Ma olen Sten Teppan ja saade, mida te kuulate, uurib põlvkondadevahelisi sidemeid, räägib kooskasvamisest. Urmas Kruusel on olnud õige mitu nägu. Pikajuukselise Strokkarista sai linnapea amet, mis kujunes omakorda hüppelauaks suurde poliitikasse. Algavas jutuajamises on aga tähtsam tema roll pojana ja hiljem peana, mis on olnud kohati väga kurb teekond. Räägime poja kaotusest, aga ka väljakutsest kasvatada üles kaks kasulast. Siiski kõlab saates ka hulk rõõmsamaid noote, sest niisugune on elu oma eripalgelisuses. Isaga meenutab lugusid kasvamisest ja kasvatamisest, mida võib nimetada ka õppetundideks. Tütar Kerstin, kelle elu tiirleb võistlustantsu ümber varem tipptasemel tantsijana. Nüüd õpetajana. Ema Katrini asutatud tantsukoolis. Olge meiega, aitäh, et kuulate. Urmas tere tulemast vikerraadiosse. Tere tulemast ja tütar Kerstin on ka kaasas. Tere tulemast. Tere. Kas pole saatuse käigud, vahel veidrad ehk pikkade juustega rokkarist, keda vanemad vene prouad rongi peal naisolevuseks pidasid, tegeleb piimahindadega, kas pole kummaline? Elu mängib vahel pingemasse positiivselt vingerpusse. Samas ütleme, et ega maade ja mulle nagu võõras ei ole, tähendab, minu lapsepõlve üks osa oli selgelt ka ju maal olemine, maal käimine ja maatöö tegemine kuigi alati ta mulle kõige positiivsemat emotsiooni pakkunud, sellepärast et nii nagu me teame, siis eesti taludes. Teine suits on kuskil paari kilomeetri kaugusel ja seal jälle teisi lapsi ei pruugi olla ja see käis mulle väga nagu hinge peale, et kui ma sealmaal olin, siis mul ei olnud endaealisi Bru seal, kellega nagu läbida ja, ja selle tõttu tekkis võib-olla rohkem, igatses koju tagasi minna. Aga töökogemuse oskuse ja looduse kuulamise selle ma sain kõik ikkagi maalt. Enamuses see konkreetne asi tänu isale, sest isa oli see, kes rohkem siis oma esivanemate juures näo külas, pura talus tegeles selle maatööga ja, ja selle tõttu sai seal päris palju aega veedetud. Me räägime saate käigus kindlasti lastest põhjalikumalt ka, aga kas nii üldiselt küsida surmas see, et teil on väga suur pere, on kuidagi juhuste kokkulangevus või on see üks unistusi kusagilt nooruspõlvest, mida te olete teadlikult endaga kaasas kandnud, ehk on see olnud teile teadlikult oluline? Kui rääkida perekonnas minu jaoks on olnud väga teadlik valik, et see tundub võib-olla täna tagasi vaadates hästi kummaline, aga ma mäletan väga selgelt seda, et noore poisina ma hakkasin unistama, perest, et mulle meeldis see teadmine et ma mingil ajal abiellun, võtan naise, saan lapsed ja see oli nagu mingi ootus, võib-olla juba sellel ajal, kus teised noormehed mängisid autodega piltlikult öeldes, aga mul oli see teadmine olemas ja ja mind väga imponeeris enda ema, kes kes oli hästi tasakaalukas, rahulik ja tahtis, et kõigil läheks väga hästi, et see soove, et meie lastel, meie lähedastel, meie sugulastel oleksid suhted korras, elu korras see on minu sees ka olnud ja ma olen seda nagu väga lugu pidevalt jälginud ka oma ema suhtes. Kerstin kõigepealt palju õnne, sellest ei olegi ju palju aega möödas, eks. Sadekood seitse kuud ehk te noppisid käigu pealt vihje üles küll. Millest või kellest ma räägin, kas maailm paistab pärast seda, kui laps sündis hoopis teistsugune paik? Ja paistab küll, et peale seda, kui meie väike Herald ja ilmul sündis, siis siis sa vaatad ikka asju hoopis teise pilguga, et mõistad ka oma vanemaid tihti palju paremini, kui sul on endal väike laps kodus. Ehk siis mina oma pisikese loogikakilluga, mida mul on, loen välja, et teie jaoks praegu on ema amet kas, sest ainus, aga põhiline tegevus. Ta on põhiline tegevus, aga ta pole kindlasti ainus, et kuna ma olen nii ikkagi sees selles tantsuspordimaailmas ja meil on oma tantsukool, siis ma ikkagi tegelikult teen ka trenne ja olen nagu treenerina ikkagi ametis, praegu lapse kõrvalt. Ehk siis, kui meie elukutsest või ametist räägime, siis tants nii tantsijana kui selle õpetajana on see, millega teie olete siiani kogu elu jooksul olnud seotud. Jah, selles mõttes küll, et tantsima ma ju hakkasin seitsmendast eluaastast alates, kuna mu ema oli võistlustantsutreener ja sealt on see kasvanud ja, ja tegelikult ma ütlesin iseendale, et minust ei saa kunagi treenerit, ma mäletan väga selgelt seda hetke seal ilmselt keskkoolis. Aga kuidagi on nagu juhus niimoodi mänginud kätte ma need kaardid, et et siin ma olen ikkagi tegelen ainult tantsuga. Ma palun väikese kommentaari isa kuvandi kohta ka ma täiesti sihilikult rebisin minevikust ühe killu ühest vene keelt kõnelevate prouasid, kes ajas pikkade juustega poisi tüdrukuga segamini, kust tema pidi selle peale tulema, et poisil võivad pikad juuksed olla laskepildid silme eest läbi seoses isaga. Üks on see, kes ta praegu on viimasel ajal poliitiku ametis, aga sellele eelnevad pildid, missugused need teie jaoks on? No see pikkade juustega pilt on mul väga hästi silmade ees, sellepärast et ega ühelgi mu klassikaaslasel ei olnud ju ühtegi lapsevanemat või ütleme siis isa, kellel oleks olnud pikad juuksed, et minu isa oli ikkagi ainuke terves klassis, kellel olid pikad juuksed, et ma mäletan, et oligi üks isadepäev ja kõik siis pidid viima koolipildi oma isast, et siis neid nagu panna niimoodi seinte peale. Ja minu pilk siis, mis mina viisin, oligi isal siis selline rokipükstega nahkpükstega selline seal olid käed vist seal olid siin niimoodi külje peal sõitsid jalad harkis ja siis lõikad sellised juuksed. Et see oli tegelikult väga vahva, et võib-olla lapsena ma ei osanud, nagu seda kuidagi hinnata. Ja seal kõrval olid traktoristid ja teised kolhoosnikud. Ma arvan, et kolhoosiaeg oli selleks ajaks möödas, kui mina juba koolis käisin, aga, aga ütleme jah, et see oli väga-väga teistmoodi kui teiste isad. Et see on mul üks pilt ja siis järgmine pilt sellest edasi on kohe, kui me räägime, võib-olla välisest kuvandist on see, kui ta need pikad juuksed maha, kas see oli väga suur sündmus, kui ta juuksurist tuli, siis ta nägi nii teistmoodi välja. Sellega läks ikka natuke aega, et jälle harjuda selle uue pildiga. Noh, tegelikult ma olen selles mõttes olnud suhteliselt noh, sisemiselt selline mässumeelne ja, ja, ja minu jaoks oligi küsimus nagu, nagu staatuses poosis. Aga see asi oli väga lihtne, et vanasti oli kool kuus päeva nädalas ja laupäeval tuli ka koolis käia. Aga kuna ma hakkasin riskiansamblis üsna varakult juba trummi mängima, Andrus Kerstambek andis mulle nagu selle võimaluse üle ja ma hakkasin nädala lõputus proovides käima, siis see oli nagu selline väga selge rütm. Kõigepealt sa pidid õpetaja käest ära küsima tundidest, et jõuda Tartusse bussi peale jõuda Tallinnasse. See oli väga selline raske moment, mine õpetaja käest küsima, sest alati vaadata jälle sa lähed umbes kas sa, kas sa saad ikka õppimisega hakkama ja teine selline asi oli see, et ma tulin iga pühapäeva tagasi selle Moskva rongiga mis Tartust läbi läks ja ta peatas need viimased vagunid peatselt seal piimapukkide juures vanastamisel piima, kombinaati, piimapukid sealt tuli. Minul oli ka jube keeruline alla tulla, kui te teete naisterahval ja kottidega sealt alla tulla, oli eriti ebamugav. Ja see proua tuli minu taga ja, ja, ja kõnetas mind niimoodi, et mulle pakkus see tegelikult nagu nalja, kui päris aus olla, näed, et selline asi on juhtunud ja ma olen neid pilte vaadanud ka ja mõelnud, et okei, et no koolides oli üldiselt niimoodi, et ma mäletan, kui ma kooli läksin üheksandasse klassi, siis ma jõudnud veel tegelikult aulasse siseneda, aga mulle öeldi direktori poolt, et noormees selliste juustega, ärge homme enam koolide hülgeema ei pahandanud või ei käskinud peeglisse vaadata. Mul oli. Mõnes mõttes oli ju lihtsam, et kui sul on üheksa aastat vanem vend ja õde on 13 aastat enam heli on siis olid pikad juuksed ees, et vend hakkas koolis bändis väga vara mängima. Ma mäletan mustvalgeid pilte, mis me esmakordselt nägin, selline bänd oli Elva gümnaasiumis, nagu jättis avaldus mulje, et need oleks niisugune tunne, et ma oleks näinud nagu lääne ajakirja ajakirja ja, ja siis ma sain viidata vanemale vennale, et tema ju võis kasvatada, et miks mina siis justkui või, või kasvatada. Aga tegelikult Ta sattus kokku kaks asja, et ma hakkasin väga varakult arvustama rokkmuusikat kuulama. Hästi vara ma tegelikult ei käinud veel kooliski, kui ma juba sain esimesed sähvatused endale ja, ja teine oli see teatud sisemine protestivaim režiimi vastu. Läheme lapsepõlvejuttudega edasi, te olete Urmas sirgunud Elvas. Oli see lahe aeg ühele lapsele ja koht üleskasvamiseks? Minu jaoks oli see väga lahe aeg. Super. Me elasime Elvas väikeses kolmetoalises korteris, kus meile kuulus kaks tuba. Aga see, mis meie ümber toimus, oli lihtsalt fantastiline, fantastiline mitmel põhjusel, et meil oli majas hästi palju lapsi peredes ja meil ei olnud mitte mingisugust tunnet, et meil oleks igav. Me tegime kõike, mängisime teatrit, müüsime piletit kommide ja raha eest siis mängisime üks suvi oli populaarne võrkpall siis jalgpall, siis korvpall, siis maahoki, siis indiaanlased, mida kõike selle tõttu ma olen väga tänulik, et mul on olnud selline lapsepõlv. Hiljem tulid muud hobid juurde ja ja see suund natuke hakkas muutuma, aga see oli emotsionaalselt ja 70.-te alguses oli nagu fantastiline. Ja kui sinna panna kõrvale see, et ta mäletanud, vend käis iga suvi kolhoosis tööl, me kõik käisime tööl, nii nagu me vähegi kaelakkasime kandma pidime tööle minema, et sularaha teenida ja ta oli ostnud endale alpinist raadi, selline punane, valge, valgega, väike patareidega raadio. Ja ma kuulsin sealt esimest korda Led Zeppelin lugu black toogi. Siis see oli nagu täiesti müstika, mis valdkonna inimesed, ema ja isa olid. Nad olid läbi. Raudteelased mulle raudteelaste raudteealase poeg, võiks niimoodi öelda, et mõlemad töötasid raudtee peal. Aga mis see tähendab, raudtee peal töötamine nende meie peres tähendas raudtee pääl töötamine, seda, tema oli. Pileti kassiir ehk müüs luugist pileteid igapäevaselt ja isa oli, nimetame kauba laekuriks, see tähendas seda, et palju kaupa vormestati jaamast siis tollel ajal Nõukogude avarustesse nagu dokumentidega välja. Elvas koguti mingid kaubad kokku, need pidid olema plommitud, vormistatud ja tema tegeles sellega. Ja praegu seal on üks söögikohtade restoran ja siis ma olen nalja viskas mu tuttavatel käinud, et et siin oli raudtee ja ma piletikassaluuk. Siin magasin vahel mina öösiti ema oli 24 tundi tööl esinemise piletid, praegu on seal kena toitlase koht. Missugune teie kodune kasvatus oli, reeglid, põhimõtted, väärtused, see maailm. Meie jaoks kõige lõbusam lugu on õe lugu kus õde läks kooli peole, 10 pidi kodus olema ja ei jõudnud õigeks ajaks. Ja ema koos äratuskellaga ja õde kohtusid Elva kesklinnas, kui ema läks vastu. Et seda, seda lugu. Me meenutame siiamaani, aga tegelikult kasvamine on seguni kasvatusest, kui kasvamisest on minu arvates ja, ja mida ma pean silmas kasvatuse all. Ma pean silmas seda, et meie peres olid teatud elementaarsed asjad, mis, mis sa pidid omandama. See puudutas nii viisakust, kätepesulauakombeid, teiste ärakuulamist. Selline lojaalsus ja sõnapidamine. Mu isa võib olla vahel äärmuslikult otsekohene, tal oli nagu joon oli väga sirged ja teatud küsimustes, et ma võib-olla ütleks, et võib-olla isegi nagu äärmuslikult põhimõttelt. Aga ma pean seda nagu hästi oluliseks, nii et see, mida me ema-isa käest kaasa sain segu nendest erinevatest hoiakutest, väärtustest mõlema puhul oli, minul on nagu hästi oluline. Tuli seda sageli etajate panite proovile nende autoriteedi, ehk läksite reeglitega või põhimõtetega vastu olla. Ma üldiselt ei tahtnud pahandustesse sattuda, mulle juba tollel hetkel tundus, et see on väga ebamõistlik, sellepärast et siis sa satud nagu tähelepanu alla ja siis on sul mõnes teises kohas raskem, kas mõnes aines on mida iganes. Loomulikult me poiss poistele sattusime pahandustesse ja, ja see oli nagu üks osa loomulikust. Aga kodus oli ka ikkagi see, et noh, et ma tahtsin kinni pidada, kuigi üks asi, mida ma ei suutnud nagu kontrolli all hoida, oli see, et. Mulle öeldi juba varakult, et ei püsi nagu pudelis ka paigas. Ja see põhimõte oli see, et mulle juba väga varakult ei meeldinud liivakastis nukkudega mängida ja mulle meeldis siis oma hoovi piiridest oma sellisest territooriumilt välja ronida. Ronida sinna kohta, kus on põnevam, kus on rohkem tegevust ja see, millest ma olen karistada saanud, on see, et Ma luba küsimata läksin nagu väga kaugele, kuigi minuga ei juhtunud midagi, aga mõni me olime justkui kokku leppinud, et me peaksime ja vanemad peavad teadma, kus ma olen. Ja toovad ma läksin ilma luba küsimata. Ta ja meil ei ole küll üks väga põnev mäng, mängisime indiaanlasi, jõudsime jõe äärde välja ja me tegime tol ajal puidust koikkamiiditsi püsse ja mida iganes, et see oli nagu väga põnev. Aga ma sain hiljem aru, et nad tegelikult oleks pidanud ütlema, et sa pead lubama ja kokkulepetest kinni pidanud. Ma ei usu oma kõrvu, kas see on kõige tõsisem kuritegu, millega tal lapsepõlves hakkama saite, või peaksite kodust eemale ja. Selles mõttes ma mäletan seda tüli sellepärast, et ma sain tollel hetkel, ma arvan, kaks triibulist vitsaga ema käest ta oli nagu hästi endast nagu väljas ja ta oli hästi mures. Ja kui rääkida sellisest kõige suuremast sellisest pahandusi, siis kõige suurem pahandus oli see, kui oli tulema selle jaanipäev jaanipäeval tollel ajal väga populaarne oli põletada jaani tulles autokumme aga need oli väga keeruline saada, panustas ja me avastasime, et meie lähedal seal jõe tänaval oleks lasteaed sellelt autokummid millegipärast mina küsisin siis oma arvates nagu teadjamehe käest, et kas neid kumme võiks kasutada. Tema muidugi ütles, et loomulikult võib kasvatada, milles probleem. Ja ma ei olnud nagu kitsid, et võtsime sõbrad kaasa, vedasime need kummid lasteaiast ära, aga kuna oli suveaeg, siis lasteaeda oli puhkusel. Ja tegelikult taheti nendest kummidest teha lastele atraktsioone. Meie viskasin lõbusalt lõkkesse ja kui see teadmine jõudis lasteaeda ka need kummid on ära põletatud ja mind üles otsiti, siis see hirm, mis mulle naha vahele puges, see oli niuke täitsa meeleta. Ja siis oli see teema, et ma pidin. Suvel käisin jälle tööl, ma ei mäleta, kas marju korjamas kõplamas teenis raha. Kogusin seda raha ja siis me ostsime Elva autobaasi autojuhtide käest need kummid tagasi, viisime sinna. Ja see oli nii suur, õpetas mulle. Kerstin rääkige teie enda mälestustest vanaema ja vanaisaga seoses. Mammast ehk siis alamast ma väga palju isegi ei mäleta, sest ma olin üsna noor, kui ta suri. Aga noh, läbi vanemate juttu ma olen ikkagi kuulnud, et Ta ta ikkagi hoidis meid üsna tihti, onju, sest me ju kolisime Tallinnast Elvasse. Kui ma panen silmad kinni ja mõtle enda peale, siis on nagu selline hästi soe, soe, selline embav, embav tunne või emotsioon alati nagu mammaga. Aga vanaisaga jah, mis mul vanaisast on praegu meeles, on see, et tal olid maailma kõige paremad pärmikoogid. Sellepärast, et iga kord, kui me tema juurde läksime, siis ta ikkagi üsna tihti tegi neid pärmikooke ja need olid tõesti nagu nii, nii head mälestus on ka sellest, kuidas me käisime pura talus olema käinud oma lapsepõlves. Ja ma mäletan seda, et seal oli väga suur segadus alati. Et kuna ma saan aru, et vanaema sinna väga tihti oma jalga nagu ei tõstnud isa jutu järgi et see oli selline vanaisa ja tema vendade pärusmaa, rohkem siis seal oli väga suur korralagedus, et aga samas oli kuidagi funktsioneeriv korralagedus, et nemad alati teadsid, mis ja kuidas on vaja teha, aga, aga seal talus oli tõesti põnev, et seal olid kanad, seal oli kukk, seal oli hobune või hobused, hobune suur põltsa mesilased. Ja vanaisa oli jah, selline äge, tal on nagu sellised mingid oma oma nüansid või kuidas, missugune ta on ja ma arvan, et see on hästi naljakas, et ma näen nagu isa puhul järjest rohkem neid kas mingid kehahoiakud või käte asendid või et nad on tegelikult täiesti sarnased. See, mida Kerstin viitas, on tegelikult see, et nii isal kui onudel oli päris suur selline asjade kogumise maania. Ühel hetkel need asjad lihtsalt ei mahu May ära. Ja mina võitlen endaga selles osas, et et kuhu ma nüüd peaksin kaasa võtnud, milleks meid kaasa võtan ja ma olen üritanud kogu aeg seda koormat nagu kergemaks teha. Kuskilt see, ma tunnetan, et midagi oleks justkui nagu geenidega edasi antud. Ja sellised on eestlastele igiomane, isegi katkine labidavars seisab kuuris igaks juhuks olles. Mine tea, kus ära kulub. Umbes nii. Kodused ootused. Kas te mäletate Urmas, neid oli teil kunagi ema-isaga juttu sellest keda nemad loodavad täis näha või kes teist peaks saama või kuhu tuleks liikuda ja mida oma eluga peale hakata. Kaks nagu momente, mis mulle nagu meelde tuleb, et üks on kindlasti see, ma mäletan väga hästi seda et ema tahtis väga, et ma läheksin kohe peale kooli kõrgkooli ehk ma gümnaasiumi või tollel ajal keskkooli lõpetanud. Et ma läheksin kindlasti nagu kõrgkooli ja õpiksin endale siis mingi nagu ameti selgeks. Ja see teine pool, mida ma mäletan, on ju tegelikult see et kuna ma olin väga nagu muusikasse nagu süvenenud ja, ja sukeldunud sinna siis mulle see, see õppimine oli mul nagu sellises formaadis, kus. Ma vaatasin, et aasta lõpuks võiks nagu neljad viied kätte saada. Ja see teine oli see, et isa ütles, et näed, mis sellest tagumisest siis nagu välja tuleb, sest meil oli selline asi, kuidas ma hakkasin varakult trummi mängima nimetamata trummimäng, see oli see, et ma panin toas üles ühe kohvri, mis mul siiamaani alles on, siis oli seal pesuvann, siis olid toolid. Ja iga kord, kui ma hakkasin nendega mängima, siis naabrinaine sai alati hästi pahaseks. Ja ma mäletan veel gümnaasiumi ajal, kus ma nagu tõsisemalt mängisin, mul ei olnud väga kuskil harjutada. Ei saanud nii palju harjutada, sime, harjutasin kodus toolipõhjade peal ja diivani peal ja ma mäletan seda, et ühel hetkel ma avastasin, et ma olin selle diivani katki tagunud sellel kate peal, siis ema alguses ei avastanud seda. Nii nagu ta lõpuks avastas, siis oh seda südamepiina. Miks ma nagu nende asjade pärast väga muretsesin, oli ju tegelikult see, et et ma nägin, millise vaevaga emal-isal ka need asjad koju tekkisid, need vähesed asjad, mis meil olid, need tulid väga metsiku nagu vaevaga see tähendas seda, et tegelikult töötati mitme koha peal, suvel käidi kolhoosist, teeniti lisa, oldi seal talus mida iganes. Ja mul noh, mul oli kogu aeg tunne, et ma pean sellest lugu pidama. Mulle kingiti, kuna selline Pistongidega automaat meenutas kalašnikovi. Ei kujuta ette, mu hea sõber võttis seda mängida ja kukkus sellega see kaba kukkus sealt küljest ära. Et see oli natukene võib-olla see, mida lapsed meile aeg-ajalt ütlevad, et võtke nagu lõdvemalt, et eriti mulle, et et okei, et no see on lihtsalt ju asi, eks ju. Aga kuidagi see nagu jäänud nii verre, et noh, et et noh, et kui sa viskad nalja siin, et mõni saapapaar võib-olla veel 90.-st alles ja näeb väga hea välja nägusad, siis see pigem oli nagu see teema. Et sa hoidsid asju ja, ja pidid väheste asjadega hakkama saama. Missuguse kogemuse Urmas, te saite kaasa Nõukogude armeest? Ma sain kogemuse süsteemist väga negatiivse Negatiivse selles mõttes, et jookseb lõigata ära juukseid lõigata ära seal oli ka dedošina teemal ja ma ühel hetkel vaatasin, et kui kui me lihtsalt teatud asjadele provokatsioonile allunud, siis ilmselt saab mul olema raske ja see tähendas seda. Hakati katsetama inimeste peale, kelle närvisüsteem vastu peab ja kellele pea. Ja mina otsustasin minna seda teed, et ma hakkan nagu vastu. Mida tagantjärgi vaadates ütlema, et see oli täiesti hullumeelsuse hulljulgus. Aga mis mind nagu hulljulgeks tegijad, nagu ma sõjaväkke läksin, siis ma olin elu sellises parimas füüsilises vormis. Noh, ma tegin, hakkasin gümnaasiumi lõpus tegema trenni igapäevaselt regulaarselt, tegin ühe käega kätekõverdusi, tõmbasin lõuga ja natukene hakkas nooruse või sellise noore mehe nagu veri vemmeldama. Aga ma tulin sealt nagu hästi välja, et ilmselt mind hoiti. Ja teine, see, et ma ei olnud nagu ülbelt vastumeelne, vaid ma olin nagu selline intelligentselt, ma nimetaksin seda niimoodi ja, ja peale seda, kui ema mul käis seal külas ja tõi mõned kingitused ka, siis mu elu läks nagu selles mõttes nagu rööpasse, aga Ma ei kannatanud dotosi. Ma ei kannatanud seda, et me peame kuskil näiteks öösel kell kolm minema, vagunite peale pekstakse meid voodis üles vaguneid laadima hommiku otse ilma söögita reisija ja nii edasi, edasi mulle nagu need asjad ei meeldinud. See oli muide, kus kohas. Minul õnnestus käia ukrainas. Balta, meil Litzgli pervo maisk, modiirlasin selles piirkonnas. Kerstin silmanurgast märkasin, et kui isa rääkis keskkooli lõpus ühe käega kätekõverdust tegemisest ja lõuatõmbamisest siste, muigasin selle peale Jah, sellepärast, et ma olen kuulnud ka läbi ema neid lugusid kui heas vormis saali. Et siis ilmselt juba nagu ka hiljem, et kui ta hakkas ennast vormi viima tegelikult seda on näha ka tema nendest muusikavideotest ja Need on vist küll hiljem tehtud, onju aga ikkagi sealt on näha seda nagu kuju või seda figuuri, et sa olid tõesti heas vormis ja, ja ka mu ema ema, siis ehk vanaema on öelnud, et see avaldas talle muljet, kui, kui see esmakohtumine siis oli, et väga ilus ja heas vormis noormees Millisena teie teate oma ema ja isa kohtumise lugu? Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis see toimus Saku kõrtsus, kus isa mängis pilli ja trumme mängisid, onju, ja ema oli seal ees tantsinud ja ema oli siis kuidagi koperdanud sinu trummidesse või kuidagi sinna otsa Kuperdanud, et kuidagi sealt oli siis esmakohtumine või selline kontakt, nagu saadud pilgud pilgud kohtusid ja et et kuidagi jah, niimoodi vist on see lugu meile räägitud. Kõik algaski samast õhtust või läks veel aega. Natuke läks aega, aga see, kuna me mängisime iga nädalalõpp Rävala restoranis, Sakus vahel juhtus ka niimoodi, et kui olid palgapäevad, siis sellised lahedad vennad tulid sinna ja panid sulle soolotrummi peale 50 rublasid ja kõik rublad, mis mängu tervel hooajal sinna peale jäid, oli bändi oma. Ja minu arust komistamine toimuski sellel ajal, kui selline asi oli just nagu, nagu teoksil, sest ma pidin mängima niimoodi, et trumminaha pealt üles hüppaksin, maha kukuks, sest see oli just nimelt see, see oli nagu selline nagu väljakutse ja, ja, ja Katrin jäi mulle tollel hetkel lihtsalt silma, et midagi midagi erilist, mis, mis nagu kes ja, ja sellest hetkest hakkas lugu kergelt edasi arenema ja, ja jõudis sellesse randa, kus ta ühel hetkel jõudis. Kui vana te olite? Ma olen sündinud 65. aastal, ehk olin 22 poole aastane. Heas vormis pikkade juustega trummar. Ma kujutan ette, et enam-vähem igal õhtul komistas sinna trummid otsa mõni naine aga mingil põhjusel see üks jäi just kuidagi teisse kinni või teie temasse, et. Et vahel on niimoodi, et sa kohtad mõnda inimest, siis ta võib meenutada sulle kedagi või, või on teatud sarnased tipaaž. Et sa võid öelda, et noh, et, et maailmas kuskil on veel keegi see aga kui ma teda nägin, siis mulle tundus, et ma ei ole kunagi sellist naist näinud. Ja, ja see oli see, mis tekitas sellise esimese nagu sädeme Missugune nägi väljas on öö või päev, kui Kerstin sündis. Kuidas teile meelde jäänud? Teen sündis meil ju Tallinnas pangamajas aa jaa, just nüüdseks pangamaja tänases tänases pangamajas tol ajal isad nägid oma abikaasasid lapsi läbi akende või siis, kuna ta ja alles haiglast välja lasti. Üks asi, mida ma mäletan, kui ma olin uhke oma õe kaksikutele, mis sündisid, kui ma olin alles viiendas ja kuuendas klassis, kui ma nendega jalutasin siis veel topelt uhkem olin siis, kui ma läksin Kerstile või siis oma lastega. Ja kui sa läksid välja jalutama, siis tollel ajal jalutamine oli ikkagi tseremoonia, eriti siis, kui sa olid igapäevaselt väga kitsas karbis, et sul ei olnud võimalik rõdu peale minna või ust lahti lükata ja minna rohelise muru peale siis jalutamine oli ikkagi nagu selline nagu pidu hetk, sõna otseses mõttes pargis käimine, värske õhk. Kerstin, missugused on teie esimesed lapsepõlve mälestused? Vanasti tähendab, kui laps õppis kõndima, siis talle pandi külge mingid traksid ja mina mäletan, et meil olid ka sellised traksid. Et see on mul kuidagi sellise mälupildina kuskil olnud, et ma vist noh, teismelise eas küsisin ema käest, äkki see tuli mul kuidagimoodi meelde ja küsisin, et issand jumal, et kas meil olid mingid traksid kunagi, et kui me käisime jalutamas, et ta teadlikumad mälestused ikkagi algavad. Ma arvan Elvast Elva ajast Elva elust. Et siis me pidime vist vennaga magama lõunaund ja ema oli, kas ta siis hakkas tegema mingit salatit, midagi ühesõnaga, ta oli valmis keetnud kartulid. Ja ma mäletan seda, et ta läks poodi sellel hetkel, kui meie magasime ja ma ärkasin ülesse, siis meil oli, kas meil oli välisukses mingi selline aken oli ja ja siis me läksime sinna akna peale piiluma, et kas ema on näha veel või ei ole. Teda ei olnud näha ja siis me meile hirmsasti meeldis süüa keedetud kartulit suhkruga. Ma ei tea, miks. Aga siis igal juhul käisime niimoodi, et oo, et ema meil ei tule, väga hea, siis läksime, võtsime kartuli ja pistsin suhkru sisse, sõime seda. No siis on igast põnevaid fakte, on veel meeles. Issand, meil oli üks punane Volvo. Siis me elasime juba järgmises kohas õuna tänaval elasime. 90.-te alguses oli punane Volvo ja siis jääb mulje, et me elasime väga hästi. Tegelikult oli see ühe hea soome tuttava volvo, mis tuli siin realiseerida turu peal. Aga niikaua, kui seal jäi realiseerimata, saime meie seda kasutada. Aga tema põhiomadus oli see, et ta käivitus iga ilmaga kas või 40 kraadi külma nagu ja ta läks alati käima. Aga tean, et minu lugu nüüd seostubki sellega ei läinud käima sest me pidime lasteaeda minema ja mul ema ju töötas lasteaias liikumisõpetajana ja mingi see oli täiesti kohutav tavailm oli talv väga, väga nagu tuisune, et selles mõttes, et ma mäletan seda, et ilm oli hästi-hästi tormina. Ja see auto minu arust ei läinud käima. Ma arvan, et see oli see, et kui sa volvo veel oli ja me pidime minema jalgsi, siis lasteaeda, läbisele, tuisu. Ja loomulikult me ei jaksanud Raneriga nagunii kiiresti kõndida, kui oleks pidanud kõndima, sest ema oli juba pikalt pikalt ees ja siis ma mäletan temast seda närvilisi. Mäletan seal tema närvilisust ja sellist frustratsiooni, et no tulge juba, et miks te seal kooserdab seal taga, et see oli kõik selline lasteaiaaeg ja seda ma mäletan. Ja siis, kui me lõpuks jõudsime lasteaeda, siis kasvataja, sellised lahked pilgud, et oh sa vaesekesed, pidite meid läbi tuisu tulema. Et neid mälestusi tegelikult on palju ja ka meie lapsepõlv ikkagi suuresti ju möödus Elvas tegelikult. Kuigi kuigi Me sündisime Raneriga mõlemad Tallinnas, siis teadlik lapsepõlv möödus Elvas ja nii nagu Isalgi, ma ei, ma ei vahetaks mitte millegi vastu seda, seda aega seal Elvas, et. Kelle käes või suus oli nii-öelda kõva sõna teie peres, kui mingi jama oli vaja lastega klaarida, siis kes võttis vaibale, oli see ema asi rohkem või? Minu jaoks on alati ema ja isa mõjunud erinevalt sest tema on väga emotsionaalne, ta on nagu hästi lühikese süütenööriga, et tema on nagu selline, ta võib plärtsudaja Plartsada hästi palju ja väga väikeste asjade peale. Aga isa võib öelda ükskord äärmiselt rahulikult, aga see mõjub nagu nii palju paremini kui see pahandamine võib-olla ema poolt, mis lapsena oli, et et see võib-olla on ka sellepärast, et tema oli mingi hetk meiega nagu rohkem koos, onju, et noh, kuna ta töötas lasteaias ja Me käisime tantsimas ja nii edasi on ju, et kui on väga kriitiline, siis nad olid alati nagu koos meie ees ja isa võttis lõpuks siis selle teema alati nagu kokku, onju, et aga jah, isa lähenemine on olnud alati selline nagu rahulik ja just sellisena nagu mõistlikkusele suunatud, et kui mingi teema oli, siis ta alati rääkis nagu läbi, põhjendas kas võiksid asjad olla nii, mitte naa, on ju, et, et mul on üks pildiliselt, kui ma tegin kõige suurema pahanduse alist lihtsalt üldse, mida ma, ma ei tea isegi, miks ma nagu seda tegin. Aga lihtsalt mul tuli äkki selline mõte. Ja see pahandus oli see, et ma mängisin nagu tulega kätekuivatuspaberi vist panin põlema või mingi selline mõtteliat. Oo, et kui kaugele maale jõuan, et kas ta, kas ma jõuan nagu kraanikausini sellega, kui ta mingi täiesti seosetu. Ja loomulikult see kukkus nagu keset vaipa maha see paber ja siis sinna vaibale nagu põles sisse nagu selline selline auk, et et lõpuks oli aset ema muidugi emotsioneeris esimesena ära. Aga isa oli ikkagi jälle see, kes nagu rahulikult, rahulikult nagu rääkis ja ja põhjendas ära ja ikkagi lõpuks oli see, et ma isaga nagu lahendasin selle probleemi ära. Ja ka emaarmastus on ka sama kergelt nagu Kerstin praegu. Ei, absoluutselt, ega see ei tähenda seda lihtsalt teie lähenemised on niivõrd erinevad, et tema ongi selline emotsionaalne ja tema nagu noh, ta ongi, ongi emotsionaalne, ta väljendab oma oma emotsionaalsust, sina oled rohkem selline. Pool ukraina verd kätega. No loomulikult ema ema on väga, emalõviemaarmastus on väga selles mõttes suur, et. Kas niimoodi tekib oht tuhvli alla jääda? Perekond on ikkagi nagu meeskond. Minu jaoks on alati olnud nagu oluline ka see, et et peres rollid peaks olema täidetud kõige parem moel, et ühed asjad tulevad, ma ei tea, emal välja, teiselt tulevad isal välja tuhvli alla, tegelikult tähendab minu jaoks seda, et sa ju lähed võimu kasutama. Et see võib küll mingi aeg nagu toimida, aga küsimus ei ole ju võimelised. Meeskond peab tegema ikkagi ühe eesmärgi nimel tööd, selleks, et hakkama saada ja tehakse see, kes teeb mingit asja paremini või kellel on parem võimalus. Sest teiega kooselu ju tegelikult oma olemuselt tähendab ka teistpidi alati enda asjadega, kas tahapoole tõstmist, loobumist või mingite asjadega tolereerimist oma kaaslase suhtes ja see tuleb väga peenelt ära, miks see niimoodi, et kõik on nagu õnnelikud, et loomulikult on nende aegade jooksul igasuguseid asju juhtumas juhtunud ka. Aga seal tuleb leida mõistlikke lahendusi, sest tegelikult oleme me inimesed ja minu arust inimene oma olemuselt on täielik mõistatus. Räägime lastest, räägime teistest lastest, mis kindlasti ei ole selle saate kõige lihtsam teema. Siin on paar korda läbi käinud Kerstini jutust nimi Raner kes oli Kerstini vend vanusevahega. Aasta neli-viis. Ehk sündis üsna varsti pärast Kerstinit teda ei ole enam. Mis teie peres juhtus? Kui keegi tahaks täpset vastust, siis võib-olla oleks sellega lihtsam vastata. Ma arvan seda, et tema tervis vedas teda lõpuks alt ja ta ei tahtnud seda muret kellegi nagu jagada. Kui sellised asjad nagu juhtuvad, siis nendel hetkedel tekib tunne, et et selle koha peal lõpeb maailm. Ja kui su kõrval ei ole inimesi, kes sind toetaksid ja mõistaksid ja oleksid valmis ka teed valgustama, kui vaja siis võib ka sellisel asjal olla veel topelt fataalset tagajärjed? Jah, sellest on keeruline isegi omavahel rääkida. Sellest on veel keerulisem rääkida nagu avalikult, aga minu jaoks on elus kõige hullem, saabki olla see, kui vanem peab matma oma lapse et seda üle elada. Keeruline, aga alati võib ka mõelda niimoodi, et et kellelegi võib-olla veel elus raskem. Ja ometi need inimesed saavad hakkama. Ja, ja sa tead seda, et sa pead leidma nendel hetkedel endas jõudu edasi minna. Aga meenutades kas või need lapsepõlve unistusi, siis sellised sündmused viivad sind maailma ääre peale, siis tuleb otsustada, kas edasi või või, või alla. Me oleme perega otsustanud, et me läheme edasi. Ta ei kao kunagi meie südamest, meie mälestustest on alati meiega. Ja me võime vanematena tunda, et me teame teineteisest kõik ja võin arvata, et ma tean oma tütrest kilki. See ei ole kunagi nii. Ma pingutan selle nimel, et alati mõista ja aru saada. Aga selle peale ei saa loota, et kui meie peres või teie peredes juhtub erinevaid traagilisi sündmusi, siis kindlasti tuleb ennast endas leida jõudu edasi minna, sest on veel palju inimesi, kes teid vajavad. Sõna otseses mõttes. Ja nende nimel on ka vaja elada. Kui te ütlesite, et tervis vedas alt, aga küsimus on selles, et vaim, Mordos? Jah, ma arvan, et see on kõige-kõige adekvaatsemat, et ühel hetkel vaim murdus ja ja kui ta murdus, murda seda sellepärast, et ära oma koormata muret ei tahetud kellelegagi jagada. Kerstin, kuidas teie vennale tagasi mõtlete? Aega on nüüd mööda läinud. Viis aastat umbes. Neli aastat ja kui ma mõtlen nagu Roneri peale, siis ma mõtlen tema peale alati hästi positiivselt seal sellepärast et et väga paljud, kes nagu teda tundsid et tema ikkagi selline väline kuvand oli äärmisel Ta lõbus, positiivse ellusuhtumisega inimene temaga sai alati nagu nii palju nalja ta, ta oli hästi soe inimene selles mõttes, et alati aitas, kui sul oli abi vajada, oli ta, oli väga-väga positiivne inimene, tegelikult kui inimene ei taha enda muresid näidata, siis ükskõik, kui lähedal sa nagu sellel inimesel oled, et sa, sa ei näe lõpuni mitte kellelegi sisse. Ja temaga oligi nii, et ta otsustas mitte jagada oma oma mingit sisemaailma teistega. Ta püüdis sellega ilmselt ise hakkama saada, et lihtsalt ja et kui me siin saime täiskasvanuks ja ta oli ju ka välismaal, on ju, et oli Inglismaal ja aasta on ju siis ta oli Austraalias kaks aastat. Et noh, mingi aeg, me nagu ka pisut võib-olla kaugenesime üksteisest õe vennana, et me me ei olnud nagu pidevas suhtluses. Aga nii palju, kui ma temaga nagu suhtlesin, siis ta oli alati väga Tiina ja ta kunagi nagu ei kurtnud, et tal on midagi halvasti või tal on midagi valesti. Ise olles nüüd ise nagu lapsevanem ja üldse töötades ka koolis koolikeskkonnas ja nähes nagu neid probleeme siis tegelikult kõige tähtsam on ikkagi see, et tuleb leida kasvõi see üks inimene kellega sa saad jagada kõike, mis elus toimub, et see ei pea olema sinu perekonnast, keegi ei pea olema sinu õde või sa ei pea sinu ema või isa olema, et seal võib olla ka mõni sõber. Aga et kui sul on keegi, kellega nagu jagada, et minu arust see on väga-väga tähtis Urmas, mis te ütlesite üksteisele sellel hetkel abikaasale, lastele kui päriselt on maailmaserv käes. Justkui lihtne on öelda, et minge oma eluga edasi. Teha sa ei ole ju lihtne? Jah, me oleme ju tegelikult, et tuleb veel ühte nüanssi silmas pidades, et me inimestena ja isiksustena elame samu sündmusi täiesti erinevalt üle. Ja see, mis võib-olla toimus minu sees, ei ole võrreldav sellega, mis toimus abikaasa sees. Ja, ja need võitlused on täiesti nagu erinevad võitlused, mis oli ühine, oli ju see? Ehk siis noorem vend ja noorem õde lapsed 304.. Ja just nimelt, et, et teistpidi sul ei ole nagu pääsu. Et meil on veel vastutus siin elus mingite asjades, mida me peame nagu tegema. Kui me mõtleme ka seda, et mõnedes peredes on peal sellised sündmused kombeks, et pilte näiteks ei ole väljas, meil on väljas, et näe, see, mida Kerstin tegelikult ütles ja mis on nagu hästi oluline on see, et et me võtame seda praegu läbi nagu positiivse ja läbi sellise tunde, et ta on ju tegelikult meiega. See annab nagu selles mõttes annab nagu jõudu ja mõnikord piisab ka sellest, et kui sa lihtsalt mõtled omaette ja meenutad neid mingeid dialooge, vaata pildimaterjali, mida iganes sa tunnetad, et tegelikult on siinsamas. Aga see annab sulle jõudu, et kui sa püüad nagu unustada minu arust, siis sa teed endale nagu sellega haiget. Veel lastest rääkides siis kas ma olen õigesti aru saanud, et kui liiklusjutumärkides nii-öelda kõige tihedam oli, siis kasvas teie peres kuus last. Te olete õigesti aru saanud sellest, et meie peres on kasvanud kaks kasulast aga nad tulid meie perre sellel hetkel, kui Kerstin ja ja Raner olid umbes viie-kuueaastased, võiks ju küsida, et et kas saatus on meid nagu hoidnud ja hellitanud, et siis siis võib öelda seda, et ega ta meid väga nagu hoidnud ei ole, et miks kasulapsed meie perre sattusid, oli seotud sellega, et et lahkus nende ema Katrini õde väga varakult ja mõne aja pärast ka poiste isa. Ja, ja me ei näinud muud varianti kui seda, et nad peaksid ja võiksid mingi kasvada meie juures ja nad saabusid teie perre vanuses siis, kui nad ise olid 13 ja, ja seitse. Kuidas te seda Kohanemist isana kirjeldate, et kas oli väljakutse päriselt kas näiteks oma lapse peale tohib häält tõsta rohkem kui, kui ka peres kasvava lapse peale, aga kes ei ole päris oma? Omaga võid olla isegi rangem kui siis kasulapsega ja selle tõttu, et sinu hirmud seoses sellega on hulga suuremad, sest et me kõik kasvame mingis oma taustsüsteemis, meil on mingid reeglid, meil, meil on mingid hoiakud, mis on välja kujunenud, sõltuvad perest ja, ja nii edasi edasi ja see võib ühel hetkel tähendada, et et need, kus teised on harjunud, kasvab, nüüd on hoopis teistsugused. Mõelge nüüd ise. Me oleme noored vanemad, endal väikesed lapsed võtta samal ajal veel kaks kasulast majja, sõltumata sellest, et tegemist on endale lähedaste sugulaste inimestega. Aga me nägime seda vastutust just läbi selle, et tahtsime ja püüdsime pakkuda neile turvalisust, sooja kodu, kus toit oleks igalühel laua peal, õppetükid oleks tehtud, riided seljas hoitud, kontrollitud. Ja, ja kindlasti ei olnud see mõnes mõttes lihtne aeg, sellepärast et keegi ekspert ütles, et ükskõik, kuidas ta ka ei pinguta, siis alati on väga keeruline kandilist klotsi omaniku auku suruda. Praega suhtlete meie suhte nüüd niimoodi iga päev helistades telefonitsi, aga me me suhtleme ja mõlemad on leidnud nagu mingi enda enda tee töötavad tegelevad ehitusega ja kinnisvara arendusega, et jah, suhtleme, Ja siis veel järgmine huvitav episood, mis lasterida puudutab, on see, et et tekkis pikem paus kuni järgmised lapsed sündisid. Kui pikk see oli? Me nimetame seda siis raamatu järgi 20 aastat hiljem. Et et kas see oligi nagu plaan või oli nii, et ühel hetkel neljaga sai isu täis ja seisu tuli mingil hetkel tagasi. Et 20 aastat on päris soliidne vahe. Jah, see on siis minu Tartu linnapeaks oleku aega, aga see ei ole seotud sellega, ma kujutan ette absoluutselt, aga markeerisime väga õigesti, et et kui sul nii noorest peast on olnud kasvamas neli last peres korraga ja veel läbi nagunii keeruliste sündmuste, siis võib ühel hetkel tekkida küll teatud jõuvarude puudus selle tõttu ma ei saa seda kuidagi nagu eitada. Aga mis 20 aasta pärast tekkis meil Katriniga, mõlemal oli ju see, et tegelikult tundub, et nagu jõudu oleks val. Et elul, et võiks elule uuesti nagu vunki anda ja, ja, ja mõtet. Sest tundus, et noh, et mis me lihtsalt muidu järgi jääb, hakkame vaikselt pensionipõlve pidama, hakkame sinnapoole sammuma, et see tundus ka nagu selline ebamõistlik ja, ja abikaasa, kes oma Krause tantsukoolid on 24 tundi nagu hõivatud ja, ja mina kes poliitikuna ka ei ole just kaheksatunniste tööpäevadega, et see mõte pähe tekkis, siis pigem oli see nagu ürgne kutse ja kindlasti ei kahetse seda, et see oli. Kas need olid väga rõõmsad hetked ja Landre konnad sündisid, et mõlemad Tartus ei ole anda, sai veel sündidega legendaarses toomemäe ja Toomemäe sünnitusmajas ja. Ma Kerstin, arvan, et vaevalt vanemate teid kaasasid sellesse perekonnanõupidamised, kuidas pere kasvab veel suuremaks, aga mis pilguga ta kõrvalt vaatasite, sest siis, kui nemad olid, olid teda juba üle 20. No kui Andra sündis, siis ma saingi ju täpselt 20. Mäletan Andra sünniga seda momenti, et ma tulin just laagrist, tulin Tartusse ja ema veel saatis meid koju sünnitusmajast, teie ja täna siin ei tule mingit sünnitust, minge minge rahulikult, olge veel kodus, et küll ma helistan teile, kui asjaks läheb. Ja siis äkki isa seisab öösel kell kaks kell kolm minu ees ülikonnaga. Ütles nii, nüüd me lähme sünnitusmajja temaga. Ja ma nagu täiesti unesegaselt küsisin isa käest, et kuule, et, et kas mina võin ikka dressid panna selga või. Ütlesid jajaa, et mina pean hommikul tööle minema, et ma ei tea ju, kui kaua seal läheb. Vaikselt jutu otsi kokku tõmmates Kerstin teie nooremana, pidades silmas oma ema ja isa ning nende käekirja koduses kasvatuses, mis te võtaksite kaasa ja mille te jätaksite kõrvale? Noh, üldiselt ma arvan, et mul on ikkagi väga head vanema, et et ma arvan, et iseenesest see käitumismuster tegelikult, mida mina kasutan ilmselt lapsevanemana pärinebki sellest, mida mina olen oma kodus nagu kogenud, et me rääkisime, et mul ema on selline emotsionaalne emotsionaalsem lapsevanem, isa on selline tasakaalukam siis ma tunnen, et minus on nagu need kaks poolt koos. Et, et ma saan olla vajadusel väga emotsionaalne, aga ma tean väga hästi, mis hetkedel ma pean ennast nagu rohkem kontrollima ja beebi on küll veel väga väike, aga sa koged neid hetk tegelikult, et kus kus sa tunned, et noh, nüüd on nagu see piir käes, et tegelikult, et issi vaata võtta, need on ju, et aga ma, aga ma tajun need nagu piirid ära ja ja ma tunnen, et ma saan kasutades sellist isa nagu kainet mõistust, mis minus on, et et ma saan need olukorrad nagu väga lihtsasti tegelikult enda jaoks emotsionaalselt nagu läbitud kõik see tegelikult, mis on minu koduski kaasa tulnud, et ikkagi noh, ausus on ju see, et üksteisega peab olema aus. Võib-olla, mida meie liiga tihti kodus ei teinud, oli see, et me tõesti nüüd istume maha ja räägime ja räägime, räägime, et me ikka jagame asja nii, aga, aga me ei võtnud nagu kunagisi räägiks spetsiaalselt, võib olla aega või see oli üsna harv, kui see juhtus. Et võib-olla, mida ma nagu oma lapsega proovin teistmoodi teha, on see, et ma võib-olla võtan nagu seda aega temaga rohkem, et rääkida jõudnud oma sisemusse, siis aga noh, jällegi see on, see on elu ja elu, elu läheb täpselt nii, nagu ta läheb. Et aga ma püüan olla oma lapse jaoks avatud ja minu jaoks lapsevanemana on väga-väga tähtis ka see, et et laps nagu tajub seda, et ta võib iga murega nagu tulla ja rääkida, jagada, et ma arvan, et see on iga lapsevanema jaoks väga oluline. Selle saate nimi on, käbi ei kuku, isa ja tütar olid täna külas. Urmas ja Kerstin Kruuse. Aitäh südamest. Aitäh kuulajatele ka. Tore, et reisi kaasa tegite, kohtume nädala pärast, mina olen Sten Teppan. Kõike head. Pikemat versiooni jutuajamisest Urmas ja Kerstin Kruuse ka vikerraadio koduleheküljelt või mobiilirakenduse kaudu. Leidke saadete seast, käbi ei kuku, seal asuvad ka varasemad vestlused laste ja nende vanemad.