Tere ja aitäh, et Kuulate saadet, mis uurime põlvkondadevahelisi sidemeid ja kooskasvamise lugu. Helena Tulve on helilooja ja õppejõud, kes kasutab peresuhteid kirjeldades muusikalisi mõisteid, nagu kooskõla tema enda kujunemises mängisid võtmerolli. Lapsepõlveaastad pisikeses maakohas. Ei ole lihtne, kui sinu vanaema on kooli direktor, kes ootab, et oled kõiges pari. Me räägime ka lapsest lahtilaskmisest leppimisest, nende iseseisvusega. Helena tütar Elion Tulve ilmutas soovi oma elu üle otsustada juba väga vara. Aga mis küsimuste ette asetas? See ema Eli Ann on solisti ja laulude looja ansamblis Holy Motors, mis on oma nišis saavutanud päris arvestatavat rahvusvahelist tähelepanu. Meil on külas ema ja tütar Helena ja Elion Tulve. Nende lugu vahendab Sten Teppan. Helena, tere tulemast vikerraadiosse. Tere. Ja tütar Eli on emaga kaasas, rõõm näha, aitäh tulemast. See saade on mõnes mõttes eriline. Ja mida ma silmas pean, on asjaolu, et teie perejutud vähemalt osaliselt on kord varem siin juba kõlanud isa ja pere vanima poja. Ehk siis Jaan-Eik ja Jakobi esituses. Meil korraks oli sellest omavahel Helena juba juttu ja te mainisite, olles ka seda saadet poolteist aastat tagasi kuulnud, et need jutud võivad tulla võrdlemisi erinevad. Mis teid niimoodi arvam poeb? Igaühe lapsepõlv on nagu isemoodi ja, ja ma arvan, et Jaanegi ja minu lapsepõlv möödusid väga erinevates kodudes ja, ja ja me oleme väga erinevad inimesed oma oma loomuselt, kuigi me oleme kokku sattunud ja kuidagi täiendame 11, aga juba ainuüksi sellepärast, et, et need asjad, mis juhtuvad poistega sageli tüdrukutega ja, ja igasugused seiklused, mida Jaanegi on tõesti väga palju olnud lapsepõlves temaga ikka midagi juhtus siis et see on kindlasti väga erinev. No see, et koos olete olnud, näitab iseenesest juba, et kokkusattumine ja jäämine ei olnud juhuslik. Aga teid kuulates siis, kas te vahel olete ise mõelnud, et võttis just arvesse asjaolu, et taust on lapsepõlve mõistes erinev. Et ikkagi klapitaja olete, olete kokku saanud, 11 leidnud kunagi? See lapsepõlvekeskkonna erinevus tõenäoliselt ei tähenda seda, et me ei sobiks omavahel või need inimesed, kelleks me oleme kasvanud, et me ei sobiks lihtsalt noh, lapsepõlv on selline teekond, et me, me peame kuidagi endale nagu lähemale jõudma. Need asjad, mis juhtuvad ja mis meid inimesena kujundavad, et Need on ikkagi hästi personaalsed. Ja samas küllap mingisugune väärtusruum ja mingisugused sellised mingisugune sisemine nagu selline häälestatus on meil sarnane. Ma arvan, et inimesed niimoodi elus 11 leiavad läbi just selle mingi teatud. Ma kasutan nagu neid music muusikalisi termineid, nagu seda resonantsi mulle mulle nagu meeldib niimoodi mõelda, et inimesed on teatud moodi häälestatud, nad on võib-olla sündinud teatud häälestusega elu, kujundab nende seda häälestust ja siis nad saadavad välja mingit signaali või mingit sellist kõla. Mis siis kellegi teise inimese ruumi kas puudutab ja kaasa heliseb ja inimeste vahel tekib, nagu me nimetame kooskõla, et. Väga meeldib mulle see mõttekäik. Elion kui sarnased erinevate ema isa tunduvad. Minu jaoks need on täiesti erinevad. Mul on tunne, et mul on väga selge pilt mõlemast ja ma näen Jaaneki ühtemoodi ja ja helen on sellest minu jaoks täiesti teine inimene. Erinev inimene mõnusama kirjelduseks paremini, saaks aru, mida te silmas peate? Mul on tunne, et, et lapsepõlves ma kõik vendadega kartsime Helenat palju rohkem kui ja nelki ja me mõtlesime, et, et Helena nagu see karm ja range ja Jaan-Eik on helge ja lahke ja vabameelne nii-öelda. Ja siis tänapäevaks, see on kuidagi täielikult. Ma ei ütleks, et mõlemad on nüüd muutunud või et koht oleks vahetunud, aga aga just täna ma ütleks, et Helen on see ülirahulik ja vabameelne ja lahke ja, ja neid on. Ei ole nagu muutunud peole muutunud karmiks, aga, aga ta on hästi. Mulle tundub murelik või muretsev minu jaamu vendade pärast mida ta oma eluga peale hakata või kuhu te jõuate, selles tähendab just jah, et kas me ikka oleme õigel teel ja kontroll on, tuleb rohkem nagu Jaaneid Jaanegi poolt, kui heledalt ei tunne absoluutselt seda, mul on tunne, et, et Helena laseb lihtsalt olla ja laseb ise kasvada. Kuidas need mõtted kõlavad? Väga võimalik, mul on, mul on lihtsalt selline tunne lastega seoses, et kui lapsed sünnivad, siis sa saad aru, et sul on nagu vastutus nende inimeste eest ja aga õige pea hakkab see selline protsess, kus sa pead nagu hakkama nendest lastest. Noh, et need ei ole sinu lapsed, sa pead hakkama nagu lahti laskma see, selle, meie lapsed tegid üsna varakult meil selgeks, et nad on väga iseseisvad isiksused ja et nad tahavad oma otsuseid ise teha. Eriti võib-olla heli on, andis sellest nagu hästi varakult märku, et see on minu elu, need on minu otsused ikka väga-väga enne kooli veel, et. Mis küsimuses või see niimoodi teemaks tõusta nii varakult? Ma isegi ei mäleta täpselt, mis kontekstis, aga ma mäletan väga selgesti, kui Lian ütles, et emme, see minu elu sa ei tea sellest midagi ja et, et need on, need on minu asjad ja need on minu otsused ja ja ma natuke mõtlesin ja ma leidsin, et või ma sain aru, et et noh, mingis mõttes täpselt nii on ja et see selge see, et sa muretsed laste pärast ja kas neil on kõik hästi ja et nad ei, ei satuks mingitesse väga halbades olukordadesse ja nendega midagi juhtuks, aga samas mul on selline tunne ka, et mingid olukorrad ja mingid kogemused on vältimatud ja, ja need on vajalikud selleks, et midagi õppida. Kui me oleme tulnud siia nii-öelda sündinud sellesse maailma, et midagi kogeda ja mingil moel nagu areneda, et siis me peame tegema ka vigu. Loomulikult sa ei taha, et midagi juhtuks sinu lapsega, see on nagu nagu süda väriseb sees, aga samas mulle tundub, et peab nagu seda elu ja olemist usaldama. Kogemus, et isegi kui nad on mingis mõttes rasked või, või ei saa kohe neid nagu kategoriseerida selliste heade kogemuste hulka, siis tegelikult nad millekski vajalikud ja nendest võib midagi head kasvada ja ja et alati tuleb nagu selles mingis raskuses või, või, või probleemis näha ka seda võimalust kasvamiseks ja ja muutumiseks. Et ilma selleta ei saa, elada, ei saa, nagunii, ei pääse keegi nendest kogemustest ja, ja et. Ma arvan, et ma sain seda hästi palju oma kodust mingi mingil moel kodudünaamika oli, oli küll üsna keeruline, mingis mõttes põlvkondade vahel ja, ja nõukogude ajal ka sellises kitsastes tingimustes. Aga et sellise kohaloleku tunde või selle, et ta oli nagu alati olemas, saime oma emalt, et kes, kes töötas väga palju ojad, et teda tegelikult Ta ei olnud alati kodus, stan arst. Aga teiselt poolt, kui midagi oli vaja, siis ta oli nagu alati olemas veel seda tunnet ei tekkinud, et et mul on teda vaja ja teda ei ole, et, et ei, ma arvan, et, et noh, see on midagi, mida ma pean nagu oluliseks ka ise oma lasteaiaga, nagu suheldes. Läheme teie lapsepõlve ja koduteemadega, Helena kohe edasi, aga ma küsin Elion teie käest hetke tähtsate teemade või tegemistega seoses. Te olete viimased aastad päris palju oma elust pühendanud ansamblile Holy Motors, mille laulja te olete. Aga kas teie energia ongi 100 protsenti pühendatud muusika loomisele selle esitamisele või te jagate seda elu millegi muuga veel? Mida noorem sa oled veel ma olen, ma olen päris noor. Ma arvan, et see oleks tark kogu oma energiat pühenduda ainult ühele asjale. Kui sa just ei ole mingine, tohutu klaveritalent või geenius, et ma tegelen küll muusikaga palju, aga selle kõrvalt ma teen ka kunsti ja õpin kunsti. Jah, et ma muusikat ei õppinud. Kas üks või teine on tähtsam? Teie jaoks võib-olla see küsimus kõlab isegi julmalt natukene, aga olen natuke jääb mulje, et kas muusika on siis kõrvaltegevusena justkui hobi, et praegu lihtsalt on lahe ja põnev seda teha. Et see ei ole plaan, on nii-öelda pikas vaates? Ei, ma tunnen ikkagi, et muusika on, on see plaan? Olen seda alati tundnud, aga pigem selle kõrval on need kas siis hobid või siis pigem lihtsalt nagu silmapiiri, et silmapiir oleks laie ja ei, ei langeks ainult ühe tegevuse küüsi. Lapsepõlvest rääkides, kui te olite kaheksane ja te andsite intervjuusid, siis peaaegu igas ühes neist jooksis läbi ühe ansambli nimi. Mis oli Vanilla Ninja, ma arvan just, et teekond on selle mõneteist aastaga viinud ikka hoopis teise suunda. Ma arvan, et väiksena Vanilla Ninja kerkis palju üles sellepärast, et et me käisime hästi palju kontsertidel. Me käisime Gregoriaani kontsertidel või siis kaasaegse klassikalise muusika kontsertidel, aga me kuulanud kunagi popmuusikat või et Vanilla Ninja oli üks nendest vähestest ansamblites, keda ma teadsin, kes teevad midagi muud kui see, mida ma tundsin oma vanemate kaudu. Ja mulle meeldis midagi muud, nii-öelda popim värk. Ma arvan, et siis kooli minnes võib-olla ma hakkasin edaspidi rohkem aru saama, et mulle ei meeldi see ka, mida kõik teised kuulavad. Ma ei näinud probleemi selles, et ma kuulan midagi, mida enamus minu eakaaslased ei kuula või klassikaaslased ei mõista. See oli väikest viisi põhimõtteline. Ma ei tea kuidagi, siis hakkas niimoodi minema ja ma hakkasin hästi noorena tegelikult endast palju vanemate inimestega suhtlema. Võib-olla sellepärast ka, et mul olid vanemad vennad alati, noh, alates siis sellest mul olid vanemad naabrid, kes olid minu sõbrannad ja sõbrad ja siis vanematel inimestel alati on rohkem teadmisi ja ja siis samamoodi oli ka muusikaga, et mulle jagati teistsugust kraami. Läheme Helena, teie lapsepõlve. Mis on teie esimesed mälupildid siit maailmast? Mul on üks selline kummaline kummaline pilt ja mälestus ja ma ei tea, kas see on nagu päriselt juhtunud või mitte, aga igal juhul ma mäletan, et ma olin väike ja tõenäoliselt ma pidin olema sõimes ja nii nagu noh, see aeg oligi, et lapsed pandi üsna väikesena, sõime mu emal tudeng ja vanaema kasvatas mind sellel ajal oli siis seal lõunane magamise aeg ja ja ma ei maganud ja need, et me olime nagu sellistes võrevoodi, kes ja, või sellistes voodites, mille need võred olid siis nagu nöörist tehtud, sellised, sellel olid sellised voodid ja et ma initseerisin seal selles seltskonnas mingit patjade loopimise või nagu mingisuguse padjasõja nagu või noh, et me loopisime asju voodist välja, ühesõnaga neid magamise asja, see oli selline kummaline mälestus on, ma ei tea, kas see vastab tõele, aga et ma võisin olla ka seal üsna väike, et, et ma arvan, et kahe lapsed juba enam nagu võrevoodis maganud. Teie pere oli kui suur ema isa, teie. No alguses olin tõesti ainult mina ja siis mul on ka kaks nooremat õde, kes sündisid siis üks, viis aastat hiljem, teine veel kolm aastat hiljem. Ja nagu see nõukogude reaalsus oli, et esiteks vanemad olid alguses tudengid, neil ei olnud kuskil elada. Ja siis oli suunamine ja ja ema mul õppis arstiks, tähendab, õppis kauem kui isa. Ma ei tea isegi, kuidas need keerdkäigud kõik olid, aga igal juhul ühel hetkel. Me elasime mustamäel, siis sellises nimetati tipi ühiselamud, tehnikaülikooli ühiselamut, Michalist töötas seal ja siis sai mingisuguse toakese ja seal me elasime siis kolmekesi. Ja siis sündis minu järgmine õde Eva. Mingil hetkel me ei mahtunud sinna enam hästi ära ja mind nagunii-öelda koliti siis vanaema juurde hoopiski Tootsi, mis on Pärnu lähedal üks väike kohakene kus vanaema elas ja ta oli seal, töötas koolis, oli kooli direktor, käisin kolm aastat, et siis koolis seal Tootsis ja kui sündis minu teine õde, siis kolme lapsega oli õigusnõukogude ajal ikkagi saada. Et noh, sellesse 16 ruudusesse tuppa ei mahtunud ju enam ammu tegelikult sellises tagasitöö. Jah, ja siis me kolisime kõik kokku Lasnamäele. Ma kasvasin. Ma arvan, et esimesest kuni kolmanda eluaastani ja siis kuuendast kuni üheksanda eluaastani oma vanaemaga peaasjalikult emapoolse vanaemaga. Nii et see, see on mind väga palju mõjutanud ja teiselt poolt kõik oma suved veetsin ma jälle oma isapoolse vanaema juures Lõuna-Eestis. Rääkige nendest mõjudest, mis vanemalt tulijate. Kas ma loen siit õigesti välja et ta vähemalt teatud eas oligi tema oma põhimõtete ja väärtustega see, kes pani maailma paika, kes kujundas, kelle sõna maksis mitte niivõrd ema või isa Kindlasti olingi siis nagu see vanaema laps, vanaema võttis täie vastutuse minu eest ja ja ka tegi selle otsuse, et, et kui ma läksin kooli siis sel hetkel kuidagi avati just Vändra muusikakooli filiaal seal selles väikeses kohakeses Tootsis ja tema oli selline eestiaegne ikkagi eestiaegse kasvatusega daam ja jaa jaa, tema jaoks nii, tema ema oli tõenäoliselt ka õppinud muusikat ja samamoodi minu ema ikkagi õppis klaverit, et see kuulus nagu sellise hea kasvatuse juurde õppida ka muusikat ja siis ta pani mind sinna muusikakooli puht sellepärast, et et ma arvan, et haridus oli noh, tema jaoks üldse asi number üks, vanaema emapoolse vanaema jaoks. See oli midagi, mille ta ise oli väga raskelt kätte saanud, selles mõttes, et tuli sõda. Tal jäi, kool, jäi pooleli või ülikool ta lõpuks sai oma kõrghariduse kaugõppes ja nagu elus kõige tähtsam asi oli saada hea haridus ja nagu see oli nagu omapärane keskkond, et me elasime selles Tootsi alevis mis on ju tegelikult, et Eesti all spetsiaalselt tööstus asulaks ehitatud selline väga huvitav seal asjaolude sunnil vanaema oli sinna sattunud tallilinnad linnast tegelikult või noh, pealinnast. Ja ta oli kooli direktor, see tähendab, et tal oli suur vastutus ja, ja, ja ega ma arvan, et mu emal ei olnud ka väga lihtne ta üsna kiiresti läks suuremasse linna õppima ja muutus iseseisvaks, sest et ei olnud lihtne olla kooli direktori tütar. Mingil määral ka mina kogesin seda, et seda eristust nii-öelda, et ei tohtinud midagi. Et see oli väga tähtis, et sa käituksid hästi ja nii, et ei tekiks nagu mingit jama. Et sa oleksid parim kõiges, sest et sa oled koolis rektori lapselaps. Kas te leppisite kergesti sellega, et päris suur osa lapsepõlvest ta tuli veeta vanaema juures mitte päris oma ema-isaga või see lihtsalt oligi vältimatu olukord, kus väga ei küsitud? See oli ikkagi see aeg, kus noh, see oli nagu lahendus, probleemid lahendati noh, ei tule selle peale, võib-olla tänapäeval nüüd võib küsida ka väga väikese lapse käest, et mida sa tahad ja kas sa tahaksid nii või naa, aga sel ajal ei olnud ikkagi, laps, räägib siis, kui kana pissib, nii et ei juhtunud mitte kunagi, et noh, see oli hoopis teistsugune aeg kajana, seal kasvatuse mõttes ja. Muide, needsamad momendid, mida te kirjeldate praegu, mulle tundub te vähemalt nüüd hiljem ei ole sugugi kõigega nõus kuidas hoiakute mõttes teiega käituti või mida oodati ja, ja kuidas ümber käideta, kas see kuidagi on korrigeerinud või kujundanud hiljem teie kui ema enda käitumist ja mõttelaadi. Kindlasti see noh, eks see kipub niimoodi olema. Et ikka muidugi ja, ja mul oli ka nakkum mitu plaani sellele, et et vanaema oli hästi range jama, tundeid väga väljendan ja praegu täiskasvanuna ma saan sellest nagu hästi aru, miks see niimoodi oli. Mul on nagu mingis mõttes kahju, et ma täiskasvanuna ei ole saanud temaga koos olla ja, ja küsida neid asju veel, mida ma praegu tahaksin küsida ka, nii need asjad sageli on, et et vanavanemad võtavad omad asjad kaasa ja võib-olla mingeid asju saab jagatud. Aga, aga neid küsimusi, mida sa tahaksid küsida, siis kui sa lähed, ma ei tea, 30 40 50, et siis neid, sa ei saa enam oma vanavanemate käest küsida. Ja teiselt poolt on siis minu vanemate põlvkond. Ma arvan, et minu vanemad tulid ka väga erinevatest kodudest väga vastandlikest, mingis mõttes kodudest. Ja. Ma arvan, et mu ema omamoodi üsna tugevalt reageeris just sellele, sellele rangusele, mida ta koges lapsena. Nii et mavaline kastilee palati. Isegi kui tekkis mingi vastuolu, kas vanaemaga või isaga, siis emad ära muretsema, lahendanud selle, ta lahendas selle alati rääkis ära. Mulle tundus ka, et mu isa oli nagu range aga ta oli range ja täpselt samamoodi, mille pärast võib-olla Jaanika rangeta muretses, tegelikult rangus väljendus. No ikkagi oli nagu kontroll minu aja üle ja selle üle, et kus ma käin ja et mai. Ma arvan, et ta muretses selle pärast, et et ma ei satuks liikluses mingisuguse halba olukorda ja et ma peaks öösel ringi kõndima ja ta ei saanud ise kohal olla, et isad ikka tunnevad, nad peavad oma peret kaitsma ka füüsiliselt ka kaitsma. Et ei juhtuks midagi. Sageli oli, et, et kui ma ütlesin, et ma tahaks sinna minna või seda teha, siis ta esimene reaktsioon, et oi, oi, oi ei ja siis ema ütles, et minemine. Et ta selgitab selle asja nagu räägib nagu isaga läbi. Ta oli väga julge naine, ma ei tajunud kunagi, et tal oleks olnud hirm. Ja, ja ma arvan, et selle ma olen nagu tema hoiakutest noh, kaasa saanud maga väga sageli ei taju. Või ei koge sellist sellist lihtsalt hirmu, et ma kardan midagi ette juba, et kui on mingi olukord käes siis teine asi võib olla ka, et niimoodi, et ma ette nagu pabistaksetan nüüd nii et äkki temaga juhtub või noh, laste pärast ka, et ikkagi nagu kuidagi selle mingisuguse usalduse elu suhtes ma olen saanud just oma emalt. Elion küsin vahepeal, kuidas teie tunnetus vanaema ja vanaisa suhtes te olete kahju saanud palju kokku puutuda. Ma eeldan, mis mälestused teil on? Jah, ma nõustun just sellega, et, et mu vanaema ei tundnud hirmu. Mul on endal täpselt samasugune ettekujutus, millist ta oli tugev ja iseseisev ja ma olen pabista ise. Ja siis ta alati, kui ma talle helistasin mingi murega, siis ta ütles mulle. Et mis läheb, et ei ole midagi tegelikult. Seda ma ei teadnud, et tagu oli see karmim minu vanaisa, et et tema oli karmim. Lapsepõlvest ma mäletan ise seda, et me kartsime natuke rohkem vanaema, just. Mulle tundus alati Italy karmim, rangem, aga siis üles kasvades. Mul on tunne, et mingi hetk me saime aru, et nad, nad on mõlemad üsnagi leebed. Helena, kui te mõtlete oma teismelisi aastatele noore inimese kujunemise ajal natukene keerulisem periood, siis kas te olite laps, kelle pärast tuligi muret tunda? Kui palju teie selles mõttes oma saatusega mängisite või proovile seda panite? Mulle tundub, et et ma olin ikkagi väga mõistlik. Võib-olla tulenes see kõik sellest, et et ma õppisin muusikat, õppisin Tallinna muusikakeskkoolis, mis tähendas, et minu aeg oli tegelikult sisustatud väga sellise sihipärase tegevusega. Eks ma näppasin, näid sellise omaette olemise, selliseid või ringi uitamise hetki ka. Mida aeg edasi, seda rohkem võib-olla õnnestus niimoodi, aga tegelikult enamus aeg kulus ikkagi muusika ka tegelemisele, et kas siis klaveri harjutamisele või siis hiljem juba nagu muusika kirjutamisele ja kõikide muude asjade õppimisele, kuigi õppimine iseenesest ei valmistanud mulle nagu probleeme, kuulsa klaveri õppimine ikkagi on selline asi, kus sa pead teatud, nagu öeldakse, tagumiktunnid lihtsalt veetma. Minu protest oli selline vaikne, võib-olla vahel tekkis olukordi, kus tekkis mingi konflikt kodus aga siis ka ikkagi jälle ema, kuidagi nagu pehmendas neid neid, neid konflikte. Kuna mul oli selline väga range noorem lapsepõlv, nii-öelda kooli kooli esimesed aastad sotsiaalses mõttes ka, et, et see oli päris päris päris selline eraldatud range olemine. Ja esimese lapsena ka siis Moskvas enam aega päris hästi sisustada ka üksinda, et ma võib-olla ei olnud ka julgust, aga võib olla ka nagu vajadust. Nagu proovile panna neid asju. Kui ma teid kuulan, siis, siis mulle tundub, et niisama küla peale lastega mängima väga teid väiksena ei lubatud. Siis kui muusika tuli ellu juba nii tõsiselt nagu te kirjeldasite, siis öelge, kas teil on tunne, et midagi teie lapsepõlvest justkui võeti ära või et teil jäi midagi tegemata? Kindlasti, ma usun, ei kahetse, võttes arvesse, kuidas teil muusikas läinud on ja mida te olete saavutanud, aga ikkagi, et kas sellel on olnud nii-öelda oma hind? See oli selles mõttes huvitav, et teiselt poolt oli, olid kõik minu suved möödusid teise vanaema juures, kus mul oli mingis mõttes nagu täielik vabadus. Ja ma arvan, et seda asja tõsiselt kompenseeris seda kooliaasta rangust pulgumisi metsas ja mööda jõgesid ja sellist salapära ja vaba ja metsikut olemist mida isapoolne vanaema nagu võimaldas, et ma ei tunne, et ma oleks millestki ilma jäänud või et ma oleks tahtnud kuidagi teistmoodi kasvada. Ma arvan, et need asjad on mõlemad osutunud väga vajalikuks. Need need mõlemad tajumisviisid, nagu olen õppinud ühelt poolt nagu ikkagi tööd tegema, sest muusikakeskkool on see kool, mis õpetaja tegelikult neid tööoskusi, keskendumist, pühendumist ühele asjale. Ja võib olla ka see lapsepõlv teatud maani, kus ma olin ainukene laps või siis olin eraldi üksinda, hästi palju on andnud mulle need omadused, mis on tegelikult ka minu elukutses väga olulised. Esiteks vaatlusoskuse ja teiselt poolt sellise üksiolemise püsivuse, sest et helilooja töö on on selline töö, kus sa oled ikkagi, selles tegevuses oled sa väga palju üksi ja sul peab see olema huvitav, muidu ei saa ju, ei oleks, kui see oleks nagu väga igav. Ta on vaevaline, aga seal on sellel vaevaliselt. Selle pingutusel on nagu see tasu pingutuse tasu. See mõnu. Mis rolli õed teie elus mängisid pidades silmas ikkagi võrdlemisi arvestatavat vanusevahet, et kas te liikusid ees ära ja nemad ajasite omavahel asju või sai teist mingil moel? Ma ei tea isegi lapsehoidja äkki vä? Eks tuli ka seda lapsehoidmist ette ja ikkagi suhteliselt kitsastes tingimustes, ka siis, kui me koos elasime. Me elasime ühes toas ja mängisime koos, ma ei mäleta, et eladeski oleks tülitsenud. Õhtuti, kui me läksime magama, siis me rääkisime mingeid lugusid üksteisele ja siis vahel üsna pikalt, senikaua kuni kuni isa tuli jälle uksest sisse ja küsis, ütles, et kes magab, tõstku, käsi püsti ja siis me noorem, kõige noorem õde, kellel ei olnud veel selle küsimuse riiklikkusest arusaam, testis üksinda käeglasse, teised teesklesime magajaid ja siis isa muheledes minema läks selle peale, et seda juhtus, ütlen, need olid sellised toredad. Teie saatuse kutsumuse mõttes sai vist otsustatud suhteliselt varajase sihtmuusika, ka oli silme ees väga konkreetne. Aga sinna kõrvale kommentaariks kuivõrd kodus ema isa poolt teile ootusi oli ja kas nende jaoks oli see oli see igati hea variant. See teeots, kuhu vanaema tõid siis suunas. Noh, nagu ma ütlesin, et see oli nagu hariduse osa ja keegi nagu ei planeerinud seda elukutsena ja mingil hetkel oli ikkagi nagu selline murdepunkt. Ma arvan siis, kui ma olin kuskil 14, et tipp-pianisti minust ei oleks iialgi saanud. Ja mul tekkisid probleemid kätega ja võib-olla see oli ka nagu keha reaktsioon sellele sellel hariduse tüübile, sellele survele konkurentsi survel, et ikkagi ta ei ole nagu kõige parem ja noh, see on päris keeruline see, see ala ja kuidas jääda terveks pühendumist nõudvas valdkonnas, mis on saada tippmuusik, kaks ütleme, et ja muusikakeskkool ikkagi on sellele orienteeritud, et kasvatada nagu tippmuusikut. Kui nii võib üldse öelda nauding professionaalset muusikut, oli selline hetk, kus ikkagi see oli väga tõsiselt see küsimus üleval, et mida siis nüüd edasi, kui ma olin 14 või 15, et noh, oli selge, et klaver ei ole see. Ja, ja ma arvan, et mu vanematele olid hoopis teistsugused kujutelmad. Et mida ma võiksin teha, sest et koolis läks mul kõikidel kõikides valdkondades hästi vanemad on reaalala inimesed õppinud näokoolis ja isa isa on füüsik. Et selles mõttes neil ikkagi tekkis igasuguseid mõtteid ja, või siis keelt õppida või vahetada kooli. Ja, aga see oli selline murdeline hetk, kus ma võib-olla oma vanemaid nagu üllatasin ootamatult sellega, et ma teatasin, et ei et ma jään sellesse kooli, et ma olen leidnud, et seal on selline eriala nagu muusikateooria. Sest ma olin nagu aru saanud, et, et võib-olla muusikat esitada tõesti muusikat teha. Heal tasemel ei ole minu tee nagu, et ma ei suuda seda, et ma ei ole, ei ole piisavalt antud või, või on mingid asjad niimoodi läinud. Aga ma sain ka aru, mõeldes sellele võimalusele, et ma lähen võib-olla teise kooli alustan, see oli nagu väga ahvatlev mingis mõttes see vanus, kus sa unistad sellest, et oma nagu eelnevast elust võib-olla vabaneda, eriti kui see seal on olnud mingisuguseid noh, ikka nagu lapsed koolis ja need suhted on nagu nad on. Et siis tekib selline tunne, et võib-olla oleks tore minna nagu alustada puhta lehena teisest koolist, aga siis ma ka kujutasin seda ette, kuidas need minu kaaslased, minu klassikaaslased jäävad edasi, õpivad muusikat edasi ja mina lähen hakkan mingi muu asjaga tegelema ja siis ma tajusin, et et see on ikkagi mulle nagu naha vahele pugenud, et ma, et mul oli ka, tundsin seda kahjutunnet, et, et kui see niimoodi läheks, et ma jääksin nagu sellest muusikategemisest ja õppimisest kõrvale ja siis ma mõtlesin, et kui ma muusikat teha ei saa, siis ma võin vähemalt, aga muusikast mõelda. Ma võiksin, et ma kujutasin ette, et ma võib-olla võiksin tegeleda, ma ei tea muusikateaduse või kriitika venosnaga selles vanuses, mida sa oskad üldse ette kujutada. Helilooja elukutsest muidugi absoluutselt ei mõelnud, et see, see tuli nagu täiesti ootamatult. Aga, aga jah, et see, et ma teatasin oma vanematelt, ma jään sinna kooli, ma lähen sellele erialale. Siis nad olid ikka šokeeritud. See oli see hetk, kus ma nagu tegin ikkagi esimese väga teadliku otsuse ja pärast seda, mitte eladeski ei ole vanemad minu otsustesse sekkunud. Muusika tegi teid tuttavaks Jaaneegiga, teist sai paar muusika viis teid Pariisi. Rääkige enda mälestuste põhjal just sellest Pariisi perioodist, mis kindlasti oli intensiivne mitmes mõttes, aga mis mind praegu siin selle saate puhul eriti huvitav on just see pere loomise ja laste sündimise aeg. Jah, see tõsi, kindlasti mõjutas meid väga tugevalt, et me alustasime oma kooselu praktiliselt või perena kasvamist sellistes täitsa võõras keskkonnas. Aga võib-olla seetõttu ka me olime väga lähedased, et me olime nagu üksteise peamine tugi või me olime väga sellised sümbiootilised, et me tegime kõike koos ja neidki, õpetaja, kes seal üks erakordne inimene tema kaasas meid kõikidesse igasugustes ettevõtmistes hästi koos ja me tõesti tegime väga-väga palju koos peaaegu kõike. Ja me saime, meil oli ka natuke aega, enne kui lapsed sündisid, saime nagu seigelda ja ja tõesti nagu seda iseseisvat elu, mida sellest võib-olla noh, selle nõukogude aja lõpu ikkagi väga piiratud tingimustes ja siis nagu kukkuda sinna sellisesse külluses mingis mõttes või paljusus kainelisse nagu, kuigi meil oli väga piiratud vahendid, me, meil oli lihtsalt Jaanegi stipendium, millega me kahekesi elasime, aga no me olime harjunud vähesega läbi ajama siin ka. Ja mulle tundub, et lapsed saabusid nagu selles mõttes täiesti sellisel õigel ajal, et ma jõudsin oma õpingud ära teha ja siis sadama teha oma eksamid ja asjad ja siis tõesti esimesed kaks last sündisid Prantsusmaal. Kui lapsed sünnivad, siis on hästi oluline see oma perekonna ja selline turvavõrgustik, kes on ka toetab ja ja vajadusel aitab lapsi hoida ja niimoodi, et eks see oli niimoodi natukene keeruline, aga kui Naatan ka sündis, siis me hakkasimegi juba nagu oma samme nii-öelda kodu poole seadma, et tundus, et ka, et, et tegelikult me ikka tahaks sinna noh, seda meil kunagi tundunud, et me tahaks sinna jääda. Ja, ja siis oli meil jälle see ka see oma perekonnavõrgustik nagu lastega hakkama saamiseks kaaslast aeg-ajalt tekkis ikka neid perioode, kus ja ei hakka, need kolm last sündisid suhteliselt väikeste vahedega. Vanusevahed on poolteist ja poolteist, et see on üks päris kena senine kompaniis. Üsna selliseid temperament, seid, lapsi, keda tuttavate hulgas isegi vahel metsikutes Tulveneks nimetati. Pärast külaskäik oli ikkagi nagu, nagu sõda üle käinud. Spontaansed lapsed. Sinna tuleme varsti. Küsingi otse, mis tunne oli emaks saada ja kuidas ta sellesse rolli sel hetkel sobisite? Ma tegelikult ma olin ikkagi sellest sellesse nii-öelda nõukogude ajamustris, kus lapsed saavad hästi vara, eks ju. Et ma olin 22, kui ma sain emaks. Ja see juhtus Prantsusmaal ja ja mingis mõttes me olime juba mitu aastat abielus olnud ja meie jaoks nagu oli õige aeg. Aga muidugi, kui ma läksin sünnitama, siis Me olime nagu mingit kaks last, et meie käest haiglas hommikul me läksime hästi vara ja, ja öösel niimoodi ja prantslased vaatsetele need, mis teie siia tulite, et noh, kes teie olete, mõlemal olid siilipead ja sellised olime sellised tõesti nagu lapsukesed mingis mõttes, et näed ja ma kujutan seda lihtsalt pärast, et lihtsalt pere kogu vaadates ka neid pilte, et me olime ikkagi, kuigi Janek ei olnud nüüd nii noor, aga, aga nägi ikkagi väga selline poisike välja. Ja sel hetkel ma sain ka aru, et nüüd juhtub midagi, kust ei ole mingit tagasiteed. See on nagu selline esimene selline kogemus, kus aru, et sünd ja surm on need kogemused, kus sa saad aru, et ei ole mingit võimalust nagu tagasipöördumiseks. Et need on need elu ja surma küsimus, et kus, kus sa seda tajud kõige teravamalt ja see oli, see oli tõesti üks selline hetk, et et ma sain aru, et, et nüüd ma, me saame lapse, see laps jääb meiega ja me see vastuta selle elu eest, et see jääb nagu sinuga alatiseks. Mis noorema kõige suurem väljakutse oli teie kogemuse pinnal? Meie esimene laps oli, oli väga lihtne laps mingis mõttes, et ta oli väga rõõmsameelne ja magas hästi ja sõi ohjeldamatult nagu et ei olnud nagu mingeid erilisi muresid ei olnud, et. Ma arvan, et tänapäeval noored või kes saavad vanemateks, et nad ei ole enam nii noored ja siis nad on väga teadlikud ja ja loevad ja valmistuvad ja on, teavad, kuidas nad tahavad oma lapsi kasvatada. Et armastus oli see, nagu see põhiline, nagu juhtija. Jacob kõigepealt, siis Nathan ja Elion sündis siis juba Tallinnas. Ootasite pärast kahte poega tütart. Ei osanud oodata, ausalt öeldes olime orienteeritud, et küllap on nüüdki poiss ja siis, kui oli tüdruk tõesti ämmaemand, ütles, et oi, et see on üks väike neiu siis ma olin, ma olin nagu äkitselt, et nojah, et sünnituse protsessi sa ei mõtle, ma ei mõelnud hetkekski, et sellel lapsel on ka sugu vaid et ma saan nüüd kohe teada, et kas see on poiss või tüdruk, selle peale ma lihtsalt ma ei tea, sellel selles tegevuses sul ei ole nagu aega mõelda või see ei tulnud mulle üldse kordagi pähe ja siis äkki oli tüdruk tõesti, tüdruk oli kohe hoopis teistsugune. Tunne oli teistsugune. Et me olime väga rõõmsad, see oli nagu selline üllatus, et ma oleks olnud rahul, poisiga ka mitte mingit vahet ei oleks olnud, aga, aga see oli nagu. See oli hästi tore tüdruk on ikka jälle teistmoodi. Elion, missugused teie esimesed mälestused on, pildid silme ees, jooksma hakkavad, kui mõtlete lapsepõlvele? Kui ma mõtlen näiteks lasteaia peale, siis ma mäletan, et et ma tahtsin alati lasteaiast ära põgeneda ja see oli minu suur missioon. Kõik need aastad lasteaias käies sõbrannaga, et kui me, eks kord siis sinna metsa jalutama lähme, siis põgeneme ära ja lähme tegelikult selle sõbranna juurde, sest tema oli olnud vanemad kunagi koduse ta nagu ta elas seal lasteaia lähedal. Ja ma tänapäeval mõtlen, et kui me oleksime seda päriselt teinud ükskord, siis selleks paras hirm vanematele. Aga ma arvan, et palju mälestusi on vendadega seoses. Mul ei ole nagu peas siukest pilti, kus ma näen ennast väikse lapsena kodus. Ma näen ennast igal pool mujal. Ma näen. Ma ei tea, ma näen sõprade juures natukene vanemana, siis ma kindlasti kaheaastane. Aga kuidagi neid mälestuse nii väiksest peast ma ei tea, ei ole. Kui ema mainis, kas oli see sõna paradki, metsikut tullved või mida see ütleb teile või meelde tuletab. Sõjad vendadega. Me kaklesime, me olime väga sõjakad. Minu kangelanna oli Pipi Pikksukk ja ma pidin oma vendadele alati näitama, et mina olen. Et ma seisan enda eest ja ma. Ma ei lase endale pähe istuda, ei lase neil teha minuga, mida nad soovivad, sellepärast et on minust tugevamad või vanaemad ja suuremad mil moel nad oma väikestada närvi ajasid. Lihtsalt kiusamine naate nelja kindlasti meeldis mind hirmutada hästi. Ka, et Naatan oli, oli, ta on oma tüübilt selline eksperimentaatori, psühholoogiline eksperimentaatori või selline noh, ei saa nüüd öelda päris psühhohuligaan, aga selline, kes, kes seab üles mingi olukorra ja siis vaatab, mis juhtuma hakkab. Et tekitab mingisuguse situatsiooni väikese lõksu, kas siis meile või siis tekitab sellise olukorra ja siis jääb ise nagu kihtjana nägu varitsema, et vaatab, et mis siis, mis siis nagu juht, kuidas nad reageerivad, et testis meid nagu hästi palju ja ka aga ei, anna on hästi nagu selline vahetu reageerija siis Jakob oli ka ikkagi kuidagi haaratud sinna mängu, kuigi Jakob võib-olla vähem. Ta lihtsalt oli hästi elav laps ja, ja poistel olid omad mängud ja, ja, ja samas Elian, kes kasvas märgupoistega, temas oli ka mingi selline noh, ta oli sunnitud endas nagu seda poisilik ku energiat välja tooma, et noh, seisab või seda eneseseismist, et see iseseisvuse tunne. Noh, see on ka, ma arvan, et tema loomusesse tolle hästi sõltumatu, iseseisev ja noh, nagu ma ütlesin, et juba enne kooli tegi mulle selgeks, et see on tema elu ja põhimõtteliselt need otsused langetab tema ja et mul ei ole sellega nagu põhimõtteliselt asja, seda ta tegi poistega ja ma arvan, et tegelikult Nathan hakkas ikkagi eksperimenteerima juba selles vallas siis kui Lenna oli täitsa imik, et et ikkagi oli sihuke väike reaktsioon, et kui poisid tulid liiga lähedale, siis siis kehtestas väga selgelt oma piirid, et nüüd nii ja mitte sammugi lähemale. Neil ja neil on nagu hästi suur oma ruumivajadus omaette olemise vajadus tegelikult ka ja, ja selles mõttes. Ja poisid on jälle sellised ekstarwertset tüübid, kes tahavad hästi palju suhelda ja hästi elavad, et siis sealt tekkisid need pinged, eks nad omavahel ka jagasid maid. Ja tõesti väikesed vanusevahed, et. Kindlasti ei olnud kunagi igav, et just tänu sellele, et me olime nii koos alati ja vanus, vahed ei olnud suured. Ma arvan, et mul oli selles mõttes väga seiklusrohke lapsepõlv. Aga kui ema ütleb siin et juba enne kooli, et need on minu otsuseid ja see on minu elu, et kas te mäletate ka mille pealt sellised avaldused tulevad, mulle tundub, see ei ole päriselt vanuse või hea kohane. Ma mäletan, ma arvan, et Helena näiteks peab silmas kuidas ma viiuliõpetajaga käitusin juba väga noorelt, ma arvan, et mind pandi riiulisse kuivana. Isegi vist oli neli-viis või midagi täiesti, tundub alati, et siis ma olin hästi väike koma viiulit õppisin. Rõõmu õpetajaga sai, mulle vist ei meeldinud seal üldse käia, võib-olla mingi aeg mulle meeldis, aga ma olin, kui mulle miski ei meeldinud, siis ma alati kohe vist väljendasin seda sellele inimesele. Ja siis ma oma viiuliõpetajale näitasin rusikat ja ütles. Jah, et ja, ja siis, kui oli esimene kontsert ja kogenud õpetaja ütles, see juhtub esimest korda temale, et et on kontsert ja kuigi tõesti oli tõesti väga väike. Tal oli lugu esitada ja tema mängis, hoidis viiulit ja, ja võib-olla paniga näppe sinna peale, aga õpetaja mängis poognatest nägu keeldus mulle tundub isegi, et ma mäletan seda, et see on selline, et kaugemale ei jõudnud, siis see vastupanu oli hästi tugev. Tegelikult see vist on kõige iseloomulikum ei leia neile, et ta tõesti teeb neid asju, mida ta tunneb, et ta tahab teha ja kõiki teisi asju üldse mitte. Mida ta teha ei taha. Võib-olla, eks elu kasvatab meid, õpetab meid tegema ka neid asju, mida peab tegema ja millest ei pääse, eks ole. Aga lapsena tõesti sebib piinlik vaim. Ma arvan, et elion elas nagu oma elu ja võib-olla tõesti ei pannudki tähele, mida meie tegime seal kodus sellepärast et tal olid alati mingid oma aktsioonid korpida seda poodi tänava ääres. Meil oli siin avatud, oli Nõmmeka pood isegi müüdi nõmmel ka kliendikaarti mida ka inimesed isegi ostsid ja ühesõnaga see pood olime ikka mõnda aega avatute ja, ja tähendab, heli on, neil olid selged sihid. Ta tahtis kuskile sõita või mingit teatud tüüpi elu elada, noh mis sel hetkel teda inspireeris ja siis ta hakkas tegutsema selles suunas. Ja, ja kõik muu jäi kõrvale. Kuidas enesekehtestamine käis või ma küsin teistmoodi, kui kaugele enesekehtestamisega tuli teil minna, et kas ema ja isa olid selles mõttes lihtsasti murtavad. Et kui teil on oma soovi oma nägemus, mis te tahate teha või mis teile meeldib, et siis nii ka läks. Kas teie sõna jäi peale? Mul on tunne, et jäilist Ma arvan, et elion oli selline, et ei mingeid kompromisse. Üldiselt mulle tundub, et me saime sellest aru, et kus on need kohad, kus niikuinii ei ole midagi teha, et tuleb lihtsalt loota, et asjad lähevad kõige paremal moel ja võib-olla hoida seda võrku niimoodi kuidagi nagu varjatult lahti, et kui mingi kukkumine peaks tulema, et siis ei kukuks valusasti, aga et et olla nagu olemas, aga et kus midagi nagu väga mõjutada ei saanud. No eks see puudutas mitmeid aspekte, aga aga muidugi kooliasju hästi palju. Et selliseid hetki oli ja kus me pidime nagu selle eest seisma ka nende sinu otsuste eest noh, olles nagu mingis mõttes kooliga vastakuti et võimaldada siis need asjad võimalikult ikkagi sujuv kulgemine või edasiminek, et leida need lahendused. Ja õnneks Lapsed käisid vanalinna hariduskolleegiumis, mis on väga paindlik kool, mis puudutab selliseid individuaalseid valikuid, ma arvan, et on koole, kus see kindlasti ei oleks olnud võimalik, kus ei oleks olnud nii toetatud, isegi kui tekib konflikte ja vastuolusid, et ükski meie lastest ei ole vastanud nagu sellele formaadile sellisele kooliformaadile liiga hästi tuleb foto mõeldud. No ma arvan, et meil kodus oli nagu see ikkagi selline hästi vaba õhkkond, et et ja me ise ikkagi suuremalt jaolt mõlemad vabakutselistele. No võib-olla lastel jäi ka mulje, et me nagu ei teegi tööd. Või noh, et me tegime kodus tööd, me olime hästi palju kodus või siis olime reisil. Ja mina olin tänu sellele kasvatusele väga nagu korralik laps põhimõtteliselt ikkagi selline tubli tüdruk. Aga noh, Janek jälle oli sellises temal oli hästi tugev ikakse pungi vaim, nii-öelda see sõltumatus on tegelikult selline oma asja tegemine. Hoolimata kõigest ja selline punkt oli, oli ka mingisugune ikkagi väga selge põhimõtteline ja väärtusväärtustest lähtuv, selline valik ennast niimoodi väljendada ja eristada ja olla sõltumatu, olla teistsugune, et see julgus teistsugune olla, et see tuli sealt ja mina arvan, et ma olen seda Jaanegilt õppinud või tema see nii-öelda sisemine vabadus on nagu hästi ka minu sisemist vabadust nagu toetanud. Et lapsed ka, nagu meil jäi selline mulje, et ikkagi elus on võimalik niimoodi elada, et ma teen seda, mis mulle meeldib ja meie mõlemad oleme, me oleme olnud õnnelikud inimesed ja me oleme saanud sellist elu elada, mis alati ei ole võimalik. Ma ei tea, kas see on seotud tegelikult selle punkar, eks olemisega, sellepärast et meie ei tunne teda, ma ei ole näinud teda punkari. Võib-olla ta oli täpselt samasugune siis nagu ta on praegu tegelikult. Aga Janek on ikka alati rääkinud, et kui me nooremana mõtlesime, nägime pilte punkrites, mõtlesime, mõtlesime selle punkari elu peale siis tuleb ikka lõbutsemine ja, ja suitsetamine ja kõik nagu no möll. Ja Janek on meile alati väitnud, et et tema sellest möllust nagu sellisena sellisel kujul osa ei võtnud. Mida ma usun, ma arvan, mida ma usun, ka mina, mu vennad, oleme meil on olnud suur privileeg üles kasvatada sellises perekonnas kus on lastel nii palju vabadust täiskasvanust peast, siiamaani on tegelikult ma näen, et nii enda kui vendadega on, et kõikidel on vanemate toetus on suur ja, ja võib-olla see on mingi mingis mõttes nagu mugavustsoon kust on meil nagu isegi võib-olla raske välja saada aeg-ajalt. Mul on tunne, et tegelikult, et et mina olen kõige rohkem võib-olla sellest ikkagi nagu väljas, aga, aga näiteks oma vendade pealt ma näen, et midagi võiks muutuda. Või võiks olla nagu teistmoodi. Võib-olla ma teen liiga, mulle tundub jällegi kui koolist rääkida, sest ega ta õpetajatele vist eriline õnnistus ei olnud. Kindlasti mitte, ma arvan, et tegelikult klaveriõpetaja oli minust suures vaimustuses esimene aasta vähemalt. Ja ma tegin ta väga rõõmsaks, sellepärast et ma olin hästi motiveeritud. Sest ma kuulsin ühte lugu, mis mulle väga meeldis ja ma tahtsin selle kohe ära õppida. Ja, ja see lugu oli palju rohkem edasijõudnutele kui mina olin sellel hetkel. Ja ma õppisin selle ära ja õpetaja oli õnnelik, mäletan, et ta kinkis mulle isegi martsipanikujukese selle tähistamiseks siis kõik vaibus kahjuks minu poolelt ka, et siis ma muutusin tõeliseks nuhtluseks ja ei tahtnud rohkem klaveritunnis käia. Klaver oli omandatud. Käisin seal aastaid nii-öelda sunniviisiliselt ja. Aga ikka käisite siis, see tähendab, et noh, nii-öelda jõumeetod mingis plaanis ikkagi töötas ta päris nii-öelda pikalt, kedagi ei saatnud ust enda taga kinni löönud. Jah, eks ma käisin, teinekord ei käinud ka, mõtlesin midagi välja siis, et miks ma ei saa minna. Aga, aga lõppude lõpuks sa õpetaja vist sa ise ka aru, et see on täiesti mõttetu, kui ma seal niimoodi käin. Ja ega ta ei kutsunud siis lõpuks mind tagasi mingi hetk kui oli juba aastaid möödas sellest, kas ta mõnikord kahetutegoili on, midagi? Muidugi kahetsen ja ikka sedasama klaveri õppimise pooleli jätmist näiteks ma kahetsen. Mul on tunne, et mõnikord, et teismeeas oli see, ma sattusin küll kindlasti sinna, kus VHK minu arust on nagu hoiab oma Õpilasi kuidagi ühte teed pidi. Ja kõik on nagu hästi. Vähemalt minu minu kogemuse oli, oli selline, et et kõik mu klassikaaslased olid hästi korralikud käisid koolis, pärast seda käisid oma mingisid trennis või kuskil, aga mina hakkasin selle trenni asemel käima ikkagi nagu hängimas inimestega, kes olid kuskilt muiadest koolidest ja ma tahtsin jällegist kuidagi erineda siis oma klassikaaslastest, mul on tunne. Ja tänapäeval ma kindlasti kahetsen seda, et ma ei käinud näiteks oma karate trennis edasi, jätsin selle pooleli või siis ei käinud ka ratsutama seda siin mingi hetk jätsin selle pooleli, et palju on asju pooleli jäetud. Mitte midagi katki oleks, sest me räägime ikkagi, nagu te ise ütlesite noore inimesega. Aga see, et te söandate kriitikat niimoodi üsna sirgjooneliselt teha, on muidugi väga tähelepanu väärne võtta mingeid asju enda jaoks. Mulle tundub ikkagi üsna läbi mõelnud, muide mida hängimine teie moodi tähendas selle sõnaga. Kuna enamasti on siin vanemad inimesed siis ja nende jaoks sellist terminit või mõistet ei olnud nagu hängimine, aga te olete ju peaaegu sündinud sellel Mil leniumil napilt mitte napilt, jah, et mida sa hängimine tähendas? Sõprade grupiga olemist, mitte midagi, tegemine, rikkumist meenutav värk jah, aga jah, ainult võib-olla vahe ongi tegelikult see, et et riietusstiil väljanägemine oli lihtsalt midagi muud. Ka mina ka võib-olla täiesti kindlasti ei kujutanud ette seda kõike, aga. Ma lootsin, et laps on nagu hoitud ikkagi, et on nagu selline nii-öelda kaitsev käsi selle juures ja, ja noh, loomulikult tänapäeval on jälle kõik need mobiiltelefoni sellised asjad, et ikkagi on võimalik nagu vähemalt saada mingisugustki märki, et, et noh, et kus laps on ja ja eks sai käidud ka järgi autoga ja loota sellele ka nagu ma ei oska öelda, kas kodusele kasvatusele või sellise tervele mõistusele, et et ei satu nagu suurtesse jamadesse ta loomulikult oli mure. Ma tea, Heli Anni suhtes mul on ikkagi olnud selline noh, võib-olla see on olnud ka vältimatu usaldus selles mõttes. Et kuna ta oli nii varakult hästi sõltumatu, iseseisev mul oli nagu lootuseta põhimõtteliselt ei lähe ka mingisuguse jamaga niimoodi kaasa. Et ta suudab ka öelda ei, ja, ja ma olen, mul on selline tunne, et see on niimoodi, et kui miski ei meeldi, seljan ütleb nagu selle välja ta ei ole selline kaasajooksik tüüp või et, et ma olen kogenud, et ta ka astub nõrgemate kaitseks välja või et ta on nõus minema nagu teistega. Vastuolu selle nimel, kui ta tundub, et kellelegi tehakse liiga ja ana usaldan seda tema sisetunnet. Ma tänan teid väga selle kohtumise eest. Lugu läheb edasi pärituult. Ema ja tütar olid meil külas, Helena ja Elion Tulve. Selle saate nimi on, käbi ei kuku. Ma olen Sten Teppan kuulajatele ka aitäh ja kohtume nädala pärast.