Tere ja aitäh, et olete vikerraadioga siin saates uurime põlvkondadevahelisi sidemeid ja etteruttavalt öelda, et täna tegeleme mitme aspektiga, mis pole varem eriti tähelepanu saanud. Esiteks asjaolu tõttu, et inimesed ei kipu avameelselt rääkima sattumisest või kooselu alustamisest juba 14 aastase varateismelisena. Ja teiseks, ega selliseid lugusid palju polegi. Seekord aga on need kaks koos ühes perekonnas. Epp Kärsin, naudingute koolitaja, nagu teda vahel hüütakse, on mõneti vastuolulise kuulsusega. Aga ta ise ütleb, et ta püüab kõigest maailma läbi armastuse puudutuste paremaks muuta. Epuga on saates ema Merike, kellel on päris emast ainult üks mälestuspilt. Sellest juba pisikese preilina loovutati ta kasvama kasuperre. Aga minu külalised räägivad kohe kõigest lähemalt. Niisiis ja Merike Kärsin, kellega vestleb Sten Teppan head kuulamist. Merike tere tulemast vikerraadiosse. Tere tulemast Ja tütar Epp on kaasas, tere, Rõõm näha EP. Tere, Sten. Siin saates on niisugune komme, et ka teistele pereliikmetele korraks tähelepanu pühendada. Kes nad on, millega nemad tegelevad? Tütar Jaanika artes Terras on ta suvi abi ja muidugi põhitöö on õefirma Samaara eluna. Temal epu mälu ja parem käsi, kõik, kõik, kõik on Jaanika õlgadel absoluutselt kõik. Agaa poeg Marek on päästeteenistuses ja tema inspektor ja, ja siis ma ütlen Jaanika kohta niimoodi, et Jaanika peres kasvab neli last. Ja poja peres kasvab kolm last. EPamp pesamuna, üks väga oodatud pesamuna, keda andis mulle ikka väga kaua oodata. Mina olin niisugune inimene, kes tahtis kohe oma lapsi kätte saada ja tegelikult oli mul tahtmine saada viis last. Et esimesed lased, on mul aastase vaheaega aasta ja kuu aega. Ja siis hakkas peale see, et ma ei saanud kuidagimoodi oma kolmandat last ikka midagi jälle juhtus selle lapsega. Ja läks siis neli aastat mööda. Kui ma siis lõpuks Lepukese sain, aga ka väga suure vaevaga. Esialgu ta ei tahtnud sugugi mul jääda ja siis ta ei tahtnud enam ära sündinud. Ma kandsin epu kuu aega üle ja Ma ei ole elus niisugust last veel näinud, nagu oli EP. EP sündis täie roheline. Ta ei hakanud nutma, mina ise, ma olin täiesti hirmul juba. Aga õnneks kõik oli korras. Ja kui me tulime haiglast koju, siis võis minna umbes. Ma ei ta kuu aega mööda ja Eppajas kõik selle naha maha, endal umbes nii nagu tavaliselt. Ussid kooruvad. Ma nii mäletan, et kõik need jalad, varbakeste nahad ja kõik tulid ära. Meil tuleb hiljem ilmselt sellest põhjalikumalt ka juttu. Lapsed omavahelises võrdluses aga, aga põgusalt siin saate alguses, kui erinevad, kui sarnased need kolm omavahel on. Tollel ajal kasvatati ju niimoodi, laps peab ema isa kuulama siis ka, kui talle ei meeldi see, eks ole, ta peab reeglitele alluma. Kahe suuremaga oli okei, neile ei meeldinud küll teatud asjad, eks ole, aga nad tegid ikkagi ära. Aga EP oli lihtsalt tema oli endale pähe võtnud, temal on omad omad põhimõtted, omad arusaamad ja kõik. Ja väga palju oli meil, meil oli nii palju tülisid ja nii palju igasuguseid asju oli sellepärast et aga nüüd tagantjärgi mõtlen, et aga ma ei osanudki last nagu mõistan, ma kasvatasin teda ju tolleaegsete reeglite alusel. Ma andsin endast parima. Aga kui ma nüüd tagantjärgi mõtlen ja mõtlen üksikuid seikasid, siis tegelikult ma ikka tegin talle haiget küll. Üks seik on mul väga meeles, ma ei mäletagi, ta oli kuueaastane mas. Ta ei lasknud juukseid lõigata, aga juuksed olid väga sorakad juba. Ja ma lubasin epu, kallis, ma ei lõika sul palju juukseid, natukene lõikan. Jama lõikasin taliga korralikult lühikesed juukse lõikes tema mulle poisid ja ja, ja ta ei olnud mul ööpäev ei tulnud mul voodis teki alt välja läinud ja vaatasin ja see vaat tegelikult mälestus teeb mulle endale ka nii haiget. Aga tookord oli see, kuidas ta ei luba mul lõigata, laps saab minu sõna kuulama. Ja kõige hullem oli Kehoolitusi nendeks, kui sa nüüd võrdled mind, paanikat, mina olin alati, kes käis ja sättis oma soenguid ja kõik ja minu juuksed olid alati tegelikult kammitud. Õel olid juuksed sassis, Jaanikal või kogu aeg lõigata neid juukseid, mitte mingit teemat ei olnud, aga see oli minu jaoks oli juba siis nagu, et see on nagu minu minu juuksed, et see on nagu minu isiklik teema ja kuidas ema võtab kääride, lõikab minu ilusad juuksed ära. Need ei olnud ema sorakad, Jaanika juuksed olid saratad. Et mul on trauma sellest siiamaani, kui ma lähen juuksurisse, ütlen, palun, näidake, kui palju te lõikate Ja ilma naljata, see oli ikkagi nagu reeturlik. Jah, et see oli minu jaoks nagu selline usalduse kuritarvitamine, usaldasin oma ema, ütles mulle, et lõika palju ja tegelikult selle usalduse hiljem noh, oligi nagu hästi palju selliseid teemasid, kus ma nagu läks hästi kaua aega, et ma sain uuesti hakata usaldama. Mul on jäänud meelde Merike teie varasematest väljaütlemistest see, et et kuigi te kasvatasite nende vanade reeglite järgi oma lapsi vanade põhimõtete järgi, siis samade põhimõtete järgi kasvasid nad ju kõik kolm ometi EP läks kuidagi natukene teistmoodi või esitas emale rohkem väljakutseid kui kaks vanemat last ees. Kuni selleni välja, et ütlesite, et millega ta umbes epusuguse karistuse ära olete teeninud, et see nüüd minu sõnastuses, aga mõte jääb samaks. Ma küsin hoopis, jep, kui sinu käest, et mida ema sellega õigupoolest mõtles siis, et kas see on niisugune värvikas sõnademäng või kui jahedaks need suhted ema ja tütre vahel võisid siis kõige raskematel hetkedel minna? Ei, see oli ikkagi niimoodi, et ma tulin Tallinnasse ära kooli mõlissagi varem oli 13 koma kodust ära läksime 14, ma ei mäletagi enam, 13 14 olin kui ma läksin ju ära ja siis mul oli endast aasta vanem peika, kellega me koos juba elasime. Ja tegelikult need suhted olid niimoodi, et ega ma väga kodu ei kippunud ja kui ema mulle helistas, ega ma alati kõnesid vastu ei võta siis ma ütlesin, ma helistan pärast tagasi, läks ikka mitu-mitu päeva mööda ja kui ma ikkagi siis lõpuks tagasi helistasin. Aga need suhted muutusid. Ma olin 33, enne kui me ära leppisime, lõplikult, mäletad, kui ma tulin koju ja palusin andeks ja. Kas sa noh, et eks sa ilmselt sellest rääkinud, et miks sa minuga üldse ära leppisid. Aga samas ma tahan öelda seda, mina ei ole mitte iialgi mitte hetkegi lakanud oma last armastamast. Ma ei ole talle kunagi öelnud niisuguseid sõnu. Mine ja ära tule. Ma alati ootasin teda ja ma helistasin talle, ma teadsin, et ta mulle ei vasta. Ta täiesti väldib mind. Alati, ma ütlesin talle, et EP sa ei saa kunagi sellest asjast enne aru, kui haiget sa mulle teed, kui sul on üks kord omad lapsed olemas. Minu arust minu ema, isa, ma arvan, et see on enamasti, tegid kõiki asju valesti ja mina tahtsin neid õpetada, kuidas peaks? Pigemini elama, kuidas paremini, kõiki asju saab teha ja ma olin hästi sellise terava väljaütlemisega, ma olen tegelikult siiamaani vaata mitte nagu haigelt terava ütlemisega, aga ma olin nagu lapselikult siiralt aus, siiamaani tõesti mul on superema ja mul on olnud ka superisa kahjuks isa on surnud 2016 aasta. Aga nende vanemate toetused, tõesti, ma võiksin ka kõige hullemaid sigadusi kokku keerata, aga nad alati. Ma tundsin, et nad on minu jaoks olemas. Ja võib-olla ma nii sirge seljaga sellepärast kodust ära läksingi. Et ma teadsin, et ma võin alati tagasi tulla. Läheme ajas natukene rohkem tagasi. Merike, kuidas teie oma lapsepõlve esimesi mälupilte kirjelda? Alati, kui ma mõtlen oma lapsepõlve peale ja üleüldse siis minul kangastub ainus pilt, ma võisin olla kuskil kolme aastane, võib-olla ja minu pärisema. Laupäeva õhtul saunast tulles maakodus, seal, kus me elasime, kõik suurpere koos, kutsus mind vaatama Merike, tule vaataja, meil aknal aias olid kitsekesed. Ja see on ainus mälestuspilt minu emast. Sest et minu pärisema suriga kolme pooleaastane Tervis Tervis, sest et meid oli peres oli seitse last. Kuus õde ja üks vend, mina olin kõige väiksem. Ja mina olin siis viieaastane, kui mind andja ära kasuperesse, sest mu päris isa tahtis uut naist võtta, aga naine ei tulnud sinna majja. Ja siis ma saingi endale kasupere. Need mälestused muidugi on väga niisugused kahetised. Väga hoolisid minust õpetasid mind. Aga ma ei oska sellele küsimusele vastata. Kas ma nyyd armastasin? Ma hoolisin nendest. Austasin neid, mis suhted teil ei olnud? Ma käisin seal küll külas, sest et mu õde elas seal ja õdesid maika kohtasin ja venda ja ja me rääkisime, aga niisugused isa ja tütrevahelisi suhteid meil ei olnud. Hiljem küll aastate pärast oli minu päris isa öelnud, et et kuskil minu mõistus oli. Et kujutate nüüd ette, Teil on käel viis sõrme, missuguse sõrmede lubate ära raiuda. Aga jällegi, kui ma mõtlen kõike seda aega siis minul vedanud, et ma sain endale kasuvanemad. Mul oli kõik olemas, ma sain körk kõrghariduse aga minu päris perest on ainult minu vanemal õel on kõrgharidus. Nii et teistel lihtsalt ei olnud võimalik, sest nad pidid kõik ise minema tööle, teenima oma pere jaoks raha. Aga minu vanemad võimaldasid kõike seal, kus ma pragule Kas teie väikese lapse süda ja hing sai aru, mis hetkel mida isa teinud oli, kas te andsite talle andeks? Ja ma andsin talle andeks, aga ma andsin talle andeks siis, kui mul olid endal lapsed. Läks ikka väga aega. Sest ega ma tegelikult ei saanudki aru, mis isa tegi. Ma nagu ei osanudki siis mõelda, aga kui ma endale lapsed sain, siis ma nagu tunnetasin seda, et, et kuidas isa suutis seda üldse teada oma lapse ära anda. Aga täiskasvanu mõistusega ma jälle mõtlesin, et tegelikult isa, võib-olla soovis mulle kõige paremat. Et mina püüdsin endale selgeks teha seda, et ta ei andnud meid ära mitte sellepärast, et ta ei armasta mind vaid et ta andis ära, et mul oleks parem elu. Aga uues peres olite te väga oodatud. Ja mind väga hoiti ja isa väga isa hoidis mind väga, isa hoidiski mind võib-olla liiga palju, liiga palju, sest nagu öeldakse ikka käid kasulast tuleb eriti hoida. Aga elu läks seal omakorda niimoodi etetet, et kasuperes ju. Isa ema läksid lahku. Ma olin siis kümneaastane. Vaat siis ma tundsin, et minust midagi murdus. Et mul on väga, väga raske. Ma tahtsin nii kangesti oma emaga kaasa minna. Ja siis mu isa ütles mulle, et sa oled väga kuri. Ei ole praegu. Aga ükskord aastate pärast sa mõistad, et mul oli õigus. Et ma su siia jätan. Ei lase sul minna emaga. Isal oli, kus tegelikult ma teen, kas või ma ei tahtnud. Ta ei võitlejaid minu hästi, absoluutselt mitte. Ja siis läks aega ja siis isade jõue naise majja. Ja muidugi sellest kasuemast. Mul on võrratud mälestused. Muidugi, esialgu ma teda ei võtnud oma peresse üldse. Sest ma ei saanud aru, kuidas tuleb mingisugune võõras naine ja võtad minust isa ära. Kuidas saab see võimalik olla? Ma tegin ta elu nii põrguks, kui üleüldse olla saab. Meile kasvasid roosid aias, seal. Marii, sa siin kõik aia peenrad, kõik kenasti siledaks ära ja kui see ema siis oli käinud sealt siis kõndimas siis ma tegin niisuguse skandaali, et midagi kohutavat ja mai lepinotki omakasuemaga enne ema mitu korda tahtis juba ära minna. Isa, siis palus jälle mind. Merike, võta ometi mõistus pähe, et ega ma sellepärast sind ju päev ei hoia. Sul on ju parem olla, kui on meil ema majas. Ja ma ise veel valisin selle ema välja, sest ma tundsin, et see on väga tore inimene. Ja muidugi siis, kui mulle sündis sinna perre kasuvend. Armas kallis Raul. Jah, selle peale on isegi raske midagi mõistlikku öelda, ausalt öeldes ma ei, ma päris täpselt ei kujuta ette, kuidas lapse hing jääb terveks. Selliste solgutamiste järel. Siis ma nii palju endale tootasin, nii palju asju, ma tõotasin endale. Mida mina teen teistmoodi kui minul endal, lapsed on samad, püüdsin teistmoodi teha. Kuidas samal ajal, kus? Ta seda jällegi väga kurb saatus oli sellel perel minu ütleme, esimene kasuema ja kasuisa kaotasid oma lapse Tase autoavariis surma ja On niimoodi oli neile selgeks tehtud, et nad lapsi enam ei saa. Ja tuuesti siis nagu seda pere kokku hoida või luua. Ja muidugi mul on seega väga hästi meeles, kui mind esimest korda vaatama tuldi. Et see oli niisugune, niisugune väga kummaline. Ja seda ma mäletan ka mina läksin jo Elvasse, ma ei osanud sõnagi kirjakeelt. Ma üldse ei rääkinud esimesed kolm kuud ja vahepeal kutsutigi minu õde Malle sinna minuga koos elama ja siis ma hakkasin rääkima, aga ma hakkasin rääkima kirjakeeles, sest ma ei julgenud enne ühtegi sõna öelda, kui mul on kirjakeel, selge. Ma ei saanud ju võru keelt rääkida, seal. Jah, ma korraks off. Tähendab kirjakeeles rääkimine, aga just kirjakeel on eesti keel. Mõnel see ju vara keeli. See oli see minu hirm. Ka väga rasketes oludes on püütud kirjeldada oma lapsepõlve või mäletada seda õnnelikuna aga läbi mille või, või läbi kellede siis seda lapsepõlve, mis mulle tundub täiesti arusaamatult keeruline väljakutse ühele lapsele. Kuidas te selle õnnelikuks elasite? Minu arust suur õnn algas siis, kui sündis vennas Raul. Vana. 12. Aga mis siis sai, mis see tähendab, te olete 12, olete ise juhulaps. Aga ma tundsin, et mul on keegi, kes mind nii meeletult hoiab iga hetk, kogu aeg, ükskõik, kuidas ma teda kaitsesin, mina ju olin tema kaitse ju kogu aeg. No ma seal kasuperes elasin, mul oli ikkagi kogu aeg mingisugune varjatud hirm, oli mul kogu aeg, kui ma midagi tahtsin või kuskile minna tahtsin. Ma pidin väga palju julgust koguma, et kas ma ikka võin minna, kas ma julgen küsida? Ega see ei olnudki tingitud sellest, et nemad minusse halvasti suhtusid, vaid see hirm oli minu enda sees peidus. Sest ma tunnetasin seda ikkagi, et ma ei ole ju tegelikult, nad ei ole ju minu pärisvanemad. Kuigi nad hoidsid mind. Ja see õnnelikus õnnelikus õnnelikus. Ei, mul oli sõbrad ja kõik oli. Õnne mõiste on väga raske. No palju on õnneks vaja, riided, see ja söök olemas. Ma tundsin, et ma olen hoitud, Ma olen armastatud. Aga midagi nagu oli kogu aeg ikkagi puudu. Ja ma mäletan, mis kõige hullem koolis oli. Vaat sellest on väga raske mälestus, küll nad ju kõik teadsid. Et ma olen kasulaps, sellest ei tehtud ja kuskil pool üldse mingisugust numbrit. Ja siis läks ju minu esimene kasuema ära. Ja läks aasta mööda, kui mul oli uus kasuema nagu. Ja mina võtsin nõuks endale ikkagi kutsuda teda emaks. Ja koolis tuli mingisugune tüli, tuli mingi kõige rängem ütlus, mis mulle on öeldud, on öeldud nii, et mida saga üldse oled sul ei ole oma emagi. Vastavalt jah. Et mida sa üldse väärt oled, sul ei ole oma emagi olemas. Mina läheks kooli järgmine päev, aga ma ei läinudki, sellel olid omad tagajärjed. Koolis üldiselt saite hakkama, teil läks kenasti? Ja ma sain koolis hästi hakkama, nii et esimese klassi see teise klassi ma lõpetasin ilusti kenasti kiituskirjaga ja siis oli neljad viied, aga nagu ma juba keskkooli jõudsin, no siis hakkasid ka kolmed tulema, muidugi. Jaa. Isa oli mul hästi range ja tegelikult ma ütleks, isegi kuri isa ei lubanud mind pidudele. Siis mul oli väga raske kuskile klassiõhtutele kaasa saada. Ja tihtipeale juhtus isegi seda, et õpetajad käisid palumas, et kas ikka Merike tohiks minna, rongi oli kodus ja mul oli väga range kord kodus, hästi range kord. Üksainus koht, kus siis ma käia tohtisin, oli rahvatants. Aga mida laps õpib? Laps õpib valetama? Kui ma kuskil tahtsin minna, ütlesin jälle, aga meil on rahvatantsurühmaga esinemine. Ja niimoodi ma siis ikka sain mõnedele pidudele jälle rohkem kui tavaliselt. Isa sai ka sellele jälile, nii et ja siis oligi, et mis ma endale tõotus andsin, et kui minu lapsed tahavad kuskile minna siis kui vähegi on võimalust, ma luban neil minna. Sest mul oli nii hästi, ma teadsin, et kui iga kord iga reede õhtu oli Elva keskkoolis, oli meil pidu. Ma juba reede hommikul hakkasin mõtlema, kas ma julgen isa käest küsida või ma ei julge küsida, ei julge küsida. Vahel julgesin, ja kui see ei tuli muidugi kurb. Kas teil kodus karistusi oli ka? Kui tuli välja kasvõi seesama jutumärkides rahva tantsimas käimine? Ja. Kas seda olen ma tundnud? Olen? Kas isa oli kunagi jutuks ka see, et miks talle see tähtis on just seda jootjoont hoida? Isa hirm oli see, et ma lähen halvale teele mis kuidagi paha, selge see tagantjärgi ja ma mõtlen, et ma ikkagi rohkem On alles lubatud. Noored tahavad käia ega kaua kinni, hoia lõpuni. Ja, ja samas ma jälle mõtlen, et, et võib-olla isa tundis mind rohkem kui ma iseennast. Et võib-olla isal, õigus mind keelata. Kuidas muude valikutega edaspidi minema hakkas, et mida te õppima läksite, kes te ameti poolest olite või kelleks õppisite? Mina teadsin juba kuskil kaheksandast klassist, et minust saab agronoom. Ja ma lõpetasin Keppa agronoomina. Isa töötas mul teraviljasalves. Nii et kuidagi mul oli mingisugune ülevaade ikkagi sellest põllumajandusest olemas. Ja kodus oli ju tollel ajal olid ju kogu aeg ju, kui kartulid, aiaviljad ja kõike kasvatati. Ja mulle see väga meeldis. Kas teil on mõni niisugune kokkuvõttev mõte või tähelepanek kuidas vanemad omakasulapsega peaksid käituma või et teie enda näite puhul on teil midagi öelda kiituseks või midagi ette heita, et nad põhimõtteliselt noh, kas ega nad seda halva pärast ei teinud, aga kas nad tegid midagi nii, mida oleks võinud ikkagi kokkuvõttes lapsega teistmoodi teha? Ette heita, ma ei oska küll mitte midagi, aga võib-olla ma ikkagi mõtlen, et et isa oli liiga karm. Minuga teine kasvama, Elsa Elsa oli meil kogu aeg puhverpind. Isa ja minu vahel. Kui mul oli mingisugused probleemid, siis ma alati rääkisin emale ära. Ja ema siis isale. Ainult üks probleem, mis oli seda ema ütles, et ma ei vahenda. See oli see probleem, kui ma jäin oma esimese lapse ootele. Ja see oli epa aeg ja loomulikult abielus mõjub olnud. Oi, see oli kohutav, see oli nii kohutav, nii et ja siis vat oligi. Mul on nii meeles õhtu. Ma olin kodus, isa läks laulma, ma julgesin isale või emale ära rääkida selle. Noh, ema lasi paar pisarat ja muidugi kartis ka, et mis nüüd isa ütleb. Aga ütles, et e-Merike selle probleemi seda teada, et sa ise isale. Mina siis muidugi ootasin isa koju, seisin seal suure toa ahju, vastas kuulsin, isa tuli, uks käis. Isa läks kööki, ema ütles isale, ainult, et Merike ootab sind suurest toast. Tal on midagi sulle rääkida. Isa, tuli, tuli uksest sisse, sinna. Merike, mis on? Ütlesin isale, et isa ootan last. Isa ei öelnud ühtegi halba sõna mulle. Ei jõudnud siis ikka kooli lõpuni ära oodata, poiss. Aga see on kõik, see näitab, kui väga isa armastas tegelikult. Ja oli kohe nii, Merike, kiiresti nüüd järgmine laupäev, sõidame kohe Lätti, kohe kõik need pulmariided, asjad kõik ära. Toivo, kellega peale tohib olla ülikonda ja kõik, nii et. Jõudsime ilusti abielluda, esimene detsember olid meil pulmad ja Marek Sindi 17, mai. Nii et noh, üks kõikuga armsa isa ei olnud ükskõik mida ta ei olnud, aga kui oli ta, tundsin, et mul on abi vaja. Nii et tegelikult kokkuvõttes ma ikkagi olin õnnelik selles peres. Ja me kuulsime seda, kuidas sündi sepp, mis ei olnud lihtne, kõike muud, eks. See ongi õige koht, ehk küsida sinu käest, missugused sinu päris esimesed oma mälestused on, mida sa arvad, et sa mäletad või keda kõigepealt. Ma mäletan, et ma olin pikali ja valgus nagu lambid käisid üle minu pea. See oli kelgu peal oli ja talv olise. Kui ma mõtlen oma lapsepõlve peale, eks ma mäletan kohe oma ema ja isa emale meeldis väga teha käsitööd. Ja kui ta istus, siis täitud alati selg vastu radiaatorit ja kudus. Ja kui ta istus niimoodi, et ta vaatas telekat, siis ta tavaliselt oli nii huvitavaid ida, istus diivani peal, ema oli isal jalgade vahel ja isa siis mudiskas, tema pead või tema kaela või tema õlga. Ema istus põrandal. Et neil oli selline hästi lähedane ja hästi armastust täis suhe. Et me olime nagu hästi sellises armastuse ruumis kõik oma kõik oma õe ja vennaga ja kui ema isa kallistasid, siis kõik meie kõik põgesime sinna nende ümber, sinna kaitsmine, tegime sellist külakuhja. Muide, Merike koskahastajad, Toivo, leidsite, kus te tuttavaks saite? Niimoodi, selle Toivoga tuttavaks saamiseks on omaette lugu, väga tore lugu. Epas õppisime koos ühel kursusel ja ja toima oli välja valinud ühe minu sõbrannadest, aga tema otsustas temaga enam mitte käia, eks ole. Ja siis mina ütlesin sellele oma sõbrannale, et Ma näitan sellele toibale veel et ta sinuga nii tegi. Ja siis oligi sedasi, et aga ise jäin võrku. Me tantsisime aasta rahvatantsurühmas kokku ja epas, me abiellusime ja ja saime teise lapse veel Epacia koos lõpetasime ja isa muidugi oli jälle väga šokis, kui ta kuulis, et ma ootan teist last endale paar lõpetamata ja nüüd sai, lõpetas ta kooli ära ja ma kogu aeg mulle alati öeldi, et sa ei lõpeta seda keskkooli ära, sai lõpetada kooli ära, aga mina kange ja lõpetasime kooli ära. Nii et ja, ja koosne käisime Toivoga, olime tööl või et tema oli peaagronoomina agronoom. Pole andis mõista juba varakult kaasa saadud põhimõtetest, kuidas oma lapsi kasvatama hakata, et lubada neil kinno minna ja peole ja nii edasi sõltuvalt sellest, missugune tema võimaluste ring ei olnud omal ajal siis kuidas epe päriselt oli? Noore preili vaates isa ja ema. Ema oli meil see, kes oli hästi range. Kui ema ei lubanud minna, siis mina, vana kavalpea, läksin isa juurde ja isa ütles. Epukene muidugi. Ja siis ma läksin ema juurde. Aga ühe asja jättis epe lisamata, ta ootas ära, kui issi jääb tuttu ja niuke unesegane. Ta läks, küsis siis. Ja issi pomises alati vastu ja ikka võid. Aga kuidas nii läks, et see kunagi endale antud lubadus ei olnud päris lõpuni niimoodi kindel. Ta oli liiga noor, et minna jälle selle juhusliku autoga Tartusse. Pittu. Ma olin 13, kui ma passin välja, ma arvan, kuskil 16 17. Mis siis ma läheks lapsevanemana täitsa pöördesse, kui niisugused jutud tuleksid. Mina lubaks. Mina aga see ei olnud minu jaoks mingi takistus. Nii et ma ikkagi astusin väga palju sellistest piiridest yle, ma pidevalt nihutasin neid, eks meil neid tülisid oli ikka väga palju. Minule meeldis tohutult tantsida ja mina käisin peol tantsimas, mina alkoholi ei joonud, mina ei suitseta. Tänud, et kui ma sain 18, ma mäletan, ma tulin peolt koju, kell oli pool üks, siis ma olin küll, olin joonud Martiinil, Diancod, mida ma elu sees kunagi enam peale seda ja, ja ema siis vaatab mulle otsa, ütleb, kas sa tahad, et ma toon kausi sulle voodi kõrvale? Ja see oli siis pikkadeks pikkadeks aastateks oli mul isu täis. Aga päriselt, kui nii noor preili läheb omapäi linna pittu, mingeid jamasid ei juhtunud, päriselt niimoodi ohtlikke olukord? Ei. Sa ei sattunud kunagi. Mind kuidagi elu on selles suhtes nagu küll hoidnud. Ma olen hääletanud, kui palju isegi ütlesin emale üks kord, et lähen Elvasse peole, tegelikult läksime, hääletasime kobratust Tartusse, Tartust Elvasse, sellel samal õhtul Elvast veel Tallinnasse ja sellel samal hommikutundidel vara Tartusse tagasi. Ja veel siis bussiga tagasi kobratuste. Nii et ega ema ei teadnud tegelikult väga minu käimiseks niimoodi, et ma käin Elvas diskol. Aga sul on EP tütar Elli Marie, kes on vanuses 13. Kas sa kujutaksid ette, et ta teeks sulle ringiga kõik sedasama tagasi? Mina usun, et see vanaemal seal kõrgelt taevast on andnud lapsele hobuse ja tema tegeleb hobusega. Sa osavalt nihverdasid praegu kõrvale sellest, mida sa emana tegelikult mõtleksid samasuguses olukorras sa kujutaksid ette? Ausalt öeldes ei kujuta oma emana Ei, ma ei teadnud üldse, selle üle, elas aga ema ise kutsunud mind kirstunaelaks, nii et ma arvan, et ma olen nagu ühe elu jooksul elanud mitme inimese elu. Kusagilt lugesin, jäi meelde, et sa oled olnud tantsija kaatris. Ja naudiks ainet siis ka klubitantsija lihtsalt erinevate see klubi tehti üle Eesti esinemas käinud. Mis iseenesest on ju äge, ma saan küll aru, et see on suhteliselt, mitte väga pika perspektiiviga amet, et noh, et 45 sena sa enam niimoodi kaatriga koos laval ei keksi, eks kui 15-lt või kahekümneselt. Et aga mõneks ajaks oleks võinud ju olla täitsa arvestatav väljakutse elus. Ja kas see oligi ja mulle meeldis see füüsiline pool tegelikult väga, sellest ma läksin ja tegin endale Eesti võimlemisliidus, tegi nende aeroobikatreeneripaberid siis ma andsin aeroobikatrenne, siis see tundus mulle ikkagi liiga vähe, ma tahtsin veel rohkem. Siis ma läksin tema Tartu ülikooli, lõpetasin ära kehakultuuriteaduskonna. Ja tegelikult see tants viis mind nagu ühest etapist teise. Et ma olen enda jaoks võtnud sellest parimast parim. Kehakultuuri teaduskonnas, mis erialaparti? Ehk sa võiksid olla õpetaja? Oled sa hetkel oled ühe päeva töötanud. Olen olnud asendusõpetaja. Siis veel, ma küll ei tea, kuidas sa oled jõudnud kõik, aga mulle on jäänud tunne, et põhimõtteliselt võiksid sa töötada õmblejana. Ja ma olen õppinud rõivadisainikokale õmblemist õppinud seitse aastat, nii et ma võiksin õmmelda naiste rinnaheidetest mehhtülikondadeni. Ja sa ei tee seda praegu, miks? Sest mul ei ole aega, ma olen käinud ka seitse aastat kunstiklassis, nii et kunagi ma joonistasin ise endale moe, tegin lõiked ja õmblesin need asjad valmis. Mul ei ole täna selleks lihtsalt aega. Kas olite koolis popp tüdruk? Ma ei tea, ma. Ma ei oska nüüd öelda, kui papp Taali, aga õpetajatel oli küll temaga kõvasti tegemist. Seda ma sain siin eespool ühest vihjest juba aru, et see ei olnud ainult kodus, niisugune suhete, selline pingeline liin vaid koolis ka õpetajatega läks ikkagi nugade peale. Et mulle näiteks ei sobinud see, et me pidime lugema läbi aja 10 ajaloolist raamatut ja välja kirjutama tähtsamad tsitaadid see tundus mulle nagu nii mõttetu tegevus, sest neid tsitaate, kui me täna teame, siis neid võib leida väga lihtsalt, eks ju, kes on mida kunagi öelnud ja minule tundus ajaraiskamisena ja loomulikult ma ütlesin selle suure äärega välja, mind kutsuti direktori vastuvõtule, aga see veel ei piisanud, siis kutsuti ka vanemad. Olete oma tütre halvasti kasvatanud ja lõpuks oli see, et mind taheti sellest koolist välja visata. Aga ma võtsin paberid ise ära ja läksin minema. Millega sa ladusid vundamendi selle olukorra tarvis, et sind oleks tahetud koolist välja visata, see ei saanud olla ju ainult tsitaatide värk. Ei olnud ja ma ei oskagi seda öelda, seal lihtsalt oli nagu nii palju asju kokku, et mis põhjusel ma lõpuks ära tulin, oli see minda ajal, õpetaja pani kogu aeg töid ümber kirjutama, et ma olin õppinud kontrolltööks väga, väga korralikult, ma sain viie ja siis õpetaja ütles, heietas, pikerdasid, pidevalt, hakati nagu selline koolikiusamine õpetajate poolt. Ja siis ma tundsin, et mul on lihtsam sellest koolist ära minna. Ja just minu väljaütlemiste pärast, et mul tuleb meelde selline tõik, et see oli see aeg, kui bussid ei käinud väga ja vaata, kütet üldse ei olnud ja me elasime maal ja siis kui koolid mulle öeldi, et aga et tule siis jala kooli talvel ja see kilometraaž oli, siis ma ei tea, 13 14 kilomeetrit kobratust. Ja siis mulle tundus, et kuidagi need õpetajad vist üldse ei saa aru, et kuidas see nagu talvel kõnnid läbi lume, kuskilt kobretust hakkad minema Tartu poole lihtsalt selleks, et kooli jõuda. Sest meil ei olnud autot, et vanemad oleksid saanud mind kooli viia. Tõenäoliselt oli see hetk mille juures EP muidugi vanemate käest mingit luba või nõu ei küsinud, kui ta läks vanuses 13 14 elama umbes sama vana noormehe juurde. Ei, ta ei läinud, salaja mitte. Me teadsime, et ta tahab minna, eks ole aga mina ei olnud niisugune, et ma ütlen, et ei lähe. Miks te ei öelnud, miks ma teeks kõik endast oleneva, et seda olukorda ära hoida? Ja teie isegi teinud katset takistada miks? Aga ma oma tütart juba nii palju tundsin, kui mina teda oleks keelanud. Ta oleks läinud nagunii ja ma oleks oma tütrest ilma olnud. See on ikka päris radikaalne. Mina ei heida midagi etamist, imestan, ma lihtsalt imestan. Ma ei ütleks, et see on sõnakuulmatus lausa aga tal olid omad põhimõtted, millega meie vanemad täna pidime kohanduma, et mitte. Sest seda ma ei tahtnud, ma ei ole kunagi oma lastele selga keeranud mitte kunagi. Ma püüdsin alati neid mõista, mitte hukka mõista. Aga sisuliselt tütar taastas teile peale, te olite tema nii-öelda tuhvlialused selles mõttes. Tegelikult on see õige, aga ma leppisin olukorraga, mul oli kaks valikut. Kas vaadata, mis tuleb edasi või ma olen oma tütrest ilma, ma ei näe teda enam. No nii hull ma nüüd ka ei olnud, ma tahaks enda kaitseks midagi välja öelda. Ma olen olnud alati elus väga selge nägemus, kuhu ma tahan elus jõuda. Ja kohati mulle nagu kodus tundus, et kuidagi nagu mingid asjad takistavad mind. Et ma pidin ise oma vitsad kätte saama selleks et elu mind karestaks. Ja täna tagantjärgi vaadates ma saangi aru. Ma sain kodus kindla raha, ema ütles, raha on siin. Kas sa kulutad seal ühe päevaga ära või sa elad sellega kuu aega? Ma õppisin väga hästi toime tulema, ma õppisin väga hästi enda eest hoolitsema, toidu tegemised, kooli õppimised, hommikused ülestõusmise vastutus iseenda eest, rahalistest võimalustest hakkama saamiseks. Ma mäletan isegi, et aasta lõpus mul oli konto peal nii palju raha, et ma sain terve kolm kuud suvel lihtsalt lustida, ma ei pidanud isegi tööle minema, teised samavanused, lapsed läksid, otsisid endale võimaluse tööl käia. Mina olin terve aasta kokku hoidnud raha ja olin nagu, mis ka. Ja, ja ma arvan, et seesama julgus nagu erineda ja käiagi teistsugust teed. Mind ongi täiesti pööraselt hulluks peetud. Aga ma olen alati öelnud, et mul on unistus. Mina usun oma unistustesse ja tegelikult ema, sa võid öelda, et kõik minu unistused, mis ma olen lapsena rääkinud, on läinud nii, ma olin kuskil seitsme-kaheksa-aastane, kui ma olin nii õnnetu, et isal ja emal on ainult 28 puhkepäeva ja mõtlesin, et mis mõttes nagu miks ei puhka minuga terve suvi otsa, vot kui minul on lasteaiast või koolist vahet, mina tahan teiega puhkate. Isa ütles, et see pole võimalik. Mõtlesin, issand, kus sa näed, mina saan suureks, mina tööle ei hakka käima ja kui tahan, siis puhkan nii kaua, kui mina tahan. Ja täna tegelikult. Ma võin öelda, et ma olen järginud seda, mis on olnud minu sees. Ja ma teengi täna seda, mis mulle kõige rohkem meeldib. Ja ma teengi seda nii palju, kui on võimalik. Ja ma puhkan siis, kui ma ise soovid. Ja keegi ei dikteeri mulle ette seda, mida ma pean tegema. Miks inimesed arvavad, et sa tegeled uhuu tusega? Ma arvan, et need inimesed arvavad seda, kes ei ole minuga päriselt kokku puutunud, et on olnud inimesi, kes tulevad mulle koolitusel, koolitusele ja ma tunnen seda energeetilist tõrget natukene, et nad ei saa nagu päris hästi aru. Ja see oli alles hiljuti, kui üks proua selline no 60 pluss vanuses tuli ja ütles mulle, et tegelikult sa oled täitsa normaalne naine. Aga lihtsalt kuna ma tegelen selles sellises valdkonnas, millest ilmselt kunagi Eestis varem ei ole nii suurelt ja nii laialt sellist kõlapinda saavutatud siis paljude inimeste jaoks on see arusaamatu. Ma olen ausalt öelnud, et kõikidel inimestel on ühine soov armastada ja olla armastatud. Aga teekond sinna tundagi ennast igapäevaselt. Et sa oled õnnelik, et sa oskad olla tänulik, et sa oskad armastada, et oskad väärtustada. Et sinus on nii palju sellist kirge, tormimisi nagu elus edasi viib. Ja pigem ma usun, et mu oma sellise maailmaga, mis on minu sees. Ma ju ei pretendeeri absoluutsele tõele ja need, kes on läbinud minu koolituse, nad enam ei arva, et ma olen uhuu, aga ma tean, et minu kohta nii öeldakse. Aga kuskohast pärineb see julgus inimeste elude eest nende noh, mõnes mõttes õnnelikuks olemise eest vastutus võtta. Mina ei võta vastutust, mina annan neile võimaluse, mina annan neile konspekti, mina annan neile õnge ja kalale lähevad nad kõik ise. Ja ma olengi öelnud. Iga naine on erinev, iga mees on erinev, aga see on nagu selline esimene peatükk sellest uuest elust, sellest uuest raamatust, kus sa saad ise neid luua, uusi, selliseid kogemusi. Ja see imeline maailm, rullubki sinu eest lahti, siis sul kaob ära hirm ja häbi. Mis on nende teemade üle, mida mina käsitlen? Tore see koht sai läbi räägitud. Nüüd see teine haru, kus me enne pooleli jäime, et möönab, et 13 või 14 aastaselt kokku kellegagi kolida ei ole ikkagi päris tavaline. Ma ei taha kasutada sõna normaalne, et see on ka nii suhteline, et normaalne või mitte, ma ei tea. Võta oma lapsepõlves ja nooruspõlve, eks ma ei usu, et keegi sinu gümnaasiumikaaslastest Ei, no seda küll ei olnud kedagi enda tutvusringkonnas ma küll ei tea, et keegi oleks nagunii noorelt kokku läinud elama, aga see noormees, kellega me koos olime, see oli minu esimene, selline suurem armastus oli kestis tegelikult väga pikalt, oli seitse aastat. Ja meil oli selline parajalt keeruline suhe, et me olime mitu korda lahku läinud jälle mitu korda kokku tagasi tulnud, et me ei saanud koos ja ei saanud eraldi. Ja tema tegelikult kui ma mõtlen tagantjärgi on olnud inimene, kes tõesti õpetas mulle seda, mis tähendab tingimusteta armastus. Ma ei saanud sellest siis aru, siis mul oli kogu aeg tunne, et kuskil keegi on veel parem. Täna ma saan aru, et selline inimene nagu oli tema, vaat see on elus nii oluline, et sind armastatakse sellisena, nagu sa oled. Sind ei püüta muuta. Sind võetakse sellise puhta lehena ja vaatamata sellele, milline sa oled, sa oled alati armastust väärt. Kui sa oma vanematele mõtled just kasvatusliku aspektis, mida ja kuidas nemad sinuga tegid või käitusid või käitumata jätsid jään, nagu sa olid siis mida on sellest kaasa olnud võtta või, või kõrvale jätta, et kas sina oled nii-öelda oma lapsepõlve pealt teinud samamoodi järeldusi nagu ema Merike kunagi tegi, et mina oma lastega niimoodi teen või ei tee? Mida ma olen mõelnud näiteks meil oli kodus selline asi, et ma ei saanudki väga oma mõtteid nagu väljendada, sest emadest minul on õigus ja nii on. Mina olen püüdnud last kasvatada nii et me räägime ja arutleme tänaseks olen aru saanud, et nii ei saa, sest sa võidki jääda, siis ta küsib, aga miks, aga miks, et mõnes mõttes ma täna tegelikult saan aru, et mingis kohas lapsevanemana sa peadki piiri tõmbama, aga mina ütlen nii ja nii ongi, kui sa täna sellest aru ei saa, võib-olla aastate pärast saad aru, sest neid pilte käsid vestlusi, kus see päevast päeva mingi asi nagu ketrab edasi sa lihtsalt ei jaksa ja mida ma olen leppinud kindlasti hästi, selgelt on see enda piiride nagu kehtestamine. Et ta nagu ütlebki, aga vot siit läheb piir ja siit edasi minna ei saa. Ja kindlasti on ka minu laps minu jaoks hästi suur õpetaja. Ta oskab nagu kõige hilisematele valusamatele kohtadele ja ta peegeldab tagasi mulle mind ennast, milline mina olin oma emaga ja ta ütlebki mulle, aga vanaema Merike ütles, et emme, sina olid samasugune, nii et kannata ära ja, ja see on kõige valusam. Ta oskab nii hästi argumenteerida, et ma lihtsalt mõtlen, et sa oled 13 ja ma ei oska sulle vastu öelda lihtsalt sellepärast, et need argumendid on nagunii nii põhjalikult läbi mõeldud. Ja siis ma olengi öelnud, tead, nüüd aitab. Vaat nüüd lihtsalt nii on, ja nüüd aitab. Läheme korraks meie jutuajamise alguse juurde tagasi, ma mäletan seal kohta, kus sa ütlesid, et tuli see moment, kui sa läksid ema juurde, rääkisid temaga, palusid vabandust. Et ära leppida, mis koht see oli sinu elus, kui sa nii-öelda maandusid jalgadega maa peal Võiata, kui sinuni jõudis äratundmine, et, et võib-olla see ei ole päris nagu hea kõik. Ma läksin õppima holistika instituuti. Käisin läbi, tegin holistilise neliku läbisele holistilise neliku. Mul oli võimalus tunda ema tundeid, mida tema tundis. Kui mina temaga niimoodi käitusid. Ütle põgusalt, mis asi on holistiline. Holistiline nelik on selline, kuidas sinu keha, meel ja vaim ja, ja kõik see, mis on kunagi meie elus toimunud, tegelikult on see meil olemas, aga meie ajul on võime blokeerida ära valusad mälestused ja läbi selle holistilise neliku tuleb kõik see info tegelikult läbi terapeudi uuesti nagu teadvusesse ja sa hakkad rääkima ja kõik need asjad kirjutatakse ülesse. Ja siis ma tundsin ära, et tegelikult minu ema kasvatas mind oma oskuste kohaselt kõige parimal moel. Aga nüüd, kui te kuulsite tema lapsepõlvelugu, minu emal on olnud ka väga palju valusaid kohti ja võib-olla see, et tema ei ole kasvanud oma päris peres on ka teinud teda mõneti natukene teistsuguseks, emaks ma ei oskagi öelda. Ja siis ma tundsin ära selle, et ma olen olnud oma ema suhtes liialt üleolev. Ma ei ole piisavalt palju teda osanud mõista. Ja ma tundsin, et ma pean paluma andeks. Tegelikult ta on mind armastanud vaatamata kõigele, mis ma olen korda saatnud, alati siirad, puhtalt ja südamest. Ja see leppimise punkt oli täiesti nii, et kui ma läksin, ma kallistasin, siis me lihtsalt kahekesi nutsime seal köögis ja mul on see siiamaani meeles ja see oli nagu hetkega kogu see valu, mida ma olen nagu tundnud. See lihtsalt nagu Haitus ära. Sest see öeldakse, et kui sa oskad andestada hästi siiralt testi südamest siis sulle antakse kandeks ja kui sa oskad, palud andeks ja ta ei võta seda olukorda enam nagu liiga iseenesestmõistetavalt. Nii et jah, 33 aastat hiljem ma leppisin ära emaga ja ma pean ütlema, et pärast seda läks mu elu mäest üles. Et mulle on see moment ka väga hästi meeles. Tegelikult Epse toimus õues, astusid autost välja, ma tulin sulle vastu, sa langesid mulle kaela ja ütlesid. Ema, kallis, anna mulle andeks kõik see, mida ma sulle elu jooksul olen teinud. Sest see oli esimene kord, kui EP palus andeks, esimene kord 33 aasta jooksul. Need inimesed, kes seda saadet täna kuulavad ja nad ei ole selle holistilise maailmaga kokku puutunud, siis nad võivadki nagu arusaamatut, mis, mis asi see on, eksju, aga kõik kogu info on tegelikult meis olemas, et kui osataks õigeti küsida ja sa lähed sellisesse? Ma ei oska, keldris on selline meditatiivne seisund vist, kuidas kõik need asjad tulevad üles, on lihtsalt imeline, kui palju tervendamist tegelikult vajavad väga-väga-väga paljud inimesed läbi oma suhete. Kui ma olen õigesti aru saanud, kinnitab või lükkab ümber, siis oled sina, polnud ka üksikema. Vahepeal. Ja niivõrd-kuivõrd ja. Kui sa oled superteoreetik annad inimestele õnge ja ja siis mõtled oma päriselu peale kus sul ei ole õnnestunud võib-olla kõike rakendada päris nii, nagu ju ideaalis võiks, eks. Kas sa oled oma elus, emana ja, ja abikaasana põhimõtteliselt teinud midagi valesti? Mina olen hästi tänulik selle üle, et ma olen julgenud astuda suhtest välja, kus ma ei ole olnud õnnelik ja ma ei ole jäänud suhtesse kinni lihtsalt sellepärast, et ma materiaalselt ei saaks hakkama. Ja ma olen julgenud teha elus otsuseid läbi südame, aga mitte läbi mõistuse. Ja ma ei tunne, et ma olen ebaõnnestunud, et ma olen lahutatud vaid vastupidi, tänu läbi enda elatud valusatele, kogemustele ma saan kolla täna kogemuskoolitaja, sest mul on nii palju lugusid ja need on kõik minu enda elulood ja need on kogetud läbi minu enda südame. Ja need ongi olnud ääretult, mõned väga valusad ja teistpidi läbi selliste valusate kogemuste. Me kasvame alati kõige rohkem. Ma arvan, et ei peaks jääma suhtesse, kui on lapsed, aga me ei ole mehena naisena õnnelikud. Sest mida me õpetame sellega lastele. Et sa pead ikkagi mõistma seda, et lapsed armastavad võrdselt mõlemaid vanemaid. Isegi kui lahku minnakse, peab oskama jääda teineteisega väga headeks sõpradeks. Kas sa rääkisid oma tütrele, seletasid seda kõike samamoodi või teistmoodi? Me rääkisime seda minu mäletamist mööda päris koos ja elion olnud kuidagi nagu hästi mõistlik laps ja ma olen hästi tänulik, et mul on suurepärane lapse isa, kes on olnud ka peale seda lahutust alati meie kõrval. Nii et ma arvan, et et inimesed saavad kokku lihtsalt sellepärast, et sünniks imeline laps, imelised lapsed, nad on oma kingitused kätte saanud ja oskus lahku minna niimoodi sirgete selgadega, et lapsed ei peaks kannatama, sest selliseid lugusid, kui vanemad elavad koos, hambad ristis ja lapsed on seal väga õnnetud, siis ma arvan, et ei peaks elu selline olema. Aitäh teile selle jutuajamise eest. See oli sümpaatne kohtumine. Merike, aitäh, et te tulite. Ja EP samad sõnad pärituult teile mõlemale. Selle saate nimi on, käbi ei kuku kuulajatele ka. Suur tänu, et reisi kaasa tegite, ma olen Sten Teppan, kohtume jälle kõike head. Kuulake pikemat versiooni jutuajamisest ema ja tütre Merike ja Epp Kärsin iga vikerraadio koduleheküljelt või mobiilirakenduse kaudu. Leidke saadete seast, käbi ei kuku, seal asuvad ka kõik varasemad vestlused laste ja nende vanematega.