Tere ja aitäh, et olete Vikerraadioga laulja Mikk Saar tutvustas oma nime muusikas 2000.-te aastate alguses kui noorest mehest sai tegija muusikalilaval. Hiljem on ta avaldanud paar sooloplaati ja kuulunud muuhulgas ansambli Swingers koos seisab. Solistikarjääri kõrval on aga meediakajastuse salatitooni andnud tema eraelu abikaasa Taanjaga, kellega kasvatatakse poeg Deodori samuti suurejoonelised teleprojektid, nagu tantsud, tähtedega või maskis laulja. Kosmikul on väga hästi läinud lapsepõlvelugusid ja kooskasvamist, meenutab Mikk isa Jaaniga. Jutuks tulevad õppetunnid, mis kujundasid vaadet elule ja põhiväärtustele sealhulgas tundlikud ja Miku puhul pehmelt öeldes pöörased teismeliseaastad, mis halvemal juhul oleks võinud lõppeda trellide taga. Niisiis on saates käbi ei kuku külas isa ja poeg Jaan ja Mikk Saar, keda küsitleb Sten Teppan. Head kuulamist. Jaan tere tulemast vikerraadiosse, tege ja poeg Mick on kaasas, rõõm näha, Mikk. Tervist. Aitäh, et kutse vastu võtsite ja tulite Lugusid meenutama. Aga enne kui selle päris hoo sisse võtame, siis Mikk. Tee, väike tutvustusring, räägi oma perekonnast, ma olen põline Tallinna poiss, kuigi kõik muu puhkused, millegipärast räägime siis koolivaheajad, veetsime ikka Tallinnast väljas. Aga Tallinna poiss ja enamuse aja oleme nõmmel elanud mingi väike segment minu elust, mida mina ise ei mäletan, ka vanalinnast pärit ja perekond on isa, ema ja vend, kes on minuga koos üles kasvanud, aga tegelikult on ta nagu poolvend. Ema on meil ühine vend, Rimi on väga siukse kraadilise nimega Claude Remy Barbo, mina olen Mikk Saar. Isaneni on Jaan emandreid kraadilise nimega, kus sa selle niimoodi välja tood, siis mulle tundub, et sa oled elus ka varem selle peale mõelnud. Sina oled Mikk Saar, ainult Ma saan aru, see sõda kestis ema ja isa vahel, et ma olen Mik, mitte Brian, mille üle ma olen pigem õnnelik. Et millal siis on seal aga, aga see Clauderemi ilmselt võib-olla seda ma täpselt ei tea, kus temalase nime tuli, aga, aga, aga ma kardan, et seal on tema isa võib-olla rohkem mängus kui. Kui ema, siis ma loen siit väljajaan, et teie väga ei tahtmata purjepoisile. Ei, mina ei tahtnud ja, ja meil oli tegelikult see nime panek, see oligi selline, et me Miku emaga arutasime seda rohkem telefoni teel ja ta ei saanud täpselt kõigest aru. Ma ei tahtnud panna, kuna ma olen elukutselt kinooperaator, siis ma mõtlesin, et Mark Soosaar, keda ma hästi tundsin, läheb uhkeks väga. Ja tahtsin Mikko panna, aga ema sai aru, et et see on ühe Kaaga, Mikko see talle ei meeldinud, minul Skype ka, aga aga siis lõpuks jäi. Muide, mic, millega ema tegeleb, mis valdkonna inimene tema tausta poolest on. Tänapäeval on nad juba mõlemad isaga nagu välja teenitud puhkusel tööd on elus palju tehtud juba, aga ema oli poole ju, elu oli ettevõtja. Pool elu oli linnaametnik, aga ta on õppinud ikkagist kunst. Ja ta on väga hea joonistaja, nüüd ta on hakanud lõpuks siis oma väljateenitud puhkuseajalisele joonistama tegelema, kunstiga maalima, maalima jah. Jaan, kuidas teile tundub, kui te mõtlete kogumik praeguseks on jõudnud, millega ta elus üldse tegeleb, siis kas see on midagi niisugust, millest te söandaksite mõelda ka mõned aastakümned tagasi, siis kui ta oli alles, ma ei tea, 10 15 aastane poiss Kui ta oli ju muusikakeskkoolis, meili õppis Pille ja mõte, kuna minul on ka lauluhäält ja ma ikka uhkust on kõigi ees, et me ikka oma lauluhääle minult saanud. Aga ma ei ole laulmisega tegelenud, noh enne kui 60 aastal ta natukene siis me ikka lootsime jah, et temast tuleb midagi muusiku sarnast, aga, aga tuli laulja jah, ega me, ega me isegi ei lootnud, et tal nii hästi läheb, võib-olla ei lootnud, aga noh. Perekonna mõttes puudub muusikaline taust varasemast üldse, et kelle kinnisidee see oli sisse Mik muusikakeskkooli saata. Ei, see oli ema ema idee, kuna meil tik tegelikult ikkagi nüüd Miku emapoolne vanaema laulis väga hästi, aga tal jäi kase pooleli. Ta laulis teatris ka minu naise, tähendab, sugulane on Rein Kurg näiteks ja, ja eks neid natuke muusikaga tegelejaid suguvõsas veel. Noh, reinukohtadele natuke muusikaga tegelejaid on võib-olla ei saa päris öelda tema kohta vaielge ikkagist. Fullon terve elukutsega. Muusik. Sai ta panna juba eel-eelkooli nii-öelda sinna muusikakeskkooli ja mõnes mõttes oli esialgu see ka nii, et kuna ma olen poiss juba käis koolis, eks ole, siis teadsime kasest koolikiusamisest ja kõigest muusikakeskkool oli selline natukene nagu vabam kõikidest sellistest jamadest, kuidas ma pean ütlema. Ja siis ta siis ta läksin viiulit mängima, alguses siis tuli laine lehter, kes teatas, et, et sel poisil on, jääb natuke viiuli jaoks reaktsioonist puudu, et parem oleks, kui ta mängib tšellot ja lainelehte või oli muidugi väga hea õpetaja ja, ja Mikk oli väga korrektne poiss ka, muidugi mängis kodus ikka mitu tundi päevas ja. Noh, jah, aitäh selle komplimendi eest, aga lainel oli kindlasti palju tublimaid õpilasi. Ma arvan. Aga kas poisi glutis oli esinemiskerge või laval olla tahtmist märgata juba juba varakult? Tal on nii väga seda kirge ei olnud, et ta tahaks kindlasti teiste ette minna ja seda teha, aga, aga, aga tal oli, ta oli kohusetundlik, kõik hästi, siis tegi ära ja kui ta oli pisike poiss, siis ta, kui ta õhtul magama läks, siis ta pani ikka sussid ilusti ilusti voodi äärde ja riided ilusti tooli peale ja ei loopinud laiali ja korrektne. Kirjutad alla, miks selle ma olen isalt õppinud, jah, tema on samasugune heas mõttes nagu selline korrahoidja pedant ja kellaaegadest kinnipidaja ja ma olen selle üle nagu uhke, kuigi ma olen ka väga palju pidanud vihastama selle peale, kuidas inimesed tänapäeval kella ei tunne. Tänu sellele, et ma ise olen nagu selle kooli nagu kätte saanud juba maast madalast, siis kirjutan alla küll seal asjale, aga laval olemise geen või kirg, et kas see tekitab sinus mingit tunnet, et mulle näib nii, üldiselt räägitakse, et inimesed juhuslikult lavale ei satu, et üldjuhul, kes seal on, need ka tahavad väga, neil kuidagi tekitab see mingit elevust, et kas sa tunned selle ära või sinu moodi on teistmoodi, minus tekitab elevust pigem muusika kui selline et sellega kaasnev laval olemine ei ole alati minu jaoks rõõm, aga ta on sihuke fifty-fifty, et on hetki, kus ma väga kartsin seda ja naudin seda. Ja muidugi hetke, kus ma nagu hea meelega tegeleksin muusikaga väljaspool lava. Et selles mõttes ma olen nagu niisugune poole vähem, võib-olla lavasõbralik kui mu naine, kes on sajaprotsendiline nagu elaks ainult laval. No sinu üheks oluliseks hüppelauaks avalikkuse ette läbi muusika olid needsamad muusikalid, mis olid 2000.-te esimeses pooles ja sealkandis väga populaarsed, neid tuli ridamisi kus ka sina kaasa lõid ja ehkki seal vist põhieelduseks on laulda oskamine, siis näitlemine käib ka väikest viisi asja juurde. Kas näiteks sel ajal oi see sinu peast läbi joosta ka võimaluseta, et ta oma ampluaad laiendada, proovidagi ka näitlejana midagi saavutada või olla? Jah, kindlasti oli suhteliselt see lavaka sisseastumise teema on ju kogu aeg lauljaid ka käsikäes käinud, nii paljudki on mõelnud selle peale, aga siis oligi see mõte, tuli nagu kuidagi liiga hilja. Kui sa oled juba kergelt kuulsaks saanud, siis lavakasse sul enam asja ei ole? Number kaks oli see, et tegelikult, ega mul see lauluasi ka selleks ajaks veel selge ei olnud, kuna ta ikka selgeks saab, üldse, aga tundus, et sellega on vaja kõvasti veel tegeleda. Ehk siis oligi nagu see hetk, et laulmine ikkagi skaalus nagu tol hetkel nagu näitlemise üle ja, ja ma isegi ei läinud sinna proovima, seepärast et ma tundsin heas mõttes kergemuusika, on alati igasugused teised mõtted nagu üle kaalunud. Aga on sul olnud päris tõsine alternatiivlauljaks, muusikuks saamisele, kunagi ma käisin õppimas või ärijuhtimist ja ärijuhtimises, ma sain aasta aega aru, et noh, ma olin täiesti vales kohas. Võrdlesin ennast näiteks mõne oma kursavennaga, kes võttis neid asju nagu niimoodi õhust ja kus ma pidin siis ikka kohutavalt vaeva nägema, et üldse aru saada, mis seal nagu räägitakse. Ma olen kõvasti kunagi korvpalli mänginud, eks mul oli mingisugune selline lapsepõlveunistus saada võib-olla korvpalluriks. Et mul tuli omavanuste keskel tuli nagu okeilt välja, aga ilmselt oleks ma sellega nälga jäänud. Suure tõenäosusega. Ema käest küll küsisid, kui sa esimest korda proovi Alexit Georg Otsa kooli, mis ma siis nüüd teen, kas ma lähen otsa kooli laulmist õppima või hakkan korvpalluriks? Aga see lavale jõudmine käis siis sinu jaoks nii sujuvalt, sa hakkasid kohe muusikalimehena soliidselt teenima ja, ja seal ei olnudki põhjust mõelda, et noh, et midagi nii-öelda päris ameti mõttes teha. Esimene muusikal tuli ju samal ajal, kui ma olin tegelikult otsa koolis õppisin laulmist juba. Ma olin teinud mingeid selliseid laste, võib-olla projekte ennem kooriga koos mingisuguseid väikseid asju, aga see esimene suurem muusikal tuli ikkagi siis, kui ma olin juba otsa koolis. Sealt nagu tundus juba loogiline jätk, et vaadata, et mis selle laulmisega siis saab. Ja kuna kohe-kohe hakkas nagu tekkima mingisuguseid projekte, mis olid ka tasulised minu jaoks. Üks vahva ansambel nimega quattro millega ikka vahepeal nagu diskoajastu diskoajastu ja millega sõbrad ikka, sõbrad ikka hea meelega meenutavad vahepeal mille, mille üle ise ma võib-olla nii uhke ei ole enam, see tuli sinna koha järgi ja seal hakkasid nagu selles mõttes, et mingisugused väikesed nagu honorari nagu liikuma, et sai nagu jah, kui raha teenitud, et ei olnud ainult enam ema isa kaelas kogu aeg. Aga jah, ei, mul ei olnud nagu mingit erilist perspektiivi, midagi muud teha ja jonka mõttes pärast, et ega mul tegelikult ei olnudki mõtteid selle koha pealt ma nüüd neljakümneselt tean, mida ma tegelikult tahaksin õppida. Ja see on paljude asjadega niimoodi olnud. Et ma nagu mulle asjad jõuavad nagu kohale või mismoodi asju teha või midagi teha tuleb nagu hiljem kui teistele mingi 10 aastat rahulikult. Et mis ei ole iseenesest nagu paha. Et mina neljakümnesena ülikoolist võtaksin 100 protsenti, mina kahekümnesena võtsin sealt ma arvan, mingi 15. Et see mõistus tuleb mul nagu eriti yle. Jaan teie olete kinooperaator olnud töö, mis tähendas, mida siis õigupoolest? No tegelikult sinna jõudmine oli, oli päris raske, sest et ma väga tahtsin, sest ma olin nooruses olnud. Alustasime kaunis varakult fotograafiaga tegelemisega, olin Rakveres Rakvere, et ma olen sündinud ja seal ma käisin pioneeride majas ühe väga hea mehe juures, Bauman oli ta nimi. Seal oli väga hea aparatuur olemas juba tol ajal, ega mingisuguseid Smeenaga ei teinud pilte, vaid seal on ikka juba korralikult peegelkaamerate, kõik ja nii edasi. Seal oli ka kaheksa miljonit Katrin filmikaamera, millega sai natuke tegeletud ja ise ilmutatud ja valmis tehtud ja kõik nii edasi. Ja siis siis mul tekkis kunagi mõte, et ma tahaks saada operaatoriks. Mõni naljakas koht ka juures, kui ma nägin Jüri Karsnek pilti ajalehes või oli see ajakirjas, tal oli nahkpintsak ja habe ja siis ma teadsin, et minul peab olema ka tulevikus nahkpintsak habe. Kunagine ta tulid, muidugi habe ei kasva, nüüd küll ma olen neid pilte näinud. Kui ma ikkagi läksin siis Tallinnfilmi tööle esialgu operaatori assistendina peale Vene kroonu ja seal said siis minu õpetajateks saidki Tallinnfilmis JÜRI karsnike JÜRI Sillak, Eesti ühed tugevamad operaatorid tol ajal. Kui nüüd kinotööst rääkida, siis kõige suurem niisugune film, mille juures ma olin, oli hukkunud alpinisti hotell mida Jüri Sillak tegi ja ma olin mägedes, tal siis teleoperaator sai mägedes filmitud helikopteri pealt ja mägedes üles ronitud ja nii edasi. Juba jõudsime juttudega lapsepõlve, läheme siis sinna Rakvere kanti. Rakveres olema sündinud õde ja vend, Lanemad vanem õde, vanem vend ei, ei sündinud Rakveres, aga selleks ajaks me jõudsime juba Rakveresse isa sai sinna töökoha metsakombinaati ja elasime metsakombinaadi majas. Ja seal ma läksin kooli. Isal oli väga suur raamatukogu kogunenud ja tärkas huvi raamatu seevastu, nii et noh, kui kooliajal, kui meil oli kohustuslik kirjandussõda ja rahu siis samal ajal tehti film sellest, kui me läksime koolikooliga või klassiga seda filmi vaatama, siis selgus, et et meie klassis oli, oli sõda ja rahu lugenud ainult üks inimene, see olin mina. Ja siis kinos kogunesid kõik minu ümber esitasid küsimusi, et sest noh, olge olgem ausad, see rahufilm on küll hästi tehtud, aga ta on tehtud ikkagi nii, et kui raamatut lugenud ei ole, siis mõnest kohast ei saa aru, mis seal toimub. Emale alguses kodune üldse, kuna meil oli kolm lastud, isa õpetas mind muidugi tööd tegema ja ta oli väga korralik ja tema puuriidad ja kõik olid sellised, et neid oli raske järgi teha ja kui ajalehe läbi luges, siis ta voltis selle täpselt niimoodi kokku ja panime hunnikusse, nii et hunnik oli nagu telliskivimüür, et noh, et absoluutselt sile oli see hunnik seal ja see oli eeskujuks, oli seekord lihtsalt korralik pidi olema. Kas sellest juhtus kodus midagi, kui ei olnud korralik? Kui maja suurem, olin juba 15 16 aastane, siis ma hakkasin suitsetama ja siis kutsuti isa ema kooli. Värisesin hirmust, et mis nüüd saab. Isa tuli täiesti rahulikult uksest sisse. Ütles, et nad leppisid minu klassijuhataja, aga see oli meesterahvas. Männiksaar leppisid kokku, et ega midagi muud teha ei ole, kui koolis ei tohi suitsetada, aga kodus võib. Kuna isa ise suitsetas, siis ta ei pannud sellele näppu peale. See muutus siis muidugi ju selles mõttes hulluks, et me rakveres elasime koolimajast esimesest keskkoolist umbes 300 meetri kaugusel ja koju läksime, siis tulid kõik minu juurde suitsetama. Poisid, mille ma siis Ühe korra ära lõpetasin, sest et ma ei tahtnud ta enam tuhatoosis elada, me tegime küll akna lahti, aga see hais jäi sind jube sisse. Jaan, kuidas teie kodu moodi karistamine käis, oli see üldse mingil moel päevakorras. Suitsetamise juhtum lahenes võrdlemisi leebelt, saan maru isegi üllatavalt leebelt ja minul nii leebelt ei läinud, minu tuleme. Mina sain tookord kodus ikkagist, et ma mäletan, kui ma jäin suitsuhaisuga vahele, siis sain ikka koos läbi korraliku, et päris nii ei olnud, et helistati koolile, emalt või isalt-emalt. Howard isal puudus moraalne õigus. Isa isa suitsetas sel ajal. Mina ei mäleta, kui vanem olin, aga ma mäletan, et see oli meil igast kuskil rahumäel, seal poistega midagi tegime, sõime küll puulehti pärast kõik koos, et see asi ära. Midagi abi. Aga Jaan tagasi sanktsioonide juurde, et kas mingisugusedki teie kodus üldse eksisteerisid reeglite rikkumise eest või, või ma ei tea sõna mitte kuulamise eest. Kas rohkem käisse küll sõnadega ja üks niisugune väga ebameeldiv seik, mulle jääb meelde, kui isa vihastas minu peale noh, minu jaoks täiesti mõttetult. Kuna meil ei olnud väga palju raha ja siis ma sain endale esimesed sellised korralikud, lõigatud ninaga Simmi kingad, mis maksid 27 rubla kunagi mulle nii kalleid kingi olnud ostetud. Ja siis need olid mul kodus ja siis ma panin need jalga ja kõndisin nendega mööda tuba. Isa tuli just parasjagu koju, kuna ta töötas samas majas, eks ole, ja siis tuli koju nägijad, need kingad on mul jala, siis ta vihastas, hirmsasti ütlesid. Paned need jalga praegu, aga võib-olla me peame need üldse ringi vahetama veel ka, et sa kõnnid nendega toas. Mul. Olid ikka ajad, eks, ja räägime sellest ajast, kui sündis Mikk, mismoodi teile see paljude jaoks elumuutev sündmus meelde jäänud? Kõigepealt juba sellega, et ega meil ei olnud nagu väga kuskil elada. Me oleme Mikuga elanud Lätis kohtades. Esimene koht oli, oli keldrikorrus, mis oli reklaamfilmi mingi ateljee, töötasin siis juba reklaamfilmis tuba, köök, et kui me läksime õhtul magama, siis meie tõmbasin sinul olisesse pulkadega voodi, eks ole, remiili tõmbasime seina pealt alla alla voodi, mis mul oli omatehtud ja siis meil kahepeale oli lahtikäiv diivan. Meil käivad aga kahepeale ja siis ega seal mööda enam eriti kõndida kuskilt ei saanud. Ja siis me läksime ju nõmmele, kus olid siis rotid ja. Ma mäletan, kui tualetti läksid, siis võtsid ikkagi keegi suurest toast tulid, panid tule põlema, võtsid selle suure mingi nuia, koputasid sellega KKK kolm korda põrandale, siis käis siukene. Ja siis läksid edasi. Kuule, lõpuks ma ikka leidsin sellise mürgi, et me saime neist lahti, aga, aga nii, aga paneme mälupilte veel sellest ajast ritta. Kui te võtsite esimest korda poisi Kletti tite endale käte peale, siis te mäletate neid emotsioone ja mõtteid ja. Ega tol ajal oli see aeg, millal ju haiglasse ei lastud sisse, nii et ega see kruttima sain kätte. Alles siis, kui naine tuli nädala pärast kuskil haiglast välja siis ma sain. Näha ja napilt ei saanud tema nimeks Brian, vaid sai Ani. Kas ta tegi kõva häält? Tema tegi häält küll, aga mitte väga palju, ta ei olnud sihuke väga jonnakas. Ja noh, oli oli keerulisi olukordi, kus ma ei saanud aru, mis tal viga on, eks ole, kas tal oli kõhus valu või siis ta oli natuke suurem juba. Võtsin ta voodist välja ja jääb hüpata, sinna tegi neid kõiki, aga ja siis ma ikka ikka ühe korra elus olen ma lausa vihastanud selle peale, et ta karjub. Aga ega ma talle liiga ei teinud, täiesti normaalne. Ma olen ka vihastanud. Aga ma tegin talle ise süsti ja, ja oma ema peal õppisin süsti tegemise ära. Emal oli vaja süstida, sest ma tegin nüüd õde, peaks käima iga päev kodus meil last süstimas, siis ma õppisin seal ise. Naljakas, et ma tahaks nagu öelda, et ma mäletan seda süstimise värki, aga ma just olin mingi imepisike vä. Ja siis sa olid ikka jah, et ma panin põlvede peale. Ja ma tahaks öelda, et mul on mingisugune mingi süstlateema, on meeles, kuigi minule meenub küll, et ega sa siis ei rääkinud veel. Aga kui sa juba tuletasin oma mälupiltidega sisse, et vastavad need tõele siis või mitte, et kes ta oskab ja saab kinnitada, aga, aga mis sa arvad päriselt end mäletavate, kuskohast oma isiklike esimeste mälestustega ongi, mäletan hästi ähmaselt mingit vanat, lastepolikliinikut, tuba Ahjal on siis meil niisugune maakodu, kus me käisime vanematega Põlvamaal sellest toast mälestus ja emast. Ja siis hakkab tulema juba niisugune reaalsed prillid elust enesest. Sa olid lasteaiapoiss. Üks oli sealsamas, kus me nõmmele kolisime, sinna sauna kõrvale, seal kõrval oli, mäletan sealt sellest lasteaiast, mäletan seda, kus ilmselt ka nagu minu praegune poeg, olin ma mänguautode hull. Ja siis vennal oli mingisugune mänguauto, mida ma nagu tahtsin hullult kaasa võtta. Lasteaeda ta ei andnud seda mulle ja siis mäletan, kuidas pärast magamist ta tuli akna peale ja pani selle mänguauto mulle Ahtne peale, et davai, magamised ja mängimised ja kus ma seal vist istusin alati esimesena valmis, kui oli see aeg, kus vanemad võisid hakata tulema, et ma olin, pakin kokku valmis minema. Et ja siis pärast ma käisin selliseid hea väikelasteaiad ja pärast ma käisin siis Männiku lasteaias, seal oli juba niisugune mitu rühma. Seal olid siis esimesed sellised valusad kokkupuuted mingite vanemate rühmadega, elulised võitlused hakkasid tekkima esimesed, mäletad, niisugust asja ma mäletan seda, jah, ma mäletan, et ma ei, ma. Mul oli seal mingisugune probleem mingi minu mänguasjaga, mis meil teistel oli hädasti vaja kogu see aeg, mida ma siis täpselt samamoodi nagu minu väike poiss praegult ei, ei tahtnud jagada, sest et mulle meeldib asju hoida ja teised ei oska siin asju hoida, et see oli probleem. Ja nad tahtsid sellega sõita ja mõni seal võttis nagu seda nagu ilma küsimata ja, ja siis siis tekkis välja kuskilt mingisugune tegelane, kes kes ajas kõiki teisi eemale ja siis vastutasuks siis sai sõita sellega mis asi see oli või millega mängida. Aga et siis oli mingi mingi jah, mingi vanem poiss, kes seal tegeles kõikide nende teiste tantsijatega ja siis me nagu kahekesi siis pärast mängisime, et mulle tundus nagu hea diil tol hetkel, kui see väiksem oli, siis nagu ei saanud või ma ei tea, mingi juba mingi väike kamm seal oli juba jah, see oli suurem lasteaeda, seal hakkas nagu meiegi. Kui sotsiaalne töökani üldises mõttes solid. Ma arvan, et ma olen siiamaani antisotsiaalne tegelane suhteliselt, et ega mul on ilmselt tujude kaupa. On hetki, kus ma olen inimestega ninapidi koos ja, ja suhtlen, teen, aga on see saab mul päris järsku niimoodi läbi, kus mul on see, et davai, ma ei taha mitte kedagi näha või oleks nädal aega üksinda olla. Et, et see vist on käinud läbi elu kuidagi, ma arvan, et võib-olla puberteedieas ma olin rohkem sotsiaalne ja mida vanemaks saad, seda rohkem sa tahad, seda omaette aega, eriti kui sul on kodus veel väike laps, siis, siis siis ja kui sa oled selline inimene, kes on harjunud oma aja peremees olema ja iseenda ajaga kogu see aeg mängima niimoodi ja sul on olemas myydhim, siis siis ilmselt mida vanemaks saan, seda rohkem seda vaja. Kuidas teil vennaga klappis, Wendre mees siis viis aastat vanem, mis on võrdlemisi soliidne vahe juba etaks, ta ajas oma rida või ta võttis sind kampa ka. Ma mäletan, et oli kohti, kus ta nagu naabri poisti nagu sakutas, sellepärast et too mind pookis. Ja oli ka hetki, kus ta tegeles täitsa oma asjadega ja teda üldse ei huvitanud ilmselt, millega ma tegelen. Mis mul on temast kõike paremini meeles, on see, et temani jõudnud irw Meideni fänne. Ja tol hetkel mina sellest muusikast ei jaganud ööd ega mütsi, aga siis tal oli tuba, oli tähised, Airomeideni plakatid ja tal oli mingi endale mingi mingi kõlar poogitud, kus oli toas mingi värvimuusika ehitatud ja seal ta kuulas nagu vanemad ära läksid, nii sa ära mainida selle põhjal enda, selle ja seda esimesed muusikalised, sellised Airomeideni siuksed metali asjad, ma sain küll tema käest nagu. Aga vanemad pidid selleks kodust ära minema, et ikka kaerapõhja panna. Jah, et isal on meil selline lugu, et isa isaga saab kuulata ühte lugu kõvasti. Isal on show, must, go on kuiv, siis võivad kõik kõlarid õhku lennata tema pärast. Aga kõik ülejäänud on niisugune tootvat natuke liiga vali. Kuiniga. Ma isegi ei oska nii väga täpselt öelda, mis temaga on, aga see laul mulle kohutavalt meeldis kui nii jah. Kuna ma ise ise ikkagi, kui nüüd meenutada veel noorpõlve, siis ma püüdsin laulma hakata. See läks natuke imelikult. Noh, mul oli, ma hankisin endale magnetofoni mikrofoni ja kõik ja siis ma kuulasin igasuguseid laule ja siis ma püüdsin neid järele laulda. Aga kui ma siis sealt maki pealt seda ise üle kuulasin ja kuulasin, siis seda originaali, siis selgus, et Jaan sinust sinust ei saa, lauljat. Ütlesin ma iseendale. Keegi nagu ei avastanud ka, sest et et mul häält on, sest näiteks laulukooris koolis ma ütlesin õpetajale, et ma ei saa, ma ei saa kõrgelt laulda, sain küll, aga ma tahtsin mees olla, ma tahtsin ainult madalalt laulda. Kuule, see oli ka minu ajal niimoodi, et kui ma esimest korda 54. keskkoolis muusika tunnis siis tehti nagu katest, et kes lähevad koori laulma ja ma olin selleks ajaks oma omajagu koorides juba laulnud sellises 10. klass. Ja ma mäletan, et ma läksin sinna klaverit ja üritasin nii mööda laulda ka suutsin aga õpetaja puhkemõtle selle peale, et tead, ma tean, et sa oled muusikakeskkoolist, sa võiksid teha, mis sa tahad. Kaari. Soli tülide rahula juures poistekooris ja siis muusikakeskkoolis olid ka mingid omad kooridele, seal olin omajagu jah, ikkagist juba koorides saanud olla. Kuidas Jaan, teie mäletate Remi ja Mikko omavahelist klappi? Ta oli seal plaksimist ka. Remy oli, oli üldiselt selline rohkem röövlimoodi ja Mikk hoidis teatas kõrvale isegi, sest ma mäletan, kui me olime maal Ahjal siis kälimees andis poistele, lubas autoga minna, viima järele. See oli Moskvitš vist tol ajal. Ja, ja noh, kuna ainult külavahe teed tuli sõita, ei olnud maantee peale minna. Ja siis Mikk jäi maha ja sel korral igatahes, kui, kui poisid selle auto üle katuse tõmbasid, remiieli roolist lihtsalt lihtsalt läks, läks natuke liiale, sõitmine. Ma olen olnud eluaeg nagu niisugune ettevaatlikum olen küll mingil määral vanemas eas harrastanud, võib-olla mingisuguseks ekstreemspordialasid, aga ma mäletan, et ma olen lapsest saati alati ettevaatlik, on kõik, hüppasid siin nagu vetes, ei, tähendab minu jaoks, et ma lähen järgi ise arvasin, et see ei ole hea mõte, siis ma ei teinud seda isegi, kõik nagu keelitasid siis noh, selle koha pealt. Sellega on mul seal massipsühhoos nagu on alati nagu negatiivselt toiminud, aga kuskohast tuleb huvitav, ma ei tea ja ma vaatan seda oma poisi peal ka. Ta tunnetab päris hästi nagu ohtu. Kusjuures võib-olla on see ka natuke minut, sest et ega minul on ka elus olnud ikkagi see, et kuna ma olen kinooperaatorina, on mul vaja olnud ronida nii Krusenstern masti, mis on 50 meetrit üle merepinna ja igasuguste tornide otsas, siis tegelikult ma pean ütlema, et ega ma Ma ikkagi kartsin, aga ma pidin selle ära tegema, sest et noh, nagu nagu ma laulmisega tahtsin mees olla. Kui me rääkisime Jaan eelpool sellest, et teie vanematel isal oli kooli asja, siis kas teil Miku pärast oli ka kooli asja ja mitte lihtsalt lapsevanemate koosolekule, vaid vaiba peale? Jumal hoidku, ei mäleta, et oleks olnud mingeid. See oli, oli, oli nii, Mikk, sa pead meid aitama siis. Mida mina esimesena mäletan, on? No mina ei olnud viieline õpilane, mul oli ikka palju muud teha, kui sa koolis ja väljaspool kooli minu õpiedukuse pärast ma arvan, et te olete ikka käinud suhtlemas igasuguste klassijuhatajatega. Ema käis põhiliselt. Sa ei viitsinud põhimõtteliselt õppida kuidagi ja mul oli palju tegemist, ma ei leidnud sellest nagu jah, vajalikkust, mis need asendustegevused nii põnevad võisid olla? Ei kusjuures ei, mitte midagi asjalikku, lihtsalt hängima tänapäeval just seesama asi. Masina käisime keskkoolis, eriti oli see hängimine. Varasemalt oli see lihtsalt võib-olla see asi, et me ei teinud nii palju poppi, vaid muusikakeskkoolis, ma mäletan, ta käisite matemaatikaõpetaja juures kunagiselt, meil tuli uus matemaatikaõpetaja, seal läks mingiks jamaks enne keskkooli, pigem see on nagu see, et lihtsalt peale võib-olla kooli jätsid mingid asjad tegemata, võib-olla natukene kodus nagu vajasid kägu, et, et see on nii tehtud ja nii on tehtud, et see aga keskkoolis hakkas, pigem ei läinudki tundidesse enam. Et noh, nüüd seda enam ei saa teha. Tuleb ju õhtuks tuleb vanematele nagu ülevaade, et mis on toimunud siis meil oli seal kõrval mingi paar, kus me istusime ja jõime kohvi ja sõime mingisuguseid pelmeene, ajasime juttu ja maailma asjadest võib-olla sõpradega. Ja ükskord meil tuli isegi sinna paaria tuli vene keele õpetaja järgi mõelda. Et niukene, noh, ta on nagu, ta on nagu omaette nagu naljakas, aga noh, samas on sihuke suht mõttetu tegevus oli ka, oleme ausad aga seal nii-öelda südametunnistuse piinu, need ei kummitanud sind üldse selles küsimuses, et kasvataks aega ikka nii, nagu see selle vanuse kohta mõistlik oleks, see tuli kõik ju tegelikult ringiga tagasi, et ega selles mõttes see, mis sa seal tunniseid tegemata said ju, kuna ma ühtegi korda nagu istuma jäänud, siis ma sain selle kõike suvel järgi teha lihtsalt siis, kui teised juba chillisid, et see oligi see koht, kus nagu kallis mees, mõtleme korraks järgi. Et kuna sa tahad lõppemisega tegeleda. Ma olin väga tihti suvel füüsikaõpetajaga koos, kes ütles mulle, et kallis sõber, et sa saad aru, et kui lihtsalt suusad ulatada. Et miks sa sellega õigel ajal tegeleda lihtsalt ja ma saingi suvetööl, ma sain oma füüsika, kontrolltööd kõik neljad, sellepärast et ma lihtsalt natuke vaatasin asju kodus õppisin ja, ja õpetaja ütles, et no ma ei saa sulle viite panna suhteliselt suvetööna ja noh, nii oligi, see on üks, üks näide, lihtsalt, eks, mõned olid raskemad ka. Minu keskkooli lõpetamine oli niisugune, et mul oli veel mingit siis, kui teised olid juba ammu lõpetanud õppetöö, siis mina veel tegin mingeid matemaatika kontrolltöid järgi ja, ja, ja aga sain ikka õigel ajal, tunnistasid ja kõik see asi nagu laabus, aga kuidagi, et, et ma ei ole selline tööloom olnud, mitte kunagi, et mul see puhkus on nagu väga oluline, et kui ma teen ka tänapäeval mingisuguseid suuri projekte, siis ma pärast seda tahan nagu lõõgastuda. Ja siis ma võin jälle midagi teha. Kui ma vaatan selle tänapäeva oma lavaelu pealt, siis nagu detsember läbi saab. Ma olen nagu sidrun, tühjakspigistatud, mis tegelikult tähendab seda, et mul on selle pausi varem vaja. Et ma ei ole selline tööloom nagu kunagi olnud. Kuidas isa mäletab neid aegu, et koolis käimine ja siis teismelise ikka jõudminetakse? Mina? Lapsevanemana oleksin pehmelt öeldes mures. No eks me olimegi mures ja ema ikkagi ikkagi Miku kogu aeg utsitas mina võib-olla oma iseloomupärast, et ma oleks alati kurjaks saanud, et ma sellepärast hoidsin natuke eemale, nii et ema, ema, emad temaga tegelesid õppimise kohaga. Kui sa, Mikk nii-öelda enda mätta otsast vaatad, siis kas vanemate süütenöör sinuga oli pigem lühike või pikk? Neil ei olnud lihtne jah, pigem siis ikka vist pikk, sellepärast et valge keskkoolis ikka päris korralik tegelane, minu puberteet, ma just mõtlen Moltanjalik õenduseda. Kui minu poisi puberteet tuleb samasugune nagu mull oli. Ma ei tea, mis siis saama hakkab, aga mis need märksõnad on siis, mida sa silmas pead praegu enda pubeka ajab pool on see, et ma lahkusin kodust nädalaks ajaks ilma ütlemata kuhugi. Lõpuks kuidagi vist see asi vist sai niimoodi, et et ma lasin teiste kaudu nagu öelda, kus ma olen, et nad said nagu selles mõttes nagu teada, et ma olen nagu seif, et ei ole midagi. Et aga, aga ma tegin selliseid lollusi teha, aga siis sa olid lihtsalt ula peal või kusagil sõbra juures maandused valin jah, sõbrad, ma ei ole kunagi nagu selline. Nagu ma käinud pidudele ka joomas ja suitsetamas ega midagi niisugust, ma lihtsalt läksin ära sedasama puhkus, millest ma rääkisin, et võib-olla kui siit nüüd hakata täitsa süvitsi minema, siis on seesama asi see. On ühtemoodi üles ehitatud, see võib-olla ei ole kõigile. Ma ei tea, kui hakata tagantjärgi mõtlema selle peale, ma ei tea, kas see on õige ja vale, teine asi on see, et samas on vaja inimeste distsipliin natukene ikkagist lõpetada. Et võib-olla see ikkagi ei ole päris nii, et kõik peaks saama, mida nad tahavad teha. Kindlasti ei peaks saama, mida tahate, aga et asjad nagu ei asjad ei peaks olema kogu see aeg võib olla ühe, ühe ülbalised, mõtlen, ma ei tea, kas oleks mind aidanud kuidagi nagu viisakamalt käituma või teistmoodi tegema, kui oleks minu jaoks mingi teistsugune süsteem olnud. Aga no lõpetasin ära selle, ma ütlen, et kokkuvõttes olgu uudne, aga ma lõpetasin ära selle puberteet sai läbi, me enam niimoodi võib-olla ei lahkunud kodust, aga jah, ma ühe või kaks korda tegin siuksed asjad, ma kadusin ära. Aga mäletad sa, mis öeldi, kui sa ilmusid välja? No mis sa, mis sa ütled selle peale? Ma ei tea, ma olen ka pigem vist see tüüp, kes hoiab natukene eemale, et nii-öelda füüsiliseks minna, et ma pigem siis jõuga olev vait ja, ja aga nii oligi, nad olid mõlemad olid ju nagu murtud nagu täiega ja siis ma tulin koju, ma sain ise ka nagu Arud nägudesse vaatasin, et milline idioot ma olen olnud, onju, aga noh puberteediiga see nagu lihtsalt nagu katus sõitis ikka nii suure hooga, et lihtsalt seljaajuvabana, et tagantjärgi mõelda, ongi nagu puberteediiga see oli kohutav aeg oli mis tookord juhtus nende pangaautomaatidega, kuid sugulastega otsustasite raha teenida ja, ja mulle on jäänud mulje, et sa jäid kuidagi nende hammasrataste vahele. Olemata siis vähemalt selles konkreetses olukorras, mis siis krimiuurimiseni, eks kohtusse välja otseselt süü tähendab, et nii nagu pahatahtlik tegelane. Et ma sain ikka 10 aastat kohut käia pärast muidugi et see asi kogu asi kestis kokku 10 aastat, aga ma sain kohtus käia kui palju, aga see oli seesama aeg, juhtus puberteedi, mida sa kirjeldad puberteediiga sind eestlus mõistes liikus erinevates suundades ja konkreetselt midagi nagu oma tegemist, nagu ju tegelikult aru ei saanud, noh kui praegu mõtte järgi tagantjärgi, aga sa olid siis nii-öelda ohver, kes tassiti pahale teele? Mitte ainult, mõtlesin, kui praegu keegi mulle sihukese mõttega tuleks täie mõistusega inimene ütleks selle peale, kuule puhka jalga. Et keegi nagu vägisi ei suuda sind seda tegema panna. Sa oled oma puberteedi ohver, lihtsalt muud midagi. Et, et see ongi seesama asi, ma ennem rääkisin, et ma olen tegelikult muidu oma elus nagu olnud päris kaine mõistusega ja ohte nagu ette näinud, siis oli aeg minu elus, kus ma neid asju nagu üldse ei saanud aru. Ja oht oli, noh, mõtlen tagantjärgi mõeldes. On igasuguseid lugusid veel, mida siin ei kannata, rääkida, mille peale lihtsalt on nagu head ja vead ja tõdeda. Hing on sees. Tookord selle pangaautomaatide jama peale, see oleks võinud ka kinni minna, aga kuidas enda jaoks lahti mõtled selle olukorra ühel hetkel siis kui nii-öelda mõistus pähe koputatakse, kuidas see juhtub, et sa saad aru, et et see ei ole tegelikult ju okei. Kui sul on nagu iseenesest ei meeldi päevad läbi tegeleda sellega, et sa pead nagu oma nahka päästma. Või et sa pead kogusage istuma politseiuurijate juures või käima kohtuid ja värki siis kui sa naudid niisugust elu, siis sa võid selle kriminaalse asjaga tegeleda, ma sain nagu pärast päris ruttu aru, et see ei ole midagi minu jaoks. Kogu see asi õpetas mind tulevikus selles mõttes väga hästi ja lõpp hea, kõik hea minu jaoks, aga, aga kui praegult. Ma näen tänu sellele läbi igasuguseid skeeme ja inimesi 10 korda paremini. Aga ma sain seal hetkel tollest aru, et et kurat, et see on ikkagist väga mõttetu tegevus ja ma ei taha sellega tegeleda. Ja ma tahan rahulikult tegeleda muusikaga edasi, ma ei taha olla inimene, kes on kogused pahuksis mingisuguste seaduste ja võimuorganitega. Ja õnneks mingil hetkel tuli see tunne ja et oleks mul olnud, et nagu see, et kurat, solguud et ma saan sellega hakkama, siis elu oleks võinud teistmoodi minna, täiesti nagu öeldakse, teed oma aja ära ja siis edasi. Vabalt oleks võinud minna ka nii, aga õnneks oli, mõistus ütles, et see on, see on täitsa mõttetu tegevus, millega tegeleb raudtee, see tuleb nüüd, sellele tuleb joon alla saada ja see tuleb unustada ja sellega tuleb nagu lõpetada. Jaan, kas teil on öelda midagi nendele lapsevanematele, kes umbes samasuguse olukorraga võivad kohtuda, kus Nende teismeline poiss või tüdruk noh, kipub nii käest ära minema, et, et vanematel puudub kontroll või võimalus kuidagi sündmuste käiku mõjutada, mis mulle tundub teie peres mingil hetkel umbes nii, oli. Nojah, ega ega selles olukorras ei olnud enam muud teha kui, kui öelda talle, et see, sa jäädi vahele niikuinii. Lihtsalt tuleb rääkida inimestega, muud võimalust ei ole ega kalale minna ei ole vaja, et seda, see ei aita. Te ilmselt mäletate seda emotsiooni uurija juures istumise asjus kõik tundub ju absurdne ja kuidas see nii läinud on? Uurijate juures ma ikkagi püüdsin teda ikka võimalikult kõigest päästa ega sai kuigi ma väga-väga palju ju üleüldse kõrvalt näinud, mis toimus, aga ja tegelikult ma sain ka sellest aru, et süüdlased olid ikkagi need sugulased, kes põhisüüdlased, kes, kes ta sinna ahvatlesid, eks ole, et hommikul oli ju ainult tahtmine, et saab raha. Aga rohkem ei mõelnud, et sellega võib vahele jääda ja kõik ja, ja noh, see oli tema kobalas ikkagi väga-väga suur. Mina püüdsin sellest siis päästa, noh, kuhugi ega, ega mul ei õnnestunud millestki päästa. Kaua teil aega kulusat poisile andeks anda? Noh, eks tegelen sellega veel. Ma ikka oma pojale annan andeks. Kõikaga. Aga sa oled hiljem tagantjärele hingavad kergendatult, et, et ei kaasnenud päriselt, muidugi. Jaanus, eks noh, mõtlesin, et see on kõige suurem lollus, millega mina oma elus olen tegelenud. Ilmselge, ja seal seal ei olegi nagu mitte kedagi teist tegelikult süüdistada kui iseennast. Kõikides oma tegudes sa saad süüdistada ainult iseennast, mis ongi nagu mind õpetanud, seesama asi on see, et hästi lihtne näide kõrvale tuua on see, kui sõber tuleb, küsib su käest, et näed mul naisega probleem on ju. Mis sa siis hakkad talle soovitanud õpetajale ikkagist seda, et mis iganes see sinu otsus on, sina elad selle mõttega. See, mis mina sulle siin räägin, praegu praegu räägin, on täitsa mõttetu tegevus, sina pead selle otsuse ise vastu võtma ja sa pead selle otsusega ise pärast elama. Ja sellepärast ongi mõistlik see otsus ise teha. Ma ei saa mitte kunagi peale seda enam ühtegi teist inimest süüdistada, sest et ma olen ise sellele jamale alla kirjutanud või ei ole. Ja nii ongi. Kuule, kas sa oled noori saanik, poiss, Theodor on kuivana saab? No nad on tegelikult 200, varsti saab kolmeseks. No see tähendab, et müttab ringi juba ja, ja kujundab maailmapilti ja hakkan ennast kehtestama ja väga hästi ja nihutab piire ja vaatab, et kui lühike süütenöör, sest sul on kas sa kasutad nõksa või nippe, mida sind kasvatades on kasutatud, proovid sa midagi vältida, kas sa oled mõelnud nii, et minuga tehti nii, toimis või ei toiminud, et kas mul on mõtet seda korrata või proovida mingi oma rada leida? Nagu ajastu küsimus on, pigem ma mäletan, et nagu sina ütlesid isa käest sugeda nende kingade eest, mis ongi nagu see, et meil on teine ajastu ja ka minu isale minu emal on see ajastu, kus asjade omamine oli hästi keeruline. Neid asju oli nagu ja sa said nagu sugeda mingit asjade lõhkumise eest. Et aga ma saan sellest asjast nagu aru sellest ajast oli teine klaas läks katki, siis olid tänapäeva tänapäeval on see niisugune, noh väga tore, et sa tead, et klaas läheb katki. Et see on nagu niisugune asi, mida ma olen nagu saanud aru, mida, mida endale juba ammu välja mõeldud, et ma annan neile ka rääkinud, et kuulge, et neil on asjad. Et aga ma saan aru, et see on see lapsepõlv, ongi täpselt sedasama selle kingakingalugu. Et see on nagu kindlalt see asi, mis mul on, see, et oi, lõhu kui sa tahad oma asju, kui sa tahad katsetada, milline see välja näeb, aga siis ma lihtsalt räägin talle, et noh, ma ei tea küll, ma ei ole sealjuures hea psühholoog, ma ei tea, paljude must nagu praegu aru saab, aga siis ma olen talle öeldi, et kui sa selle nagu ära lõhud, siis on see katki. Ja siis sa oled sellest nagu ilma. Ja siis, kui sa tahad, et see on sinu oma tavaõiguse taotleda, loopida loobi, aga ära ühtegi teiste inimeste viskalüsaad seal lõhkudel õhu võtada juppideks ei teeks, mul ükskõik, aga siis oled sa sellest ilma et mul asjast kahju lihtsalt saaks aru, millega ta tegeleb. Kui sageli põrkuvad lapse kasvatamisele eesti ja vene taust, Tanja on teistsugusest kodust pärit ja ma eeldan, et seal on lapse kasvatamine ikkagi natukene teistmoodi, kui Eesti kodudes on olnud, ma ei kujuta ette, isegi pole sellest kunagi rääkinud ja meil ei ole kodus nagu, nagu niisugune eesti vene nagu teema nagu muud moodi esil, kui ainult see, et tema räägib ta ka vene keeles. Räägin eesti keeles poisiga siis et ma ei ole nagu kogenud seda teistmoodi, sest mõlemad vanaemad ja hoiavad ka Tanja vanem vanaema juures käib ema juures ja minu vanemad hoiavad teda selles mõttes, et ma ei näe nendes nagu väga suurt erinevust nende toimetamistest. Tahate Taanjaga koos päris kaua nad muidu ei anna. Kas te mäletate esimest kohtumist mini-jaga? Sellest oli isegi Miku pulmas juttu, kui ma Mikk elab praegu Pärnu maanteel korteris, mille mina kunagi sain, eks ole. Ja siis ma läksin, et nii nagu ma ikka läksin, tegin võtmega ukse lahti, aga ma ei koputanud. Loomulikult läksin nagu oma korterisse ja kõndisin kohe magamistuppa ja sealt vaatas üks, üks must peakene padja pealt vastu. Mulle Miku ei olnud, Tanja oli nii kuulan ja see oli esimene kord, kui me kohtusime, mõtlen, kui pikantsekse lugu, võistlesin enda lõbuks. Ei, ega ma noh, nii palju viisakas inimene ikka olin, et kui sul on kodus mõni naisterahvas, siis ega ma ei hakanud seal õiendama midagi. Lahkusin magamistoast kiiresti muidugi. Ja mis nüüd puudutab seda, et, et vene rahustan siis, siis ma olen väga palju Venemaal käinud vene inimesi näinud ja, ja omad seoses oma tööga ja mind see ei häirinud absoluutselt. Praegu on ju lapselast vaadates ka, kui ta ütleb sulle vahepeal ja siis no mis siis ikka, kuna ta vaatab multikaid ka, ütleb mõne inglise keelse sõna ka, kuna ta veel päris hästi ei räägi üldse, eks ole, siis siis on sõnad üksikud sõnad tulevad ja jumal tänatud, siis tuleb laps, kes räägib kolme keelt varsti. Mick, kuidas sa ise Justa temperamendi küsimuses olukorraga kohanenud oled, et võib-olla see on minu niisugune ettekujutus sinust ja taaniast, mis on tekkinud põhiliselt ikkagi meedia kaudu saavad ikkagi eesti poiss, pigem rahulik. Sa saad aru, kuhu ma sihin on ja ma saan aru. Ja Tanja nagu tulesäde hästi energiline ja see eeldab ikkagi teatud kokkuleppeid või, või noh, just nimelt kohanemistataks sinu jaoks on olnud mingis faasis üldse väljakutse. Kõik olete valel rajal nagu Tanja ütleb, et mina olen selles perekonnas venelane. Kes, kuidas see võimalik on, ilmselt mul ongi see asi, et mul Ma kaua-kaua kannatan ja siis, kui plahvatan, skeib õudne pauk lihtsalt ja, ja siis, aga ma nagu isagi äkkvihaga vanasti mäletan mingi aeg, muidugi ma tegelesin sellega ka, et ma nagu et see äkkviha oli nõuga, tekkis nagu probleem, et ma ka mingites olukordades, kus ei oleks pidanud üldse vihastama, nagu suutsin plahvatada, et nüüd on see nagu kontrolli all. Mitte ma ei ole kunagi nagu vägivaldne, aga lihtsalt ma nagu lähen ikka keema nagu mingil hetkel, kui sa kaua katsetad mind. Ja siis ma nagu rahunen ruttu maha, aga, aga Tanja on pigem see tüüp, kes lihtsalt jääb vait. Ja ongi täielik vaikus. Pilt on, aga mitte heli energiliselt tasandil, kui me nagu tülli suudame minna, sest mina olen see nagu see sirakas 220 volti saanud ja tema on täiesti vait. See on muidugi ainult need hetked, kui sa oled suutnud mind täiesti endast välja viia, selle jaoks peab vaeva nägema, aga, aga on võimalik väga hästi. Aga Tanja on vene tüdruk on eesti tüdrukutest erinev. Temaga on äärmiselt lihtne koos elada. Kui mul on olnud suhteid, kus sa pead nagu kogu see aeg selle suhtega vaeva nägema, siis see nagu mitte et selles suhtes ei peaks vaeva nägema, aga siis see on nagu suhe, kus inimesed lasevad üksteisel elada. Et me oleme piisavalt palju koos, me anname piisavalt palju õhku, seal on täpselt 100 protsendiline, nagu mingi usaldus on õhus ja sa nagu peale selle armumise ja armastuse, see kõik hästi-hästi lihtne. Ma ei olnud nagu niisugust asja nagu kogenud ennem. Kuidagi nagu ka tema hea sõber Williku ütles, et siis ta ei kujuta ette, mis peaks juhtuma, et ma ei peaks nagu seda naist usaldama kunagi mitte, see tähendab, et ma nüüd jään puhkama on ju eluks ajaks, et sul on naine olemas ja sa ei pea ise midagi tegema, seda eluga sinuga elu lõpuni, aga kuidagi nagu rohkem on selline nagu kindlam tunne. Võib-olla, kui mul on kunagi ennem olnud okei, vanused olid ka teised, aga ei mäletagi midagi, sellest on juba 20 aastat möödas varsti, kui teine elu ei loe, aga ikkagist kuidagi algusest ma mäletan seda, kui lihtne see kõik oli ja probleemivaba, et, et me ei tekita probleeme kohtadest, kus neid ei ole. Jaan, mis väikese poisiklutt puhul kõige rohkem rõõmu teeb teadorist räägin siis. No rõõmu rõõmu teeb juba see, et ta üldse olemas on. Lõpuks lõpuks ilmus ellu. Kas sa ikka seda sai oodatud juba mõnda vanaisa, kes telliks juba varakult asju või et see võib olla nii ja naa, et mõned kannavad seda mõtet või tellimust enda sees mõnedega ei varjanud, saad, kuidas sul oli, kas sa iga kord räägite, võta või niimoodi kokkusaamisel jälle tuletati meelde, eks mingeid vihjeid ikka tulija kogus, räägi ja mitte ainult oma vanematelt, vaid kõik teised sugulased kogusega vihjasid, eks see on niisugune paratamatu õlut mingis eluetapis, sa pead sellega harjuma. Ja siis kuidagi mingil hetkel Salaveerid taisse siis mingid sa tead seda. Aga ei, no kuna eks me vaatame, eks ma vaatan ja nii me jäime pooleli jäänud, et ta olemas on. Noh, esiteks see, et olemas on, muidugi võiks, mul olin, on ka siiani natuke kurb, et ta ikkagi nii hilja tuli, sest et et mina saan, järgmine aasta juba läheb mul number seitse, eks ole, aga, aga see elu elu lõpp tuleb varem kätte, kui see poiss võib olla väga täiskasvanuks saab, aga okei, see selleks, sellest ei ole mõtet siin õnnetuks minna. Aga noh, poiss on, nüüd on ta juba kuidas öelda selline kurivaim, et kui, kui teda hoidmas käia, siis kui väga pikalt oled temaga koos, siis lõpuks oled nii surmväsinud niuke, elav, elav ja, ja tahab sinuga kogu aeg tegeleda ja tahab, et temaga tegeletakse ja siis aga noh, kõik on tore, aga hea, et ta ei ole mingisugune jonnipunn, keda on niisugune tore, tore, rõõmus. Punniga ikka. No see on jah, meiega väga jah, vahel harva midagi seal, aga. Aga kas annab vanavanematele, vanaisale ja vanaemale kuidagi? Ma ei tea, uue hingamise või teistsuguse olemise, kui lapselaps sünnib, et midagi muutub jälle jah. Loomulikult on ikkagi ikkagi üks pereliige on jälle juures on jälle inimene, keda keda natukene saab õpetada noh, ei suunata ja mismoodi edasi elada ja ja noh, muidugi ajastu on jällegi teine, et vaat kui minu ajal, eks, miks ikkagi väiksemast peate rohkem võib-olla keelatud või selline, aga tänapäeval juba ütlevad arstid, et kuni kolmanda eluaastani ei, ei tohi nagu lapsel sellist karmi karmi sõna ei tohi olla, et saad keelata ei tohi teha ja ja noh, loomulikult nagu imik enne rääkige asjadest, siis loomulikult minul on natuke kurvem vaadata, kui ta mõne asja kuskil nurka virutab täie täie hooga, et see võib katki minna ja ja samas siis toob jälle, kui ta katki on läinud, toob minu kätte parandada ära. Praegu, kui üks mootorratas on teile tagasi tooma. Mis me kokku leppisime, eile just seletasin talle ühte autot, näed, seda ei saa parandada, see niisugune, ta õpib, üks tehtud. Et siis tuleb vanaisa kätel. See kohtumine tegi palju rõõmu, aitäh, Jaan. Tulite rääkima ja miks samamoodi? Väga tore oli. Isa ja poeg Jaan ja Mikk Saar, olite tänasele saate peategelasteks aitäh kuulajatele ka, kes reisi kaasa tegid? Mina olen Sten Teppan, käbi ei kuku, on eetris jälle nädala pärast. Kõike head. Kuulake pikemat versiooni jutuajamisest isa ja poja Jaan Mikk Saarega vikerraadio koduleheküljelt või mobiilirakenduse kaudu. Leidke saadete seast, käbi ei kuku, seal asuvad ka kõik varasemad vestlused laste ja nende vanematega.