Tere tulemast kuulama jumalata maailma Joel Luhamets ette ei kujutanud aga enne usulist pöörelda, nagu ta seda nimetab jõudistatudeerida elektriasjandust. Noorte kristlaste koos viibimiselt. Algas tutvus Tiinaga, kellest sai piiskop luhametsa abikaasa ja kolme lapse ema. Aga hea abikaasa ja vagad. Lapsed on jumala õnnistus. Samas tunnistab Joel, et inimloomus on erinevad ja inimesi tuleks võtta nii, nagu nad on. Kindlat retsepti või õpikutarkust ta laste kasvatamisel kasutanud ei ole. Ise pärit Antslast on edasine elu suuresti kiriku töö sõltuvalt pillutanud Joel Luhametsa ja tema perekonna ühest Eesti paigast teise. Seetõttu tuleb tänases saates juttu ka juurte alla kasvatamise võimalikkusest. Isaga meenutab kooskasvamise lugusid vanuselt keskmine laps, tütar Katrin Burman, kes õppis meditsiini ja töötab perearstina, küsib Sten Teppan. Head kuulamist. Tere tulemast vikerraadiosse, Joel. Tere, tere. Ja tütar Katrin on kaasas näha, aitäh tulemast. Tere. Katrinil on õde ja vend. Kus nad on, kes nad on ja millega nad tegelevad? Mul on kolm last. Cristiano, kõige vanem ja tema on praegu Tartus ja minu alam ja minu ülem. Ta on Tartu Pauluse koguduse õpetaja. Mina olen nüüd, kel koguduse õpetajana vaid õpetaja abiline aga piiskopina ole nii, et mina, tema ülem ja tema peab siis seda tööd, mis on Tartu Paulson kirikus. Katrin räägib võib-olla iseendast, on arst Tartus perearst ja evalise kõige noorem, tema on õppinud sotsiaaltööd, aga ta on tegelenud väga laialt ühiskondlikud töödega ja maailmas palju ringi käinud ja nii Šveitsis kui Kolumbias ja, ja Prantsusmaal ja Belgias teinud töid, aga vahepeal olnud ka poliitilise erakonnas, teinud tööd kaasa, et tema ampluaa on väga lai. Joel, ma kujutan ette, et mees teie ametis on eriti uhke ja tänulik selle üle, et poeg on asjad niimoodi üle võtnud või üle võtmas ja kõnnib sõna otseses mõttes teie jälgedes. Kas see on tegelikult üldse oluline teie puhul, kui ta enda sisse vaadata? Ma arvan, et see on minu kui isa jaoks praegu kõige suurem tunnustus, kui poeg tuleb sama tööd tegema ja samades jälgedes astub. See on otsene, nagu hinnang, poja hinnang isa elule. Ma ei tea, kui te vaatate ajas tagasi ja võrdlete seda suhet enda ning oma isa vahel, siis kas see on sama, kas te kunagi rääkisite, kas see oli isale moment, mis andis põhjuse uhke ja tänulik olla? Mu vanemad tundsid selle üle väga palju rõõmu aga mu vanemad nagu võib-olla nad ei uskunud, et ma tulen selle töö peale. Nad olid küll, ma julgen ütelda, täis päevaga vabatahtliku töö tegijaid, kus pühendasid kirikutööle rohkem aega kui millegi muu peale, aga nad ei saanud kunagi palka, kui kunagi isa kirikust. Kui veel riigipensioni ei olnud. Ja kirik maksis kiriku töötegijatele pensionist täitsa meil elus nii palju raha saanud kirikust kui praegu. Aga see oli väga tühine raha, mis ta, mis tol korral kirik maksis. Loomulikult, see oli vanemate jaoks erakordselt tähtis ja nad olid uhked selle üle. Aga see, et nad ei uskunud, nagu te ütlesite on siis viide sellele, et te läksite elektriasjandust õppima ja olite hoopis mõistamate asjadega. Jah, see, kui mina õppima läksin, see oli küllaltki keeruline aeg. Mina läksin ülikooli, 1971 70 lõpetasin keskkooli. Ega tol korral tuli noori vaimulikke tööle väga vähe. Minu ema ise andis mulle nõu, talle meeldis, et ma võiksin metsandust õppida. Isa otseselt mulle ei suunanud midagi. Aga minust sai siis elektriinsener. Väiksed asjaolud lihtsalt see, et mul olid nagu reaalained, olid tol korral kõige paremat. Ja seal oli mul kõige kindlam nagu ülikooli sisse pääseda. Aga juba ülikooli poole peal oli mul küpsesse soov, et tahan hakata teoloogiat tema. Muidugi ma sellest kirjutasin vanematele ja need kirjadki on mul alles. Mida me omavahel siis rääkisime? Nende aegade juurde me tuleme täna veel selle vestluse käigus kindlasti tagasi. Aga vahepeal pilk Katrinile. Teie olete arst, kas see on niisugune unistus, mis sai alguse kusagil kauges lapsepõlves või siin on ka mingi juhuste rida, et et see just niimoodi välja kukkus? Ega täpselt öelda ei oska, sest kuigi mulle emapoolsed vanavanemad olid mõlemad arstid, siis me elasime nii kaugel, et ma neid kui arst tegelikult ei teadnud sellest tööst. Aga mulle hakkas meeldima bioloogia, eriti üheksandas klassis, kui õpetati inimese anatoomiat, füsioloogiat. Et see oli mul selline väga selge lemmikaine ja siis läksin juba loodusklassi ja see selgus arstiks saada. Mul endal tuli 12. klassi sügisel koos selgusega, et perearstiks. Seda mõtet olid käinud välja mitmed teised tegelikult ema võib-olla ei saanud, ma ei mäleta, täpselt, oli mu sõpradest oli kindlasti paar, kes seda pakkusid, aga minul endal oli selline hirm, et see on liiga keeruline ja võib olla toonased arsti hambaarstitudengid, keda ma teadsin. Kirjeldasid, et see on kohutavalt raske, aga no ma arvan, et see tegelikult oli lihtsalt, neil oli uhke rääkida, kui rasket ta nii raske ei olegi, võib-olla arstitudengid ise räägivad. Seesama gümnaasiumi lõpp, kuidas te mäletate neid aegu, kui te mainisite, et nii, ema kui isa poolt võis see arsti jutt kuidagi nii-öelda radarist tulla ehk päevakorda siis kas oli ka muid jutte sinna kõrvale, et oli see väga teie pere moodi arutada, kuhu suunas üks või teine laps läheb ja kui palju pidasid vanemad vajalikuks sellesse sekkuda või või siis nõu anda, suunata? Ma arvan, et me oleme arutanud üsna palju, et eriti pigem just see vanus ka, kus me olime põhikooli lõpuklassid, et võib-olla sellest vanusest alates rohkem. Ja eks ma sain aru, et, et ema-isa tahaks mind, et arsti, aga nad ei surunud peale seda, et, et aga jah, minus endas oli see selline, see hirm, tõrge 11. klassi kevadel ma olin veel veendunud, et, et seda ma ei lähe õppima ja siis, kui 11. klassi kevadel olid ülikoolis avatud uste päevad siis kuna ma tahtsin siiski näha seda lahkamist, siis ma mõtlen, et ma nüüd kasutan seda võimalust, et võib-olla kaheteistkümnendas klassis siis mul pole enam aega vaadata ringi. Lahkamine siis sõna otseses mõttes. Jah, mida anatoomikumis arstitudengid õppe raames teevad, see on teatud mõttes proovikivisid Soometi volikul või siis ma lihtsalt olin natuke huvi, aga ma arvasin, et ma ei lähe arstid temaga siis sügisel, asjad muutusid. Võrrelge ennast palun venna ja õega kui sarnased erinevate isiksustena ja inimestena teie enda pilgu läbi olete. Kui lähedalt vaadata, siis tundub, et ikka väga erinevad, aga aga seob jälle selline ühine kasvamine ja kindlasti maailmavaade ja usk ja muusika ja nii edasi. Me oleme kõiki aktiivselt osalenud ka kirikuelus. On olnud selliseid suhtlemise asju, et me oleme olnud hea kaaslastega, oleme, oleme teinud midagi, et selline võib-olla töö inimestega küll seoks. Aga kui me vaatame lähedalt ja neid erinevusi püüame tabada, siis mis teile endale pähe tuleb, mis on silma torganud? Iseloomud on väga erinevad, mul vend on hästi selline, kes ma arvan, et tema kõige parema töövõimega ja ma arvan ka, et kõige lahtisem peaga mulle tundub ja et ta jõuab ajaga kõige rohkem. Minu õde on võib-olla selline ulja kuidagi vabama mõttelennuga on julgenud väga eri asju teha. Ma arvan, et mind ka võib-olla on toetanud seega lihtsalt selline kohusetunne, et kui ma oleks olnud väga võibolla siuke kooli ajal viili ja siis ma siis ma ei oskaks päris hästi, et asjad lihtsalt selline kohusetunne ära teha on natuke elu lihtsamaks teinud. Kuidas isale sedasama äsja kuuldut kirjeldus või võrdlused tunduvad? Ei, väga õiged, aga nende erialavalikute puhul, et on küll, et ei ju, lapsed oli enam-vähem järjestikku ja no praktiliselt kõik õhtusöögid olid sellised arutelud ja teemat, kuhu võiks minna. Ma arvan, et meil oli emaga mõlimatel see, me hindasime väga arstiametit ja ma hindan praegu praeguseni arste ja arstiametit väga kõrgelt ja minu enda soov oli ka tegelikult saada arstiks. See oli üksainus soovi, mis mul kunagi oli ja ma oleks tahtnud spordiarstiks saada. Aga sel aastal, kui ma ülikooli läksin, siis võeti vastu ainult venekeelne venekeelsesse rühma avati venekeelne rühm ja minu vene keel Antsla poisina, kus oli üks Petra, elas, kes rääkis puu eesti keelt, aga teised rääkisid kõik puhast eesti keelt. Rohkem vene keelt seal ei kuulnud. Mul vene keel oli väga keeruline ja sellepärast jäi see asi. Aga kuidas te oskasite spordiarstiks tahta? Tol korral oli spordiarstidel ka küllaltki kõvad, nii nagu kehakultuuri teaduskonda sisseastumisel kõvad kehalised katsed ja ma oleksin nendega kõigiga hakkama saanud. Päris arst tundus minu jaoks natuke üle jõu käivad, aga ma mõtlesin, et spordiarst on, see on minu jaoks sobiv. Aga Katrini siis ma nägin kõiki arsti jaoks nagu sobivaid asju, ta on väga töökas. Ta on väga, ei julge, väga kohusetundlik. Mina arvasin, et kui ka Katrin selle asja valib, et siis tal tuleb see hästi välja. Aga teil on peas ikkagi mõned hallid juuksed, küllap te olete ise peeglist ka märganud, aga vaevalt, et mu avaldus siin praegu kuidagi üllatusena tuleb. Kui ma tohin niimoodi küsida, Joel, siis mitu halli karva, mitu halli juuksekarva on seotud lastega. Eks lastel on ikkagi oma elu muret ka ja nendel elan kaasa, aga laste enda pärast ei ole mul mitte ühte halli karva. Mul ei ole kunagi laste pärast muret. Tulnud sinna, et oleme ka veel varsti tagasi, aga läheme teie lapsepõlve. Kui te mõtlete niisugusele kohale nagu Antsla ja ümbrus seal siis missugused esimesed mälupildid silme ees jooksma hakkavad? No ma olen seda ütelnud, et kas kummaline inimese mälu? Ma arvan, et ma mäletan Stalini surma, ma olin siis täpselt üheaastane. Aga ma ei usu, et seda teisenenud, rääkinud ma mäletan, mis, milline valgus oli toas. Ma mäletan seda õhkkonda, mis valitses siis, kui tuli Stalini surmasõnum. Nii et ma arvan, et üheaastane võib juba midagi ei mäleta. Tähendab, see on küllaltki omapärane, esimene mälestus. Ma arvan, et seal ei Jaga veel minu vanemad elasid ühes üürikorteris ja seal all oli palvemaja, isa oli palvemajas, jutlustaja, ema tegeles seal igasuguse muusikatööga. Esimesed neli aastat elasin seal. Mäletan ka, kui ükskord koer hammustas ema suhkruvett andis aga muud väiksed asjad. Elu oli väga turvaline. Mina muresid ei tundnud ja teadnud. Ma tean küll, et mu õde ei taha riisi suppi süüa ja sellega oli lõbus. Aga need olid kõik sellised ühised, siis hakkasid ema ja isa maja tema sissemaja ehitamisega kaasas, käisid omad omad, lõbusad seigad. Ja siis olid kooli, tulid juba koolikaaslased ja sõbrad, mul olid väga head sõbrad ja, ja tänavapoisid olid kõik väga kokkuhoidvad ja ja kuna mina juhtusin olema tänava poiste hulgas kõige pisem, siis minu eest hoolitseti kõige rohkem. Mul on lapsepõlvest ka väga ilusad mälestused. Kuidas teie oma õega klappisite? Õde oli minust viis aastat vanem. Nii et me saime küll hästi läbi, aga mind peeti ikka lapseks, et ega mind ikka päris päris alati kampa kaasa ei võetud. Mul nagu õega väga palju sellist kooskasvamist ei olnud. Me kasvasime ikka eraldi. Muide, mida sel ajal tehti, mis need siis olid viiekümnendat aastat, mis lastele siis pinget pakkus, niisuguses kohas nagu Antsla. Sõda mängiti, meil olid Antslas oli raudtee ja siis olid siit portraudtee sealt pat raudteepoisid, siis aeg-ajalt käis sõda, selleks oli vaja ettevalmistusi teha ja kõik kaevikuid teha ja relvasid korjate. Ja siis olid suusatamised ja siis olid. Siis olid igasugused misserdamised, rakulkad ja, ja, ja vibud ja igasugused mänguasjad, enamus mänguasju tehti siis ise, poisid tegid ise suuremad, tegid väiksematele ja sellega tegelikult IGA PÄEV. Te olite siis kuidas öeldakse tänapäeval sotsiaalne tegelane või? Ma ma ei oska seda ainult hinnata, seda sest olgu küll, et ema-isa oleks tahtnud, et ma kodus on, poiss peab ikka tööd tegema ja õigel ajal pidi ikka koju tulema ja põhilised pahandused olid sellega, et see kellaaeg ikka läks, nihkus üle. Kuna mul kodus proua otseselt ei olnud, õde oli minust vanem, siis kui aga võimalus oli, siis olin sõprade juures, pigem siis mitte ise kodus nokitseja vaikselt omaette ja ei olnud tol korral selliseid arvuteid ei olnud ja kodus oli ikkagi tegid tööd tulid puid saagida või loomale toitu, karjas käisime palju, see oli üks suur tegevus, üks lehm, aga seal ümbruskonnas oli palju poisse, kellel oli üks lehm, siis me läksime kõik karja, igaüks oma lehmaga lehmad pandi kusagile keti ja siis postitasid jõe äärde kala püüdma, lõket tegema ja onni ehitama. Et need olid sellised. Tegevused kõlab nagu tõsine töötegemine just. Rääkige oma vanematest just loomuse mõttes, keda üks või teine, mis rollis endast kodus kujutas. No isa oli rohkem sellel range poole ja isa tuli ikka karta. Aga ema oli, oli see armupool, kelle juurde võis tulla ja alati hellalt vastu võttis. Ema oli suure südamega. Kodus oli alati eriti hea olla. Ja isaga käisin palju kaasas. Isa oli jutlustaja ja oli ka selle organisti orelimängija. Erinevates paikades, kades. Erinevates kirikutes käis abistamas pilli mängimas. Mina sõitsin temaga kaasa, tol korral Moskvitš 401 oli enamuskordadesse, jäi lumme kinni, mina olin see välja ka ja niimoodi koos isaga tegime. Kõik see kõlab ju kenasti karjaskäimine ja kalapüüdmine. Aga kui lähedale te nii-öelda halvale teele sattumisel olite, kas selleks oli Antslas võimalusi kiusata? Tõsi, olukordi, kus inimesed avastavad elu ja panevad ennast proovile, kui ma niisugust juttu räägin, kas teil tekib sellega seoseid? Oli teil momente? Kahtlematult igasuguseid rumalusi poisid teevad aga minu vanemad olid avalikud usklikud inimesed. Üldiselt oli selline ikkagi ateistlik aeg, tol korral. Aga minu vanemad olid väga lugupeetud minu kooliõpetaja hulgast, need, kes sundisid mind pioneeriks minema. Aga nad austasid väga minu vanemaid ja selles suhtes ei tekkinud mul kunagi probleemi. Üks probleem tuli suur, see oli vist kas kolmandas või neljandas klassis oli meil kõva tatisõda. Ja õpetajad said peale, ei jää, kõik poisid viidi direktori kabinetti. Õpetaja ütles mulle, et Joel, sul ei ole vaja tulla, sinna nagunii sellest osa ei võtnud. Mul oli nii piinlik. Teiselt poolt oli jälle see minu jaoks selline nagu, kuna õpetajad nagu hindasid ja lugu pidasid, siis see andis nagu sellise nagu, nagu distsiplineeris, et pidin natuke parem olema, kui õpetajad arvasid, et ma olen parem tegelikult ma olen ikka poiss. Ehk siis kodust ta tuli kaasa niisugune või kodustega eeldus, et ega teie ju ometi. Just kuidas tati seda välja nägi. Kui niisama ei saanud, siis sai mingisuguse mingisuguse palgakese peale pandud ja läbi toru ja, ja kõiki neid ikka pihta saada, teineteisele üksteise pihta. Päris hoogne, ma ei ole kunagi oma silmaga midagi niisugust näinud. Kas juba siis, kas juba teie juures olite koolis siis liidrid, kes vedasid eest ja, ja ka nalja kasvaks? Seltskond oli üsnagi ühtlane, meil oli küll paar liidrit ei olnud, meil oli paar paar sellist hästi tugevat poissi, kes olid loomu poolest sellised. Maadluses ja kergejõustikus. Võistlustel võitsid. Ega nad kuidagi treeninud, aga maha postjana, nad olid lihtsalt tugevat tugevat poisid ja, aga nad olid ka heasüdamlik heasüdamlikud, kes nemad hoidsid natuke nagu distsipliini ja korda üle kohut tehti vähe, kuna paar sellist tugevat meest oli hulgas, kes oma jõudvaid kuritarvitanud, kes olid heatahtlikud ja see hoidis selles üldise õhkkonna väga hea. Te mainisite eelpool, et mõte minna spordiarstiks õppima oli seotud teie hea füüsilise vormiga ja kiitsitasin teisi maa poisse, kes lihtsalt olidki seetõttu juba tugevad ja sportlikud. Kas see käib teie enda kohta ka või teie tegite spetsiaalselt mingit konkreetset trenni? Palli mängides ei kogu aeg ja see mure, mis, mis oli, oli alati see, et kui ma palli mängimas tuli, siis ma pidin kusagil tunnikese põõsa taga magama. Ma olin näost tulipunane ja kui ma koju tuli, see ema ahetas, pojake, sa oled nüüd jälle endale liiga teinud. Siis ma viin ära jahtuma ja igimaha kuivatama ja näost natukene karmimaks tagasi minema, et ma julgesin kodumine, muidu oleks ema ema saanud sakutada, et mis sa jälle oled ennast ära tapnud ja korjana kurnanud. Et see oli nagu tavaline ja suusatamine käis alati. Tere hommikust õhtuni. Me ei teinud nagu sporti, aga me me lihtsalt mängisime. Tegelesime. Missugused teie kodus sanktsioonid olid, kui te sattusite ühte või teise olukorda intsidenti, kasvõi see eelpool kirjeldatu. Kas sellele kodus järgnes midagi? Ma olen küll paar-kolm korda isa käest. Vitsa vist saavad või? Rihma ma ei mäleta. Ühte korda mäletan, mille eest. Meil oli üks naaberkülas ja meil oli autoga toodud koorem liiva ja me istusime seal ja ma korraga võtsin lusikaga liiva, viskasin sellele tüdrukule, kui selleks silma ja nutuga läks mu emale-isale kaebama. Siis isa tuli ja andis mulle vitsa. Selle eest. Ma tean, et ma olen paar korda veel seal on, ma ei mäleta, mille eest midagi ikka tegin. Aga emotsioonide endal, sellega seoses võtsite need teenitud karistused mõistvalt vastu või tunne nagu trots või, või mitte, arusaamine ja vastuhakk. Midagi niisugust teie kodus ei olnud mõeldav, ma kujutan ette. Ei mingit trotsi küll kindlasti mitte. Aga hirm oli ikka ega vita valu ei mäleta, aga see see protseduur ise oli hirmus ja kohutav. Irw oli küll. Tulles selle juurde tagasi, et, et teilt kodustatud oodati justkui parem olemist ja eeskujulik olemist. Kas te sisimas püüdsite ka seda pingutasid selle nimel, kas teid kohustas seesama tunne, et, et ei saa endale lubada vanemate tõttu miskit? Ei mäleta seda, et see oleks nagu otseselt kohustanud, sest lapsepõlves tegutseda ikkagi suhteliselt spontaanselt. Üldiselt nagu ma mäletan, et mind peeti heaks lapseks, et minuga ei olnud väga palju muret ja sõnakuulelik ja ja tegi, mis kästi. Kas usk ja usuküsimused olid selged ja nii-öelda iseenesestmõistetavate teile juba lapsepõlvest saadik? Lapsepõlvest saadik ja koolikaaslastega ja muidu külapoistega. Kogu aeg üks vaidlemine, kas jumal on olemas või ei ole olemas, et see, see teema, mina olin ikkagi see usumees, kes kes kaitses kõiki usulisi seisukohti. See kaitsmine ei pruukinud üldse lihtne olla, nagu te mainisite, oli ikkagi ateistlik aeg. Muidugi oli, aga ma olen paljusid neid oma koolivendi nüüd ära ristini telleeritanud kellega me tol korral vaidlesime? Aga siis laste vahel sa arusaamatuste tekitanud? Ei, mingisuguses pinget ei ei tekitanud ja sõprust ei rikkunud. Aga vaidlusi oli palju. Minu jaoks jumala olemasolu oli, on olnud kõik aeg absoluutselt selge ja loogiline, ma ei oleks, ma ei ole suutnud kujutleda maailma ette ilma jumala aitäh. Ja ma imestan siiamaani, kes suudavad maailma ette kujutada ilma jumalata. Ma saan aru, et jumalast on raske ette kujutada aga ma ei saa sellest aru, kuidas on maailma ilma jumalata võimalik ette kujutada. Aga ilmsed on. Katrin, kui te mõtlete vanaisa vanaema peale, siis esiteks ühe ja teisega, kui palju teil kokkupuuteid oli ja mis on mälestused, mis nendega seoses meelde tulevad. Kõigepealt. Teet oli kindlasti vähem seetõttu, et me elasime kaugel, et elasime meie Saaremaale, kõik kõik lapsed on sündinud Saaremaal. Isa armastab vahel öelda, et, et tema on teist põlve saarlane, et juba tema lapsed olid saarlased. Aga ema vanemad elasid Tallinnas, seisa vanemad, Antslas need siis Kuressaarest oli üsna pikk maa. Et eks neid külaskäimisi oli ja minu meelest olid meil sihuksed head suhted, kõigiga. Me küll lapsena olime ikkagi teinud mingisuguse lemmik lemmikjärjekorra, aga pigem siis selle alusel, et kes, kes meiega käime, jaksas tegeleda. Kes mingeid lugusi jutustada või et kõik vanavanemad on üsna erineva iseloomuga olnud. Aga need külla ootamised, külaskäigud olid alati väga põnevad. Kuna minu jaoks on see natukene tundmatu maailm, aga mind väga huvitab, siis ma kompan siin nii-öelda küsimustega. Kui tekib mingi lahkheli kodus lapsena vanematega, midagi, mis vajab arutamist või mille puhul on vaja põhimõtteid, väärtusi, hoiakuid meelde tuletada, siis kas teie kodus käis alati läbi jumalale viitamise? Ei vanemad elasid absoluutselt loomuliku usuelu ja jumala peale ei apelleeritud, vaid see oli niivõrd loomulik taust, et see ei olnud mingisugune malakas või, või, või õigustus või see oli selline elupõhi. Ja ma arvan, et minu sil usulise kasvamise kõige suurem tugi on olnud see, et vanemad elasid väga normaalsed ja loomuliku elu, et sellist mingisugust usklikuks olemist või näitamist või ei olnud. Usulised asjad tulid, neid asju oli kodus palju, meil peeti laulu, hariduselt olid kodus, isa oli organist ja ja koor käis kodus, peeti palvetunde, olid pikki palveid, peeti kõik sõbrad, käisid koos. Aga see oli kõik väga nagu minu jaoks väga loomulik elu ja väga loomulik suhtumine ellu. Aga jumalat ei võetud kusagile abiks, et kuidagi kellestki. Saada öelge, kas selline kodu ja selline mõtteviis välistavad automaatselt ka pahed. Te saate rääkida praegu enda näitel. Ma ei oska ütelda, kas te tegite esimese suitsu. Ma olen küll proovinud lepalehtedest, me tegime karjas, keerasime lepalehtede eest, kuivõrd Lepaletist ajalehe sisse ja ja popsutasime seda. Ja ma olen ka päris suitsu proovinud, aga ma ei ole kunagist alla tõmmanud seda sealt seda läbi toru natuke suitsu suhu. Jalil puhun seda välja. Ma ei tea, kas mul see kiusatus on kunagi olnud või, või pole seda kiusatust ka olnud ja sellega tegelema hakata. See ei ole niisugune koht, kus vanemad moraali peavad lugema. Ei ole, aga igal juhul ma tean, et need, kes mu sõbrad suitsetama hakkasid et ma olin nende peale väga pahane ja ma olin kohe kohe see lõikas mulle hinge ja haavas mind, kui ma nägin, et minu mõni minu sõber või minu kaaslane seda tegi Aga küla vahel kasvõi jaanipäeva ümbruses või lihtsalt nädalavahetustel mehi napsitamas, selline vaatepilt teie lapsepõlveaegadest ja radadelt on meeles. Võiduta on. Minu lapsepõlve ajal oli juba alkoholi tarvitamine ikkagi tavaline. Ei, ma mäletan, mingisugust spordivõitlused olid järve ääres, mina käisin, viskasin mingid kerra ja võitja sai veinipudeli ja ma olin ka selline teismeline, kui sinna kõige lähemale viskasid, sa oled ikka pudel veini, anti seal selle eest ja tol korral oli see loomulik, mina küll, aga ma ei mäleta, kas mekkisime tekkinud, aga ma ei tea, kuidas alkohol mööda läks. Üks. Ega mul ka klassi klaastastel ei olnud alkoholiga palju probleeme, et aeg oli teistsugune. Aga seda küll, et, et alkoholist vastu ka väga palju ühiskonnas ei võideldud. Ja no ma olen juba nii vana et tol korral võib-olla alkoholiga ei olnud ka nii palju probleeme. Mulle tundub, et need alkoholismiga probleemid on nüüd viim viimastel aastakümnetel teravamaks saanud. Alkoholismi minu lapsepõlves ei peetud väga, ta ei olnud nagu suur probleem neid joodikuid, kes käisid, ma isegi ei mäleta lapsepõlve, seda loks joodikuid olnud. Mõnikord arvatakse, et võib olla. Meie elu on saastunud ja alkohol ja tubakas mõjuvad tänasel päeval rohkem inimesele kui, kui omal ajal, et inimesel on juba mingi saastuse probleem olemas, ta vastab, ainult võime on nõrgem. Aga ma ei mäleta lapsepõlvest, et see oleks probleemiks kiusatuseks olnud. Tuleb teil meelde vanemate poolt emalt-isalt reegleid või käske, millega tuli teie pere lapsena kindlasti arvestada. Nad tahtsid ikka, et õigeks kellaajaks koju tulla. See on nagu kõige suurem reegel. Ma mäletan, et kui lähed, et siis õigeks kellaajaks tuleb koju tagasi tulla. Kas teil oli kombeid, teie perele omaseid traditsioone, tavasid, mis said alati järgitud? Kui ma mäletan, nüüd tagantjärgi pühapäeval ei tehtud mitte mingisuguste pühapäeval-pühapäev kui märkasin minu voodikohal, oli isa töölaud, isal oli valge triiksärk seljas. Tavaliselt kui ma silmad lahti tegin, siis isa istus laua taga ja luges vaikselt piiblid. Emal olid paremad riided seljas. Pühapäevaks tehti kakaod. See oli selline pidulik joomaaeg peale, oleksid kõik rahul. Kirikusse ma mäletan, ma alati kirikus käinud. Nii kaua, kui ma olen elanud, iga pühapäev, see oli, see oli nii loomulik terve perele. Kas see oli pidulik asi, seda tehti. Ja meil olid kodus loomad, sead ja lehmad. Neid küll palju ei olnud, aga tol korral tuli teha ikkagi hein ise ja ja, ja seakartulid ja loomapeedid tuli kasvatada ise. Olgu milline ilm tahes, kui loog oli maas, soli maas, pühapäeval seda võtma ei mindud. Laupäeva õhtul algas püha ja esmaspäeva hommikul algas selle tööaeg. Seda ma mäletan, see oli, see oli kindel traditsioon. Mis teile kooliajast meelde on jäänud just sealt Antsla aegadest siis, et viitasite siin oma tugevusele reaalainetes kõik koolis klapis, kellelegi jalgu jäänud koolitööd olid tehtud eeskujulik poiss ja nii-öelda vaiba peal käimine tuli ette ainult selle ühe korra tõttu. Tahtsime tuli ikka rohkem ette. Tuli ikka rohkem, et palju koordikas tempude pärast õpetaja klassist välja ajas ja direktori juurde kutsuti ja veri Karla eri Karla oli direktor, õpetaja saatis tunnist väljadirektoraadi ja Karla pani käe põse peale. Kumb on sul siis kurjem, ema või isa? Isa, siis kutsume isa kooli. Ja siis ma enam-vähem kujutan ette, kuidas edasi välja võis näha, väga vist sellelt päevalt koju ei kiirustanud. Ega ma ei kartnud ka koduseid, need ei ole sellised laste tembud, kas sa midagi kellelegi ülemeelikud juttu ajasite lapsel ikka, kui see kik sisse läheb, siis ei saa pidama seni kuni õpetaja midagi karmi peab sinuga ette võtma. Ma, Vahur Kersna isa oli meil kehalise õpetajaks Aksel Kersna. Mind vene keeli tunnistati välja, midagi olid seal pahandust teinud koridori sellist kehalise tund ja aktsel Kersna seal poistega tegi siis noh, Xintsist. Ma ütlesin, tunnist aeti välja. Noh. Eks siis hakkama kangi tõstma. Et õpetajad olid sellised, nüüd karmid, käega väga mõistvad käänet koolist on ikka väga ilusad. Et kui te mõtlete selle põlvkonna lastele teie kaastöölistele sealt ja praeguse aja põlvkonnale siis on need kaks põlvkonda omavahel võrreldavad, jätame vahepealt veel teised ära. Ma arvan, et meie ajal ei olnud seal nii, nii raskel õpilastel nõudlikus oli väiksem ja kui sa kolme kätte said, siis olid ikka õnnelik. Sellist ülipüüdlikkust. Meil olid küll tublid õpilased ka, kellel olid ikkagi nii, et kõik, aga aga ma mõtlesin, et koolis käimine oli selles suhtes rahulik, et et siis nagu krampi olnud sees, et sa pead olema väga tubli. Mulle tundub, et meie lapsed, lastel on raskem, et neid nõutakse palju meilt pigem takistatud. Meie ise tahtsime trenni minna ja, ja mängida ja meile öeldi, et ikka peab kodus püsima ja tööd tegema. Seda, et keegi meid oleks trendi vedanud või seda juhtunud. Et see oli nagu teistmoodi oli, vastupidi, lapsed tahtsid teha ja vanemad keelasid nüüd vanemad sunnivad tegema ja lapsed otsivad muid asju. Me oleme kronoloogiliselt nüüd enam-vähem tagasi selles punktis, mida me saate alguses korraks puudutasime see valiku tegemise koht, kus teile tundus, et võib-olla nende juhtmetega mässamine ja kontaktid ja lülitid, et pole päris teie teema kas see tõuge vahetada valdkonda teha kannapööre. Tuligi sellest pigem, et see elektri asi oli üks igavesti jura asi. Ja lihtsalt huvi kadus ära või seal olid muud põhjused, mis mis panid teid nii-öelda laeva pöörama. Ega mul elektri vastu väga suurt huvi ei olnud, aga kui tippis õppima hakkasin, mida rohkem õpid, seda rohkem huvi ka tuleb, et ega mida sa hakkad, millega hakkab tegelema, selle vastu tuleb ka huvi. Seda seda probleem nüüd ei olnud, aga epis kolmandal kursusel oli mul selline usuline usuline pööre, kus ma nagu kogu oma elu andsin jumala kätte. Ja siis tekkisid kohe teised seltskonnad, teised sõbrad. Ja siis ma puutusin juba kokku nendega, kes tol korral õppisid usuteadust ja siis tegi, tekkis kohe soov, et tahaks minna usuteaduse. Kas te oskate seda veel kuidagi kirjeldada, seda sõnadesse panna, et toimus usuline pööre, mis siis juhtub teie puhul? No on olemas selline lapsepõlveusk, kus ma usun teiste uskumusi aga ega ta natuke müstiline, see on see, et et see saab sinu nagu enda usuks, tekib nagu üks, üks väga kindel sinu ja jumala vahekord, kus sa tunnistad jumala ees kõiki oma vigu ja, ja, ja ütled, et sa tahad nüüd otsida jumala tahet ja käia tema teedel. Ja Ma ei oskagi seda teisiti ütelda, kuid et see on nagu enda elu jumala kätteandmine, usaldada ennast jumala kätte, et ma nimetaksingi seda nagu päris usule tulekuks. Sest selliseid teadmisi uskumist, et jumal on olemas, see oli mul ammu, ma ütlen, et siis, kui ma sellise pöörde tegin, et ma annan oma elu jumala kätte, siis tulid mul esimest korda kahtlused, kas jumalik on olemas. Et siis mul hakkasid asjad probleemiks muutuma, aga, aga sellel hetkel ka jumal erilisel viisil nagu ilmutas ennast mulle ja kinnitas mind, et mul on sellest väga palju isiklikke kogemusi, mis näitasid, kuidas jumal võttis minu elu juhtida ja hoida. Aga seda muidugi on raske teistele rääkida, see on isiklik kogemus, kes seda on kogenud, seda, seda, seda ei murra enam millegiga. Nii nagu Gustav Naan kunagi ütles, et juurdejõuta hääletamisega vaid vaid tõestamisega ja kui sa oled midagi ära tähistanud, siis 1000 häält selle vastu ei tähendab. Mitte midagi. Katrin, kas te teate oma ema ja isa kohtumise lugu? Ilge antiskil? Rääkige, rääkige oma versioon. Mina tean, et kiriku kaudu, et tollel ajal siis noored kristlased käisid eri koguduste juures, olid sellised noored kohtusid ja ma arvan, et mu ema oli ehkki 16, kui tuttavaks sai, oli selline sõpruskond. Kas teil on kunagi omavahel jutuks olnud, et mis sai otsustavaks mis läks südamesse, puges hinge, et kuidas see kõik lõppes. Petad kokku, said. Täpselt ei tea, aga pigem võib-olla olen kuulnud midagi sellist, et, et nad väga pikalt ei näidanud välja, mida nad arvavad üksteisest või vähemalt, et isa ei teadnud. Et pigem oli selline vaikne tutvumine. Käisite ringi ei teadnudki, et mis kõik võib juhtuma hakata. Ja me olime päris pikalt juba noorteringis, käisime ju üsna tihedalt koos ja nüüd ma tean, et minu, minu abikaasa paar aastat enne oli veendunud et mina olen tema abikaasaga, aga tema väärikuse puhul ta ei näidanud mitte mitte pisemal viisil seda välja. Seni, kuni ühes olukorras ma täpselt seda hetke tean. Kui tuli mul see tunne, et tema on minu abikaasa ja siis ma võtsin temaga lähemalt. Kontaktid Neisse tundmine tuli ära ja siis me alles lõime nagu omavahel sellise lähedama suhte. Ja sattusite Saaremaale? Jah, kui me abiellusime, siis me küll elasime ka veel ämma juures abikaasa ema juures ja isa juures. Aga kuna ma hakkasin teoloogiat õppima, siis suunati mind Saaremaale tööle, tehti ettepanek Saaremäe minekuks ja siis me mõlemad abikaasaga kolisime Saaremaale. Kui Christian sündis esimene laps, siis te olite, kui vana? Kristjan siis 80 ja mina olen sind 52 28, olin. Ja kuidas see hetk ja see aeg, kui perre sünnib esimene laps, teile meelde jäänud? Ma mäletan neid hetki küll, kui ma õhtul viisin abikaasa haiglasse. Helistasin pool seitse hommikul, kas on sündinud, ei ole veel syndinud. Helistasid mul kaheksa sündinud poeg, sealsamas telefoni juures langesin põlvili vahe ja tänasid jumalat. Seda hetke mäletan, aga see oli aeg, kui ta veel ei teadnud lapse sugu eteks ei teinud ette ja ma teadsin siis, kui ta oli sündinud ja Christian sai ta nimeks, sellepärast et see on ka selline tunde asi pannakse igasuguseid põhjendusi juurde. Kui Kristjan sai nime, siis me lugesime pärast järgmisel aastal ajalehest, et eelmise aasta kõige populaarsem imimide pandoli Kristjani, kui Katrinil pandi nimeks, siis lugesime ajaliselt kõige populaarsem nimi, mis pandi, oli Katrin. Me küll ütlesime, et Christian neljas kinkis Kuressaare kirikule maa ja see oli selle Taani kuningas. Aga Kristjan on ka sõnast kristlane, Christian ja ka meeldis muud midagi. Ehkki mulle tundub, et teie pere puhul pole see valik nii ilmne, et lapsed saaksid nime näiteks piibli järgi või kuidagi usuga seonduvalt, mis on väga tavaline, üldiselt ju sellistes perekondades Jah, seda on ja ka meile see ei olnud. Katrini puhul mängis küll rolli, et olid väga mõned meeldivad Katrinit. Ja üks nendest oli yks mu esivanematest kes kelle järgi Katrini nimel. Katrin te sündisite Saaremaal elasite seal kui mitu aastat oma elust. Mina elasin kaheksa aastat, siis kolisite mujale. See tähendab, et esimesed mälestused, mis teil meenutada on siit maailmast on ikkagi seotud Saaremaaga. Ma kujutan ette Jah, ja tundub, et need on jätkuvalt üsna palju, et, et võib-olla 50 aasta pärast enam mitte. Aga mis siis meelde tuleb lapsepõlve Saaremaalt? Enamus on ikka väga-väga helged mälestused, erinevalt isast, minu, minu õde ja vend olid olid üsna minuealised koos, ettevõtmist oli palju rohkem. Me ei ole pidanud käima lasteaias, et ema-isa leidsid selle võimalused neil ise. Tööga seoses oli võimalik meid ise ise kodus kasvatada ja meil olid ka siis mõned hoidjatädid, kes käisid abiks. Nii et, et me oleme sellise helge lapsepõlve saanud, kelle tööaeg ei hakanud mitte kaheaastaselt, vaid siis, kui kuue-seitsmeaastaselt kooli tuli minna, et selline muretu lapsepõlve aeg, aeg oli pikem kui, kui paljudel teistel lastel. Mäletan ikka palju seda, mis, mis oli just kodus kodumajaka, koduega, kirikuga samuti, et sinna võeti kaasa aitäh, sellist ilusaid asju ja kõik koolid, ma tegelikult ka Saaremaal jõudsin alustada, et esimese koolina läksin kiriku juurde pühapäevakooli. Siis aasta hiljem läksin tavalisse kooli ja Velaste hiljem alustasin ka muusikakooli, aga seal ma eriti ei jõudnud käia, et siis juba kolisime ära. Ma hakkasin mõtlema, et väga sageli on siin saates sattunud Käbina nii-öelda rääkima, kas esimene kõige vanem või kõige noorem laps. Ma saan siis kohe küsida Katrina, mis tunne on olla keskmine laps perekonnas, et missugune keskmise roll on teie perekonnast siis, kui te võrdlemisi väikeste vanusevahedega sirgusasite Saaremaal? Ma arvan, et ma lapsena ei mõelnud selle üldse, aga kui tagantjärele mõelda, et siis ilmselt minu õde-vend omavahel on vähem mänginud, sest nendel oli juba natuke suurem vanusevahe, oli kolm aastat ta linki, kas mina tegin midagi Kristjaniga või tegi midagi evalisega või kõik koos? Võib-olla keskmiseks olemine võtab ära ka pinged, mis on nii esimesel kui viimasel tundub, et esimene justkui võib-olla peab olema tublim, sest on kõige vanem. Ja ma mäletan, kui mul vend oli, nii et, et kui ma midagi natuke läks mul paremini, võib-olla nii palju, aga ma ühte asja lihtsalt mäletan. Kongress istandus klaveri peal. Me mängisime ühte väikest pala ja mul tuli see kiiremini paremini välja. Ma ei võtnud seda üldse nei võistlusenaga, Temahavused nooremal õel tuli välja ja samuti siis kõige noorem on mulle tundub, et, et kõiki selliseid võrdlemisi on rohkem, et tema, see, kes jõuab viimasena kool ja siis kooliõpetajatele, on juba kujunenud eelarvamused, et milline ta peab olema, sest milline õde ja vend on olnud seda survet ka siis võib-olla oli mul vähem või äkki oli selles mõttes? See on veel üks mälupilt, mis mul tuleb nendest juttudest meelde, on seotud nõndanimetatud keskmise lapse sündroomiga. Ma küll ei kuulnud praeguseid teie jutust nootigi selle kohta et oleksite seda tundnud, aga põhimõtteliselt on seda mõttekäiku selgitatud niimodi, et esimene laps saab vanematelt palju tähelepanu, sest ta on esimene, ta läheb esimesena kooli mis on väga pidulik oluline hetk perekonnas tavaliselt. Et osa tähelepanust läheb sinna ja, ja väga suur osa tähelepanust läheb kõige nooremale, kes on siis pesamuna ja kes on seepärast kätel kantud kujundlikult, et keskmine jääb kuidagi sinna vahele. Niimoodi. See on teie jaoks täiesti tundmatu maailm. Ma arvan ma vist seda jälle tajunud, kuigi tõesti, kui vaadata lapsepõlvepilt, et too too aeg oli see, kas, kas üsna palju pilte tehti slaididena ja vaadatigi pimedas toas seinale näidata, et Kristjanist küll minu meelest neid ei pea, pilte kohe mitu karpi slaide, et meist vihka, mõned on. Kindlasti et järgmised lapsed enam võib-olla nii, noh, oli nagu. Nojah, üks oli juba olemas, on juba tehtud. Kuidas isa isa mäletab neid kolmen omavahel siis lapsepõlve mängude rollides, et kes oli liider, kes oli kaasamine ja, ja kuidas need asjad jagunesid? No ma kahju on sellest kõige pisemas selles suhtes. Katrin oli väga tragi, tegi kõik järgi, mida see vanem tegi, aga siis sellel kolmandal tuli see samm väga suureks läks järge tegemiseks. Temal oli raske, seda ei teinud, siis õe järgi venna järgi ja tuli kaks rahustada ja. Katriniga on muidugi kõige rohkem juhtunud ka õnnetusi, sest ta on olnud kõige julgem ja kõige ettevõtlikum. Evalisal muidugi nüüd võtab ette, aga, aga Katrin on olnud, selles, julgen, ma arvan, praeguses arstina jagada võib-olla teeb selliseid süste, mida, mida võib-olla ta ei peaks ka tegema või mingeid selliseid asju või operatsioone. Et temas on seda julgust, ta võib noa sisse lüüa julgelt. Mis õnnetustest isa räägib? Lapsepõlvetrauma? Et lõidma küll murdnud ei ole, aga õmmeldud on päris mitmed korrad, et kolm lapsepõlve põhidraamat, et üks oli ühe aastaselt aasta kolme kuuselt jõulureedel, kukkusin lihtsalt diivani pealt vastu diivanilaua nurka. Otsmiku katki. Üks oli algklassides, kolmas klass, esimene prill mängisime päästekulli, mind löödi kulliks väga suure jõuga ja kukkusin vastu seina, nõrka pea lõhki. Ja siis oli üks oli ka lihtsalt niimoodi kelgutades. Kukkusin halvasti. Aga see on siiamaani, et kui ikkagi vaja katrin tuleb alati kaasa. Katrini tuleb ronida, midagi ette võtta, Katriniga ta midagi, ta tuleb alati kaasa. Rääkige teie, Katrin oma kodust ja alustame sellest, et teete meile ühe kujuteldava ekskursiooni. Me astume teie koduuksest sisse, kes on kus, kes tegeleb millega, oletame, et lapsed on juba natukene vanemad, aga mitte veel kodust laiali lennanud. Kui võtta näiteks selline põhikooliga iga, siis me olime Põltsamaal. Kõik me käisime muusikakoolis, oli selliseid lisa lisahuviringe, natukene veel pühapäevakool mingid koorid, kes vahepeal käis, mina paar aastat trennis, vend fotoringis, et neid, neid selliseid lühemaid asju, olijat, mingid kellad koolist tulles alati oli nii et, et et enamust enamus ei olnud kodus, sest kõik olid kuidagi laiali. Isa vist oli ikka alati kõige hiljem. Meil oli isegi lapsena see, et meile ei meeldinud kellelegi telefoni vastu võtta ja üks probleem oli see, et alati küsiti isa. Ja siis see vestlus käis tavaliselt niimoodi, et, et kas isa on kodus, ei ole, millal ta tuleb, ei tea. Ja siis meil oli selline mäng, et kui kord kujunes, et kui telefon helises, siis kelle nimi esimesena hüüti, ehk keegi ei tahtnud vastu võtta, et siis see pidi minema, et see toimis väga, sest me olime kuulekad, aga me püüdsime olema nobedad, et ei peaks vastama. Ja võib-olla selline algklasside poole siis meil ka mingid mürgeldamise mängud kippusid küll jääma siis kui ema-isa olid, kas kuskilt kirikus kooriproovis, meeldis patjadega lasta mööda mööda treppi alla. Aga ema sai alati aru, sellepärast et siis olid ka nagu kõik see nädalatolm oli alla pühitud, et siis oli. Ega mööda treppi alla, vot see on midagi uut, mida ma ei ole ka varem siin saates kuulata, eks isevärki meelelahutus, mille riskiaste on ka täitsa arvestatav, kui trepp on tõsine, kui tädi on piisavalt paks, et siis tõenäosus sedaviisi pea katki teha, minu meelest on tunduvalt suurem Me oleme vilunud tõenäolisem kõikidele lastele omane, et, et on võimalik mängida mitte millegagi, et kas siis oli olnud mingisugune film või seriaal, et me kehastusi mingiteks, tegelasteks ja kuidagi mängisime ja nüüd ma mõtlen, et huvitav, mida me üldse tegime, aga et oli väga põnev siis nädala lõpus alati oli sellise koristuse päev, et, et oli ka jagatud ülesandeid. Ja seda ma mäletan ka, et pühapäeval meie tööd ei teinud ja mäletan isegi põhikooli ajast seda, kuna mulle meeldis näiteks niita muru, siis vahel mingi suvepäeval oli mul vahel päris kahju, et täna on pühapäev, et ma ei saa niita. Ja see tunne muidugi püsinud, mis küll kooli tegemiste asi või õppimist asi, et need kippusid siiski sageli jääma pühapäeva peale ja eks eks siis süda valutas ja tegelikult on alati olnud selline tunne, et kui ma teen mingeid nagu tööasja, et siis siis pole päris õiget. Et ta siiamaani mingeid selliseid koristus, pesu pesemise või et see on tõesti ainult äärmises hädas, kui kui tuleb midagi sellist teha. Rääkige emast, kuidas ema oma lapse- ja nooruspõlvest mäletate ja tema vist on läbi elu püsinud üsna ühe liini peal, jah. Jah, tema on olnud viiel õpetaja ja on alati ka kiriku juures teinud, kas on mingi koor olnud? Kunagi varem oli ta ka organist, aga et siis ütleme, koorijuht ja ka pühapäevakoolitööd on üsna palju teinud, juhatanud tänu sellele on ka ema olnud mu lõpetaja, nii pühapäevakooli õpetaja kui aga siis ma muusikakoolis mu põhi põhipill oli klaver, aga mina õppisin üldviiulit, et kui tavaliselt on lastel üldklaver, siis siis meil, meil kõigil kõigil oli mingi üldpill muu, et siis emal on olnud mulle ka mõned aastad õpetaja viie lõppema. No ema muusikainimene niikuinii ma Joeli tausta ka päris täpselt kursis ei olegi, aga mulle tundub, et kodu vist on iseenesest olnud eelduseks, et keegi lastest ei ole saanud vähemalt mingi tasemeni pillist mööda minna, et te olete kõik sellega pidanud rinda pistma mingil ajal jah. Jah, kõik me oleme muusikakooli pandud, kõik me neid õpitud tegelikult kasutame, et, et mulle tundub, et, et et seda on kahjuks siiski üsna palju, kus inimene on käinud? Ta ta võib-olla isegi laulma laulma jäetakse rohkem, aga et me tegelikult ka pilli pillimängu ja seda, seda naudi nooditundmist. Rakendame. Jätkuvalt, kui isa meenutas enda isa, teie vanaisa rangena siis kuidas teie kodus, et kas see muster on nii-öelda mingil moel ka kaasa tulnud, ehk kui te võrdlete isa ema või räägite isast, ainult et kas tema on olnud teiega range? Ma arvan, meie perest kavistike isa oli rangem ja kui oli ka neid pahandusi, et siis minu meelest käikama isa kartsime rohkem sageli karistamise töö tuli isal teha. Kas teil, Katrin on emotsioon sellega seonduvalt, et isa töö tõttu te olete pidanud päris palju vist? Seal küll paratamatu aga ikkagi ringi liikuma, et kas teie söandate öelda, teie juured üldse on kusagil ühes kindlas kohas Saaremaa Põltsamaa midagi vististi veel, eks? Ja siis oligi Tartu oli juba minu jaoks siis üheksandas klassis. Sellest saadik. Kas see segadust ei tekita ühest lapsest, kes peab jälle uued sõbrad leidma, uute oludega kohanema? Ja need olukorrad olid nagu olid, nendes kõigis oli sellist põnevust. Need kohad on kõik olnud üsna erinevad. Jah, et see, kes ma võib-olla nagu sünnipoolel olen, ma ikkagi tunnen, et, et, et selline esimene kodu on kõige erilisem, et selline ikkagi saarlasena ma tunnen, kuigi ma tean, et mul ei ole esivanemaid sealt. Et on väga oluline, esimene kolimine oli tegelikult, et minu jaoks kõige raskem ja väga valus oli näha maja selline pooltühja tühjana, kui oli selline kolimiseelne aeg kus kuidagi see armas Kotokoli oli, kui pakitud või pärast võib-olla kuulda saada, et mingid asjad, mis seal edasi remonti tehtud, mis seal tehti, mingeid asju võib-olla ka oli lõhutud, et siis kuidagi väga torkas võib-olla selliseid õpetussõnu, isegi nippe mingiteks kohanemiseks ma emalt mäletan rohkem. Ma olin pigem pelglik. Kuigi samas klassis ma olen ka olnud alati pigem selline korraldajate hulk hulgas, et kui midagi on vaja teha või et siis, et ma olen tegijaga pigem selline. Samas kartlik noh, näiteks kas või kolisime Põltsamaale, seal oli jõgi ja ma pidin käima üle kitsa jalakäijate silla siis all oli, oli madal kiirevooluline jõgi, ma alguses kohutavalt kartsin seda. Ja siis ema õpetas mulle, et ma siis ajaksin käed laiali, vaataks otsaette ja läks üle selle ja siis ma esimesed korrad nii käisingi et muidu ma ei julgenud üle silla minna. Et mõnes mõttes on siis nagu mitmelt mitmelt poolt kontakte ja sõpru ja ja võib-olla see Eestimaa ei ole minu jaoks seotud ainult ühe kohaga. Võit on kuidagi nagu tervikuna see minu maa on palju. Ka laiem kui ma mõtlen ennast samasugusesse olukorda, siis oleks küllaltki tüütu tegeleda, mõtlen kolimist ja pere septimist, jälle uude asupaika, aga ma ei taha kuidagi tekitada niisugust süütunnet. Aga küsin ikkagi, et kas teil süda kunagi on sellepärast verd tilkunud? Ma kasutasin siin eelpool sõna paratamatu, vaata, see on niisugune asi, mis käib ametiga kaasas ja see seletabki olukorra, et seda pole tulnud lastele jälle seletada või et perega kokku leppida ja ja kukalt kratsida, et mis me siis teeme. No lapsed ilmselt tundsid, võib olla küll, mida nad tundsid, aga ega nad seda palju ei väljendanud. Kui see otsus oli langetatud, siis pere nagu üksmeeles ikkagi korraldas kolimisi. Ja eks nendel kolimistel oli mingisugune põhjendus taga. Saaremaal olime, oli meil üldiselt väga hea elu, aga juhtus nii, et lapsed olid väikesed ja lapsed olid nädala sees koolis ja meie olime nädalavahetusel töödega kinni. Kõik sugulased ja vanemad elasid mandril, ei tekkinud võimalust enam suhelda. See oli väga keeruline vanavanematega vanematega meil ja teiste sugulastega ja see oli see, mis, mis tekitas sulle soovi, et me tahaksime mandrile tagasi tulla. Kui see soov oli, siis, kui need võimalused avanesid siis oli see nagu loomulik käik, et elukohta tuli vahetada. Ega need tunded on tunded ega lapsed tundsid ikkagi oma tundeid. Aga nad olid väga-väga-väga sõnakuulelikud ja ega nad vastu ei vaielnud. Üks episood, mille ma enne vahele jätsin, aga, aga ma lähen korraks ajas tagasi, siis kui lapsed sündisid, olid päris pisikesed. Muide, kuidas teie sel hetkel isarolliga hakkama saite ja selle sellega kaasnevate ülesannete või kohustustega, et kas te olite isa, kes läks asjaga lihtsasti kaasa lapse eest hoolitsemise igas mõttes, kuidas muide mähkmed ja, ja kogu see majandus, et kuidas te tundsite ennast selles maailmas? See oli loomulik elu ja kui me tagasi mõtlen, siis mõtlen küll, et ma olin päris kangelased. Meil ei olnud majas, et me tõime, meie kaev oli üle tee, teisel pool teed, sealt tõime vee, vesi tuli ka välja viia, solk. Pliidi peal tuli vesi soojaks teha. Kui meil oli vahepeal kolm väikest last, oli hetk, kus peaaegu kõik kasutasid veel mähkmeid siis igal õhtul oli üks umbes kaks tundi ainult mähkmete pesemine. Need, mis olid kakaga, need tulid ka keeta. Ja üks, 40 mähet tuli iga õhtul pesta muud riided peale selle, et see oli nagu igaõhtune protseduur. Ja ma ei mäleta, et see oleks raske olnud. Seda kõike tuli teha. Ma tean küll, et abikaasa oli vahel ka väsinud, aga tööl tuli käia ja kõik muud tuli teha. Aga tol korral oli küll selline asi, et esimesed peaaegu 10 aastat. Me olime sügaval nõukogude ajal kirikuõpetaja ja siis oli kirikuelu tunduvalt vaiksem kui praegu. Kui paelaga öeldakse, et kirikuelu läheb allamäge siis ma ütlen, et praegu võrreldes sellega, mis oli 35 aastat tagasi on ikka kohutavalt aktiivsemal kirikuelu. See on olnud vaikne. Aga nüüd on hoopis teine pilt. Ja nüüd vaimulikel on tööpõld palju, palju suurem, kui minul tol korral oli ja see andis mulle võimaluse tol korral lastega olla ja kui abikaasa käis Zeusi abikaasa palk, oli ka see, millest me Behist elasime. Sest kirikupalk oli väga väike. Abikaasa oli muusikaõpetaja ja see oli see palk, millest me põhiliselt elasime. Katrin kas iseetöö juurde võttis kaasa? Ma arvan, et tema töö oli väga paljudes kohtades, et kui võtta, siis ma ei saanud aru, et see on töö. Mu küsimusel oli tagamõte ka, ma kujutan ette paljusid ameteid, kus vanem saab lapse töö juurde kaasa kuidas kiriku moodi välja näeb. Minu jaoks tähendab see ruumi sisenemine juba niisugust olekut, et midagi puutuda ei tohi. Hea, kui sa hingata tohid nende seinte vahel. Ja ma mõtlen, et tee selgeks see kolme või nelja aastasele, kes tahab igal pool ringi turnida, katsuda, vaadata ja avastada. Aga samas ei tohi ja mitte ronida altarile või võis ronida või. Ma ei mäleta, et oleks keelatud, aga kas ma siis püüdsime? Nii et ma ei mäleta, et probleeme oleks olnud, aga põhiliselt Ta oli, kui pühapäevane jumala, kes oli abikaasal, oli organist ja mina olin kirikuõpetaja ja meil kolm last olid kaasas siis tavaliselt oli meil igal igal päeval ka kolm abiliste tiga, lapsed jagasime abiliste kätte. Tavaliselt olid meil siis kas värvimise joonistamise asjad kaasas pingis istusid, tegelesid millegiga. Need päris need ei sunnitud istuma, aga nendel oli jumala Kus kaasa antud ta ringi kooserdada ja see asi ikkagi päris nii ei olnud? Vähemalt ma ei mäleta, et oleks seda probleemi olnud. Ja muidugi, tõsi on ka see, et vaata oma lapsi ei märka alati on teiste teiste teiste elab seda, kes sõidavad. Samas, ma mäletan lapsena kirikus olles, et, et vahelised hoide tädi palun palus, et ma toon laululehe, andis seda korjandus, raha seal see käik oli ja vahel tuli minna teenistusele vetsu, et siis oli teine käik, et aga muidu ei liikunud. Katrin öelge, kas ei tekitanud segadust ühes lapses, et isa räägib kodus häälega ja töö juurest teise häälega. Ei, ma arvan, et ta ei rääkinud teise äärega võib-olla lihtsalt kõvemini, aga ei, selles mõttes. Sest kirikuõpetajad ikkagi, kui nad on ametipostil, siis nende intonatsioon või tämber ja kõik, see on ikkagi vastav, ma kujutan ette, kodus nad niimoodi ei räägi, või te rääkisite, kas te olete? Kui on vaja olnud last manitseda või, või noomida, et kas te kasutate isa häält või kirikuõpetaja luhametsahäält? Ma ise arvan, et ma kasutan kirikuõpetaja häält võrdlemisi harva, et see on minu üks eripära, et ma räägin alati enam-vähem inimese häälega. Ma tean seda paatusliku häält küll, mida tehakse. Kuidas teie oma lastele kodus olete asja selgitanud omavahelisi suhteid siluda, teha selgeks, et, et üks on süüdi ja teine ei ole süüdi. Mil moel teie olete seda teinud? Ma arvan, et ühtegi teooriat ei ole olnud ja nii nagu süda on ütelnud ja mõnikord valesti seda teinud ja mõnikord teisiti teinud ja mõnikord on lapsed lastele ülikondades tehtud ja mõnikord lastel lastud leebemaks muutunud ja, ja tean küllalt, et ma olen ikka pärast kõva sõna ütlemist andeks palunud, et ma olen seda teinud, ma arvan. Me oleme suhtunud nagu inimesed ikka omavahel suhtlevad, nagu süda ütleb. Nagu tuju on praegu. Et nagu loomuliku inimesena Aga mis te arvate, kas mõned lapsed on paremad kui teised lapsed? Puht loomuse poolest? Seda, ma usun küll ja mina usun ka, et see on üks suur jumala arm. Jumala õnnistus. Plutel ütleb ka, et see on suur jumala õnnistus, kui sul on hea naine ja vagad lapsed. Ja see on ka and. Ja selles suhtes ma pean ütlema, et, et see õnnistus on olnud, et meil ei ole olnud lastega. No lapsed on ikka lapsed, tempi tehakse ikka ja, ja pahandanud olema ka. Aga see ei ole kuidagi nadi, halvad lapsed olevat nad alati head lapsed, arvavad. Aga te olete halbu lapsi näinud või? Ma olen ma raske ütelda, sest nad on nagu kõrvalt olen. Ma olen, ma ütlen küll, et, et on ikka vanematel raske küll, mõnikord. Aga see on lapses kinni vanemas kinni. Ma täpselt ei tea, täpselt, ei teagi, sellest ju ei tunne olukordi. Ja mis seal taga on. Aga inimesed võivad olla ju loomult rahutumad ja mõned on lapsena väga aktiivsed ja saavad suureks, on rahulikumad ja mõned on väga rahulikud lapsed ja hiljem hakkavad tegema oma lapsepõlvetempe, kui nad suureks saavad, et olukord on erinevad ja muidugi tuleks võtta muidugi ka inimesed, nagu on, aga aga kergem on lapsi kasvatada, kui nad on pagurat. Ja kui need on sõnakuulelikud ja, ja kui nendega on võimalik nagu kõiki asju korraldada. Nagu suurte inimestega, Katrin, kas teil koolidiskol lubati käia, või siis juba hiljem ülikooli ajal, siis muidugi ei pea vanematele eriti aru andma, kus kohas käiakse, et kas see on kuidagi olnud teil teema. Ma arvan, et vist ei ole, sellepärast et mulle endale ei meeldinud see Disgaasikuse tuli, et see oligi see vanus, kui ma olin kuskil seitsmes kaheksas klass, et üldse sedalaadi klassi üritused. Et enne enneli tehti ikkagi huvitavalt klassiõhtuid. Et mina ei kippunud ised. Me ei pidanud keelama ja me nägime, et lastele nagu väga ei meeldi see. Kuidas selle kohani jõutakse? Ma mõtlen, et kas see on nüüd kinni koduses keskkonnas, et sellel pool on lastud sirguda teatud oludes ehk keskkond määrab väga palju ära selle mis tõekspidamistega või väärtustega minnakse elule vastu. Et te ei ole pannud oma vanemaid tõsiseltvõetavalt proovile selles küsimuses mitte kunagi. Ma ise olen mõelnud, et, et millest see on tulnud, et, et ei ole igasuguste asjadega kaasa läinud, et mulle tundub, et paljud teevad asju mitte sellepärast, et tahavad, vaid see on ikkagi selline teiste surve. Et sul on selline tunne, et sa pead tegema midagi. Ja ilmselt ka selline alateadlik surve, et olla normaalne. Et kui on võib-olla ikkagi, et kui on endas selline kui kindlus ja mingeid väärtusi, nagu et ma ei pea tõestama midagi. Et ma saan tehagi seda, mis mulle meeldib, mida õigeks pean, et et siis ma ei tee asju sellepärast, et, et kuidagi olla populaarne või teistele meeldida. Kas see on see koht, kus inimene tunneb hea ja kurja vahet kas see on see koht? Mul on raske ütelda. Ma ei tea, ma ei oska neid asju seleta, ma tean ainult seda, et ma ei tea ühtegi, et murdeiga oleks olnud. Sellist kriitilist perioodi oleks lastel olnud. Minu meelest on nad alati väga arukalt käitunud. Ja kust see on tulnud, seda ma täpselt ei tea. Mina olen võtnud seda kui, kui taeva kingitust. Kui isa eelpool kirjeldas enda koduste vanematest tulenevat ootust välismaailmalt tema suhtes, et oodati paremat käitumist või eeskujulik olemist. Kas see tunne tuleb teile oma perekonna tõttu või tänu sellele kadutav ette, et kui perekonnanimi on luhamets? Natukese on mõjutanud, aga pigem ma olen avastanud, et, et, et ma ei ole seda Sakkeli teadvustanud. Ja ma ei ole teadnud, et ka paljude inimeste eelarvamusi minu suhtes üldse meie pere või kristlaseks olemise suhtes sest need on sageli midagi väga, muudkui reaalne elu. Inimesed, kes pole puutunud usu kiriku kokku, et, et see, see tundub, et see on midagi väga sellist, rangete ebainimlikku ja nii edasi, et et, et on olnud selliseid väga halbu eelarvamusi, et kui need on välja öeldud, siis need on haiget teinud. Ja pigem on olnud võib-olla just tore see, kui isa-ema kiidetakse, et ikka hea tunde nagu, nagu vanematele laste kiitmine meeldib, lastele meeldib, kui nende vanemaid kiidetakse, et aga jah, et midagi, et ma ei teeks lihtsalt sellepärast, et, et kes on mu ema-isa, et seda ma ise ei ole, ei ole tundnud. Aga kohati on jah tehtud, teinud suhtlemise see raskemaks, et teistel on tekkinud eelarvamused, mis ei klapi reaalsusega suheldud minuga kui oma kujutluspildiga ja ei ole nähtud mind. Võttes arvesse, et te olete tulnud ju läbi nõukogude aja, siis kas teil on olnud kunagi probleeme sellest, et olete kristlased? Joel? On küll palju probleeme on olnud, aga, aga me ei ole kunagi seda probleemi ise võtnud. Ma mäletan, mina olin üks väheseid, kes ei olnud pioneer. Aga suvel võeti mind ikkagi kooli pioneerilaagrisse kaasa igal õhtul ja hommikul lippu heiskama solid kolm eelmisel päeval rohkem silma torganud last. Minul oli võimalus neljal korral olla siis lippu heiskamast ja kuna mina ei olnud pioneer, siis mina ei saanud seista, see käsi siin pea ees ja mina olin alati lipu, tõmbad autod, mind, see oli vahe. Hirmusid on rohkem tippi, läksin ka siis siis ka kohe õppejõud ütles, et usk ja teadus ei sobi kokku, et sinus insener ei saa, aga noh, tegelikult tal oli õigus talle õigus. Eks ole. Katrin, ma kujutan ette, teie pere on jõulude ajal eranditult koos. Et jõulude ajal need viimased on nii, et, et vend on oma perega, et et selline jõuluõhtu enam ei ole, nüüd 100 protsenti koos, aga, aga kirikus ikka oleme ja ja siis jõulude ajal kindlasti see külaskäik. Kuna see aeg ei ole enam kaugel, siis ma siia saate lõppu minutites küsiksin teie kommentaare ja selle aja tähtsuse kohta võib-olla ka lapsepõlve või nooruspõlve emotsioonide kaudu, et missugune see aeg on meelde jäänud teie peres jõulud. Jõuludega seostub ikkagi siin sellised kodused olemised, kirikuskäimised kuigi ju kõik sellised jõuluehtede kuused, kingitused on väga toredad ja, ja lapsena kindlasti ka väga neid hindasime, et, et siiski selline, et mis, mis mõttega me jõule peame, et võib-olla see kirik, kirikus käimine ja kõik need teemad ja jõululaulud ja et, et see on hästi olulisel kohal ja ka täiskasvanud, et jõulupühad ongi ikkagi käivad sellised nende päevade teemade rütmis ja kirikurütmis ja, ja siis lähedastega kokkusaamise rütmised. Eks me oleme ka püüdnud pidulikumalt jõululaulu lauda katta, aga, aga lapsena küll seda vist ei olnud isegi ma mäletan saare majast mälestust, kus oli vist olnud kaks jõuluteenistust. Meie olime olnud esimesel tulime, meil oli vanaema külas vanaemaga, Me tulime koju, ema, isa jäi teist teenistust pidama. Ja siis me ootasime väga neid koju, sest siis tuleb ka jõuluvana. Ja siis ema isa, tuli ta siis kiiruga sõit, paar võileiba ja siis tuli jõuluvana, et ma ei mäletagi, et meil oleks sellist kuidagi suurt söömaaega olnud, et sellist jah, suured jõuluroad. Need vist väga suuri pole kunagi olnudki, aga eks kui me suuremad olime, siis ikkagi püüdsime pidulikumalt kalaudega. Tähendab kui teie Joel vaadata sellele sündmusele ajateljel 60 pluss aastat, siis on see tähendus ajas paratamatult muutunud asjaolude tõttu. Või on sellest midagi niisugust lapsepõlvehõngulist jätkuvalt teie jaoks. Minu meelest on ikka see asi lenud jõuluasi ikkagi suuremaks ja tähtsamaks ja olulisemaks on saanud kõik usuasjad on saanud, mida aasta edasi vanemaks saadi, asjast rohkem aru saad, need lähevad järjest tähtsamaks. Aga ka minu vanemad olid väga aktiivsed kirikus tegelased ja jõuluõhtul käidi laulmas ja orelit mängimas ja mitmes kirikus jõuti õhtul hilja koju, et enamus sellest jõulust oli seotud kirikuga. Ja nii on meie peres Kalnud, nüüd Tartus on võimalik natukene vähem, aga varem oli ju, oli tööpäevad tavaliselt rahvast, kes väga palju kirjutanud, kus õhtul oli mitu teenistust Saaremaal oli mul kolmi jõulujumalateenistust ja hiljem oli no miinimum kaks jumalateenistust, mis olid järjest, aga kui sa tulid koju, siis järgmisel päeval hakkasid jälle jumala peale. Ja siis siis tuli ettevalmistusi järgmise päeva jumalateenistus, et ega seda jõulunagu olesklemist jaoks väga palju aega ei olnud. See oli ikkagi, eks, pühade tugev. Ja ma mäletan kord, kui Saaremaal kolm teenistusel ära tulin koju ja ja keegi oli toonud suure värske kala. Panin nii nördinud, et kas ma pean nüüd jõuluõhtul aga seda kala kala puhastama või praadima. Ja mina ei teadnud, et see oli soolasiig. Seda võis võtta, lõigata, leiva peale panna. Kui seda avastada, siis oli rõõm suur. Kas inimestel on kirikusse tulles jõuluajal teistsugune pilk? Jõuluaeg ilmselt on natukene, et inimesed on häälestatud kuidagi teistmoodi. Aga jõuluajal kohtame kirikut, kus palju neid, keda harvem näeb, sest on olemas selline igapühapäevane kirik kui rahvas ja pere. Ja siis on olemas seal natuke suurem ja laiem ring, kes siis jõuluõhtul koguneb, et need võivad olla natuke erinevad. Aga nendest mõlemates on oma võlu. Sellel väiksemal grupil on oma võlu ja selle suuremal grupil oma võlu. Nad on erinevad. Kui inimene kuidagi mõni tunne puudutab, siis ta on erksam ja kas suur rõõm või suur mure siis inimene muutub erksamaks ja kui ta jõulust tajub seda rõõmu siis ta muutub erksamaks ja võib-olla jõulus mõnikord oodatakse, otsid, tehakse seda, seda erksust vaid seda tunnet. Ootust on jõuluajal. Rohkem selle saate nimi on, käbi ei kuku tänalite külas meil isa ja tütar Eve Luhamets ja Katrin Burman suur-suur tänu selle vestluse eest. Soovin teile kõike head. Suur tänu teile kuulajatele ka aitäh, et selle reisi meiega täna kaasa tegite. Ma olen saatejuht Sten Teppan. Kohtumiseni.