Vikerraadio. Loetud ja kirjutatud. Tere algab saade, loetud ja kirjutatud, mina olen Maarja Vaino ja täna on minuga stuudios kirjandusteadlane, kirjanik Rein Veidemann. Tere, Rein. Tänan kutsumast töödele. Ja meie hakkame rääkima, täiesti, võib öelda ahjusoojas romaanist lunastatud, mille sa kirjutasid Rein nüüd üsna terve suvi ja sellele eelnev aeg üsna intensiivne periood, oli see kirjutamine, aga enne kui me romaani jõuame, ma võib-olla alustuseks küsin hoopis seda, et sellele romaanile eelnes sul ju üks teine väga suur Jansen ja Koidula-ga seotud raamat laulupeost. Kas võib öelda, et see suur pidulik laulupeoraamat on natukene selle romaani eelmäng? Võib öelda küll, aga selles mõttes on ta ka sissejuhatus või juhatus tegelikult uuesti Janseni juurde tagasi. Nimelt et selle suure raamatuga seoses siis kus pealkiri on väga pikk, on laulupidu, Jannsen, Koidula, avatakte, selle tellis siis kirjastuselt seis Tartu linn ja seda ma kirjutasin ja selles aitas mind ka kirjastaja ise aitas, seal on tohutu palju pilte, see on erakordselt uhke raamat, hea kingitus tänavalgi jõuludele. Nii et seal on tõepoolest see osa. Jansen Koidulast. Ja laulupeost on just nimelt niisuguses akadeemilises ümbruses. Aga nüüd, tunnistades Tjaariumiga Janseni päevikuga kohtusin ma tõepoolest silmast silma mustvalgel siis kui me veel paralleelselt õigupoolest enne sele suurt raamatut kirjutasin siis sünopsist ehk siis kokkuvõtet või inglise keeles skripti leelo tunglale, selleks et tema saaks kirjutada libreto ja Alo Põldmäe pärile Emajõe ööbikud. Ja siis selle käisime seal seda esitanud vaatamas ja kavalehel on ka minu tagasihoidlik nimi seal ja minu panus on tõesti seal tagasihoidlik, aga ta on siiski tihendatud tekst ja siis sain ma siis Ligiga sellele Tjaariumile. Ja tõesti, kui ma seda lugema hakkasin, siis siis läbis mind tõeline ilmutuslik, see tunne ja, ja selline tunne, et nüüd ma pean selle kohustuse täitma. Ja no Tjaarium on tegelikult ju olnud väljas juba mõnda aega, aga ma millegipärast kardan, et suurem osa inimesi ei ole seda lugenud. Ta on kuidagi natukene peidus olnud ja teda on raske lugeda. 19 aastat on ta väljas ja ta on tõesti raske lugeda ilma konteksti ta muide, kuigi ja siis Eesti üks tublimaid ja hinnatumaid kultuuriloolasi Malle Salupere on andnud endast parima, stan tõesti põhjalikult kommenteerinud, seda rääkimata sellest. Malle Salupere on tõlkinud selle saksa keelest eesti keelde, mis tähendab seda, et ta tõlkis seda ikkagi kaasaegse Se eesti keelde. Sellepärast see üks väga veider olnud, tõlkida siis omaaegsesse Janseni ja tema kaasaegsete kõnepruuk. Ja seetõttu me loeme seda paralik, saan paralleeltekstid ja me loeme seda nii-öelda kaasaegses eesti keeles, aga aga lihtne lugemine seal pole. Ja, ja seetõttu ma arvan, et esimene kohe niisugune tohutu väärtus, mis sinu romaanil on, ongi see, et Sa annad ju tegelikult edasi ka neid Janseni mõtteid sellest tema enda omaaegsest päevikust, mis, mis ongi, ütleme, selle päeviku kultuurimällu tagasitoomine nagu kuidagi jõuliselt üsna üsna jõulisel kujul. Loodan, et see tõesti niimoodi on. Jah, kui ma sellele asjale ainele Jansoni uuesti lähenema hakkasin, kellest ju ikkagi kirjandusharidusega inimesele üht-teist ikka varasemast ajast teada ju oli, oli minu küsimus endale, see on ju võimalik seda päevikut lihtsalt võimendada päevik ringi, kirjutad uuesti ja, ja, ja arendada. Aga mingil hetkel tabas mind hoopiski äratundmine või teadmine või tahtmine. Ma panen Janseni lugema vanas eas seda päevikut, millega seoses tekkisid ridamisi takistusi kohe sellepärast et kui Jansen loeb seda päevikut, ta loeb seda 67. siis sünnipäeva eelõhtul, et 886. Ja siis selleks ajaks tõepoolest oli juba kaks ajurabandust olnud ja, ja ta oli toibunud nendest aga tõepoolest ühtede allikate järgi. Ta oli üsna juba selles mõttes invaliidistunud, et nii et natuke Digina tervemaks tema mälu tõin ta mälu värskemaks. Ja see andis mulle võimaluse ma juba niimoodi, et, et selle päeviku tsitaatide kaudu, millest on tekstis ka olemas, et selle tsitaatide kaudu Jansen meenutab kogu oma lapsepõlve elulugu, oma läbielamisi ja kõike seda, mida me siis nüüd uus põlvkond oma õpetajate kaudu. Ma loodan, et see on teada saanud või siis mis on meie kultuuriteadvuses kinnistunud. See Krisheena lausa tänu Jaan Krossile, kes kirjutas omal ajal pöördtooli tunni. See üks episood Janseni elust nimelt. Rüütel kondadelt Postimehe toimetamiseks raha saamine. Ja no ma praegu saan aru, et meie sinuga, Rein, hakkasime väga hoogsalt kohe rääkima sellest raamatust, sest me teame, millest see on, aga nüüd lugejale on tõenäoliselt vabandust, mitte lugejale, vaid kuulajale nüüdseks tõenäoliselt ka selgunud, et me räägime romaanist lunastatud, mis omakorda räägib siis Johann Voldemar Janseni ennekõike. Aga ta räägib ka ühest teisest muust, milleni me ka kohe jõuame. Aga kui nüüd ikkagi tulla romaani juurde täpsemalt siis mulle hakkas silma üks väga huvitav motiiv, millega see romaan, no ta päris ei alga selle motiiviga, selle nii-öelda kandev võib-olla motiiv on, on teine. Aga seal päris alguses oli üks episood pesast välja kukkunud linnupojast ja natukene maad edasi. Ka peategelane ise tunneb, et tema on nagu kuskilt välja kukkunud ja sind ka teades sinu huvisid ja selliseid ka uurimisteemasid kirjandusteaduses. Mulle tundus see motiiv väga eksistentsialistlike. Et ja need Janseni niisugused sisemised kahtlused kriisid, et kui palju sa teadlikult sellist eksistentsiaal istliku tuuni või nooti sellesse romaani kirjutasid ja kui palju tuli see sul peaaegu kogemata? Jah, tänan selle tähelepaneku ja osutuse eest ja kuulajatele ehk siis võimalikele tulevastele lugejatele olgu tõepoolest öeldud seda, siin oli segu nii teadlikkus kui ka minu varasem siis kogemus, lugemiskogemus ja enesetunnetuslik kogemus, et ma ikkagi loen ennast eksistentsiaalse elutunnetuse kandjaks ise isiklikult aga olen. Võib-olla ma loodan küll, et mitte ülepakutult, aga siiski olen väga palju leidnud seda ka Eesti kultuuriloos tervikuna ja Eesti kultuurist endast. Aga ma ei ole siin üksi. Selle värava avas tegelikult akadeemik Jaan Undusk, kes kirjutas eksistentsiaalsest Kreutzwaldi-st ja peab kalevipoega kalevipoja tegu. Kui niisuguste tõeliselt eksistentsiaalselt teoks ehk siis sisu on, siis see, me kõik oleme inimestena, kõik oleme heidetud maailma juhuse tõttu, tõepoolest meie oleme küll ise elavate inimolendid tänu oma elu käimas, läbi tegemas oma elu parandamas ja nii edasi, aga see on siiski meile kingituseks antud, mis võetakse lõpuks tagasi. Ja nüüd siis ongi küsimus selles, et, et missugune see kingitus meile on antud, kuhu me elame, heidet. Et me võime selle kulutada lihtsalt niisama, me võime sellega pihta hakata, jumal teab midagi, mida ja üldse endale aru andmata, see, et me, et, et see on meil ainukordne, aga me võime täita selle ja me võime lunastada oma elu, see, see on, see ongi omamoodi lunastus, tegu, elu, lunastus, tegu ja omakorda, mis selles elus siis on? On muidugi, kõik ei ole ju niimoodi heateod, mida sa teed, vaid sa võid midagi juhtuda sinuga, et sa teed halba, siis on sul vaja andeks paluda. Aga, aga jah, see oli selles mõttes teadlik. Ja tõesti, kui Jansen oma päevikut lugedes meenutab oma seda seda lapsepõlves puu otsast allakukkumist, kus ta läks linnupoega pesasse tagasi panema, siis vaat see linnupoega pesasse tagasi panemine on tegelikult võiks öelda, arendada edasi võimalik kujundina, et me kõik tegelikult viime oma tegudega oma eluga sedasama linnupoega, mis maha kukub siis teised, mis vendade elu viib tagasi nagu annad tagasi, nagu ühtlasi annad ka edasi, sest et kui see link kasvab suureks, siis tulevad tal omakorda pojad ja nii edasi, ehk siis see Sikski sümboliseerides jätkuvast Ja nüüd elu jätkuvuse ja elu olemuse üle, arutleb Jansen selles teoses ikkagi väga palju, et põhimõtteliselt ütleme, kompositsiooniliselt on see kokku võetud, kui tõesti üks õhtupoolik ja Janseni tagasivaade oma elule. Ja muidugi, kui juba sümbolitest rääkida, siis kindlasti elu kui üks päev, kurb ka siit välja, et, et see, see nii-öelda pikk päevatee mis, mis hakkab öösse kaduma, Jansenil. Aga samal ajal mulle tundub, et, et selles nagu Janseni nendes mõtisklustes tuleb teise niisuguse ütleme ikkagi jällegi on aru saada, et kirjutaja on ka selline kirjandusprofessor, et teise, sellise kirjandusteadusliku märksõnana tuleb minu jaoks koorub esile ka kohe selline märksõna nagu teadvuse vool. Et, et see väga sageli see Janseni mõtisklus annab minu meelest väga hästi edasi just seda, kuidas inimene mõtlebki, et need mõtted lähevad rändama, nad lähevad voolama. Ehkki Hansseni kõnepruugis minu mõtted läksid katu jama, nii et see on üks ilus sõna tegelikult, mis kasutatakse vähe purjus olev inimese kohta, Janson, ma sain selle, võtsin ühelt distema jutust endast, mida ma lugesin seda kirjutanud ikkagi ausalt öeldes kohut vähemalt suure osa jutt on siis kaks ja poolsada, nii et ligi kaks ja poolsada, 234 juttu. Aganud jah, mõte läheb Tõivama ja siin on oma teatud võib-olla põhjendus ja vabandust sellelegi, et tõepoolest juba katkendlikku mäluga inimene liigub oma mõtetes mitte loogilisi radu pidi, vaid assotsiatsioonide pidi, nii et assotsiatsioonid on tõesti ja see on muidugi kuulub teadvuse voolumeetodi juurde, isegi kui sa seda pärast kirjandusteadlase õpetlasena tähele paned ja kirjutas. Ja jällegi nii et siinkohal on võimalus jälle rõhutada, seda. Lugeja tajub ju väga hästi, ma loodan, kui ta seda loeb. Jannseni mälestustes, Janseni meenutustes, Janseni pihtimustes seisab tema kõrval kogu aeg autor, kes nagu koos temaga vaid alles sisse on pugenud ja püüab teda nii-öelda psühholoogilise ja inimliku Stades. Sest minu eesmärk oli Jansenist siiski näidata seda inimest kannatavat inimest. Jansen kui kannatav rõõmustav siis patune hing, inimene, see, see oli minu eesmärk, et ja samal ajal siiski kujundada temast inimese portree, kelle kohta nüüd ma ütleksin juba meile kõigile tuntud Oskar Lutsu Tootsi pulmast ütleb, et tema inimlik kõrkus Kus ja aga kui me nüüd tulemegi veelkord ka klassikute juurde, siis kuidagi ei jää tähelepanuta ka see, et Janseni ja ütleme siin on tõesti natukene keeruline on selles romaanis eristada nüüd autori häält ja Janseni häält, sest et see on, on väga isiklik romaan. Samuti aga igal juhul jäi mulle silma see, kuidas Jansen võrdleb ennast Hiiob iga ja armastab lugeda just nimelt Hiiobi raamatut ja midagi ei saa sinna parata, et mul kohe tuli meelde Vargamäe Andres, kes ennekõike ennekõike loeb Iiobi raamatut ja kes samastab ennast tegelikult paljuski Hiiobi ka, et kui ta jumalaga räägib, talle tundub. Ta räägib temaga kui Hiiob. Et kas nüüd sellest ikkagi Janseni väga mahukast materjalist just selle motiivi jällegi välja korjamine oli selline teadlik intertekstuaalne või Eesti kultuurilooga mängimise motiiv või see tuli kuidagi ise. See oli teadlik, see oli teadlik, kui ma ikkagi vaatasin, kokkuleeme, nii-öelda arvepidamise, mis Jansoniga on juhtunud, mis juhtus tema eluajal, missugused kannatuseta peale kukkusid ja mis juhtus tema järel, kui ta juba oli 51. aastal kadus lausa nii-öelda pildilt 1000 950000 951951 ja siis, kui ta sai metsalise märgi juurde külge. Jah, see oli teada, sest et noh muidugi minu ees intervjueerija Tamsar, Tamsar, aloog ja, ja mina olen ka Tammsaarest kirjutanud ja, ja tõepoolest ka just nimelt see Tammsaare seen religioosne mida rohkem me tahame, sealt loeme siis näeme, kui, kui, kui palju on seal see piibliaines, kuidas see vana testament ja uus testament nii-öelda läbi põimuvad läbi voogsavad erinevatest tegelastest lausa ja Tammsaare loomingust tervikuna ise sellest ei kirjutanud, nii et et siin seesama see Hiiobi motiiv, Hiiobi kannatused. Jansen tõesti, arutleb siis selle ümber, et riiulil läks lõpuks hästi, et talle anti isegi rohkem eluaastaid tagasi kahekordselt. Kuna ta jäi truuks sellele, aga aga arga siis argem Andresele ei läinud hästi ja, ja, ja, ja ega ega Jan sellel ka selles mõttes hästi ei läinud, nii et see, see, see kihvt ja see, see liin, see Hiiobi kannatuste liin, see oli, oli täiesti teadlikult seal esile toodud. Aga siinkohal võib-olla on aeg kuulata üks väike muusikapala vahele, mis on, no me ei saa nüüd praegu koheldad veel üks muusikapala, mille me lõppu kuulame, on võib-olla rohkem nüüd selle religioosse teemaga seotud, aga siiski. Me kuulame Beethovenit ja sa valisid selle loo välja, mis põhjusel? Ma valisin välja muidugi kõigepealt sellepärast, et Beethoveni Steni juttu Janseni sellesse meenutustes ja inimesed ju väga paljud ei tea, missugune oli esimene laudu laulupeo siis repertuaar, seal oli Beethoven esindatud ja sellega seoses see on üks asi, teine asi on seotud muidugi Janseni kohutava hirmuga hirmuga mitte. Ta ütles, et ütleb, et ma ei karda surma, aga tema kartis tegelikult pimedaks jäämist ja jogurtit. Ja see halvatuse läbi see, mis võib tabada inimest. Ta ei saa liikuda enam ta kõnelda. Muide, see afaasia on Momit, motiiv on ka seal, ühelt hetkel tuleb lausa esile, et Emilia kardab. Ta saab uuesti halvatus, seda ei saa rääkida. Et me teame, et need, kes halvad saavad, õpivad uuesti rääkima. Nii ja, ja nüüd ma valisin tõepoolest siis selle üheksanda, Beethoveni, üheksanda, sellepärast et betoonist Beethoven on esindatud Eesti esimesel laulupeol ja Beethoven on ka praegu siis 250 aastat tähistamist ja Agas veel nimelt üheksandast sümfooniast. Et on kirjutatud Friedrich Schilleri tekstile ood rõõmule ja see ood rõõmule on pühend, on tegelikult väga religioosne. See on ju tegelikult, et me inimestel oleme jumala ees kõik võrdsed. Ja et seepärast Euroopa imlik sai ja nii edasi, need on kõik nagu öeldakse, laena tõde ja nii edasi, aga minna algupärale juurde siis Schilleri puhul on see tõesti siis nii-öelda inimese ülistus, kes siis on jumala ees ja kui ta jumalat vaatab, siis ta siis ta tunneb seda, seda niisugust ilmutusliku rõõmu. Ja veel üks moment, et Schiller on niivõrd tähtis tegelane ka eesti kultuuris, et teatavasti puhtus loodi esimene Schilleri monument 1805 juba ja seega see ongi hävinud, aga teine on siis Helme mõisapargis seal nüüd koopia sellest. Nimelt 1813 sai ta teise monumendi ja need on esimesed maailmas monumendid, mis on Eestis pühendatud chillerile. Nii et kuulame nüüd Ludwig van Beethoveni osa tema sümfooniast ood rõõmule. Jätkub saade, loetud ja kirjutatud, mina olen Maarja Vaino ja minuga on stuudios kirjanik ja kirjandusteadlane Rein Veidemann ja räägime Rein Veidemanni värskest romaanist lunastatud, mille üheks peategelaseks on Johann Voldemar Jannsen. Ja mõnes mõttes võib siiski öelda, et teiseks peategelaseks on autor ise. See tuleb väga selgelt välja selle romaani kolmandas osas romaan ongi jaotatud kolme ossa, kaks nendest on nii-öelda Janseni tagasivaated ja oma päeviku lugemise kaudu, aga kolmas osa räägib ikkagi päris selgelt autori ehk siis Rein Veidemanni jõudmisest Janseni juurde läbi erinevate selliste pidepunktide, mis on siis ellu ellu tulnud ju jälle öelda juuste kaudu. Või on see saatus seda kunagi kunagi ei tea. Mis nüüd sellest kolmandas osas muidugi päris intrigeeriv tundus, oli see, et et see on kirjutatud sinatades, et suurem osa romaane tegelikult kasutab kas mina vormi või siis nagu seda kolmandat pööret, aga aga sina-vormis romaane on küllaltki vähe, et kas see oli nüüd ka selline kirjandusteadlase teadlik mäng? Ma ei tea, kas kirjandusteadlase ja väga see oli nüüd sellepärast jah, selles mõttes kirjandusteadlase lähenemine, et eristada autorit tähendab eristada seda mina, kodanik Rein Veidemanni autori-minast, meie kõik kirjandusteadlased ju ka, kui me räägime isegi nendest mina vormilistes teostest, siis me teame või eeldame ja teame seda, et, et ega need päriselt mistõttu siis me räägime autori-minast ja ka antud juhul siis kolmandas peatükis on meil autorimina ja see autorimina kõnetab siis autor ise sina kaudu. Ja see on väga õigustatud. Sellepärast et näiteks see kõige sügavam lapsepõlv, mis meie teadvusesse ulatub ka inimestena see ulatub ainult mingite märkide signaalide, mingite jälgede kaudu, sest meil ei ole võimalik rekonstrueerida oma tulekut maailma siia, meil ei ole isegi võimalik, lapse mälugi arvatakse kuskil kolmandast viiendast eluaastat, ülejäänud on kõik see, mida talle jutustatakse, näidatakse ja mida te ise kunagi kokku loeb. Me teame ju, et on olemas niisugune mõiste nagu isiksuse müüt, mis hakkab siis välja kujunema inimesest, kuskil juba dieedi jõuab ja, ja selle müüdiga hakkab ta elama läbi oma elu, mistõttu siis mulle tundus, et just nimelt sina vorm selleks valida oli kohane ja ma sain. Ma käisin sellest, rääkisin sellest romaanist, rääkisin, rääkisin sellest oma oma hea kaaslasega ja erakordset Eesti suurimat stilisti Asta Põldmäega. Ja siis küsisin, et mis arvad, et kui ma lähen selle selle teekonna Janseni avastamise teekonna kirjeldamisel sina vormiliselt ja ta ütles, et, et see on õige tegu ja ma valisin ja ma saavutasin sellega teatava vabaduse teatava vabaduse distantseeruda sellest iseendast. Aga samal ajal siiski anda täiesti aus, mis asi on täiesti aus? See muidugi romaanis sellest seal üks probleem, muide, mida arutatakse seal, kus on meie nii-öelda kaitsekihid, koorikud nii edasi, aga jah, et siiski olla see vahetu suhe selle otsimisteele ja kirjeldus sellest, selle inimese küpsemisest ja eneseleidmise otsingutest siis Movormistamisele, sina-vormis, mis muide mõnikord oli mul üsnagi raske, aga, aga mulle tundub, et ma siiski pidasin, jood. Ja ma igaks juhuks isegi kontrollisin üle eelnevat romaanid, et, et kas seal on ka näiteks kasutatud siin-seal, aga ei ole, ei ole, et, et see on ikkagi sinu romaanidest ilukirjanduslikust loomingust ikkagi esimene kord ja ega seda üleüldse kirjanduses ju palju kasutatud ei ole peaaegu üldse mitte, et see on väga ohtlik. Tähendab, seda on väga raske teostada, aga samal ajal tuleb mul ka meelde, et muudel põhjustel siin ka suve jooksul aeg-ajalt suheldes kippusid meilikirjadele alla kirjutama Rein Jansen, see tähendab seda, et, et selle käsitlus objektiga sa ikkagi sulasid päris ühtlasel kirjutamisprotsessi ajal. Ema elas ikka teda läbi, ma elasin tega teda läbi ja, ja ma ei ole temast vabanenud. Ma looda vabanegi, sest et romaani lõpuski ütlen, et see tee ei ole lõpuni käidud, kui te ükski tee, kui te iseenda iseennast otsite, sest tegelikult Janseni kaudu otsisin ma ka iseennast. Mu elus on mitmeid paralleele, mis just nimelt kolmanda sel osas tulevad nii-öelda vaatluse alla või mainimisele või markeerimisele on nimelt, et minu enda ajakirjaniku ajakirjaniku osa minu elust, sest ma olen ka ajakirjanik olnud ja ma olen, ma olen ka toimetaja olnud, ma olen, võiks öelda, ma olen kolmekordne toimetaja olnud siis ülikoolilehe toimetaja siis Loomingu peatoimetaja asetäitja ja olen olnud ka siis. No kuskil ma olen veel toimetanud. Et see Postimehes ja vabandust, muidugi Postimees, tervelt 10 aastat enne sõda või Eesti Päevalehes kultuuritoimetuse juhatajana Postimehe kultuuritoimetuse juhataja kultuuritoimetajana ise kirjutajana retsensendina. Nii et ma olen ikka väga palju silmitsi elus olnud just nimelt selle ajakirjandusliku poolega ja eks raadio, kus me praegu istume, eks nemad ole kõik toimetajad siin ja ja, ja ajakirjanikud, nii et. Aga see üks huvitav paralleel, mis on ka kolmandas osas, tuleb ilmsiks just selle ajalehe tegemise käigus toimuv kokkupuuted tsensuuriga millega ju Jansen pidi kogu aeg võitlema ja nagu ilusti ta ütleb ise ja ka ilusti romaanist välja tuleb tegema jänesehaake pidevalt. Ja ma loen lihtsalt ühe kohasid ette, mis on minu meelest väga tabav ja mõtlemapanev, tsiteerin järele vaates tõdeda, et suurem jagu eesti kultuurist ja selle ajaloost on pidanud läbima tsensuuri. Mil moel vastab see siis tegelikult rikkusele, missugune oleks olnud Eesti kirjandus, kunst, muusika ilma tsensuuri ahistuseta ja no see on tõesti küsimus, millel ei ole võimalik vastata. Aga samal ajal väga intrigeeriv küsimus, et et kui palju sa nüüd sellesse Jansenisse jällegi sisse elades need neid tsensuuri võrdlesid, et seda tema jänesehaake enda jänese? Ja neid jänesehaake tuli minu elus üksjagu teha ja lihtsalt esimene tuleb kohe meelde minu hea sõbranna ja ka vaimne eeskuju Fannide Siivers, kelle praegu 2000 lehekülge loomingut kokku võetud ja mina sattusin olema loomingus asetoimetaja, kui tõin Fanny Siiversi esimesed tekstid loomingusse ja kohe olin silmitsi siis nende organitega, kes nõudsid kõigepealt, et mis, mis nimi see niisugune on, kes see niisugune on ja siis juba tema nii-öelda läkitused Pariisist, mis ta läkitas, et kas meil on seda vaja ja, ja siis tuli hakata pehmendama minu kõige suurem kogemus, tsensuuri koon, Paul-Eerik Rummo ajapind ajab luulekogu, Paul-Eerik Rummo tagasitoomine nii-öelda avalikku kirjandusellu 1985, milles ma kukkusin totaalselt läbi ja me oleme selle Paul Eerikuga sel teemal rääkinud, tema mind lohutanud, aga see teos siis ajapindi ajab, on suurepärane näide ja see on lausa võimalik neid Krestomaatiline näide tsensuuri toimimisest sel ajal, sest et see on näha kõik selles teoses, kuidas need manöövrid, mida muide Jansen ütleb oma selle sakslastelt võetud raha suhtes, et seal manööver seda mõistet ei teatud, see tuli prantsuse ja saksa keele kaudu, Jansen otsib eestikeelset vastuti. Hundi jänesehaak võib-olla ja, ja niisugune ja siis ta, vaat see on seal olemas ja ma puutusin kokku, aga see esimene nii-öelda harjumi näätsensuuriga leidis aset tõesti 1973, kui ma hakkasin juba siis ülikoolilehe juures rohkem kirjutama. Asta Põldmäe kõrval, Jüri talveti kõrval, kes oli 75, sai just nende asja, nii et temaga jah, oli see tsensuuri kokkupuude täiesti olemas ja, ja see küsimus on tõesti, mille sa ütlesid, et, et missugune oleks eesti kultuur olnud, kui ei oleks suurem jagu sellest skulptuurist, tsensuurialune, see on nurjatu küsimusele küsimusele enam vastust ei saa, küll aga on võimalik siiski võrrelda, kui vaadelda, ütleme, eesti kultuuri arengut näiteks soome kultuuriga võrreldes missugused need liinid, kultuuri, arenguliinid, Soomega suhteliselt vabamalt sai ilmuda ja, ja, ja kultuur loovkultuuri luua, et kuidas seal see asi kujunes, suurt erinevust ei olnud, mis tähendab seda, et, et meil siiski õnnestus, tähendab just nimelt luua see kultuur ikkagi, mis meil olemas on, ka tsensuuri kiuste. Ja, ja tegelikult üks teema, mis on muidugi tohutu pikk ja lai ja mida me jõua siin käsitleda ongi nüüd Janseni roll, Eesti, ütleme sellise kõrgkultuuri loojana või sellele alusepanija ja eestimaalased, mis siin suure algustähega kogu aeg romaanis kordub selle üle nagu mõtlemine, et, et kas see nüüd ei puuduta selles mõttes tsensuuri, see puudutab pigem seda, et, et kas need, kas see, nagu rahvas ennast ise leiab ja ise tahab nagu ennast kultuurrahvaks, siis ütleme, arendada või areneda selleks et see laulupeo loomine tegelikult on ju põhimõtteliselt selle üks kõige tugevamaid aluspunkte või alguspunkte. Aga, aga nüüd üks koht, mis mulle ka selles romaanis väga meeldis oli, oli samamoodi Janseni tõdemus, et eestlaste nagu üksainus põhiline valitseja saab olla meie maa ja alles seejärel kõik kõik nagu teised valitsejad ja see on, on üks asi, millest me oleme ka varem rääkinud, et et just nimelt see, kuidas eesti rahvas tegelikult püsib ikkagi eesti kultuurile, et me oleme kultuurrahvas. Vaatamata sellele, kes on parasjagu valitseja Nii see on ja sellega olen, ma jällegi oleme käsikäes Tammsaare tõe ja õigusega mille keskmes on samuti seal samuti maa teenimine, maa teenimine ja veel muide Tammsaareni jõudesse väikest silda luues siiski olulist on see, mis, millega romaan algab ja millega romaan lõpeb, tegemist raamteosega Ikaze ilmutuslik lause Janseni pärnupäevikust. Armastus võib ainult armastada, armastus võib ainult armastada. Ja see teatavasti Eesti nii-öelda juba kõne käänuks või lendlauseks on saanud ju tõest ja õigusest tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus sõltumata sellest, mida noor Andres oma isale vastab selle peale, et armastust ei tulnud jalga mäe sellega tegelikult kinnitatakse hoopis seda, mida vana Andres silmas peab. Põhiline on see armastus maa vastu ja vaata, kui sul see on olemas, siis sealt ta kasvab välja juba armastus ligimese vastu, armastus rahva, keele ja kultuuri vastu. Ja mida ma tahtsin, tahakski sellega rõõmu ja väga hea, et sa osutasid sellele kohale, ma olen kogu aeg palju mõelnud noh, kasvõi selle seitsmesaja-aastase orjuse müüdile, eks ole, hea küll, meil on siin olnud testid, mitmed valitsejad ja, ja ajaloos ei ole meile kõige hästi läinud. Aga meie oleme olnud ikka ürgsed selle maa peremehed just nimelt kui rõhutav maa peremehed. Et me oleme selle maa teenistuses, mitte keegi ei ole selle maaga hakkama saanud, ainult meie, eestlased, kellele sisse Jansen eestlaste nime paneb. Sest enne seda me olime maarahvas ja nüüd seal nimepanekuhetk. See on erakordselt tähtis sesse eestlasteks nimetamine. Seal oli kaks eesmärki, kui ma räägin kultuuriloolasena kirjandusloolasena kultuuriloolasena oli eesmärki see, et see eestlaste nime kaudu tõsta kogu rahvas uude seisusse ja seid rahvust, see on seisus. Ja vaata, Jansen seda tegi ta ju seal on päris head ilmekad, kohad sellest, kuidas ta ise pettub sellest, et ei võta omaks veel ja nii edasi, aga, ja see on üks asi ja teine asi on see, et iga nimetamine siis on ühtlasi ristimistegu. Nii et et käime juristi, Meid ristitakse Maarjaks, Reiluks ja nii edasi, nii et jah, ja siis tulebki niimoodi, et kui mõni uurija hiljem kuuekümnendatel aastatel öeldud Jansen oli mugav ja nii edasi. Aga tegelikult, mida Jansen tahtis, Jansen tahtis, et see eestlased oleksid täpselt samuti nagu sakslased nii-öelda selles mõttes seisus rahvas, et nad oleksid korralikud kodanlased, tunneksid rõõmu oma elust, oleks heaolu ja nii edasi, et nad oleksid väärikad. See oli Janseni eesmärk ja see, ma loodan, et see tuleb välja ka see tema püüdlus. Nii et nii ta on. No seda peab siiski kõikidele võimalikele ja loodetavasti tulevastele lugejatele ütlema. Kultuuriloolane lööb romaanist ikkagi läbi kauaaegne õppejõud romaanist läbi, aga mina loeksin seda ikkagi positiivseks sellepärast et et päris palju saab ikkagi teada asju, millest varem ei teadnud ja see on ikkagi väga huvitav lugemine, vähemalt minu meelest on see pigem pluss. Osas on seda niisugust publitsistlik ja tõepoolest kolmandas osas, kus ma ikka võtan väga selgeid seisu, kohti juba autorimina või, või isegi autori mina autorina. Mis puudutab Eesti kultuurilugu, mis puudutab Janseni kohta, mis puudutab seda Janseni käekäiku Eesti siis teadvuse skulptuuri teadvuses, nii et selles mõttes on seal valgustusliku ainest ka Aga tulles veel taha tagasi nüüd selle romaani sellise kompositsiooni juurde, siis meil ikkagi paratamatult Tammsaare nimi on siin-seal juba läbi käinud ja toome ta siis veel kord sisse ka sellega seoses, et nüüd ma pean korra iseendale viitama, et ma ise olen näinud, et Tammsaare loomingu üks kandev motiiv on naisliinid. Kes, kes viivad elu edasi, kes tegelikult otsustavad meestegelaste saatust ja kõike muud. Ja sinu romaan tegelikult ka tugineb, tegelikult on naised seal Me räägimegi Jansenist kogu aeg, aga tegelikult otsustajad ka näivad olevat sageli just naised. On otsi naist seda sententsi kasutada? Jah, aga seda ma pean ütlema nüüd, et ma selle uuesti nii öelda juba selles, sest ma olin väga tühi, kui ma selle romaani lõpetasin, aga nüüd ma olen juba tõepoolest ise ka kirjanduskriitikuna ja, ja kirja kirjandusloolasena hakanud seda uuesti üles lugema. Ja mis ma avastan, ma avastavad, tegelikult peategelased ongi naised hakkab pihta kohe Charlotte fonditmariga, kes oli see esimene, kelle, kes kellest sai Janseni naiskuju, siis tuleb emiilie, kelle kohta ta küsib jumalalt, kas ta mulle määratud. Sellepärast ta tegelikult ei tahtnud teda ja lõpuks lepib ära, vanadus sulatab nad üheks tervikuks. Nii liigutav lugu ja siis siis muidugi see kooritüdruk, kelle ta kohe leiab, kuna ta Pärnusse jõudes kohe load saksa, saksa, tüdrukutest kooli ja siis kohtub seal ühe tütarlapsega, naised, noored noorukesega ja seal kujuneb oma romaan. Nüüd see võimalikkuse küsimus, teatud visioon ja siis ta läheb oma õpetaja kõrberi saadikuna, läheb Soome ja kukub täiesti armastuse kütkesse. See päevik, mille ta ära kuidas, muide kui ta Emiliaga abiellus, järelikult oli seal midagi niisugust, mida oli varjata ja siis aga siis kõige tähtsam läbivana joonena algusest peale, mis paneb heldima ja ausalt öeldes, kui ma seda kirjutasin, Malsin ka ise see juhtmotiiv tema oma tütrest, liidist, Lydia Koidulast, see on läbivalt Ta saadab seda. Ja siis kolmandas osas tuleb juba tõepoolest võimalikkuse piiril olev siis Jaan Johansoni lugu, kelle siis tütar Therese Johanson on omakorda juba kolmandas osas nii-öelda kaasajas selle autori, mina enda kaasajas kaasuv tegur. Aga võib-olla neid naisi on seal veelgi. Nagu Rein Veidemanni jutust võib aru saada, siis teos on tõesti kirjutatud suure kire ja siis sisseelamisega. Ja võib-olla ma palun sul nüüd lugeda ise ühe valitud koha sellest romaanist ka ette. Jah, ma loen selle siis teise osa lõppu ilma palveta. Seal järgneb palve. Aga see, võimalik, et ma jõuan selle lugeda selle esimese teise osa lõppu niimoodi. Jannsen seisab siis akna juures on juba tõepoolest südaööl käes, aga siiski on kevad ja uus valgus on tulemas. Ahetava hommik toob minu maja ette sünnipäevaliste üles, lauljad, homme olen selle ära teeninud ja minu tütar liidi. Ah mu surivoodil vaevlev tütargi kannab ju oma luuletaja nimes lootuse märki Jansenist Michelson-ini, aga nii on see nagu Mihkelsoni kohal valitsemas ikkagi Koidula kõigi lootuste kodumaa. Seda olen ju minagi kuulutanud, sest ilma lootuseta ei saa meie elada. Lootuste kalmistu ei ole meie jaoks ja just nõnda kost kui minu palve deus amat homini, jumal armastab inimest. Eks võiksid sina mu jumala armastada siis ka neid kibemeid, kellele ma kunagi ütlesin, Teie, olete eestlased ning kandke seda nime uhkelt, sest kui paljukest meid on, kui oleksime kaminali vaikuse kuusepakku põlemisest paiskunud ning seal kustunud sädeme Pühtmed ei märkaks neid harjaga kühvlile kokku Kuhkahmitsades ning tuha pange raputades Virtingi. Aga sina, jumal võiksid siis Virtinale käe ette panna ja öelda, ära tee seda, sest nemadki, eestlased on inimesed, inimkillud suurte rahvaste Segadikus. Anna neile võimalust kesta veel mõnda aega. Palun sind, mu jumal. Haanen. See on väga ilus lõpp, iseenesest võiks sellega saate lõpetada, aga meie saadet jääb siiski lõpetama hoopis muusikapala, mille sa oled välja valinud ja võiks ka selle sisse juhatada. Ja ma juhatan seda sellepärast, et see muusika palun, lõpetab ka romaani pära epiloodis ja lõpetab sellepärast, et kõik minu romaanid on lõppenud siis muusikalise tsitaadiga või lausa muusikapalaga lauluga, aga antud juhul lõpeb see siis Johann Sebastian Bachi Johannese passiooniga, millele on muidugi, millest Johannese passioonist Johannese evangeeliumist on võetud selle raamatu moto. Nii et jällegi raam jookseb kui selles. Ja see on siis proloog Johannese passioon Johannese evangeeliumist, mis jutustab siis Jeesuse elu tema sündimisest kuni tema kannatamis looni, aga Jeesuse sündimise ees me just praegu seisamegi Idaskord ja see on üks erakordselt võimas oratoorium. Nii et selle sissejuhatuses siis kõlab siis üks fraas, mida koor varieerib mitu korda ja ma ei hakka saksakeelset teksti lugema, mis seal lauldakse vaid päevakohasena loen ette siis selle raamatu viimased read, issand, meie valitseja, kelle kuulsus on auline kõikides maades, näita meile oma kannatustega, et sind tõelist jumala poega on üle aegade ülistatud ka kõige suuremas alanduses. See on tõeline jõulusõnum, millega meie tänane saade lõpetada. Aitäh, Rein Veidemann, selle jutuajamise eest romaanist lunastatud. Mina olen Maarja Vaino kuulmiseni.