Tere tulemast kuulama jumalata maailma Joel Luhamets ette ei kujutanud aga enne usulist pöörelda, nagu ta seda nimetab jõudistatudeerida elektriasjandust. Noorte kristlaste koos viibimiselt. Algas tutvus Tiinaga, kellest sai piiskop luhametsa abikaasa ja kolme lapse ema. Aga hea abikaasa ja vagad. Lapsed on jumala õnnistus. Samas tunnistab Joel, et inimloomus on erinevad ja inimesi tuleks võtta nii, nagu nad on. Kindlat retsepti või õpikutarkust ta laste kasvatamisel kasutanud ei ole. Ise pärit Antslast on edasine elu suuresti kiriku töö sõltuvalt pillutanud Joel Luhametsa ja tema perekonna ühest Eesti paigast teise. Seetõttu tuleb tänases saates juttu ka juurte alla kasvatamise võimalikkusest. Isaga meenutab kooskasvamise lugusid vanuselt keskmine laps, tütar Katrin Burman, kes õppis meditsiini ja töötab perearstina, küsib Sten Teppan. Head kuulamist. Tere tulemast vikerraadiosse, Joel. Tere, tere. Ja tütar Katrin on kaasas näha, aitäh tulemast. Tere. Katrinil on õde ja vend. Kus nad on, kes nad on ja millega nad tegelevad? Mul on kolm last. Cristiano, kõige vanem ja tema on praegu Tartus ja minu alam ja minu ülem. Ta on Tartu Pauluse koguduse õpetaja. Mina olen nüüd hetkel koguduse õpetajana vaid õpetaja abiline, aga piiskopina ole nii, et mina, tema ülem ja tema peab siis seda tööd, mis on Tartu Pauluse kirikus. Katrin räägib võib-olla iseendast, on arst Tartus perearst ja Eevalise kõige noorem, tema pinud sotsiaaltööd, aga ta on tegelenud väga laialt ühiskondlikud Te töödega ja maailmas palju ringi käinud ja nii Šveitsis kui Kolumbias ja, ja Prantsusmaale ja Belgiasse teinud töid, aga vahepeal olnud ka poliitilise erakonnas teinud tööd kaasa, et tema ampluaa on väga lai. Joel, ma kujutan ette, et mees teie ametis on eriti uhke ja tänulik selle üle, et poeg on asjad niimoodi üle võtnud või üle võtmas, kõnnib sõna otseses mõttes teie jälgedes. Kas see on tegelikult üldse oluline teie puhul, kui te enda sisse vaadata? Ma arvan, et see on minu kui isa jaoks praegu kõige suurem tunnustus, kui poeg tuleb sama tööd tegema ja samades jälgedes astub. See on otsene, nagu hinnang, poja hinnang isa elule. Ma ei tea, kui te vaatate ajas tagasi ja võrdlete seda suhet enda ning oma isa vahel, siis kas see on sama, kas te kunagi rääkisite, kas see oli isale moment, mis andis põhjuse uhke ja tänulik olla? Mu vanemad tundsid selle üle väga palju rõõmu aga mu vanemad nagu võib-olla ei uskunud, et ma tulen selle töö peale. Nad olid küll, ma julgen ütelda, täis päevaga vabatahtliku töö tegijad kirikus pühendasid kirikutööle rohkem aega kui millegi muu peale. Aga nad ei saanud kunagi palka, kui kunagi isa kirikust. Kui veel riigipension ei olnud. Ja kirik maksis kiriku töötegijatele pensionist täitsa meil elus nii palju raha saanud kirikust kui praegu. Aga see oli väga tühine raha, mis ta, mis tol korral kirik maksis. Loomulikult, see oli vanemate jaoks erakordselt tähtis ja nad olid uhked selle üle. Aga see, et nad ei uskunud, nagu te ütlesite on siis viide sellele, et te läksite elektriasjandust õppima ja olite hoopis mõistamate asjadega. Jah, see, kui mina õppima läksin, see oli küllaltki keeruline aeg. Mina läksin ülikooli, 1971 70 lõpetasin keskkooli. Ega tol korral tuli noori vaimulikke tööle väga vähe. Minu ema ise andis mulle nõu, talle meeldis, et ma võiksin metsandust õppida. Isa otseselt mulle ei suunad midagi. Aga minust sai siis elektriinsener. Väiksed asjaolud lihtsalt see, et mul olid nagu reaalained, olid tol korral kõige paremat. Ja seal oli mul kõige kindlam nagu Ülikooli sisse pääseda. Aga juba ülikooli poole peal oli mul see küpsesse soov, et tahan hakata dioloogiad õppima. Muidugi ma sellest kirjutasin vanematele ja need kirjadki on mul alles. Mida me omavahel siis rääkisime? Aga vahepeal pilk Katrinile, teie olete arst, kas see on niisugune unistus, mis sai alguse kusagil kauges lapsepõlves või siin on ka mingi juhuste rida, et et see just niimoodi välja kukkus? Ega täpselt öelda ei oska, sest kuigi mulle emapoolsed vanavanemad olid mõlemad arstid, siis me elasime nii kaugel, et ma Neid kui arst tegelikult ei teadnud sellest tööst. Aga mul hakkas meeldima bioloogia, eriti üheksandas klassis, kui õpetati inimese anatoomiat ja füsioloogiat. Et see oli mul selline väga selge lemmikaine ja siis läksin juba loodusklassi ja see selgus arstiks saada. Mul endal tuli 12. klassi sügisel koos selgusega, et perearstiks. Seda mõtet olid käinud välja mitmed teised, tegelikult nii ema, võib-olla ka isa, ma ei mäleta täpselt. Aga nad ei surunud peale seda, et aga minus endas oli see selline, see hirm, tõrge 11. klassi kevadel ma olin veendunud, et, et seda ma ei lähe õppima ja siis, kui 11. klassi kevadel olid ülikoolis avatud uste päevad siis kuna ma tahtsin siiski näha seda lahkamist, siis ma mõtlen, et ma nüüd kasutan seda võimalust, et võib-olla kaheteistkümnendas klassis. Siis mul pole enam aega vaadata ringi. Aga ma arvasin, et ma ei lähe arstid temaga siis sügisel. Asjad muutusid. Võrrelge ennast palun venna ja õega kui sarnased erinevate isiksustena ja inimestena teie enda pilgu läbi olete. Kui lähedalt vaadata, siis tundub, et ikka väga erinevad, aga, aga seob jälle selline ühine kasvamine ja kindlasti maailmavaade ja usk ja muusika ja nii edasi. Me oleme kõiki aktiivselt osalenud ka kirikuelus. On olnud selliseid suhtlemise asju, et me oleme olnud hea kaaslastega oleme, oleme teinud midagi, et, et selline võib-olla töö inimestega küll seob. Aga kui me vaatame lähedalt ja neid erinevusi püüame tabada, siis mis teile endale pähe tuleb, mis on silma torganud? Iseloomud on väga erinevad, mul vend on hästi selline, kes ma arvan, et tema kõige parema töövõimega ja ma arvan ka, et kõige lahtisem peaga mulle tundub ja et ta jõuab ajaga kõige rohkem. Minu õde on võib-olla selline ulja kuidagi vabama mõttelennuga on julgenud väga eri asju teha. Ma arvan, et mind ka võib-olla on toetanud seega lihtsalt selline kohusetunne, et kui ma oleks olnud väga võib-olla sihuke kooli ajal viili ja siis ma siis ma ei oskaks päris hästi, et asjad lihtsalt selline kohusetunne ära teha on natuke elu lihtsamaks teinud. Kuidas isale sedasama äsja kuuldut kirjeldus või võrdlused tunduvad? Ei, väga õiged. Aga nende erialavalikute puhul ma mäletan küll, et ei ju, lapsed oli enam-vähem järjestik, kuhu ja no praktiliselt kõik õhtusöögid olid sellised arutelud ja teemat, kuhu võiks minna. Ma arvan, et meil oli emaga mõlimatel see me hindasime väga arstiametit ja ma hindan praegu praeguseni arste ja arstiametit väga kõrgelt. Katrini siis ma nägin kõiki arsti jaoks nagu sobivaid asju, ta on väga töökas, tal väga ei julge, väga kohusetundlik. Aga läheme teie lapsepõlve, kui te mõtlete niisugusele kohale nagu Antsla ja ümbrus seal siis missugused esimesed mälupildid silme ees jooksma hakkavad? No ma olen seda ütelnud, et kas kummaline inimese mälu. Et ma arvan, et ma mäletan Stalini surma. Ma olin siis täpselt üheaastane, aga ma ei usu, et seda teisend rääkinud, ma mäletan, mis, milline valgus oli toas. Ma mäletan seda õhkkonda, mis valitses siis, kui tuli Stalini surmasõnum. Nii et ma arvan, et üheaastane võib juba midagi, mäletad. Tähendab, see on küllaltki omapärane, esimene mälestus. Ma arvan, et seal ei Jaga veel minu vanemad elasid ühes üürikorteris, seal all oli palvemaja, isa oli palvemajas, jutlustaja, ema tegeles seal igasuguse muusikatööga. Esimesed neli aastat elasin seal. Mäletan ka, kui ükskord koer hammustas ema suhkruvett andis aga muud väiksed asjad. Elu oli väga turvaline. Mina muresid ei tundnud ja teadnud. Ma tean küll, et mul õde ei taha, kui süüa ja sellega oli lõbus. Aga need on kõik sellised ühised, siis hakkasid ema ja isa maja ehitama, siis see maja ehitamisega kaasas käisid omad omad, lõbusad seigad. Ja siis olid kooli, tulid juba koolikaaslased ja sõbrad, mul olid väga head sõbrad ja, ja tänavapoisid olid kõik väga kokkuhoidvad ja ja kuna mina juhtusin olema tänava poiste hulgas kõige pisem, siis minu eest hoolitseti kõige rohkem. Mul on lapsepõlvest ka väga ilusad mälestused. Muide, mida sel ajal tehti, mis need siis olid viiekümnendad aastad, mis lastele siis pinget pakkus, niisuguses kohas nagu Antsla. Sõda mängiti, meil olid, Antslas oli raudtee ja siis olid siit portraudtee sealt pat raudteepoisid, siis aeg-ajalt käis sõda. Selleks oli vaja ettevalmistusi teha ja kõik kaevikuid teha ja relvasid korjate. Ja siis olid suusatamised ja siis olid. Siis olid igasugused meisterdamise rakulkad ja, ja, ja vibud ja igasugused mänguasjad, enamus mänguasju tehti siis ise, poisid tegid ise suuremad, tegid väiksematele ja ei olnud tol korral selliseid arvuteid ei olnud ja kodus oli ikkagi tegid tööd, tulid puid saagida või loomale toitu, karjas käisime palju, see oli üks suur tegevus, üks lehm oli, aga seal ümbruskonnas oli palju poisse, kellel oli üks lehm, siis me läksime kõik karja, igaüks oma lehmaga, lehmad pandi kusagile ketti ja siis positaksid jõe äärde kala püüdma ja lõket tegema ja onni ehitama. Et need olid sellised tegevused. Kõlab nagu tõsine töötegemine ilusti. Rääkige oma vanematest just loomuse mõttes, keda üks või teine, mis rollis endast kodus kujutas. No isa oli rohkem sellel range poole ja isa tuli ikka karta. Aga ema oli, oli see armupool, kelle juurde võis tulla hellalt vastu võttis. Ema oli suure südamega. Kodus oli alati eriti hea olla ja isaga käisin palju kaasas. Isa oli jutlustaja ja oli ka organisti orelimängija erinevates paikades, kades erinevates kirikutes käis abistamas pilli mängimas. Mina sõitsin temaga kaasa, tol korral Moskvitš 401 oli enamus kordades lumme kinni, mina olin see välja tõuke ka ja niimoodi koos isaga tegime seda, sööd. Kõik see kõlab ju kenasti karjaskäimine ja kalapüüdmine. Aga kui lähedalede nii-öelda halvale teele sattumisel olite, kas selleks oli Antslas võimalusi, kiusatusi, olukordi, kus inimesed avastavad elu ja panevad ennast proovile, kui ma niisugust juttu räägin, kas teil tekib sellega seoseid? Oli teil momente? Kahtlematult igasuguseid rumalusi poisid teevad aga minu vanemad olid avalikud usklikud inimesed. Üldiselt oli selline ikkagi ateistlik aeg, tol korral. Aga minu vanemad olid väga lugupeetud minu kooliõpetaja hulgas, need, kes sundisid mind pioneeriks minema. Aga nad austasid väga minu vanemaid ja selles suhtes ei tekkinud mul kunagi probleemi. Üks probleem tuli suur, see oli vist kas kolmandas või neljandas klassis oli meil kõva tatisõda. Ja õpetajad said peale. Kõik poisid viidi direktori kabinetti, õpetaja ütles mulle. Joel, sul ei ole vaja tulla sinna nagunii sellest osa võtta, vot mul oli nii piinlik. Teiselt poolt oli jälle see minu jaoks selline nagu kuna õpetajad nagu hindasid ja lugu pidasid, siis see andis nagu sellise nagu, nagu distsiplineeris pidin natuke parem olema, kui õpetajad arvasid, et ma olen parem tegelikult ma nicer, poiss nagu mõistlik Ehk siis kodust ta tuli kaasa niisugune või kodustega eeldus, et ega teie ju ometi. Just kuidas tati seda välja nägi. Kui niisama ei saanud, siis sai mingisuguse mingisuguse palgakese peale pandud ja läbi toru ja, ja kõiki neid ikka pihta saada, teineteisele üksteise pihta. Päris hoogne, ma ei ole kunagi oma silmaga midagi niisugust näinud. Missugused teie kodus seal sanktsioonid olid, kui te sattusite ühte või teise olukorda intsidenti, kasvõi see eelpool kirjeldatu. Kas sellele kodus järgnes midagi? Ma olen küll paar-kolm korda isa käest, vitsa vist saavad või? Rihma ma ei mäleta. Ühte korda mäletan, mille eest. Meil oli üks naaberkülas ja meil oli autoga toodud koorem liiva ja me istusime seal ja ma korraga võtsin lusikaga liiva, viskasin sellele tüdrukule näkku ja selleks silma ja see nutuga läks mu emale-isale kaebama. Ja siis isa tuli ja andis mulle vitsa selle eest. Ma tean, et ma olen paar veel seal on, ma ei mäleta, mille eest midagi ikka tegin. Aga emotsioonide endal, sellega seoses võtsite need teenitud karistused mõistvalt vastu või tunne nagu trots või, või mitte, arusaamine ja vastuhakk. Midagi niisugust teie kodus ei olnud mõeldav, ma kujutan ette. Ei mingit trotsi küll kindlasti mitte. Aga hirm oli ikka ega vita valu ei mäleta, aga see see protseduur ise oli hirmus ja kohutav. Irw oli küll. Tulles selle juurde tagasi, et, et teilt kodustatud oodati justkui parem olemist ja eeskujulik olemist. Kas te sisimas püüdsite ka seda pingutasite selle nimel, kas teid kohustas seesama tunne, et, et ei saa endale lubada vanemate tõttu miskit? No ma ei mäleta seda, et see oleks nagu otseselt kohustanud, sest lapsepõlves tegutseda ikkagi suhteliselt spontaanselt üldiselt nagu ma mäletan, et mind peeti heaks lapseks, et minuga ei olnud väga palju muret ja sõnakuulelik ja ja tegi, mis kästi. Kas usk ja usuküsimused olid selged ja nii-öelda iseenesestmõistetavate teile juba lapsepõlvest saadik? Lapsepõlvest saadik ja koolikaaslastega ja muidu külapoistega. Kogu aeg üks vaidlemine, kas jumal on olemas või ei ole olemas, et see, see teema, mina olin ikkagi see usumees, kes kes kaitses kõiki usulisi seisukohaga. See kaitsmine ei pruukinud üldse lihtne olla, nagu te mainisite, oli ikkagi ateistlik aeg. Muidugi oli, aga ma olen paljusid neid oma koolivendi nüüd ära ristini telleeritanud kellega me tol korral vaidlesime? Aga siis lastevahelise arusaamatuste tekitanud? Ei mingisuguseid pinget ei ei tekitanud ja sõprust ei rikkunud. Aga vaidlusi oli palju. Minu jaoks jumala olemasolu oli, on olnud kõik aeg absoluutselt selge ja loogiline, ma ei oleks, ma ei ole suutnud kujutada maailma ette ilma jumala aitäh. Ja ma imestan siiamaani, kes suudavad maailma ette kujutada ilma jumalata. Ma saan aru, et jumalast on raske ette kujutada aga ma ei saa sellest aru, kuidas on maailma ilma jumalata võimalik ette kujutada. Aga ilmselt on. Katrin, kui te mõtlete vanaisa vanaema peale, siis esiteks ühe ja teisega, kui palju teil kokkupuuteid oli ja mis on mälestused, mis nendega seoses meelde tulevad. Kõigepealt. Teet oli kindlasti vähem seetõttu, et me elasime kaugel, et elasime meie Saaremaale, kõik kõik lapsed on sündinud Saaremaal. Isa armastab vahel öelda, et tema on teist põlve saarlane, et juba tema lapsed olid saarlased. Aga ema vanemad elasid Tallinnas ja isa vanemad Antslas need siis Kuressaarest oli üsna pikk maa. Et eks neid külaskäimisi oli ja minu meelest olid meil sihuksed head suhted, kõigiga. Me küll lapsena olime ikkagi teinud mingisuguse lemmik lemmikjärjekorra, aga pigem siis selle alusel, et kes, kes meiega rohtunud käime, jaksas tegeleda kes mingeid lugusi jutustada või et kõik vanavanemad on üsna erineva iseloomuga olnud. Aga need külla ootame seda. Külaskäigud olid alati D. Väga põnevad. Kuna minu jaoks on see natukene tundmatu maailm, aga mind väga huvitab, siis ma kompan siin nii-öelda küsimustega. Kui tekib mingi lahkheli kodus lapsena vanematega, midagi, mis vajab arutamist või mille puhul on vaja põhimõtteid, väärtusi, hoiakuid meelde tuletada, siis kas teie kodus käis alati? Läbi jumalale viitamise ei vanemad elasid absoluutselt loomuliku usuelu ja jumala peale ei apelleeritud, vaid see oli niivõrd loomulik taust, et, et see ei olnud mingisugune malakas või, või, või õigustus või see oli selline elupõhi. Ja ma arvan, et minu sil usulise kasvamise kõige suurem tugi on olnud see et vanemad elasid väga normaalsed ja loomuliku elu, et sellist mingisugust usklikuks olemist või näitamist või ei olnud. Usulised asjad tulid, neid asju oli kodus palju, meil peeti laulu harjutuselt, olid kodus, isa oli organist ja ja koor käis kodus, peeti palvetunde, olid pikki palveid, peeti kõik sõbrad, käisid koos. Aga see oli kõik väga nagu minu jaoks väga loomulik elu. Ja väga loomulikult suhtumine ellu. Aga jumalat ei võetud kusagile abiks, et kuidagi kellestki. Saada öelge, kas selline kodu ja selline mõtteviis välistavad automaatselt ka pahed. Te saate rääkida praegu enda näitel. Ma ei oska ütelda, kas te tegite esimese suitsu. Ma olen küll proovinud lepalehtedest, me tegime karjas, keerasime lepalehtede eest, kuivõrd Lepalletist ajalehe sisse ja ja popsutasime seda. Ja ma olen päris suitsu proovinud, aga ma ei ole kunagi alla tõmmanud seda sealt seda läbi toru natuke suitsu suhu Yalel puhun seda välja. Aga küla vahel kasvõi jaanipäeva ümbruses või lihtsalt nädalavahetustel mehi napsitamas. Selline vaatepilt teie lapsepõlveaegadest ja radadelt on meeles. On minu lapsepõlve ajal oli juba alkoholi tarvitamine ikkagi tavaline ja ma mäletan, mingisugust spordivõitlused olid järve ääres, mina käisin ka, viskasin mingid kerra ja võitja sai veinipudeli ja ma olin ka selline teismeline. Sinna kõige lähemale viskasid, sa oled ikka pudel veini, anti seal selle eest ja tol korral oli see loomulik, mina küll, aga ma ei mäleta, kas mekkisime tekkinud, aga ma ei tea, kuidas alkohol mööda läks. Ega mul ka klassi klaastastel ei olnud alkoholiga palju probleeme, et aeg oli teistsugune. Aga seda küll, et, et alkoholist vastu ka väga palju ühiskonnas ei võideldud. Tol korral võib-olla alkoholiga ei olnud ka nii palju probleeme. Mulle tundub, et need alkoholismiga probleemid on nüüd viim viimastel aastakümnetel teravamaks saanud. Alkoholismi minu lapsepõlves ei peetud väga ta ei olnud nagu suur probleem neid joodikuid, kes käisid, ma isegi ei mäleta lapsepõlve, seda loks joodikuid olnud. Mõnikord arvatakse, et võib olla. Meie elu on saastunud ja alkohol ja tubakas mõjuvad tänasel päeval rohkem inimesele kui, kui omal ajal, et inimesel on juba mingi saastuse probleem olemas, ta vastab, ainult võime on nõrgem. Aga ma ei mäleta lapsepõlvest, et see oleks probleemiks kiusatuseks olnud. Kas teil oli kombeid, teie perele omaseid traditsioone, tavasid, mis said alati järgitud? Kui ma mäletan, nüüd tagantjärgi pühapäeval ei tehtud mitte mingisuguste pühapäev, oli pühapäev kui märkasin, minu voodikohal oli lisatöölaud, isal oli valge triiksärk seljas. Tavaliselt kui ma silmad lahti tegin, siis isa istus laua taga ja luges vaikselt piiblid. Emal olid paremad riided seljas. Pühapäevaks tehti kakaod. See oli selline pidulik joomaaeg. Peale oleksid kõik kirikusse. Ma mäletan, ma alati kirikus käinud, nii kaua, kui ma olen elanud iga pühapäev, see oli nii loomulik, terve pere läks, see oli pidulik asi, seda tehti. Ja meil olid kodus loomad, sead ja lehmad. Neid küll palju ei olnud, aga tol korral tuli teha ikkagi hein ise ja ja, ja seakartulid ja loomapeedid tuli kasvatada ise. Olgu milline ilm tahes, kui loog oli maas, solimaas pühapäeval seda võtma ei mindud. Laupäeva õhtul algas püha ja esmaspäeva hommikul algas selle tööaeg. Seda ma mäletan, see oli, see oli kindel traditsioon. Mis teile kooliajast meelde jäänud? Koolitööd olid tehtud, eeskujulik poiss ja nii-öelda vaiba peal käimine tuli ette ainult selle ühe korra tõttu, mida me. Tahtsime tuli ikka rohkem ette. Tuli ikka rohkem, et paljuga koordikas tempude pärast õpetaja klassist välja ajas ja direktori juurde kutsuti ja veri Karla eri Karla oli direktor, õpetaja saatis tunnist väljadirektoraadi ja Karla pani käe põse peale, ütles kumb on sul siis kurjem, ema või isa isa, siis kutsume isa kooli. Ja siis ma enam-vähem kujutan ette, kuidas edasi välja võis näha. Vägamist sellel päeval koju ei kiirustanud. Ega ma ei kartnud ka koduseid, need ei ole sellised laste tembud, kas sa midagi, noh, kellelegi üle meelikult juttu ajasite lapsel ikka, kui see kihk sisse läheb, siis ei saa pidama seni kuni õpetaja midagi karmi peab sinuga võtma. Vahur Kersna isa oli meil kehalise õpetajaks Aksel Kersna. Mind vene keele tunnistati välja, midagi olid seal pahandust teinud koridori sellist kehalise tund ja aktsel Kersna seal poistega tegi. Mis sind siis, miks sa siin oled, mõtlesin tunnist aeti välja. Noh, eks siis hakkame ka kangi tõstma. Et õpetajad olid sellised, nüüd karmid, käega väga mõistvad, kainet koolist on ikka väga ilusad. Et ma ei tea, kui te mõtlete selle põlvkonna lastele teie kaastöölistele sealt ja praeguse aja põlvkonnale siis on need kaks põlvkond omavahel võrreldavad, jätame vahepealt veel teised ära. Ma arvan, et meie ajal ei olnud seal nii nii raskel õpilastel nõudlik, kus oli väiksem ja kui sa kolmega Te said, siis olid ikka õnnelik. Sellist ülipüüdlikkust. Meil olid küll tublid õpilased ka, kellel olid ikkagi nii, et kõik, aga aga ma mõtlesin, et koolis käimine oli selles suhtes rahulik, et et siis nagu krampi olnud sees, et sa pead olema väga tubli. Mulle tundub, et meie lapsed, lastel on raskem. Neid nõutakse palju meilt Pigentakistati, meie ise tahtsime trenni minna ja, ja mängida ja meile öeldi, et ikka peab kodus püsima ja tööd tegema. Seda, et keegi meid oleks trendi vedanud või seda juhtunud. Et see oli nagu teistmoodi oli, vastupidi, lapsed tahtsid teha ja vanemad keelasid nüüd vanemad sunnivad tegema ja lapsed otsivad muid asju. Me oleme kronoloogiliselt nüüd enam-vähem tagasi selles punktis, mida me saate alguses korraks puudutasime see valiku tegemise koht, kus teile tundus, et võib-olla nende juhtmetega mässamine ja kontaktid ja lülitid, et pole päris teie teema kas see tõuge vahetada valdkonda teha kannapööre. Tuligi sellest pigem, et see elektri asi oli üks igavesti jura asi. Ja lihtsalt huvi kadus ära või seal olid muud põhjused, mis mis panid teid nii-öelda laeva pöörama. Ega mul elektri vastu väga suurt huvi ei olnud, aga kui tippis õppima hakkasin, mida rohkem õpid, seda rohkem huvi ka tuleb, ega mida sa hakkad, millega hakkab tegelema, selle kohta tuleb ka huvi. Seda seda probleem nüüd ei olnud, aga Teppis kolmandal kursusel oli mul selline usuline usuline pööre, kus ma nagu kogu oma elu andsin jumala kätte. Ja siis tekkisid kohe teised seltskonnad, teised sõbrad. Ja siis ma puutusin juba kokku nendega, kes tol korral pisid usuteadust ja siis tegi, tekkis kohe soov, et tahaks minna usuteadusesse. Kas te oskate seda veel kuidagi kirjeldada, seda sõnadesse panna, et toimus usuline pööre, mis siis juhtub teie puhul? No on olemas selline lapsepõlveusk, kus ma usun teiste uskumusi aga ega ta natuke müstiline, see on see, et et see saab sinu nagu enda usuks, tegid nagu üks, üks väga kindel sinu ja jumala vahekord, kus sa tunnistati jumala ees oma vigu ja, ja, ja ütled, et sa tahad nüüd otsida jumala tahet ja käia tema teedel. Ja Ma ei oskagi seda teisiti ütelda, kuid et see on nagu enda elu jumala kätteandmine, usaldada ennast jumala kätte, et ma nimetaksingi seda nagu päris usule tulekuks. Sest selliseid teadmisi uskumist, et jumal on olemas, see oli mul ammu, ma ütlen, et siis, kui ma sellise pöörde tegin, et ma annan oma elu jumala kätte, siis tulid mul esimest korda kahtlused, kas jumalik on olemas. Et siis mul hakkasid asjad probleemiks muutuma, aga, aga sellel hetkel ka jumal erilisel viisil nagu ilmutas ennast mulle ja kinnitas mind, et mul on sellest väga palju isiklikke, kogu kogemusi, mis näitasid, kuidas jumal võttis minu elu juhtida ja hoida. Aga seda muidugi on raske teistel rääkida, see on isiklik kogemus, kes seda on kogenud, seda, seda, seda ei murra enam millegiga. Nii nagu Gustav Naan kunagi ütles, et juurdejõuta hääletamisega vaid vaid tõestamisega ja kui sa oled midagi ära tähistanud, siis 1000 häält selle vastu ei tähenda mitte midagi. Katrin kas te teate oma ema ja isa kohtumise lugu? Üldjoontes kyll rääkige oma versioon sellest kiriku kaudu, et tollel ajal siis noored kristlased käisid eri koguduste juures olid sellised noored kohtusid ja ma arvan, et mu ema oli ehkki 16, kui tuttavaks sai, oli selline sõpruskond. Kas teil on kunagi omavahel jutuks olnud, et mis sai otsustavaks mis läks südamesse, puges hinge, et kuidas see kõik lõppes. Petad kokku, said. Täpselt ei tea, aga pigem võib-olla olen kuulnud midagi sellist, et, et nad väga pikalt ei näidanud välja, mida nad arvavad üksteisest või vähemalt, et isa ei teadnud. Et pigem oli selline vaikne tutvumine. Käisite ringi ei teadnudki, et mis kõik võib juhtuma hakata. Ja me olime päris pikalt juba noorteringis, käisime ju üsna tihedalt koos ja nüüd ma tean, et minu, minu abikaasa juba paar aastat enne oli veendunud et mina olen tema abikaasaga, aga tema väärikuse puhul ta ei näidanud mitte mitte pisemal viisil seda välja. Seni, kuni ühes olukorras ma täpselt seda hetke tean. Kui tuli mul see tunne, et tema on minu abikaasa ja siis ma võtsin temaga lähemalt. Kontakt tundmine tuli ära ja siis me alles lõime nagu omavahel sellise lähedama suhte. Ja sattusite Saaremaale. Jah, me abiellusime ja siis me küll elasime ka veel ämma juures abikaasa ema juures ja isa juures. Aga kuna ma hakkasin teoloogiat õppima, siis suunati mind Saaremaale tööle, tehti ettepanek Saaremäe minekuks ja siis me mõlemad abikaasaga kolisime Saaremaale. Kui Christian sündis teie esimene laps, siis te olite kuivana. Kristjan tõusis 80 ja mina olen sind 52 28 olin. Kuidas see hetk ja see aeg, kui perre sünnib esimene laps, teile meelde jäänud? Ma mäletan neid hetki küll, kui ma õhtul viisin abikaasa haiglasse. Helistasin pool seitse hommikul, kas on sündinud, ei ole veel syndinud. Helistasid mul kaheksa sündinud poeg, sealsamas telefoni juures langesin põlvili vahe ja tänasid jumalat. Seda hetke mäletan, aga see oli aeg, kui ta veel ei teadnud. Lapse sugu eteks ei teinud ette ja ma teadsin siis, kui ta oli sündinud. Jah. Katrine te sündisite Saaremaal elasite seal kui mitu aastat oma elust. Mina elasin kaheksa aastat, siis kolisite mujale. See tähendab, et esimesed mälestused, mis teil meenutada on siit maailmast on ikkagi seotud Saaremaaga. Ma kujutan ette Jah, ja tundub, et need on jätkuvalt üsna palju, et, et võib-olla 50 aasta pärast. Nii, aga mis siis meelde tuleb lapsepõlve Saaremaalt? Enamus on ikka väga-väga helged mälestused erinevalt isast, minu, minu õde ja vend olid Need olid üsna minuealised, koos, ettevõtmist oli palju rohkem. Me ei ole pidanud käima lasteaias, et ema-isa leidsid selle võimalused neil ise. Tööga seoses oli võimalik meid ise ise kodus kasvatada ja meil olid ka siis mõned hoidetädid, kes käisid abiks. Ma hakkasin mõtlema, et väga sageli on siin saates sattunud Käbina nii-öelda rääkima, kas esimene kõige vanem või kõige noorem laps. Ma saan siis kohe küsida Katrina, mis tunne on olla keskmine laps perekonnas, et missugune keskmise roll on? Ma arvan, et ma lapsena ei mõelnud selle üldse, aga kui tagantjärele mõelda, et siis ilmselt minu õde-vend omavahel on vähem mänginud, sest nendel oli juba natuke suurem vanusevahe, oli kolm aastat ta linki, kas mina tegin midagi Kristjaniga või tegime keevalisega või kõik koos? Võib-olla keskmiseks olemine võtab ära ka neid pingeid, mis on nii esimesel kui viimasel tundub, et esimene justkui võib-olla peab olema tublim, sest on kõige vanem. Ja ma mäletan, kui mul vend oli, nii et kui ma midagi natuke läks mul paremini, võib-olla nii palju, aga ma ühte asja lihtsalt mäletan. Kongress istandus klaveri peal. Me mängisime ühte väikest pala ja mul tuli see kiiremini paremini välja. Ma ei võtnud seda üldse nei võistlusenaga Temahavused et nooremal õel tuli välja ja samuti siis kõige nooremal mulle tundub, et, et kõiki selliseid võrdlemisi on rohkem, et tema, see, kes jõuab viimasena kool ja siis kooliõpetajatele, on juba kujunenud eelarvamused, et milline ta peab olema, sest milline õde ja vend on olnud seda survet ka siis võib-olla oli mul vähem või äkki oli selles mõttes lihtsam? Veel üks mälupilt, mis mul tuleb nendest juttudest meelde, on seotud nõndanimetatud keskmise lapse sündroomiga. Ma küll ei kuulnud praeguseid Teie jutust nootigi selle kohta et oleksite seda tundnud, aga põhimõtteliselt on seda mõttekäiku selgitatud niimoodi, et esimene laps saab vanematelt palju tähelepanu, sest ta on esimene, ta läheb esimesena kooli mis on väga pidulik ja oluline hetk perekonnas tavaliselt. Et osa tähelepanust läheb sinna ja, ja väga suur osa tähelepanust läheb kõige nooremale, kes on siis pesamuna ja kes on seepärast kätel kantud kujundlikult, et keskmine jääb kuidagi sinna vahele. Niimoodi. See on teie jaoks täiesti tundmatu maailm. Ma arvan, ma vist seda jälle tajunud, kuigi tõesti, kui vaadata lapsepõlvepilte, et too too aeg oli see, kas, kas üsna palju pilte tehti slaididena ja vaadatigi pimedas toas seinale näidata, et Kristjanist küll minu meelest neid ei pea, pilt on kohe mitu karpi slaide, et meist vihka, mõned on. Et, et see kindlasti. Et järgmised lapsed enam noh, oli nagu. Nojah, üks oli juba olemas ja see oli juba tehtud. Kuidas isa isa mäletab neid kolmen omavahel siis lapsepõlve mängude rollides, et kes oli liider, kes oli kaasamine ja, ja kuidas need asjad jagunesid? No ma kahju on sellest kõige pisemas selles suhtes, et Katrin oli väga tragi, tegi kõik järgi, mida see vanem tegi, aga siis sellel kolmandal tuli see samm väga suureks läks järgi tegemiseks. Temal oli seletatud raske, seda ei teinud õe järgi venna järgi ja tuli kaks rahustada ja. Katriniga on muidugi kõige rohkem juhtunud ka õnnetusi, sest ta on olnud kõige julgem ja kõige ettevõtlikum. Eeva lisan muidugi nüüd võtab ette, aga, aga Katrin on olnud, selles julgen, ma arvan, praeguse arstina ka ta võib-olla teeb selliseid süste, mida, mida võib-olla ta ei peaks ka tegema või mingeid selliseid asju või operatsioone. Et temas on seda julgust, ta võib noa sisse lüüa julgelt. Mis õnnetustest isa räägib? Lapsepõlve traumad. Et lõidma küll murdnud ei ole, aga õmmeldud on päris mitmed korrad, et kolm lapsepõlve põhidraamat, et üks oli ühe aastaselt aasta kolme kuuselt jõulureedel, kukkusin lihtsalt diivani pealt vastu diivanilaua nurka. Otsmiku katki. Üks oli algklassides, kolmas klass, esimene prill mängisime päästekulli, mind löödi kulliks väga suure jõuga ja kukkusin vastu seina, nõrka pea lõhki. Ja siis oli üks oli ka lihtsalt niimoodi kelgutades. Kukkusin halvasti. Aga see on siiamaani, et kui ikkagi vaja. Katrin tuleb alati kaasa. Katrin, tuleb ronida, midagi ette võtta. Katrin ei karda midagi, ta tuleb alati kaasa. Rääkige teie, Katrin oma kodust ja alustame sellest, et teete meile ühe kujuteldava ekskursiooni. Me astume teie koduuksest sisse, kes on kus, kes tegeleb millega, oletame, et lapsed on juba natukene vanemad, aga mitte veel kodust laiali lennanud. Kui võtta näiteks selline põhikooliga iga, siis me olime Põltsamaal. Kõik me käisime muusikakoolis, oli selliseid lisa lisahuviringe, natukene veel pühapäevakool mingid koorid, kes vahepeal käis, mina paar aastat trennis, vend fotoringis, et neid, neid, selliseid lühemaid asi oli, et mingid kellad koolist tulles alati oli nii et, et et enamasti enamus ei olnud kodus, sest kõik olid kuidagi laiali. Isa vist oli ikka alati kõige hiljem meil isegi lapsena, et meile ei meeldinud kellelegi telefoni vastu võtta ja üks probleem oli see, et alati küsite isa. Ja siis see vestlus käis tavaliselt nimede. Et kas isa on kodus, ei ole, millal ta tuleb, ei tea. Ja siis meil oli selline mäng, et kui kord kujunes, et kui telefon helises, siis kelle nimi esimesena hüüti, ehk keegi ei tahtnud vastu võtta, et siis see pidi minema, et see toimis väga, sest me olime kuulekad, aga me püüdsime olema nobedad, et ei peaks vastama. Ja võib-olla selline algklasside poole siis meil ka mingeid nõrgeldamise mängud kippusid küll jääma, kui ema-isa olid kas kuskil kirikus kooriproovis või meeldis patjadega lasta mööda mööda treppi alla. Aga ema sai alati aru, sellepärast et siis olid ka nagu kõik see nädalatolm oli alla pühitud, et siis oli siis nädala lõpus, alati oli sellise koristuse päev, et, et oligi jagatud ülesandeid. Ja seda ma mäletan ka, et pühapäeval meie tööd ei teinud ja mäletan isegi põhikooli ajast seda, kuna mulle meeldis näiteks muru. Et siis vahel mingi suvepäeval oli mul vahel päris kahju, et täna on pühapäev, et ma ei saa niita. Ja see tunne muidugi püsinud, mis küll kooli tegemiste asi või õppimist asi, et need kippusid siiski sageli jääma pühapäeva peale ja eks eks siis süda valutas ja tegelikult on alati olnud selline tunne, et kui ma teen mingit nagu tööasja, et siis siis pole päris õiget ta siiamaani mingeid selliseid koristus, pesu pesemise või et see on tõesti ainult äärmises hädas, kui kui tuleb midagi sellist teha. Rääkige emast, kuidas ema oma lapse- ja nooruspõlvest mäletate ja tema vist on läbi elu püsinud üsna ühe liini peal, jah. Jah, tema on olnud viiel õpetaja ja on alati ka kiriku juures teinud, kas on mingi koor olnud? Kunagi varem oli ta ka organist, aga et siis ütleme, koorijuht ja ka pühapäevakoolitööd on üsna palju teinud, juhatanud tänu sellele on käima olnud mul õpetaja, nii püha kooli õpetaja kui ka siis ma muusikakoolis mu põhi põhipill oli klaver, aga mina õppisin üldviiulit, et kui tavaliselt on lastel üldklaver, siis siis meil, meil kõigil kõigil oli mingi üldpill muu, et siis emal on olnud mulle ka mõned aastad õpetaja viiuliõpetaja. Kas teil, Katrin on emotsioon sellega seonduvalt, et isa töö tõttu te olete pidanud päris palju vist? Seal küll paratamatu aga ikkagi ringi liikuma, et kas teie söandate öelda, teie juured üldse on kusagil ühes kindlas kohas Saaremaa Põltsamaa midagi vististi veel, eks? Ja siis oligi Tartu oli juba minu jaoks siis üheksandas klassis sellest saadik jah, et see, kes ma võib-olla nagu sünnipoolelt olen, ma ikkagi tunnen, et, et, et selline esimene kodu on kõige erilisem. Et selline ikkagi saarlasena ma tunnen, kuigi ma tean, et mul ei ole esivanemaid sealt. Et on väga oluline, esimene kolimine oli tegelik tegelikult minu jaoks kõige raskem ja väga valus oli näha maja selline pooltühja tühjana, kui oli selline kolimiseelne aeg kus kuidagi see armas kodu oli, oli kokku pakitud või võib-olla siukseid õpetussõnu isegi nippe mingiteks kohanemiseks ma emalt mäletan rohkem noh, näiteks kas või kolisime Põltsamaale, seal oli jõgi ja ma pidin käima üle kitsa jalakäijate silla. Siis all oli, oli madal kiirevooluline jõgi, ma alguses kohutavalt kartsin seda. Ja siis ema õpetas mulle, et ma siis ajaksin käed laiali, vaataks otsaette ja läks üle selle ja siis ma esimesed korrad nii käisingi et muidu ma ei julgenud üle silla minna. Üks episood, mille ma enne vahele jätsin, aga, aga ma lähen korraks ajas tagasi, siis kui lapsed sündisid, olid päris pisikesed. Muide, kuidas teie sel hetkel isarolliga hakkama saite ja selle sellega kaasnevate ülesannete või kohustustega, et kas te olite isa, kes läks asjaga lihtsasti kaasa. Lapse eest hoolitsemise igas mõttes muide, mähkmed ja, ja kogu see majandus, et kuidas te tundsite ennast selles maailmas? See oli loomulik elu ja kui me tagasi mõtlen, siis mõtlen küll, et ma olin päris kangelased. Meil ei olnud majas, et me tõime, meie kaev oli üle tee, teisel pool teed sealt, teine vee. Vesi tuli ka välja viia. Pliidi peal tuli vesi soojaks teha. Kui meil oli vahepeal kolm väikest last, oli hetk, kus peaaegu kõik kasutasid veel mähkmeid siis igal õhtul oli üks umbes kaks tundi ainult mähkmete pesemine. Need, mis olid kakaga, need tulid ka keeta. Ja üks 40 mähet tuli iga õhtul pesta muud riided peale selle, et see oli nagu igaõhtune protseduur ja ma ei mäleta, et see oleks raske olnud. Seda kõike tuli teha, et ma tean küll, et abikaasa oli vahel ka väsinud, aga tööl tuli käia ja kõik muud tuli teha. Aga tol korral oli küll selline asi, et esimesed, peaaegu 10 aastat ma olin veel sügaval nõukogude ajal kirikuõpetaja ja siis oli kui elu tunduvalt vaiksem kui praegu. Kui öeldakse, et kirikuelu läheb allamäge siis ma ütlen, et praegu võrreldes sellega, mis oli 35 aastat tagasi on ikka kohutavalt aktiivsemal kirikuelu. See on olnud vaikne. Aga nüüd on hoopis teine pilt. Ja nüüd vaimulikel on tööpõld palju, palju suurem, kui minul tol korral oli ja see andis mulle võimaluse tol korral lastega olla ja kui abikaasa käis Zeusi abikaasa palk, oli ka see, millest me põhist elasime. Sest kirikupalk oli väga väike, abikaasa oli muusikaõpetaja, see oli see palk, millest me põhiliselt elasime. Kuidas teie oma lastele kodus olete asja selgitanud. Teha selgeks, et, et üks on süüdi ja teine ei ole süüdi. Mil moel teie olete seda teinud? Ma arvan, et ühtegi teooriat ei ole olnud ja nii nagu süda nüüd te olete mõnikord valesti seda teinud ja mõnikord teisiti teinud ja mõnikord lapsed lastele ülikondades tehtud ja mõnikord lastel lastud leivas muutunud ja ja tean küllalt, et ma olen ikka pärast kõva sõna ütlemist andeks palunud, et ma olen seda teinud, ma arvan. Me oleme suhtunud nagu inimesed ikka omavahel suhtlevad, nagu süda ütleb. Nagu tuju on praegu. Et nagu loomuliku inimesena Aga mis te arvate, kas mõned lapsed on paremad kui teised lapsed? Puht loomuse poolest? Seda, ma usun küll ja mina usun ka, et see on üks suur jumala arm. Jumala õnnistus. Plotter ütleb ka, et see on suur jumala õnnistus, kui sul on hea naine ja lapsed. Nad on alati head, lapsed arvavad. Aga te olete halbu lapsega näinud või raske ütelda, sest nad on nagu kõrvalt olen. Ma olen, ma ütlen küll, et, et on ikka vanemate raske küll, mõnikord. Aga see on lapses kinni või vanemadki. Ma täpselt ei tea, täpselt, ei teagi, sellest ju ei tunne olukordi. Ja mis seal ka on. Aga inimesed võivad olla ju loomult rahutumad ja mõned on lapsena väga aktiivsed ja saavad suureks, on rahulikumad ja mõned on väga rahulikud lapsed ja hiljem hakkavad tegema oma lapsepõlvetempe, kui nad suureks saavad, et olukord on erinevad ja muidugi tuleks võtta muidugi ka inimesed, nagu on, aga aga kergem on lapsi kasvatada, kui nad on pagurat. Ja kui need on sõnakuulelikud ja ja kui nendega on võimalik nagu kõiki asju korraldada. Nagu suurte inimestega, Katrin, kas teil koolidiskol lubati käia, või siis juba hiljem ülikooli ajal, siis muidugi ei pea vanematele eriti aru andma, kus kohas käiakse, et kas see on kuidagi olnud teil teema. Ma arvan, et vist ei ole, sellepärast et mulle endale ei meeldinud see Disgaasikuse tuli, et see oligi see vanus, kui ma olin kuskil seitsmes kaheksas klass, et üldse sedalaadi klassi üritused. Et enne enne oli, tehti ikkagi huvitavalt klassiõhtuid. Ma ise olen mõelnud, et, et millest see on tulnud, et, et ei ole igasuguste asjadega kaasa läinud, et mulle tundub, et paljud teevad asju mitte sellepärast, et nad tahavad, vaid see on ikkagi selline teiste surve. Et olla normaalne. Et kui on võib-olla ikkagi, et kui on endas selline kui kindlus ja mingeid väärtusi, nagu et ma ei pea tõestama midagi. Et ma saan tehagi seda, mis mulle meeldib, mida õigeks pean, et et siis ma ei tee asju sellepärast, et et kuidagi olla populaarne või teistele meeldida. Kas see on see koht, kus inimene tunneb hea ja kurja vahet kas see on see koht? Mul on raske ütelda. Ma ei tea, ma ei oska neid asju seleta, ma tean ainult seda, et ma ei tea ühtegi, et murdeiga oleks olnud. Sellist kriitilist perioodi oleks lastel olnud. Minu meelest on nad alati väga arukalt käitunud. Ja kust see on tulnud, seda ma täpselt ei tea. Mina olen võtnud seda kui, kui taeva kingitust. Kui isa eelpool kirjeldas enda koduste vanematest tulenevat ootust välismaailmalt tema suhtes, et oodati paremat käitumist või eeskujulik olemist. Kas see tunne tuleb teile oma perekonna tõttu või tänu sellele kaduda ette, et kui perekonnanimi on luhamets siis? Natukese on mõjutanud, aga pigem ma olen avastanud, et, et, et ma ei ole seda Sakkeli teadvustanud. Ja ma ei ole teadnud ka paljude inimeste eelarvamusi minu suhtes üldse meie pere või kristlaseks olemise suhtes sest need on sageli midagi väga, muudkui reaalne elu. Inimesed, kes pole puutunud usu kiriku kokku, et, et see, see tundub, et see on midagi väga sellist, rangete ebainimlikku ja nii edasi, et et, et on olnud selliseid väga halbu eelarvamusi, et kui need on välja öeldud, siis need on haiget teinud. Ja pigem on olnud võib-olla just tore see, kui isa-ema kiidetakse, et ikka hea tunde nagu, nagu vanematele laste kiitmine meeldib, lastele meeldib ka nende vanemaid, kiidetakse, et aga jah, et midagi, et ma ei teeks lihtsalt sellepärast et, et kes on mu ema-isa, et seda ma ise ei ole, ei ole tundnud. Aga kohati on jah tehtud, teinud suhtlemise see raskemaks, et teistel on tekkinud eelarvamused, mis ei klapi reaalsusega suheldud minuga kui oma kujutluspildiga ja ei ole nähtud mind. Jõulud kuna see aeg ei ole enam kaugel, siis kas inimestel on kirikusse tulles jõuluajal teistsugune pilk? Jõuluaeg ilmselt on natukene, et inimesed On häälestatud kuidagi teistmoodi. Aga jõuluajal kohtame kirikus palju neid, keda harvem näeb, sest on olemas selline igapühapäevane kirikurahvas ja pere. Ja siis on olemas natuke suurem ja laiem ring, kes siis jõuluõhtul koguneb. Et need võivad olla natuke erinevad. Aga, ja nendest mõlemates on oma võlu. Kui inimest kuidagi mõni tunne puudutab, siis ta on erksam ja kas suur rõõm või suur mure siis inimene muutub erksamaks ja kui ta jõulust tajub seda rõõmu siis ta muutub ka erksamaks ja võib-olla jõulus mõnikord oodatakse, otsid, tehakse seda, seda erksust vaid seda tunnet. Ootust on jõuluajal rohkem. Selle saate nimi on, käbi ei kuku. Tänalite külas meil lisaja tütar Joel Luhamets ja Katrin forman suur-suur tänu selle vestluse eest. Soovin teile kõike head. Suur tänu teile kuulajatele ka aitäh, et selle reisi meiega täna kaasa tegite. Ma olen saatejuht Sten Teppan. Kohtumiseni. Kuulake pikemat versiooni jutuajamisest isa ja tütre Joel Luhametsa ja Katrin Burmaniga vikerraadio koduleheküljelt või mobiilirakenduse kaudu. Leidke saadete seast, käbi ei kuku, seal asuvad ka varasemad vestlused laste ja nende vanemad.