Algab kirikuelu saadeti juhi Meelis Süld. Tere õhtust, ilusat esimest adventi. See on uue kirikuaasta algus, nii et võiks öelda ka head uut aastat. Seekordne saade viib meid Niguliste muuseumisse, kus on võimalik tutvuda Eesti barokiajastu, skandaalseima aga võimekaima puuskulptuuride nikerdaja Christian Ackermanni töödega. Näitusele Kristjan Akkermann, Tallinna ülbe ja andekas on koondatud üle 60 Eesti pühakodadesse loodud skulptuuri, mis jõuavad seejärel tagasi oma kodu kirikutesse. See, mis me siin näitusel näeme on mõnes mõttes kurb pilte, me näeme seda, kuidas järgnevatel sajanditel on neid töid üle värvitud halliks valgeks. Pruuniks aga me räägime ka sellest, miks tegutseb Eestis paralleelselt kaks õigeusu kirikut, kes mõlemad peavad siinset maad oma kanooniliseks territooriumiks. Just Vene õigeusu kirik on Eesti territooriumil on aastasadu tegutsenud. Ka õige fakt, õigusjärgluse alusel taastati siiski Eesti Apostliku-Õigeusu kiriku tegevus, mille tegevus siis 40. aastal katkestati. Kristliku muusika rubriigist saame tuttavamaks vokaalansambliga The XX. Seekordse kiriku saate salvestan Niguliste kirikus või Niguliste muuseum-kontserdisaalis. Ja minu vestluskaaslane on Tiina-Mall Kreem, kes on siinse väljapaneku kuraator tor, mis kujutab siis kunstnik Christian Ackermanni ja tema töid. Ja siin on siis hea ülevaade nendest töödest mis on tehtud üle Eesti ja mida tavaliselt näeb siis kohapeal, kirikutes. Alustaks üldse võib-olla sellest, et kes Kristjan Akkermann oli, kuidas ta elas ja milline tema panus oli. Kristjan Akkermann on Eesti kõrgbarokiaegse kunsti täht, kahtlemata. Ta tuli Eestisse Tallinnasse umbes 1674. aastal. Ja tuli kui Väljaõppinud puunikerdaja sell oli pärit Königsbergist, tuli üle tantsigi Stockholmi ja Riia tuli siia ja algul asus elama äsja surnud puunikerdaja tsunftimeistri Elertiile lese majas Olevi mägi neli. Ja siis varsti juba abiellus ta Anna Martentsiga dile lesega. Ja oleks võinud saada ka tsunftimeistriks, et sellid, kes abiellusid meistri lesega, meil oli tegelikult Meil olid tsunfti uksed lahti, aga Akkermann. Nii kõrge eneseteadvusega, nagu ta oli, otsustas mitte softiga liituda vaid töötada iseseisvalt, töötada vabameistrina. Ja sellega muidugi ei saanud kohalikud tsunftimeistrid leppida. Nad polnud sellist asja enne näinud, et keegi olid näinud, aga nad olid alati suutnud seda ohjeldada ja olid alati sundinud mehed, kes väljaspool tsunfti tahtsid tegutseda, punktiga liituma, aga Akkermanni puhul ei õnnestunud. Ja algul nad lihtsalt kiusati teda ilmselt taga. Aga siis, kui Kristjan Akkermann sai Niguliste kiriku eestseisjad Hansponshottenil tellimuse ühe tellimustöö Niguliste kiriku jaoks me kahjuks ei tea, mis oli. Siis kutsus ta endale ver Riiast abilise, järelikult see oli üsna suur töö. Vaat seda enam ei suutnud tsunftimeistrid alla neelata, vaid nad pöördusid Tallinna rae poole, esitasid kaebekirja, et Akkermann käitub ennenägematult, võtab nende leiva käest ära. Jätab nad tööst ilma, kutsub veel välismaad väljastpoolt Eestit endale abilisi ja üldse käitub ta, nagu oleks ta, nagu oleks ta geides Ateenast, mida ta muidugi ei olnud tsunftimeistrite meelest. Aga kui me vaatame seda, mis Akkermanni stay, siis me võime küll öelda, et ta oli Tallinna Seidjas ja sellepärast on ka näitusel see nimi Tallinna feid ülbe ja andekas. Et kui me vaatame seda, mis ta saabub, kuidas me teame, et üheksandal märtsil 1677. aastal andis Tallinna raad Acermannile vaba meistriõiguse, kusjuures sellise õiguse, et ta võis endale ka selle abiks kutsuda. Ainus asi, mida ta teha ei tohtinud, oli ta ei tohtinud teha höövlitööd. Ja seda Akkermann ei tahtnudki teha, sest ta pidas seda puunikerdamise kunstikujude valmistamist kõrgemaks kunstiks kui mingit lihtsat tisleritööd. Nii et ta sai vabameistriõigused ja, ja edasi. Kui me vaatame seda, kui palju ta kunsti lõi, millised olid tema tellimused, siis kui kaua ta siin Tallinnas tegutses, siis me võime kindlasti öelda, et ta oli Tallinnas, ei tea, sedda viis tõesti selle senini maneristliku barokk kunsti täiesti uuele tasemele, kõrgbaroki tasemele. Ja, ja ta sai tõesti kõige tähtsamad tellimused kõige tähtsamad tolleaegses ühiskonnas olid muidugi kiriklikud tellimused. Kõige tähtsam kiriklik tellimus oli loomulikult altariseina valmistamine. Et neid ta tegi palju ja kõige, kõige tähtsam töö, mis Ackerman tegi, oli Tallinna toomkiriku, mis oli piiskopliku kirik, mis oli kuninglik kirik, mis oli Eestimaa rüütelkonna kirik altarisein ja see valmis aastal 1696. Loomulikult ei teinud ta seda üksinda, et Ackerman töötas alati koostistleritega, sest ise ta ju höövlit kätte ei võtnud. Ja loomulikult töötas ta koos maalijatega, sest kõik need tema kujud olid polükroomsed, nad olid kõik värvid. See, mis me siin näitusel näeme, on mõnes mõttes kurb pilte, me näeme seda, kuidas järgnevatel sajanditel on neid töid üle värvitud, halliks, valgeks, pruuniks. Ja, ja me näeme seda, kuidas nad on kaotanud oma algse sära oma algse ilu. Aga siiski, nad on alles ja minu arvates see ongi tähtis ja seda me tahtsimegi näidata seda selle näituse raames, et et need üle 300 aasta vanused tööd on siin Eesti kirikutes ikka veel alles ja mitte lihtsalt tööd, vaid kunstiteosed. Ja, ja et nende taga on suur suur maailm on inimeste usulised veendumused, arusaam sellest, mis on ilus seitsmeteistkümnenda sajandi lõpus, 18 sajandi alguses. Ja muidugi ei maksa ka hilisematele sajanditel pahaks panna seda, mis nad on teinud nende töödega, nende altariseinte, kantsli ega epitaapidega. Igal ajal on oma õigus, seda ei saa neile pahaks panna, aga, aga selle näituse eesmärk oli ikkagi välja valgustada see, see kõrgbarokk, Pimeister, tema kaastöölised, kes meil siin siin Eestis tegutses üle 30 aasta ja kelle tööd ikka veel on säilinud ja enamasti just nimelt väljaspool muuseumi. Kui me vaatame siin Niguliste kirikus ringi, siis milliste tööde juurde Tiina-Mall Kreem juhataksite meid. No minu jaoks on kõik tööd tähtsad, sellepärast et Akkermann, nagu ma ütlesin, tegutses üle 30 aasta ja kui vaadata neid töid nii-öelda aastakümnete kaupa, siis on väga huvitav vaadata, kuidas meistri käekiri muutus, kuidas tema karakteri arenesid. Kuidas pehmest lõikejoonest sai selline tugev terav kontrastiderikas lõikejoon. Aga kui ma peaksin valima ühe, siis ma valiksin kindlasti Koeru kiriku krutsifiksi. Omaette lugu on see, mismoodi see siia Nigulistes nüüd on saanud, selleks näituseks aga, aga vaatame seda tööd tõesti krutsifiksi siis rist ja Jeesus Kristuse ristilööduna. Me arvame, et see tõesti väga natu realistlikult baroki kontekstis võiks öelda, lausa realistlikult nikerdatud Jeesus Kristuse elusuurune kujus on üle 170 sentimeetri pike. Et see pärineb Akkermanni hilisest loomeperioodist, võimalik, et see on tehtud Põhjasõja ajal. Võimalik, et ka natuke varem, aga sel ajal Põhjasõja ajal kindlasti inimesed mõtlesid veel rohkem veel sügavamalt sellele, mida tähendab kannatus ja kuidas seda peaks väljendama. Aga kui me vaatame seda seda Kristust ristil siin siis see, kui peenelt, kui detailitruult on Ackerman selle kuju nikerdanud, see on tõesti imetlusväärne, et mis meid selle Kristuse kuju juures veel üllatas meid, uurijaid oli see, et me avastasime selle kuju valgete värvikihtide alt Originaal polükroomia ja mitte lihtsalt, vaid imeilusa Polükroom ja et Kristuse nägu ei ole lihtsalt roosaks värvitud, vaid värviga justkui modelleeritud, nagu oleks maalitud Need portreed ja Kristuse kannatus, kus on nii selgelt nähtav selle värvi tulemusel. Kristuse ihu ei ole ka lihtsalt roosa, vaid ta on nii-öelda sihukest laiba värvi, võiks öelda natuke roosat, aga selle all on selline rohekashall krunt mis emis kumab läbi ja jätab mulje, nagu oleks tõesti see äsja surnud inimese ihu. Ja siis tulid sealt välja muidugi ka verepiisad keha pealt nendest haavadest, mis okaskroon või odaots Kristuse ihusse on torganud ja mille tõttu sealt veri veri voolab naelte kohtadest. Et see kõik on tõesti maalitud, nagu, nagu oleks see päris ja lisaks leidsime Me ristipuuotstest neli väga ilusat barokset figuraal maali, need kujutavad evangelist nelja evangelistid ja näitusel võib neid näha, sest et eesti kunstiga akadeemias, kes on selle näituseprojekti üks partner ja eesotsas professor Ilkka Hiiopiga, Need maalingud avati praegu siin, näitas, et näeb veel, et Kristuse keha on osaliselt veel halli või valge, sihuke mustunud valge värvi all. Aga kui näitus lõpeb, siis see hilisem värvikihte võetakse täiesti maha, et näidata ühte väga hästi säilinud barokset krutsifiksi oma nagu kunagises hiilguses. Ja see kõik oli üllatus, nüüd see oli varem lihtsalt valget või halli värvi krutsifiksi puidust rist ja Kristuse koju selle peal. Ja see oli täielik üllatus, sest keegi polnud kunagi seda varem niimoodi uurinud, et Christian Ackermanni avastaja on muidugi või suureks kirjutaja on Sten Karling, kes avaldas 1943. aastal saksakeelse monograafia Eesti renessanss ja barokktisleri puunik järgus kunstist. Aga tol ajal, kui Karling eesti puunikerdus kunsti uuris, ei olnud tal võimalust teha selliseid uuringuid, nagu me praegu tegime ja loomulikult ka neid värviuuringuid, et, et see oli selle projekti üks selline tulemus, et me, me oleme vaadanud läbi väga paljude kujude ja altarite ja kantslerite puhul nii-öelda sellest hilisemast värvist ja, ja püüdnud aru saada, milline see barokk-kunst tegelikult oli. Huvitav, kes võis tulla üldse selle peale, et see ristipuu, mille otstes tõesti on evangeelistide maalingud väga kaunid, värvilised, ja siis samamoodi see Kristuse kuju, mis on nikerdatud Christian Ackermanni poolt, et see üle võõbata ristpruuniks ja kristlus lihtsalt valgeks või halliks. Tegelikult oli see hästi tavaline 18. 19. sajandil ja selle taga on muutunud arusaam sellest, mis on ilus. Ja loomulikult see, et antiikskulptuur tuli moodi ja 19. sajandil arvati, et antiik oli veel valge ja väärtuslikud kujud. Ongi valged ja marmorkujud. Ja need värvilised kujud läksid lihtsalt moest. Et et nii võib öelda küll. Ja teisipidi, kas see värvikiht on ta nagu kaitsnud mõnes mõttes seda esialgset tööd? Tõepoolest võib ka nii öelda, et kindlasti on kaitsnud, et kui seda oleks hakatud näiteks 18. sajandil restaureerima, siis meil see tulemus, mis me täna näeme, ei oleks üldsegi nii, nii ilus, aga õnneks hilisem värvikiht, need värvikihid tulevad kergesti maha, no mitte väga kergesti. Iga ruutmillimeetri värvi mahavõtmine tähendab suurt tööd. Aga, aga see värv tuleb maha nii et ta ei kahjusta originaal polkroomi, et jah, et võib ka nii võib-olla öelda, et tänu sellele hilisemale värvikihile ja veel parem sellele, et et teda värvitud värviga, mis tuleb hiljem maha, on see originaal polükroomi meieni säilinud. Siin on nüüd töid. Ma ei tea, kui palju Niguliste kirikus vaatamiseks, kuidas on õnnestunud need kõik siia Nigulistes kokku saada ja ja kas oli ka lihtne suhelda kohalike koguduse õpetajatega ja töötegijatega, et veenda neid oma kujusid, siis kirikust laenutama siia? See näitus sündis Eesti Kunstimuuseum, Eesti kunstiakadeemia ja Eesti Evangeelse luterliku kiriku koostöös, meil oli veel teisi abilisi ka väga palju teisi abilisi. Aga kui me alustasime tööd 2016. aastal, siis sellega, et me kohe kaasasime kiriku ja peab ütlema, kõik on seda projekti väga hästi toetanud ja ega me ise ka pole just päris laiselnud, et me oleme käinud kõikides nendes kirikutes Simunas, koerruus, Hageris, Raplas, Juurus ja paljudes teistes kirikutes, kus siiani ei toodud ja teinud seal uuringuid ja alati suhelnud koguduse liikmetega. Näiteks Martnas oli meil selline tore juhus, et kõik Martna lapsed käisid meil Akkermanni töötoas, isegi lasteaialapsed käisid ja, ja värvisid seal seda Akkermanni-ga seotud altariseinakontuuri. Küsisid ja uurisid ja vaatasid, nii et ma ütleksin, et see on olnud selline üle nelja aasta kestnud protsesse ja tõesti, kõige tähtsam on ikkagi inimestega rääkida, selgitada ja, ja usaldada inimesi, et ja me oleme väga-väga tänulikud selle eest, et, et me saime need kujud siia näitusele ja võib-olla see, kui need kujud siin muuseumis siin Niguliste muuseumis, mis ikkagi on Eesti ainus kirikliku kunsti uurimisele ja tutvustamisele pühendatud muuseum väljas on. Et võib-olla siis nii tahaks loota, inimesed nii kohalikud kui ka teised inimesed hakkavad nägema või vaatama neid vanu kujusid uue pilguga ja, ja mõtlema selle peale, et milline väärtusse on, et mitusada, üle 300 aasta vanused tööd on meil ikka alles ja, ja kõik nad kannavad ju mingit sõnumit ikka seda sama seda evangeeliumi sõnumit. Et ma arvan, et see on, see on tähtis ja, ja tõesti see koostöö, koostöö ja veel kord koostöö on olnud tähtis. Kas Kristjan Akkermanni karakter natuke tema ülbus ja enesekindlus tuleb ka välja mõnest tema tööst? Noh, niimoodi ma julgeks küll öelda, aga mis on huvitav olnud, on see, et mees figuurid loomulikult on, karakterid on isiksused, aga nad kujutavad ka ju piiblitegelasi evangeeliumi tegelase Peetrus ja Paulus ja evangelistid ja need kõik on kindlate tüübid on väga huvitavad näod, žestid aga naised on siis voorused, need on ideaalkujud, et need on sellised justkui antiikkaunitarid, aga kristlikud voorused. Et need on lihtsalt ilusad, et nende puhul ei saa rääkida sellisest iseloomu väljatoomises üks kuju on, võib olla erandlik ja see on Maarja Magdaleena kuju Tallinna toomkiriku altariseina kõige ülemiselt karniisilt. Selle puhul võib mõelda, et Akkermann kujutanud ühte tavalist naist, noh, meest päris tavalist, eks ole, Maarja-Magdaleena ei olnud päris tavaline, aga kindlasti mitte ideaalkuju. Aga kui me vaatame neid Akkermanni, tõid siis siin Simuna kiriku altarisein, kust on toodud ka kujud Niguliste kirikusse välja, siin on kujutatud ka võiks öelda, isegi nagu noh, poolakti või. Ja võib küll öelda, et armastuse figuur ja usufiguur, et poolpaljad, rinnad on naistele täiesti paljastatud, aga, aga tegemist on tõesti voorustega ja sellepärast on see lubatud, et Maarja-Magdaleena kuju on loomulikult täiesti kaelani kinni kaetud, et teda, seda mitte. Aga, aga see ongi just täpselt see, et Ackermanni Akkermanni eristas teistest kohalikest meistritest see, et ta oli kindlasti teadlik, mis asi on antiikskulptuur antiikset iluideaalist, et kui meid peaks, et see on kujutab kristlikku teoloogiat, armastust, on selle kehastus, siis me võiksime ka arvata, et seal mõni ilujumalanna kuju. Kui see oleks näiteks marmorist, seda lihtsam oleks nendel arvata. Aga selles mõttes omas ajas ei olnud skandaal või oli skandaalne. Ei, seda kindlasti mitte, Akkermann nagu ka maalikunstnikud ja ja tislerid ja kasutas kindlasti graafilisi eeskujusid ja need olid üle Euroopa levinud ja tegelikult see see pildikeel oli haritud inimeste jaoks ikkagi ikkagi teada. Voorusid võibki nii kujutleda pool paljatena, et see ei olnud kindlasti skandaal. Nii, ja kui me siin liigume veel edasi Niguliste kirikus ja vaatame ringi Türi kiriku altarisein, siis tuleb välja, et ühel ühel kujul on kaks küünarnuki, kuidas see võis juhtuda? See juhtus sedasi, et seda Türi kiriku altariseina on hiljem korduvalt ümber muudetud ja ühe ümbermuutmiseks käigus tehti altari seinale uus karniis, tehti kolmnurkne viil ja sellel karniisi varem olnud kristus võitmatu kuju jäi üle. Seda ei olnud enam kuhugi panna, aga samal ajal altariseinaküljel seisnud Ristija Johannese kuju oli kaotanud käe ja siis võeti tee Kristuse käsi ja pandi ristija Johannese külge. Aga selle tulemusena sai nüüd ristija Johannese, kas küünarnuki seda ei vaevutud maha? Ma seda teist, küünarnuki pandi lihtsalt külge, sest ega kaugelt ei ole näha ja keegi ei teadnudki seda varem, et nüüd, kus me seda oma uurimisprojekti tegime kõiki neid altari teine tellingutelt uurisime ja need kujud alla tõimed neist röntgenit teha ja värviuuringuid teha siis järsku me nägime ristija Johannesel on kaks küünar ja lisaks sellele on tal käes ka kristus, võitmatu lipp, Bristiga võidulid. Ja huvitav oli muidugi ka see, et lugupeetud kunstiteadlased ja konservaatorid ei näinud seda kahte küünarnuki esimesena vaid kohaliku muinsuskaitseamet, tööinspektori väike poeg oli seal meie juures ja küsis, et miks sellel onul on kaks küünarnuki, siis me pöördusime ja vaatasime, et ongi kaks küünarnuki ja, ja, ja siis hakkasin mõtlema, et kuidas see võimalik on ja leidsime selle selle vastuse, et selle kuju on lihtsalt muudetud, parandatud siis ülejäänud Kristuse küünarnukiga. Need kujud, Türi kiriku altariseinakujud, Ristija Johannes siis, kellel on kaks küünarRocki kaks paremat küünarnuki ja prohvet Mooses, kes siin kõrval on koos käsulaudadega. 10 käsku on pruuni värvi, kas siin all võib-olla ka nüüd ikkagi mingi originaalvärv? Ja kindlasti, et me tegimegi selliseid uuringuid, mille kaudu me saime teada, et kõik need kujud on olnud polükroomsed ja sageli ka kullatud, aga, aga mitte alati ei ole see nii hästi säilinud, kui seal Koeru kiriku krutsifiksi. Et sageli on olnud, et nii, et enne on vana värv ilmselt juba koorub lahtine värv maha kraabitud ja siis üle värvitud. Aga see Koeru puhul siis jah, oli see, et värv oli nii hästi seal säilinud, värviti lihtsalt üle. Aga üks, üks töö on, mis algselt jäi tõesti värvimata seal Juuru kiriku kantsel. Et on teada, et see värviti alles 18. sajandi kolmekümnendatel aastatel. Aga miks ta värvimata jäi, ilmselt sellepärast, et raha sai otsa. Et kantsel kantsler korpus tehti valmis, trepp tehti valmis, kaunistati kõik need nikerdustega värvimise jaoks enam raha jätkunud, see oleks kõige lihtsam seletus. Aga raha paneb asjad sageli paika, nii on see ka ajaloos olnud. Kui kaua see näitus siin Niguliste kirikus nüüd avatud on, enne kui need kujud jälle tagasi, siis viiakse maa kirikutesse, kust need pärit. Näitus jääb avatuks kuni teise Maidi ja läheb siis tükkhaaval tagasi oma maa kirikutesse viga linna kirikutesse, kus nad on toodud ja me oleme mõelnud niimoodi. Iga kirik, kui ta on selleks valmis, saab meie poolt kaasa sellise niukse näituseboksi, et ta saaks ka oma koguduse rahvale veel näidata neid kujusid, enne, kui nad pannakse tagasi kõrgele altari seinale või kantsli kõla räästas, et oleks veel see võimalus. Nii et, et tõesti, et selle näitusega meie töö ei lõpe vaid me loodame seda teadmist jagada siis veel ka järgmisel suvel ja mis on ka kindlasti väga tore, on see, et nüüd jõuludeks loodetavasti või siis uuel aastal loodetavasti jõuludeks ilmub peaaegu 500 leheküljeline raamat Kristjan Akkermann, Tallinna ülbe ja andekas raamatu annab juba välja Eesti kunstiakadeemia. Ja see on hästi hea võimalus ikkagi neid kujusid näha nii lähedalt, sest kui nad tõepoolest on kusagil kõrgel on altariseinas või on kantsli küljes, siis nii lähedalt, nii täpselt neid detaile, mida kõike siin ju tegelikult on, ei näe. Kindlasti lisaks on siin võimalus näha ka neid röntgenpilt Tennis kõikides kujudest on maksu- ja tolliameti abiga tehtud ja need röntgenpildid näitavad meile seda, kuidas see kuju on üles ehitatud. Missugustest tükkidest on ta kokku pandud, kuidas meister on erinevaid tükke ühendanud milliseid naelu ja kus on kasutatud, et see on kindlasti selle näitusele kohale tulemise puhul suur, suur boonus. Ja, ja võib-olla veel, mis on huvitav on see, et kui tulla siia näitusele siis ja on võimalik aega valida, siis võiks tulla nii, et algul valge siis vaadata ja siis muutub ta pimedaks. Päike loojub, Jäneda röntgenpildid tulevad siis hästi-hästi eredalt esile, nii et siin saab nagu ühel näitusel käies võib saada täiesti kaks erinevat elamust. Aitäh selle ülevaate eest ja, ja selle kutse eest Niguliste kirikusse Kristjan Akkermanni tööde näitusele Tiina-Mall Kreem selle väljapanekuks kuraatoritest. Aitäh. Eelmises saates rääkisime üldisemalt ortodokside jõudmisest meie maale ning sellest, mis iseloomustab õigeusu jumalateenistust. Ja täna, selgitab kirikuloolane Priit Rohtmets, kuidas on juhtunud nõnda, et Eestis tegutseb kaks õigeusu kirikut, kes mõlemad peavad seda maad oma kanooniliseks territooriumiks? Jah, tõepoolest, Eesti olukord on, on mõnevõrra eriline, et Eesti territooriumil asub kaks kirikut, see on seotud tegelikult ajalooliste ajalooliste protsessidega, nimelt sajandite vältel kuulusid eesti õigeusklikud vene õigeusu kiriku koosseisu aga 1923. aastal jurisdiktsiooni vahetati. Ehk siis Eestis tegutsevad õigeusu kirikud ei ole mitte iseseisvad kirikud vaid nad on nii-öelda pool iseseisvad kirikud, autonoomset, kirikut, mis kuuluvad teiste kirikute koosseisu. 1923.-st aastast otsustasid Eesti õigeusklikud, etno lähevad üle Konstantinoopoli patriarhaadi jurisdiktsiooni. Ja sellest ajast alates tegutseb siis Eestis Eesti Apostlik-Õigeusu kirik, mis kuulub oikumeenilise patriarhaadi ehk siis Konstantinoopoli patriarhaadi koosseisu. 1940. aastal, aga kui Nõukogude okupatsioon Eestis algas viidi Eesti alad taas kord Moskva patriarhaadi koosseisu. Ja selle tulemusena 1990.-te aastate algul soovisid ennast Eestis registreerida nii Eesti Apostlik-Õigeusu kirik. Mis siis oli selle kiriku õigusjärglane, mis 1940. aastal enne Eesti okupeerimist tegutses ja mille eksistentsist katkestati, aga mis tegutses paguluses edasi ja teiselt poolt siis Moskva patriarhaadile alluv jurisdiktsioon. Ja see põhjustas pika vaidluse. 1993. aastal õnnestus end registreerida Eesti apostliku õigeusu kirikul Konstantinoopoli patriarhaadi antud toomas ehk kinnituskiri kirikuseisundi kohta uuendati 1996. aastal. Ja nii see kirik tegutseb tänaseni, aga see tähendas seda, et kuna Moskva patriarhaadile alluvad kogudused ei olnud nõus loobuma ajaloolisest tõlgendusest, et just nemad on selle ennesõjaaegse kiriku õigusjärglased siis nende kirikud, et enne 2000 teist aastat ei registreeritud siis oli ta tõusnud sellest tõlgendusest loobuma. Nad küll ütlevad, et õigeusu kirik, just Vene õigeusu kirik on Eesti territooriumil aastasadu tegutsenud ja see on ka õige fakt. Aga õigusjärgluse alusel taastati siiski Eesti Apostliku-Õigeusu kiriku tegevus, mille tegevus siis 40. aastal katkestatud. Siin on nüüd üks oluline nüanss veel. See nüanss puudutab siis kirikuvarasid. Nimelt omandireformi alusel hakati 1900 üheksakümnendatel aastatel tagasi andma kirikute varasid ja siingi sai selle õiguse varasid tagasi nõuda Eesti Apostlik-Õigeusu kirik. Kui siis 1940. aasta eelse kiriku õigusjärglane Moskva patriarhaadi kirik jäi nendest kirikutest, kus nad nõukogude ajal tegutsesid nendest kirikutest, siis omandi mõttes ilma, aga 2002. aastal lepiti kokku et Eesti Apostlik-Õigeusu kirik jätab siis kohaldamata oma nõudeid kirikuid tagasi nõuda. Ja annab siis riigi vahendusel Need, kirikud, Poola 100-ks aastaks Moskva patriarhaadile rendile, need kirikud siis, kus Moskva patriarhaadi kogudused tegutsevad, nii et see lahendati sellises vennalikus vormis, see küll ei tähenda seda, et see kahe kiriku läbisaamine alati oleks kõige sõbralikum. Moskva patriarhaadi Eesti õigeusu kiriku on endale lisaks nendele kirikutele, kus nad siis ajalooliselt on. On nüüd siin nõukogude ajast alates tegutsenud ehitanud ka ka terve rea uusi kirikuid, kus siis nende kogudused tegutsevad peaasjalikult siis seal nii-öelda Tallinna ja Narva joonel, Põhja-Eestis aga ka, aga ka Ida-Eestis. Ja Moskva patriarhaadi kirik on ka suurem kirik. Kui vaadata statistilisi andmeid, siis me siis me näeme, et kui Moskva patriarhaadi kirikule on 35 kogudust siis nende liikmete arv on oluliselt suurem, ta jääb sinna kuskile ligi, sinna luteri kiriku liikmete arvu juurde 106 70000-ni. Eesti apostliku õigeusu kirikul on sealt umbes 60 koguduse kanti ja neil on liikmeid 30000, nii et see kirik on väiksem. Aga kokku, kui nad kokku lüüa, siis nad moodustavad Eestis tõepoolest kõige suurema uskonna ja seda näitas meile ka 2011. aasta rahvaloendus. Õigeusklik kõike on Eestis kõige enam. Aga mis asjaoludel õiguslikud Eestis möödunud sajandi kahekümnendatel aastatel otsustasid liikuda siis Moskva patriarhaadi alt vene õigeusu kirikust hoopis Konstantinoopoli patriarhaadi alla? See toimus 1923. aastal. Selle taustaks on on ühelt poolt Eesti õigeusklike seas levinud iseseisvuspüüdlused ja teiselt poolt Vene õigeusu kirikus toimub nimelt õigeusu kirik oli toona väga sünges perioodis, kui ikka oli tagakiusatud bolševike poolt vaimulikke preestreid, mõrvati. 1920.-te aastate algul oli lausa kiriku pea patriarh Tihhon koduaresti pandud. Suhted Vene õigeusu kirikuga olid katkendlikud. Oma kirjadele vastuseid ei saadud vähemalt õigeaegselt. Ja kui siia nüüd kõrvale panna, siis ka Eesti õigeusklike soov, nii nagu näiteks ka Serbia või Rumeenia või Bulgaaria või kreeka kirik, mis ka kas vahetult enne või pärast oma riikliku iseseisvust ka kirikliku iseseisvuse, et siis ka eestlaste sooviks oli, oli kiriklikult saada priiks ja iseseisvaks, et otsustada enda kiriku asju ise. Ja see oli siis teiseks selliseks mõjuteguriks, miks siis Konstantinoopoli patriarhaadi poole pöörduda ja pöörduti tegelikult sooviga saadagi kiriklik iseseisvus. Aga kirikliku iseseisvust ei olnud valmis Konstantinoopoli patriarhaat andma. Sest esiteks ei olnud õigeusu kirik toona enamus kirikust ka Eesti ühiskonnas. Teiseks puudusid kirikus vajalikud kolm piiskoppi. Et kirik saaks tegutseda iseseisvana ja kirikupead ametisse seada. Ja kolmandaks oli tegelikult kokku lepitud, et enne sellist ülemaailmset õigeusu kiriku kogunemist ei tegeleda üleüldse uute kirikute nii-öelda iseseisvaks kuulutamisega. Seetõttu siis Eesti kirik tegutses autonoomsena. Kas autonoomia oli võrdlemisi laiaulatuslik? Enesekorraldusõigus oli, oli siiski Eesti Apostliku-Õigeusu kiriku enda käes ja Konstantinoopoli patriarhaadiga sidus seda kirikut eestpalve kohustus ehk siis palvet, et iga Konstantinoopoli patriarhi eest. Ja, ja teiseks siis kirikupea valimisest teavitamise kohustus. Et kui Eesti Apostlik-Õigeusu kirik endale kiriku pea valis, siis ta pidi sellest Konstantinoopoli patriarhaadi teavitama. Aitäh, kirikuloolane Priit Rohtmets, me rääkisime täna siis õiguslikest ehk ortodoksi test. Kirikuelu enne saate lõppu räägib Hannes Hermaküla vokaalansamblist The XX, kes muide on külastanud ka mitmel korral Eestit. Teiks ekson Ameerikast Alabamas pärit hakkab Bellasekstet, mis alustas tegevust kaheksakümnendatel aastatel õukud kolledžis Hanskulis. Nende stiiliks on gospel urban gospel aven bee Evokaalias. Kuus algataja liiget on kõik pärit adventistid kirikust. Üsna hämmastav on see, et nelja aastakümne jooksul on ainult kaks grupi liiget vahetunud. 1980 moodustas Claudemek näit hakkab Bella kvarteti Hansvilis Seitsmenda päeva adventistide kolledžis. Esimese kursuse üliõpilasena korraldas kaasõpilastele katseid, kes saab bändi liikmeks neli meest leitud, harjutasid nad kolledži duširuumis õhtuseks esinemiseks. Viies meesjuhte seda pealt kuulama ja liitus nendega. Sel õhtul esineti kvintetina, aga peagi sai neist sextet. See natuke omamoodi algus ei tähenda, et tegemist oleks amatöörid, aga otse vastupidi. Juba oma esimese omanimelise albumiga 1988 said nad grammi laureaatideks lausa kahes kategoorias. Parim gospel ja parim džäss album. Siis hakkas nii grammisid kui tav tunnustusi sadama esimesi kokku 10 ja teise samuti 10 korda. The XX on läbi ajaloo kõige rohkem auhindu noppinud. Hakkab bella grupp. Nad on korduvalt tõusnud edetabelite tippu 2016. aasta albumiga lausa kuues kategoorias samaaegselt. Nad on esinenud nii Ameerika presidendile kui üle kogu maailma. Nad olid esimene Ameerika bänd, mis esines Kuubal pärast kahe riigi suhete normaliseerumist. The XX on käinud jazzkaarel. Minu arvepidamise järgi on gruppe Eestis lausa kolm korda esinenud korra koos meie enda supergrupiga Estonian Voices. Lisaks Estonian poisile on Teicsiks teinud koostööd selliste lugupeetud nimedega nagu Stevie Wonder, leidis, mis pläkmambasa Alcheroo Ella Fitzgerald, Ray Charles, Whitney Houston, Eros Rama sotti kuinlatiipa Manhattan Transfer, Marcus Miller, Kunsid John sea, lisaks paljude teiste artistidega kunsti Johnson omaselt Teik Cixi kohta öelnud. Nad on planeedi kõige vingemad vokaaltegijad. Oma nime on grupp saanud algata Claude Mägnaidi sõnade järgi väga demokraatliku protsessi tulemusena. Algselt esineti äljens nime all. Uue nime valimisel pakkusid mehed välja lausa paarsada varianti, aga The XX ehk meie keeles võtta kuus sai kõige rohkem hääli. Võiks arvata, et tegemist on nii-öelda ameerika keeles vastandiga väljendile, Kimi Faev. Aga The XX on väike sõnademäng, maailmakuulsa džässilooga Teik Faed, mille esitajaks ei pruubek. Ja loomulikult tähendab The XX ka seda, et grupis on kuus meest. Kui nende käest küsida, mis hoiab teie grupi nii kaua koos siis vastus on nende sõnul lihtne. Usk, sõprus, austus ja armastus muusika vastu. Me oleme perekond ja hoolime üksteisest väga ja see aitab meil koos püsida. Meil on raskeid aegu, aga just siis me hoiame kokku ja seda tänu armastusele ja hoolele, mis meil üksteise vastu on. Tänase laulu valisin nende debüütalbumilt, mis kannab grupi nime The XX pala nimi on Ovi ju ehk laviu või meie keeles ma armastan sind. Laul räägib sellest, kuidas jumal armastab inimest ja kuidas me arvame tihti, et oleme ise oma elutüürimehed. Aga jumala armastus on see, mis meid tegelikult läbi elu kannab. Teicsiks tsiteerib laulus kuulsat armastuse tsitaati kirjast korintlastele. Armastus on pika meelega armastus hellitab, ta ei ole kade armastuse kelgiga hoople. Ta ei käitu näotult, ta ei otsi omakasu, ta ei ärritu. Ta ei jäta meelde paha, tal ei ole rõõmu ülekohtust, aga ta rõõmustab tõe üle. Ta lepib kõigega. Ta usub kõike. Ta loodab kõike, ta talub kõike. Armastus ei hääbu kunagi. Aitäh Hannes Hermakülale, mina, Meelis Süld täna on ka kuulajaid, et olete kaasa mõelnud kuulmiseni taas järgmisel pühapäeval õhtul kell seitse, kui jumal lubab ja me elame rahuliku esimese advendipühapäeva õhtul.