Tere, tänane linna suvesaade viib meid uus piiritele. Oleme praegu koos matkajuhi Mihkel Reile Kamaalilisel masti tänaval ja mihklist saaki, meie teejuht sellel retkel kõigepealt aga täpsustaks, miks ikkagi uus pirita nimetus selle vana ja õdusa linnas? Ei kohta uus pirita on jah natukene nii öelda segadust tekitav koht, sellepärast et, et tegelikult see on ju Pirita kui Tallinna linnaosa kõige vanem osa, aga Pirita on tõesti selles osas väga huvitav, et ta on arenenud kahest täiesti omasoodu ja teineteisest võrdlemisi sõltumatu osas. Vana-Pirita see kõige-kõige ajaloolisem on siis Pirita esine Pirita, mis on siis tekkinud koos kloostriga seoses Püha Brigitta külaga ja seda me võime. Vanad üritaks, uus Pirita see vastu hakkab siis sündima 20. sajandi alguses niukses üldises aedlinnade rajamise vaimustuses, kui Tallinnas leiab aset tööstusrevolutsioon, hakkavad kerkima tehased ümber Tallinna. Linnaõhk võib-olla ei ole enam nii puhas kui tahaks, samas on tekkinud jõukamat elanikkonda ja suurte Kesk-Euroopa riikide eeskujul muidugi jõukam elanikkond tahaks hirmsasti tõtata kuhugi rohelisemasse inimväärsemat elukeskkonda elama. Jalutame siin teiega päris tuulisel tänaval, aga ilm on ilus, päikesepaisteline nagu loodud. Siin kõndimiseks ütlesite, et esimene maja siia uus Pirita linnaossa kerkis aastal 1908. Selle uus Pirita peatänavaks on siis tänase nimega masti tänav algselt muide antse kandnud männi tänava nime. Ja siin ääres me tõesti saame näha maju väga erinevatest aastakümnetest ja ajajärkudes, moodsad uued villad, mis on vanad ära asendanud, aga endiselt leidub siin uhkeid siukseid võimsaid maju, kus näeme, et siin suure punase katuse peal on isegi niuksed väiksed tornikesed, järg, et omaaegsed jõukad elamud tagamis uus Pirita puhul on muidugi huvitav, et kui tol ajal 20. sajandi alguses oli siiski jõukam sakslaste elanikkond, siis uus Pirita puhul on rajajad paljuski olnud eesti soost inimesed, inimesed, kes jõukale järjele jõudnud ja neid uhkeid maju siin vaadatteski, just neid väheseid vanu järgi jäänud ajaloolismaju. On selge, et ega ka oma elutingimuste najalt tagasi ei hoita jõe poole edasi jalutada, sealt nurga tagant hakkab meil juba paistma selle asumi võib-olla isegi kõige uhkem elamu, mis kunagi on siis asutatud Olbrite poolt Olbri villaks, teda siis kutsutakse. Ahah, rõõm on tõdeda, et tegelikult see maja on nüüd lõpuks leidnud ka raha pikalt, see oli seal asumi kõige uhkem omaaegne maja, mis sihukest Eesti puit juugendit nii-öelda edasi andis. Aga pikalt oli ka selle asumi üks vähestest räämas ja mahajäetud hoone aga praegu on siin suured ehitustööd pihta hakanud, ehitus käib ja loodame, et, et maja siis saab oma kauni algse ilme tagasi villa kõige otsesemas mõttes ja noh, kui tänasin hoovi vaadata, siin on kõrged puud ja vahele on ju ehitatud ka Moskva olümpiamängudes Pirita TOP, et merevaadet meil siin täna ju ei ole. Aga algselt, kui need majakesi ehitati, oli see kant tunduvalt lagedame ja oli siin ka merevaade täiesti siis olemas. Et eks, ja mere äärde see kaunis koht oligi see, mille pärast see koht siis jõukatele inimestele meeldis. Ütlesite nii, et masti tänav oli siis kõige tähtsam tänav kuus Pirital aga neid tänavaid, kus sellised kaunid villad on, neid on siin teisigi, kuigi mitte palju vist jah. Tegelikult see asum on suhteliselt pisike, et kui me siit paralleelselt seda teie poolt vaatame, ongi siis suur ja lai Pirita tee. Järgmisena ongi siis üks paralleel mere poole on siis sama männi või siis masti tänav sõltub, kas uut või vana nime kasutada. Ja kui siit veel edasi vaadata, tulebki juba Pirita TOP. Aga ajalooliselt on see asum siiski natuke suurem olnud, aga kui siia topi ehitati Moskva olümpiamängudeks, siis osa nendest majadest on siis paraku lammutatud, nii et seetõttu sarnaselt ka selle teisel pool jõge oleva vana Piritaga, siis seda päris vana osa on siin üsna vähe järgi jäänud ja võib-olla seesama männi või masti tänav ongi siis kõige huviväärsem osa just nende vanade majade poolest. Kui teil on vaba päev, tuleksite te meelsasti siia jalutama, kujutama ette, kuidas siin elati rohkem kui 100 aastat tagasi tundma võib-olla sõrmetes seda hõngu. Absoluutselt, et mulle meeldib üldse ringi kõndida, no mis siin salata, mind ennast tõmbamatka, võib-olla juht niuksed natuke nurgataguse madkohade, et need kenasti korda tehtud majad ühes küljes silm alati puhkab, et see nii on, et maja on hästi hoitud, teisest küljest võib-olla seda vana hõng on jälle natukene kaotsi läinud. Siis tegelikult seesama Olbri villa oligi minu enda lemmikkoht, sest oligi sihuke vana audentne, natuke müstiline koht, et miks on nii ilus maja tee laokile jäänud. Samas otsesid üle täna volbrivilla vastas vaadates sihuke kena, kollane korda tehtud, madal maja näitab meile ka seda, et ega kõik siinsed elanikud nüüd nii püstirikkad ka ei olnud, et endale uhket juugendvillat püsti panna, on ka tagasihoidlikuma joonega elamuid nagu siin saame näha, aga sellegipoolest noh, maja otsas on näiteks kena veranda rõdu selle peal, et see on siiski võrrelduna toonase nii-öelda vaese tööliselamuga siiski öö ja päev võib-olla tänapäeva mõistes, ta ei ole siiski päris villa mõõtu maja, näiteks Olbri villa vastas olev maja, aga tolle aja mõistes siiski klassifitseeruvad ka veel korraliku villa alla. Tema sünd on siis ka 20. sajandi päris-päris alguses just et asum siia tekibki sihukeste suurte kruntidega esimese maailmasõja eelõhtu, edasi tulevad siis sõjasündmused, eks kogu Tallinna elamu areng sõjasündmustes paratamatult pidurdub, pärast kahekümnendad on suhteliselt majanduslikult nii-öelda keeruline aeg. Väga palju uhkeid maju ei ehita. Aga noh, läheb elu paremaks siis nagu iga elav asum nagu asumit võiks selles mõttes inimese või üldse elusorganismiga võrrelda, et ta on pidevas muutumises, kasvamise puud kasvavad suuremaks merega. Kuidas saab niisugune roheline aedlinn pärast vanad majad hakkavad ära väsima, mõni tehakse korda, mõni omanik otsustab, et lõhuks loppis maha, ehitaks midagi uut, näiteks tagasi sinna linna poole vaadates. Täpselt sellesama Olbri villa vastas, näeme siia päris uute uhked betoonmaja. Noh, minu maitse järgi ausalt öeldes betoonmaja siia vanasse asumisse justkui nagu kahe vana uhke villa vahele passi aga teisest küljest, eks ajad ja kombed muutuvad. Ta läheb omakorda 100 aastat mööda ja võib-olla järgmine keegi matkajuht näitab seda maja jälle, et olid ikka uhked mõisad neil omal ajal ja kui sellest betoonmajast veel edasi vaadata, siis me näeme tegelikult sihukeste nõukogude aegsete tüüpprojekt, viie-kuuekümnendate eramu tüüpi hoonete, mis võib-olla mõnes mõttes tundub täna meile jube tavaline, aga teisest küljest need kõrged viilkatuse ja vints kapiga ka nõukogude aegsed elamud muutuvad juba üsna toredaks, sellepärast et neid jääb järjest vähemaks ja mis puudutab vanu asumeid ja muinsussiis, siis sageli on niimoodi, et igast asjast, kui ta on piisavalt kaua vastu pidanud kunagi väärtuslik objekt näiteks sind taga Pirita top, mis on siis täna ju muinsuskaitseline hoone tolle aja tipparhitektuuri nahka, see on väärtuslik, nii et eks iga ajastu jätab oma pitseri sellest, mis järgi jääb. No igal juhul selge on see, et Pirital on ka vägevamaid ja ekstreemsemaid kohti, ürgorg, orgia, vana nõukogude armee, staabivarjend ja mis iganes, aga täiesti võimalik. On üks puhkepäev veeta nii, et jalutada neil väikestel tänavakestel eesotsas siis masti tänavaga ja imetleda vanu, villasid aitäh matkajuht Mihkel Reile, igal juhul andsite väga põneva suuna meile kätte. Aga tänud ka minu poolt ja loodan, et inimesed ikka tunnevad huvi Pirita, aga ka põnevate asumite avastamise vastu ja minu alati suur unistus on see, et et mida rohkem inimesed neid vanu maju nii-öelda uudistavad, seda rohkemad nendest saavad ka korda, mitte ei asendu uutega. Matkajuht Mihkel Reilega kohtus Haldi Normet-Saarna helirežissöör oli maris, tõmba kuulmiseni homme samal ajal.