Algab kirikuelu. Saadet juhib Meelis Süld. Tere õhtust, head kuulajad. Hiljuti andis luterliku kirikuvalitsus välja juhised, kuidas koroonaviiruse leviku teises laines ohte vähendada ja inimesi kaitsta. Nüüd, reede õhtul andis vabariigi valitsus teada, et rakendab täiendavaid abinõusid koroonaviiruse leviku vastutulevast nädalast on maski kandmine siseruumides kohustuslik. Kuidas mõjutavad uued juhised kirikuelu ja mida võiks kirikulistele soovitada, räägib peapiiskop Urmas Viilma. Pigem tundub, et on mõistlik teha ikkagi koorilaulus praegu paus. Samas me teame, et jõulud on tulemas. Me teame, et järgmisel aastal on, on vaimulik. Laulupidu on ikkagi ju, loodame seda korraldada, kuigi sel aastal me olime sunnitud edasi lükkama. Ja kooridel on vaja harjutada. Eesti usuliikumisi tutvustavas rubriigis võtame seekord vaatluse alla õigeusu kiriku. Lähemalt, räägib kirikuloolane Priit Rohtmets. Ta on võib-olla pisut müstilisema, võib-olla pisut salapärasem. Liturgiline riik, kus on võib-olla avaldub pisut teisiti. Palju on tsiteerimist või laulmist ja saate lõpuosas saame tuttavamaks kristlikku lauljatar liin tšekiga, kellest räägib tänapäevase kristliku muusikahuviline Hannes Herman. Kirikuvalitsus andis välja juhised kogudustele seoses koroonaviiruse leviku teise lainega mis hakkasid kehtima esmaspäevast ehk siis olulisemad muudatused puudutasid just seda, milliseid viirusevastaseid abinõusid tuli tänastel jumalateenistustel täita. Vestlesin reede hommikul peapiiskop Urmas Viilma aga sellest, mida kirikute omalt poolt peavad tegema ja teevadki, et Covid 19 levikut ohjata ja inimesi kaitsta. Näiteks oli kirikuvalitsuse juhistes sees suunis panna inimesed istuma üle ühe pingirea mis puhul polnud mask ilmtingimata kohustuslik või ka juhis, et 10 kaupa koos. Võib-olla, aga juba reede õhtul andis valitsus signaali, et tulevad uued ja rangemad reeglid, mistõttu vestlesin kiriku juhiga veel ka teist korda täna hommikul selleks, et saada ülevaade, millised juhtnöörid kogudustele nüüd kehtivad ning kuidas inimesi kaitstakse. Noh, ütleme kiriku poolt välja antud juhised nüüd tõenäoliselt on pisut uute valitsuse juhiste valguses erinevad, aga, aga me peame ka täpsustama. Eks põhilised asjad on samad, mis on kogu aeg olnud, see tähendab desinfitseerimiskohustus, hajutamiskohustus ja ka see, et kantakse maske nii palju kui võimalik, see on siis praegu kehtivad kirikujuhised, aga teada on, et valitsus annab uue nädala alguses uued juhised ja on juba juba informeeritud sellest. Ja see puudutab nüüd ka kirikuid. Et maski kandmise kohustus muutub kohustuslikuks kõigile, et meie praegustes juhistes on, on hetkel veel veel see tehtud teatud nüanssidega. Aga et uuesti, et nädalast või teisipäevast täpsemalt, nagu ma olen aru saanud tuleb ka kirikutes maski kanda, nii nii vaimulikel kogu aeg kui ka kui ka kirikus viibijatel kogu aeg. Ja on muutunud natukene ka see, kuidas hajutumine peaks toimuma. Ehk siis statsionaarsete pinkidega istekohtadega, kirikutes võib-olla kiriku täituvuse määr, maksimum kuni kuni 400 inimest ja, ja peab olema ka nii-öelda kaks pluss kaks reegel kehtima. Et ja see puudutab nüüd hetkel Harjumaad ja Ida-Virumaad, mujal kehtib seesama 400 inimese ülempiir. Aga seal statsionaarsete istekohtade puhul võib ka istuda kõrvuti, nagu ma olen aru saanud nendest juhistest, mida siis nüüd teisipäevast hakatakse rakendama. Lihtsustatult tähendaks see seda, et me peaksime ikkagi järgima igal pool kaks pluss kaks reeglit kandma maski desinfitseerima käsi. Nii et me tõenäoliselt uue nädala esimeses pooles ka kiriku poolt korrigeerime oma seniseid juhiseid ja anname täpsemad korraldused. Ja kuna meil ka nädala alguses on kohtumine kirikujuhtidel minister Riina Solmaniga, siis siis me ootame ära ka selle kohtumise tulemused, et täpsustada siis oma uusi korraldusi ja ma muidugi arvan, et ka need ei saa olema tõenäoliselt mitte mitte viimased juhised või korraldused, sest me ikkagi oleme alustamas peagi advendiajaga. Ja jõulud on tulemas. Ma arvan, et jõuludega seoses me peame andma andma täiesti uued juhised ja korraldused ja võib-olla neidki mitu korda korrigeerima. Lähtuvalt sellest, milline on viiruse leviku siis ütleme, olukord. Kas praegu on tulnud just siin viiruse leviku teise laine ajal ka kiriklike tegevusi kuidagimoodi nii-öelda koomale tõmmata või või asju ära jätta? Kõige kriitilisem on ikkagi koorilaul ja üleüldse laulmine kui selline. Et kui, kui vaadata, kuidas nii-öelda terviseameti või, või valitsuse poolt rõhutatakse just selle koorilaulu tähtsust, siis, siis meie jaoks tähendab see ju ka tegelikult koguduse laulu teatud kriitilist lähenemist koguduse laulule me hetkel ei ole sellega seoses ka valitsus ei ole sellega seoses andnud välja päris konkreetseid korraldusi, on tungivalt soovitatud seda mitte teha ja see on just sellises huvitegevuse võtmes olnud. Aga tõenäoliselt me peame ka selles osas konkretiseerima nüüd oma korraldusi ja juhiseid. Et ma ei kujuta küll ette päris jumalateenistusi või jõule ilma ilma laulmis, et kogudus laulda ei saa, rääkimata siis siis kooridest, aga kuidas täpselt, hakkab kõik välja kujunema päris palju teadma Lootust, et loodangi, kui me kohtume ministriga, siis, siis saame neid asju täpsustada. Koguduselaulu saab laulda ju põhimõtteliselt ka läbi maski, aga aga me ju teame, et mask ei kaitse lõpuni viiruse leviku eest ja kui intensiivselt, siis siis hingata läbi maski või, või laulda läbi maski, siis ma arvan, et see viiruse leviku oht piisknakkuse on endiselt endiselt olemas. Aga kuidas täpselt saab olema, ei oskagi praegu öelda. Milline on praegu kirikus sees suhtumine sellesse, et jälle piirangud jälle tuleb kas siis kanda maski või midagi, võib-olla ära jätta, et kuidasmoodi, kristlased tundub, et selle olukorraga lepivad. No kui ma nüüd püüan laiendada kogu seda, seda sellist üldistust kogu Kristlaskonna peale, kuna küsimus puudutas nüüd mitte ainult luterlikku kirikut, vaid kristlasi, siis, siis eelmisel nädalal Eesti kirikute nõukogu kirikujuhtide kohtumisel ju erinevad kirikujuhid seal oma seisukohti ka avaldasid peegeldasid seda, mis nende kirikutes toimub siis suhtumist on, on väga-väga erinevalt tundub, et teatud sellist, kuidas ma ütlen, siis sellist protestimaiku on seekord oluliselt rohkem kui, kui oli kevadel ka kirikujuhid väljendasid seda, et just ka nagu õiguslikust aspektist, et, et kas riigil on üleüldse õigust kirikuid niimoodi sulgeda ja, ja kiriku tegevust piirata erinevalt on ju lahendatud ära, aga noh, näiteks armulauaküsimus Meie luteri kirikus ei ole pidanud võimalikuks dioloogiliselt ju kuidagi armulauda pühitseda või jagada virtuaalselt või läbi ekraani ehk siis ehk siis meie jaoks on see vastuvõetamatu täpselt samamoodi teistele Sagnamentaalsetele ja vanadele kirikutele. Aga vabakirikutes ei ole see probleeme näiteks ja loomulikult sellest lähtuvalt ka kujuneb see suhtumine õigeusu kiriku metropoliit ütles päris selgelt välja Metropoliit, Stefanus, et kui, kui armulauda enam jagada ei ole võimalik ja, ja, ja seal jagatakse armulauda Jukka ka lusikaga inimestele siis kaotab õigeusu kiriku jumalateenistus igasuguse mõttena. Et loomulikult, see tekitab ju kirikute sees küsimusi, et kuidas me siis toimetada oma asju saame. Aga kui nüüd ma räägin luteri kiriku seisukohalt, siis on pigem tunne, et kõik on, on ikkagi neid juhiseid päris tõsiselt võtnud, et kui ma vaatan ka sotsiaalmeedias neid ikkagi jagatakse neid kohustusi, maski kandmise kohustust rõhutatakse ja, ja ka muid juhiseid. Et ma arvan, et meil päris kenasti kirikus on võetud need juhised täitmiseks. Aga eks on kosta ka selliseid erandlikke käitumisi, kus ei ole päris nii toimitud, nagu juhised on ette näinud ja, ja, ja öeldakse, et meie, meie usk on tugevam kui, kui mistahes viirus. Armulaua jagamise ja armulauast osasaamise koha pealt, et muidugi ei saa me rääkida praegu siin ühisest karikast joomisest aga siiski ei ole ka ainult ühel kujul ainult leiva näol armulaua jagamine, et siiski on vein ja leib koos püütud nõnda jagada. Meil on seal tegelikult päris mitu alternatiivi ära kirjeldatud üks ja võib-olla kõige turvalisem alternatiiv, aga mitte kahjuks igal pool rakendatav on see, kui kasutusel on eraldi väikesed Peetrikesed armulaua veini jaoks siis igale inimesele eraldi. Mõned kogudused meil sellised juba on, noh, ma võin mälu järgi meenutada, et minu meelest peaks olema see nii Kuressaare koguduses Saaremaal ja, ja siin Tallinna lähedal Hageri koguduses, kus juba juba aastaid tegelikult kasutatakse väikseid peekreid siis on võimalik anda inimesele ka vahetult nagunii veini kui, kui leiba. Kui nüüd selliseid väikesed peekrit kasutusel ei ole, siis teine alternatiiv, mida välja pakume, on see, et tuleb, et siis leib vaimuliku enda poolt kasta ühe servaga veini sisse ja asetada see inimesele otse siis suhu, ilma, et see, et inimene ja seda nüüd enda käe peale võtaks näiteks vahepeal see eeldab seda, et vaimulik järgib väga rangelt käte desinfitseerimiskohustust. Ja soovitus on ka armulaua jagamise ajal vajadusel desinfitseerida ja seda, milline see vajadus on, see nüüd on vaimuliku enda hinnata, küllap ta ju tajub oma sõrmede puhtust ka ja seda, kas on võimalik olnud kuidagi sõrmedel ka määrduda selle jagamise protsessi ajal. Kolmas variant, mis on ka meil tegelikult liturgilise juhendis kirjas olnud juba aastaid on see, et eriolukorra tingimustes ja siin ei ole mõeldud eriolukorra all siis seda seaduslikku eriolukorda, mis meil kevadel oli, vaid üleüldse erandlikku olukorda mingis situatsioonis võib jagada armulaudaga ainult ühel kujul, ehk siis ainult leivaga ja jäta veini jagamine üldse ära. Aga see lähtub siis ka sellisest ideoloogilisest arusaamast või ka antropoloogilisi või loogilisest arusaamast, et tegelikult iga ihu sisaldab ka ka verd. Aga, aga noh, loomulikult on inimestel omad tõlgendused ka alles hiljuti ma sain tagasiside, kus keegi koguduse liige ütles, et kui ka Jeesus ütles, et võtke ja sööge ja siis ta ütles, võtke ja jooge siis sisse, kastmine ei ole ju ometigi joomine. Ja, ja ta ütles, et tema usk on väga, väga praegu puudutatud sellistest juhenditest, mille peale ma vastasin, aga lõpuks leppige vaimulikuga kokku ja ka see on alternatiiv ei pea olema need, et karikat siis sellised kunst, käsitöö ja hõbedast, need eraigalühel mõeldud karikad, et minge siis kohalikku poodi, ostke plastmasstopsikud ja, ja kui muud moodi ei saa, siis kasutage selliste eraviisiliste karikatena kasutage siis tavalisi ühekordset plast- või papp, topsikuid, mis on päris selge, et pikaajaliselt oleks mõistlik vahetada nad ikkagi välja väärikamate vastu. Aga praeguses olukorras on ka see üks väga kiiresti ja mitte väga kallis lahendus. Mustatopsikud ja valada veini siis igale ühele topsiku põhja ja jagada niimoodi kahel kujul armulauda. Sellisel juhul võib ka armulaua leiva asetada inimesele käe peale, mitte siis otse suhu. Aga siis peab olema korraldatud jällegi see, et inimene vahel vahetult enne armulaua vastuvõtmist saab oma käed desinfitseerida ja muidugi, mis armulauda veel puudutab, on juhises kirjas, et inimesi ei tohiks kutsuda pikaks ajaks altariruumi või altari viibima. Meie liturgia näeb ette seda. Või näeb ette need võimalused, et võib kutsuda inimesi isegi juba pihi ajal sinna seisma või või enne armulauapühitsemist juba inimesed tulevad altari juurde ja seisavad siis seda me praegu sooviksime vältida, et inimesed tulevad ainult jagamise hetkel hajutatult ükshaaval ja, ja ei puutu nõnda üksteisega kokku. Toronto Peetri koguduse õpetaja Mart Salumäe jagas Facebookis pilti, mismoodi neil on sellised ühekordsed armulauakomplektid kasutusel. Ma ei teagi, kuidas need siis nimetada armulauaampsud, et kus on siis pakendatud vein ja leib, et ka nõnda siis maailmas tähendab. Jah, ma nägin ka, ta näitas seda ka meie nii-öelda Ameerika ja Kanada sinodile, mille me soomi koosolekul läbi viisime, siis ta ka seal demonstreeris seda, et nemad on ostnud Peetri kogudusse, näed, see on jah, täiesti väikene plasttopsik, milles on juba juba vein sees ja siis on pakendatud eraldi kilesse veel siis armulaua leib ja nad on veel omakorda kukku pakendatud, nii et et jah, sellised sellised võimalused on loodud ja tegelikult olid nad olemas ka varem mõeldud just, et võib-olla haiglakülastusel vaimulikule kasutamiseks või mõnel muul sellisel erijuhul. Aga, aga nüüd me näeme, et on saanud neist peaaegu et reeglipärased, kasutused keskkonnamõjudest võiksin muidugi rääkida, see on tõsi, et noh, seesama plasttopsikud, mida ühekordselt kasutada. Ega needki ei ole keskkonnahoiu põhimõtet silmas pidades see, mida peaks eelistama, aga selleks ka sai öeldud, et me loodame, praegune olukord möödub kiiresti. Ja pikemas perspektiivis ma arvan, et nii paljud deskohtades mõeldakse selle peale, et võiks võtta kasutusele iga inimese jaoks eraldi peekri kasutamise võimaluse mis Põhjamaades, eriti Soomes on, on kõik, kes Soomes on käinud kirikus juba ikkagi päris reegel või Ameerikaskijat. Et neid kasutatakse seal aastakümneid juba et meie jaoks on olnud selline ühisest karikast armulaua vastuvõtmine pigem pigem siiamaani reegel. Aga ma arvan, et koroona muudab teatud tavast. Mitmetes kirikutes on keelatud ära jumalateenistustel laulmine, rääkimata siis veel kooriproovidest, et kuidas seda laulmise poolt on mõeldud, et kas seal lubatud pigem mõeldud, et olge vaikselt ja mõelge kaasa. Ka kirikumuusika liidu poolt pöördute minu poole just äsja ja küsiti, et mismoodi peaks seda korraldama lähtuvalt uutest juhistest. Pigem tundub, et on mõistlik teha ikkagi koorilaulus praegu paus. Samas Me teame, et jõulud on tulemas, me teame, et järgmisel aastal on, on vaimulik. Laulupidu on ikkagi ju loodame seda korraldada, kuigi sel aastal me olime sunnitud edasi lükkama. Ja kooridel on vaja harjutada. Aga võimalik, et praegu veel teha mõneks ajaks paus, võimaldab vähemalt laulupeoks ette valmistada. Jõuludega on muidugi keerulisem, sellepärast et meil puudub tegelikult ikkagi praegu selgus või kindlus. Mismoodi me jõule kirikus sel aastal tähistama hakkame. Juba sai nimetatud jõule, mis tõepoolest saab jõulude ajal. Ootame masse tegelikult kirikutesse. Jah, me ka juhiste kaaskirjas, ma kirjutasin, et jõuludega seoses tõenäoliselt tulevad täiendavad juhised ja instruktsioonid. Ma usun, et selle kuu lõpuks peaks olema pilt selge. Kui viiruse levik jätkub samas tempos nagu praegu, siis ma ei ole väga optimistlik jõulude suhtes. Aga viidata siin ka juba korra nimetatud Ameerika, Kanada sinoditel ja, ja seda, kuidas väliseesti kirikutes valmistatakse ette jõuludeks, seal on tegelikult olnud olukord ikkagi palju hullem kui meil seal ei ole läbi suve paljudes kohtades jumalateenistusi toimunud alates kevadest. Ja on teada ka, et kuni ka jõulud läheb samamoodi juba siis mõnes kohas, kus on lubatud, et teatud arv inimesi kirikusse on hakatud inimesi jõulujumalateenistustele registreerima. Ja see on ka see, mida, mida me oleme ise siin mõelnud, et kui meil lubatakse ikkagi jõule pidada kirikus jumalateenistusi või muid selliseid jõuludega seotud üritusi siis tuleb hajutada ka neid sündmuseni üritusi, ka jõulujumalateenistusi tuleb hajutada ja, ja näiteks eelregistreerimisega inimesi teenistustele kutsuda selle võimalusega, et näit eks kuni 80 protsenti kohti registreeritakse eelnevalt ära ja 20 jäetakse vabaks, et kui inimene tuleb ilma registreerimata ja kui kohti on, siis ta on võimalus tulla. Aga need on praegu lihtsalt meie peas või minu peas ringi käivad mõtted ja kuidas täpselt toimuma hakkab? Ei oska, ei oska öelda. Aga kurb on, on muidugi mõelda, et jõulud võiksid sellisel kujul nagu ära jääda. Aitäh praegu selle info eest, me rääkisime kirikuvalitsuse korraldustest seoses koroonaviiruse teise lainega ja samas loodame, et olukord ikkagi leeveneb. Aitäh. Eesti Evangeelse luterliku kiriku peapiiskop Urmas Viilma. Aitäh ja hoidke end. Kiriku tutvustame kirikuelu, saates usuliikumisi, mida Eestis oleme kohanud. Üks kirik, mida kõik teavad, on õigeusu kirik ja neid tegelikult on isegi Eestis mitu. Kirikuloolane Priit Rohtmets. Millal jõudis õigeusk Eestimaale, kas seal võis olla juba enne ristisõdu? Ja tõepoolest nii on, et õigeusutulekust eestimaale kõneldakse juba enne Eesti risti usustamist 13. sajandil. Et Kristi usumõjud jõudsid Eestisse nii idast kui ka läänest on selline teada-tuntud fakt. Aga läks aega veel sajandeid ja sajandeid enne, kui õigeusk nii-öelda kahe suure liikumise või usuvahetus liikumisega jõudis siis eestlaste sekka. See sündis 19. sajandil, kui 1800 neljakümnendatel ja 1800 kaheksakümnendatel aastatel. Nii majanduslikel põhjustel, aga, aga mingil määral kindlasti ka usulistel põhjustel. Eesti talupojad läksid üle luterlasest õigeusu kirikusse. Nii et Eesti riigi sünniajaks 1918. aastal oli ligi 19 protsenti Eesti elanikkonnast õigeusklik ja valdavalt oli toona tegemist siis eestikeelse kogukonnaga. Niibatiivad. Poolest huvitav uurida, et kui palju ikkagi raha eest ja ja mis võis olla see, mis luteri kirikust eemale viia. No luterlik kirik oli kuni 1920.-te aastateni sisuliselt seisuslik asutus. Vaimulikud, ehkki vaimulike hulgas oli 19. sajandi lõpust 20. sajandi algusest ka juba eestlasi moodustasid siiski ühe grupi nii-öelda aadel, Kunnast. Meil olid oma kirikumõisad, kirikumõisad olid küll väiksemad kui võib-olla muud mõisad, aga aga siiski nad tegelesid mõisapidamisega ja küsisid siis maaomanike käest regulatiivselt maksu. Nii et nad kuulasid nii-öelda sellisest valitseva klassi hulka ka. Ja kindlasti üks põhjus ongi selline nii-öelda valitsevale klassile selja pööramine ja konkreetsemalt tegelikult kuulujutud, kuulujutud, et justkui siis õigeusku minek tooks siis Eesti talupoegadele maad. Aga nagu öeldud, siis ei saa siin välistada ka usulisi usulisi põhjuseid. Ja ka selliseid usulisi motiive, et need kindlasti on, on selle maa ja sellise majanduslike hüvede kõrval ka ka olulise tähtsusega. Tõsi on ka muidugi see, et 19. sajand ja ka 20. sajandi algus 1905. aasta revolutsioonijärgne aeg tõi kui see õigus talupoegadel oli terve rea talupoegi õigeusu kirikust tagasi luteri kirikusse. Aga sellele vaatamata me näeme, et et õigeusu kirik Eesti riigi sünniajaks on ennast Eesti territooriumil nii-öelda põlistanud või jäänud püsima ka eestlaste seas ja ja sellega seoses muidugi see õigeusk hakkab omandama ka selliseid, noh, võiks öelda, et eestipäraseid vorme ta tehakse eestlastele omasemaks. See sünnib eriti just 1900 kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel. Kui hakatakse tegelema ka jumalateenistuskorra väljatöötamisega uuega ja tegeldakse ka ka muude küsimustega, alustades siis kirikuehitusest lõpetades siis sellise nii-öelda ajalookäsitlusega. Et kui 19. sajandi lõpul 20. sajandi algul õigeusu kirikus on valitsev kontseptsioone et õigeusk justkui jõudis Eestisse talupoegade kaudu ja ta on erinevat luterlikus kirikus, siis nii-öelda talupoegade nägu ja ei ole, ei ole siis seisuslik, siis 1900 kahekümnendatel kolmekümnendatel võib-olla hakkab domineerima rohkem arusaam, et õigeusk on siia jõudnud üleüldse kõige enne et ta on juba risti usustamise eelne ja, ja seega siis eestlastele omane. Et ka õigeusu kirik kui 1900 kahekümnendatel ja kolmekümnendatel aastatel defineerib ennast rahvakirikuna nii nagu luterlik kirik. Kuidas me iseloomustame õigeusklikke või ortodokside usuelu ja, ja kindlasti siis jumalateenistus. Ortodokside jumalateenistus ja usuelu on, on pisut erinev nii roomakatoliku kirikust kui ka läänekristlusest üldse. Et õigeusu kirik õigeusu kiriku puhul ilmselt peaks rõhutama kõigepealt selle selle juuri, õigeusu kirik on nii-öelda algkristlike juurtega hoiab kinni siis kiriklikust korrast, mis on omane omane esimeste sajandite Rooma riigi usulisele korrale ja õigeusu kirik erinevalt siis katoliku kirikust roomakatoliku kirikust ei ole sellise ühtse keskse juhtimisstruktuuriga, ehk siis ta ei ole nii-öelda püramiidina üles ehitatud. Kõik ei jõua nii-öelda paavstini välja, vaid õigeusu kirikut tegutsevad, et niinimetatud territoriaalkirikutena ehk siis kirikud juhinduvad kõik sellest vara kiriklikust pärimusest, mis peaasjalikult siis tähendab seitset oikumeenilise kirikukogu aastatest 325 kuni 787. Sellisest kiriklikust traditsioonist. Ja, ja samal ajal on need kirikud siis eri maadel oma tegevuses iseseisvad ehk autogefaalsed neid autogefaalseid kirikuid on nüüdseks 14. Ja lisaks sellele 14-le veel ka sellised kirikud, mis ei ole sellist universaalset toetust veel õigeusumaailmas pälvinud, aga on sinnapoole teel. Viimase iseseisva kirikuna lisandus õigeusu kirikute perre Ukraina õigeusu kirik. Ja sellega seoses on see jumalateenistus ka väga nii-öelda vanade juurtega. Ta on võib-olla pisut müstilisem, võib-olla pisut salapärasem, kui läänekristlik traditsioon jumalateenistust näeb, ta on ka see nii-öelda liturgiline rikkus on võib-olla avaldub pisut teisiti, eriti palju on retsiteerimist või laulmist ka pühakirja liturgia liturgia üldse on siis erinevalt Lääne kristlikust traditsioonist selline nii-öelda lauldav liturgia ehkki ka läänekristluses on see laul täiesti omal kohal, aga, aga idakirikus kindlasti rohkem ja süvendatumalt, et siis erineb ka õigeusu kirikuruum. Et kui kui läänekristluses on on altar avatud, siis siis idakristluses on see nii-öelda profaan või ilmalik ja ja see sakraalne või see pühalik eraldatud siis vaheseinaga esialgu olid eraldatud vaibaga, aga sellest on siis kasvanud välja selline ilusikonostaas mis siis meeltega lubab siis seal jumalateenistusel ka nii-öelda silma ja nägemismeelega osaleda. Sekkonnas taas ise on kindla korra järgi üles ehitatud. Kui vaadata seda, siis seal on keskel alati uksed. Väravad. Uksest paremal on Kristuse koon vasakul Maarja ikoon ja ikoonid üleüldse on õigeusu traditsioonis tähtsad ikoonidele antakse suud. Ikoon on selline jumala tunnetamise ja temaga ühinemise vahend, ta ei ole, ei ole siis pelgalt dekoratiivne element ega ka pühakirja illustratsioon, ta on. Ta on liturgia lahutamatu lahutamatu koostisosa. Ja ja siis nende seinte taga ikonostaasi taga on siis neljale sambale toetuv laud tavaliselt mis need sambad siis sümboliseerivad nelja vangalisti. Ja seal siis valmistatakse ette armulaud armulaud, mida siis mõnikord nimetatakse ka selliseks värisema panevaks ministeeriumiks. Õigeusu traditsioonis. Nii nagu läänekirikus ka idakirikus on, on seitse Sacramento, neid nimetatakse mõnikord ka salasusteks ja õigeusu kirikus. Akramentidest võivad saada osa õigeusu kiriku liikmed ja liikmeks, nii nagu ristikirikus ikka saadakse ristimise ja õigeusu traditsioonis võidmise sakramendi kaudu. Õigeusklikest Eestis räägime edasi kirikuloolase Priit Rohtmetsaga järgmisel nädalal. Ja siis tuleb juttu sellest, kuidas on kujunenud nõnda, et Eesti territooriumil tegutseb kaks õigeusu kirikut üks Moskva patriarhaadi ja teine Konstantinoopoli patriarhaadi koosseisus. Saate lõpuminutid on kristliku muusika päralt. Hannes Hermaküla valikus on Tenaatarlyndžek. Taroliin tšekk on Austraaliast pärit Nelipühi kiriku ülistusjuht ja laulukirjutaja kelle põhilooming ongi ülistus ja kiitus ja tänulaulud ehk tänapäevased kirikulaulud. Kui me siiamaani oleme saates kuulnud kristliku popmuusika erinevaid stiile, siis täna kuuleme ainult kirikule omast ülistusmuusikat. Kui osadel jumalateenistustel lauldakse lauluraamatust oreli saatel, siis mõnedel jumalateenistustel lauldakse just selles stiilis, mida te kuulete. Darling šeki peetakse moodsa ülistusmuusika ja ülistusliikumise pioneeriks. Tema kirjutatud laulud kõlavad üle maailma miljonite inimeste suust. Tarlen sai hoo sisse väikeses austraalia kirikus, millest nüüdseks on kasvanud 150000 liikmega kirik 23-l maal. Juba kümneaastaselt oli Darliin avalikku tähelepanu keskele talilapsstaar Austraalia televisioonis. Kui neiu sai 13, lahutasid tema vanemad. See mõjus talle nii halvasti, et temast sai neljaks aastaks buliimik. Kaks aastat hiljem pühendas tema isa oma elu, jumalale hakkas kirikus käima ja nii sai Qatar liinist pühendunud kristlane. Traliin laulis McDonaldsi, Coca-Cola kentacki Faitšikeni ja muude tuntud firmade reklaamides, kuni temast sai ühe väikese kiriku ülistusjuht. Ta töötas seal aastatel 1996 kuni 2007. Tema ametinimetus oli muusikavaldkonna pastor. Selle aja jooksul andis ta kirikuplaadifirma alt välja 20 albumit ja Tarleen kirjutas üle 80 laulu. Sellest väikesest 40 viieliikmelisest kirikust said 20000 inimesega megakogudus tema 1994. aasta albumist Piiposhast laikas sai esimene kristlik album Austraalias, mis saavutas plaatinastaatuse ja tema 2004. aasta album Frool. Jordan jõudis esimese kristliku albumina austraalia muusikaedetabeli tippu. Oma ülistusmuusika fenomeni selgitavat raamatus kirjutas naine palve. Isa, las nad pööravad kiiresti oma pilgud meie pealt ära. Meie tahame nad lihtsalt sinu juurde juhtida. Jumal, sest sina oled tõeautor, sina oled ainus, keda peab ülistama. Tarlein kohtus oma tulevase abikaasaga kirikus, kui maak tšekk käis nende noorte kiriku bändi trummari katsetel. Naine ise ütleb tänu jumalale, et ta valitigi trummariks nad abilased 1984 ja neil on kolm last. 2013 tabas Tarleeni rinnavähk. Naine kirjutas oma blogis aasta hiljem, et on vähist võitu saanud ja tema arst nimetas seda tervenemist väga imepäraseks. Tema 1993. aastal kirjutatud laul Shaut tõde lood eesti keeles. Mu päästja Mu Jeesus on saanud üheks kuulsamaks tänapäeva ülistuslauluks üle maailma. Mina saan seda isiklikult kinnitada oma Ameerikas elatud aastate jooksul, kuulsin seda laulu kümnetes ja kümnetes ja kümnetes erinevates kirikutes. Mõnedel andmetel laulavad seda laulu umbes 25 kuni 30 miljonit kirikus käijat igal pühapäeval alates selle laulu sünnist. Darlene kirjutas laulu raskel eluperioodil. Kui ta seda laulu enda eelkäijale Hilson kiriku endisele muusika pastorile esitas, panustab piinlikkuse pärast, et viimane pea ära pööraks. See laul on kõlanud vähemalt 200-l albumil paljude lauljate esitusel erinevates keeltes. Seda laulu on esitatud paavstile ja Ameerika presidendile. Hoolimata sellest, et see laul on globaalselt mõjutanud kristlikku muusikat, ütleb Tarleen. Ma ei saa kuidagi au endale võtta, jumala pani oma õnnistuse selle laulu peale. Seda laulu lauldakse ka meie kirikutes, see tähendab, et keegi on teinud ära tänuväärse tõlkimiste ja seekord saan esitada teile täiesti loomingulise tõlke. Mu Jeesus, mu päästja. Jeesus, mu päästja ei ole teist, kui saab, põlvitan masu trooni ees, imetlen su armastust, mu kalju, mu kindlus, varjupaik tormide all, kiida mu hing, kiida kõik, mis mu sees silmu jumal lõpuni. Hõisaku taevas ja laulgusel maa, suur oled kuningas, auline saa, mühab kõik Merja langevad mäed Su võimsa nime ees laulan ma rõõmus su kätetööst, sest iial ei iial mind jätasa. Tean, oled ustav, mu jumal, sa lõpuni. Tarlencheck ja shout tööde lood. Selleks korraks kõik kirikuelu saate, pani kokku toimetaja Meelis Süld. Kohtumiseni taas järgmisel nädalal, pühapäeva õhtul kell seitse ja viis minutit. Kui jumal lubab ja me elame rahuliku igavikupühapäeva õhtut.