Tere ja aitäh, et olete Vikerraadioga. Joel Remmel on kohalikule džässimaastikul tuntud ja hinnatud pianist. Kuigi kooli ajal pakkus pilliõpingutele arvestatavat konkurentsi. Pall jäi lõpuks peale ikka muusika ja tahtsite öelda, oleks üsna raske ette kujutada muud sest Joel tuleb läbi ja lõhki muusika perekonnast, kus isa Taavo mängib mitmetes koosseisudes kontrabassi ja ema varje ERSO-s viiulit. Seekord avamegi perekond Remmeli lugu ema kaudu, kes on seni pigem varju hoidnud. Lisaks joolile on peres üles kasvanud veel kolm last, kellest tuleb kohe ka juttu. Aga muidugi meenutame helgemaid hetki lapsepõlvest. Arutame kooskasvamist ja õppetunde, mis teevad tugevaks. Niisiis on saates käbi ei kuku külas ema ja poeg varje ja Joel Remmel, kellega ajab juttu Sten Teppan. Head kuulamist. Varje tere tulemast vikerraadiosse. Tere ja poeg Joel, on siin, rõõm näha, Joel Remmel. Teil on varia neli last, ehk siis Joalil on veel vend ja kaks õde. Teeme siis teie pilgu läbi pisikese ekskursiooni perekonnas, kes need Joeli vend ja õed on ning millega nemad praegusel ajal tegelevad? Kõige esimene laps on neli Sanna jõelist kolm aastat vanem siis on Heiko Heiko nüüd Joelist neli aastat noorem, tegeleb ka muusikaga. Ja siis Rebecca on meil pesamuna, tema saab 18, nüüd kevadel praegu veel 17 ja elab kodus. Anno tegeleb, millega fliis Anna on ehituse firmas töötab mänedžer, sealt on ka õppinud flööti, nii et muusikat on õppinud ka. Ja kui me räägime rohkem avalikkuse ees olevatest noortest Remmelitestis Joel ja Heiko oma muusikuameti tõttu, on seda vaieldamatult. Kuidas Rebecca tulevik paistab, et kas tema panustab muusikasse või läheb pigem õe eeskujul. Kuhugi mujale ei pea veel ei oska öelda veel jah, meil on kõik lapsed on alustanud oma muusikaõpet Nõmme muusikakoolis. Nii et see meil oli nagu kodus omavahel mehega niisugune kokkulepe, et me anname igale lapsele igal juhul võimaluse muusikaga tegeleda ja muusikakool on selleks niukene, hea võimalus, et ta saab siis pärast seitsmendad mitu aastat, kui ta on seitse aastat õppinud ise otsustada, kas ta tahab jätkata või mitte. Rebecca käis ka muidugi selle läbi ja viiulimängijana lõpetas päris kenasti ema eeskujul ehk siis kujul ja tegelikult juba Eiko sai pandud riiulisse. Et aga Heiko siiski loobus, sest kui Eiko, kui juba õigust natuke rääkida, siis tema astudes sinna muusikakooli, selgus hiljem, et ta oli öelnud kohe. Ta astub riiulisse, aga tegelikult ta tahab mängida kontrabassi, nagu kuueaastane poiss oli. Ja lõpuks muidugi unistustel täitus. Aga Rebecca kohta praegu ma ei oska öelda, selles mõttes, et viiuli ta lõpetas seal ära, kaheksa aastat õppis. Ja peale seda praktiliselt viiulimänguga ei tegele üldse. Aga kes teab, ei oska öelda kunagi. Ja valikuid ta ilmselt ei ole veel teinud, selles mõttes, et võimalused on koolis, ta õpib hästi. Kõik lapsed on mul õppinud koolis hästi. See kõlas ema suust eriti ilusti lastele kõigile sai omavahel kokku lepitud, tuleb anda võimalus. Joel, kumb sa siis rohkem oli, kas tõesti võimalus, nagu ema seda praegu siin sõnastas, esitles või oli see ikkagi väikest viisi kohustus minna ja õppida muusikat? No kindlasti ta oli kohustus selles suhtes, et ma arvan, et me kõik oleme ka nagu kasvatuse mõttes saanud kaasa, et, et kui midagi on alustatud, siis tuleb see ära teha, et, et selline pooleli jätmine pole Pole nagu variant. Aga noh, tagantjärgi mõeldes seda muret nüüd ei olnud, et kodus oleks olnud seal karm kord, peab igal juhul tunnikene harjutama ja noh, et ikkagi see kohusetunne pidi nagu enda seest tulema ja noh, ma ei tea, mina võib-olla, kui ma tagasi mõtlen, siis mingitel aastatel tõesti seal Nõmmela sõitmine. Ta oli väga piinarikas, samal ajal teised sõbrad mängisid jalgpalli, mis mulle ka väga meeldib tänaseni ja siis pidin mõningatest trennidest loobuma ja noh, siis oli teinud, mõtled küll, et miks nüüd, et ikkagi nii peab, aga kui teiste laste või õdede ja venna eest rääkida, siis ma arvan, et et see kindlasti ei ole mingi taakold kaelas, vaid pigem tagant tagasi vaadates võib sellest olla väga tänulik, sest et muusikaõppe isegi kui Žanna näitel, kes, eks on ju täna muusika nagu professionaalset ei tegele. Et muusika õppimine arendab igakülgselt mõtlemisvõimet ja, ja annab nagu hindamatu pagasi kaasa ka muudel elualadel, et praegu, kui ta insenerina kuskil ehitusasjadest, siis see täpsus ja kuidagi asjadest arusaamine samas samas ka üleüldine selline muusika osakaal elus on jätkuvalt väga suur. Ma ei taha küll kelleski lastesta meelehärmi tekitada, aga võib-olla selts ei tulegi asjaga kaasa. Kui ma küsin varia teie käest, teil on võrdlusmoment päris arvestatav neli tükki, kes kõik on muusikat õppinud. Kas see tõesti on küsimus geneetikas, et nende potentsiaal ja võimekus ongi loomupäraselt juba nii kõrge, et kui nad vaid soovivad realiseerivad selle või laste võrdluses, paistab, et päris ühtemoodi kõigele ikkagi antud ei ole? Jah. Geneetiliselt ja ütleme, on ikkagi igale lapsele antud musikaalsus selles mõttes, et kõik väiksena nad on laulnud, viisi pidanud, eks ju muusika järgi ennast liigutanud. Rebecca oli isegi nii, ma mäletan, et kui ma käisin tööl, kui ta oli kuskil kahe aastane ja siis tema pidi ka alati viiuli võtma, mul oli väike viiul. Siis ta istus oma selles lapsetoolis ja siis ta mängis seda nii, nagu ta tahtis ja mängiskisele viiuli lõplikult ära, nii et sellega oli nii ja tema ise ütles, et tema tahab näiteks viiulit ka minna mängima, et ta oli selles mõttes ei pidanud sundima. Võib-olla on üks põhjus, miks nad nii kaugele on jõudnud ka on see, et ma, ma arvan, et me ei ole nagu kunagi sundinud. Et neile on olnud see muusikuks arenemise protsess nagu vabatahtlik, peale seda, kui nad lõpetasid selle nõmme, see oli nagu algharidus, mis me mõtlesime, et tuleb anda, sest tegelikult me teame, et et ikkagi 15 aastaselt enam alustada ei saa. See on juba rasked siis läbi lüüa. Teine asi see, et kodus muidugi mängis palju muusikate džässi poole, nad läksid, see on muidugi isa, teine, ma arvan. Sest nad kuulsid seda sessi seal kodus ikka küllalt palju. Ja said ka vastuseid mingitele küsimustele, kui oli vaja. Eriti Eikot, ma mäleta, et kuna tema läks nagu kontrabassi peale, siis kui tal tulid mingisugused probleemid ette, siis ta sai kohe vastused neile, et ta ikkagi alustas juba, vot meil olid jõulud alati me oleme koos. Eiko oli alatiks, haaras kontrabassi, Me armastasime jõulude ajal koos kas mängida või laulda kõik kogu perega. Ja tema haaras alati selle kontrabass. Siis saatis meid juba siis pill, nagu ta oli 13 12 ikka väike veel. Lapsed said nagu ise otsustada, et ei olnud sellist nagu väga surumiste kunagi, ma ei ole käskinud neil nagu harjutada või Niukest asja meil ei ole, et nüüd sa peatse kaks või kolm või neli tundi mängima pilli. Et minu arust nad on ise nii kohusetundlikud, lapsed kõik olnud. Pigem olen nagu öelnud, et okei, et võta natuke maha, et kõik ei pea nii hästi olema, et sa näed, et nagu. Üle ei pinguta ennast, sedasama lähtepositsioon kas on võimalik, et ühes peres neljale lapsele antakse võrdselt ja tõesti kõigil ongi muusikaliselt nii head eeldused. See nüüd võib-olla siin teised natukene solvuvad selle jutu peale, aga ma, aga ma arvan, et, et kui tänase seisuga vaadata, siis ilmselt kõige rohkem muusik meie perest on Heiko ükskõik mis pilli ta mängib, et see noh, see on nagu kehapikendus nii-öelda, täiesti orgaaniline osa. Ja noh, eks suur osa sellest, kui nüüd tagasi vaadata, tema puhul on ka, kuidas, mis vahepeal noh, ikka väga intensiivne periood seal väga kõvas koolis nii-öelda anti talle nagu korralikult piitsa selles suhteliselt et tööd pidi ikka kõvasti tegema ja, ja noh, nüüd on nagu need viljad näha. Teisest küljest, kui, kui võtta nagu puhtalt töökuse osas, siis ma arvan, et lisannane olnud meile kõigile eeskujuks sellega. Et mina olen alati otsustan, et kui on näiteks on vaja näiteks õppida midagi veel. Või siis teine variant on minna magama, malati lähen magama, et et kui midagi on isegi nagu justkui ja ma ei ole nagunii põhimõttekindel järjepidev, kui seda on lisana olnud eluaeg, et noh, meil oli kui me olime veel Kurebekad polnud veel sündinud ja me oleme natuke nooremad, kolmekesi mehe, olime nendeta, Toad on seal kõrvuti ja noh, uks on küll vahel, aga see uks on alati lahti. Ja Žanna jäi praktiliselt noh, pooltel õhtutel veel või öötundidel sama pilli harjutamisega, ta oli hästi selles suhtes tragi, et flööti ta õppis ja iga päev pidi mängima neid pikki noote. Tavaliselt juhtusid siis, kui mina just hakkasin silmi kinni panema ja siis seal tulid kiiresti pannid ära mängima, et et seda on tänasest tänase päevani näha tegelikult temaga tööeetika ja kogu selline olek on kõik noh, et see on nagu hästi tugevalt. Ma ei, ma ei ütle, et ta nagu on saanud sedavõrd vähem, et ta on pidanud nagu rohkem pingutama. Ja tema tugevus on lihtsalt mujal välja tulnud, kui, kui noh, kuivõrd tema valikud on olnud teised. Rebecca puhul on lihtsalt see, et tema on natukene eraldi kasvanud meist. Noh, me olime küll kodus, kui ta sündis, oli väike, aga just selline võib-olla tema isiklikud valikud ja areng ka nagu muusikalises plaanis, et tal on natuke selline pesamunal on natuke teistmoodi, et et vanemad võib-olla enam lasevad lihtsalt, võib-olla veelgi rahulikumalt tal ise ise otsustada ja noh, täna ta tegelikult ju, mida sa enne ei maininud, ta käib laulutundides ja kirjutab ise nii-öelda laule, et, et see võib olla vabalt, et, et siin midagi nagu sellest sektorist on kuulda. Kui me jätame muusika kõrvale, siis varje, võrrelge lapsi need isiksustena ja inimestena. Kas te vahel olete imestanud, et näed ühe pere lapsed, aga kui erinev võib olla? Ma olen väga imestunud, et võivad olla erinevad. Liis Anna oli väga elav laps ja armastas väga palju rääkida ja tegutseda ja temaga oli tegemist siis, kui sündis Joel. Siis Joel oli jälle nii rahulik laps, mõnikord öösel ma vaatasin, et silmad lahti voodis absoluutselt häält ei teinud ja siis teinekord jälle vaatan, Taavo istub, laps on süles, ma ütlesin, miks sa siis voodi peale, aga ta on ju seal voodis silmad lahti, et mul on kahju. Ja selles mõttes see jätkus edasi. Need mängis võis üksi mängida vaikseid mänge tundide viisi niimoodi, et ta on olnud hästi rahulik ja hästi hea laps. Eiko, tema oli niisugune hästi julge laps ja armastas hästi palju laulda, kui tuli meile külalisi. Mul ikka üks töökaaslane ütleb, et kui ta küllatulijaid siis Eiko tuli tema juurde, küsis, et kas siin kohvikus teed ka pakutakse. Ja siis ta läks klaveri taha, siis ta laulis, tal olid mingid laulud, pikad salmid, kõik olid peas ja viieaastane poiss oli. Ja siis ma mäletan, kui ma nendega poes käisin, Joeli Eikoga näiteks kahekesi siis ikoaks alati poemüüjaga rääkima. No ja siis Joel ütles talle, et oled, oled, sa räägid nagu piinlikkust? No täiesti erinevad, aga ja Rebecca on muidugi rohkem nagu vist Joeli moodi, ta on ka vaiksem ja jaa, niuke rahulik laps rohkem, nii et täiesti eri maailmad. Kõigil. Joel, kas sulle meenuvad ka Tätte laulud vä ja see on nüüd selle loo pealkirja olen ära unustanud, aga noh, seal tõesti mingi kaheksa salmine lugu laulja siis järjest, kus need sõnad seal ette võõristavalt, et see näitab ka, et on mälu, on tal erakordselt hea ja sellisest nii-öelda terav terav pliiats. Igatahes kui sa mõtlete sellele ajale, mil te veel koos mängisite, siis kes omavahel rohkem läbi käisid, ilmselt vanus mängis ka natukene rolli, et võib-olla mingil hetkel läksid vahed juba nii suureks, et ta kõik omavahel ei olnud päris kamraadid. Aga nonii, sinu mälestuste mööda, et kes rohkem omavahel, mida tegid tegelikult siia veel võib lisada kõrvale meil onu, onu Meego, isa poolt onu, siis nemad, Megolon, kaks last, Megoli eelikal, Jakob ja Laura Jakobson minust kaks kuud vanem ja Laura on aasta aega noorem ja, ja selles suhtes nagu ja nad elasid meil tegelikult väga lähedal. Kassisabas me kõik koos elasime lapsepõlve veetsime kuningad, kolisid Tartusse, sealhulgas neljanda klassi järel või niimoodi. Et ja noh, siis meil oli sihuke oma punt ja Elisanna võib-olla tal olid omad sõbrannad juba, tal oli natukene varem. Aga noh, Eiko ikkagi nagu ikka, et nooremad lapsed tahavad nagu vanematega koos olla ja noh, eks tagantjärgi vaadates, eks me tegime talle ikka kõvasti liige tol hetkel, et ta nagu nendes mängudes jäi ikkagi kõige keerulisema saatusega ja ja selle selles suhtes võib-olla temaga selline tõestamine on sealt tulnud, et, et ta iga hinna eest tahtis olla, aga samas teisest küljest jällegi, kui ma võrdlen ennast Jacobit siis onupoega, siis mina olin hästi rahulik, Jakob oli hästi elav laps. Et noh, pidevalt tahtis mürada ja selline hästi füüsiline ja mina seal ei, üldse ei tahtnud. Aga noh, see just mulle meele Seiko, kuidas ta juba kolme nelja aastasena oli nagu niimoodi minu eest väljas ja kaitses, et hüppas alati hüppas vahele ja tulin, öeldi et no mul oli see, mina isegi ei vajanud nagu selles suhtes nagu enesekaitset, et see ei olnud kuidagi nagu füüsiliselt, et mulle ohtlik, aga lihtsalt see, see kaitseinstinkt, mis tal on ja see on tegelikult jäänud tänase päevani ja, ja selles suhtes eco nagu võtab seda nii-öelda väga südamesse, kõike, mis puudutab meie pere pereasju ja, ja võib-olla on natuke tundlikuma natuuriga. Aga noh, kuna Rebecca oli väiksem, siis tegelikult temaga suhtes me sisel juba et tõesti mina olin 13, kui Rebecca sündis, et siis siis enam nagu ühiseid mänge ei ole, pigem on see, et me kõik hoidsime Rebekad siis kui vanemad veel ära, et Rebecca muidugi võttis väga palju aega ka vanaemaga Marie emaga, siis kes hoidis sageli ja need pirnid, mis sealt tulid, kuidas siis, kui ta oli pikalt vanema kollane, see kõnepruuk, mis oli väiksel kolmeaastasel lapsel oli, oli vanaema kõne kõnemaneerid nagu üle tulnud, et see oli meile kõikidele, tõi palju nalja. Tegelikult Joe Lilia Eikol oli neli aastat vahet. Ja tagantjärgi vaadates võib-olla see vahe on natukene suur ja et nad, et koos mängida ja midagi koos teha, et ja peale selle Joel oli nagu no minu arust nagu kasvas hästi ruttu suureks tali, nagu alguses juba suur suur laps, et temaga sai nagunii. Ja siis, kui ta rääkis seda sugulastega koosolemist, siis Joel alati ma mäletan, ta seisis, käed olid tal kõrval, teine tahtis maadlema hakata lihtsalt sõbralikult. Siis Eiko sai aru, et asi on tõsine. Läks sinna vahele ja tema muidugi maadles hea meelega, aga ta lihtsalt oli väga väike, siis tegelikult oligi. Eiko oli üheksa, kui sündis Rebecca ja tema nägu kasvaski rohkem Rebeccaga kokku ja haiglasse ta lausa tahtis tulla sünnitusele kaasa. Tema tuleb kaasa ka pärast, no sinna ei lastud. Pärast muidugi suurema osa ajast veetiski seal meie juures, kui me olime. Hüva, läheme varia teie lapsepõlve, kuhu kohtame oma juttudega läheme, mis pildikesed teil silme ees jooksma hakkavad? Mina olen sündinud Tallinnas ja ema ka, nii et me oleme läbinisti nagu tallinlased. Ja mul on vanem õde, kolm aastat vanem õde ja paraku oleme kasvanud nagu kolmekesi. Isa läks ära, kui ma olin aastane või kahene, nii et ema on kasvatanud. Ja ema oli mul töötaja, töötus haiglas. Nii et kui ma suureks sain, siis ma mäletan talle kurgu-nina-kõrvaosakonnas nagu õde, siis ma ise ka tegin öövalveid seal ülikooli ajal, et raha teenida, nii et ma sellega nagu olen seotud, ma isegi mõtlesin, et võib-olla, kas muusikavõimet? Me töötame see mulle nagu oleks istunud. Aga kuna tuli, see muusikakeskkool, oli nõukogude ajal nagu populaarne kool mulle tundus. Emale tundus järelikult ema, panin siis õe sinna ja kuna õde sai sisse ja ta kasvatas meid üksi, siis oli loogiline, et mina lähen ka sinna, et me hakkame koos käima. Nii et minu saatus otsustatigi siis ära esimesse klassi, kuna Maretaks klaverit, temal oli mingi valiksis kahte klaverit ei tahetud selli, viiul, teine variant. Ja tookord ikkagi nagu see oli loomulik, et nagu ei tundnud nagu mõttessegi, nagu vahetada või teise eriala peale minna, et selles mõttes, kui sa juba selle kooli läbi tegid, siis nagu edasiminek olijad konservatooriumisse. Mõtleme lapsepõlvepiltide peale, kas teil on meeles lapsepõlvest kindlaid hetki, lõhnu? Niisugused, need magusad, päris esimese tomat, pildid. Väga vähe, et ma praktiliselt nagu ei mäleta, ma mäletan ainult lasteaiast ja sealt mul ei ole väga positiivseid emotsioone tookord, sest sest seal tehti mulle ülekohut natukene. No kuna mul mul oli nohu ja siis mul oli taskurätik, oli pruun, mingi pruun rohi, mis oli. Ja ma kaotasin selle ära WC-s. Ja siis muidugi seal öeldi, et et ma olen pühkinud ennast sellega siis kogu selle rühma ees, ma pidin seisma ja kõik tegid mulle, häbistasid mind nagu. Ja ma mäletan, et peale seda ma väga ei tahtnud üldse minna, et kui võimalik siis ma ikkagi jäin koju. Ja siis ma käisin ujumas, nii et mu sporti tegin enne juba ja lasteaia kaudu läksime ja siis mind valiti välja, nii et ma hakkasin ikka treen treeningutel käima kohe esimeses klassis. Ja vist teises lõpetasin ära, sest vaatasime viiul ja ujumine koos nagu ei käinud, sest kool oli suhteliselt raske juba ja iga päev trennis käia jõudnud. Tookord autosid ei olnud, seal liiguti trolliga, ma mäletan, me elasime mustamäel, oleme terve elu ja siis käia koolis 33 bussiga, laps väike, trügib seal viiul seljas ja siis veel Pikma jala läbi metsa minna. Nii et see oli tegu seal lasteaias, ei jälgi niimoodi õhku, see jäigi õhku. Jah, ja ma ei mäleta, et oleks seda asja lahendatud, vot tookord olid ajad teistsugused, uskumatult kasvatajatel niisugune asi ja, ja aga siis oli minu arust aeg, oligi teistsugune see ja ema võib-olla üksi ka ja kas ta pööras sellele nii suurt tähelepanu, kuna ta ikkagi üksi kasvatas? Ja väga suur osa oli tööl. Kuidas ta selles valguses lapsepõlve mäletate, et oli see olukord ema jaoks siis väga keeruline, kui tuleb üksi saada kahe lapsega hakkama? Tundus, et ei olnud, et ma nagu kunagi ei tundnud, nagu ei osanud nagu tunda puudus, sest ma olin kasvanud niimoodi. Ja muidugi meil olid vanaemad, eks ju, isa poolt vanaema, isa, ema ja isa õde oli ka, kes olid ikka meile suureks toeks ja aitasid nendega suhtlema ja nendega suhtlesime kogu aeg edasi ja mul on nii meeles veel tegelikult üks moment, kui ma sain kümneaastaseks ja siis mu ema oli ka väga raskelt haige. Noh, talle väga isegi elu ei ennustatud. Ja siis ta oli samal ajal oligi haiglas ja siis mulle tädid just tegidki selle sünnipäeva ja kõik oli nagu olemas, aga ma mäletan lapsena, et ma tundsin, see pilt on tehtud, kui ma seisan seal Mustamäe rõdul ja päeval on praegu arvuti peal, ta ütles, et ei ole nii kurba nägu näinud. Aga ega ma noh, ma mäletan sellest seda, seda momenti, aga et ma oleks nüüd ise midagi väga läbi elanud. Väga raske ei olnud. Aga isa roll teie elus ongi täitsa null. Tegelikult nüüd enam ei ole, sest just enne abiellumist üks aastat tuli ja otsis meid ülesse, tuli külla. Ja peale seda me oleme ikkagi suhelnud ja ütleme, mida nüüd aeg edasi, seda rohkem. Ja, ja ka meie lapsed ja ka lapselapsed, ta elab Saaremaal, ta saab 90, järgmine aasta juba üksinda. Nii et me praegu suhtleme küll. Kui ma ütlen, niisugused märksõnad nagu piits ja präänik, siis kuidas nende vahekorda teie kodus oli? Ei, tegelikult ema oligi nagu isa ja ta pidi olema nagu isa eest ka, eks ju. Ja ega mina olen kasvanud küllalt ranges kodus kui ma koolis muidugi mul oli märkusi üsna tihti, millegipärast ma ei tea, miks, aga eemal üleüldiselt võib-olla segab, kes räägib tunnis juttu või magab tunnis või ma ei oska öelda selliseid asju. Et õppimine oli ja ega mul õppimine halb ei olnud, aga lihtsalt kuidagi ma olin selline isiksus, sest õel ei olnud mul ühtegi märkust. Üksainuke märkus oli terve selle kooli aja jooksul oli see, et ta tuli liiga vara kooli, sellest sai märkuseks. Aga võidu, tema oli alati niimoodi. Noh, ühesõnaga koolis olid, mina olin nagu teistmoodi. Aga siis ma ikkagi kartsin ema, et kui mul märkus oli, et ikka tutistada saime vitsa, ma ei mäleta, et ma oleks saanud. Aga see oli tavaline, oli see, et siis ja ikka kontrollis, et kas on õppimine hästi ja kõik niimoodi. Asjad peavad just just, aga õega õde oli mul, eks ta võttis nägu vanema rolli ja tundis nagu vastutust, võib-olla minu eest. Kaamera Ma arvan, et tema oli alati see, kes ütles, et nüüd on vaja külmutuskappi või televiisorit, mis tookord ei olnud nii iseenesestmõistetavad asjad, eks. Ja kui ma sain vanem olin, siis ma mäletan, me ühe aasta isegi Taavoga elasime mustamäel siis koju tulles, alati oli söök tehtud, tema armastas süüa teha ja nii et jõega me saime hästi läbi. Aga kas te pahandustesse sattusite, kas teile meenub mõni lugu, mis ma tea, paneb muigama nüüd, aastakümneid hiljem? Eks ema otsis võimalusi ka, et kus lastega saaks olla, mitte ainult kasvada, mustamäel, eks suved otsa ja tal oli sõbranna, elas Kundas. Ja tegelikult kõik lapsepõlve suved, mul seostuvad selle Kundaga. Ja seal oli ka kolm last ja meievanused olid kaks poissi ja siis oli väiksem tüdruk, nii et me nendega koos mängisime küll, kui me suuremaks saime, eks me seal ikka üht-teist tegime, nii et ma mäletan, nendel olid nutikad ja sääre vääristajad ja õde ükskordistus. Sääre veristaja peale, millel puudusid pidurid, aga kaastöötas võimsalt. Siis esimeses võsas ta lihtsalt hüppas. Õnneks lõppes kõik väga hästi. Ja mina näiteks tookord oli Jaava selline ratta Margit, ma ei tea, kas nüüd on või võib-olla praegu ka. Ja sellega ma sõitsin, siis ma mäletan ja kuidagi ei suutnud tasakaalu hoida. Kukkusin aga no mitte kõvasti, aga see sumbutaja või seal oli niuke kuum, nii et jala peale see mul tulija siis rumala peaga ma ei osanud rääkida julgenud emale öelda, sest ega need asjad olid kõik natukene seal eemal. Ja järgmine hommik ärkasin üles, oli jalg kõik must täiesti ära kõrbenud, et noh, et praegu on kõik korras. Õnneks saime nagu hästi, aga seal üht-teist sai tehtud, aga see oli juba siis, kui me olime ikkagi vanemad. Joele, kuidas sina mäletad vanaema, Marie ema, et kuivõrd temal on rolli olnud sinu kujundamisel kasvatamisel läbisaamine, kuidas teil omavahel oli? Me olime lapsepõlves väga palju koos, et tegelikult, kui nüüd praegu mõelda, siis hetkel ju sageli lapsed lähevad lasteaeda, meie meie kõige lasteaia seal käinud ja ilmselt on selle ongi sellesama kogemuse pärast õigust ja samas samas nagu isal ka last. Ta vist ka käis korra lasteaiast läbi, aga ega seal ka midagi väga hästi vist ei läinud tal või no ühesõnaga, ja siis oli niisugune et meie lasteaiad ei lähe ja, ja vanaema siis teised vanemad elasid Viljandis, kus me käisime suviti ja aeg-ajalt nad käisid ka Tallinnasse ja me olime koos, aga, aga kuna viiva, siis üks vanaema oli viiva ja teine oli viivi, et väga seda nimel sarnasest ka. Aga viiva hoidis meid tõesti väga palju, et et me olime niiskumisel kolmekesi, kasvasime, ta hoidis ka Rebecca jõudis hoida. Ja, ja pigem oli niipidi, et kuna meil oli senimaani vanemad, elavad tegelikult eramajas, mis küll alguses oli isa poolt vanavanaema maja, kui ta veel elas. Memm siis, et aga tema suri vahetult pärast Heiko sündimist ja siis see maja pärandati isale ja tegelikult siis meil see seal on ka aed, kus me noh, terve lapsepõlve tegelikult veetsime ja vanaema käis me ikkagi noh, ma mäletan, et ega see selles suhtes ei olnud nagu kõik oli tore, aga samas nagu emaga mainis, et kord oli majas, et me pidime ikkagi noote korjama ja ei olnud nagu sellist. Et kuidagi nüüd lihtsalt muretult kalpsed seal ringi loomulikult naabri naabripoisse ja tüdrukuid oli ka palju ja ma tol ajal veel ju olid need head ajad, kus said rahulikult ümber terve kvartali naabruskonna mängida. Te ei olnud ranget nagu kuskil oma oma väikses aias lukkudega. Et aga vanaema vanaema jah, selles suhtes kindlasti on meid väga palju mõjutanud ja ma arvan, et osalt võib-olla ka selline noh, teatud mõttes võib-olla see töökus ja, ja, ja see on ka sealt sealt tulnud, et et, et noh, isa töö tol ajal eriti üheksakümnendatel kujuta ette, muusikute elukutsega meelakkumine ei olnud ja need väga hektiline oli see graafik, et et selles suhtes vanaema ja oli oli jah, väga-väga suure mõjuga. Et vanaema oli nagu alati valmis, et me võisime hommikul helistada, et kuule, nüüd on vaja tule siis ta oli alati tulemas, et tegelikult seda tööasju, kui Joel rääkis, et et ega meie lapsena pidime ka tööd tegema. Ja kui me olime seal maal, siis meil olid ikkagi heina tegemise tjev rohimised ja siis olid moosi tegemised kodus ja koristamised ja nii. Ja mina mäletan, mina vist väga, mõtlesin mina oma lapsi sund. Et aga vanaema siis tuli ja siis andis neile ka väikese niukse töökasvatuse, ma arvan, mis on ikkagi hea? Võiks siia veel tegelikult veel rääkida, aga siis memmel oli majahoidja või teenija tädi Asta, kes siis tegelikult on Heikot hoidnud hästi palju, Jazda elas kõrvalmajas ja, ja ta oli juhtumisi ka Nõukogude Liidu meister lauatennises omal ajal. Mul on meeles need seigad, kudas ainult Heiko on suutnud teda võita, et keegi teine mitte, ta oli üle 70 ja seisis ühe koha peal, aga no siis, kui see reket seal hakkas käima, see oli noh, müstikat kõik proovisid seal enne, aga, aga tema nagu Heikkolt hästi hoidnud ja eks eks lisanna sai seal kõvasti vastu päid ja jalgu, kui, kui ta midagi Eiko justkui oli ära võtnud. Et Heiko Heiko sai oma nagu hoidmise sealtpoolt vanaema oli natuke rohkem nii-öelda erapooletu, et, et me kõik saime nii-öelda võrdse kohtlemise aluseks. Aga õnneks vist lapsed ei ole nagu sellel kannatanud, sest meie oleme küll püüdnud ehkki hästi võrdselt nagu kasvatada ja suhtuda kõikidesse ühtemoodi. Ja siis ma pidin ka jah, alati vahele minema, kui vastasel jälle, mis sa tegid, lisan ases lisana lifti, kõvahäälne ja niukene, energiline, aga süüdi ta kindlasti ei olnud, nendega. Heiko oli väiksena selliste valgete kuldsete lokkidega tädi astallike täiesti müüdud. Kuivõrd ta jutust jooksis läbi see lasteaiamoment, kas ta päriselt teadlikult tahavad, otsustasite enda halva kogemuse pinnalt, et te ei soovi oma lastele sarnast. Kas see päriselt oli argument mõtlemisel või otsustamisel, kas lapsed panna lasteaeda või mitte? Natukene ma arvan, oli, aga teine asi oli muidugi ka see, et eks see oli majanduslikult kasulikum, eks, kuna selline võimalus oli, ja Rebeka puhul ma mäletan, et ma ikkagi nagu tahtsin teda panna ja men isegi käisime korra lasteaias vaatamas ja siis ta ütles, et ta ei taha sinna minna ja siis ta jäigi koju. Kuskohast oma tulevase abikaasaga kohtasite tuttavaks saite ja tulevase abikaasaga meid kohtasime Moskva rongis Moskva rongis mask. Nii, enne kui edasi lähete lihtsalt mängu ilu mõttes, kas sina tead seda lugu? Vanemate kohtumise lugu nii palju, jah, tean, et nad seal Moskva rongis kohtusid ja läksid, kas orkestriga? See oli ühesõnaga kiriku sündmus, et me läksime Moskvasse lindistama Plaati eks koos, ja siis mäletan, Taavo tuli viimasel hetkel jooksid, oleks äärepealt rongist maha jäänud kontrabassiga, siis pidi ju kõike kandma ise. Ja siis nägu me sinna istusime, sinna kupees oli selge pilt, kui me üksteisele otsa vaatasime, mis oli selge, mis oli, tähendab, tunded olid kohe. Jah, ja tagasi tulles olid juba väga suured tunded, mis teil elus oli siis, kus ta parasjagu olite? Konsis käisin ja üliõpilane just. Ja Taavo ka, oli üliõpilane, nii et mõlemad oli millegipärast kohtasite rongis koolis ja see oli väga huvitav, et me käisime ühes koolis, aga kuna tabamust veidi noorem, siis ma kooli eest üldse ei mäleta teda ja me nagu kokku üldse ei saanud. Tegelikult tookord oli nii, et Oleviste kirikus tehti ka juba suurvorme pillidega. No minu ema oli usklik ja mina olen nagu kasvanud ka kogu aeg selle sees. Ja siis me mängisime seal, nii et võib-olla me siis. Ma ei mäleta, võib-olla paar korda saime enne seda seal niimoodi mängides ka kokku. Aga kõik see muu asi, mis meie vahel tekkis ja hakkas siis sealt Moskva rongilt Esiteks täpsustas kasaremmelite suguvõsa, on nii-öelda läbinisti ja ajalooliselt kristlik. Jah, et just isaliini pidi on just nagu baptisti kiriku või seotud, mis on siinpoolteist sajandit varsti see liikumine Eestis olnud ja kui mõelda, siis onu poolt onupoeg Jakob, kellest me saime, tema on tänaseks päevaks ka pastor, tema isa Meego on pastor, meie vanaisa amo on pastor. Tema isa Rudolf oli samuti pastor, kelle isa Karl oli samuti ma nüüd ma võin. Pean seda üle täpsustama, et kas ta oli tegevpastor või igal juhul sellesse liikumise sees ja tegelikult nii-öelda suguvõsa suur laienemine toimus siis papa Rudolfi kaudu. Et et loomulikult seal harudesse ei saaks öelda, et kogu nii-öelda kokku ja suguvõsa nüüd siin üle Eesti kirikutes laiali on, aga tugev liin jookseb läbi. Aga teie pere oli siis ka usklik enne juba, kui ta tahab kohtasite. Ja minu ema oli ühesõnaga lapsepõlvest ka käinudki. Kas just, ja see küsimus, kuhu ma lõpuks jõuda tahtsin, on see, et et mitte otseselt uskem mänginud või mängis rolli selle juures ka, et te kaks kohtusite ja kokku jäite. Ma arvan, et ei mänginud nii palju, et läksite sinna. Sellele läksime siin rongi. Aga see oli kohe äratundmine, nagu sa teise inimese silmadesse nägid nii, ja ma arvan, et see oli vastastikune. Mäletate emaks saamise kogemust, see kõige esimene kord? Minul oli see esimene päris raske, kuna mul olid väikesed terviseprobleemid. Arst nagu soovitas minna varem haiglasse, aga kuidagi ta ütles seda nii läbi lillede või ma ei oska öelda, nii et meie nagu ei võtnud seda väga tõsiselt ja siis see asi läkski natuke raskeks, nii et kui Davosis järgmine hommik tuli, kui tütar oli sündinud siis öeldi, et, et poole aasta peal kõige raskem sünnitus üldse. Nii et see oli nagu väga raske kogemus ja peale selle siis ei toodud last üldse minu juurde vist kaks päeva. Ma mäletan nii haiglas ma olin kauem sees ja ja oli raske, ma arvan, et see mõjus ka lapsele kogu see protsess, nii et lisanna sellepärast oli ka suhteliselt palju disöösiti, kui ta oli väike imik ja oli ka suhteliselt palju haige, alates juba pooleaastast oli teil vaja üks operatsioon teha, kus me käisime. Ja siis ikka iga aasta oli seal kõrvad ja nina ja nohud ja värgid, nii et et haigustega, oleme palju pidanud maadele. Aga edasise tuleviku osas ära hirmutanud, kuidagi. Jaja ei hirmutanud, sest jõeliga läks kõik kenasti ja sealt edasi läks. Kõik hästi. Mis mees oli, Joel, räägime veel ajast, mida ta ise ei mäleta. Ei no nii nagu ma alguses ütlesin, et jõel oli väga rahulik laps, eks häält ei teinud eriti. Temaga oli hästi kerge nägu, mängis ise, tal oli sõber kõrvalmajast peale selle, et mul on neli last, on meil alati ka olnud laste sõprusel kodus mängimas. Et jõelil oli oma sõber, kellega tema armastas autodega, nad võisid väga rahulikult seal tundide kaupa sõita selle autotee peal. Vanasti olid niuksed vaibad, millel kodusse vaip. Kui ta sai, oli kuueaastane. Siis ta otsustas. Me elame seal jalgpallistaadioni lähedal, mis on Wismari tänaval ja siis naabripoiss võttis ta kaasa ja siis nad kahekesi ise läksid sinna jalgpalli staadionile, panid ennast kuskil, rääkisid vist ära või käisid vaatamas ja siis ta tuli koju, ütles, et tema hakkab jalgpalli mängima. Ja sellest alates ongi nii, et on jalgpalli mängis siis mängib siiamaani. Ja tegelikult oli ka kogu selle, et ta oli nii rahulik, oli ta ka tegelikult väga sportlik, nii et ma mäletan palliviskes keegi, me ei saanud talle järgi palli, ise oli ka väga hea. Piloodid on meil juba siin juttudest läbi jooksnud ka, aga aga missugused Joel sinu esimesed mälestused on, mis sa arvad kust kellega seoses millega? Kõige esimene mälupilt on mul tegelikult, et see isegi ema ei saa, arvavad, et see ei ole võimalik, aga ma ise olen suhteliselt kindel, et see oli et kunagi, kui käisime olümpia hotelli üleval korrusel saunas, no see oli äärmiselt, et noh, eriline sündmus ja ma võisin olla, ma olin väike laps, ikkagi Iru-Viru Viru hotelli ja noh, okei siis. Ja siis mul on meeles selline seik, mis on mu kõige esimene mälestus. Ma toterdasin seal selle basseini ääre peal ja ühel hetkel kukkusin sinna sisse ja no muidugi ujuda midagi ei osanud, lihtsalt kosmoulbin seal vees. Ja siis järsku keegi tuleb nagu korjamuselt üles panin vähem kui kaks. Ja ta oli pooleteist aastane ja vesi oli umbes nomeeterviskend. Ta läks vee alla ja siis tuli ära. Praegu seni kui ma mõtlen, on see mu esimene mälupilt, aga tegelikult edasised pildid tulevad kuskilt, ma arvan, et ma olin võib-olla seal nelja-viiene umbes ja just see aeg, kui me hästi palju veetsime aega seal aias olid esimesed siuksed mängu mitte mängu, aga väikeste laste kirves ja saag, millega tegime seal puutööd natukene ja mulle lasteaiad ilmselt ei oleks sobinud ka. Lisan seevastu ilmselt oleks nautinud, sest et ta on alati olnud hästi sotsiaalne ja aktiivne aga mulle sobis väga legodega tunde mängida üksinda ja, ja nagu autodega olid paar naabripoissi ka, kellega olid sarnased sellised huvid, et sai nagu rahulikult, et aega koos veeta, et et selles osas ma olen, mina olen isiklikult väga tänulik. Ta ei pidanud lasteaias seal kuidagi ellu jääma. Kui ma oleks tahtnud Mahasemaid episoode kuulda seoses vanemate rangusega, siis oleks pidanud vist keegi sinu õdedest või vend siin olema, et rääkida nendest asjadest. Mulle jääb selline mulje, et sina ikkagi olite headuse etalon ja probleemi vabaduse sümbol. Et kas sa ise mäletad ka sellist asja, kas seal kunagi ei ole kodus mingeid trotsi olnud või sellist jonnide tahtmist või streikimist või üleüldse ei meenu midagi? Nägu ema mainis, tegelikult Rebecca puhul võib-olla on sarnane täheldatav pigem on nagu elatud või sissepoole. Et eks neid emotsioone ja kõike on ka ja väikse lapsena valutanud võib-olla südamete pead mingite murede osas, mis tegelikult ei olegi päris mured, vaid lihtsalt võiks minna lihtsalt küsima ja rääkima, aga siis elad, eks ma elasin võib-olla sissepoole neid asju rohkem läbi. Aga ma ei saaks öelda, et see oli mingisugune nüüd kuidagi läbiv joon, et seda lihtsalt tuli ette. Ja kui rääkida sellest noh, distsiplineerima, sest kui sellist, siis, siis ühe korra ma mäletan küll, et et noh, Žanna ärgitas mind sööma lund. Et noh, aga see oli keelatud. Noh, arusaadavatel põhjustel. Ja siis see oli viimane kord, et kui tegelikult vits välja võeti ja Sanna saigi vitsa ja noh, seda ma mäletan ja ega, ega tegelikult pärast seda see nagunii-öelda, kasvatuslikud ka asjad pärast seda natukene muutusime võib-olla kuidagi, eks noh, vanemad võivad ise seda rääkida, ainult esimeste lastega ollakse, ollakse natukene kohati karmimad ja siis mida aasta edasi, seda leebemaks, aga samas noh, ei olegi võib-olla vaja neid meetmeid kasutusele võtta teinekord, et et aga minu puhul. Mul tuleb üks seik küll meelde, tegelikult jõelil puhul tema kui isa läks tööle ja siis ta võis teinekord, et kui tal nagu midagi süda läks siis ta oli niimoodi, et ta niimoodi nutiseta hoidis isa jalast kinni ja ei lasknud teda ära ja, ja ütleski, et ja jäigi seekord ta pidi proovi minema, neil oli oma need bändiproovid jäigi minemata, sest lihtsalt Joel oli nii ahastusest nuttis, et seda ta, noh, see on mul üks moment küll meelest. Jah, ja kui sa tõesti ja ma mäletan ka, Ma olen šokis ka jooksnud kaasa selles suhtes auto auto peale, kui meil oli see oranž šigull, kuna isa töö, graafikali hektiline ja kohati nagu võib-olla ei saanud aru, et miks nüüd just on vaja minna, et, et siis oli selline suur nagu klammerdumine siis isa külge, kui, kuigi ema oli kodus, et kui oli vaja midagi lahendada, mingeid küsimusi juba kooliaeg, kui sa oled juba ikkagi ise ka vastutusvõimeline teataval määral. Et kuidas teie kodus ja sinu Moody suhtes vanematega see asi käis, et kas seal oli üks või teine, kellega asju pigem arutati või kelle sõna lõplikult otsustas midagi või oli noh, see mis paneb asja paika? No võib-olla nii, et isa isa juurde oli isegi lihtsam, sest isa oli nagu rohkem nõus? Kuidagi ei tahaks jah, jah. Ja emaga emaga kuna lähtudes ka sellest, kui, kui vanamaid hoidis, seal oli nagu lihtsalt olid, mingid asjad olid paigas, isa sihuke oli natuke Valtime, et võib-olla tuli see sellest, et tõesti, kui ta oligi nii palju ära, et siis ta ei saanud mitte ta nüüd kogu aeg ära oli pigem nagu siis tal oli teine rutiin nii-öelda hommikuti oli pigem kodus, et et siis natukene noh, et ah, et hea küll, et, aga, aga emal ikkagi oli jäänud sisse see heas mõttes selline ka teie, kui nii on, siis, siis ikka nii on, et võib-olla tava tavapäraselt on seal natuke teistpidi ja kui panna mingile võib-olla ma ei tea suurele skaalale, siis seal jah ei saaks öelda, et midagi drastilist on kordsad nagu halvas mõttes. Aga eks enda sees on ikka needsamad võitlused läbi käinud, mis ilmselt kõikidel eakaaslastel ka, et, et ei ole, ei ole see olnud tõesti nii, et olen läinud kuidagi nii puhtalt et-et, see lihtsalt on võib-olla kohati nagu tundunud niimoodi, aga noh kõiki asju ei peagi võib-olla rääkima, et et siis see lihtsalt mul on nagu muljet. Me ei ole nagu teadlikult kasvatanud lapsi või et nad on nagu kasvanudki ise. Koolis ei olnud kunagi just õppimisega, no mida vanemad vaatavad ka õppimisega ei olnud muret selle pärast, pigem ma võtsin tagasi, ütlesin, et ärge pingutage nii väga, sest nad mõlemad on ju lõpetanud Joel ja Liisanna hõbemedaliga. Pea oli lahti ka, ma arvan, see on Taavo moodi ja võib-olla mina olin jälle hästi kohusetundlik koolis, et noh, midagi on mõlemalt nagu tulnud. Eiko on olnud kõige tema nägu, väga. See kool ei olnud tal nagu tähtis ja õppimine. Ja sellepärast tema valis juba kas kaheksandasse klassi, ta läks muusikakeskkooli, seal oligi põhiline muusika pillimäng ja siis selle ta sai nii täpselt läbi, et et kõik oli tehtud. Ja ta teadis, mis ta tahab. Võib-olla kui ma ennast natuke analüüsin siin siis on, ongi see, et selline grupi mentaliteet on ikka, et, et Heiko puhul on natuke rohkem see, et ta on kange, ta, võib-olla selline eesmine ja ta võib ka minna täitsa nagu nii-öelda vastuollu või nii-öelda astuda konflikti lihtsamalt ja tal kuidagi on sellist südikust. Minul on natukene pigem see, et natuuri poolest selline vaikne, nagu ma olen olnud lapsena, et see leplikkus on, teinekord ongi see, et sa oled kuskil kaasas, võib-olla mäletan ikkagi koolipsühholoog logi juurde olen saatnud saadetud koos teiste klassivendadega siis mingisuguse kiusamise pärast, mis seal mingis vanuses nagu tuli, aga see, see oli lihtsalt noh, ma ei ole. Vähemasti kui ma tagasi mõtlen, siis ei mäleta, et ma oleks olnud kuidagi agitaator vaid lihtsalt, et oled osa ja sellest nii-öelda sellest läksid kaasa grupist nagu väljajäämine tundus minu jaoks nagu hirmutavam, kui see, et kedagi kiusata. Et aga õnneks tagasi vaadates, et need olid pigem üksikud juhtumid ja moraalselt juba saad aru, et tegelikult see, et see on vale, mina, eluaeg eluaegne pinginaaber Symeni Sundja, kes on siis ka Sundjate sure, dünastia üks lastest käisime koos ka muusikakoolis ja olime olime enamusega mingi naabrit, siis tema teadupärast on näitlejaharidusega ja ja noh, ma mäletan neid seiku küll, et kuidas ikkagi ühel hetkel juba saad aru, et, et ka pea lõikab ja teed seal mingeid nalju ja noh, et need ei ole lihtsalt ütleme, et olla vaimukas ja, aga noh, et ei ole julgus seda kõike välja öelda, siis vaikselt Symeni alati ütles need asjad välja, ütled kõik naljad, need olid minu naljad, mis pärast siis aga selline teatav trots tekkis sellest küll, et noh, et peaks ikkagi hakkama ise ka, et ei olnud, ei olnud sellist võib-olla julgust esineda nii väga. Kuna mul endal see kogemus puudub, siis ma hea meelega küsiks teie käest, et kuidas teie kodu või peremoodi on käinud, kui ema ütleb, et nii-öelda otsest otsest nagu kasvatamist? Ta ei olegi laste puhul olnud. Aga kas niisugune asi nagu kristlik kasvatus on olemas, mida te oskate või saate kuidagi sõnades kirjeldada, kas see, et on niisugune taust iga nädal, kirikus käimine ja, ja kõik need teatud kombed või rituaalid, mis asjaga kaasas käivad? Kas see on automaatselt viis nii-öelda teravate buda ära lõikamiseks ehk see aitab välistada teatud probleeme? Lihtsalt öeldes laps ei lähe pätiks, kas aitab kuidagi kaasa, kas sa oled kunagi Joel selle peale niimoodi mõelnud, kas või enda nahal või siis tutvusringkonnas, kes on sind elu jooksul saatnud ümbritsenud, et eks see aitab automaatselt kaasa? Automaatselt kindlasti ei juhtu midagi, et, et need näited on üksjagu, kus ka tegelikult pealtnäha sellisest rahulikus kristlikus kodus lapsed ikkagi lähevad ülekäte ja kuidagi käivad mingisuguse kirju elude läbi, enne, kui võib-olla siis maha rahunenud või tagasi tulevad, et, et see kindlasti garantii ei ole, et võib-olla kui kristlasest rääkida või üldse usuelust, et siis võib-olla üks selline väär mulje, mida inimestele teinekord jäetakse või jääb, on see, et elu läheb lihtsaks, et et kristlik eluviis on kuidagi lihtne, et see, et asjad on paigas ja see, et on, on väga selge nii-öelda mingisugune. Kui me räägime moraalist või ütleme, kuidas elada, et seda küll, aga, aga elu kohati on isegi keerulisem, sest et sa tead, mis on see nii-öelda õige asi, mida teha, aga inimloomus paraku on veel ebatäiuslik. Ja me sageli valime seda, mitte teha. Et noh, lapsena käisime kõik koos siis onulastega pühapäevakoolis ka see oli tavapärane, kuna onu oli tol ajal Kalju baptistikoguduse pastor, siis ta meid võeti pühapäeva hommikul peale ja meil oli seal nagu tore, et ega meie mõtestanud see oli, see oli nagu meie jaoks täiesti nagu tavaline, et ma ei, ma ei kujuta ette, kuidas teistmoodi võiks olla ühel hetkel koolis rohkem käies siis siis nagu tekkis, et näed, et noh, et on ka teistsugust kasvatust või teistsugust viisi ja vaatad ja näed, et võib-olla rohkem selliseid probleeme. Et aga, aga jah, tagasi tulles siin alguses, et automaatselt sa midagi taga, et lõpuks tuleb ikka igalühel ise seal tee läbi käia ja eriti kui iseseisvaks muutuda, et siis peab need valikud hakkama ise tegema ja ja veel kuni sellemaani välja, et see, mis nii-öelda meie mõtetes toimub, kuidas me seda suudame korrastada ja kuidas see siis väljendub, väljendub tegudes, mida me otsustame teha, mida me otsustame mitte teha. See on samasugune võitlus nii-öelda nagu nagu igal teisel inimeselgi. Püüan lihtsalt jälle kaasa mõelda, kuna minu jaoks on see ühtviisi huvitav, aga samas hästi tundmatu maailm, et see pole nii, et kui sul on nagu piltlikult või kujundite keeles rääkides valida hea ja kurja vahel, et siis sa ei mõtle teadlikult, nii et ah, et jumalale pole see meelepärane, ma jätan selle tegemata sellepärast vaid see tuleb ikkagi juba instintidega kaasa, et sa oled lapsepõlvest saadik selle sees olnud ja et see aitab sul otsustada, mitte siis mõeldes kaasa parasjagu niimoodi päriselt, et et kas jumalale meeldib või mitte. No tavaliselt vist on tagantjärgi tarkus, et kui sa saad aru, kui sa midagi valesti teed, teed kellelegi liiga, siis on nagu see, kus võib-olla see mehhanism käivitub nagu selgemalt patu kontseptsioon kui selline, et astud lihtsalt jumala sellest plaanist või suunistest mööda ja siis laseb nii-öelda märgist mööda selleni eestikeelne tõlgendus, kui otse võtta. Samamoodi nagu me muude asjadega, mida me oleme eluaega õppinud ja harjutanud, et siis on teatud osa nii-öelda automatism seal sees me võim, mõtiskli, kui me trükime arvutiga või mängin klaverit, et mis see nüüd iga noot on nii-öelda, see on osa tervikust, aga kindlasti mingeid suuremaid valikud elus on see, kus on vaja nagu korra võtta aeg maha ja mõelda. Et mida need valikud need kaasa toovad ja, ja kuidas võiks olla, mis see nii-öelda parim lahendus antud hetkel oleks, eriti kui on nagu keerulised küsimused. Kas teie perekond on kogenud Joel, sina või teie varia omadel aegadel omadest suhetes läbikäimist des noh, niisugust võõriti vaatamist või sellist suhtumist, mille puhul te tajute, et nad midagi sealt on taga. Loomulikult. Kuid ajal, eks ju, kui meie käisime koolis, see oli nagu vastunäidustatud, usk, oktoobrilaps, see pandi nagu automaatselt sulle pannakse see märk rinde, sa oledki oktoober, siis sa ei saa nagu ise valida isegi kuigi minu arust Taavo isegi ei olnud oktoobrilaps. Aga pioneeriks näiteks kõik terve klass on ja siis kes ei taha siis olla, pead klassist välja minema, tunned ennast nagu halvasti siis kõik, ma mäletan, meil olid laagrid, koolis oli ka mingi suusalaager, sinna said ainult pioneerid. Edasi juba, kui ma lõpetasin konservatooriumi, siis ma olin kooliajal ka aasta töötanud õpetajana otsa koolis. Ja siis meil olid pulmad minu viimasel kursusel, talvel olid pulmad ja siis mu õpilased ka, ega ma neid ei kutsunud kuskilt teada, tulid koolist välja ja tahtsid, tulid laulatusele ja jäid õppele juhatajale tolleaegsele vahele, küsid, kust sa lähed, ütles praegu, ütles Toome, lähme õpetaja laulatusele ja kahe nädala pärast helistati, et ma sinna tööle isa. Siis oli teine kool, kuhu arvati, et võix saadavad, tookord oli ju see, et Ta oli suunamine, sa lõpetasid ülikooli ära ja siis sind suunati tööle, see pidi olema töökoht pidi olema olemas. Nii et õpetajaks ma ei kõlvanud. Et see oli just tänu usule. Joel, sina oled järgmise generatsioonidena ilmselt mõnevõrra kergemalt pääsenud, jah, täiendaks võib-olla seda, mida isa on alati rõhutanud selle, kas sellise õppealajuhataja või kes see siis ütleski, et et noh, et see, et sa nüüd kirikus käidud, see nojah, aga ikka päriselt usud, et see on see, see oli see nagu põhiprobleem. Et mis oligi nagu täitsa vastu seda üldist korda süsteemi. Et noh, meie tõesti 90.-te lastena mina 89 sündinud käisime pühapäevakoolis ja tegelikult ma mäletan, et väga paljud minuealised käisid ka pühapäevakoolis, sest et see oli nagu tol hetkel täitsa tavaline ja just võib-olla seal sealt nõukogude ajast välja tulnud vaban vabaks saanuna. Ma olen paljude kolleegidega pärast, kes on nüüd jah, et ma ka seal noorena ikka käisin pärast noh, kirikusse edasi jäänud, aga aga et pühapäevakoolis vähemalt käidud see ühisosa. Ja ma arvan, et see on, see on ka see, mis on nagu hoidnud, et võib-olla ära tol ma ei mäleta ühtegi sellist otsest seika, et nüüd et oleks kuidagi sellepärast, et ma kirikus olen käinud midagi jäänud tegemata või kuskil natuke lihtsalt mõnikord pühapäeva hommikuti meil jalgpallitrennid, siis ma pidin valima, et kuhu nüüd minna ja üldiselt ma ise olin pigem selline May üritasin jätta mitte võimalust, et kellelgi oleks kuskil kinni hakata, et ja võib-olla sellepärast seda ka nagu väga palju ei, ei rääkinud, kui tagasi mõelda, et käid seal sildiga koolis ringi, et et mina olen siin usklik. Aga noh, see pole olnud kunagi minu jaoks selles problemaatiline, et võib-olla kui ma kui vaadata nüüd siin nooremat veel, eks Rebekad sealt nooremat, et võib-olla nemad on natukene siiramad üldises suhtlemises, et meie olime natukene või noh, ise võib-olla tunnen, et oli, oli veidi rohkem sellist kinnisust ja räägitakse praegu päris päris avatult, aga kuna tõesti see nõukogude aeg siis päris suure tühimiku nii-öelda üldse nii-öelda usulisi hariduses või ütleme, sellises religioosses mõtlemises üle terve Eesti tegelikult siis usulisi mõttes elementaarseid küsimusi. Isegi mõned inimesed pole enda jaoks läbi mõtestanud, et see, see ei olegi see, et kas sa nüüd usud täpselt seda, seda sõna-sõnalt, vaid üldse nii-öelda mõtisklus jumala olemasolu üle elu mõtte üle niimoodi. Et need küsimused ma olen näinud pigem kuidagi on jäetud kõrvale, et lihtsalt teeme oma asja, noh, oleme head inimesed, seda küll, aga aga, aga just, et mis selle kõige mõte. Ma loodan, sa oled nõus natukene seda järgmist teemat kommenteerima ja sissejuhatus siia on see, et miks ma küsisin ka ema käest Taavoga tutvumise looga seoses, et kas ja kui palju mängis usk selle juures tegelikult rolli, et ta, sul on selja taga üks abielu, mis vabandus see on lihtsalt niisugune minu kõrvaltvaataja tunne ja ma ei taha üldse kuidagigi haiget või ülekohut teha. Aga kas sa sellesse Joel sellesse abielusse Lauraga oli mõnes mõttes konflikt sisse programmeeritud nii-öelda just perekondliku tausta mõttes, kas sa oled sellele niimoodi mõelnud või sa näed asju hoopis teistmoodi teises alguses, miks see lõpuks kaua vastu pidanud? No kindlasti selles suhtes, kui vaadata, panna lihtsalt nii-öelda faktid lauale ja inimeste ette, siis seal on see nii-öelda justkui see vastuolu või sa, vahe on seal üsna üsna nagu ilmne. Aga kui ma nüüd tagasi mõtlen, siis see periood, mis me jõudsime abielus olla ja tegelikult sellele eelnev periood ma ei saaks öelda, et seal oli nüüd mingid asjad, millest me ei rääkinud kuidagi. Et, et vastupidi, kõik need teemad ja needsamad asjad alustades sellistest põhiküsimustest nii-öelda elu mõttest ja, ja jumala olemasolust ja siis juba nagu täpsemalt või detailsemalt usulistest küsimustest. Et need olid kogu aeg laual ja see, see, kust me tuleme, nii-öelda meie kodune kodune olukord ja kogu see nii-öelda mõtteviis ja maailm, kus me üles kasvame, see jää meiega ju isegi, isegi kui me mingeid asju võib-olla enda jaoks kas ümber mõtestame, kuidagi avastame samamoodi, noh, mina, ma olen avastanud nii-öelda seda teist poolt ja, ja ma ei ütle, et see nagu teine pool on kuidagi halvem. Aga selle selles suhtes nagu sellega sellega ma nõus ei ole, et see oli nagu ettemääratud niimoodi minema, et kindlasti kindlasti mitte, et ma mõtlen ikka sellele ajale tagasi kahetised tunded, et ühtpidi loomulikult, et on, on kahju, et niimoodi on läinud, aga teistpidi olen nagu tänulik selle aja eest, sest et selle perioodi jooksul ma ei. Ja ma ei saa kuidagipidi öelda, et see oleks olnud kuidagi võlts, vaid vastupidi, et see oli kõik siiras, aga lihtsalt lihtsalt on, on meil paraku kõigil nii, et et elu ei ole selles suhtes nagu tasane ja lihtsalt ette ennustatav, vaid väga paljud asjad mõjutavad meid ja võivad ka nagu noh, nii-öelda raputada seesmiselt rohkem, kui me võib-olla oskame isegi ette arvata ja ja sellise, selle põhjalt nagu valikuid teha, siis ei, siis ei tohiks midagi teha. Abiellumine ja kaaslase valik on igal juhul, usu küsimus, et et sa ei tea, kuidas läheb ja mis saab, et, et ma arvan, et seal seal nagu see vahet ei ole. Kui kokku saavad kaks inimest, siis nad ei saa jääda üks ühte leeri ja teineteise leeri, et kui ta juba kokku saate, siis peab ka teine pool noh, nii-öelda tulema usklikuks, kui ta veel seda ei ole. No ma arvan, mina esitatud aru, et see lihtsalt ei ole selles suhtes nagu jätkusuutlik ta kindlasti on märksa keerulisem, kui, kui võib-olla selline samas taustast nii-öelda enam-vähem samade tõekspidamistega inimesed, et kokku saavad. Et noh, juba küsimus, et võib-olla rohkem tekivad laste kasvatamisel, et kuidas mis otsuseid teha, et kui täiskasvanud inimesed, kaks inimest, siis sa noh on ka, on ka nii-öelda muid küsimusi nii-öelda elulisi küsimusi, mis on see, et ühele meeldib üks, teisele meeldib teine ja ja noh, see lihtsalt on, on nii ja sa nagu Jakatest invest muutma. Aga mis puudutab usku, siis jah, see on nii-öelda nii fundamentaalne Erisus, kui sellest üldse ei räägita ja see kuidagi ära unust või üritatakse sellest ümber minna, no siis on ikka väga ebatõenäoline, et seal asi kestma jääb. Aga meie puhul oli see, et me tegelikult, et ikkagi rääkisime väga tõsiselt ja väga nagu sisuliselt nendes küsimustes. Ja tol hetkel oli nagu meil üksmeel nendes asjades. Aga jah, et, et noh, eks ise ka mõtlen, et oleks olla nii-öelda turvalisemaid lihtsamaid valikuid, aga tagantjärgi midagi muuta ei saa ja ei tahaks ka, et et veel tagasi hüpata sinna tegelikult ikka teed nagu valikuid selles konkreetses ajahetkes oma parima usu ja nägemise järgi, et et see nii-öelda ja ülejäänud asjades usaldad siis jumalat, et need asjad siis läheksid nii, nagu nad peavad minema. Kui see lego läks katki, siis muidugi meil oli see väga valus. Kui see asi purunes, eks ju. Ja näha oma last ikkagi õnnetuna, see on, see on ikkagi. Väga raske, ma ei ole kordagi kuulnud, et Juwel oleks Eeennet midagi negatiivset või midagi halba. Et kuidas ta sellest välja tuli, et noh, minu jaoks oli täiesti noh, ikkagi et ma vaatasin Joeli, et ikkagi alt üles selles mõttes. Et kuidas ta kõik selle läbi tegi väärikalt Jahjust. Räägime lõpetuseks jõuludest, mis ei ole kaugel. Põgusalt käis jutust läbi, et Heiko oli see, kes juba varateismelisena võttis pilli ja koosesinemine või musitseerimine on teie peres olnud vähemalt aegu tagasi. Tähtis, kas on jõudnud siiamaani, kas jõulud teie pere moodi näevad välja nii nagu paarkümmend aastat tagasi vä? Ma arvan küll jah, et me oleme püüdnud seda nii-öelda traditsiooni ikkagi säilitada, et et kui nüüd lisannal on ka juba oma pere ja eks ju ka sealpoolsed mehe vanemad ja kõik, ehk siis ikkagi nagu jõululaupäeval on meil kõik pere koos ja tulevad meie juurde kokku. Käime ka kirikus, muidugi enne, nüüd olemegi hakanud surnuaias käima, selles mõttes küünlaid süütama, et kui ema on surnud ja vanaema ja laulame ja ja natuke mängime pilli ja nii, et oleme Ma ei teagi, kuidas, kas teie pärast päkapikud on käinud kunagi vä ikka käivad. Aga käisid pigem nagu pühapäeviti siis advendil, et mina mäletan, lapsest saati juba on olnud, et me oleme oma pere keskis, et noh, ilmselt ka selle tõttu, et vanavanemad elasid tol hetkel Viljandis on siin sõpra, kellel on juurde, Laatseb hästi suur pere kokku, aga no meil on see pere oleks nagu juba nii suur, et siis tehti need otsused ja kui lapsi on palju olnud, et oleme pigem olnud sellise väiksema pereringis aga siis kas 25. või siis eelnevalt või pärast, et siis ka koosviibimised siis sugulaste juures, et vanaisa, kellel tegelikult Ongi, kui see saade nüüd peaks eetrisse minema tema sünnipäeval, siis see satub ka sinna jõulu jõuluperioodi ja siis neid veel väiksemaid koosviibimisi erinevate sugulastega mahub sinna jõulude-eelsesse järgsesse aega ka. Et jah, see on ikka üks pidulik sündmus, mil kodus aitäh teile selle kohtumise eest pärituult. Aitäh, aitäh. Selle saate nimi on, käbi ei kuku, meil olid täna külas ema ja poeg varje ja Joel Remmel. Ma olen saatejuht Sten Teppan. Kohtumiseni jälle.