Vikerraadio. Loetud ja kirjutatud. Tere algab saade, loetud ja kirjutatud, mina olen Maarja Vaino ja minuga on täna stuudios kirjanik, stsenarist, näitleja Martin algus tere, Martin. Tervist. Ja hakkame rääkima Martini uuest novellikogust, mis kannab pealkirja tagama. Ja ega siin selles mõttes võib-olla polegi väga pikka sissejuhatust mõtet teistmoodi teha, kui, kui alustadagi kohe pealkirjast. Et see on ju väga mitmemõtteline sõna see tagama, et võib-olla sa natukene avad selle raamatu pealkirja kohe alustuseks. Ja noh, tähendab, kogu selle raamatu sünd algas tegelikult sellest, et mul oli peaaegu 10 aastat tagasi kirjutatud, eks tsirka 30 lehe pikuline pikkune novell või jutustus tagamaal, kus oli sell lõpus ja, ja kui ma oma esimese raamatu valmis sain, siis tuli ajakirjast Looming nagu palve, et äkki ma saan midagi saata neile, mida saaks avaldada ajakirjas. See oli kusagil nüüd ka poolteist aastat tagasi ja siis mul oligi ainult see üks selline 30 leheküljeline jutustus ja see oli selgelt liiga pikk selle formaadi jaoks ja siis ma üritasin seda korra, mõtlesin, et äkki ma teen lühemaks, aga ma ei saanud sellega kama hästi ja ja siis ma hakkasin selle selle ühe loo ümber teisi lugusid mõtlema, et natukene siis ka lühemaid, et mida saaks ka ajakirja saata. Ja kuidagi sealt hakkaski hargnema ja, ja selle esimese loo mingisugune tonaalsus ja see tagama salapära ja ja võlu ja selline metsikus ja, ja mingisugune ürgsus hakkas kuidagi kuidagi juhtima mul seda kätt ja ja need lood ongi kõik mingis mõttes ka siis nagu ühe suurema terviku osad tegelikult, et nad on küll kõik erinevad. Igas ühes on oma mingi konkreetne juhtum või noh, tegelased, eks ole, kuigi mõnes paar tegelast tegelikult ka liiguvad ühest loost teise vahepeal, aga, aga ikkagi need on eraldiseisvad novellid, eraldiseisvad lood ja neid siis seobki seesama, tagama tunnetus, et minu jaoks ta on esma järjes. Esimeses järjekorras ikkagi on see tagama, ta sümboliseerib ikkagi seda, seda paika, noh, see on iseküsimus, et kas ta on nüüd üks konkreetne koht? Mul on küll seal väga konkreetseid kirjeldusi, mida ma ise olen lapsest peale juba seal oma tagamaal, kus ma olen kasvanud, olen näinud, mis on mulle armsad, aga ta võib ka olla selline noh, mingis mõttes ka nagu vaimsem koht selles mõttes, et seal need teemad ja need inimesed läbi 100 aasta, et seal kuidagi omamoodi selline mingisugune minu tunnetus üldse, võib-olla siis nagu eestlaseks olemisest või, või sellisel ääremaal, tagamaal elamisest, nagu me siin tegelikult oleme erinevate, selliste suurte poolkerade vahel selline omamoodi tagama. Ja see tuli sealt küll tõesti väga kenasti välja, et, et see tagamaa on ühest küljest niisugune natukene teistest eraldatud paiku jätnud niisugune just nimelt millegi taga, aga teisest küljest ka tõesti see, et, et nendel lugudel on omakorda oma tagama. Jah, seda ma mõtlesingi, et kui ma selle pealkirja olin enda jaoks kokku leppinud, siis ma saingi ise ka aru, et seal on tegelikult mitmetähenduslikkus ka sees. Ja selle üle mul oli ainult hea meel, et selles mõttes ongi taia mingis mõttes tagamaa ongi ka laiemas mõistes tagama alati. Jah, sest et see kolmas tähendus vähemalt, mis sealt ka välja koorub, kuidagi niisugusel sõnastamata kujul on ju no mitte otseselt nagu tagamaaga sõnad tüvi on sama, et niisugune tagatis või tugimaa või mingi selline tähendus ka kumab tegelikult nendest novellidest läbi ja, ja see 100 aasta mõte on ka selles mõttes tore, et mulle ka kohe kui ma nagu selle raamatu lõpetasin jäi tõesti selline tunne, et, et 10 novelli, eks ole, on siin ja kas on enam-vähem sätitud nii, et oleks kümnendi kaupa. Liigu tegelikult natuke kronoloogilise päris täpselt aru ei saa. Ja ta ei ole niimoodi täpselt aasta kaupa paika pandud, aga aga ta umbes liigub jah, mingi dekaadi tuppa sealt, et ma ise nagu valisingi selliseid noh, sellist ajaloolist tausta, mis mulle endale tundus põnev. Aga just nimelt, et see taust, see ajalugu, need suured sündmused oleksidki nagu mingisuguse kajana kusagil seal nende hästi konkreetsete inimlike lugude ümber, et need, et fookus on ikkagi inimesel ja mulle tundub, et et see tagamaa selline nagu kergem maha jäänud, tõsi ja, ja, ja selline avarus ja, ja, ja kõik, see kuidagi andis võimaluse nagu ka tegelased hästi fookusesse saada, et nad sellesama looduse keskel seal tulevad kuidagi esile hästi oma siis mingi konkreetse probleemi või, või siis teemaga, et seal on nagu noh, need lood on tõesti päris erinevad, et kui mõnes kohas on keegi mingi hästi konkreetse sellise probleemiga jännis või siis on tegu mingisuguse hingelise probleemiga või sellise psüühilise probleemiga lausa mõne mõne tegelase jaoks, siis siis mõni teine lugu on hoopistükkis lõbusam ja seal aetakse hoopis näiteks lõvida. Selles mõttes on ta aga jah, kõik toimub ikkagi selles selle samas samas tagama, siis tagama taustal See levi lugu oli jah, üks üks lõbusamaid samal ajal oli selles ikkagi ka oma väike traagikana sees, sest lõvist isenesest Ta oli ju ikkagi lõpuks natukene kahju. Võib-olla isegi rohkem kui, kui nendest inimestest. Aga kui neid novelle hakata vaatama, võiks nende juures natukene peatuda ka, et nad on tõesti ühest küljest päris erinevad. Just need sündmustikud, kui sellised need olukorrad, kuhu inimesed on sattunud, on, on väga erinevad. Aga teisest küljest neid ühendab. Neid ühendab otsekui niisugune mingisugunegi katkestuse tekkimine nende ellu, et sa kirjeldad elu ja siis äkki juhtub Nende elusat, on see sul, kui sa seda ise kirjutasid, oli see sul taotluslik, et tekitadagi sellist nagu põnevust mis sa sellest niisama kirjeldusest ikka, eks ole, pakud, või, või oli see mingi muster, milles avastasid ise äkitselt, et sa paned need tegelased ju mingil määral ka võimatutesse olukordadesse? Ja see oli mul selles mõttes teadlikult ikkagi mõeldud niimoodi, et hakata seda lugu punuma nii-öelda mingisugusest huvitavast nullpunktist nii-öelda, et kui justkui midagi juhtub, seal ongi selliseid tulekuid ja minekuid sees, et sinna tagamaale satub keegi, et see on siis mingi huvitav külaline, kes hakkab, siis paneb siis peategelase, kes keda me juba oleme näinud nii-öelda mingisugusesse uude või ootamatusse olukorda või siis juhtub sealsamas tagamaal midagi ootamatut lihtsalt, ja siis tuleb see justkui ära lahendada selle loo käigus, aga tihtipeale elus ju polegi päris selliseid püsivaid lahendusi nagunii, eks ole, ja, ja need lahendused ongi sellised. Hetkel ised ja, ja aga noh, mingis mõttes nad moodustavad ühes loos ikkagi mingisuguse terviku või mingisugused, kuhugi jõutakse välja, eks ole. Et selles mõttes küll, et ma, ma niimoodi mõtlesin, sest et mul oli noh, väga suur tung kirjeldada sedasama loodust ja seda, seda ilu, mida ma olen, olen järjest rohkem elu jooksul isehakanud hindama selle oma kodukandi juures, milleks on siis Vooremaa, eks ole. Ja, ja ma mõtlesin, et kui ma nüüd annan ainult voli sellele tungile kirjeldada neid seda ümbrust ja, ja seda loodust ja seda, mis mulle hinge on läinud, siis, siis võib-olla ma jään liiga istuma selle selle kirjelduse peale, et novellis võiks ju olla mingisugune särts või mingisugune puänt, vahel isegi, et siis ma mõtlesin endale ikkagi noh, tähendab, ma ei mõelnud niimoodi, et mul oli justkui kõik valmis mõeldud ja siis ma lihtsalt hakkasin kirjeldama seda, et mul oli mingi tunnetus, et see lugu võiks jõuda kuskile sinna. Ja mulle endale meeldibki niimoodi töötada, et ma päris täpselt ikkagi ei tea kõike, ma avastan kirjutamise käigus ise ja, ja üllatun ja, ja seda ma kõike nagu siis saingi kogeda seal, et selles mõttes, aga see tunne oli küll, et võiks olla seal mingisugune mingi konkreetne sündmus, mis käivitab kogu selle suhtluse seal tegelaste vahel ja selle ümber siis see salapärane, ürgne, natuke ohtlik, isegi selline looduse avarus, mis surub justkui inimese vahel sissepoole, sellepärast et sa selles avaruses Sa ise tuled kuidagi rohkem esile ja seda ma proovisin ka nendest tegelastest siis avastada ja jälgida. Ja see loodus või see niisugune maastik on tegelikult tegelane nendes novellides, et selles mõttes see tuleb sealt üsna selgelt välja. Samal ajal ta on tõesti niisugune, osalt pisut võib-olla müstiline, aga samas päris teispoolsusesse, sa tõid tegelasi viie päris niisugust, Juhani haigilikumistikate sisse ei too ikkagi. Seda mitte hea, et sellist müstikat minu jaoks ongi looduse ilu iseenesest müstiline ja noh, ütleme selline kosmiline olemise ilu lihtsalt, et selles on midagi sellist tõesti, nii ülevat juba, et see on justkui mingi mingis mõttes lausa religioosne kogemus, kui sa jääd, jääd midagi imetlema noh, minu jaoks niimoodi toimib ja tõepoolest, et seal on võib-olla inimeste noh, mis toimub nende tegelaste vahel ja võib-olla mõned mõttekäigud või mõned nägemused isegi inimestele, et nad natuke kalduvad jah, sinna kanti, aga aga tegelikult on tegu ikkagi sellise realistliku loobestmisega ja noh, muidugi kui mõelda, et mõned olukorrad lihtsalt on nii jaburad, et need nagu seesama Lõvijaht või siis või siis mõni väga raske dilemma, mille ette pannakse mõni tegelane, et siis see ise juba natuke võib-olla müstiline Ja üks novell, mis minu meelest on üks kogumiku paremaid, on vist põgenikud, ma arvan. Jah, see on, see on üks nendest novellidest, kus tegelane pannakse vist võimatu olukorra, et, et võib-olla pisut räägiti, kuidas sul see mõte tuli või mis selle taust on. See kuidagi hakkas mind see motiiv kummitama, et on üks, üks vanamees kalurihütt kusagil seal siis nõukogude aja noh, ütleme seal seitsmekümnendatel või kusagil selle selles ajastus ja, ja noh, tähendab kõigepealt see ajastu isegi ei olnud nii oluline, lihtsalt tuli see üks vanamees, kes üksi on seal sedasama kalurihüti, seda on eluaeg elanud tegelikult väga noh, korralikult ja, ja ta ongi ise ka nagu põgenik, et on maailmast justkui ära põgenenud oma keskkonda, mida ta tunneb ja kust ta ei saagi nagu eksida tegelikult mitte millegi vastu, et ta on oma mingisugust lauluraamatut pühaks pidanud ja jumala sõna justkui niimoodi uskunud ja nüüd viimasel ajal on ta elus siis natukene toimunud sellised asjad, mis on ta mis, mis on ta sellest rütmist natuke välja löönud, et kuna ta sõltus nagu venna pensionist ja vend suri suvel, eks ole, just nagu hiljuti ja kõik on lagunemas ja hääbumise kadumas ja, ja siis tuleb tema sugulane. Šarlatan, tule tuleb sellise väga noh, tulusa ettepanekuga, mida ta ei saa vastu võtta. Aga ta pannakse vägisi sellesse olukorda, et ta peab tegema midagi päris julma tegelikult noh, ühesõnaga ta peab kurja tegema, ise, teades lõpuks, et mis seal kõik, kui saab ja, ja mida ta teinud on ja ja see jah, see raskusest selles loos, aga ma mõtlen ise, et kust see lugu tuli, on see, et ma tegelikult kunagi juba päris tükk aega tagasi kuulsin sellist naljaga pooleks räägitud lugu tegelikult sellest, kuidas omal ajal tüssati tegelikult mingisuguseid inimesi, et nad tahtsid Soome põgeneda, aga nad viidi lihtsalt üle Peipsi, eks ole, tagasi kuskile, noh, see oli selline noh, nagu mingi vana anekdoot, võib-olla isegi. Aga ma sain selle motiivi sealt ja, ja minu arust see põgenike teema ja põgenemise ja äraminemise teema on jätkuvalt aktuaalne ja siis ma sain selle lihtsalt sellisesse huvitavasse ajajärku viia. Mõelda sinna sellised ootamatud tegelased ja, ja seesama raske dilemma nagu siis ka sisse punuda, et kuidagi niimoodi hakkas kooruma, et kusagilt tuli mingisugune killuke, mingisugust kunagist naljalugu ja siis sama üsna selline tõsine ja, ja selline hästi kinnine peategelane siis, kes kes peab selle kõigega tegelema hakkama, et ja siis muidugi seesama Peipsi-äärne motiiv sellest rannamännid ja selline Liivia ja siis selline sügisene, selline metalne järv, järve järve kaas ja, ja siis kogu see aura seal ümber, et see kuidagi inspireeris mind ja siis ma üritasin seda niimoodi. Nii täpselt kui võimalik seda kogu seda hoovust siis nagu endast läbi lastes kirjeldada. Ja no see on hästi õnnestunud, sest pärast selle novellilugemist ikka istud ja mõtled ikkagi mõnda aega selle novelli üle, et et kuidagi väga mitmest küljest mõtled nende tegelaste peale mõtled nende olukordade peale mõtled selle peale, et kuidas see kujutab väga hästi seda noh, olukorda inimese elus, kus ta tõesti võib-olla tahab ise minna probleemide juurest ära. Aga, aga need probleemid võivad tulla tema juurde ikkagi täiesti ootamatul kujul ja ta ja ta ei pääse sellest, et, et see on niisugune natukene natuke sellise kloostri ellu sekkumine. Just seal ta ise arutledki lõpuks, et ta tahtis ju maailmast eemal olla, tegelikult kogu elud on tahtnudki ära olla, teda väga ei huvita, isegi, mis riigikord on, tema jaoks on järv oli vend, eks ole, ja kogu see, mis järvega seondub, on tema jaoks. Noh, tema maailm ongi see. Aga nüüd järsku tuleb maailm kohale ja ta ei oska öelda musta ega valget teda lihtsalt pannaksegi mingi asja ette, mida ta peab ette võtma ja et selles mõttes jah, selline. Võib-olla tõesti, et, et et kas sa saad tegelikult maailmast põgeneda, eks ole, niimoodi lõputult. Ja teine lugu tegelikult, mis on natukene sarnane just selles mõttes, et, et kus inimene ei pääse mõnes mõttes selle eest, mis, mis talle järgi tuleb või järele tuleb, on pikem novell, kodutee kus ikkagi ka hakkad sellele tegelasele juba väga kaasa elama. Tegelikult lõpeb väga ilusasti see see novell, et sa võidi seal andudega sellistele optimistlikele optimistlikele, mõtisklustele, kuigi tegelikult on üsna üsna selgelt, kuidas see lõpeb, aga aga see kodutee on isegi, ma ütleksin, sellise teatud tekib selline mütoloogiline meeleolu, sest et ikkagi Odysseus, rännakut tuleb kohe meelde ja see, milliseid takistusi inimene siis nagu justkui võidab kogu aeg sellel koduteel ja ka see ebaadekvaatne tunne, mis, mis lõpus tegelikult tal tekib selle, selle kogurännakuga seoses, et et võib-olla võiks natuke selle novelli kirjutamise tagamaadest ka rääkida. Ja see oli ka üks üks ammune motiiv, mis mind kuna noh, kuidagi nagu külastama hakkas lihtsalt, et just see ajastu ka selline hästi karm aeg noh, 1944. aasta ja ja, ja see lahinguväli on jõudnud noh, ongi koduukse alla praktiliselt jõudnud ja ja sinimägedes käivad lahingud ja ühed eestlased on ühel pool rindejoont, teised teisel pool ja aga ma ei tahtnud sellest sellist nagu lihtsalt nagu sõjalugu teha. Et ongi, ongi lahingud ja kamraadid karjuvad ja hukkuvad ja seda ma päriselt ei tahtnud, et minu see motiiv, mis mind külastama hakkas ka juba tegelikult mõned aastad tagasi hakkas kuskilt tulema oli selline, et, et üks üks räbaldunud sõdurivormis mees liigub läbi metsade ja soode, liigub lihtsalt kodu poole, et ta on kuidagi pääsenud, pudenenud välja sealt sellest sõjast korraks. Ja ta liigub kodu poole, sest kodu on ju nii lähedal, ta on jõudnud oma selle punaarmeega otsija koju tagasi praktiliselt. Ja sellele lisandus siis selline motiiv, et see võiks olla Sulata hästi sellised nagu nagu kõrgelt selles mõttes, et dramaatilises mõttes, et et kõigepealt lastakse nad kõik maha ikkagi. Et seesama peategelane seisab kohe loo algul mahalaskmiskomando ees, nad lastaksegi maha, aga ta imekombel jääb ellu ja siis tal tekib see mõte, et ta ei saa jugi Talle, ta isegi ei saa kuhugile mujale minna, kui koju. Ta ei saa tagasi üle üle rindejoone minna, sest vaenlaste tagalast on sakslaste tagalast nabitud kinniselt rindejoonelt, eks ole. Nii, või teisiti ta hukkuks, kui ta üritaks nüüd sõtta tagasi suunduda. Ja siis tal noh, kuna ta tahab ka koju minna, ta on kolm aastat kodust eemal olnud, tan kunagi vägisi viidud, kodustasin punaarmeesse ja kusagil Venemaale väljaõppe saanud ja nüüd tagasi jõudnud siis siis ta otsustabki selle teekonna ette võtta ja see on selline mõnes mõttes seikluslik lugu küll, et kuidas ta nagu siis läbi metsade ja soode ja läbi erinevate lõksude justkui jõuab sinna täitsa kodukülla välja, ma ei taha lõpu päris ära. Ärme räägi paraga, aga aga seda küll ja, ja et seal jah, mind nagu selle idee juures just see minek või siis mingisugune sammumine läbi läbi looduse selles kohutavalt ohtlikus olukorras tegelikult, et Sa ei tea, kust keegi välja hüpata, et kes on üldse mis mundris mehed sind kuskil üldse ootavad, eks ole, selline segane, väga segane ajastu. Et siis ta nagu see vana motiiv, kui ta uuesti tuli, siis ma mõtlesingi, et ma saangi ühe dekaadini öelda, kata nagu ära sellise noh, meie ajaloos kõige julmemal episoodiga, et võtta sealt siis see taust sellele, sellele minekule, sellele loole Ja see minek on selles mõttes tõesti väga ehedalt kirjeldatud, tegelikult just just seda novelli lugedes ma tundsin kuidagi eriti, et kirjutades nüüd novelle, sa kirjutad küll selles mõttes väga teisiti kui stsenaariumi kirjutades, sest et novellides praktiliselt dialoog ei ole. Ja täpselt, et see ongi minu jaoks noh, see ongi täiesti teistsugune töö, et, et kui ma kui ma hakkasin tegelikult kirjutama kunagi noh, umbes sellel ajal, kui ma tegelikult lugema õppisin, kirjutama õppisin et siis selline nagu lugude jutustamise tung on lihtsalt kogu aeg kusagil olnud sees ja algul ma siis voolisin ja joonistasin, kui ei osanud kirjutada, aga nagu ma kirjutama õppisin, siis ma hakkasin kohe ka mingisuguseid lugusid kirjutama, et see on tegelikult minu. Ma ise tunnen, et seal nagu ilukirjandusega tegelemine on minu jaoks nagu kohtumine iseendaga tegelikult üle nende erinevate teiste kirjandusega või kirjutamisega seonduvate väljade, järsku ma saan kokku selle iseendaga, kes siis seal noh, ütleme siis juba ka teismelise eas, kui ma mõtlesin välja selliseid mingisuguseid põnevus, lugusi või mingisuguseid lugusi seal ja enda tarbeks. Kirjutasin näidet, et et siis ma ei teadnud stsenaariumidest üldse mitte midagi, et stsenaariumitega tegelemine on tulnud ütleme siis ikkagi läbi näitekirjanduse, et kui ma hakkasin näidendeid kirjutama, siis hakati huvi tundma minu vastu kui ka potentsiaalse stsenaristi vastu ja siis sealt on tulnud ja see on täiesti erinev valdkond. Võib öelda, et üks, teine osa ajust on, on töös, samal ajal, aga minu tõeline nagu tuum on tegelikult ikkagi selles, mida ma lapsena juba üritasin siis nagu katsetada, ja seesama see lugude jutustamine siis sellises vormis, et ja see, seda ei saa võrrelda küll, et. Ja aga seal selle võrra, ma tahtsin siiski öelda, et ühesõnaga seda stsenaarium liku poolt tegelikult nendes novellides ei ole, aga on väga tugev visuaalsus. Sest see on küll, et nii kui hakata lugema, hakkab mingisugunegi pilt ka silmade ees kohe ketrama, et väga kergesti on ettekujutatav see kuidas, kus, mida need tegelased muidugi noh, tõenäoliselt mitte nii selgelt, võib-olla kui nüüd kirjutaja peas. Aga, aga mingisugune selline visuaalsus tuleb nende novellidega kaasa. Noh, selles mõttes ongi nii, et ma ise nagu näen seda, et kui ma ma üritangi kirjeldada seda, mida minu silme ees justkui lahti rullub, et, et kui ma sellega saan nagu hästi hakkama, siis loodetavasti ka lugeja peas hakkab seesama pilt lahti rulluma, et ma Ma üritan mingisuguseid enda jaoks tähenduslikke või olulisi detaile punuda, siis olgu need siis kas või mingisugune valguse värelus mingisugusel lehekesel, mis on mulle minu jaoks võib-olla mingisugune meenutus ühest lapsepõlvehetkest, kui ma tundsin järsku, et tundsin õnne näiteks tund sain aru, et et mis asi see on, kui järsku kõik on minu meelest sellist harmooniat järsku ja see tuleb ainult läbi selle, et sa näed, kuidas mingi valguse killukene kusagil väreleb. Ja järsku ta lülitab sinus midagi sisse ja sa saad aru, sa ei oska seda võib-olla üldse kirjeldada isegi, aga sa saad nagu aru, et et nüüd ma tundsin seda. Ahaa, see ongi see, et võib-olla ma olen selliseid asju pununud sinna sisse, sellesse nägemuse, mis minu ees nagu hakkab lahti rulluma ja võib-olla kui mingitele asjadele on hästi konkreetne tähendus minu jaoks, siis võib-olla see kirjeldus on võib-olla lihtsalt täpsem. Et noh, minu jaoks ongi eesmärk luua selles, mida ma kirjeldan, mingisugune oma tegelikkus, et selleks ma peangi olema minu instrument öelda kirjeldajana või siis sellise noh, nende piltide tõlgendajana või edasiandjana peab olema siis piisavalt terav, et ma suudaksin anda seda tegelikkust, mis minu sees justkui pildina kusagil väreleb siis oma kirjelduses võimalikult täpselt edasi. Aga selles tegelikkuses huvitab sind inimene ennekõike inimese puhul huvitab sind siis mis kõige rohkem. Väga keeruline, mingisugust ühte vastust sellele anda, sest tegelikult Ta huvitabki tegelikult korraga kõike ja siis selle kõige sees need sellised momendid, mis lihtsalt tunduvad olulised või, või erutavad endale või mingisugused sellised ütleme siis sellised paradoksid või dilemmad, millega inimene võib vastamisi sattuda ja kuidas kuidas siis lahendada mingisuguseid olukorda, kuidas inimeseks jääda, kuidas, kuidas olla inimene, et, et selles mõttes ja seda küll, et ma ise alati väga elan kaasama oma tegelastele, et isegi kui ma pean kirjeldama või noh, mitte ei pea. Aga kui ma, kui ma tahan kirjeldada mõnda väga halba tegelast, kes teeb halba, siis ma pean talle tegelikult ise kaasa elama, selles mõttes ma pean aru saama, mida ta tahab, kes ta on just nimelt sellesama täpsuse huvides, et kirjeldada teda võimalikult täpselt sellisena, nagu ta tegelikult noh siis on, eks ole. Et mitte, anda talle hinnang ja siis leppida hästi lihtsa vastusega, et võtta on halb ja kõik, eks ole, aga lihtsalt üritada temas nii kaua ringis surkida või siis lihtsalt kuulata seda tegelast vägisi teda nii-öelda lukku panna, et ta on selline, vaid lihtsalt kuulata, mida ta tegelikult rääkima hakkab. Ja noh, siin on võib-olla heaks tööriistaks mulle endale ikkagi ka näitlejakool, kui ma tegelesin improvisatsiooni ka ja siis ma justkui olen tagantjärgi mõelnud, et ma ju tegelikult improviseerin nende tegelastega, noh, see puudutab võib-olla rohkem ikkagi stsenaariumeid, sest seal on see dialoog, see jutt, mida nad omavahel räägivad, et see tuleb küll lihtsalt puhtalt nagu. Ma pean olema need mõlemad tegelased või siis kolm-neli tükki korraga, eks ole, hakkavad rääkima. Aga samamoodi ka ka ise neid lugusid vaimusilmas justkui vaadates ma täpselt ju ei tea ja siis justkui selle improvisatsiooni, nad tekivad mu ette ja siis ma sealt ju mõistusega ise pean sättima ja valima, eks ole. Ja kas nüüd, kui juba tuli see näitleja või või näidendite võrdlus kõrvale see on ju ka tegelikult erinev protsess, kirjutada novelli, kirjutada näidendit ühel puhul saju võib-olla juba kujutad isegi ette, kellele sa kirjutad ja igal juhul sa suhtled lavastajaga näitlejatega, et nad juba sekkuvad sellesse protsessi. Kas sul on kombeks kellelegi midagi vahepeal ette lugeda või kellegiga arutada oma novelliprobleeme või see on kõik sinu selline üksile? Üksildane mure, tähendab. Või ei ole, et no ütle, mis puudutab näidendeid kõigepealt siis ka seal on ka mul mitmet moodi olnud, et ma olen, olen ka tellimustöid teinud nii-öelda, kus ma tõesti tean, et mitu näitlejat, kuhu see läheb kõik, aga on ka selliseid näidendeid, kus ma olengi täitsa lõpuni üksi, lihtsalt oma omas ruumis omas mahlas ja siis ma, kui see valmis saab, sime alles, julgen seda kellelegi näidata ja siis muidugi tulevad näitlejad tuleb lavastaja ja seal võib teha veel mingisuguseid kärpeid või parandusi, eks ole. Aga põhimõtteliselt enam-vähem kuni lõpuni ma olen selle tekstiga üksi kuni selle valmimiseni. Aga novellidega ma tegin küll niimoodi, et, et ma saatsin ikka lugeda siin oma lähedastele ja, ja niimoodi, et kui midagi valmis sai ja ma ise nagu tundsin, et ma olen rahul, siis ma kuidagi kyll kärsitult kohe saatsin, saatsin näiteks isale ja õele ja noh, olen ka veel sõpradele siin olen saatnud neid ja muidugi ma saatsin ka siis ajakirjale loomingule. Et lihtsalt noh, pakkusin välja, eks ole, aga mitte kõik lood, mõned, mis ma arvasin, et mis võiksid nagu võiksid seal ilmuda, et et selles mõttes küll, et ma olen kuidagi ise elu jooksul õppinud sellest hirmust tegelikult järjest rohkem üle olema, et ma et ma julgen oma tööd näidata mingis nagu natuke võib-olla varasemas järgus, isegi, et kunagi ma tõesti võisimegi ma ei tea, aasta otsa seda veeretada ühest käest teise mingit näidendit, näiteks, et mõtlesin, et no tõepoolest, nüüd nüüd vist aitab, et nüüd ma võiksin näidata. Aga nüüd ma olen natuke julgemaks muutunud, sest et mingis mõttes on ju tore, kui keegi kusagil midagi arvab, võib-olla tekib mingi mõte, mingisugune iganes mingi tagasiside, millest on abi, et, et selles mõttes kuidagi see julgus on töö käigus ilmselt kasvanud ka. Aga kirjutamis, kuidas öelda komme on sul pigem see, et teed valmis ja siis tahad nokitseda veel, et ei ole nii, et tehtud valmis, kõik tõstan kõrvale, järgmine asi. Mul on niimoodi ja et ma, kui mul hakkab see nägemus nagu tõesti hakkab painama niimoodi, et ma võtan ta ette, siis ma kirjutan ta tegelikult üsna kiiresti valmis esimese hooga. Näidendite puhul on, on erinevaid võimalusi, on tõesti, kus ma olen poolvalmis saanud ja siis kaks aastat lasknud laagerduda ja siis lõpuks olen aru saanud, et sellest ikka saab näidendid. Vahepeal olen juba käega löönud, et misasja ma üldse mõtlesin, et seal on mingi noh, see ei ole võimalik üldse, et see ei ole noh, et see ei toimi. Olen suutnud niimoodi lõpetada, aga nende lugudega küll, et ma ikkagi kirjutasin nad järjest valmis, kui see mõte tuli ja ma põnevusega ise jälgisid, mis toimuma hakkab ja kuhu ma välja jõuan. Ja teades muidugi, et ma saan alati parandada kui vaja ja, aga ma ei hoidnud nagu seda tempot vägisi tagasi, et kui ta tuli, siis ta tuli ja ma panin ta kirja ja siis ma tõesti nokitsesin väga pikalt nende lugudega ka, et sättida ja ja olla rahul lõpuks sellega, mis, et milline ta võiks olla, et, et selles mõttes küll pigem mul jah, on selline töömeetod, et ma kirjutan üsna kiiresti valmis asja, aga just nende tööde puhul, millel mul ei ole tähtaega ja mul on see mõnu ja lõbu enda tarbeks justkui seda teha, et nagu on ka need novellid või siis mu esimene raamat, eks ole, ja ka enamus näitemängud, et kus ma saan täpselt nii kaua seda teha, kuidas ma ise heaks arvan, siis, siis seda ma ka tegelikult kasutan mõnuga seda võimalust, et ma ei anna kiiresti teda nii-öelda kuskile ehkki või niimoodi käest ära, et enne ma ikkagi lasen tal laagerduda, siis sätin siit-sealt ja see pakub mulle rõõmu endale lihtsalt selline tegemas. Kui tulla veel nüüd nende tagamaa novellide juurde, et ega ma ei taha siin tõesti raadiokuulajale midagi ära rääkida, sest et ma tõesti soovitan seda novelli, kuhu küttidele ise lugeda, aga nagu juba siin korduvalt on jutuks olnud, siis üks niisugune läbiv läbiv motiiv on see, et, et jäädakse natuke sellises absurdses või võimatusse olukorda. Ja tegelikult kuna juba oli korraks jutuga sinu esimesest raamatust debüütromaanist, mis sai alguse, eks ole, näidendist ka seal oli ju tegelikult keskpunktiks teatud määral võimatu olukorda ja praegu kas on juba valmis saanud või valmimas, ma saan aru filmivõtted soo teemal, kus on ka võimatu olukord. Et ikkagi mulle tundub, et, et sa ikkagi tegeleb nagu sellise kuidas öelda inimese mingisugusegi moraal eetilise tasandiga, kus ei ole võimalik teha õigeid otsuseid. Mul on, võib-olla Endale pakub pinget tõepoolest panna panna tegelane sellisesse võimalikult pingelist olukorda, siis ta noh, mitte alati ka seal, mitte kõigi lugude puhul, eks ole, aga aga kohati küll, et et just nimelt panna ta nagu mingis mõttes justkui lõksu ja siis siis ta hakkab avanema või siis hakkavad need tõelised küsimused kuidagi minu jaoks nagu välja kooruma. Kui olukord on ikkagi piisavalt ebamugav või raske või valus, et siis siis on teid huvitav jälgida mulle endale seda, et mis siis saama hakkab tegelikult ja kuhu sellega välja jõuda, et võib-olla see komme mul tõesti on küll jah. Aga, aga jah, seal ka selles kogumikus on. On selliseid nagu Hellemaid lugusid ka tegelikult. Mis on, on selles mõttes kindlasti ei pea, inimene, kellel on nõrgad närvid, ei pea pelgama, suudab siiski läbi lugeda need tervikuna need need novellid, aga võib-olla meie saateaega siin nüüd ülemäära palju enam ei olegi alles, et võib-olla korraks tuleks veel Lutsu juurde tagasi, sest et mulle tundub, et, et kas, kas nüüd see Vooremaa ühendab teid või et ootamatult palju võib siis nüüd näha sinu tegelemist Lutsuga. Jah, ma arvan, ühest küljest küll, Vooremaa ka selles mõttes kogu aeg ju luts Vooremaa laste elus tahes-tahtmata kusagil, ta hõljub seal meie ümber ja meie kohal, et et seda ka kindlasti, aga, aga need tööd, mis nüüd on, on tulnud minu juurde nüüd viima, noh, ütleme siis talve ja soo, et ma arvan, et kuidagi need on sattunud küll niimoodi, et tegelikult nad oleks võinud tulla ka niimoodi, kui ma oleksin ise ükskõik kust mujalt pärit, et lihtsalt see mingi hetk ja mingisugune noh, mingisugune inimeste selline noh, mingi kohtumine said just need inimesed kokku selle mõttega ja, ja see hetk tundus õige, et see kõik kuidagi hakkas seal pigem aga tänu sellele vooremaalase staatusele ja tänu Lutsule minu elus juba varasest lapsepõlvest peale kulisest töölised minu enda jaoks nagu kuidagi väga südamelähedane ja kuidagi nagu tundus õige, et et just sellega tegeleda, et neid kõhklusi nagu oli selle võrra vähem. Aga mingis mõttes oli ka, oli ka sellist nagu vastutustunnet rohkem või sellist kuidas öelda, mingisugust, et läheneda sellele asjale, püüda võimalikult täpselt läheneda sellele asjale siis, et et ma mõtlen just talve puhul ka, et kui see raamat ise ei olnudki tegelikult üldse Lutsu kirjutatud, noh nagu ikkagi enam-vähem on ühisele arvamusele jõutud, et siis seal oli ju mingi vabadus sellega seotult juba sees, et võisime teha oma loo nii nagu me arvasime, et nagu tegelikult Luts oleks võinud seda pigem kirjutada. Ja noh, sealt see nagu algas ja siis see tohutu vastutus, sest see on ju meie kõigi lugu, eks ole, ja sa seal väga sellist radikaalset avangardi teha nagu oleks lihtsalt enamus vaatajatele, ma arvan, oleks olnud see nagu noh, see oleks olnud raisatud katse, mingisuguse, sellise ei teagi sellise, võib-olla tõesti sellise noh, vales kohas nagu käiku pandud tohutu kunstilise ambitsiooni nimel, et ma ei, ma ei tea, aga no igal juhul me proovisime tabada pakuga nende eelnevate filmide mõttes, et et ta läheks asetaks seal ühte ritta ja jah, ma arvan, et et sellega me saime, saime hakkama. Aga soo puhul, nüüd kui me jõuame sooni välja, siis soon palju rohkem truu Lutsule Lutsu enda teosele jutustusele ja noh, seal on muidugi päris palju ka ümber tehtud ja muudetud, aga. Aga pealkiri otsustasite jätta soo, mitte seda algset. Ja soo ja, ja see on kompaktne ja hea, elada ei saa, selline põnev, põnev koht nagu et, et selles mõttes küll ja, ja siis ühesõnaga, seal on palju rohkem siis nagu truu sellele algmaterjalile, sest algmaterjal oligi väga hea juba ja ja selle võrra oli teda justkui lihtsam teha, et ma Ma saingi olla truu Lutsule justkui ja aga seda, seda lugu oli ka teises mõttes nagu põnevam teha, sest see lugu ise ongi põnev ja ta on selline salapärane ja, ja ta, ma tean juba, ma olen näinud ju juba neid kaadreid, et ta on ka väga ilus, et seal seesama maastik ja see õhustik, mis läbi selle maastiku ja valguse ja selle salapära tekib, et see on ka noh, lihtsalt visuaalselt väga ilus ja ta on ikkagi, ma arvan, kunstiliselt tasemelt. Nüüd on ta kindlasti on edasiminek ja kui me suudame seal samamoodi säilitada ka veel sellise Lutsu enda vaimu ja sellise noh, tegelased ja, ja need probleemid ja, ja kõik selle niimoodi kenasti ära vormistada, siis ta võiks tegelikult pakkuda rõõmu nii inimesele, kes tahab lihtsalt näha ühte põnevat, ägedat ilusat lugu, kui ka inimesele, kes tuleb kinost otsima, midagi veel, midagi sellist, nagu mis poeks naha alla ja just nimelt sellises nagu kunstilises mõttes siis midagi üllatavamana. Kui nüüd rääkida, ma saan aru, et Lutsuga sul tõenäoliselt ei saa öelda, et ta nüüd oleks mingisugunegi otseselt lemmikkirjanik, aga on ikkagi oma oma suhe olemas, et võib nii öelda. Noh jah, selles mõttes küll, et ta mulle meeldib, kindlasti ta on minu arust väga oli väga andekas inimene ja, ja tema, see noh, just nimelt see inimese tundmine ja sellise inimloomuse lahkamine sellisel omal sellisel nukral, aga jällegi väga täpselt ja vaimukalt moel, et et see on minu arust imetlusväärne küll, et ma teda nagu pean, väga lugu küll temast. Aga et kui sa nüüd neid novelle kirjutasid, et kas sa üldse mõtlesid selle peale, et milline on klassikaline novell, et ma pean mingisuguselegi reeglitele vastama on sul olnud mingid autorid, kes on olnud just novellikirjanikud ja keda sa oled tohutult ise kuidas öelda, siis eeskujuks endale seadnud või alati imetlenud või oli, pigem tuli lugu, kirjutasin, ei mõelnud, nagu selliste kirjandusžanrite ja muude asjade peale. No tähendab, mul on väga palju selliseid autoreid, kes mind on mõjutanud läbi elu ja just nimelt nendega, nagu ma olen imetlenud seda keelt, kuidas nad, kuidas nad kirjutavad ja olen, olen, olen selle lihtsalt nagu isegi fanaatiliselt vahel otsinud neid mingisuguseid mingisuguseid autoreid, keda ma loen, ma loen seda kude justkui seda tekstikude ja seda, kuidas kirjeldus tekib ja noh, justkui minu silme ees, eks ole, ja ja ja seda kõla võib-olla võib öelda, eks ole, olen otsinud ja, ja see on mind alati mõjutanud küll, et sellest ongi kogunenud mingisugune alateadlik väli võib-olla kusagile, mis mind ka mis mu enda maitset ja minu enda keelt ja kõla on tahes-tahtmata, ma arvan elu jooksul ikkagi muutma suunanud, kuidagi mõjutanud, et selles mõttes pigem on mul see, ma ei oska öelda, et ma noh, eks ma olen lugenud neid novelle ju palju ka noh, ütleme ka teismelise eas juba mulle väga meeldis ka väga, väga harva sai kätte mõne hea sellise välismaa noh ütleme inglisekeelse siis raamatu, kus oli siis sellised nagu põnevuslood, mida meil siin eriti siis veel ei, ei ei trikitudki, et, et siis ma see kindlasti selline, see on võib-olla andnud selle tunnetused, loos võiks midagi põnevat juhtuda lihtsalt aga see ei ole minu jaoks võib-olla kirjanduses kõige olulisem ikkagi kõige olulisem on ikkagi selline see noh, see kõla või, või see, kuidas see lause, kuidas ta elab nii-öelda, et just nimelt see, et ja ma, nüüd kui ma ise neid novelle nii-öelda siis nagu mõtlesin ja kirjeldasin, siis ma ei oska öelda, et ma oleksin nagu väga palju nüüd hetkel tegelenud selle analüüsiga, et milline peaks olema novell, et et justkui see lugu tuli minu juurde, ma üritasin olla oma kirjelduses võimalikult täpne. Ja kui ma teda nüüd lugesin üle ja siis ma nägin, et kui seal on natuke midagi nagu liiga paksult või liiga palju või kuskil on midagi puudu, siis ma justkui tagantjärele sain seda jällegi natuke lihvida. Ja lõpuks oligi selline tunne, et lihtsalt, et nüüd ta vist on valmis, et see on selline nagu tunnetuslik rohkem minu jaoks kui, kui matemaatiline küsimus, et võib-olla selles mõttes ma ikkagi jah, nii täpselt mingisugust jahieeskirja järgi. Lähtusid instinktist. Ja selles mõttes võib ka öelda kohe nii palju ära raadiokuulajatele, et et võib-olla nagu sellist väga klassikalist Püanti ei leia, et lõpud on pigem natuke lahtised, et võib-olla kui sellist Tuglase novelli nüüd ette kujutada, et Popi ja Uhuu ja maja plahvatab lõpus või, või noh, ühesõnaga lendab õhku. Et võib-olla päris päris sellised need novellilõpud ei ole, kuigi samal ajal terve novell kruvib pinget, et ikkagi sa loed, loed, pinge kruvib ja ikkagi see teatud niisugune katarsise või mingisugunegi pöörang seal toimub. Aga lõpud olid mitmel puhul sellised, et jäid, jäidki nagu mõtlema, et mis lõpsa nüüd oli siis et ikkagi mulle tundub, et lugejale jäetakse mingil määral vabad käed, et kui ta väga tahab, ta võib ise selle lõppu välja mõelda. Ja mulle endale nagu mulle meeldib, see tegelikult. Mulle tundub, et kui, kui nüüd väga konkreetne mingisugune tohutu point mõelda sellele mingile loole lõppu siis ta teeb selle loo natuke pisemaks, mulle tundub, et ma tahaks, talle jääks selline selline mingi ma ei tea, kosmiline, mingisugune selline mingi tunnetus sisse sinna, et võib, võib ka nii või võib ka teistmoodi. Aga mis mulle oli oluline igas loos, et see tegelane mingisuguses vaimses plaanis nagu tõesti, nagu sa ütlesid ka, et teeks sellise väikse nagu käigu ära ja jõuaks kuskile välja, et need lood tõesti, võib-olla see puänt võib-olla seal ongi see, et nad, nad jõuavad ikkagi kuskile välja. Aga ma ei tahtnud tekitada sellist krimižanrile omaste pointi, kus tõesti mõrvar selgub viimasel lehel, eks ole, seda seal nendes lugudes ei olnud üldse vajagi. Nende lugude nagu võlu on, on minu jaoks nagu mujal, et just nimelt seesama see kulgemine olemine koos tegelastega mingis tegelikult pingelises olukorras nagu ongi, ega elus siis tihtipeale selliseid üheseid lahendusi nagu ei olegi. Et nad jõuavad uuele teeristile mingis mõttes need tegelased ja sealt läheb jälle kuskile edasi ja edasi ja nii nagu ta elus on, et et kui ma suudan lugeja viia läbi sellise noh, ütleme siis põneva kirjelduse, milles, mis ei ole otseselt noh, nad ei ole selles mõttes krimi või põnevuslood, aga, aga ikkagi seal on seal mingi põnev probleem, mida siis lahendatakse. Suudan ta viia sellele uuele teeristile ja sealt edasi anda talle nii-öelda nüüd nüüd võib siit edasi minna tahtmise korral, et siis see ongi minu jaoks nagu noh, minu jaoks on siis ülesanne nagu täidetud mingi ühe või teise novelli juures. Pigem midagi sellist, just, just et see on nagu Õigesti igal juhul üks niisugune väga tugev element nende novellide juures on minu meelest tõesti see, et sa oled suutnud luua väga spetsiifilise meeleolu, et lugedes on tunda mingisugust meeleolu, emotsiooni, seda on keeruline sõnadesse panna, seda peab igaüks ise lõpuks tundma. Ja, ja kuna meie saateaeg kahjuks hakkabki nüüd lõpu nii jõudma, siis jätame selle meeleolu loomiseks. Kas võib olla raadiokuulajad kuulama ühte muusikapala, kuskil vahepeal on pisut üminat ka kuulda, aga võib-olla sa juhatad selle pala sisse ja see, mis ma välja valisin, on siis Jon kool treinil lav sõbriin. Et selles on jah, sellist nagu isegi Montraliku kordamist seal tekib, eks ole see vokaalne osa sisse, aga, aga tegelikult valisin sellepärast, et mulle kohutavalt endale meeldib see, see inimene, kes, kes sellist muusikat tegi ja tema elukäik ja ja see, kui ta jõudis mingisuguse kirgastumiseni mingisuguse armastuseni välja, mida ta siis üritabki sellesama plaadi peal väljendada siis, et see on selline, siis kõikehõlmav jumalik armastus, millest ei ole minu arust kunagi maailmas. Ei ole liiga palju, et seda on alati natukene, pigem puudu sellist tunnetust ja ja võib-olla jah, sellisel hämaravõitu ajal, nagu meil praegu on, et tasuks selle peale võib-olla mõelda ja ma tahaksin seda lihtsalt jagada, aga jah, kõik kuulajatega siis. Kuulame siis lõpetuseks John konstreeni lugu loob Spriin. Ma tänan tänase vestluse eest. SIND Martin algus, aitäh. Mina olen Maarja Vaino kuulmiseni.