Vikerraadio. Loetud ja kirjutatud. Tere kuulama saadet loetud ja kirjutatud. Minu nimi on Valner Valme ja mul on siin laual kaks äärmiselt kauni kujundusega raamatut, aga mis veel tähtsam on see, et mul on siin laua ümber ka nende raamatute autorid ja jutt Don sellistest teostest nagu Piret Raua kaotatud sõrmed ja Ülar Bloomi armukadeduse Loperg, unenägu ja teised. Tere, Piret, tere Ülar. Tere. Kõigepealt ma küsisingi, et kuidas need jutud sündisid ja kuidas selline jutukogu kokku sai. Alustame Piret sinust. No kõigepealt ma võib-olla sissejuhatuseks ütleksin, et kõik ju teavad sind eelkõige lastekirjanikuna ja loomulikult ka kunstnikuna. Aga üha enam viimase paari aasta jooksul ka täiskasvanutele kirjutava kirjanikuna. Ütle kõigepealt, mis vahe seal on, kas kirjutada lastele või kirjutada meiesugustele. No väike vahe ikkagi on aga, aga nii põhimõtteliselt nagu ajutegevus või see, et sa istud selle arvuti taha ja nagu mõttega millegagi tegeleda, et see on sama, et isegi noh, eeldatakse, et see vahe on suurem, kui, kui ta võib-olla päriselt on. No sul on siin sellist lastekirjaniku kogemust ilmselt läinud ka vaja, sest need jutud on äärmiselt fantaasia. Ja ma arvan, et selleks ei olegi vaja lastekirjaniku kogemust, selleks et fantaasia oleks, et pigem on see, et fantaasia on minus võib-olla alguses olnud ja siis ta nagu lihtsalt väljendunud alguses nagu nendes laste juttudes ja nüüd miks mitte seda kasutada ka täiskasvanutele mõeldud proosas et sugugi mitte kõik lastele kirjutatud lood ei ole ju fantaasiaga nagu seotud, et, et vastupidi, et ma arvan, et rohkem isegi kirjutatakse lastele selliseid realistlikke ja lastelugusid. Ülar sinu jutukogu koosneb osalt varem juba Loomingus ilmunud lugudest ja siis oled sa kirjutanud neile veel lisaks. Aga rohkem teatakse sind ju luuletajana, sa oled võitnud oma iga luulekoguga mõne tähtsa preemia ja selles mõttes kuidas sa hakkasid siis selliseid jutukesi tegema. Ega ma ei oska sellele küsimusele täpselt niimoodi vastata, et olin luuletaja ja nüüd kirjutan proosat. Tegelikult ma kirjutasin jutukesi ka kuskil vist 90.-te aastate lõpul ja loomingust nüüd ilmus mis tükki neli ja kuskil vist sirbis mingi jutt, aga ma neid ei pannud sellesse kogusse. Kogun isegi küllaltki pika aja peale saadud. Et ma kirjutan suhteliselt harva ja selleks on terve rida põhjuseid. Ja lühivorm võib-olla ongi selline, mis ikkagi võimaldab kuidagi kuidagi mingi asju haarata vähema aja jooksul, aga mitte tingimata vähem põhjalikult. See ei tähenda, et ma nüüd luuleta enam ei kirjuta, ikka kirjutan, aga aga tõepoolest kuidagi see rõhk on läinud. Loo peale. Piret sinul on just selja taga kaks romaani ja kas neid lühijutte oled kirjutanud nüüd lühikese aja jooksul või need on sul siin küpsenud ikka tükk aega, sest sul on siin tulnud igal aastal ikka mõni teos ja viimati ongi kaks romaani. Jah, et ma olen tõesti viimasel ajal palju kirjutanud, osalt sellel põhjusel, et ma olen ju see põlatud kirjanikupalga saaja, et ma nagu tunnengi mingit sisemist kohustust, et kuivõrd mind selle kirjanikupalga peale valiti, et siis tulebki kirjutada, et sinna on igal aastal niivõrd suur konkurss, et see justkui noh, kasvõi nende kolleegide suhtes, kes oleks ka tahtnud seda saada, et siis kasvõi juba nagu nende ees oleks nagu inetu, et kui ma siis selle seda palka saades, Ma ei kirjutaks. Aga see on jah, tõsi, et nüüd enne oli kaks romaani ja siis ma tahtsin nagu teha natukene midagi, midagi muud või midagi teistsugust, natukene moodi. Naiivselt arvasin ka, et lühikesi lugusid on ehk kergem kirjutada, et see romaani kirjutada. Meil on selline emotsionaalselt üsnagi võhmale. Et sa tõesti elada oma nende kangelastega päevast päeva, kuust kuusse koos ja ja lõpuks võtab see ikkagi kaunikesti läbi jänes siis nüüd ma nagu lootsingi, et äkki nende juttudega on lihtsam, et, et saab noh, ükskõik kui palju õhku jätta nende lugude vahele. Nii et alguses, kui ma esimese loo kirjutasin, siis ma arvasin, et see protsess noh, et see saab olema tunduvalt pikem kui sa, kui ta lõppkokkuvõttes välja tuli, et kui see esimene lugu oli nagu ära tulnud, siis ma ikkagi sattusin mingisuguse soone peale või et seal tegelikult läks ikkagi peaaegu nagu romaani kirjutamine, et ma olin nagu nagu selles lühivormimaailmas järsku kaelani sees ja ja ühest loost nagu sündis mingisugune järgmine idee ja et ma ise arvan ka, et seda kogu on võimalik mingil määral lugedagi, nagu siis ühte ikkagi terviklikku raamatut. No siin mõni lugu on ka selline, mida natuke kaugemalt pihta hakates pisut laiendades võinuks paisutada romaaniks, näiteks kus on need kaks vanaprouat garderoobitädi. Et seal on nagu sellist kihistusi mitu ja seal on seda üllatusi. Väikse loo jooksul tekib ka päris mitu. Noh, aga see on ju ainult tore, kui väikse loo sees ka üllatusi leidub, et ei pea neid tervest pikast romaanist otsima. No Ülar, sina ütlesid, et lühijuttu peab panema sama palju tegelikult kui romaani, aga lihtsalt mida sealt välja jätad, mis sa oled välja jätnud näiteks. No ikka väga palju, ma võtan natukene eeskuju Ühes raamatust, mida ma kunagi tõlkisin, see on Ita Lugalvino Ameerika loengud kus ta kirjutab sellest, kuidas võiks kirjutada 21. sajandi kirjanik. Ja ta alustab kohe kõigepealt sellega, et mu esimene loeng on teemal kergus. Et ta on terve elu tegelenud raskuste mahavõtmisega omaenda kirjatöös. Mulle tundub, et üldse, aga lühijutus eriti ei saa olla üleliigseid asju, mis ei tähenda, et see võiks olla keerukas, aga ta peab olema ikkagi kuidagi minu meelest ökonoomne. Ja see ei tähenda, et seal ei oleks terve maailm taga, ükskõik kui lühike mingi asi on luuletus ka seal on ikkagi terve. See on, mis seal taga on palju laiem kui see, mis seal sees on. Aga samas ta peab kuidagi olema tähendab kuidagi mingisuguses mõttes olema suletud ikkagi ka iseendas. Kuidas sa kirjandusõppejõuna õpetad, et kas ikkagi peab olema novellid või lühijutul? Point ei, ma ei õpeta seda, ma arvan, et kirjutan, ta võib väga erinevalt. Kui on point, on tore. See on alati tore, aga väga sageli viimasel ajal ka sellist kirjandust, kus, eriti nagu isegi ei, ei ole poent või, või, või seal võib-olla lihtsalt mingi puhas kirjeldamis rõõm või mingid mingid imelikud kujundid, aga need peavad olema suhteliselt täpsed, et nad ei tohi olla laialivalguvad. Olen ka siinkohal midagi väga hea. Ülar Ploom Inga nõus, et, et see point on tore, kuid on aga et see ei ole ju siiski loo juures nagu kõige olulisem, et kõige olulisem on ikkagi nagu see, mis noh, nagu selle loo sees on või see mingisugune mõte või mingi vaid vees, et mis ta kirjandusüldisemas mõttes ka, et. Nojah, see oli mul selline provotseeriv küsimus, muidu muidu oleks rasa ütleme võib-olla selline klassikaline eeldus, mida ma mäletan, et minul vähemalt koolis kirjandustundides õpetaja, et kaheksakümnendatel aga see oleks minu meelest oleks võib-olla siis sellise materjali raiskamine, milleks siis kõik see ülejäänud jutt seal on, kui tähtis on ainult lõpp. Et sellega ma nõustun ja pealegi näiteks Ülar, sinul siin selles loos Chintsija volinate naine, see on pigem nagu muusikaline tööd või lühifilm või, või hoopiski maal, et point seal otseselt ei kooru. Küll aga minu meelest on päris hea point on selles nimiloos armukadeduse lapergune nägu. Et siin ju ikkagi on selline lõpuvääne, tuleb peale asjale. Aga mida ma lõpu väände kohta ütlema jah, tõepoolest, et kui sa vist pokatsiolon, üks selline novell seal kuuenda päeva lood kus lühidalt öeldaks teravmeelseid asju, millele on oma iva ka. Ja seal oli üks, üks tüdruk, ilus tüdruk, üks ilus noor naine, kelle arvates kõik inimesed olid Eblakad ja rumalad ja ebameeldivad. Ja siis tema sugulane, oli see onu või keegi teine, ütles, et. No vaata peeglisse. Ma enam seda brändi sõnastust täpselt ei mäleta, see oli palju, see oli, see oli palju peenem ja ilusam, aga no ikka peeglisse tuleb vaadata, et et see näiteks Michel Fuko, kui ta kirjutab Butoopiatest jahetelotoopiatest, siis ütleb, et peegel on korraga selline koht, kus on utoopia, sest ta pole mitte kuskil. See ruum seal on illusoorne. Aga teiselt poolt nüüd tagasipeegeldus on reaalne, sest see, kes ennast peegeldab, ta asub reaalses kohas. Ja muidugi ta näeb ka ühte poolt vasakul ja parem, lähevad vastupidiseks ja nii edasi. Aga see, see muutub, et see peeglisse sa mõnes mõttes nagu peeglisse vaatamine. Nii aga me räägime peeglitest ja lühijuttudest edasi pärast järgmist muusikapala, selleks on spaakal division ja to feel Embreist. Jätkub saade loetud ja kirjutatud ja koos minuga on stuudios Piret raud ja Ülar Ploom. Me räägime värsketest jutukogudest. Kaotatud sõrmed, Piret raud ja Ülar Bloomi armukadeduse lapergune nägu. Piret mõni nendest lugudest on ikkagi selline, mis on ühtaegu traagiline ja koomiline, aga kuigi me siin poendi olulisuse hävitasime eelneva saateosaga, siis ma ütleksin, et see hamstri lugu, uus naaber jah, et see asi on ikkagi selline päris päris jahmatav ja mõjuv lugu, kuidas sa oled doseerinud siin? No ütleme, see raamat võib ju natuke süngena tunduda, aga siin on sinna oma huumorimeel ka, et ilma selleta ükski kirjandusteos ka päris nagu ei mõju, et siin peab olema kihte rohkem kui üks. Ja nii ta on, aga nagu see on, ma arvan, et see on mingi mu enda pilk ka elule, et olen nagu isiklikult ka üsna selline melanhoolne inimene ja siis selleks et selle ümbritseva maailmaga toime tulla, siis nagu tunnen, et ilma huumorit ei saa, et et see on ilmselt siis peaks nendest lugudest samamoodi välja tulema mingi mu enda eluhoiak või. Teine asi on veel see, et et mu käest küsitakse väga palju seda, et kumb siis oleneb, kas ma olen rohkem kirjanik või kunstnik et siin lugude puhul ka või üldse kirjanduse puhul tekstide puhul ma olen nagu märganud, et tihtipeale mu kolleegid nagu võib-olla rohkemgi kirjanikuks kui iseennast, et nad leiavadki inspiratsiooni tihti mingisugusest tekstist või või, või sõnadest või sõnademängust või et selle koha pealt olen ma ise nagu hästi palju kunstnikke, et mind inspireerib või käivitab tihti hoopiski pilt või mingisugune siuke. Nojah, pilt ongi võib-olla õige sõna. Et ka näiteks filme vaadates, et ma ei jälgi ilmtingimata stsenaariumit, vaid rohkem seda operaatori tööd. Ja ma ise nende juttude kohta ütleksin ka, et nad on küllaltki noh, võiks öelda visuaalsed jah, et alguses. Et võib öelda, et eks siin on juttu väga mitmetest erinevatest tegelastest, et erinevatest karakteritest, et need, et karakterid on justkui siis noh, nagu see, mille ümber see ülejäänud maailm keerleb. Kui ma kirjanduse peale üldisemalt mõtlen, siis ta on tegelikult ju temas on kõikides kunstiliikides on midagi sarnast, et mingisuguseid rütmid, mingisugused meeleolud. Aga kui ma ise kirjutan või kuumaga kellegi teise teksti loen siis ma väga tihti võrdlen seda just nimelt kujutava kunstiga, et võiks ju ka muusikaga võrrelda, et seal on oma mingi Kressendojaati, minu endo aga minu jaoks jah, kuidagi tekivadki tihtipeale mingi võrdluspilt või kujutluspilt mingisugusest joonistusest, et kas autol on siis midagi joonistanud detailsemalt või on ta midagi teinud õrnema pliiatsiga või tugevama pliiatsiga. Et ma lugesin ka Ülar ploomi sedasama jutukogu üsna äsja, enne kui ma siia tulin. Ja mulle väga meeldis see, et siis tema puhul mulle just tundubki, et see oli selline mingi õrna niux, sellise pastelse pliiatsiga joonistatud lood. No rääkides joonistustest, siis see, et sa oled kunstnik paistab sellest raamatus kaugele alates kaanest kuni siin vaheillustratsioonide, nii, mis on abstraktsed ja tundubki, et see on ka kunstniku kirjutatud, sest siin on noh, näiteks inimeste füüsisesse suhtutud üsna vabas vormis ja see, see eeldab mingisugust sellist piltliku nägemist. Ja need on, mitmed lood, on siin nagu sellised kunstiteosed või siis lühifilmid. Kuigi filmiks oleks üpris kulukas teha, aga animafilmiks küll pean silmas näiteks seda tüdruku kleidi, Lugusin. Jah, jah, see on ka küllaltki selline visuaalne lugu tõepoolest. Visuaalil on tähtis koht, nii, aga sinu käest, Ülar, ma tahtsin ühte teist asja küsida, et sul on siin palju lugusid, kus sa oled justkui ise jutu sees, et noh, minategelane võib olla kes iganes, aga kuivõrd sa siin kirjeldad ümbrust ja Tallinna Ülikooli ja tööd selles, siis võib ikkagi aimata, et sa oled sina. Kuivõrd seal on sind alati, võib ju autor taganeda, teise on üks teine inimene. No mina usun küll see, et kirjutaja on alati kuidagi selles sees, milles ta kirjutab. Kindlasti on need asjad fiktsioon ja kindlasti on need asjad reaalsed. Samas mitte tingimata, mis on niimoodi juhtunud? Paljud asjad oleksid võinud niimoodi juhtuda. Et see kujut teldav või see kujutlusmaailm ja ja reaalne maailm, sisemine maailm ja see välimine maailm, et nad on üksteisega seoses, aga nad ongi siin imelise sihukeses imelikus ja imelises seoses tahtsingi Pireti käest küsida absurdi kohta. Et kus absurd siis on, et kas ta on nagu nagu maailmas või see absurd on kuskil selles, kuidas meie, seda näeme. See, kuidas me seda välise maailmaga kokku viitme, seal tekibki sageli absurd. Absurdseks läheb eriti siis, kui keegi teine viib seda teistmoodi kokku. No siis saab eriti nalja. Ja küllap need niisugused välise ja sisemise maailma kokkusaamised ongi selles kirjutatud maailmas siis kokku saanud. Et küllap sealt mind on. Ja paratamatult mina, vormilood noh, nagu tingimata seda, et see rohkem esile tuleb, aga ma ei arva, et seal tuleks seda rohkem esile kui nendes, kus on kellestki kolmandast jutt. Dante ju ka kõndis oma loodud põrgus ringi oma nimega mis ei tähenda, et põrgu täpselt sel kujul tema ümber olnuks ja noh, Eestist on, on üks näide, kes kirjutab nii-öelda endast, on, on Peeter Sauter meie eelmise saatekülaline ja kes on ka öelnud, et see on ikkagi laiendatud mina, et ega, ega seda, seda mina ei pea ju ühest küljest peitma, aga see annab minu arust just ühe sellise vabaduse juurde, et sa võid sinna panna ka ennast lisaks sellele välja mõeldisele. Et ennast peita ei ole ka vaja. Ei, ma ei arvagi, et vennast üldse saabki peita, eriti, kui keegi su vastu huvi tunneb, siis ei saa, enda eest ei saa eriti peita ja teistest ei saa ka ja tõepoolest, et kas see ongi vajalik? Mis ei tähenda muidugi seda, et peaks ennast paljaks kiskuma. Et nendes lugudes paratamatult on ühtaegu enda paljastamine, jända katmine samuti ega erootika ka nagu sellel põhinebki. Paljas on nagu part ütleb, vähem erootiline kui seal, kui ihu kuskilt riide vahelt vilksatab. Ma olen sellega täiesti nõus ja teatud salapära peab jääma lühijutu. Ütle, Piret, millises jutus on siin kõige rohkem sind ennast või, või kuhu sa oled nagu pannud oma mingeid selliseid? Noh, ütleme siis avaldanud isiklikke saladusi? Tähendab, see kõige viimane lugu, Ahed ja ülejäänud on jah, et oleks ma need tegelased, et siis oleks ikka juba päris hirmus. Et jah, et mina, vastupidi, proovisin just minna siis mingisuguste teiste tegelaste sisse, et kes ei ole sugugi kõik meeldivad ja siis proovisin seda maailma nagu peegeldada nende väljamõeldud tegelaste silme läbi. Aga noh, samas loomulikult, et ilma nagu autori mingisuguse kogemuseta siiski vist ükski lugu ei nagu paljalt väljamõeldise peal ilmuda tekkida ei saa, et et eks mingit pidi on kõigis neis võib-olla jah, mingit mu enda isiklikku kogemust ka sees. Aga jah, et nagu päris mina võib-olla tõesti kõige viimases loos ainult tramm on selle nimi ja lühike selline natukene rõõmsam lugu seal raamatu lõpus. Kuivõrd need teosed peegeldavad meie praegust aega, mis on, ütleme siis natuke imelik ja ohtlik ja, ja ma ei tea, kuidas ma sellele kunagi tagasi vaatame. Et sinul, see süngus vist natuke nagu harmoneerub, kui, kui see on, kus formuleerida meie meie aegadega selle sügisega. Piret. Ja ikka kõvasti harmoneerub, jah, ma arvan, et nad on kui lähemalt vaadata küllaltki ka sellised ühiskonnakriitilised või noh, see ühiskonnakriitiline on selline nõmedavõitu sõna, aga nagu sisu jääb samaks ja et natuke seda inimeste sellist tumedamat külge on siin on siin küll jah. No minu meelest sinu vabandust, kui ma mööda panen, ma ju ei tea, mis oli sul kirjutades mõttes, aga minul jäi nagu kõlama selline mahlakas resigneeruvus sellest raamatust. Et kas, kas on õige noot, mida ma tabasin. Ei, ma ei tea, võib-olla on sul õigus, jah, ja kindlasti sul on siis osaliselt õigusega. Kuidas saab siis lugejatele öelda, et tal ei ole õigus. Aga ühiskonnakriitikat ma ei mäleta, et mul siin oleks, võib-olla kuskilt, kus mingit otsa pidi on, aga ma arvan, et ma olen tegelenud oma mingisuguste vanade suhetega juba võib-olla lapsepõlvest peale või mis on kuidagi nagu tarvis. Kas endale selgemaks mõelda või mäletada või, või ümber teha isegi lausa sest enam ei mäleta. Ja väga sageli ongi niimoodi, et hakkad ühte asja kirjutama ka, välja tuleb midagi muud. Kuidas see seotud nüüd dressigneeritusega? Ma ei, ma ei tea, mida sa. Las ma mõtlen, selline kerge käegalöömise tunne, et sulle meeldib jalutada ja mittetähtsustada asju üle. Hoo, aga see on mind saatnud lapsest peale, ma käisin vaatamas niidiootlikus ei tunne, kuidas kalamehed kala püüavad midagi jaburat, et tõepoolest ei ole, sa lähed ise, ei püüa kala, vaid sa lähed, vaatad, kuidas kalamehed kala püüavad. Ja kui ma vähegi saan, siis ma lähen õue. Kui Juhan Viiding karjatab eluaeg olen tahtnud õue, siis ma tunnen ennast seal ära ja see on. Ja ma lähen õue ja vaata, mis juhtub. Vaata, mis hakkab juhtuma, mis toimub või ei toimu midagi, ikka on hea olla. Mulle piisab sellest, et see olengi mina tegelikult, et kui see sealt välja tuleks, siis Jahk kirjutan alla. Ma nagu tahaks jah, vahele veel segada ka lugejana, et, et minu jaoks hoopiski selles kogus oli kuidagi et ma ei nimetaks seda Risigneerumiseks, vaid mingiks leplikkuseks, et seal oli nagu leppimist hästi palju. Ja noh, see oli ka minu jaoks hästi meeldiv. Ja ja lugu näiteks üksi koos teistega, see läheb kokku kuidagi meie praeguste selliste suletuse meeleoludega, mis oli kevadel meid jällegi võib-olla ees ootab. Aga kuulame vahele muusikapala, roomioporee, hotell, nota. Aga on kena laupäeva pärastlõuna ja me jätkame saatega loetud ja kirjutatud, minu nimi on Valner Valme ja stuudios on Piret raud ja Ülar Ploom ja me räägime nende mõlema kirjaniku värsketest jutukogudest, aga ka lühijutu kirjutamisest. Üldiselt Öelge, palun, kui palju peaks lühijutt too mahtuma absurdi sellisel absurdsele ajal, nagu meil praegu ümberringi on? Ja kas see peaks olema siis realistlik peegeldus või tuleks elu absurdi omakorda groteskne keerata, kuidas lühijutt mõjuvam on? Piret palun. Vot ei oskagi sellele nagu vastata, et eks see sõltub autorist jäätmis ta omaenda tekstiga ette tahab et praegu niimoodi seda ümbritsevat maailma vaadates. Võib-olla ongi hoopis suurem julgus tükk sinna kirjutis seda absurdi üldse mitte panna. Et siis oled kuidagi nagu erilisem kui elu ise, et elu on nagunii absurdseks iseenesest juba keeranud. Aga kuivõrd mulle see absurdi võti on nagu alati kuidagi lähedane ja armas olnud, et siis nendes lugudes seda absurdi mõnevõrra ikka on jah, et ma ei suutnud kiusatusele vastu panna. Ja kohati on teda jah rohkem võib-olla kui, kui päriselus ja kohati on jälle võib-olla päriselus seda rohkem kui kui minu lugudes. Ma arvan, et need allegooriat annavad selles raamatus kaotatud sõrmed päris hästi edasi neid mõtteid ja tundeid ja olukordi, mis meid iga päev tabavad. Küll aga mul tekkis selline küsimus võib-olla siis kõigepealt Ülarile. Et kui see reaalsus läheb nii imelikuks kätte ära, kas siis hiljutine reaalsus võib muutuda utoopia heaks ja siis me hakkame kirjanduses nägema sellised nostalgilise kunagise hea elupildikesi. Jah, et kui Piret rääkis, mõtlesin Piret ütles, et elus on absurd, et mina olen mõelnud seda, et et absurd on just nagu ilu vaataja silmades. Ja kui võtame näiteks noh, ütleme võtame seal mingi Kafka maailma ma mõtlen, et see oli äkki kas protsess, millest oli film kus on suur Maal inimesi, kes kõik klõbistavad üksteise kõrval. Nad on pikkades ridades ei tõstab pilk, kuhu ja kui nad siis välja tulevad, kui see vist oli nii, et kui seal mingi kelluke käis, siis nad kõik lähevad joones välja nagu vabrikust. Tõepoolest tundub, et see on absurd. Aga kui panna sinna kõrvale pilt nagu justkui kasvõi covidi ajal, et sa istud oma kodus üksinda teisel pool vaatab sulle vastu seal ekraani pealt mingisugune hulk nägusid, kellega sa seda seda niisugust justkui seminari või tundi teed. No kumb see rohkem absurd on tegelikult, et ma arvan, et, et küsimus on ikkagi selles, kuidas me midagi näeme. Naljakas on see ka, et neid viiruse filme tehti siin viimase 10 aasta jooksul ülipalju ja siis jõudis viirusega aitäh selline, mida keegi ei aimanud. Nüüd need filmi enam ei tehta. Vahepeal oli neid igasuguseid nakatumise filme oli Hollywoodis, kus inimesed käisid maskidega, nüüd on see käes mingis mõttes ja nüüd igatsetakse siis mingit mingit muud ulmet juba. Aa, see oli su küsimus, eks ole, et kas võib olla niimoodi, et mingi asi, mis on olnud reaalsus ja tundus võib-olla tol ajal isegi, ma ei tea, kas sa ütlesid, vist ei öelnud, et see on absurd ja nüüd tagantjärgi tundub ta just normaalsus olevat, mida me igatseme tagasi. Et no vot just nimelt, et meil on nagu selle reaalsele Luumile lisaks on alati mingisugune ideaalne ruume eame korraga kindlasti nii reaalses kui ideaalses ruumis. Ja ilma selle ideaalset ruumite nagu see reaalne ruum, ei ta ei eksisteerigi, et me peame teda kuidagi suhestama. Ja antud juhul siis eks ole, me võib-olla läheb see vastupidiseks sellele, mis ta oli, see, mis kunagi tundus olevat midagi kas banaalselt või, või, või, või liiga reaalselt ja korraga tundub, et ah, vaat siis oli see õige õige aeg. Nii et see ideaalne ruum on nagu teatud mõttes pidepunkt mis meie sellises argirabelemises meid ikkagi töös hoiab. Ma arvan küll, et see võiks olla kirjandus ka põhimõtteliselt selleks on ma arvan küll, on ju kultuuri tehtud? Tahakski siinkohal ongi sobiv küsida, mis, mis on teie enda viimase aja lugemiselamused ja mida need on pakkunud? Piret palun. Jah, viha jälle esimesena. Igasugust jah, just, et igasugust on loetud, et need oli, kui nüüd see raamat ilmus, siis kole palju inimesi on tulnud jutuga, et bataat, see meenutab mulle midagi seda ja seda ja siis tulevad kõik oma selliseid elamusi mingeid lugemus kogemusi pakkuma, et sa pead kindlasti seda lugema ja sa pead kindlasti seda lugema, et hästi palju soovitusi on tulnud ja mingil määral ma olen isegi nagu muutunud okkaliseks nende igasuguste soovituste suhteliselt. Et, et miks te arvate, et ma tahan lugeda midagi, mis sarnaneb minu raamatuga. Et parema meelega loeksin hoopiski midagi muud. Et aga üks jah, raamat oli küll, mida mulle soovitati, mis oli samantosheeblini mauh vööd, mis on selline lühijuttude kogumik, et keegi leidis mingisuguseid sarnasusi, et ma muidugi ise lugesin, mingeid sarnasusi ei leidnud, aga aga jutukogu ise oli väga mõjule, väga võimas. Ja siis, kui nüüd eesti kirjanduse juurde tuleb, et siin Ülar Ploom nii raamatut ma juba mainisin mulle nagu tõesti meeldis, see meeldis mingisugune selline kergus ja kuidagi see minategelane oli nii sümpaatne ja minategelasel, seal on veel üks oluline tegelane, olen minategelase naine, kes oli hästi meeldiv, kes aitas siis sellel aitab kuidagi sellel minategelasel olla see mina ja mingisugust balanssi hoida ja tõesti meeldis see raamat ja meeldis ka mingisugune mingisugune loomulik headus, mis oli selles raamatus. Ja kui nüüd sellest headusest rääkida, ma olen kuulnud küll, noh, nagu väga paljusid selliseid seisukohti, lugeja seisukohti, et et neile ei meeldigi lugeda raamatuid ebameeldivatest inimestest, et neile kohe meeldib, kui karakterid on meeldivad, et siis on hea lugemine, kui nad on ebameeldivad, et siis noh, ei lähe mitte et selles mõttes seda kui mu enda luule seda jutukogu lugedagi väga ei soovitaks, sest seal on neid ebameeldivaid tegelasi üksjagu. Aga kui nüüd sellest headusest rääkida, siis üsna hiljuti lugesin ma luulekogu, see on siis Veronika Kivisilla ägem kallani ja öilyn rangei ühine luulekogu, kolm sõlme, kust tuleb see headuse teema, tuleb kuidagi ka väga meeldival kombel välja. Mulle üldiselt ei meeldi, kui noh, mis on ka üsna levinud kaasaegses kirjanduses siis kui selle sellise headusega nagu väga nagu eputama hakatakse või kui kõik on kuidagi kangesti siiras, kangesti armas ja kangesti nunnu, et selle armsuse ja maailma armastamisega on võimalik seda linti ka väga ebameeldival kombel kuidagi üle keerata. Aga nüüd näed see luulekogu, et selles oli küll, kuidagi tundus, see headus tundus ehtsam ja kuivõrd see oli meretemaatikaga seotud nagu erinevate luuletajate siis mõtted merest mere ümber, kõik see maailm neil tiirles siis see oli ka mu jaoks hästi sümpaatne, sellepärast et viimasel ajal on nagu kangesti palju tänu Mikita-le siis räägitud sellest, kuidas eestlased on metsarahvas ja selline puude vahele ennast ära peita ihkav seltskond. Aga siis see mere pool on justkui jäänud poole vähem tähelepanuta, et me oleme ikkagi ju samas mererahvas ka ja avatud maailmale ja tuultele ja lainetele, et siis nii kui selline mingi meremereraamat kuskilt tuleb, et siis. Ma kohe niimoodi heasoovlikult ja rõõmsalt nagu noogutan kaasa innukalt, et see oli tore lugemine ja siis mis mul veel praegu pooleli on, man hoopiski. See kook oli Peterburi lood. Et see on ka nagu tõesti hästi mõnus lugemine kuidagi selles mõttes kosutav, et kui sa vaatad seda kõike, mis nagu meie ümber praegu toimub ja siis kuidagi loed seda, seda varagoogolid, siis sa saad aru, et kuidagi, et miski nagu ei ole, noh, et inimesed on alati niisugused olnud, et see nagu mingil kummalisel kombel kuidagi lohutab, pakub lohutust. Ülar, kui lugemine on ikkagi ka sinu kui kirjandusteadlase ja õppejõukohustus, siis milliseid raamatuid sa võtad kätte vabatahtlikult? No ma tean näiteks, et nende hulka kuulub Tõnu Õnnepalu autorina, see käib ka näiteks sellest armukadeduse lapergune nägu läbi otseselt. Jutus Jaapan, Jaapan, kus sa oled? Et mis sul veel lisaks õnnepalule laual või kapil on ja miks sulle õnnepalu just nii väga meeldib? Jah, see on küsimus, et missugune kirjandus on see, mis mulle tegelikult meeldib. Mulle meeldib niisugune kirjandus, mis väga sageli rääkib. Kas kirjutamisest aga räägib ka mõtlemisest, räägib lihtsalt kujutlemisest olemisest, kuidas Tõnu või kes iganes tal seal on? Asub kusagil ja mida ta siis näeb, mõtleb, kujutleb, mäletab sellel hetkel. Ja vist on õnnepalule ette heidetud seda, et tal ei ole alati sellist lugu. Aga minu jaoks Õnnepalu puhul see pole oluline. Ma lihtsalt naudin seda, kuidas ta kirjutab. Minu meelest ta kirjutab. Nii, nagu ma tahaksin kirjutada. Mul see minategelane ka vist seda mainib. Et kui oskaks, siis kirjutaks nii nagu tema. Ja tõepoolest ma ei ole kõiki Õnnepalu raamatuid lugenud, aga eriti just viimased Loomingu raamatukogus ilmus üks inglilugu, ma ei mäleta, kas oli see surmaingel või kuidas see pealkiri oli. Aga see mind küll väga veetles ja Pariis ja Aaker ja inglise aed ja ja ma võin neid lugeda eestpoolt taha poole või tagantpoolt ettepoole, et see on tõepoolest naudinguline. Aga on veel autoreid ja just lühijutu meistreid väga meeleldi loenile mõnekümne aasta tagant jälle Stefan Zweigi novelle. Või või Ivan puunini hämarad alleed või juba Pireti nimetatud Gogoli lühilood. Mõnikord on niimoodi, et jutud isegi ei meeldi, aga meeldib, kuidas keegi kirjutab näiteks notarisse rotti. Kogumik väga heas, Maria Alanurme tõlkes, kui ma nüüd nimed on täielik paanika, mul enam ei suuda neid mäletada siis mitmed lood mulle üldse ei meeldinud. Aga see, kuidas need olid kirjutatud, see oli väga hea. Aga mu viimase aja lugemiskogemus, mis alles Piret rauda ma ei ole jõudnud veel lugeda, aga ma hakkan kohe-kohe. Mingeid varasemaid jutte olen lugenud küll. Aga praegune raamat, mis mul on siis käes ja mida ma loen siis, kui ma saan, on Endrike vila mattas, on ta nimi kirjutanud võrratu esseer. Romaani tublinesk. Üks kirjastaja, kes arvab, et raamat trükitud raamat on surnute, läheb seda matma Dublinisse või Dublinisse, tunneb suurepäraselt, muidugi joyszi maailmas on siin niisugune fluidum natukene, aga see on pikem asi. Aga praegu ma loen vaat läbi. Jako ja see on raamat siis nagu niisugune Kasistika geistadid kirjanikest, kes on lõpetanud, kas kirjutamise ei ole mitukümmend aastat kirjutanud või ei ole üldse kirjutanud seda, mida nad on alustanud. Ja see on selline vaatlemis sündroom, ma ise mõtlesin selle välja. Aga tõepoolest see on tõenäoliselt selline olemas. Ja see on mulle väga iseloomulik, et Herman Melville üks tegelane on kirjutaja, kes kirjutab pass ümber vaatlemi aga kõikkade teeb niimoodi pika hambaga. Ja kui iga kord, kui talle tehakse ettepanek midagi teha, siis ta ütleb, aiprifenot ma parema meelega ei teeks. Ja seesama lavastus on praegu ka veel Von Krahli teatrilaval pealkirjaga pigem ei, aga kuna ma olen siin saates juba varem korra soovitanud teist korda kuigi tegelikult võiks teist korda ka minna vaatama, aga ma tänan nende soovituste eest, selle saate eest. Selle saate tegid põhimõtteliselt Piret raud ja Ülar Ploom. Mina, Valner Valme aitasin kaasa aitäh kuulamast ja kohtume.