Keskeprogramm sõlmmõtteid sõprusside meist viib meid mõtetega TšehhoSlovakkiasse. Saate autor on Jaana padrik. Rongirataste loksub Rütma mõõtmas aega ja kilomeetreid ning paika sätitamas reisilt tulija kirjut muljete pagasit. Nii saabusime tagasi Tallinna. Olime grupp inimesi, kes käis Eesti sõprusühingu lähetusega Tšehhoslovakkias mitte vaid turistile pakutavat võtmas, vaid oma tillukese missiooniga viia kaasa kilde tänase Eestiga tuurist ja tavadest ning toestada seda silda kahe rahva vahel mida me nimetame sõprussidemete, eks ometi kogesime seal maal, kuhu läksime valmisolekuga kenadeks kontaktideks ka sootuks teise plaanilist suhtumist. Suhtumist, millest sugenes üllatuse, ebalus ja ängistus tundega tajutav arusaam, et sinu sõpruse loosungit kandev käsi ei olegi alati sama lahkel tere käel vastuvõetav. Sestap sai kõige kena kõrval sellelt reisilt koju kaasa toodud ka sõlmes mõtteid, tajumist. Kes oled sina nõukogude kodanikuna, teisel maal, milline on sinu maa tegelik prestiiž mujal? Sellest tingitult ka tänased hilisõhtu kõnelused, mis ei ole mõeldud pelgalt reisi muljetena. Kasseti pool Tšehhimaapinnal heade hetkedena talletatud, on täienenud hilisema mõtestatusega kodupinnal püüdmaks aru saada, Tšehhimaal kogetud kummaliselt vastuolulistest inimsuhetest. Esimene koht, kus Els Roode juhendatav ansambel kukulind sai välja võtta oma pika tee läbi teinud kandled ja need kandle keeled helisema panna, oli liberetzi linna lähistel kristall pleksiklaasi ja kristalli tehases, kus me kohtusime kohalike töölistega. Velfrode, teie sisustasite selle õhtul toredasti ära. Kas te mõtlesite ka oma kava? Päris konkreetselt, sest meil oli ju tegemist kahe erirahvaga, meil oli vaja siia õhtu niimoodi kokku panna, et see tore välja tuleks. Mõtlesite te oma oma repertuaarivalikule ka enne või, või tuleb see bell nii toredasti spontaanselt, nagu ta meil välja kukkus? Eks meil on ikka selja taga juba üsna palju niisuguseid kontserte, nimelt väga tihti esinemine Tallinnasse väliskülalistele. Nii et tõepoolest, ega meil selle kavaga küll eriti vaeva ei näinud ja midagi ette ei plaaninud. Meil on juba nii palju nagu kogemusi, et vaatame, kuidas publik parajasti reageerib ja, ja tänu teile ka, kes hirmus toredasti meiega kaasa tulite, tuli nii päris kenasti välja. Käimas on taas uus tantsulugu siin kohtumisõhtul Eesti sõprusühingu turismigruppi ning tsehhi toreda rahva vahel. Õpitakse selgeks ühist valssi ja tore on vaadata, kuidas Els Roode ja niivõrd liidab seda kahe erineva rahva seltskonda. Els Roode on kenasti läbi mõelnud oma ansambli kava. Vahelduvad laulud tantsule. Kokku kutsuti välja kõige tugevam mees Meie Tšehhi võõrustajate hulgast. Selleks osutus kohaliku klaasivabriku tsehhi peamees ning tema mängib praegu koos kandleansambliga kogu linn jauramit. Pärast edukat tšehhi mehe esinemist. Koos meie ansambliga kuulutas Els Roode ja tema ansambli kukulind liikmed. Kas te olete ka varem Tšehhimaapinnal olnud, on Els Roode teil näiteks kogemust võrrelda? Meie ja ja nende rahvamuusikat on mingeid paralleele, kust see niisugune kiire kontakt tuli nagu seal? No minul on endal küll olnud võimalus tšehhidega enne kohtuda ja nende rahvamuusikat kuulata. Ma olen siin paaril korral ennegi esinenud, aga seekord kahjuks muidugi me nende rahvamuusikat ja rohkem ei kuulnud, kui meie viimasel sõprusõhtul kus siis esinesid Nende rahvatantsijad ja mängis hästi tore. Kena laula, tantsi, tantsi, keeruta, nagu te kuulete ning else raade sissejuhatavad sõnad lubasid kõigil laulda selles keeles, milles oskab. No kas eesti kandle keeled helisevad teistmoodi tsehhimaal? Ei oska öelda, aga see tunne on küll, et kui rahvariided selga saab, siis tahaks ka Tšehhimaarahvale seda Eesti kannelt nii hästi mängida, kui vähegi oskad. Mis tunne teil endal jäi sellel momendil oma sellest pisukesestki missioonist siin andsime maksma, oli küll. Kuna terve õhtu läks nii, nii suure hasardiga, siis sealt lahkudes oli tõesti hea tunne. Eestimaalt tuli oma käe otsas siia tsehhi maale kaasa tassida üks raskevõitu kompska meie grupijuhil koduses elus siis Rapla rajooni parteikomitee esimene sekretär Ants Luukas, mis näitus see oli, mille me nüüd siia Prahasse maha jätsime? Fotonäitus 128 fotod, mis tutvustavad Eestimaad ja Prahasse, tuli ta Nõukogude teaduse ja kultuurimajale kes koos sõprusühinguga korraldab oktoobrirevolutsiooni 70. aastapäeva, eelliiduvabariikide õhtuid tutvustavaid üritusi. Ja see näitus läheb rändama mööda Tšehhoslovakkia et pildis anda informatsiooni meie vabariigi elust. Ka ettevõtte kodu mõtles selle peale, et siinsed inimesed näeksid meie käsitööd. Mis põhimõtetel see näitus kokku pandi, mis ettevõtte kodu poolt kaasa oli antud, oli seal mingit rahvuspärasust arvestatud. Siin rahvas nagu koduettevõtte viimase kahe aasta metalli- ja tekstiilitrükitooteid välja. Me pakkusime praegu põhiliselt värvilahendused ja tahtsime pakkuda praeguse aja tekstiili ja metalli mitte mingisugust rahvuslikku külge, aga ka mingisugust erilist funktsionaalset külge lihtsalt see, mis on praegu meie inimestele kättesaadav. Mis on võimalik iga inimene siin meil eesti pina võrust alates linikud pinnad, käterätikud kõike, ühesõnaga mis on meie igapäevases toodetes, pluss metallist küünlajalad, sunnide taldrikud, lillevaasid, väiksed ühesõnaga väga niisugune väike, aga, aga mugav. Näitus. Kunstnik Hasso kivi, ega seal ei olnud midagi ka täienda kavandatavat. Jah, minu poolt kavandatud metall Meil oli sõidu peal kaasas ka üks lastetööde väljapanek, Pärnu teise keskkooli õpetaja Aime Künnapas. Teie koolil on Bernoos sõpruskool. Meie kooli rahvaste sõpruse klubi juhendavad õpetajad Valentiina ja Viktor pere lööginid, kes ise on Reno linnas töötanud, vene keelt õpetanud ja nende poolt tuligi siis see mõte, et võtame õpilaste joonistusi, käsitöid kaasa ja anname need üle. Nad lubasid meile kirjutada meie kirju ootama, nüüd igatahes väga hästi võeti vastu ja väga tänulikud olid. Ja need olid kenad kohtumishetked, mis Tšehhimaapinnal teoks said. Ent ometi, sattudes seal maal silmitsi nii mõnegi hetkega, mil kohtumisrõõmu asemel said korraga tundma, et sind ei oodatagi nii väga avasüli tajusid, et oled sattunud sõbraks, palu ja rolli. Selles olukorras vajas meie jaoks mõtestamist sõpruskontaktide tegelik vorm ja vajadus üldse. Grupi juht Ants Luukase mõte läbi väljaöelduna püüdsime näha niisuguse sõprusgrupi poolt reaalsete kontaktide loomise võimalusi. Reaalse sõpruse arendamine tänapäeval peaks kulgema vähem, kärarikkalt peaks kulgema rohkem ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide tasemel kahe riigi vahel. Meie praegused ettekujutused on ilmselt minevikust mingist idealiseeritud sõprussuhetest mis on oma aja ja ülesande täitnud. Ja sellepärast ka meie grupi võimalused sõprussidemete arendamiseks oleksid olnud märgatavalt suuremad, kuid need jäid osaliselt realiseerimata. Peapõhjuseks pean ma siin seda, et selliste turismigruppide organiseerijad ei valda objekti. Mul oli kohtumine Prahas Nõukogude Tšehhoslovakkia sõprusühingu keskkomitee töötaja Kristiina siis liiga ja Nõukogude Liidu esindajaga selle sõprusühingu keskkomitee juures Aleksander massaakkoviga. Ja nemad jagavad täiesti eelöeldut, et me peame läbi vaatama oma sõpruse arendamise põhimõtted, et perestroika peab jõudma ka sellesse valdkonda, kuhu ta veel jõudnud ei ole. Ja need need puudused, mis käigus ilmnesid. Ma informeerin meie Eesti sõprusühingu juhtkonda ja arutame nendega põhjalikult läbi sest ka see on üks minu ülesandeid käesoleval reisil, et saada informatsiooni reaalset sõprussuhete arendamise võimalustest. Ma palusin teid, Ago Vilo siia hilisõhtusesse stuudiosse sekkuma meie tsehhimaal aetud jutuajamistes seetõttu, et teid võib tutvustada kui nii-öelda Tšehhoslovakkia spetsialisti kui inimest, kes on sealsete oludega sealse arenguga hästi kursis ja kes on kursis ka Eestimaa ja Tšehhimaa vaheliste kontaktidega sõprussidemetega. Ja ma paluksin, et te aitaksite meil, kes me Tšehhimaal käisime, selgitada ja lahti mõtestada ja mõista neid ebameeldivaid tundmusi, mis meil Tšehhimaal viibides tekkisid ma võib-olla laiemalt ütleksin seda lausa niimoodi, et see on niisugune nõukogude inimese Nõukogude turisti ebameeldiv tunne välismaal antud juhul konkreetselt Tšehhimaal. Me arutasime seda ka oma grupis ja, ja tundsime, et seda enam on ta meile valus, et see ei ole mitte isikliku tasandi probleem, vaid see on riikliku ja riikide vahel väljakujunenud suhtumis tasandite probleem nõukogude inimesena väljas viibides ebameeldivust tunda, seda on väga halb tunda. Teie oskate leida põhjendusi läbi poliitika eilsest päevast läbi tänase poliitika. Me oleme ajas, kus, kus välispoliitika ei ole meile enam tabu. Vast püüdkem mõtestada neid momente, kust on tulnud nüüd Tšehhimaa rea inimese, niisugune veidi tõrges hoiak Nõukogude turismi suhtes. Kahtlemata me kõik oleme me siis üksikisikud, oleme terved rahvad, kanname kaasas oma minevikku, oma ajaloolist mälu. See ajalooline mälu Tšehhoslovakkia ja Nõukogude Liidu, täpsemalt Tšehhimaa ja Venemaa suhetes oli hiilgav. Andis hiilgava tasemega vilju aastal 1945, kui nõukogude tankid päästsid raha selle sõna kõige otsesemas mõttes. Kuid sotsialismi areng Tšehhoslovakkias 1945.-st aastast kuni 1987. aastani ei olnud sugugi võidumarss pidev edasi sammumine 1968 on võib-olla jäänud juba tänapäeva nooremale kuulajale kaugeks, aga see on väga valus kogemus. Kogemus, mille juurde me praegu ilmselt peame uuesti tagasi tulema. Kuidas nüüd näha õigesti seda konfliktiolukorda? Õigesti ei oska ilmselt Tšehhoslovakkia isegi teda praegu on näha, niivõrd keeruline on kogu see pilt. Lühidalt võiksin ütelda, et 1948. aastal, mil sotsialism kodanlike parteide poolt põhjustatud valitsuskriisi tulemusena rahumeelselt võimule tuli Tšehhoslovakkias järgnes väga keeruline ajajärk, kus kaasa mängis isikukultus see, mida me nimetame praegult peerija tema agentide tegevuseks. Ja kuuekümnendatel aastatel kahjuks Tšehhoslovakkia võimuorganid, eelkõige kõrgem partei juhtkond ei olnud tasemel. Õigel ajal ei reageerinud ühiskonnas kasvavatele pingetele. Ja sellega vallanduski suures osas protsess, mida tagantjärele hakati kutsuma Praha kevadeks. Emmida kohta Läänes räägitakse tänapäevani, et sellele tegid lõpu Nõukogude tankid. Kui seda tõeks nimetada, siis seda tõde on siin ainult väga väikene osa põhjused olid sügavamad ja nähtused märksa keerulisemad. Jah, tagantjärele on muidugi raske ütelda, kas tõesti Varssavi lepingu organisatsioon, kui sõjaline süsteem oli 1968 ohus või mitte. Suur osa Tšehhoslovakkia kodanikest on praegult kaljukindlalt veendunud, et sellist ohtu ei olnud. Ja samal ajal partei riigi juhtkond ei ole suutnud veenvalt tõestada, et see oht tõesti oli olemas. See on ka omamoodi raske seisukord, ka põhjus, miks seniajani ikkagi kardetakse kõigist sellest rääkida, mis 1968 toimus. Kuidas nüüd see kõige lihtsam Tšehhima rea inimene võtab nõukogude maad kus ta näeb neid momente, kus võib-olla tunnetab Nõukogude riiki, kui Tšehhimaale millegi peale suru ja, või kui kuidagimoodi Anastaja. Jämedas lõikes ma ütleksin, et vead tehti sellega, et see juhtkond, kes ei olnud tasemel väga palju oma pattudest ajas lihtsalt Nõukogude Liidu kaela, püüdis jätta muljet, et vaat, kõik, mis me teeme, see on meile Moskva poolt peale surutud mee teemevat nõukogud eeskujul. Ja loomulikult see ärritas, kui selle tegevuse tagajärjed olid, olid kaugel sellest, mis nad olema oleksid pidanud. Pluss siis tõesti 1968. aasta 21. august, kus Varssavi lepinguosalised viis riiki olid oma vägedega sunnitud tulema Tšehhoslovakkias, see selleks, et päästa sotsialistid slovakkias nagu nagu öeldi, kui ilmselt õi eriti veenvalt ei suudetud tõestada, ei suudetud tõesti sotsialism tõesti slovakkias hobusel. Aga siiski arengud olnud tohutud praegult kevadel käis Mihhail Gorbatšov Tšehhoslovakkias ja see, kuidas teda vastu võeti, millise soojusega ei olnud sugugi mitte puus. Mihhail Gorbatšov muide, ise tuletas meelde, et kui ta 1969 oli Tšehhoslovakkias Sismrnost tehases, mida Nõukogude delegatsioon külastas, töölised lihtsalt keerasid selja. Ja seda tuletas Mihhail Gorbatšov praegult meelde, ilmselt mitte juhuslikult. Ma olin mullu Tšehhoslovakkias ja ma lausa imestasin, kui palju inimesed alustasid ise juttu sellest meie perest, roikast, kõigest sellest, mis nad sellest perest roigast ootavad ja kõigest sellest, mida see perestroika võib kaasa tuua endaga ka Tšehhoslovakkia jaoks, tema lihtkodanike jaoks, nii et selles suhtes viimasel ajal, aga hoiakud on väga tugevalt muutunud. Aga muidugi ekse minevikku raske pärand käib kaasas ja sellepärast tõesti võib isegi mingil määral ahastus tunda, et kui palju oli siiski tehtud poliitilisi vigu, et see 1945. aasta fanaatiline sõprus teist, teisisõnu ma ei oskakski kasutada. Et see fanaatiline sõprus asendus kohati lausa vihkamisega kuuendate aastate lõpul ja et kogu ühiskonna arengus toimus tohutu poliitiline tagasilöök, mille tulemusi kahtlemata saite ka teie ja veel praegugi tund. Nüüdseks ilmselt on see heatahtlik huvi nõukogude maa suhtes suurenenud. Nüüd on ta suurenenud, aga ta ei ole muidugi muutunud veel ainuvaldavaks või see, mis 68 toimus, see ei ole veel sugugi ununenud, siis need inimesed on kõik elus kõik need, kes nägid samadel tänavatel, kus 39 ragisi saksa tangid nägid 1968 kas Nõukogude liidu, Ungari, Poola või Saksa demokraatliku vabariigi tank või Bulgaaria tanki ja uskuge mind, see oli väga raske kogemus Tšehhoslovakkia kodanikele, kes ei olnud veendunud, et tõesti sotsialism Tšehhoslovakkias Aga nüüd võib-olla siin mängivad juurde ka paljud tänase poliitika momendid, vaat niisugune väike asigi, nagu te isegi olete rääkinud ja nagu seal meil kohtumistes kohalike inimestega välja tuli. Näiteks kohustuslik vene keele õpetamine nende koolides ilma valikuta sunnina. Ja muidugi, see oli täielik totrus, et vahepeal isegi osa koolides mindi nii kaugele, et õpetati ainult vene keelt, mida vanemad panid väga pahaks. Seda, et vene keel praegu neil on esimeseks võõrkeeleks, selles ei leia enamusena mitte midagi taunitavat, sellepärast et selle vene keele kõrval on ka kas inglise keel või saksa keel või prantsuse keel ja, ja selline viis ei häiri enam mitte kedagi. See ebameeldivus tunne, millest ma siin meie jutu algul rääkisin, see ei olegi mitte niivõrd niisugustel puhkudel, kui on mingi konkreetne sõprusõhtu või kohtumine, siis on tõesti need suhted kenad inimesed leiavad kontakti. Aga see niisugune ebameeldivustunde tajumine on rohkem teise plaaniline, see on välja loetav näiteks hotellides, restoranides, kus sind teenindatakse küll viisakalt, aga suhteliselt niisuguse jaheda vaoshoitus, aga sa näed kõrval, kuidas teenindatakse, ütleme seal Ameerika või Saksamaa turisti nüansid on hoopis teised. Kas ma tohin osutada sellele, et ka meie hotellides suhtutakse erinevalt turistidest, kes tasuvad valuutas ja nendesse, kes on sunnitud maksma Nõukogude rublade eest, mida nad on saanud kas siis leevide või saksa demokraatliku vabariigi markade või Ungari Forintite või Tšehhoslovakkia kroonidest see on täpselt sama nähtust. Ja peale selle, mis üldse turismi puutub. Tšehhoslovakkiast käib läbi üle 10 miljonit turisti või üldse välismaa kodaniku Aasiasse on tohutu arv. Ja, ja sellel taustal jah, kahjuks Nõukogude turistid paistavad silma negatiivsema poole pealt nende tähelepanu on märksa rohkem kui teistel turistidel pühendatud poodidele sellele, mis saada on. Ja samal ajal on nad noh, märksa märksa lihtsamad, märksa kitsamad seal, kus tavaturist mitte just lausa raha paremale ega vasakule ei loobi, aga igal juhul siiski vabalt tunneb. Nüüd me jõudsime just selle momendi juurde, millel ma tahtsin peatuda ja mis oli ka meie grupis omavahel arutluse all seesama poodide, probleemse kaubanduse kammimise probleem nii-öelda. Me arutasime seal omavahel, kas see on iga inimese isiklik kõlbeline küsimus, on see sinu kaubaahnus, kas sa tahad osta liiga palju? Või on see riiklik majanduslik probleem või on see põiming? Loomulikult on see paining, sa hakkab sellest pihta, et me sageli kõige elementaarsemat omal kodus kätte ei saada. Ja lõpeb sellega, et tõesti, kui inimene välismaale pääseb läbi läbi küllalt suurte vaevade sageli siis ta vähemalt tahab mingisugustki kasse materiaalsedki kompensatsiooni selle eest saada sellega, et toob kaasa asju, mida ta kas kodus üldse kätte ei saa või mis tal kodus mitu korda kallimad kätte tulevad ja see lööb välja, ma ütleksin, praktiliselt kõigi sotsialistlike riikide kodanikele. Mul endal oli kusagi isegi väikese skandaalihõnguline kokkupõrge ühe sakslanna Berliinis, kes ütles, et siia poodi pole mõtet minna, et venelased, tšehhid oskavad kõik ära, masin venelastega. Kuidas lood on, ma ei oska teile täpselt ütelda, ma ei tea, palju siin käib, aga Michehhidesse puutub, neid käib seal tõesti palju. Tšehhoslovakkias on kaubavalik praktiliselt sama. Ja samal ajal Saksa demokraatliku vabariigi turistid täitsa häbematult kammivad puudega Tallinnas ja on küllalt palju neid kaupu, mida nad siit kaasa veavad ja on lausa õnnega koos, nii et see on minu arust puhtinimlik omadus ei ole vaja nii palju süüdistada, kui lihtsalt kaasa tunda ja etteheiteid tuleb juba teha, mitte nimelt turistidele, aga tuleb teha juba nendele, kes selle eest hoolt peavad kandma, kaubaletid kaupadega täiesti kaetud oleks, mis muidugi ei välista seda, et turist peab ikkagi samuti laitmatult oma väärikust kaotamata käituma ka seal, kus ta näeb kaupa, mille puhul silmad põlema ja käed värisema löövad. No teie nüüd oskate ilmselt hinnata ta seda päris reaalset kontaktide vajadust, kuidas võiks nüüd oma rolli täita, kas või üks niisugune turismigrupp, kes tõesti on, on väikese missioonitundega sinnamaale läinud mingeid sõpruskontakte uuendama? Meie grupi juht Ants Luukas arvas, et võib-olla on mõistlikum niisugust Sõprus liini arendada huvialagruppide kaupa või ettevõtetega. Loomulikult selle üldise suhete arendamise pea raskus ei saal asuda sõprusühingu või vähemalt ei saa seal asuda Eesti NSV Tšehhoslovakkia Sotsialistliku vabariigi suhete arendamisel, sellepärast et sellised sõprussuhted on eelkõige ikkagi suunatud nendele aladele, kellega on juba riiklike parteiline koostöö ja see on, teades son, nokke komitaat Ungaris ja Schwerin'i ringkond Saksa demokraatlikus vabariigis kõik muu on meie jaoks ikkagi väga juhuslik, väga tagasihoidlik, ma mõtlen suhete sotsialismileeri ka nii, et siin tõepoolest pearaskus peab lasuma ja edaspidi ilmselt jääb kal asuma just nimelt vahetult ettevõtete ja asutuste koostööl mille jaoks praegult on arenemas väga kiirelt laienevad võimalused. Ometigi ei taha tänaseid hilisõhtu mõtteid lõpetada, vaid probleeme pidi minnes. Jäägu seekordset veidi valusalt nähtud reisijuttu kokku võtma eredat reisi mulje, et selle sõna meeldivas harjumuspärases tähenduses muljetpaigust ja inimestest, mida pajatasime isekeskis ühele viimastest hotelliõhtutest Praha lähistel ning millele on tuhandeil Tšehhimaal käinud eestlastel oma muljete mälust. Kirjaniku pilgust tabatud hetkega lükkas Hans Luik mulje jutu veerema. Üks eredamaid muljeid oli kui meie giid iidsel Carli sellal rääkis meile ühest kunagisest tšehhide tavast. Kui kaupmees tüssas ostjat või tööline tegi viletsat tööd, mida me nimetaksime atooraks. Siis pandi ta puuri ja lasti sillalt vette karistuseks ja esimesel korral oli seal põhjatust, saad oma töö eest välja, järgmine kord teda enam veest välja tõmmatud ja minu meelest see oli üks väga tore tava. Reisi alguses näed, see tatra ajab ikka, sest et meie, Eestimaa, nende sileda maa kohta sattuda mägedesse, siis on ikka võrratu, seda enam, et siis juba hakkas natuke lund tulema. Ikka tuli talvetunne peale. Kui rääkida Kõrg-Tatrates sellest esimesest muljest systeks ja kindlasti see mulje erksus oli ka sellest, et me pääsesime rongist, pääsesime transpordivahenditesse, nüüd äkki värske õhk, ilusad mäed ja, ja see rahulik õhkkond, mis ümber meie lausa mõjutas meid kohaselt. Minul isiklikult jäi küll mulje, et need inimesed on omavahel küllaltki rahulikes suhetes, inimesed on tasakaalukad, kuigi räägitakse, et ka meie eesti rahvast pidi rahulik olema ja väga tagasihoidlik, siis siin ma tundsin, nagu sa rahu probleemi siiski natuke natuke eredam. Mis muidugi tatra mägedes eriti silma hakkas, mis oli niisugune perekondlik matkamine? Seda oli tõesti rõõm näha, et ema-isa olid oma väikesed mudilased kõik kaasa võtnud seljakotid seljas, sõideti siis foniku nööriga üles mägedesse ja näha, et oli varutud vett juba terve vaba päev, et tulla jala mägedest alla isegi väikeste lastega koos. Perekonna tunne on siin väga tugev ja vot selles suunas peaksime eelkõige oma elu sättima. Ja vaadake, kui tühjad olid nende linnad nädalavahetustel ja õhtuti nad elavad kodule. Hasso kivil oli üks tore tähelepanek sealtsamast kõrgTakrotest nende raudteejaama. Ja vot ennem kui me just hakkasime Tšehhimaale sõitma, siis ajakirjanik sai loetud seda Nõmme raudteejaama olukorda ja teiste raudteejaamade olukorda, mis on, on küllaltki eakad juba ja mis nendega toimunud on jagunud. Sattusime siia küllaltki väikse linna raudteejaama, siis see tekitas noh, minule kui inimesele ja võib-olla ka minule kui kunstnikule väga ilusa, väga ilusa, meeleoluka pildi, siis need on niivõrd niivõrd korras niivõrd mugavad, lihtsalt inimsõbralikud ja kui sa astud, siis sa oled seal nagu üks osa sellest raudteejaamast, aga mitte, et sa pead tunnetama mingisugust kiirust, tempot ja, ja mingisugust möödalaskmisi või, või õnnetut olukorda kuskilt ümbritsevas maas. Mina tahaksin rääkida veel võib-olla sellest muljest, mis on tekkinud kaupluses, kuidas nad omavahel käituvad ja kui kenasti viisakalt müüjad noh, asja poole pöörduvad ja annavad nõu. See oli väga meeldiv. Ja meil on see ju vastupidine, sa lähed kauplusesse, sa oled harjunud, et sa pead hakkama saama ise otsima oma kauba ise, ütleme, selvepoes ja kui sa küsid midagi juba teist või kolmandat korda, siis sa ei ole kindel, et sulle vastatakse lakest. Aga siin on see teistpidi. On küll jah, sügava mulje oli ühel varahommikul peaaegu terve grupp kokkulepitud läks orelimuusikat kell seitse hommikul, kuul, see oli lihtsalt vaimustav. Aga Praha, öine ja päevane, mina olen vist pisut hingelt romantik. Öeldakse, et unistused ei lähe täide, aga Praha öine Praha oli nagu muinasjutt. Eriti Karlovi sild. Tuledes linn, luiged jõel. Ja hea oli vaadata, kuidas inimesed hoolitsevad oma kultuurimälestiste eest. Tõsi küll, selle tõttu meil jäi mõnigi asi nägemata, kuna mõned lossid ja muuseumid olid tellingutes. Aga see, mis me nägime, oli suurepäraselt korda tehtud ja korras hoitud. Kui maamees sõidab mööda tsehhi maad, siis tema hing laulab vist küll oodi tsehhi põllumehele kelle põlluharimiskultuur nii kõrge, kuhu meil tuleb veel jõuda. Kui emotsionaalsest küljest kõnelda, siis nimetatud Kõrg-Tatrates. Ma lisaksin muljed Matsohh koobastest, millest me oleme lugenud ja, ja teame midagi, aga ikkagi hoopis miski muu näha. Aga võib-olla suurim üllatus, sest seda ei olnud programmis. Oli äkki leida end auster, litsi lahinguvälja keskpunktist. Vaat niisuguste üllatustega võib ka väsinud turisti rabada, kui seisad samal künkal, kus seisis Napolion muidugi aastasadu tagasi juba nii-öelda, aga nüüd tänapäeva maastikukultuuri juures võib-olla oli, oli see lahinguväli meile isegi paremini mõistetav selle lahinguvälja positsioonide ideaalsus sest võib arvata, et looduspilt üle 180 170 aasta tagasi oli kindlasti seal teine lahingu ajal kui praegu jõel tsehhimaa loodus, ükskõik kust otsast teda nägime lääne või ida poolt või lõunast ja põhjast on meile tasasema inimestele vaimustav. Sellepärast tasub siia igaühel sõita. Tasub sõita tsehhide ja Slovakkide pärast, kuigi nendega võiks ehk rohkemgi kohtuda selle 10 päevase reisi jooksul. Ja ma arvan, me vist kõik nõustume, kui ma ütlen, et Praha oli ju tõepoolest kuldne nagu nimetatakse kuldne Praha juba selle päikese poolest pidame siit, saime. Eks hing hakkas helisema küll ja mina kui põline Tallinna poiss võin ka öelda, et Praha oli oli Ta oli suur ja ta oli ilus ja ta oli hiilgav. Aga ta oli nii kodune. Tekkisid nii mõnedki kodused meeleolud, mis, mis võib olla igas linnas, ei tekiks, hakkas mõjuma see miljöö ja hakkasid mõtted tagasi tulema. Kodu peale. Kodu on ootamas. Sellega hakkavad tekkima uued probleemid. Nii head, kui halvad. Veis hakkab lõppema. Kuulsite keskeprogrammi sõlmmõtteid sõprussidemest. Saate koostas Jaana Padrik.