Vikerraadio. Loetud ja kirjutatud. Ja ongi laupäev, kahe paiku ja tere kuulama saadet loetud ja kirjutatud. Kuna aasta lõpp läheneb mühinaga, siis oleme siia kogunenud võtmaks kokku aastat kirjanduses. Kuna see on võimatu, siis me oleme siin tervelt kahe saatejuhiga. Meil on ka kaks külalist, meil on lauad raamatuid täis ja ma olen kindel, et saate lõpuks jääb aasta ikkagi kokku võtmata, aga me anname oma parima. Stuudios on ka Maarja Vaino ja Berit Cashan ning Tartu stuudios Paavo Matsin. Minu nimi on Valner Valme. Tere ka minu poolt, tere ka minu poolt. Ja tervitused ka eesti tarkuse pealinnast Tartust, kus akadeemik matsin, on valmis sekkuma. Aga võib-olla siis sekkugi koheselt eemalt ja anna esimene raamatu soovitus. No esimene raamatu soovitus kodumaisest kirjandusest ehk võiks olla Liisi ojamaa suur siis tekstikorpuse ilmumine, ma arvan, et see on nagu ilmselt kõige mahukamaid teoseid, ligi 600 lehekülge sellist hõlmab ka päevikuid. Ja Ma pean ütlema, et minu mälestused viisist on kuskilt minu gümnaasiumi ajast mäletan teda Tallinna vanalinna tänaval rattalt eriti lühikese jala kohviku juurest ja tema luule on olnud kuidagi nagu pihustunud minu jaoks, kuni ma ikkagi nüüd sain kätte selle tohutu luulekogu ja eriti huvitavad olid muidugi need teadvuse voolupäevikud 2000 aasta lõpust, mis on siis selle luuletuste vahele pandud, need on sellised viskisse uppunud vihikud, ma võiks öelda, et väga tore lugemine oli selline, kuigi ju need luuletused on tihtipeale nii-öelda murdumiste enda murdumist kaardistamine pigem. Aga väga ma küll seda väljaanded peaks olema Kirjastus Varrak väga kiidaks mitme külje pealt, et väga originaalselt ja põhjalikult on ka Andres Aule poolt kommenteeritud Liisi ojamaaluule. Ja liin Esbergi selline, ma ütleks superkujundus. Et te võite nüüd, mul on muidugi vastu vaielda, aga minu arvates üks minema aastal selliseid minu jaoks üks üks selliseid teadsid, mille järgi ma ikkagi kohe siirdusin kõigest hoolimata kohaliku raamatupoodi. Ja ma sekundeerin päevale selles mõttes, et ma ei olnud Liisi ojamaaga eriti varasemal ajal üldse suhestunud, et, et ma tingimata ei tundnudki tema luulet nii eriti hästi ja seda raamatut lugedes oli ka tõesti selline hea üllatus, et, et minu jaoks oli ta üks võib-olla selle aasta jah, üllatus, autoreid, kelle ma võib-olla mingil määral isegi avastasin enda jaoks. Tema puhul on ju veel see huvitav, et ta tema luule on äärmiselt isiklik, aga samas juba noore tüdrukuna, 80.-te lõpus, kui ta oli teismeline julges ta rääkida terve põlvkonna eest ja ma julgen ka öelda, ta rääkis ka minu eest, sest ma samuti Tuija siin 80.-te lõpul ja 90.-te algul samadel munakividel, mida mööda Liisi ojamaa, keda tollal ka väikse hipina tunti. Ja see ongi ülimalt puudutav luule, ma usun, et võiks puudutada ka neid, kes ei ole samu eludeid kõndinud ja, ja hilisem luule läheb ju hoopis teisi radu pidi. Kas mainime ära korraks ka selle, tema sellise Tallinna linna geograafia, kuidas see mõjutab tema luulet? Absoluutselt, et selline teatav Tallinna kohalolek on seal ju või see lokaalne või linnaluuletajaks olemine on seal tegelikult markeeritud väga hästi ka nende suurepäraste kaartidega mis meenutavad natuke võib-olla sellist muumioru, kaarte või, või kääbiku raamatukaartega. Aga kust ka inimene, kes on väljaspool Tallinnat või kes ei tunne neid Liisi jaoks olulisi, siis punkte saab päris hea ülevaate tegelikult, et, et ma ütlengi, et selle raamatu puhul nagu selle lugemise läbi on tehtud nagu väga madalaks, väga mõnusaks, et sa saad astuda sellesse maailma ka sisse, kui sa sellest just nagu eriti palju ei teagi või tallinlaste diapalju. Jah, ma olen kõigega nõus, mis on siin öelda, et mul on ka väga hea meel, et see raamat on ilmunud ja, ja ma loodan sama moodi, et see aitab, et nii nii lugejal kui ka ütleme Eesti võib olla kirjandusringkonnale teadvustada sellist autorit nagu Liisi ojamaa ja tema tähtsust eesti luuleloos ja mis puudutab Tallinna ja seda linna Liisi ojamaa luulased, et siis ma olen, võiksin praegu olla siis selline poolteaduslik tõestus sellele, et see mõjub ka väljaspool Tallinna. Et kui mina avastasin Liisi ojamaa autorina enda jaoks, siis mina olin sealsamas Tartus, kus praegu on Paavo ja teismelise eas siis ja, ja tema ka praegu Damian igavesti teismeealine akadeemik, teismeline akadeemik ütlema endaga. See ongi see, mida tartu inimestega teeb, et hoiaks selle võimaluse avatuna. Aga, aga selles mõttes, et ja noh, minu jaoks. Ja ma usun, et ka paljude teiste jaoks, et see linn Liisi ojamaa loomingut vaid see on ikkagi selline müütiline linn või, või selline linn, mis mille tänavad jooksevad igale poole. Et linn sinus eneses Ja see on ka huvitav, kuidas ta suhtub aega seal osad luuletused viivad keskaega. Samas on seal mingi oleviku eitus, selline nihilism, mingi ebamäärase tuleviku ootus, kevade ootus, see on alati, et tema jaoks aeg on ilmselt selline mittelineaarne, vaid selline sigrimigri protsess. Mulle tundub, kus kohtuvad erinevad ajad. Ja sealjuures on ju tema puhul ikkagi peaaegu võimatu lahutada ju ikkagi loomingut ja isiksust, sest et ta on üks neid väheseid kunstiinimesi, kes mõnes mõttes on oma elu ohverdanud oma kutsusele või kirele. Et selliseid inimesi leidub ju aina vähem, sest et ikkagi meeldivam on saada kirjanikupalka ka ja kuidagi selline ütleme siis kabineti kirjanik olla mitte seal munakividel paljajalu. Jah, ja võib-olla selliste autorite puhul muidugi teine mõõde on see, et kes, kes valib endale tee ja, ja kelle valib ise. Et aga mina, Liisi ojamaa isikust peale nime raamatukaanel toona, kui tema luule avastasin enda jaoks ei teadnud mitte midagi, et isegi Google'it ei olnud, siis on olemas. Et selles mõttes, et noh, ma sisimas pooldanud eriti natuke seda koolkonda, et, et hea tekst kõnetab igal juhul ükskõik kui palju saatoris tead või mitte. Ma ütleks seda, et noh, tegelikult on see ikkagi väga nagu tänuväärne, vot kui ühel sellisel luuletajal, kelle elu on ka nagu hästi oluline või kuidagi loominguga läbi põimunud et on olemas nagu selline noh, ma ei oska öelda, nagu kuninganna Diana vanem teener, kes avaldas palju saladusi pärast tema surma ja andis välja skandaalsed teosed, et on väga hea, kui on selline kommentaator, kes on sinu eluga või selle luuleta eluga siis nagu põhjalikult kursis. Ja just nagu annab siis sinna kõrvale päris palju infot ja see, ma ütlen, need kommentaarid olid igal juhul sama huvitavad, kui need luuletekstid ajastut kirjeldavad, nagu. Mul on kiusatus siinkohal hüpata eesti kirjanduse juurest hoopis tšehhi kirjanduse juurde, et, et see see, mida sa just ütlesid, Paavo, mis puudutab kommentaare nagu autori juurde, mis võivad vahel olla no vähemalt sama huvitavad kui kui autori tekst ise. Et võib-olla sa kommenteerid natuke sellist autorit nagu pahumil rabalgel liiga vali üksindus ilmus Loomingu raamatukogus ja kuulub näiteks minu vaieldamatut lugemissoovituste hulka sel aastal. No see raba all on ikkagi olnud, vaata Eestis suhteliselt nagu tundmatu, tegelikult on ju noh, nõukogude ajal ja ta oli koju niimoodi kergelt põlu all ütleme siis tšehhi idablokis või niimoodi. Aga see on just nagu jah, et ta on tulnud nüüd mõne teosega, mida on tõlgitud ja on täitnud nagu päris hästi selle, sellise, kuidas ma ütlen siis tšehhist Tšehhoslovakkiast tuleva kirjanduse nagu mingisuguse augu või et meil on olemas siin mingit Chapekite Hašekit ja, ja veel mõningaid kirjanikega. Aga just nimelt võib-olla kohapeal on ju ka väga tuntud ikkagi see rabal. Ja noh, muidu jääbki meil kuidagi sihuke moonutatud pilt, me mõtleme, et nüüd Hašek on seal ha jau, aga tegelikult ta või kui ka näiteks Kundera. Aga tegelikult ei ole ja võib-olla rahvas, mis rohkem austabki, just nimelt rabalit ja samas ka Prahas on need kõik need kohad olemas, kus rabal liikus või näiteks ma teenin siin ingli, inglise kuningat seal raamatus ta on kelneri tööl ühes restoranis, mida mul on olnud au külastada küll lõuna ajal, kuna tegemist kallima restoraniga, sõin seal küll päeva praadinaga, aga et jah, rabaland selline nagu poeetiline, eriti selles viimases teoses. Ja noh, väga võimas kirjanik, kellest on ka väga võimsaid, selliseid, jällegi neid eluloolisi pilte, kuidas ta istub kuldse tiigri õllekas koos näiteks klint Daniga pakub talle mingit jubedat konservi mida ilmselt sellellekad siis nagu pruugite, et ta oli täiesti selline mees sihuke kampsuniga mees, kes istus õllekas, aga lõpuks istus koos õllekas siis ka Clintoniga ja jõudis kogu oma kuulsuse nagu ära oodata. Ja kui sa ütlesid inimestele, et on suur, suur või selline nagu tõsine kirjanik, siis kohe või inimesi lohutada Se Loomingu raamatukogu raamatu tegelikult mahult on ta väike ja ta on hästi maagilise keelega, kuidas ma ütleksin lausa niimoodi, et ta tõmbab ikkagi hästi enda sisse, et sa väga, see maailm, mida see kirjeldab, on väga kummaline, see, kuidas raba all seda kirjeldab, on on kuidagi väga mõjuv, et et selliste raamatute puhul on raske neid märksõnu niimoodi välja tuua, et miks ta on mõjuv, et ta on tervikuna kuidagi mõjuv. Võib-olla see aspekt on ka oluline, ta väikse inimese pilgu läbi näeb suuri asju ja oskab neid teha siis kõigile kättesaadavaks. Ja noh, teisest küljest ta räägib selles viimases raamatus just raamatute purustamisest on ju et see on ka nagu väga tähenduslik, et kuidagi on tõesti selline poeetiline ja iga inimene, kes ütleme, raamatuid armastab noh siis Ta teab tegelikult raamatute purustaja, kes lõpuks raamatuid töötleb, armastab võib-olla neid kõige rohkem, et see kalla suur üllatus nagu elus. Aga liigume järgmise raamatu juurde ja Priit, sul on ka miskit ees. Hea küll, ma siis selle räägin sellest raamatust ära, et mina võtsin kaasa kevadel Tartu Ülikooli kirjastuselt ilmunud ja siis avatud Eesti raamatu sarjas hirmunud Arnold van Kennepi siirderiitused. Et kuna teised raamatud on teistel kaasas, ei hakanud ise neid võtavad ka selles mõttes, et üks asi, miks see raamat mulle kindlasti sellest aastast meelde jäi, oli, oli see aeg, millal see ilmus või millal mõttes ained, et see oli just siis, kui, kui ühiskond nii-öelda hakkas jälle avanema ja tohtis käia mõnes kohvikunurgas istumas ja siis ma kuidagi võtsin selle endale selleks lekteeriks, mille saatel ma siirdun ühiskonda tagasi. Aga, aga tegelikult see pani ikka päris palju mõtlema selle peale, et et kui palju ja kas üldse. Me teadvustame neil päevil ühest eluetapist teise üleminekut, et millal me saame aru, et me peaksime olema täiskasvanud ja missugused on need noh näiteks missugused on rõõmud ja missugused on need vastutused, mis selle sellega kaasnevad. Ja ma mõtlesin selle raamatu kontekstis muuhulgas ka palju näiteks lõpukirjandi peale üldse lõpueksamite peale, et missugune, et selles suhtes ühesõnaga, see oli just sellise nagu mõnusa pingutuse kontekstis pärast, mida sa tunned, et sa oled nüüd midagi saavutanud ja nüüd mul on järelikult ka õigus millelegi suuremale, et kuidas nagu seda tunnet ei tohiks inimestelt ära võtta. Et selline õilistav kannatus, aga, aga noh, need on täiesti inimlikud, inimlikud kannatused, et kui sa võtad ära selle pingutuse, sa võtad ära ka selle tunde, et ma olen midagi saavutanud ja see vähendab ka inimesena usku enda võimekusse. Oluline tekst minu meelest ja soovitaks kõigile, et siin on muidugi rohkesti näiteid erinevatest aegadest ja ühiskondadest, et kuidas nende olukordadega toime tuldud inimese elus. Ja siia kõrvale võib tõesti esseistika poole pealt soovitada ka kohe Viivi Luige raamatut selle kevadetervitus, mis on ka tõesti õnnestunud kokku panna, siis nii, et alustati selle tööga vist plaanis oli see olnud juba enne seda, kui tuli see koroonakevad, aga, aga kogu see protsess muutus siis selliseks, et selle saigi välja anda just nagu selle kevade tervitusega. Ja seesama, millest just Berit rääkis, oli, on tegelikult mitte võib-olla nii otsesõnu, aga varjatud kujul päris mitmes Viivi Luige sees ka olemas, et, et just seesama elu mõtestatus ka näiteks kui mingi pingutuse või töö läbi ja, ja, ja ka mõte sellest, et tõde ja vale on siiski tähenduslikud sõnad, et nad ei ole kadunud kuhugi maailmast, isegi kui inimesed aru ei saa, mida nad tähendavad või ei oska nende vahel otsest piiri tõmmata. Nii et kes otsib siin pimedal ajal niisugust mõtisklevamat kirjandust, siis siis julgen kindlasti seda Viivi Luige selle kevade tervitust jätkuvalt soovitada. Tähtis on ka vist see, et sellised raamatud annavad meile märku, et kriiside ajal kehtivad meil ühiskonnas samad väärtused. Et midagi tegelikult inimlikus plaanis ei muutu, meil lihtsalt vahepeal võib olla raskem ja me ei saa kõike teha. Jah, mina peaksin ka Viivi Luike nagu elavaks klassikuks tegelikult ja ja ma arvan, sinna Viivi Luige kõrvale selle raamatu kõrvale võiks hästi panna tegelikult Andres Ehini valikkogu. Eks need on selline ajastuline taust ka, võib-olla samasugune kimbukene sinilolli, kimbukene sinilolli, just see on väga hea Pealkiri minu arvates sellele raamatule valitud. Et tihtipeale ju Ehin just mängis selliste väga elementaarsete vahekordadega ja need just olid ka kõige meeldejäävamad. Aga noh, selles mõttes küll, et et seal on päris huvitavaid ka siiani avaldamata vaata tekste siis, mis olid nii-öelda KGB käes. Et see paneb Ehine natukene uude valgusesse, et ütleme, me teame ju, mis on sürrealism ajalooliselt ja ja me teame, et tänapäeval on sürrealism ju tegelikult selline täitsa tavaline noh, kuidas öelda postmodernismi mingisugune osa, see on teatav möödapääsmatu valmisolek, mis on igal pool ja igal loojal tegelikult teatav sürreaalne, selline liikumapanev jõud või et ega sellest ju nagu ükski looja tänapäeval enam ei pääse. Aga just nimelt, et need, eriti KGB tekstid, mis seal Ehine raamatus on, panevad nagu selle valguses Ida-Euroopa sürrealism. Et kui palju erineb nagu näiteks läänest ja, ja Ehined saab ka võrrelda teiste Ida-Euroopa tipsi realistidega näiteks noh, ma tunnen nagu seal tšehhi asja rohkem, sest seal seanschuankma järg, selline rahvusvaheline animaguru ja mõnes mõttes juse sürrealism ütleme, on nii või teisiti teatava traditsiooni eitus. Aga juhul, kui sürrealist veel juhtus elama nagu idablokis, siis on teatav eituse eitus nagu ette kujutada neid KGB ohvitseride sellist nõutust, kui nad pidid ikkagi neid Ehini tekste ümber trükkima. Ja tihtipeale seal on ka tekstide, millel ei ole näiteks vist trükimasinat ei olnud neil e-tähte näiteks ma ei tea, võib-olla see on ametkonnad iseloomulik, aga aga igal juhul on teatav selline, kuidas ma ütlen, see on Glehni valikkogu ja loomulikult võib-olla tahaks, oleks tahtnud lugeda sellist suurt tekstikorpust nagu Liisi ojamaa pool mis on totaalselt kommenteeritud ja nii edasi. Aga noh, ta on väga sümpaatne, kuna just see perekond ise on teinud siis teatava valiku tekstidest ja sellised sümpaatsed järelsõnad seal. Ja me saame aru, kuidas sürrealist elu siis oli ja kuidas ta ennast siis nagu lunastas oma absurdse sellise loominguga ka perekonna suhtes, näiteks peitis seal puutüvedes mingeid limonaadipudeleid ja seal on väga lõbusaid seiku tegelikult. Mina tundsin ka selle raamatu puhul natuke puudust sellest, et üleüldse meie, kuidas öelda kirjanduskultuuris on puudu korralikult kommenteeritud kordustrükid, et kordustrükid on sageli lihtsalt kordustrükid, heal juhul on seal järelsõna või mingi väike sissejuhatav tekst. Aga korralikud, kommenteerite, tekst ei ole ja, ja neid kommentaare minu meelest on aina rohkem vaja ja, ja nad on ka väga huvitavad alati lugeda. Ja selles mõttes ma tunnen teatud kadedust kunstimaailma suhtes ja, ja selle näiteks see sari, mis eelmisel aastal sel aastal välja KUMU poolt nende sama ajastu kunstnike suurte kunstnike näitustega seoses, korralikud kataloogid, Kesküla dolts, Win ja kes seal kõik meil olid, vist oli kuus. Vello vinn olid. Et need on ikkagi väga põhjalikult ette võetud läbi analüüsitud käsitlused, mis ikkagi korralikult panevad ka ühe ajastu sellisesse noh, ühest küljest tänapäeva konteksti teisest küljest annavad meile vaate sellesse ajastusse, sellise laia pilgulise Nojah, Ehini puhul peab lihtsalt kõrvale võtma selle 2013 ilmunud tõlgenduskogumiku siis, kui see konverents oli 2012 täis, kui on niisugune tohutu tõlgenduskogumik, et seda saab nagu paralleelselt lugeda et näiteks keskkülaraamat või Vello Vinna varustatud noh, väga asjatundlik siis artiklitega ja eriti keskküla puhul väga hästi kirjutab härm minu arvates kogu sellest hüperrealismi ste reaalsuse lagunemisest ja ja see on teatav selline mõtisklus nagu tehnoloogiast ja kõigest sellest ja, ja noh, iga, iga inimene tegelikult on ilmselt näinud kasvõi keskküla multifilme seda suurepärast jänest, kus tegelaseks masinjänes või või lugu jänesepojas, kus keskele võtab selle Ellen Niidu lihtsa loo, kuidas jänesepoeg ei taha magama jääda ja teeb sellest Distoopilise painaja, ütleme niimoodi. Ma arvan, et meie kõigi lapsepõlv on sellest multifilmist suhteliselt varjutada. No muidugi, Suur Tõll oli kõige hullem, ütleme nii. Jänesed ei jää kaugele maha saarte ületamist. Igav, tegelikult. Sellepärast, et no ta oli oma monotoonsus ja ikkagi selline hullumeelselt kruvi Aga jah, noh, selles mõttes, et vaata just see keskkülavinn ja et see on hästi tore, et, et kuidagi kubu raamatuid ju tegelikult müüakse ka raamatupoodides. Ja üldse, et muuseumid on asunud oma nii-öelda, need kataloogid on nii korralikud, et neid saab müüa raamatupoodidest näiteks ka ajaloomuuseumi. Mingisugune ajaloomuuseumi suur näitus, 250 aastat Eesti vabamüürlaste ka tohutu raamat, korralik museaalide pildid, eessõnad, toimetamised ja neid müüakse ka nagu raamatupoodides, et kuidagi kumu on nagu väljunud raamatupoodidesse täitsa tõsiseltvõetavalt minu arust, et see Kesküla kogumik on ikkagi selline ju loomulikult me neid pilte teame, neid finišeid ja kreeka motiive mäletame. Aga ega ju noh, neid seda metafüüsilise käsitlust korraliku meil ei ole nagu antud ja nüüd ta on ikkagi meieni jõudnud ja Vello vinn jällegi haakub natukene Ehiniga ka selline sürrealistlik sümboolika visuaal, fantastika, ka mitteteadvuse ja alateadvuse eksponeerimine. Mäletate neid vinni? Vinnaliste peaks ütlema selliseid sümmeetrilise maailmu ja, ja seal on ka oma link ju kirjanduse juurde tegelikult Helvi Jürisson ja Aino Perviku juurde, kelle umbluud ma näiteks mäletan, see oli päris kohutav raamat, aga no igal juhul huvitav väiksel lapsel lugeda. Ma tahaks veel Ehini kohta paar sõna öelda, et, et jah, ma olen, ma olen täiesti nõus sellega jällegi, mis on räägitud ja enne, kui Maarja tõi enne välja, et, et see klassikut kordustrükkide tähtsus, et mida tegelikult võib ka põhimõtteliselt laiendada Liisi ojamaa siis sellele kogumikule kahel lahtisel käel. Et anda head kirjandust välja uuesti ja heade põhjalike järel sõnadega ja ka sellises kujunduses, et ta on nii-öelda kaasaegsele lugejale ligipääsetav, et see Ehini Andres Ehini kimbuga sinilolli, et selle kujundus on ka täiesti täiesti täiuslik raamat, minu meelest. Ja sürrealismi rääkides, et Ehini puhul, et ongi, et sinna kõrvale võib lugeda ka igasuguseid tõlgendusi, aga samas mulle tundub, et Ehine on tõesti võib olla inimesele, kes kes igapäevaselt luulet ei loe, ennast luulelugejaks ei pea, aga tema huumor ja tema selline ugri lase Vembutamine, et minu meelest nagu tasub, tasub proovida sellele raamatule läheneda ka inimesel, kes võib-olla muidu on kergelt luulepelglik, et ta tõmbab ikka mõnusasti kaasa, ma julgen, julgen panustada sellele. Just see Ehinen nagu ju ka selline pragementaarne autor on ju, et teda ongi hea lugeda üksikute luuletuste kaupa. Tegelikult on tema olemuses nagu. Nii, aga kui me juba siin kujunduste juurde jõudsime, siis on hea meel tõdeda, et järjest enam ilmub raamatuid. Kui sa enne ütlesid, et see nii korralik, need on nii korralikud teosed, et neid võib raamatupoes müüa, siis tegelikult on palju ka selliseid raamatuid, mida võiks KUMUs näidata, et nagu see eelöeldud Liisi ojamaa teos. Minul on siin ees näiteks Vahur Afanasjevi õitsengu äärel mille kujundus on Külli Tammeselt ja illustraator on Toomas kuusing. Ja Afanasjevi viimase aja teosed on, on üldse kunsttükid ja sellise kunstilise külje kaudu ma võib-olla siseneks singi Vahur Afanasjevi värskesse romaani õitsengu äärel, kui tohib. Et see raamat on üks väheseid, mis on nüüd ilmunud sügisel ja juba jõuab kirjeldada meie 2020. aasta eripära. Noh, loodame, et see jääb eripäraks. Et siin on tegevus, toimub lähitulevikus, aga siin on vilksamisi sees ka juba see koroonaminevik. Ja lisaks sellele, et see on oivaliselt, et kirja pandud märkimisväärselt põnev, mitmekesine ja igati klassikalise romaani mõõdus lugu, on see õitsengu äärel ka tohutut eeltööd nõudnud teos. Ma lausa imetlen, kuidas Vahur on suutnud sisse süüa end niivõrd erinevatesse valdkondadesse. On see siis IT-äri või või lausa kosmoseteadus, et see on noh, kui lihtsam oleks alati kirjutada toril ju oma hingeelust, siis Vahur on siin loonud terve maailma uuesti ja uuesti just sellepärast tegevus toimub lähitulevikus, kui keegi pole veel jõudnud lugeda, siis ma soovitan kindlasti seda teost Kui nüüd keegi oli väga suur Serafirma ja Bogdan fänn kas uus raamat vastab tema ootustele või on see kuidagi väga erinev sellest eelmisest romaanist? See on mitmes näitajas täiesti vastupidine teos. Kui Serafirma ja Bogdan kirjeldas sellist õdusat, tare õhustikku, siis siin on mängus kosmosetehnoloogia kiired jahid, kõik moodsa elu aspektid. Kui Serafirma ja Bogdan on kohati ka küllaltki verine teos, siis õitsengu äärel, kuigi siin on omad omad ohud ja vägivald samuti, siis ta on pigem selline esteetilise lähenemisega ja tegelased on täiesti vastupidised, et ei ole sellised külaelanikud, vaid on selle maailma kadi ja imelikud. No ma ütleks ka, et Afanasjevi loomingut tegelikult on võtnud niuksed palsakilikud mõõtmed juba. Me oleme sellega nagu harjunud, et iga aasta või pooleteise pärast tuleb üks suur tellis mis lööb nagu platsi puhtaks. Aga ma arvan, et kes, kes lugejatest on Afanasjevi fännid, siis need kindlasti vaimustavad, sest noh, ongi põnev ju see, et kui romaanikirjanik oskab iga kord igas romaanis mingi uue maailma luua Absoluutselt just ütlesin ka seda komplimendina, et siis on teatav noh, ta on asetanud teatava mõõdupuukaanoni nagu minu arvates omaga teose paksusega, tegelikult et see on nagu võimas see, mida praegu Afanasjevi ka võimas ja tegelikult, kui mine minna kasvõi siit edasi piki seda kujunduste ridades minu jaoks eelmise aasta jooks siukseid, täielikke tippteoseid, mille puhul ma samuti tundsin kohe vajadust minna raamatupoodi endale omastada. Oli Veiko Tammjärve graafiline romaan, hukkunud alpinisti hotell Dell mis vist väga palju vastukaja nagu ei leidnud, see on selline koomiks tegelikult siis suure formaadiline koomiks vendade Strugatskite 1970. aastal kirjutatud samanimelise romaani alusel, jaga jaga siis selle 79. aasta Tallinnfilmi ainetel. Ja, ja see on sihuke ülistiilne, siis me näeme, kuidas samas meile tuttav uurija Peter glebski on nüüd pandud nagu koomik sisse ja see härra Tammjärv on väga võimsalt kujutanud ta nagu peatanud teatavaid hetk katki siis üle lehekülje on näiteks mingisugused mäed ja kirjutatud Hinkus lihtsalt või on näiteks suur vinüülplaat. Ja selline mikro- ja makrokosmose, selle romaani ja, ja filmi niuke miksimine on nagu nagu ülivõimas, et noh, näiteks kui teoses visatakse üks pudel lumme, siis tema on seal koomiksis näiteks pannud selle pudeli nagu siis konjakipudeli pildi nagu joonistanud või kui räägitakse relvast, siis ongi see relv joonistatud ja väga palju niisuguseid väga mõnusat mängimist. Sellist mängulisust nagu on selles raamatus, et minu jaoks see oli küll üks aasta selliseid absoluutseid tipphetki, mis ütles ka seda, et ega kirjandusse ei pea olema alati väga raske, et hea asi ongi tehtud, mingisuguse nagu öeldakse, toolilt tõusmata, onju. Ja ma olen ka nõus minu meelest see on üks väga-väga uhke ja äge raamat ja ma ütleksin, et et isegi väldiks siinkohal koomiksi sõna, sest see tuleb ikkagi need Miki hiire graafiline romaan, graafiline romaan jah, et, et see on, et see on see koht, kus inimene võib-olla, kui ta selle raamatu kätte võtab, saab aru, mis on nagu siis koomiksigraafilise romaani nagu väga suur erinevus, nii et, et jah, ma usun, et, et oleks ka kindlasti uhke kingitus jõuludeks kellelegi. Üldse väga hea meel, et Eestis graafiline romaan vaikselt hakkab nagu leidma oma teed ka tavaliste raamatupoodide lettidele, et, et ma arvan, et või noh, mitte mina arvan, vaid üsna tõenäoliselt see Sildre Pärdi romaan nagu natukene avas jälle seda seda suunda või juhtis inimeste tähelepanu sellele, et, et väga sügavalt kordamine raamat võib olla graafiline romaan, et et põnev, põnev, mis tuleb edasi. Jah, ja kui ma ennem ütlesin vaata, et on tehtud nagu just nagu toolilt tõusmata siis võib-olla seal natukene kuidagi valesti öeldud, et et tegelikult see on tohutu töö leida selline, kuidas ma ütlen siis mingisugune pilu või pragu teose ja filmi vahel on ju ja rõhutada mingisuguseid oma asju seal ja et tegelikult see on tohutu töö, ma arvan, et seda tehti ikka mitu aastat, ilmselt toolilt tõusmata, võib öelda, aga noh, mitu aastat läbi saama. Ja aga kui hüpata nüüd mõnes mõttes täiesti teistsuguse autori juurde, kes ka samas harva toolilt tõusis, kõigi samas käis palju jalutamas, siis 2020 oli ju disJaan Krossi juubeliaasta ja siin detsembrikuus või novembri lõpus jõudis ilmuda ka Jaan Krossi kogutud tud novellid, mille pani kokku Johanna Ross. Ja ma ütleks, et ka see on tegelikult täitsa stiilselt kujundatud raamat ilus raamat, tegelikult, et võiks ka sinna ilusate raamatute hulka ilusti asetada. Ja ma arvan, krossiga on ju see probleem, et tal on ka neid telliskive vähemalt kolme katku vahel oli ikkagi see see hirmutav Telliskivi et neid kogutud novelle võiks küll lugeda nüüd kõik need, kes kardavad neid krossiromaane või, või kardavad neid liiga, liiga mahukad, et tekst, et, et ta on ikka meisterlik novellikirjanik. Muidugi, ta on üleüldiselt meisterlik kirjanik. Jaa, jaa. Ja tahaks sellise klassika kiiksuga inimesena ikka ja jälle rõhutada, et, et see, et kui autoritel on, meie hulgas, ei ole absoluutselt kuidagi ei muuda teksti vanaks. Et need väga head tekstid ei vanane ja absoluutselt kogu aeg nagu eile kirjutatud ja värskelt värskelt meie ette jõudnud ja sellega seoses lihtsalt märgiks ära veel kaks autorit, kellelt ei ole küll sel aastal ilmunud ühtegi värsket koguteost kuigi võiks, üks nendest on August Mälk, kellel on olnud ju ka juubeliaasta ja kes on mõnes mõttes olnud nukralt unustatud, ei ole olnud tema romaanide kordustrükke, ei ole olnud tema teostega loomingu käsitlusi ja, ja üldse debastav kuidagi vähe räägitud, aga ta tegelikult kaob. Kes, kes on väärt jälle taasavastamist, et kuigi ausalt öeldes raamatukogudest võib-olla isegi juba raske tema raamatuid leida, nii et siinkohal üleskutse kõikidele kirjastustele, et andke mõni Mälgu teos vahelduseks jälle välja. Mida me vahepeal vahepeal mõtlesin, et nende raamatut mahuga seoses, et eks me ju kõik teame, et kui lugu on hästi kirjutatud ja sisukas, et siis siis ta võtab su kaasa ja ei ole mõtet seda mahtu peljata, aga teisalt mulle tundub, et seal on ka selline kerge nagu sihuke kognitiivne üks et arvata, või noh, kas siis kirjutaja või lugeja poole pealt, et kui raamat on paks, siis ta kindlasti on ka sisu, kas, et noh, see põhimõtteliselt tähendaks see seda, et pika, kas või inimene alati sisukam kui lühikest kasvu inimene. Et seda ütled sa muidugi pikaks või seal mul on, jah, ma saan seda öelda. Ennem jõule on see muidugi ohtlik. Päkapikud on väiksed, tegelikult. No seda ma räägingi, et see on ju naeruväärne järeldus, aga ma võtaks ka siis kohe-kohe nüüd pärast kolmveerand tundi saadet veel ühe raamatuid, mis on siis ka sellel aastal on ju teadupoolest olnud väga viljakas lühiproosa-aasta. Et ja, ja minu jaoks üks üleüldse käesoleva aasta eesti kirjanduse meeldejäävamaid lugemiskogemusi olnud Martin alguse jutukogu tagama. Ja, ja üks põhjus paljude hulgast, ma arvan, miks see nii oli või on, on see, et kui me seda raamatut, et või, või teistpidi öeldes tavaliselt mul mulle tundub, et mingisugune sisemine kompass on kujunenud selle järgi. Eesti autori teos tundub mulle hea siis, kui ma seda lugedes saan unustada, et see on eesti autori kirjutatud ja et see ei ole, et ma ei pea tegema mingisuguseid järeleandmisi, vaid ma loengi seda nagu maailmakirjandust. Ja alguse novellikogu puhul ma hetkekski ei unustanud, et see on, see on eesti kirjandus ja, ja seda nagu kõige-kõige paremas mõttes, et need lood, mis lähevad siis läbi läbi 100 aasta, ütleme laias laastus et vahepeal on sul tunne, nagu sa loeksid Tuglast, siis sul on tunne, nagu sa loeksid, peet, vallakut ja nii edasi, et tõesti selline väga väga eesti kirjandus nagu kõige paremas mõttes, et mõnus üllatus. Muidugi, kui on tahtmist lugeda päris sellist välismaa autorid kes jätaks ka mulje nägudega, kirjutab nagu välismaises sellises stiili registris, siis mina soovitaksin tegelikult ühte raamatut, mis ilmus just äsja, seda veel pole paljud inimesed lugenud, aga see on kraad, mille järgi ma läksin kohe raamatupoodi, samal päeval, kui uudis tuli ja see on Justin Petrone minu Viljandi. Et ma arvan, praegu Viljandi loeb ja väriseb hirmust. Et mis seal kõik kirjas, võib-olla, ja ega Chastin ei halasta eriti ka ta on väga siiras selles raamatus, raamat annab minu arvates päris hea pildi Viljandist, kuigi mõnikord on just vaata hea, kui välismaalane annab teatava kõrval pildi nagu hästi loomulikult kohati nagu võib-olla natuke takerdub oma paljudesse naistuttavatesse, sest ta on selles raamatus, siis otsib endale uut naist. Ja seal on küll tiigri naisi ja igasuguseid igasuguseid joogaõpetajaid ja disainereid ja hipsterid ja aga kokkuvõttes tähendab tegelikult sellised päris sellise huvitava pildi nagu Viljandi mingitest sellistest ma ütleks, et uue Viljandi nagu rõhukohtadest või et mõnikord. Me mõtleme niimoodi, et no näiteks, kes on kirjutanud Viljandisse väga hästi näiteks Lauri Sommer ja aga nüüd on ikkagi nagu mälestused, see ei ole see uus Viljandi mis on tekkinud võib-olla viimase noh öelda 10 aastaga, ütleme nii. Aga Chastina just nimelt väga-väga hästi tegelikult kirjutab ja seal on ka päris palju selliseid metafüüsilise hetki, kus ta on juua täis või vaatab tähti või ja nii edasi ja nii edasi. Ja samal ajal siis ikkagi otsib endale sobivat kaasat. Ja minu arvates väga lahe lugemine, see on küll selline ühe õhtu lugemine ja seal on natukene sellist ameerikalikku lähenemist, aga Viljandis on veel ameeriklasi, seal on väga toredaid kohvikuid, mida peavad ameeriklased nii-öelda väliseestlased. Et see kuidagi sobib nagu pilti. Nii et ma pööraks ka oma aastalõpupilgu selle Petrone siis minu sarja poole tegelikult ja just nimelt ma arvan, et seal on olnud selliseid väga halbu raamatuid ja on olnud päris häid raamatuid. Ja Chastin läheb küll nagu plussi poole minu arvates just sellise uue viljandi kirjeldajana No mina kahe Viljandi inimesena kuulan rohkem sinna Sommeri Viljandisse vist, et ma viimasel ajal käin seal kord kuus või niimoodi. Nojah, see on vaata läinud Viljandisse unustada. Jajah, et ma pean selle Tšahtiniga siis ikka ette võtma, et kas klapib kujutelma ka sellest praegusest Viljandist. Nii, aga mul on Paavo siin muide laual üks päris paks raamat, mille kohta sina oled siin tagakaanel öelnud, et mõtlemapanevalt ootamatu euroopalike arusaamade järgi kaunis dekadentlik jutukogu mis kirjeldab siis hullumaju, kus istuva toopiumist segi läinud enesetapjad ja viib meid võikalt räpasesse hoobidesse ja tahad sa öelda? Kõlab nagu Viljandi. See oli jah, selline sujuv üleminek Viljandist praegu pärsia kultuuriruumi nimelt jutt on sadek Hedajati. Kah novellikogumikust kolm veretilka novellidest on siin täna juttu juba olnud ja siin on küll minu arust sees üks täitsa romaan ka, aga Paavo, oskad sa sellest raamatust rääkida, miks seda peaks inimesed lugema, kui siin nii nii kohutav tagakaane tekst. Ja, aga no minul paluti seda tagakaane teksti ja algul vaatasin talle, mis mina pärisse kirjeldas asjatundja, aga kui ma selle asja läbi lugesin ja ma tegelikult olin lugenud ka tema seda eelmist raamatut, öökulli raamatut tal on kaks raamatut ilmunud, need eesti keeles sa dekrida jätteid, siis selline pärsia 20 sajandi, ütleme kirjanikena üheksa seitsmenda sajandi lõppu, kahe sajandi alguse kirjanik. Et see on üks täielik lugemiselamus, et see on nagunii teistsugune asi. Et ütleme, ütleme nagu Kavka Teheranis või et see on sihuke halb võrdlus, aga aga no seal on tõeliselt kummalisi asju, näiteks üks novell on selline, kus lihtsalt koer sureb. Linnakraavis ja see on koera pilgu läbi, see on täitsa usk, noh, tegelikult see on ikka maailmatasemel lood, minu arvates täiesti ilma igasuguse Nad on morbiidsed, dekadentlikud ja kuidagi ära murdunud, tud ja sellise absoluutselt siukse teise stiiliregistriga, aga samas jälle see lävi on tehtud selliseks, et Euroopa lugeja saab nagu lugeda, et ta ei ole nagu päris mingi idamaine muinasjutt, kuigi ka seda on selles uues kogumikus vähemalt üks lugu. Mis on täielik muinasjutt, on ju. Aga noh, see oli selline minu jaoks küll selline suur suur nagu avastus või või selline väga mõnus lugemine, midagi täiesti muud. Mis, mis tuli kuskilt nagu üks komeet mulle tundub, ja noh, samas jah. Siin ei ole ju ainult ma tahtsin vahele öelda morbiidsed lood, kuigi ka need on kohati Nathan alati humoorikalt, kuid väga musta huumoriga kirja pandud. Aga siin on ka ju näiteks islami mission frankide maadele, mis on selline ka tänasel päeval äärmiselt, et asjakohane satiir, aga samas ülinaljakalt kirja pandud. No seal on palju asju ja noh, näiteks ka need igasugused nägemused kassidest ja aga selline just nagu tähelepanelikkus oma oma nagu maailma suhtes või selle akvaariumi suhtes, kuhu, milles kirjanik kirjutab, on väga tähelepanu väärne. Ja noh, mõnes mõttes, tal on ju sellised siilivõtted ka kohati pärit läänest ja selles mõttes on seda nagu hea huvitav lugeda, või need on väga, see on üks mingi väga kummaline nagu etendus, mida meile seal mida meie silmad näha saavad. Ja no ikkagi läbiv toon on natukene minu arvates selline pigem kurvapoolne. Et ta jätka, lõpetas oma elu Pariisis enesetapuga on ju. Ja kõik see asi natuke nagu sinnapoole kuidagi ikka tüürib. Ja ja ei saa märkimata jätta ka Üllar Petersoni mahlakat tõlget. Seejuures, ja ka väga korralik tõlgenduskatseid taga. Et see sümboolika on erakordselt keeruline, mida Heda jätta esitab ja, ja Peterson teeb, seal ta ütlebki, vahest niimoodi, et ta ei tea, kas see täpselt nii on, aga annab oma tõlgenduse, see on väga intelligentne, sümpaatne ja väga huvitav ja tegelikult kogu selle raamatu mahust on ju päris suur osa, need nii-öelda kommentaarid. Ja ma tooksin siia jällegi üsna paksu raamatu kõrvale ühe väga klibaka raamatu too aga võib-olla ühendavaks väikseks motiiviks olla muinasjutud ilmselt üsna tähelepanuta jäänud väike kollane raamat pealkirjaga vangerdused tekstid Jan Kaus ja pildid Flo Kasearu ja minu jaoks see raamat oli üllatav seetõttu, et, et selle temaatika või see lähtekoht iseenesest on nagu kahjuks peab ütlema suhteliselt ärakäiatud naistevastane vägivald, millest on saanud noh, otsa pidigi see teema ja mis, mis seetõttu sellest kirjutada mõjuvalt on ikkagi väga raske ja Jan Kaus on selle teema lahendanud muinasjuttude žanris ja ta on teinud seda väga osavalt väga kaasahaaravalt ja, ja minu arust kohe väga hästi, nii et, et, et see on noh, niisugune väikeste muinasjutu like miniatuuride raamat, mis ei, ei tegele mingi kohtumõistmisega, vaid mis on tõesti üks selline välimuselt väike, aga sisult väga mõtlemapanev teos. Muidugi jällegi seda teemat klišee teemaks nimetades me paraku kinnistame seda seisukohta, et et neid lugusid ongi väga keeruline rääkida ja minu meelest selle raamatu üks üks oluline omadus või on ka see, et tõesti esiteks, et kuidas, kuidas kirjanik kasutaks siis oma annet või annab oma andega mõne suurema ühiskondliku nii-öelda probleemi lahendamise teenistusse. Et see raamat on valminudki siis koostöös Pärnu naiste tugikeskusega ja seal on ka see protsess sees, et ju mõnikord keegi teine või kellegi teise abil me alles saame oma loole selle lõpu, mis annab nagu hingerahu või annab võimaluse distantseeruda, et et kogu see protsess on seal sees, et, et väga-väga hea eeskuju muuhulgas, et ma loodan, et see ärgitab ka teisi kirjanikke ja kunstnikke vaatama sellise terava pilguga ringi. Jah, võib-olla ma võtan ka kausi juurest ju et millal kausi viimane suur romaan oli? Väga, ei julgegi meenutada, aga ta on läinud sellises minatuuri meistriks tegelikult ja ega see ei ole ka halb. Aga ma jäin mõtlema, et me siin täna räägime küll rääkisime surnud luuletajateste välismaistest teostest, aga ei ole üheski praegu ikkagi Eestis elavast luuletajast nagu rääkinudki, mis nagu sealt on meelde jäänud eelmisest aastast, et loomulikult on, minule on meelde jäänud Taavi Eelmaa. Ma arvan, et see Betti Alveri preemia läks küll väga õigele isikule. Ja, ja siis ma tooksin ühe sellise isiku võib-olla, kes on kuidagi olnud kogu aeg fookusest väljas just Tartu ka seotud ka pikalt olnud luuletaja Joanna elmani Seitsmenda luulekogu Pealkirjaga peegeldused tundma mis on ka väga selline huvitav nägemuslik, metafüüsiline luule ja mida on mõnikord ma vaatasin huvi pärast, miks ta on nagunii fookusest väljas ja teda mõnikord arvustatud nagu loodus luulena tuli mulle täielikuks üllatuseks, et ütleme, luuletaja kirjutab endast sise sisekosmosest, sisemistest maastikest ja kui ta ütleb, soosis see tähendab hoopis mingist mingit sümboolset mingit kohta. Aga jah, vaatasin natuke retseptsiooni, täitsa uskumatuid artikleid, kus teda Uurjutatakse selle eest, et ta on halb loodusluuletaja. Aga tegelikult ta on nagu puhas müstiline luuletaja. Et see oli ka niisugune huvitav leid minu jaoks just viimasel aastal ja mis luuletajatele veel meelde jäänud. Joanna elmanni puhul ma tahtsin öelda seda, et tõesti ta on autor, kes läheb järjest huvitavamaks tema keel muutub selles mõttes mitte siis justkui see keel, mida ta kirjutab, aga, aga tema luulekeel ja sümbolite maastik muutub järjest järjest, nagu ma ei saa öelda, selgemaks, aga seal ühesõnaga jah, ta läheb järjest huvitavamaks, aga. Kusjuures see keel on tal ju tegelikult väga lihtne, aga, aga mida selle kaudu nagu kujutatakse, on selline keha okultismi või kus sinu sees on näiteks raudteede kummalised helid või sinu kehan, kui ehitis, mis laguneb näiteks ja mingid kalad, mets, kitsekesi jooksevad sinu sees, et see on minu arvates ta on jõudnud nagu teatava selguseni ost ja, ja justkui selle Hedajatega oli ka seotud see morbiidsus siis ka elman tegelikult oli küllaltki morbiidne oma eelmistes kogudes, aga see uus kogu peegeldused tundmatust on, on küllaltki helge, nagu et ta on nagu minu arvates päris mingi uue raja või uue etapi alguses seitse luulekogu nüüd tuleb ja siis järgmised seitse nagu tulevad helgemad. Minule jäi ka Tõnu Õnnepalu esimene riimitud luulega kogumik eelmisest või sellest aastast meelde, et mulle see mulle see kohe päris meeldis. Aga kahjuks, mis mulle ei meeldi, on see, et meie saateaeg hakkab läbi saama, et on võimalik kellelgi veel haarata mikrofoni ja karjuda mõne teose pealkiri sinna sisse, millest lähemalt rääkida ei jõua. Ma tahaks lühidalt siiski soovitada ühte teost ja see on Mutlumi, mitte ainult minu tädi Ellen, kui me oleme siin rääkinud ka teostest, millel on laiem ühiskondlik mõju siis Mutlume puudutasin üldisi asju üldse küll, aga ühe õigemini mitme väikse inimese elude kaudu annab ta mõista, mis inimest ümbritseb, mis tema elust alles jääb ja teeb seda paljuski asjade kaudu ja paneb need asjad elama ja kõigele tekib tähendus, nii et kindlasti tormake raamatupoodi või raamatukokku uue teose järele. Aga siinkohal vist tulebki see aasta kokkuvõetuks lugeda, kuigi lugeda on kõvasti rohkem, kui me siin täna rääkida jõudsime. Saates soovitasid raamatuid pericashan Maarja Vaino, Paavo Matsin ja Valner Valme aitäh kuulamast. Loetud ja kirjutatud.