niisama puid lõhkuda. Nahk, eks see ka leevendab, et tegevus nagu leevendab sinu valu. Aga kui sa suudad selle kuidagi loominguliselt, et noh, kui sa suudad midagi luua uut siis on kergem. Aga kuulame siis Tõnis Mägi lugu, romanss. Nendes ma le põlki. Laobsul. Ma ei ole see Siis laob sulle Saad sla sulle padja? Sild. Vaalaluud. Jätkub saade, loetud ja kirjutatud, mina olen Maarja Vaino ja minuga koos on Margus Mikomägi ja räägime tema raamatust, mis kannabki pealkirja Surnute raamat. Ja jäime ennem muusika kuulamist pooleli selle juurde, et ajakirjandus on, on ka looming ja hoolimata sellest, et tegelikult liikusime sealt seoses selle kuulatud muusikaga natukene teistele radadele. Ma tuleksin siiski natukene selle teema juurde tagasi, sellepärast et, et kui me võtame nüüd selle ajakirjanduse lahti nagu kaheks sõnaks siis nagu juba enne, kui märgitud, et see surnute raamat iseenesest on ka tükike kultuurilugu ja ta jäädvustab, tegelikult ma ütleksin ka mingisugust ajastut, mitte ainult nende inimeste kujul kes on siia pandud, vaid ma ütleksin, et ka mingisugust tegi nähtuste või hoiakute või meeleolude kujul, et et mida ju niisugusel kujul enam ei ole olemas juba seetõttu, et aeg on muutunud, et see aeg ise on muutunud. Ja, ja üks asi, mis mind jäi omamoodi ka kummitama sellest surnuteraamatust, oli see, kui sa nii mõnegi ennekõike näitleja puhul rääkisid nende häälest. Et kui me tõesti selle oma saate puhul võime öelda, et meie hääled jäävad kuhugile lõpuks mingisugusesse Ki kosmosesse siin sõltuvalt, kus neid faile hakatakse tulevikus hoidma et nad jäävad kuhugile sinna, siis siis just see inimese mäletamine, tema inimest saab, ei mäleta ta nime kaudu ja hääle kaudu tegelikult võib-olla kõige rohkem. Et kuidas sulle nagu tundub, et kas need näitlejad nüüd, kellest sa räägid, kellel on nagu olnud selline väga, väga meeldejääv hääl väga kenasti kirjutatud, kui Tõnu Aav suri, siis tuli järjest inimesi, kes mäletasid tema loetud onu Remuse jutte. Et kas sulle tundub, et, et see hääl on midagi niisugust, mis jääbki siiski nagu pikemalt kõrvu kõlama. Kahtlemata ja napa häälest jutt siis Tõnu Mikiver tuleb mulle meelde, kes jäi oma oma venna Miku hääle varju. Küll aga Tõnu, see, kuidas Tõnu luges luuletusi vikerraadio keskööprogrammides. Kui ma olin noor ja Tõnu luges Nonii loodusfilmidele autori teksti ja ja seda ei tee järgi. See ei ole tühis jääl. Oskab vait olla ja siis häälte ja no vot, see on kunst, häälam, kunst, see on nagu laulja puhul täpselt sama lugu. Mõni hääl on tavaline praegu. Siin mul ajakirjanike välja küll on palju koledaid hääli ajakirjanduses, sest Bodgestid on nüüd see põhitegemine ja, ja seda teevad kõik. Ja, ja ajakirjaniku hääl tavaliselt ei ole koolitatud ja kõik, kuna ta võibki olla hea ajakirjanik. Aga kui see hääl on niisugune terav ja kogu aeg terav, et vahetuvad, aga toon jääb, siis ma panin selle kinni. Lihtne. Ja no mina olen tegelikult mõelnud palju selle üle, kuidas hääl on niivõrd eriline osa inimesest, mis tõesti on võib-olla kõige kirjeldamatu osa inimesest, kui seda häält ei ole kuidagi salvestunud, sellepärast Tammsaare häält ju meil ei ole. Et meil on ainult Tammsaare tekst, et, et tema küll luges oma oma loomingut ette raadios, aga need kõik salvestised sõja ajal hävisid ja on küll kirjeldusi, missugune Tammsaare hääl oli, aga see ei tähenda mitte midagi, sest et seda on ju võimatu, on tegelikult seda tämbrit, seda täiesti isikule oma ainuomast tämbrit nagu järele teha või ette kujutada või, või välja mõelda. Ja, ja seetõttu ma hakkasingi mõtlema, et kui ma esialgu jäin mõtisklema selle inimesed, kui me inimest tahame nagu mälestada või teda nagu meenutada, et võib-olla see kõige olulisem osa on see inimese nimi, et see on nagu see, mis juda kõigest muust maailmast eristab, et see on tema esimene nii-öelda identiteet on tavaliselt inimesel, tema nimi. Aga et kas, kas võib-olla see hääl on, on isegi veel isikupärasem osa inimesest? No aga kas nii ei ole, et noh, näiteks räägime Tammsaarest, siis Tammsaare hääl kõlas Jaan Toominga lavastuses põrgupõhja uus vanapagan. Ja kõige paremini edastas seda Lembit. Ja ei, no eks meil selles mõttes kirjanike puhul tõesti ongi see, et ülekantud tähenduses tema hääl kõlabki ju tema loomingus lõpuks ei olegi oluline, et me teaksime tema isiklikku häält, aga lihtsalt see näib olevat inimesest selline jah, väga-väga temale ainuomane nagu oma omadus. Mull. Kuidagi tuleb meelde just teispoolsusse läinud Marri Tarand, kelle hääled igalt poolt ära raadioinimene, eks ka koolitanud oma häält või noh, võib-olla on ka sündimisel kaasa antud, aga üldiselt hääl ka kujuneb inimesega koos näitlejal ka kujuneb hääl välja. Ita Ever räägib, kuidas ta oli kehva häälega ja piiksus ja ja milline hääl täna on? Mari Tarandiga veel, kuna ta. Silmadega, aga ta hääle järgi tundis särada kord ka teatris kohtusime, rääkisime. Ta ütles seda häält ei unusta, aga siis tabloo näed, ei vaatangi, kuulis häält, ütleb ootama, pean talle ka tere ütlema. No kui täpne hääle äratundmine. Ja, ja seetõttu mulle tundubki, et selles raamatus ka on, on just see ka kuidagi nende nende häälte meenutamine on üks osa sellest ütleme siis mälust, mis, mis. Tean jälle, mis teatrist alles jääb, kui me näitlejate juurde läheme, inimesest ka tegelikult noh, no ükskõik, millistest inimestest. Et kui rääkidagi mälust kirjutatud tekstid, pildid, eks ole, inimese nimi, aga see hääle mälu, et kuuledki, mingisugust mängitakse, midagi, et keegi kohe ütleb, oh, see on nüüd see, et ma tean küll seda häält. Vaat et tegelikult see on ka üks, üks hästi oluline oluline osa, aga kuna meie saateaeg kipub väga kiiresti minema ja, ja lõpp on varsti ikka sellel saatel lähedal siis ma tahaks tähelepanu juhtida veel ühele väga erilisele järele süüdele selles raamatus, mis on minu meelest tõesti väga aktuaalne kogu aeg ja ja läks mulle samamoodi hinge, nagu need mõtisklused nendest inimestest, kellest sa kirjutad. Ja see on järel, hüüa Raplas tapetud linna puudele. Puudega on sul ju tegelikult samamoodi isiklik suhe nagu, nagu inimestelegi. No ikka ikka seesama. Nüüd on selle kohta öeldud, et eestlaste hingestatud ilm, kõik on elus ja eristas eestlasi suurrahvastest päris kindlasti teadmine, et kõik elab kauem, vähem aega, aga ta on elluks. Taim on elus. Mina vaidlen bioloogiaõpetajate ja bioloogidega, et kivid on kaelus. Nad ütlevad, et see on ikka elutu loodus ja ja kivi peal kasvanud sammal ja kivi peal on ellugi seal ma ei ole sellega nõus, aga, aga ma ei, ma ei oska seda teaduslikult põhjendada. Miks? Mulle tundub, et kivi on väga palju näinud nahka meist kindlasti palju rohkem. Miks neile meeldib meie pankrannik, miks me käime vaatamas kaljuseinu meie oma kaitsev seinu? Lihtsalt, et ta on ilus ja värviline seal seal peal on kuskil mingisugused sisemised lained, mida sisemist väljad võib-olla, mida me alateadlikult tunneme? Mäks lõpuks pannakse surnu ajalegi hauakivi, sest see kestab palju kauem, kui, kui. Ma ei salli, kui värvitakse, kivi. Otsis siis tapetakse kivi ära kui rohu. Siin on olnud niuksed lained, kui linnas värvitud niimoodi õlivärviga õudsalt kole ja ei meeldi mulle. Ja puude kõrval, teine niisugune ikkagi jah, niisugune essistlik mõtisklus kannab pealkirja hinge võti vanatühi eestlastele tuleb järele Uuld empty. Et põrgupõhja vanapaganast juba rääkisime, et et kas see tundub sulle ka, et seal midagi midagi väga eestlastele ainuomast. Ma küll arvan jah. Et ega, ega suuna pagan eestlase jaoks ei ole juurusele kurivaim kuidagi nii on kujunenud üks osa meist kuri ilm ja hea ilm ja, ja allilm ja pea, allilm ja noh, ma arvan, pärismaalased, väikerahvaste pärismaalased, noh, nad kõik on seda tajunud üks tervik ökosüsteem, kui tarku sõnu kasutada, elu on ju ka ökosüsteem teistmoodi olla ei saa. Sedasama. Et see meie tänane kokkusaamise hetk võib-olla meie tuleviku mingi noh, tulevikus võib midagi juhtuda sellest, et me siin vestleme. Mida, ei tea ju ei prognoosi, et aga küllap sellel meie elus on samm ei ole lihtsalt töö tegemine, ma töö pärast tulin, ma tegin ära ja aitäh. Et miks ma tahan, et need lootsin ühtede kaante vahel on ega, ega ma ei taha. Ma küsin endalt, aga ma ei taha seda päris kõva häälega välja öelda, miks ma seda olen teinud, sest see tundub jälle kuidagi lõplik. Allhoovusi, miks ma seda teen, kaasa arvatud edevus kaasa arvatud, soov ennast jäädvustada, kõik need üsna lihtsad ja millest ei räägi suured mõtted ja kõik. Aga need ka. Ja samas, kui me siit aknast välja vaatad, me näeme natukene merd siis no mis igavene see inimene ikka on raamat või kui ajastu või selle taeva ees olemine. Me kõik noh, väga tolmukübemed kui tolmukübetki. Aga see on. Meie elu ja tolm pidi ikkagi olema igavene selles selles Me võimelist kindlad olla. Turri aga no loodame siiski, et oleme ise natuke rohkem kui tolmukübemed, kuigi see on ka täiesti filosoofiline lähenemine, et inimene kui tolm, aga ma korraks hüppaksin siiski veel veel konkreetsemate inimeste juurde. Minu meelest kõige rohkem kordub selles raamatus sul Andrese esini nimi. Ta käib läbi väga paljudest lugudest ja mulle väga meeldis, see oligi vist tema enda kohta kirjutatud loos, kus sa ütlesid, et, et Andrese esin õpetas sind nägema luuletusi kui elusolendeid. Et luuletused on, mitte mis vaid luuletused on, kes ja päris paljudes kohtades oled, oled ka erinevad erinevaid luuletusi tsiteerinud ja neid siia nagu vahele pannud. Ja kui nüüd mõelda, siis koguja raamat, mille sa oled mõnes mõttes võtnud selliseks motoks või mis otseselt mitte motoks, aga, aga selliseks all hoovuseks sellele, sellele raamatule. Ega seegi mõnes mõttes on ju poeesia, et, et võib-olla niipalju veel siin saate. Lõpetuseks jõuame, et küsin su käest, et mis sind, mis sind selle koguja raamatu juurde juhatas või miks just see on niisugune natukene selle raamatu noodivõti. Ma ei oska sellele vastata, ma ei ole sellele mõelnud, lihtsalt koguja raamat, jah, kuidagi hästi-hästi ammu-ammu, et millal see mulle pihku sattus, kes seda võis öelda. Ta kordagi ei püüdnud mind pöörata religiooni ja ei sundinud seda, aga ta oli küllalt pika minu eluperioodi kuidagi kõrval. Ja äkki äkki Andresel on kogu ja filosoofiline, et see võiks nagu mulle sobida lüüa, see sobibki mulle, see sobib kõigile, kui viitsite lugeda, noh, ta on võrdlemisi valus. Muidugi on, on see, et sellistadel kirjutab Ja aga samas on selles ka oma oma niisugune lootus, et et mulle endale tundubki, et tõesti praegu on meil selline pime aeg, soovitatakse jälle kodus istuda. Täitsa surnute raamat on, ta on ikkagi natukene ka selline mediteerimise raamat, et ta ei ole kindlasti raamat, mis võtan, nüüd loen läbi kaanest kaaneni, et nagu peatükkide kaupa. Ta on ikkagi raamat? Jah, nendele, kes tunnevad konkreetsete isikute vastu huvi, on ta võib-olla nagu selline isikulooline raamat, et saab natukene jälle midagi teada või mingid mälukatkeid ja nii edasi. Aga teisest küljest on ta ikkagi ju ka mõtisklus inimelu üle tervikuna ja millal siis veel selle üle mõtiskleda, kui tõesti praegu novembris kui on, kui on hingedeaeg? Ma arvan, et me peame selle selle tõdemusega, selle saate ka lõpetama. Aga Ma paluksin sul siiski veel enne sisse juhatada see lugu, mis jääb meie saadet lõpetama. Jah ins tee, Erkki-Sven Tüüri, Artur Alliksaare sõnadele tehtud tehtud laulus antideoloroosum ja, ja 83 ma vaatasin, järgi, ilmus plaat selle looga noh, 80. võis, võis juba kuskilt mulle jõuda, seesama tekst ja peenelt nimetatakse proge-rock ja seda muusikastiil. Aga see on muus ka seal on nüüd kõik koos nii muusikaline vorm kui sõnaline vorm ja üsna täpne arusaamine maailmast. Ja üsna täpne Alliksaar, kes ilmselt ei olnud kõige norm mees, kui selle mõtte reaa kirja pani sellisel kujul. Keha on midagi maailmas pole kaduv. Kõik naaseb kaudu kummalisi radu. Surm ainult olemisest, teisretk. Aitäh saatesse tulemast. Näitleja, teatrikriitik ja ajakirjanik Margus Mikomägi. Saade oli loetud ja kirjutatud MINA OLEN Maarja Vaino. Ka. Surmasaal. Kalliks läks jooksu ja. Doosi.