Viiendal detsembril avati Tallinna vanalinnas aadressil munga kas Eesti esimene ja teisteski riikides haruldane asutus nimelt bänd, box ehk keelatud raamatute muuseum. Esialgu on seal väljas sadakond trükist, mis on mitmel pool maailmas erinevatel põhjustel keelatud levist eemaldatud, kooliprogrammidest maha võetud või suisa põletatud muuseumi vedaja Šotimaalt pärit kiusata. Tanygen, kes on Eestis elanud viis aastat, nautis avamisnädalat väga ja leidis, et see oli tähendusrikas. Muuseumi väisasid tosinat külastajad nii eesti kui teistest rahvustest ning Tanygeni üllatas, kui varmalt teemasse sukeldud tihti ja kui palju nutikaid ettepanekuid tehti. Kõige liigutavam aspekt avamist nädalavahetusest olid inimeste ideed, mida pakuti välja rohkelt lihtsalt muuseumis ringi jalutades, samal ajal kui meeskond oli veetnud ettevalmistusi tehes, kuid ja kuid tänu neile soovitustele maalitakse peagi seinale ajajoon, plaanitakse järgmiseks aastaks põnevat näitust, kus algupärased ja üsnagi sünged muinasjutud on kõrvutatud tänapäevaste Disney lugudega. Taoline tagasiside on hindamatu jõuda ning naudib seda väga. Ta kirjeldas, kuidas muuseumi idee sai alguse tema lapsepõlvest, mil kasuisa, kes tegeles poliitiliste tsensuuri ja šoti iseseisvuse teemadega soovitas tal lugeda George Orwelli teost 1984. 30 aastat hiljem puudutab mind ikka veel see, kui keeli üritatakse tsenseerida, kui keelt kasutatakse kontrollimiseks, manipuleerimiseks ning teatud mõtete võimendamiseks või pehmendamiseks. Seetõttu otsustasin asutada muuseumi, selgitas taigen ja rõhutas, et Eesti on talle väga südamelähedane. Keelatud raamatute muuseumi asukoht Tallinnas on tema arvates isegi sisuliselt põhjendatud. Enne Eestisse asumist elasta Hiinas ning kontrast on terav. Hiinas tuleb hoolikalt sõnu valida tsensuuri ning isegi vabaduse mõisted on täidetud täiesti erineva sisuga. Eesti inimestel on intuitiivne arusaam sellest, mida tähendab vabadus eriti vanematel põlvkondadel, sest neil on erinevate riigikordade kogemus. Tanigani arvates kasvavad eestlased üles end teiste riikidega võrreldes nendega vastandades mis on väikerahvaste puhul loomulik. Hiigelriikides nagu Hiina, USA või isegi Ühendkuningriik puudub tugev vajadus võrrelda enda riiki teiste riikidega või poliitilisi suundumusi teiste riikide poliitikatega. Eestlased aga kasvavad seda tehes ja neil on selge arusaam, mida tähendab vabadus ja mida see on väärt. Mitte keegi ei küsi temalt kunagi siin, miks luua keelatud raamatute muuseum või miks ta vabadusest nii palju hoolib. Eestlased saavad lihtsalt aru, kui ta püüaks luua taolist muuseumi Hiinasse või USAsse, küsitaks temalt, miks midagi sellist üldse teha, mis on selle väärt. Aga siinsed inimesed saavad aru küsimuse peale, milline on tsensuuri definitsioon, selgitas Joseph Tanygen. Kuidas see väljendub maailma osades erinevalt ja miks muuseumis on raamatut paigutatud vastavalt riikidele. On olemas raamatuid ning tekste, mis on ohtlikud, aga interpreteerida tuleb neid vastavalt sellele, kust need on pärit ja loomulikult muutuvad asjalood aja jooksul. Ta soovis keskenduda just raamatutele, sest neis on midagi maagilist. See on sadu aastaid vana tehnoloogia, mille abil inimesed minevikust saavad suhelda nendega, kes praegusel hetkel seda paberit Loevad. Muuseumis kehtib ka reegel, et raamatuid võib katsuda, lehitseda ja lugeda sest ta leiab, et on oluline nende esemetega kehaliselt ühenduda, tunda selgasid ja paberit, mõista nende sümboolset kaalu. Kõik hetkel muuseumis väljas olevad raamatud on Eesti vabariigi seaduste järgi illegaalsed. Muuseumis ei ole eksponeeritud raamatuid, mis võiksid olla otseselt ohtlikud või kahjulikud. Keelatud raamatute muuseumi eesmärk on kaitsta hoopis raamatuid ja kaitsta ideede vaba liikumist. Sõnavabadus on Tanygeni arvates väga ebamäärane termin ja ta ei ole soovinud seda liigselt kasutada. Keelatud raamatute muuseumi eesmärgiks on ideede vaba vahetamine. Inimesed, kes vahetavad oma arvamusi ja seisukohti vabalt, täiskasvanulikult ja vastutustundlikult. Raamatut on selleks eesmärgiks väga sobiv meedium sest lugemiskogemus on alati isiklik, intiimne, keelatud, raamatute muuseumi vedaja ei leia, et sõnavabaduse tsensuur peaksid alati olema vastandlikud terminid, on küll. Sõnum täitmist tekitavad teatavates kontekstides probleeme kuid sõnavabadus on sellest sügavam. Sõnavabadus nagu kõik vabadused, on peaaegu kättesaamatu ideaal, mille poole me püüdleme. Seda ei eksisteeri tegelikult, sest olgugi, et me suudame kergesti eristada vabaduse puudust, on palju keerulisem osutada selgele vabadusele. Vabadus on ideaal on miski, mille poole püüeldakse, kuid mida tihtipeale veel ei ole. Eestlased on teadupoolest selline rahvas, kelle käsi ei tõuse kergesti raamatut põletama. Raamat on püha, kuid juhtis tähelepanu, et siingi on neid juhtumeid ette tulnud isegi lähiminevikus. Sa oled ju tekkinud Mount Sandhya päevaseid? Keelatud raamatut muuseumis saab rahulikult ka keerulistel teemadel mõelda ja diskuteerida ning õppida tsensuuri teemast. Rohkemat. Tegu on sotsiaalse ettevõttega, mille eesmärgiks on propageerida ideede vaba levikut ja raamatute müügist muuseumi tegevusest ära elada. Muuseumil on ka oma patria on lehekülg, kus neid toetada saab ning Facebook kuni jõuludeni äpanbox avatuks. Reedeti laupäev Briti ja pühapäeviti kell 11-st kuueni. Uuel aastal ootavad aga ees uued plaanid ja uued näitused koostööd raamatukogude ja poodidega üle maailma. Raamatuklubi podcastis. Ideid on väga palju. Kui tundsin muret, kas sellise tõsise teema sees ka midagi kerget ja humoorikat leidub, naeris Cheudianiga, et otse loomulikult, sest keelatud asjad on alati veidi ulakad ja põnevad. Käisin külas uues muuseumis bänd box ehk keelatud raamatute muuseum, mis asub Tallinna vanalinnas aadressil mungaks. Minuga vestles muuseumi juht, kiusas Dianygen.