Tere ja aitäh, et olete Vikerraadioga. Laulja Mikk Saar tutvustas oma nime muusikas 2000.-te aastate alguses kui noorest mehest sai tegija muusikalilaval. Hiljem on ta avaldanud paar sooloplaati ja kuulunud muuhulgas ansambli Swingers koos seisab. Solistikarjääri kõrval on aga meediakajastuse salatitooni andnud tema eraelu abikaasa Taanjaga, kellega kasvatatakse poeg Deodori samuti suurejoonelised teleprojektid, nagu tantsud, tähtedega või maskis laulja. Kosmikul on väga hästi läinud lapsepõlvelugusid ja kooskasvamist, meenutab Mikk isa Jaaniga. Jutuks tulevad õppetunnid, mis kujundasid vaadet elule ja põhiväärtustele sealhulgas tundlikud ja Miku puhul pehmelt öeldes pöörased teismeliseaastad, mis halvemal juhul oleks võinud lõppeda trellide taga. Niisiis on saates käbi ei kuku külas isa ja poeg Jaan ja Mikk Saar, keda küsitleb Sten Teppan. Head kuulamist. Jaan tere tulemast vikerraadiosse. Tere ja poeg Mick, on kaasas, rõõm näha, Mikk. Tervist. Aitäh, et kutse vastu võtsite ja tulite Lugusid meenutama. Aga enne kui selle päris hoo sisse võtame, siis mic ole hea, tee, väike tutvustusring. Räägi oma perekonnast. Ma olen põline Tallinna poiss, kuigi kõik mu puhkused millegipärast räägime siis koolivaheajad, veetsime ikka Tallinnast väljas. Aga Tallinna poiss ja enamuse aja oleme nõmmel elanud mingi väike segment minu elust, mida mina ise ei mäletan. Ka vanalinnast pärit ja perekond on isa, ema ja vend, kes on minuga koos üles kasvanud, aga tegelikult on ta nagu poolvend. Ema on meil ühine vend. Remi on väga siukse kraadilise nimega Claude Remy Barbo, mina olen Mikk Saar. Isa nimi on Jaan emandreid. Kraadilise nimega, kus sa selle niimoodi välja tood, siis mulle tundub, et sa oled elus ka varem selle peale mõelnud. Sina oled Mikk Saar, ainult Ma saan aru, see sõda kestis ema ja isa vahel, et ma olen Mik, mitte Brian, mille üle ma olen pigem õnnelik. Et minust ei saanud. Aga aga see Clauderemi ilmselt võib-olla seda ma täpselt ei tea, kus temalase nimetüli, aga, aga ma kardan, et seal on tema isa võib-olla rohkem mängus kui kui ema, siis ma loen siit väljajaan, et teie väga ei tahtmata Brianit poisile. Ei, mina ei tahtnud ja, ja meil oli tegelikult see nime panek, see oligi selline, et me Miku emaga arutasime seda rohkem telefoni teel ja ta ei saanud täpselt kõigest aru. Mark, ma ei tahtnud panna. Kuna ma olen elukutselt kinooperaator, siis ma mõtlesin, et Mark Soosaar, keda ma hästi tundsin Läheb uhkeks väga. Ja tahtsin Miko panna, aga ema sai aru, et et see on ühe Kaaga, Miko. See talle ei meeldinud minul. Kas kahe ka, aga, aga siis lõpuks jäi Mik, niiet. Muide, mic, millega ema tegeleb, mis valdkonna inimene tema tausta poolest on. Tänapäeval on nad juba mõlemad isaga nagu välja teenitud puhkusel tööd on elus palju tehtud juba, aga ema oli poole elu oli ettevõtja. Pool elu oli linnaametnik, aga ta on õppinud ikkagist kunst. Ja ta on väga hea joonistaja. Nüüd ta on hakanud lõpuks siis oma väljateenitud puhkuseajalisele joonistama tegelema, kunstiga maalima, maalima ja. Jaan, kuidas teile tundub? Kui te mõtlete, kuhu me praeguseks on jõudnud, millega ta elusalt tegeleb, siis kas on midagi niisugust, millest te söandaksite mõelda ka mõned aastakümned tagasi, siis kui ta oli alles, ma ei tea, 10 15 aastane poiss kui ta Oli ju muusikakeskkoolis, meili õppis Pille ja mõte, kuna minul on ka lauluhäält ja ma ikka uhkust on kõigi ees, et me ikka oma lauluhääle minut saanud. Aga ma ei ole laulmisega tegelenud. Enne, kui 60 aastal ta natukene siis me ikka lootsime jah, et temast tuleb midagi muusiku sarnast, aga tuli laulja jah, ega me, ega me isegi ei lootnud, et tal nii hästi läheb. Võib-olla ei lootnud. Perekonna mõttes puudub muusikaline taust varasemast üldse, et kelle kinnisidee see oli sisse Mik muusikakeskkooli saata. Ei, see oli ema ema idee, kuna meil tik tegelikult ikkagi nüüd Miku emapoolne vanaema laulis väga hästi, aga tal jäi kase pooleli. Ta laulis teatris ka minu naise, tähendab, sugulane on Rein Kurg näiteks ja, ja eks neid natuke muusikaga tegelejaid suguvõsas veel. Noh, reinukohtadel natuke muusikaga tegelejaid on, nendele ei saa päris öelda tema kohta vaielge ikkagist. Fullon terve elukutsega. Muusik. Sai ta panna juba eel-eelkooli nii-öelda sinna muusikakeskkooli ja mõnes mõttes oli esialgu see ka nii, et kuna ma olen poiss juba käis koolis, eks ole, siis teadsime kasest koolikiusamisest ja kõigest muusikakeskkool oli selline natukene nagu vabam sellistest jamadest, kuidas ma pean ütlema. Ja siis ta siis ta läksin viiulit mängima, alguses siis tuli laine lehter, kes teatas, et, et sel poisil on, jääb natuke viiuli jaoks reaktsioonist puudu, et parem oleks, kui ta mängib tšellot ja lainelehte või oli muidugi väga hea õpetaja ja, ja Mikk oli väga korrektne poiss ka, muidugi, eks mängis kodus ikka mitu tundi päevas ja. Noh, jah, aitäh selle komplimendi eest, aga lainel oli kindlasti palju tublimaid õpilasi. Ma arvan. Aga kas poisiklutt-is oli esinemiskerge või laval olla mist märgata juba juba varakult? Ei, tal nii väga seda kirge ei olnud, et ta tahaks kindlasti teiste ette minna ja seda teha, aga, aga tal oli. Ta oli kohusetundlik, kõik hästi, siis tegi ära ja kui ta oli pisike poiss, siis ta, kui ta õhtul magama läks, siis ta pani ikka sussid ilusti ilusti voodi äärde ja riided ilusti tooli peale ja ei loopinud laiali ja korrektne. Kirjutad alla, miks selle ma olen isalt õppinud, jah, tema on samasugune heas mõttes nagu selline korrahoidja pedant ja, ja kellaaegadest kinnipidaja ja ma olen selle üle nagu uhke, kuigi ma olen ka väga palju pidanud vihastama selle peale, kuidas inimesed tänapäeval kella ei tunne. Tänu sellele, et ma ise olen nagu selle kooli nagu kätte saanud juba maast madalast, siis kirjutan alla küll seal asjale, aga laval olemise geen või kirg, et kas see tekitab sinus mingit tunnet, et mulle näib nii, üldiselt räägitakse, et inimesed juhuslikult lavale ei satu, et üldjuhul, kes seal on, need ka tahavad väga, neil kuidagi tekitab see mingit elevust. Kas sa tunned selle ära või sinu moodi on teistmoodi? Minus tekitab elevust pigem muusika kui selline. Et sellega kaasneb laval olemine ei ole alati minu jaoks rõõm, aga ta on sihuke fifty-fifty, et on hetki, kus ma väga kartsin seda ja naudin seda. Ja on muidugi hetke, kus ma nagu hea meelega tegeleksin muusikaga väljaspool lava. Et selles mõttes ma olen nagu niisugune poole vähem, võib-olla lavasõbralik kui mu naine, kes on sajaprotsendiline nagu elaks ainult laval. No sinu üheks oluliseks hüppelauaks avalikkusega Ta läbi muusika olid needsamad muusikud, kalid, mis olid 2000.-te esimeses pooles ja sealkandis väga populaarsed, neid tuli ridamisi kus ka sina kaasa lõid ja ehkki seal vist põhieelduseks on laulda oskamine, siis näitlemine käib ka väikest viisi asja juurde. Kas näiteks sel ajal võis sinu peast läbi joosta ka võimalused, et noh, et ta oma ampluaad laiendada, proovidagi ka näitlejana midagi saavutada või olla? Jah, kindlasti oli suhteliselt Se lavaka sisseastumisja teema on ju kogu aeg lauljaid ka käsikäes käinud, nii paljudki mõelnud selle peale, aga siis oligi see mõte, tuli nagu kuidagi liiga hilja. Kui sa oled juba kergelt kuulsaks saanud, siis lavakasse sul enam asja ei ole? Number kaks oli see, et tegelikult, ega mul see lauluasi ka selleks ajaks veel selge ei olnud kuna ta ikka selgeks saab, üldse, aga tundus, et sellega on vaja kõvasti veel tegeleda. Ehk siis oligi nagu see hetk, et laulmine ikkagi skaalus nagu tol hetkel nagu näitlemise üle ja, ja ma isegi ei läinud sinna proovima, seepärast et ma tundsin heas mõttes kergemuusika, on alati igasugused teised mõtted nagu üle kaalunud. Aga on sul olnud päris tõsine alternatiivlauljaks, muusikuks saamisele, kunagi ma käisin õppimas või ärijuhtimist ja ärijuhtimises, ma sain aasta aega aru, et noh, ma olin ikka täiesti vales kohas. Võrdlesin ennast näiteks mõne oma kursavennaga, kes võttis enda asju nagu niimoodi õhust ja kus ma pidin siis ikka kohutavalt vaeva nägema, et üldse aru saada, mis on nagu räägitakse. Ma olen kõvasti kunagi korvpalli mänginud, eks mul oli mingisugune selline lapsepõlveunistus saada, võib-olla korvpalluriks teks mul tuli omavanuste keskel tuli nagu okeilt välja, aga ilmselt oleks ma sellega nälga jäänud. Suure tõenäosusega. Ema käest sa küll küsisid, kui sa esimest korda proovi oleksid Georg Otsa kooli, mis ma siis nüüd teen, kas ma lähen otsa kooli laulmist õppima või, või hakkan korvpalluriks? Aga see lavale jõudmine käis siis sinu jaoks nii sujuvalt, sa hakkasid kohe muusikalimehena soliidselt teenima ja, ja seal ei olnudki põhjust mõelda, et noh, et midagi nii-öelda päris ameti mõttes teha. Esimene muusikal tuli ju samal ajal, kui ma olin tegelikult otsa koolis õppisin laulmist juba. Ma olin teinud mingeid selliseid laste, võib-olla projekte ennem kooriga koos ja mingisuguseid väikseid asju, aga see esimene suurem muusikal tuli ikkagi siis, kui ma olin juba otsa koolis. Ja sealt nagu tundus loogiline jätk, et vaadata, et mis selle laulmisega siis saab. Ja, ja kuna kohe-kohe hakkas nagu tekkima mingisuguseid projekte, mis olid ka tasulised minu jaoks üks vahva ansambel nimega quattro millega ikka mind vahepeal nagu diskoajastu diskoajastu ja millega sõbrad ikka, sõbrad ikka hea meelega meenutavad vahepeal mille, mille üle ise ma võib-olla nii uhke ei ole enam, see tuli sinna kohe järgi ja seal hakkasid nagu selles mõttes, et mingisugused väikesed nagu honorari nagu liikuma, et sai nagu jah, raha teenitud, et ei olnud ainult enam ema isa kaelas kogu see aeg. Aga jah, ei, mul ei olnud nagu mingit erilist perspektiivi, midagi muud teha ja jonka mõttes seepärast, et ega mul tegelikult ei olnudki mõtteid selle koha pealt ma nüüd neljakümneselt tean, mida ma tegelikult tahaksin õppida. Ja see on paljude asjadega niimoodi olnud. Et ma nagu mul asjad jõuavad nagu kohale või mismoodi asju teha või midagi teha tuleb nagu hiljem kui teistele mingi 10 aastat rahulikult. Et mis ei ole iseenesest nagu paha. Et mina neljakümnesena ülikoolist võtaksin 100 protsenti, mina kahekümnesena võtsin sealt ma arvan, mingi 15. Et see mõistus tuleb mul nagu eriti yle. Jaan teie olete kinooperaator olnud töö, mis tähendas, mida siis õigupoolest? No tegelikult sinna jõudmine oli, oli päris raske, sest et ma väga tahtsin, sest ma olin nooruses olnud. Alustasime kaunis varakult fotograafiaga tegelemisega, olin Rakveres Rakvere, et ma olen sündinud ja seal ma käisin pioneeride majas ühe väga hea mehe juures, Bauman oli ta nimi. Seal oli väga hea aparatuur olemas juba tol ajal, ega mingisuguseid Smeenaga ei teinud pilte, vaid seal on ikka juba korralikult peegelkaamerat ja kõik ja nii edasi. Seal oli ka kaheksa millimeetrine filmikaamera, millega sai natuke tegeletud, ise ilmutatud ja valmis tehtud ja kõik nii edasi. Ja siis siis mul tekkis kunagi mõte, et ma tahaks saada operaatoriks. Mõni naljakas koht ka juures, kui ma nägin Jüri Karzneki pilti ajalehes või oli ajakirjas, tal oli nahkpintsak ja habe ja siis ma teadsin, et minul peab olema ka tulevikus nahkpintsak habe kunagi, nii et ta tulid, muidugi habe ei kasva, nüüd küll ma olen neid pilte näinud. Kui ma ikkagi läksin siis Tallinnfilmi tööle esialgu operaatori assistendina peale peale vene kroonu ja seal said siis minu õpetajateks saidki Tallinnfilmis Jüri karsnike, Jüri Sillat, Eesti ühed tugevamad operaatorid tol ajal siis ma proovisin Ki Moskvas astuda selleks natuke imelikult, sest et sinna oli kõigepealt selleks, et sind eksamitele üldse kutsutakse, oli arris saata fotod. Saatsin kahel aastal fotod sinna, need Jüri ja kaks eri vaatasid mulle mõlemad fotod üle ja kiitsid heaks ja, ja saatsin nad sinna ja kummalgi korral pole vastust, ei tulnud siis mõlemad Jürid, arvasid, nemad olid mõlemad kõiki lõpetanud, arvasid, et et me jagame keegi, keegi ei saa kunagi teada, mis tegelik põhjus oli. Et sul oli välja kujunenud oma käekiri juba fotoalal ja need vaatasid, vaatasid seal, et ah, see tuleb siia hakatel vastu rääkima ja oma arvamust avaldama, et meil on vaja puhast lehte, keda õpetada ja me ei võta seda. Pealegi, see oli ju Moskvasse kool ja pealegi, mees on Eestist ja poledada meile siia vaja. Nii oli arvamus, kas nii oli, aga siis lõpptulemus on ju see, et ma sain operaatoriks ja läksin Eesti reklaamfilmi tööle. Kui nüüd kinotööst rääkida, siis kõige suurem niisugune film, mille juures ma olin, oli hukkunud alpinisti hotell, mida Jüri Sillak tegi ja ma olin mägedes, tal siis teleoperaator sai mägedes filmitud helikopteri pealt mägedesse üles ronitud ja nii edasi. Juba jõudsime juttudega lapsepõlve, läheme siis sinna Rakvere kanti, jah. Rakveres olema sündinud õde ja vend Lanemad vanem õde, vanem vend ei, ei sündinud Rakveres, aga selleks ajaks me jõudsime juba Rakveresse. Isa sai sinna töökoha metsakombinaati ja elasime metsakombinaadi majas. Ja seal ma läksin kooli. Isal oli väga suur raamatukogu kogunenud ja tärkas huvi raamatute vastu, nii et noh, kui kooliajal, kui meil oli kohustuslik kirjandussõda ja rahu siis samal ajal tehti film sellest ja kui me läksime koolikooliga või klassiga seda filmi vaatama, siis selgus, et et meie klassis oli, oli sõda ja rahu lugenud ainult üks inimene, see olin mina. Ja siis kinos kogunesid kõik minu ümber esitasid küsimusi, et sest noh, olge olgem ausad, see rahufilm on küll hästi tehtud, aga ta on tehtud ikkagi nii, et kui raamatut lugenud ei ole, siis mõnest kohast ei saa aru, mis seal toimub. Emale alguses kodune üldse, kuna meil oli kolm last, oli kodune, isa töötas metsakombinaadis ta. Ja ta läks veel kõrgkooli, läks ta. Kui ta lõpetas kõrgkooli, siis ta sai 50, pärast oli ta Tallinnasse pearaamatupidaja vineerimööblivabrikus pikka aega kasvasite päris linnas Patarei linnas, jah, aga noh, loomulikult meil olid maal vanemad. Ema vanemad olid Verioral-vanaisa, ostis ära Veriora mõisa omal ajal ostis küll selle põhiliselt maa ja õunaaiamaja ehitus juba ise seal majandame seda mõisamaja ei olnud õunaaiaga, ta maksis äralises oma võlad. Siis tuli 40. aasta tuli suur külm, võttis kõik õunapuud ära. Tal oli küll võlad makstud, aga siis tuli vabandust, väljenduse võttis talu, aga teine isapoolne naisel ei antral. See on sealt mingi 20 kilomeetrit. Sealtsamast pärinevalt. Isa vanaisal oli sepikoda mesilased, suure õunaaed ja kõik oli väga töökas mees. Ei tahagi tähtsuse järjekorda otseselt kedagi sättida või edetabelit teha, aga, aga kes ja miks on olnud kõige olulisemat teile nii-öelda kujundajana või, või elutee määrajana ja kaasarääkijana, teie lähedastest? Läks ikka ema, võib-olla jah, no isa isa oli, isa õpetas mind muidugi tööd tegema ja ta oli väga korralik ja, ja tema puuriidad ja kõik olid sellised, et neid oli raske järgi teha ja kui ajalehe läbi luges, siis ta voltis selle täpselt niimoodi kokku ja panime hunnikusse, nii et hunnik oli nagu telliskivimüür, et noh, et absoluutselt sile oli see hunnik seal. Tollal olid ajalehed ühesuurused kand. Ja see oli eeskujuks oli seekord, mis sealt? Huvitav, ega ma ei mäleta, mul koolis ei olnud õppetundi vajagi. Koolis ma õppisin, õppisin normaalselt enam-vähem. Et mulle sa oled rääkinud, et seal olid ikka veel. Nojah, enam-vähem see lõpupoole läks natuke viltu ka juba. Aga see tuli nii-öelda loomulikust intelligentsist või seesama kohusetunne Ilmselt vist kohusetunne jah, mis oli ikkagi antud nii ema isa poolt jah, et korralik pidi olema. Kas sellest juhtus kodus midagi, kui ei olnud korralik? Kui ma suurem olin juba 15 16 aastane, siis ma hakkasin suitsetama ja siis kutsuti isa ema kooli. Kui nad tagasi tulid, koolist värisesin hirmust, et mis nüüd saab. Isa tuli täiesti rahulikult uksest sisse. Ütles, et Nad leppisid, minu klassijuhataja, aga see oli meesterahvas. Männiksaar leppisid kokku, et ega midagi muud teha ei ole, kui koolis ei tohi suitsetada, aga kodus võib. Kuna isa ise suitsetas, siis ta ei pannud sellele näpu peale. See muutus siis muidugi ju selles mõttes hulluks, et rakveres elasime koolimajast esimesest keskkoolist umbes 300 meetri kaugusel ja koju läksime, siis tulid kõik minu juurde suitsetama. Poisid, mille ma siis Ühe korra ära lõpetasin, sest et ma ei tahtnud ta enam tuhatoosis elada, me tegime küll akna lahti, aga see hais jäi sind jube, siis. Inimesed on väga erinevad, mis tüüpi jaan teie poisikesepõlves sai, seal kooliajal olite, et kas pigem selline, kes sattus kõikvõimalikesse lugudesse intsidentidesse või saatus hoidis teid selle eest? Noh, ma vahetevahel väga harva sattusin, et noh, kuna mul olid võime niimoodi öelda, et mina olin nagu selles mõttes vaesest perekonnast. Aga, aga mu sõbrad olid siis sellised poisid, kes elasid nagu individuaalmajades, kõik nemad olid siis natuke nagu pättimat ka võib-olla kuidas öelda? Väga hull olukord ei olnud lahel, jõime koduveini, jäime vahele, aga. Kuidas valikut teie moodi siis käisid selle ajastu noormees kui tal on vaja mõelda, mida eluga peale hakata, siis mida ta mõtles? Tol ajal ma ikka tegelen selle fotoga ja ma teenisin raha ja sellega ikka noorest peast käisin pulmades ja matustel pildistamas ja siis ma tegin need valmis seal korteris vannitoast, tegime valmis, teenisin raha, sain endale tegelikult osta riideid, lausa selga, midagi mul vanemad ei, ei, ei suutnud lubada, nagu peale seda Fotograafiat tuligi kino operaatoriks saamise idee, nagu hakkas, hüppa lapsepõlvest nagu ikkagi juba kasvama. Muid töid nagu ei, ei mõelnudki. Mikke. Kui palju, kui vähe sa oled vanavanematega kokku puutunud? Väga palju senimaani kui neid nagu oli, ma mäletan kõiki oma vaheaegu ja hetki, vagusi hetki, kus ma olin vahepeal Rakveres, vahepeal Tartus ja kui ma olin ikkagist Rakveres, siis ma elasin vanaema juures. Noh, ma ei tea, kui pikalt järjest olin, seda ma ei oska öelda nädalakese ikka rahulikult kuni natuke rohkem isegi et tema mind seal kantseldada, see siis, kui ma läksin sule kätte jõuda, siis karistus ja sihuke tavaline kasvatamise meetod nagu ikka on. Aga, aga kas keegi nagu oli nagu selliseks nagu teejuhiks või ma seda nagu ei oska niimoodi öelda, et ma olen niukene, tahaks öelda heas mõttes vastikult isepäine inimene olnud juba varajasest lapsest tegema, selles mõttes nagu arvan, et ma tean alati ise kõige paremini puberteedi eas on, arvasin eriti seda. Ilmselt seal on mingisuguseid jooned. Aga kas ma nagu selle teadlikult nagu niimoodi tegin, seda ma, kas ma teadlikult jälgisin või võtsin mingisuguseid asju, et ma praegu ei julge niimoodi näppu peale panna. Teame, kuidas teie kodu moodi karistamine käis, oli see otsa mingil moel päevakorras? Suitsetamise juhtum lahenes võrdlemisi leebelt, saan ma aru isegi üllatavalt leebelt ja minul nii leebelt ei läinud, minu tuleme. Mina sain tookord kodus ikkagist. Ma mäletan, kui ma jäin suitsuhaisuga vahele, siis sain ikka koos läbi korraliku, et päris nii ei olnud, et helistati koolile, emalt või isalt-emalt. Tookord isal puudus moraalne õigus. Isa ise suitsetas sel ajal. Ja ma suitsetasin ühe, ma ei saanud nagu väga tige olla. Mina ei mäleta, kui vana ma olin, aga ma mäletan, et see oli meil igast kuskil rahumäel, seal poistega midagi tegime, sõime küll puulehti pärast kõik koos, et see asi ära midagi abi. Keegi tuli hea mõte peale kuule, midagi sööma, davai midagi, mingid vahtrapuulehed, ärasime sellest kastakest oli Mikk sinu poolses kasu ka või et käisid sa hiljem ringiga mööda? Ei käinud minust ei saanud nagu suitsetajad nagu suure algustähega, aga ma ikkagist mingitel hetkedel pidudel ja niimoodi ikkagi sai tõmmatud ja tehtud ja vahepeal ka sõpradega koos hängides, aga lihtsalt niimoodi, et hommikul ollakse ärganud suitsu ette ja, ja, ja teinud oma asju teinud järgmise suitsu suhteliselt, mul mõtlen mingeid asju. Ei, seda asja minust ei saanud aga Jaana tagasi sanktsioonide juurde, et kas mingisugusedki teie kodus üldse eksisteerisid reeglite rikkumise eest või, või ma ei tea sõna mitte kuulamise eest. Kas rohkem käisse küll sõnadega ja üks niisugune väga ebameeldiv seik, mulle jääb meelde, kui isa vihastas minu peale noh, minu jaoks täiesti mõttetult. Kuna meil ei olnud väga palju raha ja siis ma sain endale esimesed sellised korralikud, lõigatud ninaga Simmi kingad, mis maksid 27 rubla kunagi mulle nii kalleid kingi olnud ostetud. Ja siis need olid mul kodus. Panin need jalga ja kõndisin nendega mööda tuba. Isa tuli just parasjagu koju, kuna ta töötas samas majas, eks ole, ja siis tuli koju nägijad, need kingad on mul jala, siis ta vihastas, hirmsasti ütlesid, kurat sa paned need jalga praegu, aga võib-olla me peame need üldsegi ringi vahetama veel ka, et sa kõnnid nendega toas, mul oli, tegelikult oli mul plaan nendega üldse õue juba minna, aga ma ei jõudnud. Olid ikka ajad, eks, ja räägime sellest ajast, kui sündis Mikk, mismoodi teile see paljude jaoks muutev sündmus meelde on jäänud? Kõigepealt juba sellega, et ega meil ei olnud aga väga kuskil elada. Me oleme Mikuga elanud näiteks kohtades. Esimene koht oli, oli keldrikorrus, mis oli reklaamfilmi mingi ateljee, töötasin siis juba reklaamfilmis, tuba, köök, et kui me läksime õhtul magama, siis meie tõmbasin, sinul oli sesse pulkadega voodi, eks ole, remiili tõmbasime seina pealt alla alla voodi, mis mul oli omatehtud ja siis meil kahepeale oli lahtikäiv diivan. Meil käivad aga kahepeale ja siis ega seal mööda enam eriti kõndida kuskilt ei saanud. Ja siis me läksime ju nõmmele, kus olid siis rotid ja. Ma mäletan, kui tualetti läksid, siis võtsid ikkagi kõigepealt suurest toast, tulid, panid tule põlema, võtsid selle suure mingi nuia, koputasid sellega KKK kolm korda põrandale, siis käis siukene. Ja siis läksid edasi. Aga kas ma ikka leidsin sellise mürgi, et me saime neist lahti, aga, aga? Nii aga paneme mälupilte veel sellest ajast ritta. Kui te mõtlesite esimest korda poisikleti tite endale käte peale, siis te mäletate neid emotsioone ja mõtteid ja. Ega tol ajal oli see aeg, millal ju haiglasse ei lastud sisse, nii et ega see kruttima sain kätte. Alles siis, kui naine tuli nädala pärast kuskil haiglast välja siis ma sain. Näha ja napilt ei saanud tema nimeks Brian, vaid sai Ani. Kas ta tegi kõva häält? Tema tegi häält küll, aga mitte väga palju, ta ei olnud sihuke väga jonnakas. Ja noh, oli oli keerulisi olukordi, kus ma ei saanud aru, mis tal viga on, eks ole, kas tal oli kõhus valu või siis ta oli natuke suurem juba. Võtsin ta voodist välja ja jääb hüpata, sinna tegi neid kõiki, aga ja siis ma ikka ikka ühe korra elus olen ma lausa vihastanud selle peale, et ta karjub. Aga ega ma talle liiga ei teinud, täiesti normaalne. Ma olen ka vihastan. Aga ma tegin talle ise süsti ja, ja oma ema peal õppisin süsti tegemise ära. Emal oli vaja süstida, sest ma tegin nüüd õde ei peaks käima iga päev kodus last süstimas, siis ma õppisin seal ise. Naljakas, et ma tahaks nagu öelda, et ma mäletan seda süstimise värki, aga ma just olin mingi imepisike vä. Ja siis sa olid ikka jah, et ma panin põlvede peale. Ja ma tahaks öelda, et mul on mingisugune mingi süstlateema, on meeles. Kuigi minule meenub küll, et ega sa siis ei rääkinud Aga kui sa juba tuletasin oma mälupiltidega sisse, et vastavad need tõele siis või mitte, et kes ta oskab ja saab kinnitada, aga, aga mis sa arvad päriselt end mäletavate, kuskohast oma isiklike esimeste mälestustega ongi, mäletan hästi ähmaselt mingit vanat, lastepolikliinikut, tuba Ahjal on siis meil niisugune maakodu, kus me käisime vanematega Põlvamaal sellest toast mälestus ja emast. Ja siis hakkab tulema juba niisugune reaalsed prillid elust enesest. Sa olid lasteaiapoiss ja mitmes lasteaias isegi käisin. Üks oli sealsamas, kus me nõmmele kolisime, sinna sauna kõrvale, seal kõrval oli, mäletan sealt sellest lasteaiast, mäletan seda, kus ilmselt ka nagu minu praegune poeg, olin ma mänguautode hull. Ja siis vennal oli mingisugune mänguauto, mida ma nagu tahtsin hullult kaasa võtta. Lasteaeda ta ei andnud seda mulle ja siis mäletan, kuidas pärast magamist ta tuli akna peale ja pani selle mänguauto mulle Ahtne peale, et davai magamised ja mängime seda, kus ma seal vist istusin alati esimesena valmis, kui oli see aeg, kus vanemad võisid hakata tulema, et ma olin, pakin kokku valmis minema. Et ja siis pärast ma käisin sellise hea väikelasteaiad ja pärast ma käisin siis Männiku lasteaias, seal oli juba niisugune mitu rühma seal olid siis esimesed sellised valusad kokkupuuted mingite vanemate rühmadega elulised võitlused hakkasid tekkima esimesed. Mäletad, niisugust asja ma mäletan seda, jah, ma mäletan, et ma ei, ma, mul oli seal mingisugune probleem mingi minu mänguasjaga, mis, mille teistel oli hädasti vaja kogu see aeg, mida ma siis täpselt samamoodi nagu minu väike poiss praegult ei, ei tahtnud jagada, sest et mulle meeldib asju hoida ja teised ei, oskasin asju hoida, et selli probleem. Ja nad tahtsid sellega sõita, mõni seal võttis nagu seda nagu ilma küsimata ja, ja siis siis tekkis välja kuskilt mingisugune tegelane, kes kes ajas kõiki teisi eemale ja siis vastutasuks siis sai sõita sellega mis asi see oli või millega mängida. Aga et siis oli mingi mingi jah, mingi vanem poiss, kes seal tegeles kõikide nende teiste tantsijatega ja siis me nagu kahekesi siis pärast mängisime, et noh, mulle tundus nagu hea diil. Ma olin ise väiksematest Sist jagu ei saanud või ma ei tea, mingi juba mingi väike kamm seal oli juba jah, see oli suurem lasteaeda, seal hakkas nagu meiegi huvitav kui sotsiaalne töökani üldises mõttes solid. Ma arvan, et ma olen siiamaani antisotsiaalne tegelane suhteliselt, et ega mul nende tujude kaupa, et on hetki, kus ma olen inimestega ninapidi koos ja, ja suhtlen, teen, aga on see saab mul päris järsku niimoodi läbi, kus mul on see, et davai, ma ei taha mitte kedagi näha, oleks nädal aega üksinda olla. Et, et see vist on käinud läbi elu kuidagi, ma arvan, et võib-olla puberteedi eas ma olin rohkem sotsiaalne. Ja mida vanemaks saad, seda rohkem sa tahad, seda omaette aega, eriti kui sul on kodus veel väike laps, siis, siis siis ja kui sa oled selline inimene, kes on harjunud oma aja peremees olema ja iseenda ajaga kogu see aeg mängima niimoodi ja sul on olemas myydhim, siis siis ilmselt mida vanemaks saan, seda rohkem seda on vaja. Kuidas teil vennaga klappis, Wendre seal viis aastat vanem, mis on võrdlemisi soliidne vahe, juba etaks ta aia sama rida või ta võttis sind kampa. Ma mäletan, et oli kohti, kus ta nagu naabri poisti nagu sakutas, sellepärast et too mind pookis. Ja oli ka hetki, kus ta tegeles täitsa oma asjadega, teda üldse ei huvitanud ilmselt, millega ma tegelen. Mis mul on temast kõike paremini meeles, on see, et temani jõudnud irw Meideni fänne. Ja tol hetkel mina sellest muusikast ei jaganud ööd ega mütsi, aga siis tal oli tuba, oli tähised, Airomeideni plakatid ja tal oli mingi endal mingi mingi kõlar poogitud, kus oli toas mingi värvimuusika ehitatud ja seal ta kuulas nagu vanemad ära läksid, nii sa ära mainida selle põhjal enda, selle ja seda esimesed muusikalised, sellised Airomeideni siuksed metali asjad, ma sain küll tema käest nagu. Aga vanemad pidid selleks kodust ära minema, et ikka põhja panna. Jah, et isal on meil selline lugu, et isa isaga saab kuulata ühte lugu kõvasti. Isal on show, must, go on kuiv, siis võivad kõik kõlarid õhku lennata tema pärast. Aga kõik ülejäänud on niisugune, et vaat see on nüüd natuke liiga vali. Mis sellega veiniga. Ma isegi ei oska nii väga täpselt öelda, mis temaga on, aga see laul mulle kohutavalt meeldis, kui nii jah. Noh, kuna ma ise ise ikkagi kui nüüd meenutada veel noorpõlve, siis ma püüdsin ka laulma hakata. See läks natuke imelikult. Noh mul oli, ma hankisin endale magnetofoni, mikrofoni ja kõike, siis ma kuulasin igasuguseid laule ja siis ma püüdsin neid järele laulda. Aga kui ma siis sealt maki pealt seda ise üle kuulasin ja kuulasin siis seda originaali, siis selgus, et Jaan sinust sinust ei saa, lauljat. Ütlesin ma iseendale. Keegi nagu ei avastanud ka, sest et et mul häält on, sest näiteks laulukooris koolis ma ütlesin õpetajale, et ma ei saa, ma ei saa kõrgelt laulda, sain küll, aga ma tahtsin mees olla, ma tahtsin ainult madalalt laulda. Kuule, see oli ka minu ajal niimoodi kõrda 54. keskkoolis muusika tunnis, siis tehti nagu ka teist, et kes lähevad koori laulma ja ma olin selleks ajaks oma omajagu koorides juba laulnud, sellises 10. klass. Ja mäletan, et ma läksin sinna klaverit ja üritasin nii mööda olla. Suutsin. Aga õpetaja ütles selle peale, et tegelikult ma tean, et sa oled muusikakeskkoolist, sa võiksid teha kaari. Saali tülide rahula juures poistekooris no ja siis muusikakeskkoolis olid ka mingid omad kooridele, seal olin omajagu jah, ikkagist juba koorides saanud olla. Kuidas Jaan, teie mäletate Remi ja Mikko omavahelist klappi? Ta oli seal plaksimist ka. Remy oli, oli üldiselt selline rohkem röövlimoodi ja Mikk hoidis teatas kõrvale isegi, sest ma mäletan, kui me olime maal Ahjal siis kälimees andis poistele, lubas autoga minna, viima järele. See oli Moskvitš vist tol ajal, jah. Ja, ja noh, kuna ainult külavahe teed tuli sõita, ei olnud maantee peale minna. Ja siis Mikk jäi maha ja sel korral igatahes, kui, kui poisid selle auto üle katuse tõmbasid, remiieli Kaulist lihtsalt lihtsalt läks, läks natuke liiale, sõitmine. Ma olen olnud eluaeg nagu niisugune ettevaatlikum olen küll mingil määral vanemas eas harrastanud võib-olla mingisuguseks ekstreemse spordialasid, aga ma mäletan, et ma olen lapsest saati alati ettevaatlikult, kõik hüppasid siin nagu vetes, ei tähendab minu jaoks, et ma lähen järgi kui ma ei olnud veendunud, et see koht ei ole nagu seif ja ma ise ise arvasin, et see ei ole hea mõte, siis ma ei teinud seda isegi, kõik nagu keelitasid siis noh, selle koha pealt sellega on mul seal massipsühhoos nagu on alati nagu negatiivselt toiminud, aga kuskohast tuleb huvitav, ma ei tea ja ma vaatan seda oma poisi peal ka. Et tal on täpselt sama moodi, et kui tal on nagu tunnetab, et see on ohtlik, siis ta tänu ta tunnetab päris hästi nagu ohtu. Et okei, see hetk ei olegi nii ohtlik, kui ta võib tunduda, aga ta näeb nagu seda ette, et siin see nagu ei ole nagu nagu väga mõistlik tegevus praegult, aga. Ma ei tea, kus seda võib-olla on see natuke minut, sest et ega minul on ka elus olnud ikkagi see, et kuna ma olen kinooperaatorina, on mul vaja olnud, et ronida nii Krusenstern masti, mis on 50 meetrit üle merepinna ja igasuguste tornide otsas, siis tegelikult ma pean ütlema, et ega ma Ma ikkagi kartsin, aga ma pidin selle ära tegema, sest et noh, nagu nagu ma laulmisega tahtsin vees olla jah, ettevaatlikuks, kuna ikkagi sinna masti otsa ronisin, siis ma tegin ikka ennem ettevalmistused, ma ikka, et on, mul on kõik vööd ja asjad, et mis, mis ma hakkan kukkuma, et siis ma ikka pääsen, olid olemas. Ega ma ei läinud niisama uisapäisa, kaamera selga ja minek ja, ja, ja siis, sest kaamera oli raske ka ja mul tuli frant tuli mul kaasa tookord kurgendusterni masti ronides ja kui olime neljandal traal, siis kus ant ütles, et tema hädas ei tule. Ma küsisin, miks ma ei ole kõrgemal käinud, noh ja siis ma pidin üksi edasi minema. Kui me rääkisime Jaan eelpool sellest, et teie vanematel isal oli kooli asja, siis kas teil Miku pärast oli ka kooli asja ja mitte lihtsalt lapsevanemate koosolekule, vaid vaiba peale? Jumal hoidku, ei mäleta, et oleks olnud mingeid. See oli, oli, oli nii, Mikk, sa pead meid aitama siis. Mida mina esimesena mäletan, on? No mina ei olnud viieline õpilane, mul oli ikka palju muud teha, kogu, said koolis. Ja väljaspool kooli minu õpiedukuse pärast ma arvan, et te olete ikka käinud suhtlemas igasuguste klassijuhatajatega. Ema käis põhiliselt, sa ei viitsinud põhimõtteliselt õppida kuidagi ja mul oli palju tegemist. Ma ei leidnud sellest nagu jah, ilmselt vajalikkust, mis need asendustegevused nii põnevad võiksid olla? Ei, ei, kusjuures ei, mitte midagi asjalikku, lihtsalt hängime tänapäeval just seesama asi, jah, just seesama asi. Me käisime no keskkoolis eriti oli see hängimine. Varasemalt oli see lihtsalt võib-olla see asi, et me ei teinud nii palju poppi, vaid muusikakeskkoolis, ma mäletan, ta käisite matemaatikaõpetaja juures kunagisi, meil tuli uus matemaatikaõpetaja, seal läks mingiks jamaks enne keskkooli, pigem see on nagu see, et lihtsalt peale võib-olla kooli jätsid mingid asjad tegemata, võib-olla natukene kodus nagu vajasid kägu, et, et see on nii tehtud ja nii on tehtud, et see aga keskkoolis hakkas, pigem ei läinudki tundidesse enam. Et noh, nüüd seda enam ei saa teha. Tuleb ju õhtuks tuleb vanematele nagu ülevaade, et mis on toimunud siis meil oli seal kõrval mingi paar, kus me istusime ja kohvi ja sõime mingisuguseid pelmeene, ajasime juttu ja maailma asjadest saab sõpradega. Ja ükskord meil tuli isegi sinna, paaria tuli vene keele õpetaja järgi meile. Et noh, niukene noh, ta on nagu, ta on nagu omaette nagu naljakas, aga noh, samas on sihuke suht mõttetu tegevus oli ka, oleme ausad. Aga seal nii-öelda südametunnistuse piinu, need ei kummitanud sind üldse selles küsimuses. Ta kasvataks aega ikka nii, nagu see selle vanuse kohta mõistlik oleks, see tuli kõik ju tegelikult ringiga tagasi, et ega selles mõttes see, mis seal tunniseid tegemata sa said ju, kuna ma ühtegi korda nagu istuma jäänud, siis ma sain selle kõike suvel järgi teha lihtsalt siis, kui teised juba chillisid, noh, et see oligi see koht, kus nagu kallis mees, mõtleme korraks järgi. Et kuna sa tahad selle õppimisega tegeleda. Ma olin väga tihti suvel füüsikaõpetajaga koos, kes ütles mulle, et kallis sõber, et sa saad aru, et kui lihtsalt suusad ulatada. Et miks sa sellega õigel ajal tegeleda lihtsalt, ja ma saingi suvetööl, ma sain oma. Sain oma füüsika, kontrolltööd kõik neljad, sellepärast et ma lihtsalt natuke vaatasin asju korraldada, õppisin. Noh ja õpetaja ütles, et no ma ei saa sulle viite panna seepärast, et see on suveöö. Ja noh, nii oligi, see on üks, üks näide lihtsalt, eks, mõned olid raskemad ka. Minu keskkooli lõpetamine oli niisugune, et mul oli veel mingit siis, kui teised olid juba ammu lõpetanud õppetöö, siis mina veel tegin mingeid matemaatika kontrolltöid järgi ja, ja, ja aga sain ikka õigel ajal tunnistasid ja kõik see asi nagu laabus, aga kuidagi jah, et. Ma ei ole niisugune tööloom olnud, mitte kunagi, et mul see puhkus on nagu väga oluline, et kui ma teen ka tänapäeval mingisuguseid suuri projekte, siis pärast seda tahan nagu lõõgastuda. Ja siis ma võin jälle midagi teha, et see kuidagi mingisugune. Ma ei tea, kuidas see eestikeelne sõna pattern, niukene, muster, muster, justkui ma nägin, et selline muster on nagu tagantjärgi vaadates nagu toiminud kogu see aeg, et, et mul oli nagu vaja midagi ära teha. Ja siis mul oli vaja nagu natukene pausi, ma ei saanud nagu mulle ei sobi see, kui mulle öeldakse, et sa nüüd kaheksa kuud järjest nagu õpid. Ja siis siis mingi kolm-neli kuud sa siis puhkad, et mul oli endal pigem see, et ma tahan nagu teha, teha, teha, nüüd ma tahan paus, paus, paus teha, teha, teha paus paus vaheliselt ma ei saa, nagu kui ma vaatan selle tänapäeva oma lavaelu pealt, siis nagu detsember läbi saab, siis noh, ma olen nagu sidrun, tühjakspigistatud, mis tegelikult tähendab seda, et mul on selle pausi varem vaja. Et ma ei ole selline tööloom nagu kunagi olnud. Kuidas isa mäletab neid aegu, et koolis käimine ja siis teismelise ikka jõudminetakse? Mina lapsevanemana oleksin pehmelt öeldes mures, kui ma sihukest asja näeks, Pealt. No eks me olimegi mures ja ema ikkagi ikkagi Miku kogu aeg utsitas mina võib-olla oma iseloomupärast, et ma oleks alati kurjaks saanud, et ma sellepärast hoidsin natuke eemale, nii et ema, ema, emad temaga tegelesid õppimise koha pealt. Aga seal oli kohe teadlike selline taktika, et ta tuli end eemale hoida, mitte siis plahvatada. Nojah, võib-olla natukene jah, ikkagi ikka ma olin selline nagu isagi natukene äkilise äkilise vihaga, et mis läks küll kohe varsti üle, aga, aga ikkagi. Korraks tekkis ja seal on ka seda väga hästi nagu ise olen samasugune. Aga kui sa Mikk nii-öelda enda mätta otsast vaadates, kas vanemate süütenöör sinuga oli pigem lühike või pikk? No neil ei olnud lihtne jah, pigem siis ikka vist pikk, sellepärast et valge keskkoolis ikka päris korralik tegelane, minu puberteet, ma just mõtlen Moldaanialiku õend, seda kui minu poisi puberteet tuleb samasugune, nagu mull oli. Ma ei tea, mis siis saama hakkab, aga mis need märksõnad on siis, mida sa silmas pead praegu enda pubeka ajab pool? No see, et ma lahkusin kodust nädalaks ajaks ilma ütlemata kuhugi näiteks mitte lihtsalt halbade suhete tõttu, vaid lihtsalt, et sa olla tundus, et võiks kolama minna või ilmselt seal võis olla ka mingisugune võib-olla mingi moraalilugemine või midagi, mingi väike tüli mingite võib olla vabalt kooliasjade pärast, mis on jälle poolikud, onju, aga siis ma lihtsalt võtsin kätte ja lahkusin nädalaks ajaks ilma kellelegi midagi ütlemata. Ema isa elasid nädal aega teadmatuses, niimoodi küll päris nädala. Viis päeva oli küll vist vaja kuskil midagi, oli üheka. Mis te tegite siis politseis, käisite miilitsas või? Lõpuks kuidagi vist see asi vist sai niimoodi, et et ma lasin teiste kaudu nagu öelda, kus ma olen, et nad said nagu selles mõttes nagu teada, et ma olen nagu seif, et ei ole midagi. Et aga, aga ma tegin selliseid lollusi teha, aga siis sa olid lihtsalt ula peal või kusagil sõbra juures maandused. Jah, sõbrad, ma ei ole kunagi nagu selline. Nagu ma käin pidudel aga joomas ja suitsetamas ega midagi niisugust, ma lihtsalt läksin ära sedasama puhkus, millest ma rääkisin, et võib-olla kui siit nüüd hakata täitsa süvitsi minema, siis on seesama asi see. On ühtemoodi üles ehitatud, see võib-olla ei ole kõigile. Ma ei tea, kui hakata tagantjärgi mõtlema selle peale, ma ei tea, kas see on õige või vale, aga teine asi on see, et samas on vaja inimestele distsipliin natukene ikkagist lõpetada. Et võib-olla see ikkagi ei ole päris nii, et kõik peaks saama, mida nad tahavad teha. Kindlasti ei peaks saama, mida tahate, aga et asjad nagu ei asjad ei peaks olema, kogu aeg võib olla ühe. Ühe ülbalised, mõtlen, ma ei tea, kas oleks mind aidanud kuidagi nagu viisakamalt käituma või teistmoodi tegema, kui oleks minu jaoks mingi teistsugune süsteem olnud. Aga no lõpetasin ära seal ja ma ütlen, et kokkuvõttes olgu. Ma lõpetasin ära, selle puberteet sai läbi, me oleme niimoodi võib-olla ei lahkunud kodust, aga jah, ma ühe või kaks korda tegin, jah, siuksed asjad, ma kadusin ära, aga mäletad sa, mis öeldi, kui sa ilmusid välja? No mis sa ikka, mis sa ütled selle peale, ma ei tea, ma mõtlen, et käitumisviise on ju päris erinevaid, et ma olen ka pigem vist see tüüp, kes hoiab natukene eemale, et nii-öelda füüsiliseks minna, pigem siis jõuga olev vait ja, ja aga nii oligi, nad olid mõlemad olid ju nagu murtud nagu täiega ja siis ma tulin koju, ma sain ise ka nagu arvud mu nägudesse, vaatasin, et milline idioot ma olen olnud, onju, aga noh puberteediiga see nagu lihtsalt nagu katus sõitis ikka nii suure hooga, et lihtsalt seljaajuvabana, et tagantjärgi mõelda, ongi nagu puberteediiga oli. Kohutav aeg oli mis tookord juhtus nende pangaautomaatidega, kuid sugulastel aga otsustasite raha teenida ja, ja mulle on jäänud mulje, et sa jäid kuidagi nende hammasrataste vahele olemata siis vähemalt selles konkreetses olukorras, mis siis krimiuurimiseni, eks kohtusse välja otseselt süü tähendab nii-öelda nagu pahatahtlik tegelane. Et ma sain ikka 10 aastat kohut käia pärast muidugi, et see asi, kogu asi kestis kokku 10 aastat, aga ma sain kohtus käiagi palju, aga see oli seesama aeg, juhtus puberteedi, sa kirjeldad puberteediiga. Sind võistlus mõistes liikus erinevates suundades ja konkreetselt midagi nagu oma tegemist, nagu tegelikult aru ei saanud, kui praegu mõtte järgi tagantjärgi, aga sa olid siis nii-öelda ohver, kes tassiti pahale teele? Mitte ainult ma ikkagist nagu selles mõttes, et, et noh mõtlen, kui praegu keegi mulle siukse mõttega tuleks ja ütleks siis noh, täie mõistusega inimene ütleks selle peale, kuule, puhka jalga. Et keegi nagu vägisi ei suuda sind seda tegema panna. Et ikkagist sa oled selles mõttes nagu Sa oled oma puberteedi ohver lihtsalt muud midagi. Et, et see ongi seesama asi, ma ennem rääkisin, et ma olen tegelikult muidu oma elus nagu olnud päris kaine mõistusega ja ohte nagu ette näinud, siis oli aeg minu elus, kus ma neid asju nagu üldse ei saanud aru. Ja oht oli, noh, mõtlen tagantjärgi mõeldes on igasuguseid lugusid veel, mida siin ei kannata, rääkida, mille peale lihtsalt on nagu head ja vead ja tõdeda. Hing on sees. Ja see kõik oli puberteediaegne, kas päris eluohtlikke mõtled? Jah, oleks võinud minna ikka Tabarast, jah, muidugi. Aga tookord selle pangaautomaatide jama peale, siis oleks võinud ka kinni minna, aga kuidas enda jaoks lahti mõtled selle olukorra ühel hetkel siis kui nii-öelda mõistus pähe koputatakse, kuidas see juhtub, et sa saad aru, et, et see ei ole tegelikult ju okei. Kui sul nagu iseenesest ei meeldi päevad läbi tegeleda sellega, et sa pead nagu oma nahka päästma. Või et sa pead kogusage istuma politseiuurijate juures või käima kohtuid ja värki siis kui sa naudid sihukest elu, siis sa võid selle kriminaalasjaga tegeleda. Ma sain nagu pärast päringut nagu aru, et see ei ole midagi minu jaoks. Kogu see asi õpetas mind tulevikus selles mõttes väga hästi ja lõpp hea, kõik hea minu jaoks, aga, aga kui praegult. Ma näen tänu sellele läbi igasuguseid skeeme ja inimesi nagu 10 korda paremini. Mind praegult sellisesse kuskile skeemi sisse sööta või midagi kuidagi minuga midagi niimoodi käituda, et mind samamoodi võib-olla tõmmata või midagi on päris keeruline tänu sellele. Aga ma sain seal hetkel tollest aru, et et kurat, et see on ikkagist väga mõttetu tegevus ja ma ei taha sellega tegeleda. Ja ma tahan rahulikult tegeleda muusikaga edasi. Ma ei taha olla inimene, kes on kogused pahuksis mingisuguste seaduste ja võimuorganitega. Ja, ja, ja õnneks mingil hetkel tuli see tunne ja et oleks mul olnud, et nagu see, et kurat, solguud et ma saan sellega hakkama, siis elu oleks võinud teistmoodi minna, täiesti nagu öeldakse, teed oma aja ära ja siis edasi. Vabalt oleks võinud minna ka nii, aga õnneks oli, mõistus ütles, et see on, see on täitsa mõttetu tegevus, millega sa tegeled ja see tuleb nüüd, sellele tuleb joon alla saada ja tuleb unustada ja sellega tuleb nagu lõpetada. Jaan, kas teil on öelda midagi nendele lapsevanematele, kes umbes samasuguse olukorraga võivad kohtuda, kus nende teismeline poiss või tüdruk, noh, kipub nii käest ära minema, et, et vanematel puudub kontroll, võimalus kuidagi sündmuste käiku mõjutada, mis mulle tundub teie peres mingil hetkel umbes nii, oli. Nojah, ega ega selles olukorras ei olnud enam muud teha, kui, kui öelda talle, et see, sa jäädi vahele niikuinii. Kuigi ta oli selleks ajaks, kui ma niimoodi ütlesin, oli ta juba ise aru saanud, et sellest, aga ega väga raske on, on kellelegi mingit nõu anda, sest see sõltub natuke ikkagi situatsioonist ka millega on tegu ja millega on hakkama saadud. Lihtsalt tuleb rääkida inimestega, muud muud võimalust ei ole ega kalale minna ei ole vaja, et seda, see ei aita. Te ilmselt mäletate seda emotsiooni uurija juures istumise asjus kõik tundub ju absurdne ja kuidas see nii läinud on? Uurijate juures ma ikkagi püüdsin teda ikka võimalikult kõigest päästa ega sai kuigi ma väga-väga palju ju no üle üleüldse kõrvalt näinud, mis toimus, aga ja tegelikult ma sain ka sellest aru, et süüdlased olid ikkagi need sugulased, kes põhisüüdlased, kes, kes ta sinna ahvatlesid, eks ole, et hommikul oli ju ainult tahtmine, et saab raha. Aga oleme mõelnud, et sellega võib vahele jääda ja kõik ja, ja noh, see oli tema, tema rumalus ikkagi väga-väga suur. Mina püüdsin sellest siis päästa, kuigi ega, ega mul ei õnnestunud millestki päästa. Kaua teil aega kulusat poisile andeks anda? Noh, eks tegeled sellega veel ei tegele. Küllap ma ikka oma pojale annan andeks, kõik, aga. Sest see on kohtusüsteemi häda ka, et kõik see, nagu sa mainisid kerise 10 aastat ei lähe elust ära ka, et noh, et ei lasta nagu lahti. Ja et ajakirjandus oli seal ka ju kaasas, sest et kui Kuusler kuulsaks said, juba siis tuli alles välja. See nagu on võimalik leida mingit naljakat hetke selle asja juures siis ma olin selleks ajaks juba selles mõttes põhimõttelist oma eluga nii palju edasi läinud, et ma olin juba endale selle ennem, kui see asi kohtusse jõudis, ma olin selle asja suutnud nagu enda jaoks selgeks mõelda, et kriips peal. Et nüüd tuleb kuidagi tegeleda tagajärgedega ja edasi elada nagu normaalne inimene. Ja ma olin selleks ajaks juba Helsingi linnateatris näitlejana kirjas selles hetkel ja, ja siis, kui see esimene või teine või mitmes istung seal oli, kus siis räägiti nagu võeti need tüübid kõik selle ette ja kaasa arvatud siis kui küsiti nagu töökohta ja niimoodi hetkeseisuga siis kui ma ütlesin Helsi Linnateater, siis nende kohtuinimeste pead tõstsid kõik niimoodi. Meil oli niisugune kümnesekundiline vaikus ja pandi kirjaelemendile. Loodan, et sellest oli abi. Aga sa oled hiljem tagantjärele hingavad kergendatult, et, et ei kaasnenud päriselt muidugi. Ja eks noh, mõtlesin, et see on kõige suurem lollus, millega mina oma elus olen tegelenud. Ilmselge, ja seal seal ei olegi nagu mitte kedagi teist tegelikult süüdistada kui iseennast. Mida varem sa hakkad loogiliselt oma asju läbi mõtlema ja ise sa ikkagi kõigis oma tegudes sa saad süüdistada ainult iseennast, mis on, mis on mis, mis ongi nagu mind õpetanud. Seesama asi on see, et hästi lihtne näide kõrvale tuua on see, kui sõber tuleb, küsib su käest, et näed mul naisega probleem on ju. Mis sa siis hakkad talle soovitanud õpetajale ikkagist seda, et mis iganes sinu otsus on, sina elad selle mõttega. See, mis mina sulle siin räägin, praegu räägin, on täitsa mõttetu tegevus, sina pead selle otsuse ise vastu võtma ja sa pead selle otsusega ise pärast elama. Ja sellepärast ongi mõistlik see otsus ise teha. Ja, ja nii ma olengi nagu läinud edasi, et ma ei saa mitte kunagi peale seda enam ühtegi teist inimest süüdistada, sest et ma olen ise sellele jamale alla kirjutanud või ei ole. Ja nii ongi. Kas te mäletate, kui poiss muutus, kui, nagu öeldakse, mõistus tuli tagasi või kas seal oli mingi konkreetne sündmus või see kuidagi tekkis aja jooksul see, et ta saab täiskasvanuks või tuleb sellest puberteedieast välja? Ega seda mingid niuksed järsku jutust ei olnudki, see üks lollus oli seal vahepeal tehtud ja, ja ega ta oli edaspidi ikkagi jälle normaalne inimene ehk üks olulisi muudatusi hetke ei olnud ja, ja siis ta ju juba juba tulid muusikalid ja juba tund tantsud tähtedega ja ma ei tea, mis seal energia hakkas mujale minna, hakkas hoopis mujale minema, kõik tegeles kõigega, kõigega, millega oli vaja tegeleda, mitte ühegi lollusega. Ja, ja ega see nõuandmine mul tuleb, see antud juhul tuleb mul meelde, et kui sa juba 30 said, siis kui ma püüdsin ka veel midagi õpetada, siis ta ütles, et kuule, ma olen 30 juba. Ma olen väga kehv kuulaja, jah, ma nagu ma ütlesin, et, aga see ongi võib-olla seesama põhjus, et et ma tahan oma otseselt ise teha ja ma tahan, et et ma ei oleks mitte kunagi, mul ei oleks võimalust olla mitte kellelgi teisel peale pahane, et näed, oleks võinud nii teha. Kurat, sa ei teinud, sellepärast kuulasite esinemisi, tee nii nagu ise tahad. Ja siis pärast tegele iseendaga. Kuule, kas sa oled noori saamik, poiss, Theodor on kuivana, saab nad on tegelikult 200, varsti saab kolmeseks. No see tähendab, et müttab ringi juba ja, ja kujundab maailmapilti ja hakka ennast kehtestama ja väga hästi ja nihutab piire ja vaatab, et kui lühike süütenöör, sest sul on ma ei tea, kas sa oled jõudnud juba selle peale mõelda, aga kui veel mitte, siis ühel hetkel tuleb kas teadlikult või alateadlikult, et kas sa kasutad nõksa või nippe, mida sind kasvatades on kasutatud. Proovid sa midagi vältida, kas sa oled mõelnud? Ah, minuga tehti nii, see toimis või ei toiminud, et kas mul on mõtet seda korrata või proovida mingi oma rada leida? Nagu ajastu küsimus on, pigem. Ma mäletan, et nagu sina ütlesid isa käest sugeda nende kingade eest, mis ongi nagu see, et meil on teine ajastu ja ka minu isale, minu emal on see ajastu, kus asjade omamine oli hästi keeruline, neid asju oli nagu ja sa said nagu sugeda mingite asjade lõhkumise eest. Et aga ma saan sellest asjast nagu aru sellest ajast oli teine klaas läks katki, siis olid. Tänapäeval on see niisugune. No väga tore, et sa tead, et klaas läheb katki, et see on nagu niisugune asi, mida ma olen nagu saanud aru, mida, mida endale juba ammu välja mõeldud, et ma annan neile ka rääkinud, et kuulge, et neil on asjad. Et aga ma saan aru, et see on see lapsepõlv, ongi täpselt sedasama selle kingakingalugu. Et see on nagu kindlalt see asi, mis mul on, see, et oi lõhu kui sa tahad oma asju, kui sa tahad katsetada, milline see välja näeb, aga siis ma lihtsalt räägin talle, et noh, ma ei tea küll ma ei ole selles mõttes hea psühholoog, ma ei tea, paljude must nagu praegu aru saab, aga siis ma olen talle öelda, et kui sa selle nagu ära lõhud, siis on see katki. Ja siis sa oled sellest nagu ilma. Ja siis, kui sa tahad, et see on sinu oma tavaõiguse taotleda, loopida loobi, aga ära ühtegi teiste inimeste viskauguse, saad seal lõhkudel õhu võtada juppideks seibid, eks mul ükskõik, aga siis oled sa sellest ilma et mul asjast kahju lihtsalt saaks aru, millega ta tegeleb. Noh, ma palju seletan ja räägin asju, ma saan aru, mingid asjad nagu jõuavad kohale mõned asjad, ma räägin võib-olla liiga keeruliseks. Ilmselt mingi aasta isa ei ole, sest ma ei ole selle psühholoogia poolega nagu tegeleda, aga kui sageli põrkuvad lapse kasvatamisele eesti ja vene taust? On see olukord üleüldse teie kodus kuidagi ilmutanud ennast? Ei, ei, üldse üldse mitte mingitele olukordadele. Ainuke kord, kui meil on eesti ja vene taust on nagu on, on korraks nagu esile tõusnud oli siis kui Ukraina jama hakkas pihta Venemaaga siis Tanja õemehega istusime ühes söögilauas. Oleme mõlemad vaadanud erinevaid uudise kanaleid ja hakkasime korraks nagu sellel teemal nagu rääkima, et kes millegis süüdi. Ja saime pärast seda aru, kui me mõlemad olime oma esimesed vekslit välja käinud. Et asi on nagu hoopis vastastikune nagu ja siis me tegime selle otseselt, mitte nagu sedasama seda sõda tuua nagu oma pere sisse, siis me lihtsalt mõtlesime noh, ilmselgelt oleme vaadanud erinevaid uudistekanaleid ja meil ei ole sellest mõtet rääkida. See oli ainuke kord, mäletan seda, et et korraks nagu oli niisugune, et ma sain aru, et need nagu mõlemad räägime õhinaga nagu teise vastu. Aga poisi kasvatamisel ei ole see üldse teema, et Tanja on ju teistsugusest kodust pärit ja ma eeldan, et seal on lapse kasvatamine ikkagi natukene teistmoodi, kui Eesti kodudes on olnud. Ma ei kujuta ette, isegi pole sellest kunagi rääkinud ja meil ei ole kodus nagu, nagu niisugune eesti vene nagu teema nagu muud moodi esil, kui ainult see, et tema räägib ta ka vene keeles. Räägin ta ka eesti keeles poisiga siis et ma ei ole nagu kogenud seda teistmoodi, sest mõlemad vanaemad ja hoiavad ka Tanja vanem vanaema juures, käib, toimub või tahan ema juures ja minu vanemad hoiavad teda, et selles mõttes, et, et ma ei näe nendes nagu väga suurt erinevust nende toimetamistest. Tahate Taanjaga koos päris kaua olnud, aga ma tean. Kas te mäletate esimest kohtumist? Et mini, aga sellest oli isegi Miku pulmas juttu, kui ma Mikk elab praegu Pärnu maanteel korteris, mille mina kunagi sain, eks ole, mis nagu ära võeti, siis tuli Eesti vabariik ja tuli, üks tädi ütles minu oma. Okei, see selleks, aga Mikk elas siis seal, meie meie ehitasime juba maja ja elasime, vajas ja Mikk elas veel seal edasi ja siis ma läksin. Nii nagu ma ikka läksin, tegin võtmega ukse lahti, aga ma ei koputanud. Loomulikult läksin nagu oma korterisse ja kõndisin, kõndisin kohe magamistuppa ja sealt vaatas üks, üks must peakene padja pealt vastu, mulle Miku ei olnud, Tanja oli. Nii kuulan ja see oli esimene kord, kui me kohtusime, mõtlen, kui pikantsekse lugu, võistlesin enda lõbuks. Ei, ega ma nii palju viisakas inimene ikka olin, et kui sul on kodus mõni naisterahvas, siis ega ma ei hakanud seal õiendama midagi. Lahkusin magamistoast kiiresti muidugi. Ja mis nüüd puudutab seda, et, et vene rahvust on, siis, siis mind ei ole see. Ma olen väga palju Venemaal käinud, vene inimesi näinud ja omad seoses oma tööga ja mind see ei häirinud absoluutselt. Praegu on ju lapselast vaadates ka, kui ta ütleb sulle vahepeal ja siis no mis siis ikka tähendab lihtsalt kuna ta vaatab multikaid ka, ütleb mõne inglise keelse sõna ka, kuna ta veel päris hästi ei räägi üldse, eks ole, siis siis need sõnad üksikud sõnad tulevad ja jumal tänatud, siis tuleb laps, kes räägib kolme keelt varsti. Mick, kuidas sa ise just temperamenti küsimuses olukorraga kohanenud oled, et võib-olla see on minu niisugune ettekujutus sinust ja taaniast, mis on tekkinud ei, põhiliselt ikkagi meedia kaudu. Sa pead ikkagi eesti poiss pigem rahulik, Sa saad aru, kuhu ma sihin on ja ma saan aru siidi ja Tanja nagu tulesäde hästi energiline ja see eeldab ikkagi teatud kokkuleppeid või, või noh, just nimelt kohanemistataks sinu jaoks on olnud mingis faasis see väljakutse. Kõik olete valel rajal nagu Tanja ütleb, et mina olen selles perekonnas venelane. Kes, kuidas see võimalik on, ilmselt mul ongi see asi, et mul Ma kaua-kaua kannatan ja siis, kui ma plahvatan, siis käib õudne pauk lihtsalt ja, ja siis, aga ma nagu isagi äkkvihaga vanasti mäletan mingi aeg, muidugi ma tegelesin sellega ka, et ma nagu et see äkkviha oli nõuga, tekkis nagu probleem, et ma ka mingites olukordades, kus ei oleks pidanud üldse vihastama, nagu suutsin plahvatada, et nüüd on see nagu kontrolli all. Mitte ma ei ole kunagi nagu vägivaldne, aga lihtsalt ma nagu lähen ikka keema nagu mingil hetkedel, kui sa nii kaua katsetad mind. Ja siis ma nagu rahunen ruttu maha, aga, aga Tanja on pigem see tüüp, kes nagu lihtsalt jääb vait. Ja ongi täielik vaikus, pilt on aga mitte heli. Et, et selles mõttes nagu niimoodi energiliselt tasandil, kui me nagu tülli suudame minna, sest mina olen see nagu see sirakas 220 volti saanud ja tema on täiesti vait. See on muidugi ainult need hetked, kui sa oled suutnud mind täiesti endast välja viia, selle jaoks peab vaeva nägema, aga, aga on võimalik väga hästi. Aga Tanja on vene tüdruk on eesti tüdrukutest erinev. Temaga on äärmiselt lihtne koos elada. Kui mul on olnud suhteid, kus sa pead nagu kogus aegsele suhtega vaeva nägema, siis see nagu mitte et selles suhtes ei peaks vaeva nägema, aga siis see on nagu suhe, kus inimesed lasevad üksteisel elada. Et me oleme piisavalt palju koos, me anname piisavalt palju õhku, seal on täpselt 100 protsendiline, nagu mingi usaldus on õhus ja sa nagu peale selle armumise ja armastuse, see kõik hästi-hästi lihtne. Ma ei olnud nagu niisugust asja nagu kogenud ennem kuidagi nagu ka tema hea sõber Williku ütles, et siis ta ei kujuta ette, mis peaks juhtuma, et ma ei peaks nagu seda naist usaldama kunagi mitte, see tähendab, et ma nüüd jään puhkama on ju eluks ajaks, et sul on naine olemas ja sa ei pea ise midagi tegema seda eluga sinuga elu lõpuni, aga kuidagi nagu rohkem on selline nagu kindlam tunne. Võib-olla, kui mul on kunagi ennem olnud okei, vanused olid ka teised, aga ei mäletagi midagi, sellest on juba 20 aastat möödas varsti, kui teine elu ei loe, aga ikkagist kuidagi algusest, ma mäletan seda, kui lihtne see kõik oli ja probleemivaba, et, et me ei tekita probleeme kohtadest, kus neid ei ole. Jaan, mis väikese poisiklutt puhul kõige rohkem rõõmu teeb teadorist räägin siis. No rõõmu, rõõmu teeb juba see, et ta üldse olemas on. Lõpuks lõpuks ilmus ellu, siis ikka seda sai oodatud juba ammu. Vanaisa, kes. Kes juba varakult asju või see võib olla nii ja naa, et mõned kannavad seda mõtet või tellimust enda sees mõnedega ei varjanud, kuidas sul oli, kas sa iga kord räägite? Ta võib niimoodi kokkusaamisel jälle tuletati meelde, eks mingeid vihjeid ikka tulija kogus, räägi ja mitte ainult oma vanematelt, vaid kõik teised sugulased kogusega vihjasid kergelt, eks siin see on niisugune paratamatu õlut mingis eluetapis. Siis sa pead sellega harjuma. Ja siis kuidagi mingil hetkel Salaveerid taisse siis mingid sa tead seda. Aga ei, no kuna eks me vaatame, eks ole. Ja nii me jäime pooleli jäänud, et ta olemas on. Noh, esiteks see, et olemas on, muidugi võiks, mul olin, on ka siiani natuke kurb, et ta ikkagi nii hilja tuli, sest et et mina saan, järgmine aasta juba läheb mul number seitse, eks ole, aga, aga see elu elu lõpp tuleb varem kätte, kui see poiss võib olla väga täiskasvanuks haavaga. No okei, see selleks, sellest ei ole mõtet siin õnnetuks minna. Aga noh, poiss on, nüüd on ta juba kuidas öelda selline kurivaim, et kui, kui seda hoidmas käia, siis kui väga pikalt oled temaga koos, siis lõpuks oled nii surmväsinud niuke, elav, elav ja, ja tahab sinuga kogu aeg tegeleda ja tahab, et temaga tegeletakse ja siis aga noh, kõik on tore, aga hea, et ta ei ole mingisugune jonnipunn, keda on niisugune tore, tore, rõõmus. Jonnipunniga ikka. No see on jah, meiega väga jah, vahel harva midagi seal, aga. Aga kas annab vanavanematele, vanaisale ja vanaemale kuidagi? Ma ei tea, uue hingamise või teistsuguse olemise, kui lapselaps sünnib, et midagi muutub jälle jah. Loomulikult on ikkagi ikkagi üks pereliige on jälle juures on jälle inimene, keda keda natukene saab õpetada noh, ei suunata ja mismoodi edasi elada ja ja noh, muidugi ajastu on jällegi teine, et vaat kui minu ajal, eks, miks ikkagi väiksemast peate rohkem võib-olla keelatud või selline, aga tänapäeval juba ütlevad arstid, et kuni kolmanda eluaastani ei, ei tohi nagu lapsel sellist karmi karmi sõna ei tohi olla, et saad keelata ei tohi nüüd teha ja ja noh, loomulikult nagu enne rääkis asjadest, siis loomulikult minul on natuke kurvem vaadata, kui ta mõne asja kuskil nurka virutab täie täie hooga, et see võib katki minna, ega ja samas siis toob jälle, kui ta katki on läinud, toob minu kätte parandada ära. Praegu, kui üks mootorratas on veel teele tagasi tooma. Kokku kleepisin eile just seletasin talle ühte autot, näed, seda ei saa parandada. Eks ta õpib. Et siis tuleb vana kätel. Selle saate lõpetuseks mõni sõna sellest, miks Mikul on läinud huvitavates eri projektides televisioonis nii hästi, nii vähe kui palju, kui neid on olnud, tarvitseb seal korraks nägu sinna näidata, siis üldiselt me kõik teame, kuidas see lõpeb ja miks see nii on. Ma arvan, et see on ikkagi tema, see kohusetunne ja siis on tal kuidagi nagu kaasasündinud omadus, et juba tantsud tähtedega oli, oli nii, et et ta ikka tegi tohutut tööd. Noh, muidugi see Olga Kosmina oli, oli tal ka see, kes kosmil jah, tahtis kangesti võita muidugi seda saadet, seda üritust ja õpetas teda ka. Aga ta võttis ikkagi kätte ja tegi ära. Ja nende saadetega ka ta, ma olen mitu korda küsinud ta käest, et miks sina sinna saatusele ah, sinna mainet sellepärast, et hästi habe ära ajada ja ma ei taha seda teha ja nii see näosaade, eks ole, oli ka. Aga kui ta juba läheb No mitte ei kästud, aga lihtsalt seal ei ole lihtsalt habemega, need karakterid on võib-olla liiga vähe, keda sa saad järgi teha, et mis selle habemega on, see ju kasvab tagasi kahe nädalaga ja tookord tundus, et ma ei taha seda rajada. Noh, ma räägin, iseteadlik noormees, nagu ma olen olnud terve elu ei ole minuga liitne. Niisiis maskis laulja jälle oleme seal, kus tavaliselt. Jah, ta jah, ikkagi kohusetunne ja, ja, ja noh, maskis laulja ka, nagu ta ise räägib, oli tal see ka, et ta tahtis vahel vahel ka niimoodi olla, et keegi tema nägu ei näe, ta tahab laulda ka nii, et et keegi ei, ei näe tema nägu, missugune see parasjagu on. Aga mis selle taga on Micketta, kas inimestel on mingi eelarvamus muidu, et kui nad teavad, kes laulab, et siis sa saad justkui anonüümsena, mitte et ma su häält ära ei oleks tundnud inimeste ette ilmuda kuidagi uues rollis või kogu see tänane jutt on ju oma heade ja, ja pahedaga ongi see, mis kujundab ju järgmine võrku inimene mind, televisioonist vaatab tema jaoks mingisuguse visiooni minust. Mulle meeldis see mõte just tänu sellele, et ma saangi nagu nullpunktist, nagu alustada korraks. Et ma saan nagu publiku käest selle ausa vastuse, mida nad tegelikult arvavad sellest vennast, kes laval on, mitte see, mida ta oma elus teinud või mida, mida tema kohta on erinevates surnaalides kirjutatud. Või mis jamadega või rõõmudega ma olen neid nagu köitnud, vaid see oligi see nullpunkte, et, et saaks selle, selle, selle nagu ausa vastuse, et kuidas siis selle laulmisega tegelikult nagu läheb, et kas see on nagu hea tase või on see kehv tase nagu veits kartsin seda ka, et mõtlesin, et ja kui nüüd tuleb siit mingi miinusprojekt. Et inimestele nagu nulltasemelt ka nagu ei sobi see, mismoodi me siis oleks võib-olla pidanud hakanud tõsisemalt metsandusega tegelema, rohkem? Siit loen välja, et sul on hallata õrnu hetki oma, elas uskumisega, sellesse, mida sa lauljana suudad. Muidugi. Muidugi muidugi, miks. Miks on, kui ma teaksin sellele vastasele, miks siis neid ilmselt poleks olnud, siis see käib, Ma arvan, artistiga erinevatel inimestel nagu on ilmselt erineva suurusega, aga see käib käsikäes see eneseusk ja siis, kui sa oled noh, mingi hetk nagu rahva lemmik ja siis jälle mingeid nagu sa saad aru, et see keegi nagu ei huvita sinu tegevustest enam mitte midagi ja see kõik on ju, lähed koju, sa mõtled selle peale, mis siis, mis see siis välja mõtled, on on ju väga oluline, et eks neid on nagu, eks ma arvan, et neil on kõigil neid hetki, aga, ja neid neid tuleb ja läheb ja tuleb ja läheb ja see ongi selle artisti elu juures, noh sa pead sellega pead tegelema selle asjaga. Kui lainehari on siin, ma tõstan käe silmade kõrgusele, siis kus sa praegu oled selle laineharja suhtes oma tegemistele mõeldes? Et ma ei ole nagu nüüdsest enam sellel laineharjaga, nagu tegelen, ma olen tegelenud pigem seal sisemise rahuga. Et see lainehari on nagu las tema olla seal, kus tema on. See on nagu ebatähtis olukord, tähtis on sisemine rahu, et kas sa oled nagu enda tegemistega rahul või ei. Et see lainehari on teisejärguline küsimus, praegu on hästi ja mul õnnestunud. See kohtumine tegi palju rõõmu, aitäh, Jaan. Tulite rääkima ja Mikk samamoodi. Väga tore oli. Isa poeg Jaan ja Mikk Saar, olite tänasele saate peategelasteks aitäh kuulajatele ka, kes reisi kaasa tegid. Mina olen Sten Teppan, käbi ei kuku, on eetris jälle nädala pärast. Kõike head.