Mardipäev meil oli, kadripäev on tulekul ja me räägime veidi just mardi- ja kadripäeva toitudest ja stuudios on külas Nami-Nami portaali eestvedaja Pille Petersoo. Tere hommikust. Tere hommikust. Nii kui ma mõtlen sellele, et mismoodi valmistuda mardi- ja kadripäevaks, siis mäletan väga hästi seda, seda mõtet ja tunnet, et kui nüüd peaks tõesti keegi ukse taha tulema, et kas mul kommi on, kas mul komme varutud, et see on nagu see, mis kindlasti olemas peab kodus olema. Aga kas meil on ka omad täiesti kindlad? Mardi- ja kadripäeva toidud? No ikka on. Ja lisaks kommidele, et see on niisugune lastega seotud aspekt, pigem et kui nüüd enda peale mõelda, tahtnud mingit traditsioonilisemat toitu süüa, siis tegelikult on meil ju mardipäeva traditsioonilised road täitsa olemas. Süveneda natukene Eesti toidukultuuri ajalukku, et siis juba Liise Moora kirjutas. Taludes, söödi Saaremaal, söödi vorsti, mauku. Mandril söödi sellist jahu vorstidest paksemat ehk mardi mauku seapead söödi, aga üldiselt tapeti kas kanakukk või hani. Et kui nüüd Euroopa poolt on tulnud see hane komme, aga talu eesti taludesse hani oli ikkagi suhteliselt kallis lind, et pigem söödi, siis jah, et kana või kukk ära. Aga jõukamatest taluperedes söödi hanega. Ja kui siis sealt natuke edasi hüpata, siis üks, 90 aastat tagasi pealinna restoranides kõikjal oli novembris. Ehk siis mardi- ja kadripäeva paiku oli sihuke traditsiooniline hanepraad, oli menüüs. Ja ma vaatasin natukene 30.-te ajalehti, et seal on ka väga palju juttu sellest, kus on mardipäeva maskiballid. Kuidas loositi väljapallidele pidudel mardihani, kuidas turgudel on, kuid mis hinnaga parasjagu Hared müügil on ja kui palju neid hanesid, seal on need see hane mardihaneteema oli eelmise sajandi kolmekümnendatel hästi tugev teema. Et tuli ikkagist, tundus küll, et kõik, kes vähegi vähegi said, kõik seda hanega sõid et miskipärast on see natuke sedasi varjusurma vajunud ja kadunud see selliste mardi-kadripäeva traditsiooniliste toitude tegemine läinud kuidagi jäänud kuidagi kommide vargilist. Tõesti. Tundub jah, ja, ja ma mõtlen, et kui nüüd mingit kana selleks korraks teha, mõeldes kasvõi veel eelolevale kadripäevale, siis see tundub nagu nii tavaline. Aga siis selle hane võiks ju üles otsida ja mõelda, mida sellest teha. Ega tegelikult ei pruugigi nii kerge olla, sest kuigi nüüd jahutatud part, tee meie poodides täitsa leiab siis hane mina viimati teen Riia turult kaasa, sest mul oli vaja ajakirja jaoks hanepraad teha. Pardipraad oli juba nii palju olnud, aga ei olnud nagu meil jahutada hane kuskil näinud, et külmalt külmale dist ilmselt on. Aga sellist sellist jahutatud hane mitte õnneks nüüd, kui on müügil, et siis on ikkagist juba niimoodi ahjuküps ahju valmis hani et seal ajalehtede pihtide peal ka kooli kolmekümnendatel olid tõesti laudade peal ilusad suured valged linnud, et nende ettevalmistamine, toiduks ettevalmistamine, tänapäeva kodukokkadele ilmselt oleks juba natukene hirmutavam. Üle juba ei tea, mis otseselt läheneda, et mida teha selle peaga ja mida nende sulgedega ja ja sisikonnaga, et et õnneks on see nüüd siin pea 100 aastaga lihtsamaks muutunud, kui õnnestub see jahuti taani kättesaadav saane tegemine ei ole keerulisem kui ahjukana või, või ahjupardi, et lihtsalt natuke suurema sööjaskonnaga peab arvestama. Mis peegeldab ka seda, mismoodi üheskoos ilmselt koos pidutseti ja oldi koos perekonna ja sõprade ringi lähisugulastega. Jah, et oligi sellised naiivsed pead, tööl oli raskem, et siis sellised suuremad pidustused aitasid sellest toime tulla selle raske raskema eluga, et ja samas mulle tundus, et selle mardipäeva puhul, et oli just restoranides väljas söömine võib-olla isegi natukene tavalisemaid, see oli niisugune, kui jõulud on selline perepüha. Et siis oleks rohkem pere keskel, et siis mardipäevale tundus, et siis mindi sõpruskonnaga välja ja olid need maskiballid ja, ja sellised. Rohkem sellist Pralletamist võib olla. Kas pakutakse välja ka kirjanduses mingisuguseid retsepte, et kuidas seda hane võib-olla kõige paremini siis teha oleks või jah, me võime siis asenduse teha. Kana võib boileriga. On küll mul on siin ees näiteks ajalehte Nõmme sõnana Aastast 1934 10. november ehk siis mardipäevast ja siin kirjutab nii toredasti, et tänavu oli meil õnneks väga palju õunu, sellepärast põlevas perenaisel ülearune katsuda anda neile hoopis erilises oru, anda neid hoopis erilises olukorras, kuhu nad pealegi väga hästi sobivad see nimelt hane või pardiprae juurde kas ühes kapsastega või päris üksi valitakse võimalikult hapud õunad, kooritakse, tükeldatakse, puhastatakse südamesse seemnetest. Hani või part puhastatakse sisikonnast, udusuled kõrvaldatakse pärast sulgede katkumist õletulel. Sisikond topitakse täis õunu või õunu, segatult hapukapsast ega riputades vahele vähe soola. Praetakse kuumas ahjus valmis kindla kaanega hautamispotis pruunistatud rasvas. Kui hani igalt poolt pruun, hõõrutakse ta sisse, soolaga lisatakse vett, jahutatakse hästi pehmeks. Kaks, kolm tundi. Lauale andes pannakse õunad ja hapukapsa Dane juurde. Siia sobivad ka mõned hapud salatit, näiteks pohlad või pruunistatud kartulid. Viimased asetatakse ilusa reana ümber hane. Nii lihtne. Ja tundub väga maitsev, igatahes hakkab suu vett jooksma. Kas peale hane veel midagi ikkagi oli, mida võiks siis novembrimenüüst Kadri ja mardipäeva traditsioonidest välja tuua? Silvia Kalvik, kes on siis populariseerinud Talurahvaretsepte päris palju tema pühade ja tähtpäevade raamatus, tema on sellise menüü välja käinud, ta soovitab värskekapsasuppi teha täitsa selline argine, tehtav lutsusuppi praetud räimi, köögiviljadega, keedetud sealiha, hautatud köögiviljad, sealihaga, sealiha hernepudruga, siis verikäkid ja praetud verikäkid, et noh, ise verikäkke teha, praadida neid, et see oli ka väga traditsiooniline mardile marditoit verileib odratangudega kiluvõi, hapu hapukurgid, mulgikapsad täiesti selline tehtav, tehtav menüü ja magustoiduks soovitati näiteks odra jo vahtu teha, et mitte mannavahtu gaasis analoogselt magustoitu odrajahuga teha. Tegelikult see oleks päris hea variant ikkagi juurutada neid siis mardi- ja kadripäeva toitusid, sellepärast et muidu tulevad, et jõulud iga vara peale, et võib juba siin-seal poes näha, et hakkavad need need verivorstid tulema. Kuigi nad on niikuinii aastaringselt saadaval, aga et, et siis on nagu mingi vaheetapp veel, kus on võimalik uusi maitseid veidi kogeda. Jah, et selle seapraega natuke oodata tehases praegult lindusid et kui on suurem pere või suurem seltskond, siis hane või siis natuke väiksem siis part või veelgi väiksemaid kana, millest jätkub siis mitmeks päevaks süüa. Aga jah, et näiteks verikäkki siis proovida, et verivorstidega natuke veel oodata ja proovida siis veri käkkis midagi toredat teha, et saab ju ka väga praadida pannil lihtsalt ahjus teha selliseid veri tekigi Chipse moodsamas sõnastuses, et oleksid väga toredad. Millist inspiratsiooni üldse selline ajalukku vaatamine ühele toiduhuvilisele kokale toiduajakirjanikule? Väga toredad inspiratsiooni, sest tegelikult on ja nende, nende sellises üleilmastuvas maailmas on meil nii palju infot selle kohta, mida mujal maailmas süüakse, mida mujal maailmas tehakse. Ja siis selline oma toidukultuuri uurimine ja toiduajaloo süvenemine, ta annabki tegelikult aimu, et esiteks sõnatu, tegelikult saad teada, et tegelikult, ega see meie toidukultuur ju nii erinev ei olegi. Et see mardihani on ju Euroopast tulnud komme, et seda hakati, kuna selle Püha Martiniga, neljandast, kas neljandal sajandil elas, et temal on mitu hanega seotud legendi, et sealt on see haneprae söömine tulnud kunagi ka Eestisse. Et väga paljud meie traditsioonilised jõuluroot, Roadki verivorst ja, ja hapukapsas on ka mujal Euroopas väga levinud isegi väljaspool Euroopat. Et annab sul mõnes mõttes nagu aimu, et sa oled üks sellisest maailmakultuurist ja samas on sellised väiksed nüansid, mis teevad selle hästi eestilikuks, et mina olen sellise hilispubekana, elasin aasta Taanis ja siis ei olnud veel internetti ja ei saanud helistada ja vahetusõpilase aastal ka koju tulla. Et jõulude ajal ma mäletan, oli väga suur eesti jõulutoidu igatsus ja Taanis söövad nad rohelised lehtkapsast ja kas parti või hane jõulude ajal, mina tahtsin seapraad ja verivorsti. Ja ma taani pere oli valmis tooma mulle juudimaal süüakse ka verivorsti aga nemad söövad seda rosinatega ja kaneeliga. Et on küll verivorst, aga hoopis teises teises võtmes näiteks et annab sul selliseid, tunnetad ennast osana sellisest ühtsest suurest sellisest laiemast toidukultuurist ja samas saad uuridega, mis on siis sellised Eestile ja meie piirkonnale omased aspektid ja samamoodi tegelikult sellises, kuna praeguses maasikaid osta aastaringselt, nagu sa enne mainisid verivorsti aastaringselt. Et tegelikult selline oma toidukalendrile rütmiandmine. Et minu arust ka aitab, aitab kuidagi taustaaedadega aastaaegadega paremini suhestuda, et ei osta maasikaid praegu jaanuaris sparglit ka igatse. Ega, ega rabarbri veebruaris. Tegelikult see. Aitab nagu sedasi juurtega sidet hoida paremini. Aga rääkides veel mardi- ja kadripäeva toitudest, siis kas seal tehti vahet, et mis käib selle mardipäeva juurde või mis kadripäeva juurde või tegelikult see ajavahe oli nii väike, et, et selles mõttes vaheti tehtud. Ei, väga suurt vahet ei olnud, et oli, on nagu Silvia kallika, nagu mainib, et kadripäevaks tehti rohkem kana, sihukest uhket ahjukana, mis tegelikult oli tollal suur piduroog, sellepärast et ega ju broilerkana ei, ei tuntud. Et kui sa vaatad seda, see kahe-kolmekümnendad 1920.-te 30.-te restoranide menüüsid, siis kanapraad on alati väga, väga kallis, sellist massilist muna vana siukest, head ahjukanapraadi tegelikult ei saa. Et tegelikult oli see menüü siiski üsna sarnane, et just see, kuna sügis oligi siga, hakati novembris tapeti siga ära, et siis söödi sealiha mingil määral kapsad ja kaalid, mis sul siis selleks ajaks valmis olid, veel alles olid. Et neid siis söödi ja siis valmib, valmistuti, võeti hoogu nagu jõuludeks, siis. Ja aga võtame siis hoogu, jõuludeks valmistume veel, ärme ärme kohe torma neid toite proovima ja kellel siin inspiratsioonist puudu jääb, siis täna oli mainitud ära see hani ja linnuliha, millele me saame novembrikuus siis keskenduda. Aitäh tulemast. Jah, täna stuudiosse. Pille Petersoo, portaali Nami-Nami eestvedaja. Aitäh kutsumast.