Algab kirikuelu saadeti juhi Meelis Süld. Tere õhtust. Valitsus täpsustab iga nädala-paari tagant reegleid, et aidata panna piiri koroonaviiruse levikule. Kuidas luterlik kirik epideemia teise lainega kohanenud, räägib assessor Ove Sander. Kui ma lihtsalt ütlen Nõmme Rahu kogemuse, siis kolm nädalat tagasi läksime maskidele üle nii vaimulikud kui ka kogudus. Meil ei ole ka enam koguduse laulu ja, ja liturgilise laulu. Usundiliikumiste tutvustuse rubriigis räägib usundiloolane Ringo ringvee seekord hormoonidest. Kiriku president on elav prohvet, kellele siis jumala võib ilmutusi anda ja seeläbi siis võib ka kiriku õpetus muutuda. Ajas. Ja saate lõpuosas tutvustab Hannes Hermaküla kristlikku lauljat Sheila bullshit. Kirikuelu. Seekordse kiriku saate vestluskaaslane on kirikuvalitsuse liige, Nõmme Rahu koguduse õpetaja ja sotsiaalministeeriumi peakaplan Ove Sander. Me räägime tänases saates jällegi koroonaviiruse teisest lainest ja kuidasmoodi kirikut. Praeguse olukorraga aga on kohanenud. Kevadel oli olukord isegi mõnes mõttes väga selge, kirikud kinni ja ja olid väga selged abinõud. Praegu on niimoodi, et neid piiranguid seatakse vähehaaval karmistatakse, kuidas praeguse selle teise lainega on kirik kohanenud. Ma usun, et me oleme kohanenud päris hästi ja, ja tõepoolest nagu sa ütlesid, et esimese laine ajal oli kõik nagu selge ja mida tuleb teha, siis nüüd teise laine all meil ju teadupärast eriolukorda ei ole ja mis võib-olla teeb ka nagu see teise laineid kirikutööd keerukamaks piirkonniti. Tegelikult on ju koroonapuhangud on ju täiesti erinevad, et täna on meil ikkagi fookuses Tallinn, Harjumaa, Ida-Virumaa ja tegelikult ka siis vabariigi valitsuse viimane otsus ja oleme saanud rahvastikuministri käest Riina Solmani käest veel see nagu täiendava kirja, et need on kõik sellised nagu geograafiliselt nagu nagu Bartlikulaarsed olnud. Aga siiski ma usun, et et me tuleme päris hästi toime ja kõik tavaasiaate nagu on siin desovahendid ja distantsi hoidmine ja, ja hajutamine, et need on, ma usun, täiesti nagu igapäevaseks muutunud. Ja kui ma lihtsalt väga lühidalt ütlen Nõmme Rahu kogemuse, siis ma usun, et me oleme üsna hästi kohastunud ja, ja võib-olla nagu kaks sellist eripära tooksin välja. Et me tegelikult juba siis nüüd kolm nädalat tagasi läksime siis maskidele näomaskidele üle, nii vaimulikud kui ka kogu kogudus, see oli juba tegelikult enne maski nõuet ja viimasest pühapäevast siis tegelikult meil ei ole ka enam koguduse laulu ja, ja liturgilise laulu, kuna praegu ka siis viimast teadmistega Eestis tehtud testide ja mõõtmiste puhul on see teadmine päris selge, et et just koorilaulu forsseeritud lauluga nakkus levima palju suurem, nii et ehk lühidalt kokku võtnud. Ma usun, et oleme toime saanud, kuigi ega see kerge kellelegagi olnud ei ole. Aga see on siis ikkagi iga kogudus on otsustav sõna vähemalt, mismoodi ta nendest valitsuse juhistest lähtuvalt, et kus koorilaul ja koguduse laul ära jäetakse, kus seda julgetakse üheskoos ikkagi edasi laulda. No ma ütleks niimoodi, et suures osas on ju Menningu päris konkreetsed nõuded antud valitsuse poolt kõigi kirikutele usuühendustele samuti nüüd ELK-s me oleme samuti kahel korral kirikuvalitsuse poolt siis andnud oma sellised nagu täpsustavad nõuded välja. Aga ma usun, et praeguses olukorras siiski just see koguduste koguduse juhtide enda vastutus või selline nagu ka mõistlik toimimine, et see on nagu väga tähtis ja mulle väga meeldib ka sotsiaalminister Tanel kiigu mõte, et kui on ka mingisuguseid asju, eks ole, mis ei ole nagu otseselt keelatud ja see ei tähenda, et see on siis nagu lubatud. Ja muidugi ka siis see, et kui meil on nagu need nõuded nagu teatud tasemele antud see ei tähenda, et me ise ei või neid, kui me näeme, et see vajadus on neid veel karmistada. Ja veelkord, et olukord Eestis on ikkagi nagu hästi eripärane, me teame elanikel paikkondi, kus ütleme praktiliselt koroonanäitajad ikkagi on olematud, aga just eelkõige nagu ma ütlesin, Tallinna-Harjumaa ja Ida-Virumaa, et siin me peame ikkagi väga-väga ettevaatlikud praegusel ajahetkel olema. Ei ole see ka nüüd saladused, Uwe, Sander, sa oled ka ise läbi põdenud nüüd selle koroonaviiruse, kui palju see kogemus pani ka tõsisemalt võtma praegust koroonaviiruse leviku, teist lainet ja siin ka julgustama võib-olla siis kirikut, et reageerima ja võtma kasutusele ettevaatusabinõusid. Ma ütleksin nõnda, et ma ise olen, ma vähemalt usun niimoodi kogu aeg sellesse teemasse väga tõsiselt suhtunud ja, ja kõiki neid nõudeid ja andeid muidugi täitnud ja, ja võib-olla minu puhul oli lihtsalt ka see kogemus, et nagu see paratamatus, et siiski ka kõiki nõudeid täites võib lihtsalt juhtuda, et sa saad selle viiruse ja täpselt nõnda ka minu puhul juhtus, et oli tegu siis väiksema seltskonnaga ja kus siis viibis koroonapositiivne, kes arusaadavalt ei teadnud, et on koroonapositiivne ja, ja tänase teadmise põhjal me ju teame, et et inimene peamiselt siis positiivne nakkab 24 kuni 48 tundi enne sümptomite tekkimist, juhul kui tantsis sümptomaatiline haige ja mis tähendab, et jah, ka kõike nagu päris piinlikult järgides ega mingisugust sajaprotsendilist nagu garantiid ei ole, et rääkimata muidugi sellest, et kui inimesed suhtuvad kuidagi kergekäeliselt või nagu lihtsalt asjasse, aga loomulikult, et see on täiesti nagu inimlik ka. Et noh, nii kaua kui meil mingisugust haigust ei ole. Et me kas siis peame seda suhteliselt nagu kergeks või isegi ju olematuks, me teame, et on sellised koroona eitajaid olemas. Aga kui see meil on, et siis suhtumine muidugi tegelikult muutub tõsisemaks ja võib-olla mis minu puhul oli selline nagu no ma ütleks, leid või ütleme niimoodi, et ma ikkagi olin nagu kuulnud, et, et nooremad inimesed ja tervemad inimesed ja ma siiski päris nooreks inimeseks ja ja tegelikult üsna selliseks terveks sportlikuks inimeseks, et on olnud juttu, et väga palju põevad asümptomaatiliselt, noh, täna me ütleme, et see osa on ikkagi väiksem, võibolla 10 protsenti ainult. Aga et ja et ka ütleme seesugustele inimesed nagu mina võib see haigus ikkagi päris raske olla, tänu jumalale ma muidugi sain kodus olla, aga see sümptomite pakette, mida kirjeldatakse siis tõesti alates siis liigesse ja lihasse valust ja ja peavalust ja ja muidugi siis lõpetades maitsemeele kadumisega ja haistmise kadumisega ja ja ilmselt mingisuguseid asju veel sinna vahele, et need asjad kõik olid olemas. Et see oli mõnes mõttes nagu üllatav ja muidugi nagu ka päris pikalt olemas, et ikkagi nagu ei ole niimoodi, et mõni päev sul läheb ja siis sa oled terve ja muidugi mida pean küll nagu ütlema ja, ja ma arvan, et see on võib-olla üks tõsisemaid teemasid, millest me järjest enam nagu oleme hakkamas rääkima on siis need koroona tüsistused või siis elu pärast koroonat. Minul nüüd tugev kuu aega tegelikult selja taga. Aga sellist ütleme just nagu endist jõudu või, või, või jõudlust. Et seda paraku nagu ikkagi veel ei ole olnud ja olen ka tõesti paljude inimeste käest kuulnud et, et testis lahus sellest, et kas see sümptoman nagu nõrgem või, või, või, või tugevam, et see ellu nagu tagasitulemine või normaalsesse elurütmi saamine, et see võib võtta aega, nii et igal juhul nii nagu ka meie juhtivad arstid ütlevad, et tegu on väga tõsise haigusega ja tegelikult ka noorte ja tervete inimeste puhul, et see ei pea olema selline väga kerge ja Asümptomaatiline, isegi haigus võib olla kergema kuluga, aga just nagu ütleksin, et pärast taastumine võib, võib võtta aega, need aga loomulikult, et see enda kogemus on mind nagu veelgi enam. Ma ei, ma ei ütleks, et loomulikult ma ise ei oleks ka praegu ettevaatlik ja praegu võib-olla see ettevaatlikkuse nagu olulisus ei ole enam minu puhul nagunii tähtis, et kuna siis ikkagi on juba antikehadega tegu, olen ka seda enda puhul testinud. Aga justkui ma vaatan teisi inimesi, et, et tõesti, et ma nagunii tahan ja nii palun, et mitte keegi sellesse haigusesse jää, et see, see soov ja tahe on nagu hästi suur sees. Mismoodi suhtuti, kui, kui kuuldi, et oled siis haigestunud, nüüd on muidugi jah, õnneks juba haigus selja taga. Aga see esimene reaktsioon, inimesed, kes ümberkaudu kokku olid puutunud ka koguduse liikmed, näiteks, et kuidas seda teadet vastu võeti? Jah, see on hästi nagu huvitav teema tõesti nagu isegi naljakas, mingisugust pidi just nagu naljakas selles mõttes, et. Et jääbki mulje, et koroona sees nagu nakkuks kõige rohkem, võib-olla siis ka telefonis helistamise kaudu et noh, mina, kes ma olen nagu ikkagi väga võrgustunud inimene hästi palju suhtlen, et siis see nagu langes nagu, nagu nagu tohutud ja ma nagu mingi piirini saan ka sellest aru, et noh, inimesed ei tea, kuidas sul nagu on ja ja teinud nii nagu üldse nagu haige inimese suheldes isegi nagu keegi õpetajatena. Me teame seda, et me võib-olla nagu raske sõnu sõnu leida selleks ja aga samas ikkagi nagu natukene raske ka ja, ja võib-olla isegi noh, see on võib-olla nagu väga emotsionaalselt öeldud. Et nagu meel võib-olla kuuleks kurvaks, seal kohapeal suudan, kui tekib selline ka nagu mahajäetuse või üksilduse tunne või unustatud tunne. Ja, ja ma ütlen, minu puhul nagu see ei olnud ka väga suur probleem, sellepärast et ma, nagu tundsin ma naguniivõrd palju ka suhelnud viimased aastakümned, et arvatavasti minule need nädalad kulusid nagu väga ära selliseks nagu omaette olemiseks ja vaiki olemiseks. Aga ma kujutan ette küll, et, et inimene esin oma positiivse nagu kätte saanud ja siis noh, tal enam üldse ei helistada või ei ei saa sõnumeid või mida iganes sidet ei peeta, et see mõjub nagu pärisolineerivad, et seda nagu tahaks küll südamele panna. Et inimene on alati suurem kui tema haigus ja, ja, ja kui sellel koroonale nagu selle raskusele, mis on nagu paratamatu, nagu füüsilises mõttes, eks ole, mida sa koged, et see, nagu ma ütlen, et see ei ole kerge ja ta on selline hästi, mida salakavala haiglast, et te kohe nagu ei taha, saab, eks ole, ära minna. Et siis, kui seal on nagu lähedaste ja sõprade poolt unustatud, et see on siis nagu eriti raske, ma nagu väga julgustaksin ikkagi loomulikult mitte füüsilise külla minema, arusaadav aga ikkagi siis sidet nende inimestega pidama, et, et hämmastavalt suur stigma meenutas nagu mulle seda, mis oli paar-kolmkümmend aastat tagasi onkoloogiliste psühhiaatriliste haiguste suhtes ja, ja ma olen nagu kuulnud ka sellest, et kui inimene siis pöördub tagasi oma tööpaika, et minule pöördesse ministeeriumisse tagasi absoluutselt ma ei kogenud seda, et keegi oleks kuidagi teisiti minusse suhtunud või, või kaarega minust mööda läinud vastupidi, eks ole. Et hästi suur rõõm oli minul neid näha ja nendel mind näha, et aga ju see on ka reaalsused teinekord sest Tigma nagu veelgi nagu suureneb, et ka isegi pärast, kui sa lähed tööle tagasi, nii et see on nagu täiesti põhjendamatu, nii et kindlasti haiged paranevad palju kiiremini, kui nendega ikkagi sidet pidada. Kuidas suhtuda iseendasse siis, kui ollakse just nimelt saanud selle nakkuse ja on teada ka, et, et see on näiteks mõnele pereliikmele või, või tuttavale edasi antud, et kas see süükoorem võib-olla ka ju üsna ränk. Nojah, see on ka tõsi, et ma kujutan ette, et kui No me paraku ma just täna hommiku kuulsin ühest ühest juhusest, kus siis inimene tegelikult teadis, et ta on, on positiivne ja ta külastas ühte hooldekodu. Et see tõesti on selline selline nagu. Jah, ikkagi need peeglid kuritegelik, aga noh, nii nagu minugi puhul, eks ole. Et ma kuidagi ei saa kindlasti midagi ette ikka sellel inimesel, eks ole, kelle käest mina selle sain, sest enamalt juhud nagu ma ka ütlesin, et et see nakkus edasiandmine ikkagi toimub toimumine sümptomite ilmumist ja seal on ka nagu tähelepanu juhitud, et see ongi nagu seal haiguse kõige suurem kurikavalus, et see vaenlane on nagu, eks ole meie hulgas ja ma ei tea, et, et kes see on, et me oskaksime ennast sellest hoida. Et silma lihtsalt nagu võib-olla küll kokkuvõtvalt ütleksin, et et valdavalt siis tõesti enamal juhul ma ütleksin täiesti enamal enamal juhul see ikkagi juhtub niimoodi, et me seda ei tea ja siin ma usun, et me ei pea ka mingisuguseid suuri hingepiinu kandma. Vaimulikud külastavad väga palju ka hoolekandeasutusi, haiglaid, et kas seal kehtivad päris oma erijuhised vaimulikele, kes, kes külastavad siis neid asutusi? Jah, see on üks, ma ütleksin, praeguse ajahetke kõige keerulisem teema sest on ju täiesti arusaadav, et mitte ükski haigla juht, mitte ükski hooldekodu juhataja Meil on täna me räägime 200-st hooldekodust, ei taha, et kurinakkus, siis tuleb hooldekodusse sisse ja kui ta tuleb, siis on seal massiline nakatumine mitte ainult hoolealuste elanikele, vaid tegelikult ju ka nendele inimestele, kes seal töötavad, mis seal omakorda juhiks sellesse probleemi. Et ei ole inimesi, keda siis tööle saata, aga jällegi nagu samaaegselt on ju see inimeste kodus ei ole mingisugune kinnine asutusega kinnipidamispaik inimestel on oma emotsionaalsed vajadused ja kui ei ole juba kuid saadud, eks ole, ligi, kõige hullem on tegelikult see, et kui on väga raskesti haige ja hooldekodu elanikuga tegu või lausa suri, aga tegu. Et, et kuidas me nagu siis toimime ja tegelikult noh, need on need igapäevased küsimused, mis meil on ka sotsiaalministeeriumisse laua peal ja me üritame neid parimaid praktikaid välja mõelda. Kuidas siiski vältida viiruse edasikandmist hooldekodudes, aga teistpidi, et kuidas siiski neid inimesi pingeliselt toetada ja küll nad on hästi hea meel sellest, et need kaplanid hingehoidjad kes siis riikliku projekti raames, mis siis käivitas juba juunikuust Meie suurtemates hooldekodudes, kus on siis üle 100 inimese. Et kõik need kaplanid ja need siingi hoida tegelikult täna hooldekodudes ja hooldeasutustes töö, et see on muidugi nagu hästi tore. Aga samas on, ma ütlesin, et meil on rida hooldekodusid, kes täna on 100 protsendi, et suletud ja kuhu tegelikult ei pääseta ligipääse omaksed ligi, ei pääse ka vaimulikud ligi. Nii et see on tegelikult probleem, millega me tõsiselt tegelema ja, ja võib-olla ma kasutan ta nagu juhust ja tuletan meelde ka, kui võib-olla hooldekodude töötajaid võimine, juhataja seda saadet kuulab. Et meil on olemas ka hingehoiutelefon 116 üks-kaks-kolmsada 16 üksnes Holm ja meie teadmise põhjal, see on olnud ka nagu väga heaks vahendiks ja võimaluseks kuidagi seda üksindust ja ja üksildust hoolekoduelanikel kuidagi nagu hajutada, sest noh, telefoni saab ikka ja jälle inimeseni viia ka veelkord, et see on, see on tõsine, tõsine probleem, et kuidas ühtegi hooldekodudes oleks tagatud siis see, et nakkus ei leviks ja samaaegselt, et siis ka ikkagi inimese hinged saaksid hoitud. Ega jõulude kohta praegu midagi teada ei ole, et kuidas need jumalateenistused, kõige rahvarohkemad teenistused saab ära pidada või kas, kas saab neid üldse korraldada? Me oleme jõuludest palju mõelnud ja nii nagu ma ise ka olen päris mitmes seoses avalikult välja öelnud, et et ka vaatamata nendele kirukatel aegadele piirangutele jõulud ära ei jää ja kristlus ei jää sündimata, ta kindlasti sünnib vigast südames ja igas kodus ja igas peres, kus ruumi on. Aga kindlasti see väline vorm on, on nagu teine ja, ja me oleme sessioosses kolmele asjale praegu mõelnud esiteks siis sellele, et tõepoolest kui siis olukord noh, peaks viirus kujunema. Me siiani loodame ja palvetame, et kujuneks, et, et kõik see teine laine katkes taanduma, aga kui peaks olema, et me ei saa enam tulla jumalateenistuse kokku ka jõulude ajal ja, või vähemalt püüame siis kirikuhooned hoida lahti. Veel mõni inimene, on, see oleks suhtlemas vaimulik kuusekene, jõuluvalgus jõulumuusika, teisena, mida me ka juba nõmmel näiteks paljudes teistes kogudustes juba on nagu ettevalmistusi tehtud, et kui nüüd ikkagi on võimalus tulla kirikutesse kokku, aga loomulikult niimoodi väga piiratud arvul võib-olla veelgi piiratumad arvul, kui see on täna. Et siis me peame rida jumalateenistusi ja me registreerime inimesele ette ära, et nõmme rahus näiteks meil on praegu kavas viis jumalateenistust pidada ja meie saali mahutavus seisva kirikusaali hoone mahutavus, praeguste regulatsioonide järgi on 125 inimest umbes 700 inimest. Me tabatud jõuluõhtul ka seniseid kolmel teenistusel nii-öelda osa võtnud. Et, et me hajutame ka inimesi ja kolmas mõte, mis minu meelest on, mis ei ole nagu üldse nagu paha mõte, mis on neis nagu juba kuju võtmas. Et me võime teha ka vabaõhu jumalateenistusi muidugi linna koguduste jaoks või ka inimeste jaoks, siis me praegu soojade kirikutega harjunud. Kindlasti on see väljakutse, aga üks hea kolleeg mulle maakogudesse ütles, et siin ei olegi vahet, et kas olla väljas või sees, et temperatuur on sama. Ja kui me mõtleme, et võib-olla tuleb ilusat jõululund natukene ja Jaan seal ehitud puud, kirikuaed, eks ole, noh, eks siin tuleb vaadata neid kohti võimaluse pidada. Aga see võib-olla on veel kuidagi eriliselt kaunis ja ilus ja nõmmel meil on näiteks juba kokku lepitud, et siis koostöös kohaliku omavalitsusega üks jõulujumalateenistustest jõuluõhtu jumalateenistus on meil kell neli Vabaduse pargis mille oleme juba ära deklareerinud ja, ja mida siis ka sotsiaalmeedias kantakse üle. Nii et ma usun, et neid võimalusi on ja tahaks muidugi julgustada tõesti igat inimest ja ka igat kiriku töötegijate, et vaatamata nende väga rasketele oludele et Me ei pea nagu meelde heitma, kus on tahe ja armastus, et armastus on leidlik, et me leiame neid teid ja viise kindlasti. Kuidas kristlus oma rõõmu, rahu ja valgusele tuleb ja, ja seda me tõesti praegusel ajal ju tegelikult vajame väga-väga eriti veel. Aitäh Eesti Evangeelse Luterliku kiriku assessor Nõmme Rahu koguduse õpetaja ja sotsiaalministeeriumi peakaplan Ove Sander. Kirikuelu saates oleme tutvustanud mitmesuguseid usuliikumisi mitmeid kristlikke usuliikumisi aga Eestis tegutseb ka neide, mida siis nimetatakse osade poolt Kristlikeks, aga, aga kõik kristlikud kogukonnad ka ei tunnusta. Ja, ja üks nendest on siis mormoonide usuliikumine. Meil on stuudios Ringo ringvee, kes on kirikuloolane, tervist, tervist. Hormoonidele on ka veel teine nimetus. Ja viimse aja pühad sellepärast et kirikunimeks Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse kirik ja kui sealt lähtuda, siis üldiselt just eriti paslik küsida, kas tegemist on kristlastega või, või ei ole kristlastega. Sellepärast et kui me räägime jah, Jeesuse Kristuse kirikust, siis niisama lihtne see vastus ongi ja kui Eestis inimene tahab otsida informatsiooni mormoonide või Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse kiriku kohta, siis veebileht on väga lihtne. Jeesuse Kristuse kirik, poee. Miks neid ei ole nii-öelda kaasatud või miks neid ikkagi peetakse kuidagimoodi väljapoole seda ringi jäävat? Üks põhjus on ilmselt see, et lisaks siis nii-öelda tavakristlikule ilmutusel on siis veel lisailmutus, et me räägime hormooni raamatust, mille leidis kiuses Smit 19. sajandi alguses Ameerika Ühendriikides, et see on tõenäoliselt see moment, mis teda teeb veidikene teistsuguseks võrreldes võib-olla nii-öelda tavakristlike kirikutega. Aga teisest küljest, kui vaadata, siis mormooni kiriku puhul tegemist on ka sellise, nii nagu on öeldud, et tegemist on liikumisega või usuorganisatsiooniga, kus on olnud eesmärgiks taastada muistne kord ehk minna nii-öelda tagasi juurte juurde. Aga tagasi juurte juurde minek alati on paljudele teistele probleemiks, sellepärast et teised ei taha sinna juurte juurde tagasi minna, vähemalt mitte sellel moel. Millised on õpetuslikud erinevus, et kui me räägime siis hormoonidest ja peavoolu kristlikest kirikutest? Üks, võib-olla kõige tuntum selline eripära on see, et noh, ühest küljest me ju teame seda, et kõik kristlikud kirikud ei usu kolmainu jumalasse ja formooni kirik on üks sellistest, et usutakse, et jumal, isa jumal, poeg jumala püha vaim kolm erinevat isikut, mitte siis kokkuvõttes üks jumal, et see on kindlasti üks selline eripära. Ja võib-olla veel üks selline eripära, millega ka meedia tähelepanuga Eestis on aega Alt pälvitud on niinimetatud surnute kasuks ristimine, ehk siis lahkunute nii-öelda tagantjärele kas ma seda ütleks, rituaal, mida tehakse nende inimeste jaoks, kes on siis lahkunud enne meid. Aga jällegi see ei ole ainult, et siis Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse kiriku eripära, et seda on ka mõnedes muudes väiksemates kirikutes ja sellel omakorda on piibellik taust. Sellepärast et seal viidatakse või selle praktika puhul viidatakse apostel Pauluse esimesele kirjale korintlastele kus viieteistkümnendas peatükis apostel Paulus kirjutab, mida teeksid muidu need, keda surnute eest ristitakse, kui surnud üldse üles äratada. Milleks nad lasevad ennast ristida surnute eest, et selline praktika ilmselt on olnud ka varases kirikus. Sellepärast, et kui me tegelikult kristlust vaatame, siis kristlase esimesed sajandid on ju tegelikult üks väga kirju periood, kus on olnud väga erinevaid, väga erinevaid praktikaid. Et need on ilmselt kaks sellist eripära ja kindlasti üks veel selline spetsiifiline nähtus on see, et marmooni kirikul on siis oma spetsiifiline pühakiri ehk normanni raamat, mille nende prohvet seoses siis jumala ilmutuse kaudu mäe seest leidis. Ja väidetavalt see raamat oli kuldplaatidel ja kaasas olid ka Liisud, mille abil siis seoses mitt selle reformeeritud egiptuse keelest inglise keelde kirjutas. Pärast seda, kui see oli kirja pandud või ära tõlgitud siis need kuldplaadid võeti tagasi taevasse ja, ja sinna nad jäid. Ja võib-olla veel, millega tähelepanu on pälvitud, on see, et vähemalt varajases morboni kiriku ajaloos oli levinud mitmikabielu siis ühel mehel võis olla mitu naist. See praktika kiriku poolt ametliku kiriku poolt 19. sajandi lõpus küll nagu lõpetatud aga tänase päevani me leiame nii-öelda äärealadel siis kas fundamentalistliku vana hormoone, kus see praktika kuni tänase päevani siis olemas on ja jällegi, miks seda tehakse. See on nii-öelda tagasiminek piibelikes aegadesse, kui me räägime patriarhidest, füüsrael, rahva patriarhitest ja nii edasi, et oli ja mitmeid mitmeid naisi, mitte ainult üks, et need on sellised võib-olla kõige silmatorkavamad eripärad ja tihtipeale komme hormoonidest räägitakse öeldaksegi, et nad on ju mitmenaisepidajad, siis kirik taas seletab, et ei. Me alguses alguses see oli nii, aga 19. sajandi lõpus muudeti ja kuidas sellised muudatused võimalikud on. Põhjus on mingis mõttes nagu lihtne, sellepärast et viin saab Pühade Jeesuse Kristuse kirikus usutakse prohvetlikku jätkumist. Ehk teisisõnu kiriku president on elav prohvet, kellele siis jumala ilmutusi anda. Seeläbi siis võib ka kiriku õpetus muutuda, ajas. Kas marmooni kirik on maailmas kasvav? Ja kuidas Eestis loodud liikmeskonnaga öeldakse jah, et ta on kasvav, tõsi on ka muidugi see, et eks iga kirik ütleb, et nad on kasvav, et selles selles iseenesest ei ole midagi midagi imekspandavat. Tõenäoliselt on kasvav ja kui me räägime siin Lõuna-Ameerikast või kui me räägime Aafrikast, siis seal ennekõike see on ka kirik, mille kese asub Ameerika Ühendriikides, Salt Lake City on selle kirik. Võiks öelda, et pealinn Uta osariigis asub Salt Lake City. Et see on selle kiriku jaoks sama oluline koht kui võib-olla mõne teise kiriku jaoks Jeruusalemm või näiteks Rooma, et see on nii-öelda selle usu usukese. Kuidas selle kirikuga Eestis on. Kirik ise on öelnud, et neil on kuskil tuhatkond inimest, samal ajal kui me vaatame rahvaloendus, siis me räägime siin mõnest 100-st tähendab, et siin tuleb nii-öelda ametlike numbrite ja inimeste inimeste enda vastuste vahelise vahe sisse. Kas ta on väga kiiresti leviv Eesti kontekstis pandeemia ajal Me misjonäre ei näe, aga varasemalt ennem seda selle kiriku üks eripära on see, et eeldatakse täiskasvanuks saavad eelkõige mehed, siis käivad kaks aastat misseni väljal, ehk teisisõnu lähevad kodust ära on missioneerimas kas siis mõnes välisriigis või siis oma kodust kaugel ja, ja, ja sedakaudu see õpetus siis ka levib naiste puhul, see on soovituslik, aga meeste puhul selleks, et saada kirik ametitesse, siis eeldatakse, et inimene on selle misjonitöö ära teinud. Et see on selline. Me võime ka öelda, et mingis mõttes nagu täisealiseks saamise rituaal. Et mees läheb ema kodust välja ja hakkab iseseisvalt elama. Ja selle puhul tuleb kindlasti ka nagu tähelepanu pöörata sellele, et kui me räägime välisriikides näiteks Ameerika ühendriikidest tulevatest missionäridest, kes Eestisse tulevad, siis nad saavad ennem nii-öelda keeleõpe et nad üleüldiselt oskavad eesti keelt ja minu jaoks ma olen kord olnud nende väljaõppekeskuses, nende eesti keele õpetamise metoodika või keeleõppemetoodikaga muljetavaldavad. Et seal suhteliselt kiiresti väga intensiivselt saadakse nii-öelda keelealused kätte. Võistkonda vaadata siis nagu väga viljakas, mis Eesti tingimustes ei ole olnud. Noh, Eesti puhul on see üldse üks eripära, et ma olen seda alati öelnud, et Eestis on väga lihtne usuliikumist asutada. Palju keerulisem on järgijaid leida ja neid järgijaid hoida, et siin on ju, kui me vaatame nii-öelda eesti sellist usuelu kas või 90.-te aastate alguses, kui palju siia tuli erinevaid usuliikumisi, osad nendest on lihtsalt hääbunud liikmeskonna kadumise tõttu, sellepärast et liikmeskond lihtsalt on kuidagi nagu ära hajunud. Selles suhtes mormooni kiriku puhul võib öelda, et nad on püsinud, et nad 90.-te aastate alguses samamoodi tulid ja eksisteerivad siiamaani. Ja me ei räägi siin ainult ju Tallinnast, me räägime siin ka Ida-Virus, Tartust, Pärnust, et need on olnud need sellised neli piirkonda ja siin tulevad ka sellised momendid sisse, et et kui me vaatame mormooni kirikut, siis on teatud rituaali, mida on võimalik läbi viia ainult templites, aga Eestil Eesti jaoks kõige lähem tempel minu teada asub praegu Espoos. Ehk siis Soomes, vaid siin on ka selliseid nagu tehnilisi momente. Teisest küljest templit ei hakata ehitama ilmselt ennem kui on nagu piisav hulk inimesi. Et ja kui küsida, mida seal templis siis, kui mis rituaale läbi võib viia, siis tõenäoliselt üks selline kõige tundma, Tom jällegi on niinimetatud taevased abielud ehk siis sõlmitakse taevane abielu ja see tähendab seda, et peale surma siis abielupaarid saavad kokku teispoolsuses. Et seda me jällegi nii-öelda peavoolu kirikutes mulle tundub, et eriti ei kohta. Me rääkisime siis Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse ehk marmooni kirikust. Aitäh, Ringo ringvee kirikuloolane, aitäh. Enne saate lõppu tutvustab tänapäevase kristliku muusikahuviline Hannes Hermaküla kristlikku lauljat Schila Wolfi. Šoti muusika täht Chila Wolf oli kaheksakümnendatel üks suurimaid staare kristliku popmuusikaareenil. Ta sai tuntuks pungija New Wave momente esindajana. Tema muusikas segunesid need kaks stiil edukalt ja seetõttu jõudis palju laiema kuulajaskonnani. Kuid andekas laulja ei tegutse üksnes muusika alal, vaid on ka väljapaistev kõneleja, kirjanik ja TV. Persoon. Sheila sündis 1957. aastal Šotimaal partistide peres. Ta omandas hariduse klassikalise muusika alal ja õppis hiljem Londonis ooperilaulu. 1979. aastal lõpetas ta Londoni piiblikolledži ja temast sai evangelist organisatsioonis noored Kristusele või juust Frograyst. 1981 alustas oma soolokarjääri. Tema toonane muusika lähtus sellest, mis oli parasjagu poppi Inglismaal ja ta esines kõikjal koos Clif Richardiga, kes oli ka ühe tema albumi Urof laam produtsent. Kaheksakümnendatel tegi ta koostööd ka paljude tuntud nimedega kristlikul areenil. Sheila Wolfe'i edukas muusikukarjäär võttis uue pöörde, kui temast sai kristliku telesaate Seven Hanrit klaav juht koos pätt Robert soniga. Kui algselt peeti sedasama imelikuks kuulsast noorest popstaarist sai äkki vanamoelist vestlussaatejuht koos vanema konservatiivsete vaadetega härraga siis just tänu sellele sammule muutus Seven Harryt klubi vestlussaade huvitavamaks ja võitis paljude noorte inimeste südamed. Muideks, seesama härra kandideeris ka 1988. aastal Ameerika presidendiks. Samal ajal jätkas Sheila Volš muusika tegemist. Kui tema esimesed albumid olid punk rock stiilis, siis sel perioodil, kui vestlussaadet juhtis, kirjutas ta rohkem ülistuslaule vaimulikke hümne. 1991. aastal ilmunud plaadil Fothaaemm laitis, laulab ta koos kantristaari vastafia Maikel English ega. 1992. aastal diagnoositi šilowoosil depressioon ja ta ravisenud psühhiaatrihaiglas. Hiljem kirjutas ta oma võitlusest autobiograafilises raamatus ausalt. Sel perioodil lagunes tema abielu. Tema kaasaks oli aastaid kristliku muusikaprodutsent Norman, mille naine tõmbus kõrval avalikust elust. Ta lahkus Seven Henrik laabist, läks õppima teoloogiat. Ta ühines organisatsiooniga, Vimin feita ja kõneles sageli nende konverentsidele. Pärast seitsmeaastast muusikalist pausi avaldas ta 1998. ja 2000. aastal albumid Haup ja bluuvorz. Mõlemal albumil oli tunda tugevat keldi muusika mõju praegu ära Sheila oma abikaasa ja pojaga Texases. Oma internetilehel nimetab ta ennast esmalt emaks, abikaasaks ja siis, kui aega üle jääb, olen ka kirjanik, saatejuht ja piibliõpetaja. Sheila Osson ka muideks edukas kirjanik. Lisaks oma autobiograafiale on ta kirjutanud mitmeid kristlikke raamatuid ja lasteraamatuid. Tema teoseid on müüdud üle viie miljoni. Nii tema viimane raamat kui ka album broiv haa Tueshib, ilmusid käesoleval aastal. Lisaks on ta nõutud kõneleja üle kogu Ameerika. Justkui sellest kõigest veel ei piisaks Anžilavoshi enese sõnul tema lemmiktegevuseks toita näljaseid üle kogu maailma tehes seda läbi organisatsiooni. Liftid ei, selle organisatsiooni eesmärgiks paljude muude asjade hulgas on anda meditsiinilist abi, tuua inimesteni vett, päästa tüdrukuid ning poisse tööorjusest tänase laulu Malisema tema neljandalt albumilt Portšuet ehk portree, mis ilmus 1984. aastal. Laulu nimeks Graya Kindeeerr ehk võit, tõhus või taeva alustas. Ta laulab sellest, kuidas inimene ilma jumalata on üsna lootusetu. Laulusõnad võiksid kõlada umbes niimoodi häbistada oleme langetanud oma pead seetõttu, mida oleme teinud. Mida me uskunud, oleme vaid mänge mänginud tõega, mis meile tasuta anti. Me kaugeneme valgusest ja laseme oma mõistuse hävitada selle, mida süda peab. Eks me oleme kuningapojad, kuningate kuningapojad. Jeesus, ma igatsen aega, kui sinu kuningriik katab selle maa. Selles pimeduses on säde läitnud. Tulen südames Sheila Wolf ja rajalt kindel Aitäh Hannes Hermakülale selleks korraks kirikuelu saade lõpetab. Mina olen saatejuht Meelis Süld kuulmiseni taas järgmisel pühapäeval õhtul kell seitse ja viis minutit. Et kui jumal lubab ja me elame rahulikku advendiaja jätku.