Tere ja ilusat jõuluaega kõigile. Alanud saatele panime pealkirjaks paberist hingel ja kohe võib tekkida ka küsimus, miks, aga sellepärast, et saate autorite jaoks kehastab paberist ingel kõike mis seotud kunagiste väga kaugete jõuludega. Selliste, ka meil omatehtud kuuseehted olid moes kõrvuti poest ostetud tutega. Me otsustasime kohtuda kolmeviljaga, ka võiks öelda ka legendaarse lastekirjaniku Ira Lemberi, Olivia Saare ja Tiia Toometiga, sest neil kõigil on, mida mäletada oma kunagistest jõuludest. Lisaks jõuluehetele ka oma lähedaste ringis mingi sööke, jooke, kingitusi, kirikus käike, meeleolu, ootusi, lootusi, ehka, väikeseid pettumusi. Saatejuhid on Haldi Normet-Saarna ja Andres Oja, head kuulamist. Ira Lember, millisest vanusest alates tema koduseid jõule mäletate, ja saasta siis oli 30.-te algus, ma usun, võisin viiene olla eelkooliealine ja esimene mulje, mul on ikka see nii adventida, aeg läksime juba linna vaatama, stuuder, muinasjutud, vaateakent ja see oli niivõrd haruldane martsipani tehtud. Pärast on hiljem ju neid püütud teha, aga sellist ei ole nagu, või oli see lapsepõlve nisuke imedemaa, mida siis siis nägid? Väga suurepärane ja alati laps oli väga palju seal ja niisugune sündmuskohapeal, noh tänapäeva lapsed näevad kõiksugu asju ei oma internetis ja aga meil oli see siis nagu imedemaa ja sellega nagu algas. Kas seda raekoja platsi jõululaata, mida praegu? Ei, ei, ta ei olnud raekoja platsil, oli veel vaekoda ka kinga tänava juurest umbes, ta tuli tekki palju väiksemaks, raekoja platsi kuusk muidugi oli, aga niisugused laatuseda mitte. On teil meeles mingisuguseid erilisi kuidagi värvid ja lõhnad, mis jõuluga seostuvad. Oh jaa, muidugi see kuuselõhna ja jõululaupäev, see oli, niisugune Tsee sära jääb, ma ütlen, aasta tulevad edasi minna, aga see sära on meeles alati, kuidas seda lapse silmad nägid. Ja siis, kui me kirikusse läksime, kui minna esimest korda, võeti kaasa aline, kõige noorem lapse alguses öeldi, et, et no liiga raske võib olla ja siis kui ma sain, siis ma olin hirmus vaimustatud sellest toomkirikusse, läksime, me elasime siis kolde tänaval, sealt ma ei mäleta, kas kindlasti bussiga see Pelgulinna buss sõitis raekoja platsilt ja sealt niimoodi alla, siis ma alati kartsin, kui sealt Harman juurest alla sõidab, et kuskile sisse. No nii suure hooga ja, ja aga väikebuss oli, sõitis sealt ja ma ei mäleta, kus siis sealt kuskil läksin maha siis Toompeale. Aga ma teadsin, et tagasi, mis sõidame saaniga. See oli, see oli niivõrd suur elamus, et ma sain linnatüdruk jääd, et saad saaniga sõit. Ta ja toomkirik oli ja üldse niisugune aeg ja ajalugu, seda seda andis vaadata ja need laulud ja tohutu suur kuuska kogu aeg. Ma mõtlesin saanisõidu peale. Ja isa läks natuke varem isegi välja. Et võib-olla ei jätku neid saanisest, voorimehi oli seal palju, aga osa olid veel vankritega niisugutel vankri harida. Nendega olime sõitnud, aga saaniga oli ikka midagi muud. Sai, saan ja, ja siis sõitsime sealt Toompeal talle, kui palju neid laskumisi on ja küllaltki libe juba lid sõidetud ja siis ma kartsin itsi, regi läheb vastu, hobused, hobune ei jõua nii ruttu eest ära, see oli kogu aeg suur. Aga see harras tunned, jõuluõhtul sõitsid selle saani Celia siis Kuljusid küljes ja mõned teised Kasel saanid, siis sõitsid, aga mitte muidugi palju. Ja siis sellel toompeal, sest alla see oli see kõige suurem, kuid siis juba toompuiesteele jõudsime, siis läks need käändudega kuni kolde tänale välja oma küllust. Kadedaks kohe teeb selle üle. Praegusel ajal sellist traditsiooni kahjuks enam ei ole. Kirjeldasite kõike seda, mis oli kodust väljapool ka, kuidas kodus oli neil aegadel, siis pere oli meil neli last, mina olin kõige väiksem vanema õega 12 aastat vahet, nii et ta oli juba nii suur inimene ja ema ei tulnud kirikusse, sest ema valmistesse jõululauda midagi valmistas sealiha kaalikate ja niimoodi koos keedetud, see oli nagu ihul laupäev, toit, esimesele oli siis seapraad, aga see oli niisugune nagu ühepajatoit just liha ja kaalika tega mäele taga ja meil oli siis traditsioon, et kui kirikus tuleme, siis sööme ja aga nukasse sööki enam läks siis mõtest kogu aeg selle jõulupuu peale ja, ja alles siis, kui oli söödud, et siis istuti jõulupuu oli ka siis juba ehitud alis hiljem, aastaid hiljem, kui me juba mina suurem olin, siis me tohtisime ise ehti tagada. Toona ema tegi valmis, et selline küllatud, tulime kirikus, jõuluvöödik säras, jääküünlad olid juba süüdatud ja muidugi siis sai oodatud seda kinkide saamist. Mul oli sellest kahju, et meie tänavas elas ka isa vend onu ja siis ta läks ikka tema läks nüüd onu juure ja jõuluvana tuli siis, kui tema oli ära ja siis ma minul oli kah, et miks sa pead siis minema ja ema seletas, aga ta peab vennale häid jõule soovima just sel ajal ja kinkidest kindlasti raamat alati oli raamat ja tol ajal oli juba see looduse kuldraamat, mina teen, väiksem eme minule kingite looduse lasteraamat, et see oli väga suur väärtus ja, ja, ja siis jõululaupäev oli veel niisugune traditsioon, et me võisime nii kaua üleval olla, kui tahtsime. Ja siis mina ja õde, kes kolm aastat vanem, siis me lugesime neid uusi raamatuid juba ja, ja lõpuks kõik läksid magama ja mina ikka veel lugesin, siis ma tohtisin üleval olla ja see on mul meeles ikese raamatu armastus, et seda alati kingiti ja see oli meil suur väärtus. Kas need jõuluaegsed raamatud mõjutasid teid ka kuidagi kirjanikuks saama, et tekkis sealt see suur huvi juba raamatute vastu ja ise kirjutada raamatuid? Ma ma arvan, küll see oli, see oli meie peres üldse väga, hinnati raamatut ja, ja siis, kui veel ise ei lugenud, siis ema luges ette, vanem õde luges ja noh, mina kõige väiksema hakkasin teiste järel rutem ka lugema ja meil oli igaühel oma väike raamatukogu ja siis me registreerisime need ära ja ja õel ja vennal oli isegi temp veel siis et kui keegi nüüd laenab, et see kindlasti siis tagasi saab. Jaan unistusi raamatuhoidmine on ikka sellest kõigist jäänud, et kui mina tahtsin venna raamatut, siis vend käskis minna vannituppa käsi pesema, siis andis mulle, kui olin käed ära pesnud, siis andis oma raamat, sellest jäi mulle see muidugi raamat, midagi jõuluehetest ka mäletate, kas oli isetehtuid ka? Oli küll ja ise tegite ka ja neid, mis visati nii üle niisukest väikestest rõngastest, nii nagu parandad teda ilmselt siis sellised ketid, keti, neid ja siis isegi präänikuid panime. Komme pandi kunagi ja need olid suurte tuttidega ja need sa aga präänikute panime ise siis näiteks väiksed põhjapõdrad ja no ma ise tegime juga präänikuid, igasuguste vormid olid ja panid kuskil ümber saba ümber või niimoodi panime ta. Aga oli ka need ostetud kuulid ja muidugi olid säraküünlad. Aga kui tuli see nõukogude aeg, kas siis hakkasid juba traditsioonid ka teie peres muutuma või tähistasid ikka endiselt jõulusid? No kogu aeg tähistasime, hakkan, see ei olnud enam see alguses, voorimehed veel oli tõsi, miljöös eestiaegne miljöö oli mitmeid aastaid ikka veel käis surnud küla maha, aga ta siiski oli. Pärast seda läks ikka kõik minu sugulased ja tutvusringkond pidasid jõule, aga ei olnud vabu päivigi. Tihti töö juures peeti just jõululaupäev hästi kaua kinnid, mõni loeng oli siis sel ajal veel, et, et sa mitte ei jõuaks, me tegime ja me pidasime, aga kahjuks jäi midagi puudu, draamatus, laps, visiitkaardiga on teil jutukene näärisoovid? Sest et laps visiitkaardiga raamat, mis ilmus nõuka ajal ja selles jutukeses ei puudu oma moraal, et pole vaja kogu aeg uusi kinke võtta kätte ja paranda vanad mänguasjad ära. Kas selline suhtumine tuleb ka lapsepõlvekodust ja ma isegi ei mäleta selle jutt? Mina lugesin seda ja väga tore jutt, kusjuures, et see moraal ei ole üldse peale tüki tuleb sealt ilusti välja. Meil oli üldse, no mina, mina sain väga palju ka teiste mänguasju, sest ma olin kõige noorem laps ja et neid liiga palju ei oleks, siis pandi jälle ühte seinakappi, mida me Komorkoksiitsime ja siis võeti need võib-olla poole aasta pärast uuesti välja ja siis tore oli nendega mängida, siis olid ära unustanud juba, nii et sul sellised asjad on. Kas see selline jõuluaegne ostuhullus, mida paljud inimesed praegu kiruvad, seda Eesti ajal ei olnud? No mina lapsena küll seda ei mäleta, et oleks aga kui lubaksin ise üksteisel ka kinkima, siis meie enamasti tegime ise neid asju talle kinkisid, algus olid ikka. Me mängisime paberist nukkudega ja ja see oli üks suur niisugune hasartmäng ja ja siis tegid kohe paberist nuku ja siis ta oli riided ja niimoodi kinkisid teisele. Aga siis, kui ma heegeldama õppisin ka alguses ainult ühe keti, nii nagu, ja siis, aga varsti rohkem ja siis mulle õpetati niisuguste sõlmtehnikat nagu rõõmu umbes ja tegime siis koeri ja neid koerema kinkisin teistele. Ja see tunne, et, et see kinkimise rõõm on, on võib-olla suurem, kui veel saamisele seda sain, tajus jõulurääki teada, tegin neid ja, ja hiljem mäletan küll, et ma käisin oma taskurahaga emal ostmas, Kaarman oli siis portselanikauplus, tern, kõik need agdade olid portselani täis, jõulude aeg olid siis kõik selliste jõulumotiividega siis makas mõne kruusi või mõne vaagnakese või vanad jõulumälestused. No need on Reelika hooti nii selgelt meeles, et mis olekski võib-olla jõuluõhtul ühel hetkel toredam kui jälle meenutada, kuidas siis oli ja kuidas tookord oli, kuidas natuke pärast seda oli, et meenutused on tegelikult hindamatu väärtuse varandus? Jah, kindlasti, ja jõulud just eriti toovad välja selle kõik. Olivia Saar, ilusat jõuluaega teile, Kuime saates osalemist kokku teiega leppisime, siis te ütlesite, et no neid eri aegade jõule on tõesti väga huvitav võrrelda ja kas te teete seda aeg-ajalt muidu ka või ainult palumise peale? Kuna te pöördusite, siis ma nagu mõtlesin läbi, et millest võiks rääkida ja kuna minu arvates igal ajastul ja igal vanuseperioodil on ju muljed hoopiski erinevad ja ma siis mõtlesin oma mälus seda ja leidsin, et ysna niisugusi põnevaid ja kohati koomilisi ja ja muidugi ka väga ilusaid hetki on olnud. Et ma jah, leidsin siis, et võiks olla niisugused märksõnad, et mis kajastavad seda aega, tõsi, ka minu vanust. Aga mis nüüd puutub iira jutusse, siis? Me oleme viil, aga need inimesed, kes alustasid oma jõule ja koolis käiku esimese Eesti vabariigi ajal, nii et selles mõttes on hiire mälestused muidugi põhjalikumad ja, ja, ja mälestusrikkamad, aga ka minu esimene jõulumälestus seondub siiski selle ajaga ja kui iira läks jõulude ajal linna imetlema jõulukaunistusi jäljeul ilustusi, siis mina oleksin jõulude ajal. Kuna ma olin maalaps, ma elasin talus, meil olid loomad, siis mina sõitsin uhkeresanija sõiduga metsa jõulukuuske tooma, et see oli meil traditsioon ning see metsasõit oli niisugune isegi pidulik sündmus. Ja millegipärast mulle praegu meenutades tundub see kuuse järel käimine metsasõitu isegi meeldejäävam, kui see õhtune pidulik jõulukoosviibimine ja see metsasõit oli siis nii, et isa rakendas hobuse saani ette siis me sõitsime üle lumiste väljade ja läbi lumiste metsade kuuske tooma. Ja ma mäletan, et mu isa ütles alati, me ei too koju suurt kuuske, sest suured puud peavad kasvama. Meie toome koju pisikese kuuse. Ja ma mäletan ka seda, et ta väitis sõna puud raiuma või kuuske raiumas, et see kõlab väga raskesti, raiub inetult niisugune raske sõna. Ja siis me sõitsime lagendikule, kus kasvasid väikesed kuused, ühesõnaga noorendik ja ma võisin sealt valida endale oma pikkuse kuusel. Ja siis ma mäletan, isa ütles, et see on metsaharvendus ja see on metsale kasuks, et puud saavad juurde valgust ja kasvuruumi. Ja niimoodi ma siis õppisin aru saama. Puit peab hindama, metsa peab armastama ja puudel on oma hing, nii et see metsahooldus ja isahool oli mulle nagu lapsepõlvest meelde jäänud. Mis aastast umbes need kõige esmased mälestused on? No need jäävad enne sõda 1938 30 900 vahetult enne sõda, kus oli see kõige ilusam aeg ja siis tagasi filmi peatusime meie perepuu juures. See oli niisugune üle metsa kõrguv suur suur kuusk. Ja siis isa ütles mulle, et tead, sellise kuuske on kaks korda välk sisse löönud ja ta näitas mulle siis kuuse tüvel koorel neid välgulöögijooni, mis olid siis aja jooksul muidugi paranenud. Ta võrdles seda kuuske tugeva inimesega, kes saatuselöökidest või, või haigusest on jagu saanud ja püsib, elab edasi ja see inimese ja puuvõrdlus on kuidagi jäänud kõlama. Sest isa ütles jah, et puul on elujooned ja puud on meie tulevik ja see kuidagi see metsaarmastus ja hool on muld püsinud. Nii et et ma olen nagu seda puuarmastust ka iseendas edasi kandnud. Ja see on mu esimene lapsepõlve mälestus. Siis ma juba läheksin edasi sinna teise aega nõukogude aega, see oli 1960. aasta. Ja ma pean ütlema, et noh, nõukogude aeg oli teada, et jõulud olid meil nagu keelatud ja ja iga linn eriti tuledes ei säranud seal viletsad lambikesed valgustasid linna ja kodud olid ju ka. Ega siis keegi näidanud, et ta Kuuste toas põletab, aknad olid kinni kaetud, nii et linn, Tallinn tundus kuidagi hall ja kurb ja nii ta oligi, mitte mitte miski mitte kuskil säranud. Jah, aga minul õnnestus juhus edude häirida absoluutselt vastupidisest muljest, mis mul on väga ere täna jäänud meelde. Mingil moel sai väike grupp ajakirjanikke 13 14 inimest, kus olid ka mõned arstid ja üks väga tuntud inimene grupis. Enne jõule, kaks päeva enne jõule, kujutage ette sõita Soome ekskursioonile 1960. aastal, see oli ju suur ime. Muidugi, see oli niisugune ime, et kui me esimest korda Soome pinnal lahti linnas peatusime, siis me ahmisime seda Soome jõuludeks valmistunud linnad olid ehitud, tuledes särasid ja mis mul lahtist silma torkas? See on kuulus suusaspordilinn väike linnakene, aga seal oli väga-väga palju pisikesi klaasist lillekioski ja need olid täis, seal olid sülemid, nartsisse, tulpe, hüatsint, roose ja meie ei saanud aru, et mis see on, et, et talveajalgi, sest tal on nii palju lill, et miks, miks nii palju Liljon, lilled, talvel ega seal kuulsin, sain teada, et Soomes on kõige meeldivam kõige kenam, kõige austusväärsem jõulukink jõululiinis. Ma olen püüdnud seda kommet ise juurutada, nii et see on minu meelest üks väga ilus kink. Aga mis selle sõidu veel eriliseks tegi? Vaat kui imet kuhjuvad, sisend hakkavad kuhjuma. Meie grupiga sõitis kaasa Eestimaal. Armastatud tuntud, ma ütleksin, rahvuskangelane, kes 1952. aastal oli Helsingi olümpiamängudel kuldmedali saanud kreeka-rooma maadluses Johannes Kotkas koos oma abiga sellisega. Ilse oli Rakveres minu kooliõde ja selle tõttu oli see reis meil eriti tore. Saime seal muljeid vahetada. Aga see, kuidas kotkas Soomes vastu võeti, teda tunti, ära teda mäletad, teda austati, nii et meie, see grupikene, kes ajakirjanikud olid, nautisime seda, seda meie rahvuskangelase kuulsust ja sära ka vastuvõttudel. Nii et see muutis veel kord selle täis imeliseks. Ja, ja kui nüüd tagasi vaadates mõelda, siis. Mulle jäigi mulje, et, et kui ma võrdlesin oma kodulinna Tallinnat halli kurba sünget noh, omad rõõmud olid olemas varjatud rõõmud koduses õhkkonnas ja siis seda säravat tuledes ilusat Soome Helsingit siis ma mõtlesin, kui lähedased me oleme üle lahe ainult 60 70 kilomeetrit ja kui kaugel me oleme ja mis mind veel üllatas, inimesed, inimesed olid säravad, naeratavad, lahked ja niisugune tunne, et sa nagu tahtsid kõikidele kaasnaeratada ja kuidagi tundsin ennast paremana, nii et niisugune väga helge ja, ja imekombel toredate juhuste tõttu kokkulangev reis, mis selles nõukogude ajal mul kätte sattus. Nii et keset sügavat nõukogude aega Saige tõeliseid jõule korra jälle nautida. No ja siis, kui nõukogude ajast seen siin oli juttu inglitest. Ma olen seda varem rääkinud, aga ma arvan, et see tasub kuulda, see on küllalt huvitav lugu. See on siis üks kümmekond aastat hiljem, kui ma töötasin ajakirja toimetuses. Meil oli toimetuses väga hea kontakt kirjanikega, madin meile luuletusi, jutte, mis on pidevas kontaktis. Ja nii oli ka selle jõulu eel, Ellen Niit tõi meile luuletuse, mis oli muidugi jõululuuletus, aga sel ajal ta kandis pealkirja, nääriluuletust, sest kõik, kes kirjutasid jõulujutte või luuletusi, olid nääriluuletused, Lionärilutud. Ja see luuletus, kõlas Lindal. Kena kuldne kringel on mõi jõulusalmis. Selle tuttav ingel tegi ahjus valmis. Veel on hõbepähkleid minu jõululoos päkapikkudega, korjasin neid koos. Ja see ilmus tähekeses detsembrinumbri tähekeses. Kujutage ette ingel nõukogude aja detsembri numbrist, aga kuna see oli tähekesed ja lühidki luuletusime, trükkisime selle suurte tähtedega. No muidugi, kontrolliparteisüsteem lõi kohe lärmi lahti, et kas te olete seal segi läinud, et mis te teete ja hakkasid suured aruandmiskohustused tulema. Muidu veel pidasime peenikest naeru, sest meil oli väga hea argument olemas. Ja see kõlas niimoodi. Ühesõnaga, kui siis mindi keskkomiteesse kohvile, siis sai öelda, et aga singlite mõtlete. Hiiumaal on hingelt kõige populaarsem tütarlapse nimi ja sellel ajal oli meil pioneeri toimetuses kirje laps, ingel müüri peal, mõtelge, kui tore nimi hingel müüri peal selle nimega. Seda neid kirju näidati siis jah ja tõestati ja ühesõnaga kontrolliasutus sai suure vastulöök ja meie pidasime peenikest naeru, et seal asi lahenes niivõrd toredasti. Jah, süsteemile ja natukene ninanipsu teha. Ja siis te rääkisite kingitustest, jah, jaa, minul on mälestusse sihuke imeline kingitus sellest ajast kui mul olid juba lapselapsed Christian ja Laura. Ja need jõuludseid koosveedetud, nii imelist kingitust. Ma ei ole varem kohanud. Seda hindasime me kõik ja see oli ka suur üllatus, kui me selle leidsime. Linnupesa. Tähendab kuuske sai ka linnast tuues metsast ise tuua, oli kunagi aeg, kus metsmetsasid, lubati kuuske tuua? Jaa, jaa, kujutage ette, need kuusetoojad kuuske otsides leidsid ühel väikesel kuusel ka väikesel kuusel oksaharude vahel väikese linnupesa, no umbes niisuguse täiskasvanud inimese peopesa suuruse kõrrekeste-ist ja samblast ja pesal täiteilus ja ta oli täiesti korralik ilus pesa. Ja muidugi nad tõid selle koju ja see linnupesa oli meie sellel jõulukuusel ala ja kõige kaunim ja kõige armastatu mehe, aga no teada on ju, et ega see oksakesi diakõrrekese pudenevad ja ma ei mäleta, kas ta oli meil kolm aastat järjest, oli ta rohkem, aga ma tean erilise hoolega, ta pandi karpi, püüa jälle toodi välja, lõpuks pudenes. Aga see linnupesa on ja jääb meie pere niisuguses kõige kaunimaks ja, ja õnnelikumaks, ilusamaks jõuluehteks. Täna mõtlete ka selle peale tagasi ja loomulikult, aga no nüüd, kui praegusele ajale mõelda, siis. Ma ei ole kunagi oma koju kuuske toonud, sellepärast et mul on ikkagi see metsaarmastus ja metsahoidmine ja metsa eest hoolitsemine. Meelis, aga ma olen tulnud kuuseoksa ja nüüd on mul isegi nii, et mul on niisugune jändrik, Kõverik, oks, millel ei ole jokkaidega lehti. Milline maistab, panen ehted külge, on niisugune kompositsioon ja ma mõtlen, et et see täidab ka seda minul niisugust lapsepõlve meenutuste aega, nii et piisab ka sellest. Lastekirjanik ja ajaloolane Tiia Toomet, teil on alati olnud suur huvi mänguasjade ja sealhulgas tegelikult ka kuuseehete vastu. Ja te olete kirjutanud palju toredaid vana aja asjade raamatuid. Et ongi täna huvitav vanade asjade juurde korraks tagasi tulla. No kui jõuluehted, siis mäletan neid juba õige väikesest peast, meil on kodus alati jõulud peetud ja, ja üks toredamaid tegevusi jõulude juures oli loomulikult kuuse ehtimine. Juba nende kuused mitte väljavõtmine, Nad seisid kusagil kapi kõrgemal riiulil, kuhu minu käsi ei ulatunud ja siis võeti see välja, need karbid tehti lahti, pappkarbid ajalehepaberisse olid massi, et siis igasugused põnevad sätendavad kuulikesed ja muud ehted. Ja et juba see väljavõtmine laua peale panemine oli niisugune oma, et hästi tore tegevus. Ja minu jõulud, minu esimesed jõulud, mida ma mäletan, need võisid olla 50.-te aastate alguses ja see oli selline aeg, kus see Eesti aeg oli veel väga ligidal ja väga palju asju kodus olid pärit just sellest eelmisest eesti ajast. Ja nii ka paljud jõuluehted olid meil ilmselt sealt ajast pärit, tuleb mõni eriliselt meelde. Oi, minu suured lemmikud olid kaks täiesti kindlalt eestiaegset ehete. Ühed olid niukses liimitud vatist õun ja kirsid, need olid värvitud ilusaks, kollaseks ja punaseks, mõlemad aga absoluutsed. Lemmikud olid kaks lindu. Nad olid, ma ei oskagi öelda, mis linnud, nadolid paabulinnud nad ei olnud, aga nad olid üks oli helesinine ja teine oli roosa ja neil olid sabas ehtsad suled. Ja nad said niukse krõpsuga sai kinni panna siis siis kuuse külge. Et need mulle ka väga meeldisid, aga siis muidugi olid hõbekuulid, mis ilusti vilkusid. Jaa, jaa. Kesid kui neid keerutada, mõnel oli nagu süvend sees ja värviline süvend ja siis ega siis pildus nagu värvi ja siis pikad nisukesed nagu keerdus, tilgakujulised ehted, mis mulle väga meeldisid, käbid igasugused, aga siis osteti muidugi ka ehteid, mida tol ajal müügil oli nõukogude aegseid kuuseehteid, need on ka väga toredaid oli ma, minu suur lemmik oli muinasjutuvestja, see oli niisugusest hõbedases, lekkis muinasjutuvestja ise oli siis niukesed patsaka kehaga ja tal oli kena roosa nägu ja ja siis mulle meeldis veel üks lumine majake, niuke, pisikene majake, kus oli väike aken sees, just kui tuli, põles seal ja nihukesed hõbedased nadolid seal mingist õhukesest minu arust plastmassi tookord ei olnud, nad olid klaasist või siis mõned asjad olid vist väga õhukesest plekist või millegist, aga kõige uhkema tehti minu meelest olid need, mis ma ise tegin koolis, sest koolis sel ajal me kõik tegime kuuseehteid hoolega, kuigi mitte jõuludeks, sest koolis olid näärid, aga no kõik teadsid, et et need on need sama tehtud, mida nad võivad koju jõulukuuse otsa panna. Ja mina siis ka ole, kassal lõikasin, ribasid, kleepisin neid kettideks, need ketid tulid hiiglapikad, värvilistest paberit, sest noh, natuke liimiplekke küll peal, aga tühja sest. Ja siis me lõikasime, siis tuli lõigata seal paberit niimoodi, noh, nihukesed sälgud sisse, siis sellest sai kokku liimides ilusa laterna ja need ma tõin koju, siis riputasin koduse kuuse Sa aga ühel aastal, kui ma ei olnud mitte esimeses, võib-olla teises või kolmandas klassis või ma ei mäleta, ma tegin enda meelest kõige ilusama kuuseehte, ma tegin lumi valgukese värvilistest paberitest pandi siis vist oli Siimaskopi raamat juba ilmunud ja kõik tüdrukud olid armunud, lumi Walkesse ja Me kopeerisime tema pilte salmikutesse, mina tegin siis värvilistest paberitest, kleepisin ja lõikasin siis niisuguse lumivalgekese ja sellest on mul fotod ka, kui ma istun seal kuu sees koos ema, isa ja vennaga ja minu selja taga ripub lumivalgeke ja kõik need ilusad ketid ja muud ehted. Oh, jah, kese neid paberist kette Venetaks, nendega sai platserdatud ja mina poisina mäletan, minu jaoks oli üks väga tüütu tegevus ja see oli küll seda liimi olid kõik kohad täis ja ja vähem läks teda sinna paberi peale. Aga nõukogude ajal oli ikka kombeks kuuse tippu panna. Viisnurk, mis teie peres sinna pandi? On teil meeles? Ei, meil ei olnudki vist midagi, meil tavaliselt isa ostis nii suure kuuse tippu ära lõikama oli vist mingisugune väike niisugune, ma ei oskagi öelda, mis asi seal oli mingi tähe moodi asjaga ei, viisnurka ei olnud meil kunagi. Ja eesti kodudes vist viisnurka tõepoolest. Aga siis mul tuli praegu meelde see, et me kodus olid jõulud ja need olid nagu jõulud ikka, saime vinki ja pidi salmi lugema. Ja kui väiksem olin, siis mul käis ka jõuluvana. Aga jõulu esimesel pühal me läksime alati minu isa, ema ja isa isa juurde, kes elasid lillekülas. Nende kuusel ei olnud mingit lõbusat segasumma, nagu, nagu meie kodukuusel, kus need paberist tehtud ja ja vanad ja uued ehted olid segamini, vat neil olid kõigil ühesuurused hõbemunad. Ja siis niisugused läikivad, hõbedased ingli juuksed, ütles minu vanaema nende kohta ingli juuksed. Jah, aga kui ma olin väga väike, siis mulle tekitas probleemi, et, et kuidas ingli juuksed, et vanaemal oli toas seinal ka inglipilk, tal olid ilusad lokkis heledad juuksed, et et kust nad ingli juuksed sinna said. Aga no väga ilus kuusk oli seegi ja ühe jutu ma räägiksin veel ära kuuseehetest, see oli see, et seal vanaema, vanaisa kõige noorem tütar läks sõja ajal Rootsi ja hiljem ta hakkas saatma pakke ja saatis siis meile sõnaga vana vanaisa lastelastele kõigile siis ka kingitusi, mis me saime seal kätte. Neiltaktidel olid imeilusad paberid ümber 50.-te aastate lõpp või noh, keskpaik, kui meil pakid pandi valgesse paberisse, seoti kinni mingisuguse värvilise nööriga, siis seal tuli piltidega jõulupiltidega paberid ja neid pabereid ei visanud ära vaid riikisime üle, kasutasime neid järgmistel aastatel ja kui ma ise sain suuremaks juba jah, siis ma lõikasin välja ja tegin neist jõulukaarte jõuluehteid, ka niisuguseid, mis riputasin üles tuppa ja niisugused jõuluehted olid ka olemas. Taaskasutus tõelinud taaskasutus. Ta on ju räägitud sellest, et nõukogude ajal olid justkui jõulud keelatud. Keegi meenutab sedamoodi kirikusse ei tohtinud minna ega midagi. Kuidas teie sealt 50.-te alguses seda aega mäletate? 50.-te aastate alguses ma olin ju väike enne kooli, ei mäleta, et oleks mingisugust pinget või probleemi olnud, sellega ma olin lihtsalt väike laps, alati oli niimoodi. Hommikul ärkad ka, on üles ühel päeval ja tunnen, et, et köögiukse vahelt tuleb magusat lõhna ja paistab valgus ja siis tuleb meelde, ah jõulud on vanaema ja ema teevad seal piparkooke ja teises toas tuleb niisugune kuuse lõhn, et ta isa on toonud kuuse, et ei, meil olid alati, me pidasime jõule ja ma ei mäleta midagi. Muidugi olid kardinad, tomatiaknad, et aga mida sa siis teed detsembri lõpul pimedal ajal, kui oled alumisel korrusel tänava ääres, et siis niikuinii on kardinad ees? Ta, ma mäletan, kui ma ilmselt narvasin, võisin kuue aastane olla, hakkasin kooli minema, siis ema kutsus mind ühel päeval enda juurde, ütles, et et hea, et ma tahaks sulle midagi rääkida. Ja siis ta ütles, et, et kas sa tead, et jõuluvana ei ole päriselt olemas, mäletad, ma ütlesin, et ma tean küll emale üllatus. Ammu tean, ema oli nagu natuke petta tunud, aga siis ta ütles, et et sa lähed ju nüüd kooli, järgmisel aastal jätti, kas sa tead, et koolis peetakse nääreid, et kuulis, ei maksa jõuludest? Mõtlesin, et ma tean küll, et ma olen nääripidudel küll käinud ju, et isa töö juures jah, ja sinu töö juures ja ühesõnaga, et ma olin juba nagu üsna plaseerunud niimoodi selles asjas. Aga, aga jah, hiljem keskkooli ajal siis ma käisin küll ise ka kirikus olen mõned korrad käinud, siis tekkis nagu endal huvi selle vastu ja, ja noh, räägiti ka, et mõnel kooli õpetajad passisid kiriku ustele, et kes lähevad, aga minul seda ei juhtunud. Ma olen, käisin Kaarli kirikus, ma tean, jõulude ajal Toomkirikus olen käinud vist Jaani kirikus, et mul ei juhtunud seda, et oleks nagu pahandust olnud või või midagi, aga noh, seda Ta oli, aga noh muidugi, et koolis klassiõdedega sai väiksest peale juba räägitud jõuludest, aga aga me kuidagi kõik teadsime, et õpetajatega ei maksa rääkida. Ja nüüd tuleb välja niimoodi, et pereringis peeti jõule ja ametlikult siis tähistati nääre. No meie peres jah, aga on näiteks foto, kus ma olen Tombi klubis, isa isa töötas RTK välisseal, ilmselt siis isa töökoha nääripidu seal, sest seal olid lapsed, keda ma tean, kes olid ka tuttavate lapsed, niisugune suur nääripidu. Et ja ema töö juures on nääripidu. Noh, kuidagi ma teadsin, et väljaspool kodu on nääridega, meil kodus on jõulud, aga samas ma tean, ta mõned endavanused, eriti nooremad, kellel hakatigi kodus pidama nääreid? Jaa, jaa. Pikkamööda nagu ei peetud enam jõule. Aga minut kodus traditsioon kestis, et muidugi kui ma läksin ära sain, kasvasin suureks, läksin Tartusse õppima, et siis siis enam kuuske ema isa ei toonud, aga eks nad panid ikka siis kuuseoksad vaasi ja niisugune väike tähistamine ikka käis. Aga lisaks lasteraamatutele olete loonud ka Tartu mänguasjamuuseumi 1994. aastal avada ukse ja astud muinasjutu. Mis puutub Tartu mänguasjamuuseumisse, siis on seal väga uhke vanade kuuseehete kagu praegune direktor Triin Vaaron, kirjutanud neist väga toreda raamatu piltidega ja kõik. Ja need ehted on, neid on igasuguseid, need on tulnud Venemaalt, neid on Eestimaal, need on eestiaegseid, neid on tsaariaegseid. Ta on hästi-hästi põnevaid, ma ei tea, mis seal tänavu plaanis on, aga, aga üldiselt jah, et vanu ehteid saab vaadata sageli mänguasjamuuseumis jõulude ajal, et siis ta nagu terve kuu aega on, on need vanad ehted seal nähtavad ja neid on imetoredaid. Mina mäletan oma lapsepõlvest, oli see nüüd nääripuu, oli see jõulupuu, mida mäletan, et mul oli hirm säraküünalde osas, mul oli kohe, kas need paaniline, aga igal juhul ma väga kartsin neid, ma kartsin just seda nüüd see kuusk läheb põlema, mine tehtethelt põlema. On teil ka mingisuguseid selliseid hirm ja lapsepõlvest meeles? Säraküünlad olid minu arust väga toredad, aga eks ma alguses jah, võib-olla kartsin seda, mul oli vanem vend ja tema siis näitas mulle, et pane käsi vastu, pane käsi vastu ja eks ma algul ikka kartsin, aga pärast panin käe sinna ligidale ja tõesti oli täiesti külm ju, jah, ei olnud kuum ja ja noh, nüüd oma lastelastega me ikka oleme ka pannud säraküünlaid ja seal on päris päris vahva minu arust. Aga on teil meeles ka mingisuguseid selliseid toredaid jõulukingitusi, mida ta lapsepõlvest saite? Noh, foto peal näiteks, kus ma istun seal kuu sees oma uhkete ehetega, mis ma ise olen teinud, seal on mul käes raamat Kalju liikluskeerises ja ma olen sellises jõuluks saanud. Kas te täna teete ka ise jõuluehteid? Ma olen teinud, no lastega koos mingisuguseid lumehelbeid ja selliseid asju ja siis siis vahepeal. Me panime kuuse otsa kunagi piparkooke ja neid punaseid õunu, mis meil oli noh, niisuguseid asju, aga kuidagi on kogunenud neid ehteid nii palju, et tänapäeval on kõike nii palju ja keegi on toonud ühed asjad ja keegi on toonud teised asjad ja küll meil on seal põtru ja ingleid ja igasuguseid kauneid helbeid ja mune ja et lihtsalt ma ei jõuagi enam riputada kuuse külge seda, seda kõike uhkust, mis on. Teie kodune kuusk näebki välja nii, et ta niheta lookas või mitte, päris. Kas aga kuidas kunagi, et et igal juhul väga palju ja väga segased ehted on umbes noh, kuna mul on palju väikseid lapselapsi ja siis ongi niimoodi, et nendel on vaja kõiksugu asjad külge panna sinna, et sa ei saa niimoodi, et sa paned ainult, et need hõbekuulid nagu minu vanaema ja vanaisad panid ja mitte midagi muud. Või see hõbe Wism, et sinna tuleb panna hästi palju ja, ja vahel me oleme jah teinud nagu erinevaid stiile proovinud teha, aga, aga üldiselt nüüd viimastel aegadel on üks lastelastepunt just parajasti nii suur, et nemad juba ise siis ehivad ja noh, siis sealt tuleb niikat, alumiste okste küljes on niimoodi lookas kõik ja üleval on vähem ja siis ma pärast tõstan midagi kõrgemale. Ma arvan, et eks see kuuse ehtimine ja see ongi suuresti laste suus lõbu ja nemad peavad saama sellest Just ma mäletan, meil kodus oli ka selline laste ülesanne tulla korraks veel tagasi nende ingli juuste juurde, siis meil oli ka ja ma arvan, et see on iga aasta oli üks igavene jama nendega, et need lahti harutada, sead teiste vahetused kuhugi, nad olid jäänud kuhugi need niidikesed ikka ikka jäid seal. Ja see oli üks hästi tüütu, aga kuidagi ase. Täpselt samamoodi on meeles kusagilt ülevalt alla võtmine vahel kukkus Mõniselt maha, läks puruks, oh seda häda ja õnnetust. Hästi peenikesed killud olid ja siis võib juhtuda, et midagi läheb jalga või kuskile ja toredad toredad asjad, toredad mälestused. Nõnda meenutasid oma jõule läbi aegade meie suurepärased lastekirjanikud ning lugematu hulga raamatuid kirjutanud Ira Lember oli Saaria, Tiia Toomet. Saatejuhid olid Haldi Normet-Saarna, Andres Oja, helirežissöör maris, Tombak imelisi jõule kõigile imelisi jõule.