Vikerraadio. Loetud ja kirjutatud. Tere kuulama saadet loetud ja kirjutatud ja käime ajaga kaasas. Täna on meil teemaks sotsiaalmeedia kirjandus. Meil on stuudios praktik ja teoreetik, kõik pooled on kaetud. Tere tulemast stuudiosse. Professor Piret viires ja keeleavastaja Keiti Vilms. Tervist, tervist. Kõigepealt, et ma tahakski tõmmata sellise laiema ja, ja pikemajoone, mis asi üldse on sotsiaalmeedia kirjandus, no öeldakse ka, digitaalne kirjandus, mis vahe seal on? Ma saan aru, et sotsiaalmeedia kirjandus on killuke sellest suuremast juba siis koos arvutitega tulnud digitaalkirjandusest. Jah, täiesti täiesti tõsi, digitaalne kirjandus on laiem mõiste ja sai algul seda juba Euroopas, kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel, et Prantsusmaal, seitsmekümnendatel näiteks Philip puud oli selline autor, kes selliseid arvuti ja kirjanduse ühendavaid eksperimente tegi. Ja Ameerikas sai digitaalne kirjandus alguse 1987.-st aastast, kui hakati looma esimesi hüperteksti romaane ja hüpertekst, luuletusi ja Eestisse ka jõudis ennekõike tekstikirjandusena 90.-te keskel. Nii et võib öelda, et digitaalne kirjandus on olnud juba mõnda aega. Et kuskil 90.-te lõpupoole toimus selline murrang, kus hüperteksti kirjanduse asemel hakkasid tulema keerulisemad nii-öelda kübertekstid, kus oli ühendatud omavahel tekst ja heli ja videopilt. Ja 21. sajandi alguses, kui tulid sotsiaalmeedia platvormid, siis me võime näha, et selline aktiivne kirjandus loome, ongi siin nendele sotsiaalmeedia platvormidele ümber kolinud. Nii et see, kui kirjanik kirjutab arvutisse, see ei ole veel digitaalkirjandust Ei ole digitaalset kirjandust iseloomustab ennekõike see, et on arvuti abil loodud, aga teda saab lugeda just täielikul kujul ainult arvutist. Nii aga sotsiaalmehed ja kirjandusest, sellest oskad sina meile ketti rääkida, praktikuna, sa ju tegeled sellega päevast päeva? Jah, ma ei tea, kui palju mul sellest nüüd rääkida oskan, noh ma oskan läbi ainult oma vaatevinkli rääkida, et jah, ma ju alustasin Twitteris 2013. aastal, siis ma kolisin ka Facebooki, sest et noh, see lugejaskond on täiesti erinev ja nüüd ma olen keskendunud rohkem instagram yle. Sest et ma ikkagi tahan neid noori, noh, ma ei ole ise ka nüüd teab kui vana, aga, aga ma tahan teid, nooremaid inimesi nooremat põlvkonda püüda selle eesti keelega ja näidata, et eesti keel on midagi muud ka kui ainult õpikute tekst ja kohustuslik kirjandus, et et noh, jah, ma ei tea, twitteris tytar on kuidagi selline rohkem niši nišivärgid, Twitteris on ka noored, aga, aga jah, Instagram on just praegu põhiline minu jaoks. No miks ma sinu kohta algul ütlesin, tiitliks keele avastaja, sa avastad täitsa tavalisest keelest kogu aeg midagi uut. Kõik need ei ole võib-olla sinu killud osasid jagada, aga mul on meelde jäänud siuksed nagu tünder, desedate Tinder ja ja mõnus maski kommunikatsioon ja noh, iga päev midagi tabavat ja lõbusat. Ja no praegu see just see koroonaaeg, see tekitas uudsellist siis loomepuhangut, aga üldiselt ma vaevlen ikka identiteedikriisi käes praegu, et et noh, on ju neid kalambuure tehtud, aga mis edasi, et noh, samas, kas ma üldse peangi kuskile edasi liikuma, aga aga need Kalamuuridel mind iseennast ära tüüdanud, et müürilehes, kui ilmus vist eelmisel kuul ilmusid meditsiini Kalam puurid, siis nad palusid, et ma kirjeldaksin ennast siis, et kes ma siis olen, siis mõtlesin Kalamburist, kes on ise kalapuurides tüdinenud. No alati on võimalik jõuda juugalambur romaanini. Aga Piret, sina kirjutasid hiljuti artikli uued loome võimalused internetis märkmeid sotsiaalmeediakirjandusest, mis ilmus siis kirjandusteaduslikus ajakirjas metis ja seal toodsa välja siis selle nähtuse eripärasid, hetkeseisu ja ka plusse ja miinuseid. Millises seisus on Eestisse sotsiaalmeediakirjandust, kas me oleme muust maailmast, et ees või maas või, või täitsa õiges kohas? Ma arvan, et kui ma ennem rääkisin 90.-te Eesti hüpertekstikirjandusest, et siis olid meil jäänud mõned sellised näited näiteks Hasso Krulli trepp, mis on siiamaani veebis kättesaadavad ja mõned eksperimendid, mis on kadunud võrgust, aga sotsiaalmeedia kirjandus on minu meelest päris aktiivne. Nii et Divilmsi olen mina ise ka jälginud nii Twitterit kui ka Facebooki, mida ta on postitanud ja ma väga hindan seda tõesti, mis keti teeb just nooremale põlvkonnale sellise kirjanduse ja keelemängude lähemale toomiseks ja näiteks on tehtud ka uurimusi. Üks üliõpilastöö oli, kes uuris, et kuidas põhikooli õpilast Talle kirjandust lähemale tuua ja siis kasutati näiteks just keti tekste. Üli üliõpilased, kooli õpilased olid väga rõõmsalt üllatunud, et kirjandus võib-olla ka selline selles suhtes sellise sotsiaalmeedia on, võib-olla ütleme sellise kirjanduse ja loomingu ja keelelise loomingu populariseeriana väga, väga selline teretulnud ja suurepärane platvorm. Kirjeldus ei pea olema raske, aga vot sellel Facebooki ja Instagrami ja kõigel sellel on ju selle plussi kõrvale, et see on kohe kõigile kättesaadav ka see miinus, et see vajub alla, ujub kogu aeg allapoole ära, kaob täitsa ära. Et on see õnnetus või, või on see õnn, et killud ei peagi jääma lõputult nähtavaks? Ja kuna see noorem põlvkond just ongi harjunud nende selliste Snapchat'i tekstidega, mis ju hästi kiiresti kustuvad ära ja, ja kui nad krutivad scrollivad krutivad oma seda voogu alla pooled siis sinna selfie ja kassipiltide ja toidupiltide vahele, siis killuke sellist kirjandust on, ma arvan, et täitsa paras. Ja Facebooki pluss on jälle see, et Facebookis on rullub kohe selline keelevaip seal all lahti, et nad, kuna mul on sõbralistis, on palju kirjanikke ja luulet, ajaid ja, ja kes on ka kõik jõuab väga andekat Kalamburistid, et siis seal algab selline ühisloomine kohe kommentaarides ma vahel olen endale muidugi selle avaliku kommenteerimise kinni keeranud, sest et eks see vahepeal väljub sellise kontrolli alt ja siis tuleb sinna ka sellist. Noh, nagu on see kalapuuri grupp Facebookis, mida ma ise jälgi, aga mis on sellist pahna täis. Ja siis ma ikkagi tahan hoida. No ma just tahtsin selleni jõuda, et ega tavalises romaanis või ka näidendis ei lähe ju asjad nii interfektuaalseks nagu viskad mingi killu, siis läheb, see ütleme siis mängima hakkab, hakatakse sellega mängima näiteks oma ego, too ja kus on mis on kodu, kus on kodu, kus on kodukoht, eks ole, ta isegi et kohe leitakse sama sõnaga erinevaid variante, aga mida pidada üldse kirjanduseks, aga kas see on tähtis, et kas, kas Hansakirjanduse lipik sealjuures või ei ole? Piret, mis on sinu hinnang, et kust algab ja kust lõppeb kirjandas? Vot, see on üks, ütleme, miljoni dollari küsimus kus, kus on kirjanduse piirid ja mille järgi seda määrata? No üks kõige lihtsam on, ütleme selline Torintensioon niimoodi, et ma olen kirjanik, ma kirjutan teksti siis teine tuleb siis nagu lugeja poolt, kas lugeja loeb seda kirjandusena, kas ta peab seda kirjanduseks ja kolmas kiht on siis ütleme noh, selline kirjandusavalikkus, selline institutsionaalne hinnang, et jah, et me loeme seda kirjaniku kirjanduseks seda, seda kirjanikuks, aga ütleme, sellel sotsiaalmeedia üldse selle interneti või üldse digitaalse kirjanduse puhul on need piirid väga ähmased, et ütleme, et see ähmasus ja piiride laiendamine, kompamine ongi võib-olla üks selline sotsiaalmeedia kirjanduse tunnuseid ja noh, muidugi mis siin tuleb, on, ei saa salata, ka kirjanduse kvaliteet, aga küsimus on nüüd jällegi, kes seda kvaliteeti hindab. Mis on lugeja tase, kas lugeja hindab, et see lugu on tore ja armas või tuleb siia juurde mõni professionaalne kriitik, kes ütleb, et jah, see, see on hea ja, ja mida ma olen nagu huviga märganud on see, et nii keti kui ka mitmed teised, kes on sotsiaalmeedias avaldanud noh, kas Janar Ala või siis Veronika Kivisilla või kaur riismaa Nad ikkagi lähevad lõpuks raamatu nii välja, sest raamat on praegu ikkagi, ütleme siis, ma tea, vähemalt eesti kirjandusavalikkuse see, mis määratleb sind kirjanikuna, miks see on öelda ei oska? Sest võib-olla raamatu kaudu jõuab ikkagi see sotsiaalmeediakirjanik ka üldmeediasse või tavameediasse. Kirjanikud tahavad tagasisidet ja kriitikud jällegi võib-olla niivõrd sotsiaalmeediat ei järgi või vähemalt nad ei kritiseeri seda. Seal võiks olla ka samas jällegi ketil on vist ikka mitu 1000 jälgijat Facebookis ja Twitteris. Aga ma ei ole kindel, et su raamat ikka mitme 1000. eksemplaris ära müüdud. Võib öelda, et viimane sai küll viimasel oli 3000 tulid Iraasialt, tänaseks on kõik müüdud, et kaks kiraaži tuli välja, aga selle vot sellega ongi see, et kuna ma ise hindan tohutult paberraamatut ja paberraamatu väärtust, siis jah, noh, see viimane koguse poeetiliselt korrektne säilib kas seetõttu kokku pandud just seal mitu autorit erinevat, kes tegelikult Mart Juur ja contra kirjutavad Facebooki mõlemad, mina kirjutan siis igasse kolme platvormi ja siis Oliver Lomp kirjutab Twitterisse, et minu eesmärk oli just need kokku panna, et näidata erinevaid kalambuure stiile ja Ave Taaveti pilt kalambuure olid seal ja ja, ja just ka seda osteti palju koolilõpukingitusteks ja, ja et noh, selline see on hea, selline vetsuraamat. Ma olen öelnud, et paljudele ütlevad, et neil on seal tualetis, et, et istud seal poti peal ja siis võtad ükskõik kust lahti ja leiad jälle midagi, midagi sellist. Aga noh, esimese raamatuga nüüd ma tagantjärele mõeldes ma mõtlen, et see raamat oleks võinud olla teistsugune, aga noh, seekord ta sai selline nagu ta sai ja sellega mind siis ju tõesti nomineeriti Kulka kirjandusaastaauhinnale ja ka mitte ainult pelgalt raamatu vaid ka säutsud Twitteri kontole, sest et see oli siis esmakordne, ma saan aru. Aga mina ennast ise kirjanikuks otseselt ei ole kunagi pidanud tituleerinud ka mitte, et mina ütlen, et ma olen Kalamburist või siis emakeele populariseerija, et et ma ennast pean pigem selliseks eesti keele meediumiksis. Aga aga nüüd jah, või vahele öelda see, et sind nomineeriti Kulka aastapreemiale, see nagu näitab seda, et ütleme, see kirjandusavalikkuse kirjandus, institutsioon sind ikka nagu selliseid kirjandusväljal tegutseda, nagu nagu määratleb, et, et see ongi just see, kui ma ütlesin, kui tulevad isegi kriitikud või keskid muud, kes nagu ütlevad, mis on kirjandus, mis mitteni. Aga millised võimalused on üldse sotsiaalmeediakirjandusest, seal on ju ka erinevad žanrid ja puha, sellest arutleme kohe pärast väikest muusikapala Jarek kasarilt, kes minu meelest on lisaks sellele, et ta on muusik, on ka kirjanik. Jätkub saade, loetud ja kirjutatud, me räägime sotsiaalmeediakirjandusest. Stuudios on Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste Instituudi kirjandusprofessor Piret viires ja keeleavastaja ja sotsiaalmeediakirjanik Keiti Vilms ja saatejuht Valner Valme. Nišis sotsiaalmeedia kirjanduse ega see ei ole ju ainult säutsud, et sa viskad mingi killu, seal on igasuguseid variante, seal tehakse selliseid ringromaane, kus igaüks kirjutab mingi lõigukese või, või peatüki. Seal on võimalik täiesti tavalist luulet avaldada. Seal minu jaoks uus asi, on see raamatu selja luule, kus tehakse pilt siis pealkirjadest moodustatud luuletustest. Variante on lõputult, nimetage veel, võib-olla. No mina kasutan mitte ainult Kalamuuride, vaid siis ka Eesti keeleõisi ja seletava sõnaraamatu sõnade jagamiseks ja luulejagamiseks loomulikult ja siis ikka midagi loen, mida viimasel ajal küll vähem, sest sotsiaal meedia tekitab ikkagi sellist. Noh, kuidas öelda. Oh, mul ei tulegi eestikeelne sõna meelde. Palli, inglisekeelset kirjandust ka tekitab sellist peataolekut, süvenemine kaob ära, ühesõnaga häält süvenemis, raskused on tekkinud ja et ega ma ei ole ammu ühtegi raamatut otsust lõpuni lugenud, aga ja siis, kui ma jälle midagi loen, siis ma leian midagi postitusväärset, siis siis see raamat jääb minust sinnapaika. Ja siis on juba juba järgmine järgne raamat ees, et ta aga ma ei tea, mille jaoks veel kasutatakse, ma ise ei, väga ei ole jälginud neid teisi kontosid, ma ei tea, kas keegi võib ju siis võib-olla tehakse mingit luulet, instagrami luuletaga ja. Romney luulet on küll ja neid on siis põhiliselt ka, et ühendatakse mingit pilti, juhendatakse teksti ja et võib-olla üks tuntumaid Instagrami luuletajaid maailmas on rupi Kaur kellel on vist umbes neli miljonit jälgijat ja kes oma jälgijate abil just näiteks on saavutanud majanduslikku edu, sest tema raamatud müüvad ka mingi miljonites eksemplar ides. Et ütleme siis veel Instagrami luulesis, Instagrami luulel on ka, saab ühendada video või heliEestis, on ka mõningaid selliseid autoreid, kes seda seda on teinud, aga see, mis Valner siin mainis, sellised kollektiivsed koos ütleme siis, et et see on tõesti huvitav nähtus ja seda on tehtud Facebookis. Küll ma ei ole noh, ütleme selliseid kvaliteet ja professionaalseid autoreid näinud seda tegemas, aga noor noorautorite hulgas võib olla päris levinud. Roppik aur on saanud ka selliseks pilaobjektiks, et kõnnin mööda teed, astun kogemata lompi, et selline luule. Mulle pakuti tõlkida mingil ajal seda rupi kauri eesti keelde ja siis ma viisakalt keeldusin, et see ei ole minu tassike teed. Et kas liig, ma ei saa kunagi öelda liigne demokraatia, kas demokraatia teeb kirjandusele midagi paha ka, et võivad esile kerkida selliseid autoreid, kelle annet pole ollagi või see on normaalne protsess, lihtsalt? No ma ei tea, minu meelest iga teine instagrami luuletaja on selline ahnet ollagi, et, et mulle midagi pakkunud väljend mina loen Andres Ehini ja Betti Alver ja Heiti talvikut, et, et mul on see tänapäeva kaasaegne luule, ei anna midagi. No selle jutu peale, kui sa ütlesid, et sa raamatuid eriti otsast lõpuni loe, ma tahtsingi vahepeal mainida, sul on laudraamatuid? Ja ma mõtlesin, et mida ma viimasel ajal olen lugenud, siis kasutasin võimalust, et oli täna väljatulek ja siis ostsin selle Andres Ehini kimbukesini lolli, aga Hitchcock siis Mati Soomre ja Harald Rajametsa, vastan mina ja ja siin on mul ees, mis on veel uurimata, aga Tartu Ülikooli Kirjastus saatis mulle siis Otto Wilhelm Masingu Maarahva nädalalehesõnastik. Et mulle sõnaraamatuid meeldib, et uurida endiselt ja luuletika kogu aeg, luulet ma ikka loen iga päev, aga mul teeb abikaasa selle tänuväärse töö ära, et hoiab mind kursis ka muu kirjandusega, kogu aeg. Seda ma usun nii, aga ma tahtsingi jõuda nüüd selle kitsaskohani, et sellest sinu artiklist sinu kohtutud meetisest Marin laagiga selle tegite, tuleb ka välja, Piret et on ka kriitikat sotsiaalmeedia kirjanduse kallal ja et näiteks on märgitud, et see noh, mitte ainult sotsiaalmeediakirjandusega sotsiaalmeedias liigne olemine viib täiskasvanud tagasi lapse tasemele, kes solvub ja ootab heakskiitu. Et kuidas sellega on, kas me oleme ikka veel nagu selles kütkes, et me ütleme siis demoniseerime sotsiaalmeediat. Jah, sa, sa viitad kalev leet arule, keda ma selles artiklis tsiteerin tema on siis Ameerika eesti päritoluga siis selline tehnoloogiaguru ja, ja tehnoloogia ülemõtleja ja tema tõesti on kogu sotsiaalmeedia suhtes väga kriitiline, leiab, et see see hävitab meie täiskasvanu olemise, et me oleme sotsiaalmeediasse, kirjutame kiiresti, tahame kiiresti tagasisidet, kui me ei saa tagasisidet, oleme solvunud. Sat, lähme tülidesse inimestega, keda me võib-olla ei tunnegi. Ja leiab, et ütleme siis selline sotsiaalmeedia võim lööb maailmakorra segamini. Et üks selline seisukoht tal on, noh, tema on muidugi üks autor, kes sellisel kriitilisel positsioonil on. Aga kui me nüüd mõtleme ka noh, ütleme mitte jätame sotsiaalmeedia kõrvale sotsiaalmeedia kirjanduse kõrvale, vaid mõtleme üldise sotsiaalmeedia rolli peale, siis tõesti mingisuguse segadust on meil maailmas tekitanud ja põhiliselt on nagu selles, et me tegelikult ju ei kohtu seal reaalsete inimestega. Praegu me istume siin üle laua, me näeme, 11. Näeme, et me oleme olemas, aga sotsiaalmeedias tõenäoliselt tekib, nagu sa oled üksi ja sa suhtled mingisuguse abstraktse virtuaalse maailma, kellel on küll nimed, aga läheb segamini näiteks kirjaliku teksti kirjutamine, suulise kõne kirjutamine ja ütleme, et võib-olla sa sotsiaalmeedias sa kirjutad niimoodi nagu seal selle inimesele, kui ta temaga otse kohtuksid, mitte iial iial ei ütle, et noh, ütleme, see on üte, kogu sellise internetiuuringute ja sotsiaalmeediauuringute üks teemasid ja Eestis on ka näiteks professor Katrin Tiidenberg, kes on sel teemal ka päris palju uurimusi teinud ja, ja kirjutanud, aga me võime meenutada ka seda, et võib-olla algselt oli kogu internet ja kommenteerimise suhtes olid ootused kõrgel. Et kui delfi kommentaarium tuli ju siis seda reklaamid kui kollektiivset aju. Aga mis juhtus, ei tea, kas on inimloomus selline, et me ei oska olla sellised kultuursed ja hästi mõtlevad kogu aeg, laseme väljumat, sisemised deemonid. Noh, eks lõpuks tõusevad sellises keskkonnas esile ikkagi need, kes on kõige agaramad ja siis võib-olla see agarus tuleb millegi muu arvelt, et nad kuskil mujal nagu ei paista silma, siis nad elavad end seal välja. No võib-olla see on selline, ventiil on vajalik, aga aga ma arvan ka, et kriitiline tasub olla sotsiaalmeedia suhtes. Sest et noh, liiale ei tasu minna ühegi asjaga ja teine aspekt on see, et kui me räägime siin, et sotsiaalmeedia kirjandus on, on tore asi, kuhu sa seda enam isegi ei ole. Et kas ei ole nagu selline mugavam variant, et me ütleme, et me loeme nüüd kirjandusest, aga, aga tegelikult ma ei viitsi pakse sisukaid pikki raamatuid lugeda. Loemegi, seal paar säutsu. No ma võin öelda, et noortega on küll nii jah, sest et mulle on kirjutatud ja öeldud, et aitäh, et sinu Instagram on ainus kirjandus, mida päeva jooksul siis tarbivad midagigi vähemalt. No, ja pealegi sealt on ju võimalik minna nagu limonaadi pealt viina peale, et lähed ikkagi kangema kraami peale päris raamatuid ka. Ja ma tean isegi ühte enda jälgijat, kes läks, siis sai minust hinnastust minu postitustest ja läks siis lõpetas nüüd eelmisel aastal lõpetas Tartu ülikoolis kirjandusteaduse ja neid on eesti keele kirjanduse õpetaja. Nii et vähemalt midagigi, et, et ma ei oska tagasisidet nende linkide näol, seda ei saa nüüd nii tõsiselt võtta ja seda ma ka ei tee, aga aga ega me täpselt ei tea, kui palju ja keda see mõjutab. Noh, nagu siin Piret ütles seda hea kuulda või tore kuulda, et, et kui tehti uurimused, et siis selle minu selle meetodi peale siis oldi, oldi meeldivalt üllatunud. Ma käin koolides esinemas ka ja ma näen seda vahetut reaktsiooni ka, et alguses kui ma sinna saali sisenen ja ja nad ei tea täpselt, mis sealt nüüd tuleb, siis, siis ma näen, et need pilgud on küllaltki sellised, et no mis see, mis see siis nüüd peame kannatama ära selle tund aega. Aga aga siis, kui ma hakkan magalamurdest kohe alustama, alustan, mul on igasugused reklaamipärlid ja sõnaapsakad ja ja sellega kütta nii-öelda saali kuumaks, et siis siis sina hakkad neid kalambuure järgi näitama ja siis noh, kõike visuaalselt, sest et minu arust on seal kalambuure ja üldse sõnamäng on selline, mida sa pead ise lugema, et su taju hakkaks siis sellega tööle või taju hakkaks endal ka mängima. Et, et jah, et ma, ma jah, täpselt ju ei tea jah, et, et kui milline see mõju siis on tegelikult, mida ma teen, et kas sellel üldse on mingit väärtust, aga ju midagi ikka on. No mina arvangi, et ega maailm ei tasu, ei mustaks valgeks taandada, et üht ei ole ilma teiseta, et hea Kalamburist peakski olema vist kõva lugemusega, et sul tuleb ka välja, et sul on ikkagi noh, see kontekst on ikka päris tõhus. Ma õnneks põhja alla teinud jahe kunagi, et jumal tänatud, et minu ajal ei olnud internetti ja ja ei olnud ei Twitterit ega ma oleks ilmselt ka raamatuid jätnud sinnapaika, et sellel ajal, kui mina olin ikka veel teismeline, noh see oli üle 20 aasta tagasi, nüüd juba? Jah, mina lugesin tohutult, et jah, mul on mingi põhikalla tehtud ja, aga eks palju on ka lugemata. Aga jah, et kalapuur on ju selline, et jah, ikka peaksid olema olemas mingisugused üldteadmised ja kirjanduslikud teadmised ja et ma lähen näitena toonud seda ühte kalambuure Lendav Hollandlane, mis on lisaks ka siis Kaheteistkümnenda klassi õpikutes töövihikutes nad peavad ära arvama seal, kuidas, noh, mis, millest mingi kalapuur on, on tekkinud seal vist oma 10 tükki ja mu tytar, kes lõpetas 12. klassi, tema jäi sellega jänni. Et kui sa ei tea, kes on Lendav Hollandlane ja kui sa ei tea eesti keeles sõna hõllandus, siis sa jäädki jänni seal nagu matemaatika, ma ütlen, et see Kalamburetud sellest sotti saada, siis sa pead natuke uurima või kui ei tea. Sellega ongi see, et kas sellised killud nagu kodu osas, kas need üldse jõuavadki 20 aastastele kohale? Praegu ma, ma ei tee see neid kala muret mingi eesmärgiga, et see kellelegi nüüd jõuab kohale või ei jõua, et no kui sulle kohale ei jõua, siis sa oled vales kohas, loed vale vales kohas seda asja, et aga no ma arvan, et ikka kodus ikka teadust, kõik, ma usun, kaob võiks vähemalt. Ja nii, aga Piret, sellest sinu artiklis üks huvitav tahk oli veel see, et sa räägid seal brändimisest. No mina olen ikka pidanud seda selliseks mängu lustiks, et viskad mõne hea nalja ja sellise andeka sõnamängu, aga asi on ikka nii karm, et inimesed tegelikult brändivatele ennast No üks näide on seesama rupi Kaur ja ei saa salata, ma arvan, et ikka ketil on ka see väike väike ja eesmärk. Kolm see otseselt eesmärk ei ole olnud, kui ma neid tegema hakkasin, siis ma isegi ei teadnud Kalamburid, aga nüüd küll, sest mult nüüd tellitakse ka ikkagi juba töödelt, ütleme, meelatan ka ennast oma Kalamuuri tegemisega nüüd juba ära, et jah, reklaamidusse ma küll minna ei ole plaaninud, aga aga multika tellitakse jah tekste ja ja, aga mul on jällegi see, et minu Kalamuritasinjad alati peavad sündima juhusest või, või kuidagi päeva olukorrast, et ma Mul on panna paber ette kirjutanud sellel teemal 10 Kalamburis, seda ma ei tee, sest et minu jaoks kala puhul on ikkagi keele ilu ja kust seda hakata nagu kommertsiks tegema, siis mulle ei jah, see mind ei sünnita ja siis siis ei teki ka häid Kalambula. Aga näiteks sellel samal grupikourile ei tekigi häid kalambuure ametid, hästi, brändi bänd, Piret, räägi võib-olla sellest natuke, kuidas brändiga käib, kas asi on ka massis ikkagi? Ei no tõenäoliselt on massist on tõenäoliselt on selles, et nagu ma selles artiklis ka kirjutan, et üks suur väljakutse on leida oma lugejaid ja sest, et kui sotsiaalmeediakirjanduses tekste miljoneid ja küsimus on selles, et mis nendest esile tõusevad, mis nagu tõesti äratavad tähelepanu siis paratamatult, kui sa oled saanud nagu teatud hulga lugejaid, teatud hulga jälgijaid ja see kus on, sinna, tuleb juurde, nii et ma arvan, et seal on nagu selline moment juures. No see on kas või selline võistlusmoment tekib, eks ole, jah. Et just mind loetakse ja räägitakse. Jah, nojah, eks jälgijate kogumine on jah selline? Jah, ei no muidugi, mida rohkem jälgijaid, seda rohkem lugejaid, et Instagramis mul on praegu 12000 jälgijat juba. Ja Twitteris ja Facebookis vist on 6000 kukkum kummaski jätta. Ja mulle jälgijate kogumine enam ei ole otseselt eesmärk, aga aga näiteks sellist asja ma ei tee, nagu teevad suunamudija siis lahkuma. Ma olen siis keelemudija võib-olla, et mulle pakutakse ka kogu aeg koostööd siis, et et kellegagi, et ma siis reklaaminud mingisugust toodet oma oma kontol, siis seda ma üldiselt ei tee. Ei olegi tähendab teinud, et ma tahan ikkagi hoida pelgalt keelepõhise, selle instagrami endal ka. Aga see 12000 on ikka väga muljetavaldav, millisel eesti kirjanikul on tiraažid 12000? Andrus Kivirähkil on, teistel ei ole. Nojah, tema ei ole ka sotsiaalmeedias, niiet jah. Nii aga me räägime nendest trendidest, keele ilust, sotsiaalmeedia kirjanduse nurgatagust, õhtul võib-olla ka kirjanduse tulevikust kohe varsti pärast järgmist muusikapala, see tuleb rapparilt Tratleio ter, tuuler ja loo pealkiri on kõnekas. Social Media känd help ju. Sotsiaalmeedia ei aita sind. Jätkub saade loetud ja kirjutatud ja ikka sotsiaalmeedia kirjanduse teemadel, meil on stuudios Piret Viires ja Keiti Vilms ning Valner Valme. Ja sotsiaalmeedia kirjanduse teatud identiteedikriisist võib ka vahel rääkida. Sest et tundub ju lihtne, et paned sinna aga üles ja muudkui loetakse. Aga ega siis igaühel ei teki kohe 12000 järgijad nagu sull keti. Kas sinna võib täiesti ära kaduda, kas on ka see ohtu, et hea tekst kaob ära? Seda kindlasti sellepärast, et nagu te ennemgi ise ütlesite, et sotsiaalmeediakirjandust iseloomustab ka selline asi, mille mõistan effemmeersus mis tähendab, et, et tekst on ajutine ja ta ei tulegi mitte kunagi enam enam tagasi. Ta langeb kuhugi sinna alumistesse sfääridesse. Ma tean seda sellepärast, et ma juhendasin ühte üliõpilastööd, kes tegi Liina Tammiste tekstidest uurimust ja neid tekste, mis oli Liina Tammiste kirjutanud kuskile mõned aastad tagasi, need olidki igaveseks kadunud, neid ei saanudki enam kätte ja tõenäoliselt need ei olnud ka mitte kuskil kuskil mujal. Paratamatu. Sotsiaalmeedia kirjandus on ajutine ja sotsiaalmeediaautoreid saab täiesti nautida ainult see, kes neid pidevalt jälgib. Nii et selles suhtes, kui ketil on 12000 Tärgijat siis need 12000 nad peaksid tõesti kogu aeg vaatama, mida, mida ta teeb. Võimalik, võimalik, et nad seda teevad võimalike tini. Aga mis siis oleks, kui kuu aega ühtegi postitust ei tule, sa lähed puhkusele? Ja ega Maijev postitage IGA PÄEV. Mul on täiesti vahel on see tunne, et see nii see sotsiaalmeedia on, mind ta nii õnnistus kui selline ka selline hukutav, et vahepeal tekkinud täiesti trots, et ma lihtsalt ei taha enam postitada midagi, et ma tahaks täiesti ära kustutada kõik oma kontod. Aga siis ma mõtlen selle peale. Et siis noh, mis siis mul lapsel nädala pärast üle ja ja tänapäeval muidugi on see ei ole see kustutamine ka nii lihtne, et need kontod jäävad tegelikult alles, aga, aga ma tõesti ma ei postita vahel. Me postita nädal aega midagi ja, ja kuidagi niimoodi punnitadest need postitused ka ei tule, et et vahel tulevad, loen jälle midagi, siis Tulad vahel ei tule kuu aega ühtegi kalambuure ja noh, ega ei peagi tulema, et ma endale mingeid eesmärke otsast ju seadnud ei ole. Piret sina oskada teoreetikuna kindlasti praktikule nõu anda. Ja et kui sa ennem kurtsid, et, et võib-olla Kalam puurid on ennast ammendanud, et kuidas edasi teha, siis võib-olla ma soovitan sul mõelda sellise twitaratuuri algtähenduse peale. Twitter tuur algselt tähendas väga lühikest lugu, mida on kirjutanud näiteks Rein raud, on teinud selliseid ka eksperimente ja mille. Ma ei tea, kas Rein Raual või ütleme sinna kaudne eeskuju on jaapani SMS-romaanid, kus on tõesti lugu antud edasi väga väheste tähemärkidega. Ja need lood peavad olema tõesti sellised, et sa loed seda, ta on selles märkide piirides, aga samas tema taga avaneb siis tõeline siis selline kosmos, tõeline narr. Aga sa pead suutma selle selle väheste tähemärkidega ära ära teha. Ma tean, näiteks Priit Kruus kasutas sellist meetodit pedagoogikas oma õpilastele näiteks kirjandusklassika tutvustamisel. Tööülesandeks oli siis see, et nad pidid ka siis tõesti õigusest või, või siis Kõrboja peremehes tegema siis selliseid väikeseid twiteratuure, millega nad siis tegelikult kogu loo ära ütlevad, mis on väga suur väljakutse. Aga äärmiselt põnev, kui see hästi välja tuleb, nii et ma arvan, et sa võid sinna suunas edasi minna. See vorm on mulle tuttav jah, et nojah, eks vaatab, mis välja kukub, lõpuks, et. Ega ma jah ei, ei ole otsest mingisugust plaani endale seadnud. Võib-olla kellel on siin väike plaan olnud, et lahen ikkagi õppima kirjandust? Ta võib-olla kunagi saab must eesti keele kirjanduse õpetaja, et noh, mida ma teen niikuinii praegu, aga ootame siin tuli. Lihtsalt ma olen Mullen hommikuse ärkamisega ja kohustustega natukene. Aga, aga noh, võib-olla vanusega tekib see kohusetunne ka ja aga jah, kirjandust, mind, huvid näiteks õppida küll, sest et seda ma teen omal käel niikuinii praegu kogu aeg. Ja lühidus ei tasu alahinnata, rääkides nendest eelnimetatud vormidest, aga samas, Piret, sina oled teadlasena ikkagi tuntud romaani lugeja, sa oled ikkagi päris agar romaani lugeja ja sa annatada tudengitele edasi ja kuidas sa sattusid üldse sellise formaadi juurde, nagu on sotsiaalmeediakirjandus- ja kõik need lühivormid? No mina loen kõike absoluutselt kõike, ma arvan, et ma olen kõige lugeja, aga noh, tõsisemalt öeldes, et mind on selline eksperimentaalne kirjandus algusest peale huvitanud alates võib-olla siis näiteks Albert kivika lendavatest sigadest, mis siis näiteks 1919 ilmus või siis Kivisildniku märg Viktor aeg selline jah, selline eksperimentaalse kirjanduse näide 89.-st aastast. Ja, ja mis mind on alati huvitanud, mind on huvitanud seesama kirjanduse piiride küsimus. Et noh, romaani puhul on selge, aga just et mis hetkel siis kirjandus on kirjandus veel näiteks üks teema, mis me pole praegu puudutanud, on sellise digitaalse kirjanduse ja uue meedia kunsti vaheline piir, et mis hetkel ta on visuaalne, mis hetkel teda saab lugeda tekstina. Noh seal on ka selline piiride ähmasus ja, ja teine asi, mis mind on, mind on alati huvitanud tehnoloogia, tehnoloogia areng. Nii et alates sellest hetkest, kui meieni jõudsid siis esimesed personaalarvutid internet. Et ma olen jälginud, mis toimub tehnoloogia vallas, püüdnud ette kujutada, mis on järgmised tehnoloogilised, edasi arengud. Et üks asi, mis, kus ma näen, on just kirjanduse puhul võib-olla mingeid võimalusi, on virtuaalse reaalsuse areng, aga ütleme konkreetselt digitaalse kirjanduse juurde ma sattusin aastal 2000, kui ma lugesin Jyvaskyla Ülikooli professori Raina koskima doktoritööd, noh siis ta kaitses alles doktori doktoritöö, see oli, oligi esitalitritše. Ma ei mäleta, kuidas see pealkiri täpselt oli, ühesõnaga Raine koskima doktoritööd digitaalsest kirjandusest, mis andis siis ülevaate, mis sel hetkel selles vallas oli loodud ja, ja uuritud ja sellest hetkest peale siis viimased 20 aastat ma olen sellega pidevalt tegelenud, jälginud, kirjutanud nii et võib-olla ma kirjutan kunagi ka eesti digitaalse kirjanduse ajaloo. Et piirid on huvitavad, et osa kirjanikke ju loeb ette videos oma luuletusi või lühijutte ja millal siis kirjandus algab ja lõpeb? Sellest võiks teha veel eraldi saate muidugi, aga ma siia lõppu tahaks küsida ikka midagi sellist. Tulevikku vaatavad, et kas seda ohtu ei ole, et pikemad vormid kaovadki ära ja inimesed lähevad mõnes mõttes lihtsama vastupanu teed ja loevad lühivorme internetist. Jah, võib olla küll nii, sest praegu on novellid on ju väga populaarsed ja ja noh, see lühivorm ja vot ei tea, no tahaks loota, et see nii ei ole, noh, klassikat on ju palju lugeda, et ta tahaks ikkagi loota klassikalugemine ära, ega et las nad lühivormid olla ka, ikka klassikat peaks ka lugema. Jah, lühivormid. Ta on tõesti sellised head kiiresti, Arbitavad kiiresti saad oma laksu kätte, noh näiteks võib-olla see Instagrami luule üks selline populaarsuse põhjus on ka, et kiiresti saad oma sellise nagu sellise emotsiooniga nimetatud instagrami luulet ka eneseabiluuleks. Et saatsin sellise positiivse emotsiooni ja pärast on jälle hea olla. Aga samas jällegi, kui mõelda, noh, ütleme sellised romaanide peale, sest mis on romaan, romaan on tegelikult ju maailma loomine, mingisuguse sündmuse loomine ja, ja samas kui lugeda pikka romaani, siis sa oled pikka aega selles maailmas sees. Nii et ma arvan, et niikaua, kuni autorid tahavad luua neid maailmu on ikka ka lugejaid, kes nendes maailmades olla tahavad. Ma arvan ka, tegelikult seda ohtu ei ole, see oli siuke provotseeriv küsimus rohkem, sest noh, nii nagu Youtube'i videod ei ole täispikki mängufilme ära kaotanud maailmas, siis ikkagi pilt peab olema ka kirjanduses rikkalik ja ma arvan, et lühikesed ja pikad vormid saavad kõik vaheldumisi ja koos elada omavahel. Ma tänan selle vestluse eest, aga ma lõpu küsiksin veel kummalgi, võib-olla üks, kaks kirjandus soovitust, mõni raamat, mida olete viimasel ajal lugenud ja tahaksite teistelegi soovitada. Jah, mina soovitan luulet kindlasti kogu aeg lugeda, et ma ei tea, kes selle saate, kuulajad on, nooremaid ilmselt ei ole noortele ma soovitan alati Chimmoli Olinovskit avastada. Et ma ei tea, sa sama, Andres Ehini kimbutas nii lolli äkki siis ja, ja Gustav Suitsu kogu tuli välja just anti uus ja Ernst Enno ja Liisi ojamaa, et nüüd mina soovitan luuletika lugeda jah. Jah, ma arvan, et Liisi ojamaa soovitusega ma ka kindlasti olen nõus, et ma mõtlen ise, mida ma lugesin, mulle meeldis väga Aino Perviku miniatuurne mälupõhjast, mis on väga-väga ilus, õrn ja väga hästi kirjutatud need, see oli selline jõuluaegne lugemiselamus mulle. Aitäh ja aitäh kuulamast. Stuudios olid Piret Viires, Keiti Vilms ja saatejuht Valner Valme. Loetud ja kirjutatud.