Ma olen Sten Teppan ja saade, mida te kuulate, uurib põlvkondadevahelisi sidemeid, räägib kooskasvamisest. Urmas Kruusel on olnud õige mitu nägu. Pikajuukselise Strokkarista sai linnapea amet, mis kujunes omakorda hüppelauaks suurde poliitikasse. Algavas jutuajamises on aga tähtsam tema roll pojana ja hiljem peana, mis on olnud kohati väga kurb teekond. Räägime poja kaotusest, aga ka väljakutsest kasvatada üles kaks kasulast. Siiski kõlab saates ka hulk rõõmsamaid noote, sest niisugune on elu oma eripalgelisuses. Isaga meenutab lugusid kasvamisest ja kasvatamisest, mida võib nimetada ka õppetundideks. Tütar Kerstin, kelle elu tiirleb võistlustantsu ümber varem tipptasemel tantsijana. Nüüd õpetajana. Ema Katrini asutatud tantsukoolis. Olge meiega. Urmas tere tulemast vikerraadiosse. Tere tulemast ja tütar Kerstin on ka kaasas. Tere tulemast. Tere. Räägime kõigepealt lahti selle, kus ja millega te mõlemad hetkel kõige aktiivsemalt ametis olete. Urmas, mis on päevakorras sügisel 2020? Tavalisem igapäevatöö on seotud riigikoguga ja olen seal ka maaelukomisjoni aseesimees, mis tähendab seda, et selline poliitiku amet on üle viimase 10 aasta mind saatnud ja kaasas käinud ja, ja mulle on väga meeldinud. Põllumajanduses on kriisimärke, olid juba suvel, olid see tööjõuga seotud nüüd piimani nädal, nii et selles mõttes see minu igapäevane töö, millega ma olen hõivatud 24 tundi. Kas pole saatuse käigud vahel veidrad ehk pikkade juustega rokkarist, keda vanemad vene prouad rongi peal naisolevuseks pidasid, tegeleb piimahindadega. Kas pole kummaline? See elu mängib vahel pingemasse ja positiivselt vingerpusse. Samas ütleme, et ega maade ja mulle nagu võõras ei ole, tähendab, minu lapsepõlve üks osa oli selgelt ka ju maal olemine, maal käimine ja maatöö tegemine kuigi alati ta mulle kõige positiivsemat emotsiooni pakkunud, sellepärast et nii nagu me teame, siis eesti taludes. Teine suits on kuskil paari kilomeetri kaugusel ja seal jälle teisi lapsi ei pruugi olla ja see käis mulle väga nagu hinge peale, et kui ma sealmaal olin, siis mul ei olnud endaealisi sõpru seal, kellega nagu läbida ja, ja selle tõttu tekkis võib-olla rohkem, igatses koju tagasi minna. Aga töökogemuse oskuse ja looduse kuulamise selle ma sain kõik ikkagi maalt. Enamuses see konkreetne asi tänu isale, sest isa oli see, kes rohkem ütleme siis oma esivanemate juures näo külas, pura talus tegeles selle maatööga ja, ja selle tõttu sai seal päris palju aega veedetud. Me räägime saate käigus kindlasti lastest põhjalikumalt ka, aga kas nii üldiselt küsida surmas see, et teil on väga suur pere, on kuidagi juhuste kokkulangevus või on see üks unistusi kusagilt nooruspõlvest, mida te olete teadlikult endaga kaasas kandnud, ehk on see olnud teile teadlikult oluline valik. Kui rääkida Perekonnas minu jaoks on olnud väga teadlik valik, et see tundub võib-olla täna tagasi vaadates hästi kummaline, aga ma mäletan väga selgelt seda. Noore poisina, ma hakkasin unistama perest et mulle meeldis see teadmine, et et ma mingil ajal abiellun, võtan naise, saan lapsed ja see oli nagu mingi ootus, võib-olla juba sellel ajal, kus. Noormehed mängisid veel autodega, piltlikult öeldes, aga mul oli see teadmine olemas ja mind väga imponeeris enda ema, kes kes oli hästi tasakaalukas, rahulik ja tahtis, et kõigil läheks väga hästi, et see soov, et Meie lastel, meie lähedastel, meie sugulastel läksid suhted korras, elu korras see on minu sees ka olnud ja ma olen seda nagu väga lugu pidevalt jälginud ka oma ema suhtes. Kerstin kõigepealt palju õnne, sellest ei olegi ju palju aega möödas, eks ei ole. Sadekood seitse kuud ehk te noppisid käigu pealt vihje üles küll. Millest või kellest ma räägin, kas maailm paistab pärast seda, kui laps sündis hoopis teistsugune paik? Ja paistab küll, et peale seda, kui meie väike Herald ja ilmul sündis, siis siis sa vaatad ikka asju hoopis teise pilguga, et mõistad ka oma vanemaid tihti palju paremini, kui sul on endal väike laps kodus. Nimi oli Herald Herald tuleb see. Lapse isa pani sellise nime, et see ei ole küll seotud meie kellelegi nagu pere pereajalooga, küll aga, aga talle jäi kuidagi kõrvus nimi ja talle väga meeldis, mulle ka meeldis, nii et nimi sai selline. Ehk siis mina oma pisikese loogikakilluga, mida mul on, loen välja, et teie jaoks praegu on ema amet kodus olemisena kas, sest ainus, aga põhiline tegevus. Ta on põhiline tegevus, aga ta pole kindlasti ainus, et kuna ma olen nii ikkagi sees selles tantsuspordimaailmas ja meil on oma tantsukool, siis ma ikkagi tegelikult teen ka trenne ja olen nagu treenerina ikkagi ametis, praegu lapse kõrvalt. Ehk siis, kui meie elukutsest või ametist räägime, siis tants nii tantsijana kui selle õpetajana on see, millega teie olete siiani kogu elu jooksul olnud seotud. Jah, selles mõttes küll, et tantsima ma ju hakkasin seitsmendast eluaastast alates, kuna mu ema oli võistlustantsutreener ja sealt on see kasvanud ja, ja tegelikult ma ütlesin iseendale, et minust ei saa kunagi treenerit, ma mäletan väga selgelt seda hetke seal ilmselt keskkoolis aga kuidagi nagu juhus niimoodi mänginud kätte mõned kaardid, et et siin ma olen ikkagi tegelen ainult tantsuga. Ja mitte üle mõistuse õnnetusele juures. Ei, absoluutselt mitte, et ma väga naudin oma tööd ja ja vaadates ja kuulates selliseid inimesi, kes tihti räägivad ka oma töödest ja tegemistest ja oma saavutustest, siis ma olen aru saanud seda, et ükskõik mida sa teed, tee seda kirega ja ma olen tõesti nagu õnnelik selle üle, et mul on see, mis tekitab minust sellised emotsioonid. Ma palun väikese kommentaari isa kuvandi kohta ka ma täiesti sihilikult rebisin minevikust ühe killu, mille ma noppisin varasematest jutuajamistest Urmasega välja ühest vene keelt kõnelevate prouasid, kes ajas pikkade juustega poisi tüdrukuga segamini, kus tema pidi selle peale tulema, et poisil võivad pikad juuksed olla laskepildid silme eest läbi seoses isaga ja mis portreed teile ette tulevad, üks on see, kes ta praegu on viimasel ajal poliitiku ametis ja nende toimetamistega seotud, aga sellele eelnevad pildid, missugused need teie jaoks on? No see pikkade juustega pilt on mul väga hästi silmade ees, sellepärast et ega ühelgi mu klassikaaslasel ei olnud ju ühtegi lapsevanemat või ütleme siis isa, kellel oleks olnud pikad juuksed, et minu isa oli ikkagi ainuke terves klassis, kellel olid pikad juuksed. Et see oli omamoodi selline vahva kogemus. Et kui pidi ma mäletan, et oligi üks isadepäev ja kõik siis pidid viima koolipildi oma isast, et siis neid nagu panna niimoodi seinte peale. Ja minu pilt siis, mis mina viisin, oligi isal siis selline rokipükstega nahkpükstega selline seal olid käed vist seal olid siin niimoodi külje peal sõitsid jalad harkis ja siis vikalt sellised juuksed. Et see oli tegelikult väga vahva, et võib-olla lapsena ma ei osanud, nagu seda kuidagi hinnata. Ja seal kõrval olid traktoristid ja teised kolhoosnikud. Ma arvan, et kolhoosiaega oli selleks ajaks möödas, kui mina juba koolis käisin, aga, aga ütleme jah, et see oli väga-väga teistmoodi kui teiste isad. Et see on mul üks pilt ja siis järgmine pilt sellest edasi on kohe, kui me räägime, võib-olla välisest kuvandist on see, kui ta need pikad juuksed maha lõikas. See oli väga suur sündmus, sest kui ta juuksurist, õli, siis ta nägi nii teistmoodi välja. Sellega läks ikka natuke aega, et jälle harjuda selle uue pildiga. Aga see oli selles eluetapis, ma arvan, vajalik ja täitsa hästi tuli välja see lõikus. Ja siis noh, järgmine asi veel muidugi on need pakid, paken paarid, mis tal on, üks pilt on ka selline tootja lõua alla. Et isal on ikkagi, vaatamata sellele, et praegu tal neid juukseid väga palju peale siis ei ole, siis ta on ikka katsetan küll nende juustega palju. Urmas kas see pidulikult maha lõigatud pats või pikad juuksed, need on kusagil paberi sisse keeratud ja on sahtlis alles või? Aus vastus on see, et ei ole ja ma kahetsen, et ei ole, sest ma olen mõned korrad selle peale mõelnud, et mul on olnud, et kaks võimalust, üks oli see enne, kui ma sõjaväkke läheksin ja nutuga juuksed ära lõikasin ja teine oli see, mida Kerstin praegu kirjeldas, ja mõlemal puhul mul jäi need protseduurid tegemata. Kuigi ma olen leidnud väiksena sahtlit juuksetoite, mis on minu siis vanema venna õe, sellist pikka juukseaega meenutanud. Aga rääkige põgusalt sellest episoodist, millele mina olen viiteid teinud, et kas sa üldises mõttes peegeldas olukorda ka kuidagi või oli natukene piinlik või, või, või mis tunde see tekitas, kui teid niimodi sassi aetakse? Tegelikult? Ma olen selles mõttes olnud suhteliselt noh, sisemiselt selline mässumeelne ja, ja, ja minu jaoks oligi küsimus nagu, nagu staatuses poosis. Aga see asi oli väga lihtne, et vanasti oli kool kuus päeva nädalas ja laupäeval tuli ka koolis käia. Aga kuna ma hakkasin riskiansamblis üsna varakult juba trummi mängima, Andrus Kersna. Ta andis mulle nagu selle võimaluse üle ja ma hakkasin nädala lõputus proovides käima, siis see oli nagu selline väga selge rütm. Kõigepealt sa pidid õpetaja käest ära küsima tundidest, et jõuda Tartusse bussi peale jõuda Tallinnasse. See oli väga selline raske moment, mine õpetaja käest küsima, sest alati vaadata. Jälle sa lähed umbes jah, et kas sa, kas sa saad ikka õppimisega hakkama. Ja teine selline asi oli see, et ma tulin iga pühapäeva tagasi selle Moskva rongiga mis Tartust läbi läks ja ta peatas need viimased vagunid peatselt seal piimapukkide juures, vanasti oli seal piimakombinaati, piimapukid, sealt tuli, minul oli ka jube keeruline alla tulla, kui te teete naisterahval ja kottidega sealt alla tulla, oli eriti ebamugav. Ja see proua tuli minu taga ja, ja ja kõnetas mind niimoodi, et mulle pakkus see tegelikult nagu nalja, kui päris aus olla, et näed, et selline asi on juhtunud ja ma olen neid pilte vaadanud ka ja mõelnud. Okei, et no koolides oli üldiselt niimoodi, et. Ma mäletan, kui ma kooli läksin üheksandasse klassi, siis ma jõudnud veel tegelikult aulasse siseneda, aga mulle öeldi direktori poolt. Noormees, selliste juustega, ärge homme enam kooli tulge. Ja siis juhtus, mis või mis sai, juhtus see, et tuli lühemaks lõigata ja ma mäletan seda, et alates üritasid teha niimoodi nii maksimaalselt alles jätta kui võimalik. Et kui sind kontrolliti sisse, sirutasid selle kaela välja selleks, et ta need juuksed tuleksin, eks krae peale särgikrae peale, et noh, et praegu vaadates tundub see sõna sona otseses mõttes inimõiguste rikkumine. Täielik diskrimineeriv. Ignoreerimine jääda aga sellele, et see kuidagi või pidid sellega võitlema ja siis mõtlesid igast vigureid välja. Ema ei pahandanud või ei käskinud? Peeglisse vaadata mul oli, mõnes mõttes oli ju lihtsam, et kui sul on üheksa aastat vanem vend ja õde on 13 aastat enam heli on, siis olid pikad juuksed ees, et vendakas koolis bändis väga vara mängima. Ma mäletan mustvalgeid pilte, mis me esmakordselt nägin, selline bänd oli Elva gümnaasiumis nagu jätid. Andrus Kersten bäkki n Gruusia ja kes seal mängisid ja avaldasid muljet, et oleks niisugune tunne, oleks näinud nagu lääne ajakirja ajakirja, sellepärast et need pildid olid nii kunstiliselt nii ägedalt nagu tehtud. Ja siis ma sain viidata oma vanemale vennale, et tema ju võis kasvatada, et miks mina siis justkui või, või kasvatada. Aga tegelikult Ta sattus kokku kaks asja, et ma hakkasin väga varakult arvustama rokkmuusikat kuulama hästi varal ma tegelikult ei käinud veel kooliski, kui ma juba sain esimesed sähvatused endale ja, ja teine oli see teatud sisemine protestivaim režiimi vastu, mitte see, et ma oleksin olnud iga päev nagu sinimustvalge põues. Aga see oli see teema, kus tekkisidki raamaturiiulitele sellised teised riiulid, mis olid esimeste riiulite taga või sinna pandi raamatuid mida ei julge julgetud siis avalikult, et nagu näidata, sest meie peres eriti just nagu isa poolt oli teatud tüüpi nagu hirmu ja hoiatati, et ärge umbes nagu jamage ja ja, ja võib-olla ka sellepärast et meie esivanemate peres ehk isa vennad olid käinud erinevates armeedes nii Saksa armees kui Nõukogude armees, aga sellest ei tahetud rääkida. Nendest lugudest räägiti väga-väga-väga harva. Et mina mäletan ühte sellist korda, kui ma jäin haigeks kuidagi mul oli lapsepõlves alati selline lugu, et kui tuli midagi tähtsat ette, siis ma olin alati haigeks. Ja teine oli vist Tallinnasse tulek ja vanaisa tuli mind hoidma või vanaisa tuli mind vaatama siis. Ja siis ma mäletan, kuidas ta jutustas mulle nendest sõjalugudest, et see võib küll tunduda naljakas, et noh, tütar ja tüdruk ja nii edasi, aga aga mul oli nagu väga põnev seda kuulata, et ma ei teadnud tol ajal mitte midagi sellest maailmast ja ma mäletan nii hästi seda, kuidas mina seal diivani peal magasin, palavik ja siis vanaisa muudkui jutustas ja jutustas ja jutustas ja ja see oli nii tore tegelikult, et ta avas ennast nagu sellise koha pealt, et. Läheme lapsepõlvejuttudega edasi, te olete Urmas sirgunud Elvas. Oli see lahe aeg ühele lapsele ja koht üleskasvamiseks? Minu jaoks oli see väga lahe aeg. Super. Me elasime Elvas väikeses kolmetoalises korteris, kus meile kuulus kaks tuba ehk ühisköök. Ja kõige suuremas toas elas siis proua mari haar, kes kellele kuulus kõige suurem tuba sellest korterist ma siiamaani menetlenud. Et kuidas on võimalik, et mina pean siin isa ja vennaga magama ühes toas on ju ema seal õega vahepeal teises toas, õelapsed ka seal, aga tema on üksinda selles suures toas, et mul on siiamaani seal nagu meeles. Aga see, mis meie ümber toimub, oli lihtsalt fantastiline, fantastiline mitmel põhjusel, et meil oli majas hästi palju lapsi peredes ja meil ei olnud mitte mingisugust tunnet, et meil oleks igav. Me tegime kõike, mängisime teatrit, müüsime piletit kommide ja raha eest siis mängisime üks suvi oli populaarne võrkpall, siis jalgpall, siis korvpall, siis maahoki, siis indiaanlased, mida kõike selle tõttu ma olen väga tänulik, et mul on olnud selline lapsepõlv. Ja ma olen praegu, räägime siis umbe 100-st 70.-te esimene pool niimodi. Absoluutselt me räägime ajast 69 kuni 78, kus ma pean seda selliseks nagu nagu lapsepõlveks ja selleks keskkonnaks, kus malekolinat hiljem tulid muud hobid juurde ja see suund natuke hakkas muutuma, aga see oli emotsionaalselt ja 70.-te alguses oli nagu fantastiline. Ja kui sinna panna kõrvale see, et ta mäletanud, vend käis iga suvi kolhoosis tööl, me kõik käisime tööl, nii nagu me vähegi kaelakkasime kandma pidime tööle minema, suve raha teenida ja ta oli ostnud endale alpinist raadi, selline punane, valge, valgega, väike patareidega raadio. Ja ma kuulsin sealt esimest korda Led Zeppelin lugu black toogi. Ma ei olnud siis veel kooli läinud, siis see oli nagu täiesti müstika, rääkimata sellest, et vend hakkas koju tooma siis makilinte kus oli peal tiit, pööbli, Turaya Hiipid pläks avati ja ma kuulasin neid isuga ja mäletan, ükskord mul õnnestus üks lint lasta krussi, see oli metsik piim. Ma kartsin seda, kui vend tuleb, saab sellest teada, sest kui raskelt sa oled muusikat nagu, nagu muretseti, aga no see lõppes sellise vendade vahelise kergeid üliga, ütleme siis niimoodi. Aga vend oli päris pahane mu peale. Me tegime oma arust trikki, ma viisin selle lindi, peitsin ära naabrimehe õunapuuaed ja ma ei tea, miks ma seda tegin, aga ma mäletan seda väga hästi. Talite oma peres, pesamuna jah, õde ja vend kogekümnend narrise pesamunaks, siis nad meenutavad seda, kuidas mind hoidma pidid, aga tõesti, ma olin pesamuna ja siis aeg-ajalt mulle öeldi, et noh, et sulle on rohkem lubatud kui meil omal ajal, sest sina oled pesamuna. Aga tundub see pesamuna silmade läbi ka nii, et see oli ikkagi privileeg ja sellega kaasnesid hüved, et sai kõige väiksem ja noorem olla või see oli mõnes mõttes kabiin või, või ma ei tea kiusamise kontekstis. Ma ei, ma ei oska seda selles mõttes nagu öelda, et ma ei tundnud, ma ei tundnud oma peres kiusamist, ma tegelikult ei tea seda, mis nagu tähendab see võib-olla paar korda vanema vennaga sai nagu näegeldud, et see ei ole, ei ole minu jaoks nagu kiusamine kiusu mõttes, mida me täna kuuleme, milliseid probleeme laiemas mõttes nagu loeme. Aga õde, kes on vist 13 aastat vanem ju, läks ühel hetkel Tartusse edasi õppima ja läks kodust ära ja ma olen praegu mõelnud, et ilmselt oli seal mitu probleemi, et esiteks Ta tahtis õpetajaks saada, ta oli klaverit õppinud ja temast sai nagu muusikapedagoog. Teine see, et miljonid kodus ruumi, mis valdkonna inimesed ema ja isa olid. Nad olid läbi Xi raudteelased Mulle raudteelaste raudteealase poeg, võiks niimoodi öelda, et mõlemad töötasid raudtee peal. Aga mis see tähendab, auto peal töötamine nende meie peres tähendas raudtee pääl töötamine, seda, tema oli. Pileti kassiir ehk müüs luugist pileteid iga iga igapäevaselt ja isa oli, nimetame kauba laekuriks, see tähendas seda, et palju kaupa vormestati jaamast siis tollel ajal Nõukogude avarustesse nagu dokumentidega välja. Elvas koguti mingit kaubad kokku, need pidid olema plommitud, vormistatud ja tema tegeles sellega. Ja praegu seal on üks söögikoht restoran ja siis ma olen nalja viskama tuttavatel käinud, et siin oli raudtee ja ma piletikassaluuk, siin magasin vahel mina öösiti, ema oli 24 tundi tööl ja siin on isegi piletit, praegu on seal kena toitlustuskoht. Ikka võeti. Võta kaasa ka, et mulle jäi kõrvu, et suveks raha teenima saadeti ikkagi kolhoosi mitteraudteele. See, et ma sain seal Vahel puhata, pikutada, need olid harvad korrad, tegelikult oli niimoodi, et kui isa limaal ema pidi 24 tundi tööl olema siis tollel ajal ei olnud harv juhus, kus laps oli ta üksi kodus. Oli hetked, kus käidi lihtsalt ema müüs rongipileti rongi, müüs ära, tuli koju vaatama, kas minuga on kõik korras ja üks lugu, mis sellest meenudki ongi see, et kui ta koju tuli järjekordselt vaatama mind, siis ma olin olnud põrandal maas, padjad olid ilusti all ja need, mis olid lapsevoodis, need olid enne mahavisatud ja mina olin sealt järgi tulnud. Ja see oli see hetk, kus enam mind üksi koju jäänud. Missugune teie kodune kasvatus oli, kuivõrd see kõike nii õe ja venna näitel või teie enda näitel oli nii-öelda vanemate kontrolli all reeglid, põhimõtted, väärtused, see maailma. Meie jaoks kõige lõbusam lugu on õe lugu kus õde läks kooli peole, ta oli juba üsna vana, aga 10 pidi kodus olema ja ei jõudnud õigeks ajaks. Ja ema koos äratuskellaga ja õde kohtusid Elva kesklinnas, kui ema läks vastu. Et seda, seda lugu. Me meenutame siiamaani, aga tegelikult kasvamine on seguni kasvatusest, kui kasvamisest on minu arvates ja, ja mida ma pean silmas kasvatuse all. Ma pean silmas seda, et meie peres olid teatud elementaarsed asjad, mis, mis sa pidid omandama. Aga see puudutas nii viisakust, kätepesulauakombeid, teiste ärakuulamist, selline lojaalsuse sõnapidamine. Mu isa võib-olla oli isegi vahel äärmuslikult otsekohene, tal oli nagu joon oli väga sirged ja teatud küsimustes, et ma võib-olla ütleks, et võib-olla isegi nagu äärmuslikult põhimõttelt. Aga ma pean seda nagu hästi oluliseks, nii et see, mida me ema-isa käest kaasa sain segu nendest erinevatest hoiakutest, väärtustest mõlema puhul oli, minul on nagu hästi oluline. Tuli seda sageli etajate panite proovile nende autoriteedi, ehk läksite reeglitega või põhimõtetega vastu olla. Ma üldiselt ei tahtnud pahandustesse sattuda, mulle juba tollel hetkel tundus, et see on väga ebamõistlik, sellepärast et siis sa satud nagu tähelepanu alla ja siis on sul mõnes teises kohas raskem, kas mõnes aines on mida iganes. Loomulikult me poiss poistele sattusime pahandustesse ja, ja see oli nagu üks osa loomulikust. Aga kodus oli ka ikkagi see, et noh, et ma tahtsin kinni pidada, kuigi üks asi, mida ma ei suutnud nagu kontrolli all hoida, oli see, et Mulle öeldi juba varakult, et ei püsi nagu pudelis ka paigas. Ja see põhimõte oli see, et mulle juba väga varakult ei meeldinud liivakastis nukkudega mängida. Mulle meeldis siis oma hoovi piiridest oma sellisest territooriumilt, et välja ronida, ronida sinna kohta, kus on põnevam, kus on rohkem tegevust ja see, millest ma olen karistada saanud, on see, et ma luba küsimata läksin nagu väga kaugele, kuigi minuga ei juhtunud midagi, aga mõni me olime justkui kokku leppinud, et me peaksime ja vanemad peavad teadma, kus ma olen. Ja tookord ma läksin ilma luba küsimata ja millel on üks väga põnev mäng, mängisime indiaanlasi ja jõudsime jõe äärde välja ja me tegime tol ajal puidust koikkamiititsi püsse ja mida iganes, et see oli nagu väga põnev. Aga ma sain hiljem aru, et nad tegelikult oleks pidanud ütlema, et sa pead lubama ja kokkulepetest kinni pidanud. Ma ei usu oma kõrvu, kas see on kõige tõsisem kuritegu, millega tal lapsepõlves hakkama saite, või läksite kodust eemale ja. Selles mõttes ma mäletan seda tüli sellepärast, et ma sain tollel hetkel, ma arvan, kaks triibulist vitsaga ema käest ta oli nagu hästi endast nagu väljas ja ta oli hästi mures. Ja kui rääkida sellisest kõige suuremast sellisest pahandusi, siis kõige suurem pahandus oli see, kui oli tulema selle jaanipäev jaanipäeval tollel ajal väga populaarne oli põletada jaani tulles autokumme, aga neid oli väga keeruline saada, panustas ja me avastasime, et Meie lähedal seal jõe tänaval oleks lasteaed, sellelt autokummid millegipärast mina küsisin siis oma arvates nagu teadjamehe käest, et kas neid kumme võiks kasutada. Tema muidugi ütles, et loomulikult võib kasvatada, milles probleem ja ma ei olnud nagu kitsid, et võtsime sõbrad kaasa, vedasime need kummid lasteaiast ära, aga kuna oli suveaeg, siis lasteaeda oli puhkusel. Ja tegelikult taheti nendest kummidest teha lastele atraktsioone. Meie viskasin lõbusalt lõkkesse ja kui see teadmine jõudis lasteaeda ka need kummid on ära põletatud ja mind üles otsiti, siis see hirm, mis mulle naha vahele puges, see oli niuke täitsa. Ja siis oli see teema, et ma pidin. Suvel käisin jälle tööl, ma ei mäleta marju korjamas, kõplamas teenis raha. Kogusin seda raha ja siis me ostsime need Elva autobaasi autojuhtide käest need kummid tagasi viisime sinna. Ja see oli nii suur õpetus mulle. Aga see oli enda pealehakkamine või see oli karistus juba siis vanematelt või see oli. See teema, kus ma lasteaia juhataja proua Laur ütles väga selgelt kummid tuleb asemele tuua, nui neljaks, muretsesime kummid, aga see õppetund oli kordades nagu olulisem. Kerstin rääkige teie enda mälestustest vanaema ja vanaisaga seoses. Mammast ehk siis anamast ma väga palju isegi ei mäleta, sest ma olin üsna noor, kui ta suri. Aga noh, läbi vanemate juttu ma olen ikkagi kuulnud, et Ta ta ikkagi hoidis meid üsna tihti, onju, sest me ju kolisime Tallinnast Elvasse. Kui ma panen nagu silmad kinni ja mõtle enda peale, siis on nagu selline hästi soe, soe, selline embav embow tunne või emotsioon alati nagu mammaga. Aga vanaisaga jah, mis mul vanaisast on praegu meeles, on see, et Tal olid maailma kõige paremad pärmikoogid. Sellepärast, et iga kord, kui me tema juurde läksime, siis ta ikkagi üsna tihti tegi neid pärmikooke ja need olid tõesti nagunii head mälestus on ka sellest, kuidas me käisime pura talus oleme käinud oma lapsepõlves. Ja ma mäletan seda, et seal oli väga suur segadus alati. Et kuna ma saan aru, et vanaema sinna väga tihti oma jalga nagu ei tõstnud isa jutu järgi et see oli selline vanaisa ja tema vendade pärusmaa, rohkem siis seal oli väga suur korralagedus, et aga samas oli kuidagi funktsioneeriv korralagedus, et nemad alati teadsid, mis ja kuidas on vaja teha, aga, aga seal talus oli tõesti põnev, et seal olid kanad, seal oli kukk, seal oli hobune. Suur põld, mesilased ja vanaisa oli jah, selline äge, tal on nagu sellised mingid oma oma nüansid või kuidas, missugune ta on ja ma, see on hästi naljakas, et ma näen nagu isa puhul järjest rohkem neid kas mingid kehahoiakud või käte asendid või et nad on tegelikult hästi sarnased. See, mida Kerstin viitas, on tegelikult see, et nii isal kui onudel oli päris suur selline asjade kogumise maania. Ühel hetkel need asjad lihtsalt ei mahu May ära. Ja mina võitlen endaga selles osas, et et kuhu ma nüüd peaksin kaasa võtnud, milleks meid kaasa võtan ja ma olen, üritan kogu aeg seda koormat nagu kergemaks teha. Kuskilt see, ma tunnetan, et midagi oleks justkui nagu geenidega edasi antud. Jah, sellist on eestlastele igiomane, isegi katkine labidavars seisab kuuris igaks juhuks olles. Mine tea, kus ära kulub. Umbes nii. Kodused ootused. Kas te mäletate Urmas, neid oli teil kunagi ema-isaga juttu sellest keda nemad loodavad täis näha või kes teist peaks saama või kuhu tuleks liikuda ja mida oma eluga peale hakata. Kaks nagu momente, mis mulle nagu meelde tuleb, et üks on kindlasti see, ma mäletan väga hästi seda et ema tahtis väga, et ma läheksin kohe peale kooli kõrgkooli ehk ma gümnaasiumi või tollel ajal keskkooli lõpetanud. Et ma läheksin kindlasti nagu kõrgkooli ja õpiksin endale siis mingi nagu ameti selgeks. Ja see teine pool, mida ma mäletan, on ju tegelikult see et kuna ma olin väga nagu muusikasse nagu süvenenud ja, ja sukeldunud sinna siis mulle see, see õppimine oli mul nagu sellises formaadis, kus ma vaatasin, et aasta lõpuks võiks nagu neljad viied kätte saada. Ja see teine oli see, et isa ütles, et noh, et mis sellest tagumisest siis nagu välja tuleb, sest meil oli selline asi, et kuidas ma hakkasin varakult trummi mängima nimetamata trummimäng, see oli see, et ma panin toas üles ühe kohvri, mis mul siiamaani alles on, siis oli seal pesuvann, siis olid toolid. Ja iga kord, kui ma hakkasin nendega mängima, siis naabrinaine sai alati hästi pahaseks. Ja ma mäletan veel gümnaasiumi ajal, kus ma nagu tõsisemalt mängisin, mul ei olnud väga kuskil harjutada. Ei saanud nii palju harjutada, sime, harjutasin kodus toolipõhjade peal ja diivani peal ja ma mäletan seda ühel hetkel ma avastasin, et ma olin selle diivani katki tagunud sellel kate peal, siis ema alguses ei avastanud seda. Ja kui ta lõpuks avastas, siis oh seda südamepiina. Miks ma nagu nende asjade pärast, aga muretsesin, oli ju tegelikult see, et et ma nägin, millise vaevaga emal-isal ka need asjad koju tekkisid, need vähesed asjad, mis meil olid, need tulid väga metsiku nagu vaevaga see tähendas seda tegelikult töötati ju mitme koha peal, suvel käidi kolhoosist, teeniti lisa, oldi, oldi seal talus mida iganes. Ja mul noh, mul oli kogu aeg tunne, et ma pean sellest lugu pidama. Mulle kingiti, kuna selline Pistongidega automaat meenutas kalašnikovi. Ei kujuta ette, mu hea sõber võttis seda mängida ja kukkus sellega see kaba kukkus sealt küljest ära. Et see oli natukene võib-olla see, mida lapsed meile aeg-ajalt ütlevad, et võtke nagu lõdvemalt, et eriti mulle, et et okei, et no see on lihtsalt ju asi, eks ju. Aga kuidagi see nagu jäänud nii verre, et noh, et et noh, et kui sa viskad naljad siin, et mõni saapapaar on võib-olla veel 90.-st alles ja näeb väga hea välja nägusad, siis see pigem oli nagu see teema. Et sa hoidsid asju ja, ja pidid väheste asjadega hakkama saama. Paar korda jutust läbi jooksnud suvine töö tegemine ja lisa teenimine kolhoosis, mida sa täie moodi õigupoolest tähendab peedid, marjad ja nii edasi, aga see raha, mis tuli kas selleks perekonnakassasse või see oli ikkagi teie enda kasutada, et hästi ühe korra tuli see kulutada rehvide peale aga, aga muudel kordadel, kas te saite ise lubada siis mida hing ihkas ja milleks raha jätkus või selleks ikkagi ju ma ei tea kooliriietesse või kuhugi? Et ma sain lubada endale seda, mida ma soovisin ja ja seal ema ütles mulle väga lihtsalt minul seda raha sulle seda osta aiale. Kui sa tahad seda osta, siis lähed suvel tööle ja see, mida tal ei olnud mulle raha osta, olid näiteks magnetofonid, plaadimängijad, kõlarid, võimendused, selle ma pidingi ise teenima. Tollel ajal muidugi üks iseloomulik asi oli see, et kui poes mingi asi maksis näiteks 200 rubla ja siis selleks, et seda poest kätte saada, pidid sa sinna lisama vähemalt kümneeurose, 15 eurose konjakirublase. Selles mõttes Rubase, et et, et see asi käinud niisama lihtsalt läksid poodi, lihtsalt ostsin. Aga sa tahtsid seda saada. Ja kui ma mõtlen praegu, kuidas ma muusikat kuulasin või meie meie oma koolivendadega klassiõdedega muusik kuulsin, siis minu jaoks oli see nagu rituaal. Et kui ma panin selle mingi plaadi peale siis ma teadsin, et kedagi ei ole kodus, isa ema oli tööl. Ja ma olin üksi. Ma istusin maha, viskasin pikali ja kuulasin, kuulasin, kuidas mängis basskitarr, kuidas laulja laulis, kuidas ta laulis ja ma võisin iga kord sedasama lugu kuulata, iga kord ma leidsin sealt midagi uut. Tänapäeval on väga palju muusika kuulamist muutunud nagu. Tapeediks missuguse kogemuse Urmas, te saite kaasa Nõukogude armeest. Ma sain kogemuse süsteemist väga negatiivse Negatiivse selles mõttes, et juuksed lõigati ära, juukseid lõigata ära. Seal oli ka dedošina teemal nii, mis, mis mulle juba loomupärastes ei meeldinud, ma ei, mulle ei meeldi selline asi, kus, Kasutatakse näiteks nõrgema suhtes jõudu või oma üleolekut, et mul on nagu selline selline osa, mulle ei meeldi, et ma olen pigem selle vastu püüdnud nagu võidelda. Aga seal oli ju täiesti normaalne, et kui noored tulid, siis hakati lollusi välja mõtlema või näitama enda peal seda nagu võimu. Mis absurdne näide teile meelde tuleb, esimesena? Kui sa tulid rongi pealt maha, läksid esimest korda nagu väeossa, siis need, kes olid juba templis, hakkasid sõjaväest ära minema, tulid sinu juurde, küsisin, et kaktaabrisevaltsa, et kuna kuna sa tulid onni, Sa hakkad rääkima seal mingist kuupäevast on ju siis pannakse sulle müks vastu pead, eks ju. Kaktaabrisevalse ja aga õige vastus oli see, et sa ei pidanud kuupäev ütlema vaid Tolka Stospoojasta ta alles rongi pealt. See oli see släng, mida sa pidid nagu teadma juba ennem, kui sa astusid sellest väravast sisse. Ja ma ühel hetkel vaatasin, et kui kui me lihtsalt teatud asjadele provokatsioonile allunud, siis ilmselt saab mul olema raske ja see tähendas seda. Hakati katsetama inimeste peale, kelle närvisüsteem vastu peab ja kellele pea. Ja mina otsustasin minna seda teed, et ma hakkan nagu vastu. Mida tagantjärgi vaadates ütlema, et see oli täiesti hullumeelsuse hulljulgus. Aga mis mind nagu hulljulgeks tegijad, kui ma sõjaväkke läksin, siis ma olin elu sellises parimas füüsilises vormis. Noh, ma tegin, hakkasin gümnaasiumi lõpus tegema trenni igapäevaselt regulaarselt, tegin ühe käega kätekõverdusi, tõmbasin lõuga natukene hakkasse, nooruse sellise noore mehe nagu veri vemmeldama. Aga ma tulin sealt nagu hästi välja, et ilmselt mind hoiti. Ja teine, see, et ma ei olnud nagu ülbelt vastumeelne, vaid ma olin nagu selline intelligentselt, ma nimetaksin seda niimoodi ja, ja peale seda, kui ema mul käis seal külas ja tõi mõned kingitused ka, siis mu elu läks nagu selles mõttes nagu rööpasse, aga Ma ei kannatanud fotosi, ma ei kannatanud seda. Et me peame kuskil näiteks öösel kell kolm minema, vagunite peale pekstakse meid voodis üles vaguneid laadima hommiku otse ilma söögita reisija ja nii edasi, edasi mulle nagu need asjad ei meeldinud, see oli muide, kus kohas. Minul õnnestus käia ukrainas. Balta, meil, Litzgli pervo maisk, modiirlasin selles piirkonnas ja mul ei vedanud ja mul on sellest nagu ääretult kahju. Stend sattus mulle mängima ka bändi 10. lõpus käis siis klubis mängimas, et tema, tema sai nagu bändi mängib, mul ei õnnestunud. Aga seevastuhakke, see ei tähendanud ohtu elule, ma olen kuulnud lugusid, kus tõesti plõksimine lõpeb vigastusega või veel millegi hullema ka, ja. Tegelikult oleks võinud ühel hetkel ta tähistada või saadaga ohuks elule. Kui ma lihtsalt mõtlen sellele Lasnamäe jaotuspunktile, kust meid siis Tallinnast ära saadeta rongi peale? Juba esimesel ööl, kui me seal magasime, me saanud sealt, me pidime seal mitu ööd oleme, juba esimesel ööl sai keegi seal nuga sõna otseses mõttes, ma mäletan, ta viidi ära ja ja sa mõtlesid oma elu peale ka selle tõttu, et 50-st poisist, kes selles rühmas selle rongi peale läks tol hetkel 42 olid juba kohtulikult karistatud. Näiteks Ma pidin sellises seltskonnas olema. Loomulikult tekitas see kõhedust. Loomulikult tekitas hirmu, nagu minu, nagu selline loogika oli see, et kui sa suhtled inimestega, püüad probleeme lahendada, ei, manipuleeriv ei mängi piiri peale ülbusega vastase vastasseisuga, siis on sealt võimalik nagu välja tulla ja, ja, ja selle koha pealt läks mul just õnneks. Aga ülejäänud teema otsa sõjaväes seal kaevanud mingi sügava augu kolmemeetrise ja siis öeldakse pärast, et nüüd me lükkame selle lihtsalt kinni, et see oli vale koha peal, selliseid asju ei kannatanud. Kerstin silmanurgast märkasin, et kui isa rääkis keskkooli lõpus ühe käega kätekõverdust tegemisest ja lõuatõmbamisest siste, muigasin selle peale Jah, sellepärast, et ma olen kuulnud ka läbi ema neid lugusid kui heas vormis saali. Et siis ilmselt juba nagu ka hiljem, et kui ta hakkas ennast vormi viima, et tegelikult seda on näha ka tema nendest muusikavideotest ja, ja need on vist küll hiljem tehtud, onju aga ikkagi sealt on näha seda nagu kuju või seda figuuri, et sa olid tõesti heas vormis ja, ja ka mu ema ema, siis ehk vanaema on öelnud, et see avaldas talle muljet, kui, kui see esmakohtumine siis oli, et väga ilus ja heas vormis noormees Millisena teie teate oma ema ja isa kohtumise lugu? Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis see toimus Saku kõrtsus, kus isa mängis pilli, jaa, trumme mängisid, onju ja ema oli seal ees tantsinud ja ema oli siis kuidagi koperdanud sinu trummidesse või kuidagi sinna otsa Kuperdanud, et kuidagi sealt oli siis esmakohtumine või selline kontakt, nagu saadud pilgud pilgud kohtusid ja et et kuidagi jah, niimoodi vist on see lugu meile räägitud. Kõik algaski samast õhtust või läks veel aega. Et natuke läks aega, aga see, kuna me mängisime iga nädalalõpp Rävala restoranis Sakus siis käis seal alati tollel ajal väga palju, väga palju rahvast, 80. aasta teises pooles lõpupoole ja siis seal oli, vahel juhtus ka niimoodi, et kui olid palgapäevad, siis sellised lahedad vennad tulid sinna ja panid sulle soolotrummi peale 50 rublasid ja kõik rublad, mis mängu tervel hooajal sinna peale jäid, oli bändi oma. Ja, ja minu arust komistamine toimuski sellel ajal, kui, kui ükskord selline asi oli just nagu, nagu teoksil, sest ma pidin mängima niimoodi, et trumminaha pealt üles hüppaksin, maha kukub, siis oli see, see oli nagu selline nagu väljakutse ja, ja, ja Katrin jäi mulle tollel hetkel lihtsalt silma, et midagi, midagi erilist, mis, mis nagu haakis ja, ja sellest hetkest hakkas lugu kergelt edasi arenema ja, ja jõudis sellesse randa, kus ta ühel hetkel jõudis. Kui vana talite. Ma olen sündinud 65. aastal, ehk olin 22 poole aastane. Heas vormis pikkade juustega trummar. Ma kujutan ette, et enam-vähem igal õhtul komistas sinna trummid otsa mõni naine aga mingil põhjusel see üks jäi just kuidagi teisse kinni või teie temasse, et. Jah, see pilk oli nagu minu jaoks nagu eriline, et mulle tundus, et ma nägin kedagi, keda ma ei ole kunagi elus näinud. Et vahel on niimoodi, et sa kohtad mõnda inimest, siis ta võib meenutada sulle kedagi või, või on teatud sarnased tipaaze. Et sa võid öelda, et noh, et, et maailmas kuskil on veel keegi see aga kui ma teda nägin, siis mulle tundus, et ma ei ole kunagi sellist naist näinud. Ja, ja see oli see, mis tekitas sellise esimese nagu sädeme Missugune nägi väljas ja öö või päev, kui Kerstin sündis. Kuidas teile meelde jäänud Kerstin sündis meil ju Tallinnas pangamajas aia just nüüdses pangamajas. Tänases tänases pangamajas tol ajal isad nägid oma abikaasasid lapsi läbi akende või siis, kuna ta alles haiglast välja lasti. Et ma meenutan seda, et me ju elasime tegelikult tollel hetkel, kui Kerstin sündis, siis minu ämma juures Kristiine tänaval, Tallinnas läbikäidavates toas ühes toas elas vanavanaema siis vanaema ja vanaisa ja minu ämm. Ja me oleme läbi edes toas, kui Kersten sündis ja me olime pool aastat seal. See isaks saamise tunne oli kindlasti nagu eriline ja, ja mingi kitsi, kui ei suutnud teda nagu seda varjutada. Aga teiselt poolt oli ka see ju üsna nagu loomulik asi, et vanemad ja lapsed elasid koos segiläbi sellepärast et ei olnud võimalik väga vahegi raha leida endale eraldi elamise võimalust. 50. pudenesid trummide pealt maha just nimelt ja kuna oli pigem nagu see teemad, et, et sellest ei jätkunud kõikideks nendeks vajadusteks, mis igapäevaselt vaja oli kaasatud pereelus. Aga pool aastat peale Kerstini sündi läks ka, ütleme see elu läks natukene, läks nagu sissetuleku mõttes nagu paremaks tekkis mingi periood, kus me suutsime nagu mõlemad sissetulekud saavutada ja, ja, ja, ja ka mina hakkasin nagu rohkem teenima, kuigi muidugi rohkem tööd tegema. Aga seda me igal juhul nagu meenutasime, et et olid üsna kitsad olud ja me oleme selle tõttu sellega nagu harjunud ja mindi heiduta kitsasse olukorda sattumine, et mina seda nagu ei karda, ei materiaalse isegi. Aga noor papa lapse juurde ikka löögile pääses. Ma mõtlen, teil oli kodus, saab peaaegu terve bänd, kes sellega võiks tegeleda. Üks asi, mida ma mäletan, kui ma olin uhke oma õe kaksikutele, mis sündisid, kui ma olin alles viiendas ja kuuendas klassis, kui ma nendega jalutasin siis veel topelt uhke ma olin siis, kui ma läksin Kerstin ja, või siis oma lastega nagu jalule. Ja kui sa läksid välja jalutama, siis tollel ajal jalutamine oli ikkagi tseremoonia, eriti siis, kui sa olid igapäevaselt väga kitsas karbis, et sul ei olnud võimalik rõdu peale minna või ust lahti lükata ja minna rohelise muru peale siis jalutamine oli ikkagi nagu selline nagu pidu hetk sõna otseses mõttes pargis käimine, värske. Nagu ma ennem ütlesin, ma olen tahtnud kogu aeg saada nagu lapsevanemaks ja selle tõttu on see minu elus olnud kõige tähtsam moto olla lapsevanem. Lisaks abikaasale, olekule või muudele rollidele. Ja, aga ma olen teistpidi võtnud seda enda jaoks ka nagu väga loomulikku olekut testida ei mingit paatost. Kerstin, missugused on teie esimesed lapsepõlve mälestused? Vanasti tähendab, kui laps õppis kõndima, siis talle pandi külge, mingeid traksid ja mina mäletan, meil olid ka sellised traksid. Et see on mul kuidagi sellise mälupildina kuskil olnud, et ma vist noh, teismelises eas küsisin ema käest, äkki see tuli mul kuidagimoodi meelde ja küsisin, et issand jumal, et kas meil olid mingid traksid kunagi, et kui me käisime jalutamas, et ta teadlikumad mälestused ikkagi algavad. Ma arvan Elvast Elva ajast Elva elust. Et Elvas mesi algu elasime sellises kesk tänava väik kahetoalises korteris. Ja mul on nagu üks ere mälestus sellest, sest isa ju tegelikult sellel hetkel olid kodus ainult nädalavahetuseti on ju, et sa ikkagi nädala sees töötasid Tallinnas ja, ja oli ka juttu sellest, et väikesed lapsed jäeti tihti nagu üksi koju. Et siis me pidime vist vennaga magama lõunaund ja ema oli, kas ta siis hakkas tegema mingit salatit, midagi ühesõnaga, ta oli valmis keetnud kartulid. Ja ma mäletan seda, et ta läks poodi sellel hetkel, kui meie magasime ja märkasime üles seal siis meil oli, kas meil oli välisukses mingi selline aken oli ja ja siis me läksime sinna akna peale piiluma, et kas ema on näha veel või ei ole. Teda ei olnud näha ja siis me meile hirmsasti meeldis süüa keedetud kartulit suhkruga. Ma ei tea miks, aga aga siis igal juhul käisime niimoodi, et Ooet, ema meil ei tule, väga hea siis läksime, võtsime selle kartuli ja pistsin suhkru sisse, sõime seda. Kas meil oli telekas ka seal on ju, ma kinnitan. Et meil oli nagu sinna multika vaatamist aeg oli ja siis alati me saime nagu mingit maiust sellel ajal, et tihtipeale onni selleks rosinad, mina. Siis ema nagu jagas ära, andis meile mõlemad sellised topsid kätte ja siis me istusime seal diivani, vaatasime multikaid, sõime rosinaid näiteks selline, et ka meeles. No siis on igast põnevaid fakte, on veel meeles. Issand, meil oli üks punane Volvo. Siis me elasime juba järgmises kohas õuna tänaval elasime. 90.-te alguses oli punane Volvo ja siis jääb mulje, et me elasime. Tegelikult oli see ühe hea soome tuttava volvo, mis tuli siin realiseerida turu peal. Aga niikaua, kui seal ei realiseerimata, saime meie seda kasutada. Tema põhiomadus oli see, et ta käivitus iga ilmaga kas või 40 kraadi külma nagu ja ta läks alati käima. Aga tean, et minu lugu nüüd seostubki sellega ei läinud käima sest me pidime lasteaeda minema ja mul ema ju töötas lasteaias liikumisõpetajana ja mingi see oli täiesti kohutav tavailm oli talv väga, väga nagu tuisune, et selles mõttes, et ma mäletan seda, et ilm oli hästi-hästi tormina. Ja see auto minu arust ei läinud käima. Ma arvan, et see oli see, et kui sa volvo veel oli ja me pidime minema jalgsi, siis lasteaeda, läbisele, tuisu. Ja loomulikult ma ei jaksanud Raneriga nagunii kiiresti kõndida, kui oleks pidanud kõndima, sest ema oli juba pikalt pikalt ees ja siis ma mäletan seda närvilisi. Mäletan seal tema närvilisust sellist frustratsiooni, et no tulge juba, et miks te seal kooserdab seal taga, et see oli kõik selline lasteaiaaeg ja seda ma mäletan. Ja siis, kui me lõpuks jõudsime lasteaeda, siis kasvataja, sellised lahked pilgud, et oh sa vaesekesed, te pidite läbi tuisu tulema. Et neid mälestusi tegelikult on palju ja ka meie lapsepõlve ikkagi suuresti ju möödus Elvas tegelikult, kuigi, kuigi Me sündisime Raneriga mõlemad Tallinnas, siis teadlik lapsepõlv möödus Elvas ja nii nagu Isalgi, ma ei, ma ei vahetaks mitte millegi vastu, seda, seda aega seal Elvas, et et kindlasti see on hea koht, kus väikesel lapsel kasvada, et seal on kõik, on lähedal, kõik on turvaline. Et meil oli tõesti samamoodi oma selline gäng, nooruse gäng, kes meil seal oli. Ja me suvel meil. Me ei olnud toas kunagi. Et vanasti oli nii, et aken lahti, lapsed sööma käisid, sõid ära vahepeal ja uuesti õue, et sellist asja nagu ma vahepeal näen oma õe, väikse õe ja venna puhul. Nad on küll juba sellises vanuses, aga ütleme, et kui nad olid nooremad, et suvel ei ole nagu midagi teha, et oleme seal toas ja ei oska nagu midagi teha, et et väga sellist aega ei olnud. Kelle käes või suus oli nii-öelda kõva sõna teie peres, kui mingi jama oli vaja lastega klaarida, siis kes võttis vaibale, oli see ema asi rohkem või? Minu jaoks on alati ema ja isa mõjunud erinevalt sest tema on väga emotsionaalne, ta on nagu hästi lühikese süütenööriga, et tema on nagu selline, ta võib plärtsudaja Plartsada hästi palju ja väga väikeste asjade peale. Aga isa võib öelda ükskord äärmiselt rahulikult, aga see mõjub nagu nii palju paremini kui see pahandamine võib-olla ema poolt, mis lapsena oli, et et see võib-olla on ka sellepärast, et tema oli mingi hetk meiega nagu rohkem koos, onju, et, et noh, kuna ta töötas lasteaias ja Me käisime tantsimas ja nii edasi on ju, et kui on väga kriitiline, siis nad olid alati nagu koos meie ees. Ja isa võttis lõpuks siis selle teema alati nagu kokku, onju, et aga jah, isa lähenemine on olnud alati selline nagu rahulik ja just sellisena nagu mõistlikkusele suunatud, et kui mingi teema oli Sist alati rääkis nagu läbi, põhjendas kas võiksid asjad olla nii, mitte naa, on ju, et, et mul on üks pildiliselt, kui ma tegin kõige suurema pahanduse alist lihtsalt üldse, mida ma ei tea isegi, miks ma seda tegin. Aga lihtsalt tuli äkki selline mõte. Ja see pahandus oli see, et. Ma mängisin nagu tulega kätekuivatuspaberi vist panin põlema või mingi selline mõtteliat. Oo, et kui kaugele maale jõuan, et kas ta, kas ma jõuan nagu kraanikausini sellega, kui ta mingi täiesti seosetu. Ja loomulikult see kukkus nagu keset vaipa maha see paber ja siis sinna vaibale nagu põles sisse nagu selline selline auk, et et lõpuks seal jah, see tema muidugi emotsioneeris esimesena ära, aga isa oli ikkagi jälle see, kes nagu rahulikult, rahulikult nagu rääkis ja ja põhjendas ära. Ja ikkagi lõpuks oli see, et ma isaga nagu lahendasin selle probleemi ära. Ja ka emaarmastus on ka sama kergelt nagu Kerstin praegu. Ei, absoluutselt, ega see ei tähenda seda lihtsalt teie lähenemised on niivõrd erinevad, et tema ongi selline emotsionaalne ja tema, nagu ta ongi, ongi emotsionaalne. Ta väljendab oma oma emotsionaalsust. Sina oled rohkem selline. Pool ukraina verd kätega. No loomulikult ema ema on väga, emalõviemaarmastus on väga selles mõttes suur, et. Kas niimoodi tekib oht tuhvli alla jääda? Perekond on ikkagi nagu meeskond. Minu jaoks on alati olnud nagu oluline ka see, et et peres rollid peaks olema täidetud kõige parem moel, et ühed asjad tulevad, ma ei tea emal välja, teiselt tulevad isal välja. Aga see kokku toimib nagu meeskond, et ei ole mõtet nagu võtta mingid klišeed ja öelda, et nüüd mehed teevad ainult seda, naised teevad ainult seda, eks minul on näiteks väga meeldib süüa teha, noh näiteks, et ja selle ma olen saanud ju ka oma perest, esiteks ema tegi meil väga palju tegi süüa, et ta armastas süüa, ta käis kokaringides. Aga isa oli üksi, ema ei olnud enam ja ei olnud kunagi jäänud hätta. Ei olnud küsimus selles, et kuule, et me ei saa, meil ei ole külmkapis midagi. Isal oli alati söök tehtud, tema valitsussalatit, kui maale ma olen talgud ka siis tema oli alati, sa mõtlesid, Süüa korralikult saavad töö, tuleb teha, aga süüa peaka, saamad tuhvli alla, tegelikult tähendab minu jaoks seda, et sa ju lähed võimu kasutama. Ükskõik et sul on mingi eelis. Aga kui mõlemad üritavad lihtsalt võimu kasutada, siis sellest pere kooselust väga kaua minu arust pikka aega ei tule. Et see võib küll mingi aeg nagu toimida, aga küsimus ei ole võimelised. Meeskond peab tegema ikkagi ühe eesmärgi nimel tööd, see selleks, et, et hakkama saada ja tehakse see, kes teeb mingit asja paremini või kellel on parem võimalus. Sest teiega kooselu ju tegelikult oma olemuselt tähendab ka teistpidi alati enda asjadega, kas tahapoole tõstmist, loobumist või mingite asjadega tolereerimist oma partneri oma oma oma kaaslase suhtes ja see tuleb väga peenelt ära, miks see niimoodi, et kõik on nagu õnnelikud, et loomulikult on nende aegade jooksul igasuguseid asju juhtumas juhtunud ka. Aga seal tuleb leida mõistlikke lahendusi, sest tegelikult oleme me inimesed ja minu arust inimene oma olemuselt on täielik mõistatus. Räägime lastest, räägime teistest lastest, mis kindlasti ei ole selle saate kõige lihtsam teema. Siin on paar korda läbi käinud Kerstini jutust nimi Raner kes oli Kerstini vend vanusevahega. Aasta neli-viis kuud. Ehk sündis üsna varsti pärast Kerstinit teda ei ole enam. Mis teie peres juhtus? Kui keegi tahaks täpset vastust, siis võib-olla oleks sellele ka lihtsam vastata. Ma arvan seda, et et tema tervis vedas teda lõpuks alt ja ta ei tahtnud seda muret kellelegi nagu jagada. Aga kui sellised asjad nagu juhtuvad, siis nendel hetkedel tekib tunne, et et selle koha peal lõpeb maailm. Ja kui su kõrval ei ole inimesi, kes sind toetaksid ja mõistaksid ja, ja oleksin valmis ka teed valgustama, kui vaja siis võib ka sellisel asjal olla veel topelt fataalselt, et tagajärjed. Jah, sellest on keeruline isegi omavahel rääkida. Sellest on veel keerulisem rääkida nagu avalikult, aga minu jaoks on elus kõige hullem, saabki olla see, kui vanem peab matma oma lapse. Et seda üle elada. Keeruline, aga alati võib ka mõelda niimoodi, et et kellelegi võib-olla veel elus raskem. Ja ometi need inimesed saavad hakkama. Ja, ja sa tead seda, et sa pead leidma nendel hetkedel endas jõudu edasi minna. Aga meenutades kas või need lapsepõlve unistusi, siis sellised sündmused viivad sind maailma ääre peale, siis tuleb otsustada, kas edasi või või, või alla. Me oleme perega otsustanud, et. Me läheme edasi. Ta ei kao kunagi meie südamest, meie mälestustest on alati meiega. Ja me võime vanematena tunda, et me teame teineteisest kõik ja ma võin arvata, et ma tean oma tütrest kilki. See ei ole kunagi nii. Ma pingutan selle nimel, et, et alati mõista ja aru saada. Aga selle peale ei saa loota, et kui meie peres või teie peredes juhtub erinevaid traagilisi sündmusi, siis kindlasti tuleb ennast endas leida jõudu edasi minna, sest on veel palju inimesi, kes teid vajavad. Sõna otseses mõttes. Ja nende nimel on ka vaja elada. Kui te ütlesite, et tervis vedas alt, kas küsimus on selles, et vaim murdus? Jah, ma arvan, et see on kõige-kõige adekvaatsem, et ühel hetkel vaim murdus ja ja kui ta murdus, murda seda sellepärast, et oma koormata muret ei tahetud kellelegagi jagada. Kerstin kuidas teie vennale tagasi mõtlete? Aega on mööda läinud. Viis aastat umbes. Neli aastat ja kui ma mõtlen nagu Roneri peale, siis ma mõtlen tema peale alati hästi positiivselt seal sellepärast et et noh, et väga paljud, kes nagu teda tundsid et tema ikkagi selline väline kuvand oli äärmiselt lõbus, positiivse ellusuhtumisega inimene Temaga sai alati nagu nii palju nalja ta, ta oli hästi soe inimene selles mõttes, et alati aitas, kui sul oli abi vajada, oli ta, oli väga-väga positiivne inimene, tegelikult kui inimene ei taha enda muresid näidata, siis ükskõik, kui lähedal sa nagu sellel inimesel oled, et sa, sa ei näe lõpuni mitte kellelegi sisse. Et temaga oligi nii, et ta otsustas mitte jagada oma oma mingit sisemaailma teistega. Ta püüdis sellega ilmselt ise hakkama saada, et lihtsalt ja et kui me siin saime täiskasvanuks ja ta oli ju ka välismaal, on ju, et oli Inglismaal ja aasta on ju siis ta oli Austraalias kaks aastat. Et noh, mingi aeg, me nagu ka pisut võib-olla kaugenesime üksteisest õe vennana, et me me ei olnud nagu pidevas suhtluses. Aga nii palju kui ma temaga nagu suhtlesin, siis ta oli alati väga positiivne, ta kunagi nagu ei kurtnud, et tal on midagi halvasti või tal on midagi valesti. Ise, olles ise nagu lapsevanem ja üldse töötades ka koolis koolikeskkonnas ja nähes nagu neid probleeme siis tegelikult kõige tähtsam on ikkagi see, et tuleb leida kasvõi see üks inimene kellega sa saad jagada kõike, mis elus toimub, et see ei pea olema sinu perekonnast, keegi ei pea olema sinu õde või sa ei pea sinu ema või isa olema, et see võib olla ka mõni sõber. Aga et kui sul on keegi, kellega nagu jagada, et minu arust see on väga-väga tähtis. Urmas, mis te ütlesite üksteisele sellel hetkel abikaasale, lastele, kui päriselt on maailmaserv käes. Ja Te otsite enda seest vastuseid. Justkui lihtne on öelda, et minge oma eluga edasi teha, sa ei ole ju lihtne. Jah, me oleme ju tegelikult tuleb ju veel ühte nüanssi silmas pidades, et me inimestena ja isiksustena elame samu sündmusi täiesti erinevalt üle ja see, mis võib-olla toimus minu sees, ei ole võrreldav sellega, mis toimus abikaasa sees. Ja, ja need võitlused on täiesti nagu erinevad võitlused mis oli ühine oli ju see, et meil oli Ja meil oli Ehk siis noorem vend ja noorem õde, lapsed 304.. Ja just nimelt, et, et sul ei ole nagu teistpidi, sul ei ole nagu pääsu. Et meil on veel, vastutasin elus mingite asjades, mida me peame nagu tegema. Kui me mõtleme ka seda, et mõnedes peredes on peal sellised sündmused kombeks, et pilte näiteks ei ole väljas, meil on väljas, et see, mida Kersten tegelikult ütles ja mis on nagu hästi oluline on see et me võtame seda praegu läbi nagu positiivse ja läbi sellise tunde, et ta on ju tegelikult meiega. See annab nagu selles mõttes annab nagu jõudu ja mõnikord piisab ka sellest, et kui sa lihtsalt mõtled omaette ja, ja meenutad neid mingeid dialooge, vaata pildimaterjali mida iganes, et sa tunnetad, et tegelikult on siinsamas. Aga see annab sulle jõudu, et kui sa püüad nagu unustada minu arust, siis sa teed endale nagu sellega haiget. Veel lastest rääkides siis kas ma olen õigesti aru saanud, et et kui liiklusjutumärkides nii-öelda kõige tihedam oli, siis kasvas teie peres kuus last. Te olete õigesti aru saanud sellest, et meie peres on kasvanud kaks kasulast aga nad tulid meie perre sellel hetkel, kui Kerstin ja ja Raner olid umbes viie-kuueaastased. Kui me elasime Elvas, et võiks ju küsida, et et kas saatus on meid nagu hoidnud ja hellitanud, et siis, siis võib öelda seda, et ega ta meid väga nagu hoidnud ei ole, et miks kasulapsed Meie perre sattusid, oli seotud sellega, et et lahkus nende ema Katrini õde väga varakult ja mõne aja pärast ka poiste isa. Ja, ja me ei näinud muud varianti kui seda, et nad peaksid ja võiksid mingi aeg kasvada meie juures. Jah, nad saabusid teie perre vanuses siis, kui nad ise olid 13 ja, ja seitse. Ehk nad olid siis tegelikult vanuselt Kerstimist ees mõlemad, absoluutselt. Eks. Perekondlik roll, kus pererollid jaotatakse mõnes mõttes ümber kus vanemast lapsest saab mittena vanem laps ja, ja vastupidi. See on üks päris huvitav olukord just vanema pilgu läbi ka seletamiseks. Kui sul on päris päris oma lapsed ja siis ka justkui päris oma, lapsed, aga, aga aga ikkagi lähisugulased kellega tuleb ka hakkama saada ja nad tuleb omaks võtta, sest muidu ei ole see eksisteerimine eriti võimalik. Kuidas te seda kohanemist isana kirjeldate, et kas oli väljakutse päriselt? Kas näiteks oma lapse peale tohib häält tõsta rohkem kui, kui ka peres kasvava lapse peale, aga kes ei ole päris oma? Omaga võid olla isegi rangem kui, siis kasulapsega ja selle tõttu, et sinu hirmud seoses sellega on hulga suuremad, sest et me kõik kasvame mingis oma taustsüsteemis, meil on mingid reeglid, meil, meil on mingid hoiakud, mis on välja kujunenud, sõltuvad perest ja, ja nii edasi edasi ja see võib ühel hetkel tähendada, et et need, kus teised on harjunud, kasvab nüüd hoopis teistsugused. Ja, ja nende kokkusidumine, ühtlustamine, arvestamine võib võtta tegelikult nagu aega ja, ja need on väga õrnad hetked ka tegelikult nende laste jaoks nii enda lasteaias kui kasulaste jaoks. Aga mida ma mäletan, oli ju tegelikult see, see mõte, et et meie peame selle vastutuse võtma, ega keegi ei öelnud meile, et me peame seda võtma. Mõelge nüüd ise, et me olime noored vanemad, endal väikesed lapsed võtta samal ajal veel kaks kasulast majja, sõltumata sellest, et tegemist on endale lähedaste sugulaste inimestega. Aga me nägime seda vastutust just läbi selle, et me tahtsime ja püüdsime pakkuda neile turvalist, et sooja kodu, kus toit oleks iga päev laua peal õppetükid oleks tehtud riided seljas hoitud, kontrollitud. Ja, ja kindlasti ei olnud see mõnes mõttes lihtne aeg, sellepärast et keegi ekspert ütles, et ükskõik, kuidas ta ka ei pinguta, siis alati on väga keeruline kandilist klotsi omaniku auku suruda ja see on nagu looma, see on nagu loomulik olete, et me võime luua endale illusioone, et me saame kõigega hakkama. Aga neid kive tuleb ootamatult meredel palju selles suhte suhtesüsteemis ka, nii et tegelikult kõige olulisem selle asja juures oli, oli tahe ja soov hoolitseda inimeste lasteaiast, kes olid sattunud nagu raskesse situatsiooni ja loomulikult hiljem ka aitas mind väga palju Katrini ema ja vanaema. See muutus nagu laiemas mõttes selliseks pere teemaks, aga noh neli nari kohta ühes toas sellel hetkel oli nagu tavaline, et kõik pidid sinna ära mahtuma ja ja hakkama saama. Praega suhtlete. Jah, me suhtleme, et me suhte nüüd niimoodi iga päev helistades telefonitsi, aga me, me suhtleme. Ja, ja mõlemad on leidnud nagu mingi enda enda tee töötavad ja tegelevad ehitusega ja kinnisvara arendusega, et jah, suhtlema selles mõttes on, on kõik kontrolli all, et on olnud raskemaid ja kergemaid aegu ja, ja kriitilisemaid hetki ja aga peame selles mõttes teineteisest lugu, et suhtlema. Nii, ja siis veel järgmine huvitav episood, mis lasterida puudutab, on see, et et tekkis pikem paus kuni järgmised lapsed sündisid. Kui pikk see oli? Me nimetame seda siis raamatu järgi 20 aastat hiljem. Et kas see oligi nagu plaan või oli nii, et ühel hetkel neljaga sai isu täis ja seisu tuli mingil hetkel tagasi. Et 20 aastat on päris soliidne vahe. Jah, see on siis minu Tartu linnapeaks oleku aega, aga see ei ole seotud sellega, ma kujutan ette absoluutselt, aga markeerisid väga õigesti, et et kui sul nii noorest peast on olnud kasvamas neli last peres korraga ja veel läbi nagunii keeruliste sündmuste, siis võib ühel hetkel tekkida küll teatud jõuvarude puudus selle tõttu ma ei saa seda kuidagi nagu eitada. Aga mis 20 aasta pärast tekkis meil Katriniga, mõlemal oli ju see, et tegelikult tundub, et nagu jõudu oleks val. Et elul, et võiks elule uuesti nagu vunki anda ja, ja, ja, ja mõtet. Sest tundus, et no et mis ma lihtsalt muidu järgi jääb, hakkame vaikselt pensionipõlve pidama, hakkame sinnapoole sammuma, et see tundus ka nagu selline ebamõistlik ja, ja abikaasa, kes oma Krause tantsukoolid on 24 tundi nagu hõivatud ja, ja mina kes poliitikuna ka ei ole just kaheksatunniste tööpäevadega, et see mõte pähe tekkis, siis pigem oli see nagu ürgne kutse ja kindlasti ei kahetse seda, et see oli. Kas need olid väga rõõmsad hetked ja jalandraja konnad sündisid, et mõlemad Tartus ei ole anda, sai veel sündidega legendaarses toomemäe ja Toomemäe sünnitusmajas ja mäletan seda, kui ma läksin sealt sünnitusmajast hommiku linnavalitsuse istungile ja siis mõtlesin, et täna on päevakorras väike muudatused. Esimene punkt on see, et linnapea perre sündis tütar. Ma olin just nagu ülevalt tulnud ja, ja, ja need Tartu ajada, et minu jaoks samamoodi üks kingitus, mida ma ei oleks osanud oodata. Lisaks sellele Elva ajale ja Elva linnapeana töötades, et need on olnud töö mõttes minu jaoks väga-väga positiivsed ja ma olen ääretult tänulik selle eest. Need kaks nooremat tan, kui vanad praegu. Üks käib neljandas klassis ja teine kuuendas klassis ehk aastane. 10 ja Landre on siis 12 ja 13. Aga jah, konnade puhul, kui me poodi läheme, riided valima, siis küsitakse, miks meil nii mitmeaastased riided tahame. Kui ma ütlen, et kümneaastasele, siis nad ei saa aru, et kas me küsime tõesti kümneaastased poiss on kõvasti lisanud pikkust. Ma Kerstin, arvan, et vaevalt vanemate teid kaasasid sellesse perekonnanõupidamiseta, kuidas pere kasvab veel suuremaks, aga mis pilguga ta kõrvalt vaatasite, sest siis, kui nemad olid, olid teda juba üle 20. No kuule, Andra sünnist, siis ma saingi ju täpselt 20, et meil on kuidagi nii hästi kokku ka veel läinud. Ei ole, André on sündinud augustis ja mina olen sündinud augustis. Ja Roner sündis 28, detsember ja korrad on sündinud esimene jaanuar. Et meil on nagu veel need sarnased kuupäevad ka. Ja ma mäletan, et ema ütles meile, et ootab jalandrat, jõululaupäeval olime Kiisa vanaema juures siis ema ema juures ja siis ta avalikustas selle suure saladuse, et tuleb üks väike väike tüdruk, kas siis ta vist ei teadnudki, teadis ikka vist juba tüdruk tuleb, et ja see oli väga positiivne ja tegelikult ma kuidagi võib-olla aimasin seda juba ette mingil määral, et sellest mul oli võib-olla juttu isegi olnud pere nagu, et kas võiks veel olla üks laps või mitte. Mäletan Yolandra sünniga seda momenti, et ma tulin just laagrist, tulin Tartusse ja ema veel saatis meid koju sünnitusmajast, teie ja täna siin ei tule mingit sünnitust, minge minge rahulikult, olge kodus, et küll ma helistan teile, kui asjaks läheb. Ja siis äkki isa seisab öösel mingi kell kaksi keegolm minu ees ülikonnaga. Ütles nii, nüüd me lähme sünnitusmajja temaga. Ja ma nagu täiesti unesegaselt küsisin isa käest, et kuule et kas mina võin ikka dressid panna selga või? Ütlesid jajaa, et mina pean hommikul tööle minema, et ma ei tea ju, kui kaua seal läheb. Ja seal oli nagu hästi-hästi vahva kogemus ja positiivne. Ja siis läks natuke aega mööda ja siis ema pani mehid mind ja vanaema sellel hetkel uuesti köögilaua taha istuma, ütles, et teate, nüüd on selline lugu, et Conrad tahab ka väga hirmsasti siia ilma tulla. See on suurepärane, et mis saab parem olla, et väga äge praegu tagant järele mõeldes on väga hea, et nad ongi koos ja et nad on kahekestiat läbi oma kogemuse. On ikkagi hea, kui kaks last kasvavad koos, et üksinda oleks väga palju nukram kasvada. Ei oska öelda, kas te ise kõrvalt suudate seda hinnata, aga lapsevanematena kui vahele jääb 20 aastat, kas see muudab neide radikaalselt, ehk teie ja Raneriga olid nad ühtemoodi ja nüüd siis noorema venna ja õega hoopis teistmoodi. Ja seda ma ütlen neile kogu aeg, et teil vaadatakse ikka pooled asjad läbi sõrmede kogu aeg, et, et lihtsalt elutempo on niivõrd teistsugune ja kui meie olime väiksed, siis nad olid ju noored vanemad, et oli küll võib-olla selliseid toredaid üritusi rohkem, kus me koos käisime, võib-olla, aga, aga ikkagi noh no mingid tõesti sellised väga väikesed pisiasjad, mis, mis meil võib-olla said kuidagi märgatud või mitte karistatud otseselt, aga mis jäid nagu silmavanematele siis praegu nemad saavad ikka palju lihtsamalt läbi, et neil on palju suurem vabadus kindlasti, kui meil oli. Millega seda seletada? Kui tõepoolest Kersten ütles ilusti, et me olime noored ja, ja jõudu, jaksu oli, nii et meri põlvini sõna otseses mõttes ja ei kartnud tegelikult nagu selles mõttes midagi ei osanudki karta siis ma pean tõesti tunnistama seda, et nüüd nende puhul, kui sa oled maailma nagunii palju näinud nii palju kogenud maailma ja näed seda, mis igapäevaselt ka sind ümbritseb ja kui palju ohte on siis ma tegelikult lapsevanemana kardan nende pärast rohkem kui siis, kui Kerstin ja ja, ja et, et see minu minul nagu selgesti nagu tunnetanud muretsen, nii nagu eestlased ikka, muretsen selles osas nagu rohkem. Kas te praegu juba mõtlete, mis kümnesest 12-st tulevikus saab või kuhu suunas nad võiksid liikuda, kas te märkate või tahate märgata isa silmaga milleks neil on eeldusi? Ma ise olen väga tänulik oma vanematele, selles osas nad tegelikult lasid olla mul vaba alateadlikult ma suhtun nendesse samamoodi, et ma ma ei taha neid kinnistada kuhugi konkreetsesse mingisse ruumi, olgu see seotud ka spordiga, millegi muuga, aga nad saaksid nagu kogeda erinevaid asju ajama ja, ja võib-olla saaksid rohkem sellist ise ja endaalgatuslikku huvi, et loomulikult kui lapsed on väikesed, siis vanemate selline suunav mõju võib mängida väga olulist rolli. Aga minul ja abikaasal võib-olla otseselt puudub selliste enda võib-olla mingi lapsepõlve kättesaamatute asjade nagu ülekandmine oma lastele, selle, selles mõttes, et võib-olla meil jäi mõni unistus nagu täitmata ta tahaks, et meie, lapsed nüüd täidaksid unistused seda nagu, nagu soovi, nagu ei ole, et pigem vahel mõtled seda, et noh, et ei tekiks sellist nagu teiste äärmustelist lodevus ja mitte midagi tegemist, et nad ütleme niimoodi teatud distsipliin ja kord kasvatuslikus mõttes on hästi oluline ka, olgu ta seotud kas või spordiga huvitegevust, mida iganes, sest see nõuab tead pühendumist pingutust, kellaajal välja minemist, kokkulepetest kinnipidamist. Et see on kõik nagu väga omal kohal, aga niimoodi, et noh, et temast peaks tulema tantsijad ja temast võiks saada muusikat, ma üritasingi siin poissi mingil hetkel, et ta võiks proovida trummi mängida, siis tal on väga rütmitaju. Ta ei ole praegu nagu haakunud. Ta käib Erki Noole kergejõustikukooli seal, kergejõustik hakkas ta väga varakult tegema. Kui ma mõtlen enda peale, et kui hiljem ma mõnda asja hakkasin tegema, et siis noh, ma võiksin ennast lohutada sellega, et noh, et iga asi omal ajal Kerstil, muide, kas teie läksite vabatahtlikult tantsima või see oli niisugune perekonnast tulenev paratamatu valik, et last ei olnud kuhugi panna, siis ta tassiti kaasa ja noh, ühel hetkel siis põrandale ka, et mis seal ikka Katrin Kruus on Elvas üks väga legendaarne tantsuõpetajad, tema juures on tantsinud kõik Elva lapsed, kaasa arvatud Kerli Kõiv ja Luisa Värk ja nii edasi. Praegune Luisa Rõivas Sis. Et ma ei mäleta ka seda, et oleksin sel hetkel väljendanud mõnd muud soovi, et teha midagi muud. See oligi nii meiega Tallinnasse kolimine tegelikult sai alguse sellest Elvas, mul ei olnud enam partnerit ja ma sain Tallinnast Reval ja sellel hetkel siis Revalia peamajast endale partneri. Ja nii ma siis kolisin mägi Tallinnasse, et ma saaksin tantsida. Nojah, ma sain 14 äkki vä? See kõlab pehmelt öeldes veidralt 14 15 aastane tüdruk vajab tantsupartnerit ja perekond kolib sellepärast. No see oli üks väga suur osa, et ilmselt ka ema töö Seal oli, seal oli nagu kaks asja, et no võib küsida, et nad sellel hetkel, et kelle jalas püksid olid, eks ju. Aga, aga tegelikult oli, oli see nagu tõepoolest seotud kahe olulise asjaga, et tõesti, et väiksemas kohas, kui sul partner kaob kõrvalt, siis samaväärset leida on peaaegu võimatu. Ja, ja teine oli see, et ka abikaasale pakuti Tallinnas täiendavat tööd. Ja, ja see oli nagu leppisime kokku, et me kolime, aga sellel samal sügisel, kui olime otsustanud ära kooli, ta sai minust Elva linnapea ja siis me viskasime nalja pea viis aastat selles osas, et me saame paides kokku, et mina sõidan töö pärast Tallinnasse ja abi Katrin tuleb siis Elvast sellepärast, et ta hoiab seda tantsu ElvasElva piirkonnas üleval siiamaani, muidugi praegu praeguseks on lisandunud veel Paide filiaali ja Tallinnas maja, nii et et see on nagu jäänud, et abikaasa on küll öelnud, et On naljakas mõelda, et temast nagu põlises Tallinna tüdrukust sai ühel hetkel Elva ja Tartu patrioot. Aga tipptasemel teha, kas see on spordialane, valus? Kui te vaatate tantsijaid, tundub tegelikult selline, võib olla lihtne ja ilus ja voolav ja, ja nii edasi, et aga tegelikult see aeg, mis paarid samamoodi saalis nagu veedavad ja mööda maailma rännates, mis hetkel on küll pausi peal. Ta ikkagi nõuab väga suurt ohverdust ja pingutust, täpselt samamoodi nagu iga iga iga teine spordiala. Et oli aeg, kus me iga nädalalõpp lihtsalt olime perega kuskile ära, et lihtsalt olid võistlusel tööd. Sul ei olnudki nagu mingit muud varianti, et sa teadsid, nädalal tuleb võistlused, võistlused, iga nädal, Lõppvõistlused, võistlused, võistlused, võistlused, et selles mõttes. Mina ei ole kunagi pidanud lapsena sellist trenni tegema. Mina olin vabam, ma küll nimetasin, mängisin kõiki spordialasid, õppisin kõik selgelt lauatennisest kuni jäähoki, eks ju. Aga ma ei olnud kunagi pidanud niimodi tegema trenni, et sa, et sa pead nii palju nagu pingutama. Seetõttu mina inimesena naudin sporditegemist kui emotsiooni ja liikumist, et ma ei võistle kellelegi, ma ei jookse naabrimehega võidu, ei naabrinaisega. Kui mõni naisterahvas minust mööda jookseb või rattaga mööda sõidab, ma ei satuvad paanikasse, ma ei hakka nagu punnitama ja pulssi tapma. Kerstin, kas te isaga tantsinud olete või tööd koju ei vii? Oleme ikka mõnel üritusel tantsujalga keerutanud. Teeb ära ikka enda oma, et päris pikali kukkuja toimib. Ja teeb ära küll, aga et fokstratis ikka vist astub alati vale jalaga, ema naerab seda ikka. Et niimoodi jah, vist ema ei ole selle ka reaalselt niimoodi tantsusamme, paar kord olete vist kodus läbi proovinud, kui peab jälle mõnele vastuvõtule minema, aga aga jah, et isa ikka Rumbad tantsid täitsa hästi võiks öelda. Vastuvõtule minna, siis tehakse kuiva trenniga. Paar korda vist olete proovinud? Ja tegelikult ega abikaasa mind õpetada ei taha, sest ma olen tema jaoks nagu siin lootusetu juhtum, aga Ma nagu ei häbene liigutada, kuigi mõni samm võib vahel kohmakas välja tunduda, siis oluline on see, et sa selle energia endast nagu läbilased, et et see emotsioon on hästi tähtis, aga tuleb tunnistada seda, et abikaasal on häid õpilasi, kes on käinud tema juures juba mitukümmend aastat ja, ja tegelikult silmale väga ilus vaadata. Kui nad tantsivad, oleks neid kohti, kus selle muusika järgi tantsida saaks aina rohkem, niiet. Vaikselt jutu otsi kokku tõmmates Kerstin teie nooremana, pidades silmas oma ema ja isa ning nende käekirja koduses kasvatuses. Mis te võtaksite kaasa ja mille te jätaksite kõrvale? Noh, üldiselt ma arvan, et mul on ikkagi väga head vanema, et et ma arvan, et iseenesest see käitumismuster tegelikult, mida mina kasutan ilmselt lapsevanemana pärinebki sellest, mida minagi olen oma kodus nagu kogenud, et minus on lihtsalt rohkem nagu koos ma tunnen nagu seda, et kui me rääkisime, et mu ema on selline emotsionaalne emotsionaalsem lapsevanem, isa on selline tasakaalukam siis ma tunnen, et minus on nagu need kaks poolt koos. Et, et ma saan olla vajadusel väga emotsionaalne, aga ma tean väga hästi, mis hetkedel ma pean ennast nagu rohkem kontrollima ja ja, ja ma arvan, et sa nagu last lapse kasvatamisel on, see, on see nagu väga hea omadus. Et beebi on küll veel väga väike, aga sa koged neid tegelikult, et kus kus sa tunned, et noh, nüüd on nagu see piir käes, et tegelikult, et issi vaata võtta, need on ju, et aga ma, aga ma tajun need nagu piirid ära ja ja ma tunnen, et ma saanud kasutades sellist isa nagu kainet mõistust, mis minus on. Et ma saan need olukorrad nagu väga lihtsasti tegelikult enda jaoks emotsionaalselt nagu läbitud kõik see tegelikult, mis on minu koduski kaasa tulnud, et ikkagi noh, ausus on ju see, et üksteisega võib-olla maus võib-olla, mida meie liiga tihti kodus ei teinud, oli see, et me tõesti nüüd istume maha ja räägime ja räägime, räägime, et me ikka jagame asja nii, aga, aga me ei võtnud nagu kunagise räägiks spetsiaalselt, võib olla aega või, või see oli üsna harv, kui see juhtus. Et võib-olla, mida ma nagu oma lapsega proovin teistmoodi teha, on see, et ma võib-olla võtan nagu seda aega temaga rohkem, et rääkida jõudnud oma sisemusse, siis aga noh, jällegi see on, see on elu ja elu, elu läheb täpselt nii, nagu ta läheb. Et aga ma, aga ma püüan olla oma lapse jaoks avatud ja minu jaoks lapsevanemana on väga-väga tähtis ka see, et et laps nagu tajub seda, et ta võib iga murega nagu tulla ja rääkida, jagada, et ma arvan, et see on iga lapsevanema jaoks väga oluline. Selle saate nimi on, käbi ei kuku, isa ja tütar olid täna külas. Urmas ja Kerstin Kruuse. Aitäh südamest. Aitäh kuulajatele ka. Tore, et reisi kaasa tegite, kohtume nädala pärast, mina olen Sten Teppan. Kõike head.