Tere linna suve neljas saade kutsub loomulikult jälle jalutama ja seekord põnevasse sadamalinnakusse. Noblessner on see paik, kus on värvikirevad elumajad, teistmoodi sisehoovid, enneolematu Proto avastustehas, Kai kunstikeskus, omapärased poed, kohvikud ja palju muud. Ja mis põhiline, meri loksub sõna otseses mõttes ukse all. Noblessneri raadio, kelle läheme koos arhitekti ja linnaplaneerija, Hendrik Männiga. Ja mina olen Haldi Normet-Saarna. Hendrik no kust teie soovitaksite alustada Noblessneri avastamist? Tere, no tegelikult on niimoodi, et igasse sihtkohta minnes teekond, see alga ju tegelikult nii-ütelda siis paraaduksest vaid see, kuidas sinna ukseni jõuda võiks ja ütleme ausalt, et tänasel hetkel Noblessner natukene siiski on eraldi. Et neid kohti kust kohast sinnapoole nagu astuma hakata, neid on mitmeid, kindlasti kalaranna tänav, kui hakata Kultuurikatla Linnahalli juurest tulema, siis mööda mereäärt, see on üks õige lähenemissuund. Aga samamoodi võiks ju tulla läbi kalamaja balti jaama poolt, kas vana kalamaja mööda või, või tulevikus ka siis mööda endist raudteetammi, mis viiks ühel hetkel Stroomi metsani? Neid suundasid on, paljud, on selles mõttes koht kuskil sellises sõlmpunktis. Tulge, kus poolte tulete, peaasi, et te tulete. Noblessner hakkas üsna hüppeliselt arenema sel ajal, kui teie, Hendrik olite Tallinna peaarhitekt. Ja seda võib loomulikult pidada kokkusattumus, eks kindlasti ei ole mina olnud selle arenduse käivitaja. Küll olen ma kogu selle protsessi juures olnud, sest esimene arhitektuurivõistlus toimus 2006. aastal vahetult enne seda, kui minust sai linna peaarhitekt. Ja praeguseks hetkeks oleme nii kaugel, kus me oleme. Et selles mõttes on seda arengut olnud põnev vaadata ja, ja ajalises mõttes on see olnud selline huvitav periood, kus planeerimiseks võeti üsna pikalt hoogu. Nii et siin järgmised arhitektuurivõistlused, mis juba hoonete jaoks korraldati, toimusid 2013. 2014. aastal, ehk siis kaheksa aastat hiljem ja sealt nüüd järgmised kuus-seitse aastat hiljem on see piirkond juba täiesti omanäoline, täiesti unikaalne ja täiesti toimiva tegutsev. No kui me ennast praegu sinna Noblessneris kujutame, kajakad kisavad, meri loksub, tuul puhub ja sellised põnevad objektid on käeulatuskauguses, mis seal teilev eriti südamelähedane on. Kui te sinna satute, siis tingimata alati käitaja vaatataja. No tegelikult ma pean ütlema seda, et, et minu jaoks on kindlasti selle arenduse võtit avalik ruum avalik ruum ja teisest küljest ka teatud selline suhtumine piirkonda piirkonna arendusele ja selle ajalugu kokku, et algusest peale tegelikult omanikud leidsid, et see paik peaks ühest küljest väärtustama seda väärikat ajalugu, mis tal olnud on teisest küljest tooma inimesi juurde mitte niivõrd sellise tavapärase kinnisvara arendusega, vaid läbi just sellise ruumi ja teatud mõttes ka kultuurikogemuse. Et juba see oli märkimisväärne, et seda piirkonda hakati ju sisse töötama siis kui alles laevaehitus seal täie hooga käis, hakati korraldama kontserte, sündmusi, inimesi kohale, tooma seda koha, sellist olemust ja vaimu loomakuulised valuga. Kontserdil mängiti Pärti, Ellerit, Need olid legendaarsed ja on edasi. Ja on siiamaani edasi, sest see on selle kontseptsiooni üks oluline osa, et, et seal peavad sellised üritused toimuma. Ja teine pool on just siis see, et sellist terviklikult välja ehitatud just jalakäijate keskset olemise ruumi noh, väga palju ju mujalt ei leia, et ja, ja seda on ikkagi, kui käia, siis on näha, et seda on tehtud, et hoole ja armastusega isegi võib-olla sellise hoole ja armastusega, et kohati jääb mulje, et see natuke liiga elitaarne, et, et seal nagu võib-olla julgegi toimetada ja ja mis seal salata, oma üllatuseks ma märkasin, et kohati on asfaldile õieti graniitkivile pandud ka märgid, et näiteks rulatamine ei ole lubatud. Mis teisest küljest sellise avat ruumiga võib-olla kontseptuaalselt päris hästi kokku ei saa, nii et et ka selles osas on veel arenguruumi. Julgeks ütelda. Viimane aeg on teha üks kiir põigega Noblessneri ajalugu kui sest, et siin sai eelpool mainitud väärika ajalooga paik, eks ole. Ja Noblessneri ajalugu sai alguse aastal 1912, mil kaks Peterburi ärimeest Emanuel Nobel kuulse Alfred Nobeli vennapoeg ja tur Lesner rajasid siia Tsaari-Venemaa tähtsaima allveelaevade tehase ja meeste perekonnanimedest saigi tehas nime Noblessner. Eesti iseseisvudes. Laevade tootmine lõppes, kuid veepealseid laevu ehitati veel edasi ja see kestis 2018. aasta augustini. Just nii, nii et kõik need laevaehitusega seotud tehase põhilised jäljed on ju tänasel looduses olemas, nii vanad paekivihooned, mis on uuele elule aidatud ja kui ka suur slipi alamis järgmises arendusetapis muutub väga unikaalseks pargiks. Nii et, et selles suhtes. On väga tänuväärt, et esimene selline tõeline mereäärne linnak on valmimas nii lähedal merele ei ole Tallinnas siiamaani elatud, kui seda on võimalik teha Noblessneri kvartalis. Ja noh, eks inimestel ole natukene erinevad vaated, mis asi on linna avamine merele, et kas see tähendab seda, et seal ei tohiks ehitada ja kõik saaksid vaikses looduskeskkonnas päikeseloojangut, et nautida või siis just nii nagu Noblessner on seda vaninud, et linn tõepoolest tulebki mereni välja, seal on ka jahisadam. Et linn läheb ka merelee, mitte ainult merenii. Ja seda Noblessner teeb ja ma arvan, et see on täpselt sama oluline kui ka, et säilitada ka Tallinnas need sellised looduslikud kohad, kus mere ääres käia, kus tõepoolest arendust ei toimu ja kus linna füüsiline keha võib-olla jääb natukene eemale. Ilmselgelt see on üks meelispaiku teile ka Endrik Mänd, kus kõndida ja mõtteid mõlgutada ja vaadatamisele muuta. Sõnad on, kahtlemata on tohiks meelispaiku Ta on pidevalt muutumises pidevalt avastada ja mina pean ütlema, et mina enda jaoks ei ole veel jõudnud avastada protoelamus tehast. Nii et oma pojaga sinna kindlasti ma kavatsen minna. Aitäh arhitekt ja linnaplaneerija Hendrik Mänd toreda raadio jalutuskäigu eest Noblessneris. Saate tegija Haldi Normet-Saarna helirežissöör oli maris Tombach kuulmiseni linna suve viimases saates, homme samal ajal.