Möödunud nädalal toimus Tartu Ülikooli raamatukogu konverentsikeskuses kultuurikorraldajate foorum Kultuurikompass. Seal oli esinejaid mitmelt poolt, aga üks neist, kes seal esines, on Tartu loomemajanduskeskuse välissuhete välisprojektide juht, Tartu filmifondi projektijuht Inga Koppel. Tervist, tervist, väga meeldisin stuudios kokku saada. Kas võiks rääkida natukene Tartu filmifondist, millega see tegeleb? Tartu filmifond on üks kolmest Eesti regionaalsest filmifondist. Lisaks Tartu filmifondile on veel Viru filmifond mis tegutseb Ida-Virumaal ja saarte filmifond. Ja Tartu filmifond on siis 2015. aastal loomemajanduskeskuse poolt loodud regionaalne filmifond ja mille eesmärk on kutsuda siia filmima nii Tartusse kui Tartumaale kohalikke ja rahvusvahelisi kaasproduktsioone. Ja ühtlasi pakub ta siis neile filmidele, kes tulevad Tartusse või Tartumaale, filmida teatud finantsstiimulit, mida nimetatakse käshribeetiks 20 protsendiliseks tagasimakseskeemiks. See tähendab seda, et need filmikompaniid või siis tähendab produktsioonifirmad peaksid ostma nii filmiteenust või siis filmisektorit teenindavat teenust, majutust, transporti, toitlustuslogistikat, tehnikat Tartumaalt või Tartu regioonist. Iseenesest nii-öelda tagasimaksja skeemi ei ole midagi originaalset. See on väga levinud skeem kogu Euroopas, väga paljud regionaalset filmifondi pakuvad seda. Ida-Viru filmifond pakub kuni 40 protsendilist tagasimaksja skeemi. Aga lisaks finantseerimine, finantskiimuline on sellel meetmel ka teine eesmärk, see tähendab kutsuda regiooni, tutvustada regiooni filmitegijatele, tutvustada kultuuri eripära, inimesi nii-öelda panna see piirkond ka kaardile mingis mõttes, et kui me võtame näiteks Eestit, siis näiteks filmifestivali, PÖFF, too ja paljudel teistel põhjustel on ilmselt inimestele väga tuttav, Tallinn teatakse, Tallinnat teatakse, et see on tore turismipaik. Kuid ülejäänud Eesti võib olla ei ole eriti tuntud, võib-olla terra incognito, nii et rahvusvaheliste kaasproduktsioonide kaudu saab tõesti teha nii-öelda piirkonda nähtavaks. Kui rääkida Tartu filmifondist veel siis lisaks nii-öelda sellele finantsstiimuli pakkumisele on Tartu filmifondil veel päris mitu muud eesmärki. Ja see on seotud ka otseselt sellise kombinatsiooniga, mis on küllalt unikaalne. Et Tartu filmifond tegutseb Loomemajanduskeskuse raames, mis pakub tegelikult ettevõtlusalast nõu, mentori teenust inkubatsiooniteenust alustavatele ettevõtetele, mõtleme, kes on siis meie väiksed ja keskmise suurusega ettevõtted siis suuresti nii-öelda kui me räägime filmi fantkonnast, siis filmiettevõtted ongi needsamad väiksed ja keskmise suurusega ettevõtted, kes pakuvad filmiteenust väljaspool Eestit ja kelle ekspordivõimekust oleks vaja kasvatada. Seetõttu ongi filmifondil väga sellised pikemad strateegilised plaanid. Nagu on väga palju meediast võib-olla läbi käinud, et filmifondi üheks kaugemaks eesmärgiks on linnavalitsuse või siis riigi toel või erasektori toel rajada raadile filmistuudio mis täiendaks Tallinnasse kerkivad Tallinn film, vanderlandi, mis oleks eelkõige multimeedia keskus ja stuudio. See on väga-väga pikaajaline protsess. Me läheneme sellele etapiviisiliselt. Praegusel hetkel me püüame tekitada loomemajanduskeskuse ümber ettevõtete klastreid, keda oleks võimalik hiljem vajadusel ümber paigutada siis raadile, kui see tõesti see multimeedia keskus. Filmistuudio materjaliseeruks. Kindlasti on oluline kuuluda suurematesse rahvusvahelistesse organisatsioonidesse ja võrgustikes selleks, et aru saada, mis toimub üldse tänapäeval filmitööstuses. Milline on filmitööstuse suur pilt, kuidas sa positsioneerinud sellega? Tartu filmifond kuulub üle-euroopalise regionaalsete filmifondide võrgustiku sine Regio mis hõlmab viit kümmet erinevat Euroopa regionaalset filmifondi Euroopa Liidu 12-st maast pluss veel Šveitsist ja Norrast ning samuti kuulub ta sine Regio allorganisatsiooni, Green Regio koosseis. Ühel viimastest green Regium koosolekutest, mis toimuvad praegu küll kahjuks Zoom'i vahendusel, oli juttu sellest, et meil oleks vaja luua uus alamgrupp, milleks oleks digirägija. Võib-olla ütleksin paar sõna siis sellest, mis üldse toimub. Tänapäeva filmitööstusesse on väga keeruline ja kompleksne teema, me oleme praegu võime öelda protsesside alguses kuid ruubikon on ületatud ja on tekkinud mingid paradigmaatiline muutus, millest edasi enam tagasikäiku ei ole. Nimelt täiesti fundamentaalselt on muutunud viis, kuidas audiovisuaalsisu tarbitakse. Et see on muutunud pigem digitaalseks kuradi ame, et 2019. aastal oli audiovisuaaltööstuses globaalselt toimust täiesti totaalne plahvatus, mille seda nimetati isegi production, tilluusist ja teistest sektoritest osteti teenust. See protsentuaalselt 67 protsendi ulatuses oli tehtud täiesti plahvatusliku suure kasvuga, mida vedasid tegelikult suured voogedastusgigandid, suured voogedastusplatvormid, aga selles mängus lõid kaasa ka kõikvõimalikud väiksemad flaierid või väiksemad tegijad. Nüüd kriis, pandeemia, mis järgnes sellele tootmisuputusele sellele üliheale aastale Euroopa filmitööstuse jaoks oli muidugi traditsioonilise filmitööstuse jaoks katastroofiline. Katkestatud said kogu väärtusahel produktsioonik peatati, festivalid ei toimunud, kannatasid nii levitajad kui kinod, kinod suleti. See oli väga-väga halb aasta, aga juhtus midagi. Paradoksaalselt suurenes hüppeliselt nii-öelda digitaalselt audio sisu tarbimine ja öeldakse, et kui nüüd kriis vaibub, on Rubik on ületatud. See muutus on vältimatu ja paratamatu. Ja sellega seoses peab ka paljud asjad läbi mõtlema, mis toimub edasi. Traditsiooniline filmitööstus on praegu üllatunud, lausa paraliseeritud, kuidas edasi toimida, otsitakse lahendusi Euroopa tasemel. Kuidas peaksid nii-öelda eriti sellised maad, kes on väga-väga palju panustanud oma kultuurilisele identiteedile, nagu näiteks suurriigid, Prantsusmaa, Itaalia suured filmimaad, kuidas nad peaksid sellesse paradigmaatilisse muutusesse suhestuma nii-öelda audiovisuaalse sisu, tootmist hakkavad dikteerima suured digitaal nii-öelda voogedastusplatvormid, kardetakse või kõikvõimalikke asju, kuid hirmul on suured silmad. Et võib-olla need suured voogedastusgigandid hakkavad toimima nagu Molokina, keda ei, neid ei huvita raha, neil on palju raha. Neid huvitavad kohalikud lood, kohalikud talendid, kohalik tööjõud. Pärast filmide valmimist või koostööd nende voogedastusgigantidega. Edasine protsess, mis juhtub nende selle loominguga, on täiesti nähtamatu. Nii et see üks nendest ohtudest on, kuidas säilitada oma nägu, kuidas säilitada euroop papa autorifilmi, kuidas säilitada mitmekesisust? Need on väga suured teemad. See teemade ring on erakordselt lai. See puudutab juriidilisi seadusandlikke küsimusi, eetilisi küsimusi, kuivõrd nii-öelda talendid võiksid kaasa minna nii-öelda sellele koostööle suurte platvormidega, sest raha on teatavasti väga ahvatlev. Koostööd suurte platvormidega on tulutoovad kõigile. Koostöö suurte platvormidega on hea filmitööstusele. Kihk kahtlemata arendab piirkondlikku filmitööstust. Kuib võib-olla nii-öelda ohuks nii-öelda kultuurilistele rahvuslikele identiteedile võib olla ohuks autori filmine. Kuid see kõik me seda veel ei tea, mis hakkab toimuma, sest see on alles protsesside algus. Ei ole olemas filmitööstuse arendamist Tartumaal. Me saame rääkida filmitööstuse arendamisest Eesti mastaabis kuid eelkõige me peaksime rääkima balti regifilmitööstuse arendamist Baltikumi mastaabis, eelkõige koostöös Lätiga. Me teame, et juba ajalooliselt Leedu ja Poola moodustavad nagu rohkem ühe kultuurilise üksuse ja ka filmitootmise seisukohalt samuti. Kuid meie peaksime fokusseerima koostööle oma lähimate naabritega. Läti ja Baltiga. Me teame, et Baltimaad ju teatavasti annavad kokku ühe keskmise Euroopa riigi suuruse, mis on umbes 10 miljonit. Kui ma meenutan näiteks eelmise aasta Riia filmifestivali, siis seal tõusis teemaks. Et on väga suur puudus tööjõust. Regiooni tasemel on väga suur puudus, filmib filmistuudiot, eks kui me räägime üldse edukas filmitööstusest, siis sellest me saame rääkida. Kolmest aspektist peab olema kvalifitseeritud tööjõud. Peab olema infrastruktuur peavad olema stuudiod. Ja samuti peab olema track record edukatest filmidest, olgu see siis Tartu regioonis. Olgu see Eestis, olgu see Baltikumis ainult niimoodi, me ei saa rääkida filmide tootmisest ja filmitööstusest eraldi. Need moodustavad nagu täiesti ühe terviku. Kriis nõuab sind otse, nõuab seda, et sa otsiksid alternatiivseid lahendusi, kui sa ei saa teha vanamoodi, sa pead vaatama, kuidas sa saad teha asju uutmoodi. Ja nüüd ma tulen tagasi Tartu filmifondi juurde, mille praegune maht on tõesti 150000 eurot. Me jagame seda nii-öelda majandusstiimulite filmile, filmidele, kes tulevad Tartu regiooni filmima. Kuid Meie plaanid ja strateegiad on suuremad. Lüüa koos teiste filmiinstitutsioonidega Eestis teiste regionaalsete filmifondide ka eesti filmi klastriga haridusasutustega panna pead kokku ja mõelda, kuidas edendada filmitööstust Eestis. Kuidas mõte laiemalt, kuidas mõelda regionaalselt kuidas me jagaksime ära oma erinevat funktsiooni, kui näiteks oleks stuudiot ja stuudio Tallinnas, nagu ma ütlesin, Tartu stuudio võiks keskenduda just neile uutele tehnoloogiat Talle interdistsiplinaarsed talle lahendustele. Ja samuti me tahaksime väga olla nii-öelda praktikabaasiks peestlemile ballasele, EKA animatsiooniosakonnale ja ma võin öelda seda. Ta Tartu filmifond on olnud küllalt initsiatiiv, rikas selle diskussiooni algatamisel ja me oleme väga rõõmsad, et on tekkinud nagu partnerlus, erinevad institutsioonid, tahaksin veel eriti rõhutada PÖFF hinda strit, samuti PÖFFi üldiselt, kes on üks põhilisi tugevamaid partnereid sellel teemal kaasa mõtlemises. Palju on teha, alusta väikselt alustama tegelikest võimalustest, aga sul peab olema pikem plaan, kuhu sina või need, kes jätkavad, lõpuks välja jõuaksid. Kust tuleb filmifondi raha, see raha, mis praegu tuleb, mida me eraldame kohalike ja rahvusvaheliste kaasproduktsioonidele, kes kulutavad või ostavad teenuseid Tartumaalt, see raha tuleb Tartu linnalt. Ja praegu on siis filmifondi mahuks on kuni 150000, et eurot me jällegi ei tea, kui suureks või väikseks kriisi tingimustes kujuneb, sest teatavasti igalt poolt peab kokku hoidma. Ma võin öelda, et meie selle tagasimakseskeemi suhtes on üsna suur huvi. Me oleme uus filmifond, loodi 2015. aastal kuid prioriteediks filmivaldkonna arendamine sai 2019. aastal. Kokku on tehtud nelja aasta jooksul kaheksa filmi, kuid järgmiseks perioodiks on meid avaldused juba 12 uue filmile, mille hulgas on nii väga huvitavaid dokumentaalne kohalike mängufilmi rahvusvahelisi proportsioone, üks ka kaassuur kaasproduktsioon. Nii et huvi Tartu filmifondi vastu järjest kasvab. Ja me oleme selle üle väga rõõmsad, aga nagu ma juba veel kord ütlesime. Tartu filmifondi prioriteedid ja eesmärgid on märksa laiemad, nii et selleks on vaja näha suurt pilti ja kindlasti koostööd teha kõikide filmisektoriga või audiovisuaalsektoriga seotud institutsioonidega Eestis ja ka üle piiri. Need viimati PÖFFil, mis siis on läbi saanud, esilinastus samuti Tartus filmitud Erna on sõjas ja Erna on sõjas, oli meie esimene rahvusvaheline kaasproduktsioon. See oli siis Taani Eesti Belgia kaasproduktsioon režissöör Henrik Ruben, kents. Näitlejateks olid seal väga-väga tuntud Taani näitlejad eelkõige Taani suur staar, triine tüür Holm aga Andreas Pertelson ja teised. Nii et tuntud Taani näitlejad, tuntud režissöör peaprodutsendiks üks suurimaid Skandinaavia produktsioonifirmasid nimbus Films, Eesti näriks oli Nafta Films samuti Eesti väga edukas filmikompanii ja Andrežena Belgiast Belgia küllalt hea filmikompanii. Nüüd võib-olla on huvitav, et filmi heliloojaks oli Mihkel Zilmer. Minu meelest on seal filmi väga-väga hea filmimuusika, kes oli ka siis tõe ja õiguse muusika autor. Filmi kunstnikuks oli jättel eeman, kes on teinud kunstniku tööd Larsson triaaži melanhoolia-le. Nii et film kukkus välja ka väga hea, nii et ma ise olen seda näinud mitu korda, kaasa arvatud nüüd Tartu PÖFFi raames ja võin öelda, et tegemist on väga-väga hea filmiga. Aga mis meile tegi ka Tartu filmifondi seisukohad väga headmeelt, oli see filmitegijaid, nimbus, filmirežissöör, näitlejad, meie oma naftainimesed, kõik jäid või erakordselt rahule selle võtteperioodiga, see film põhiliselt võeti üles Tartus, et 18 päevavõtteperioodist toimus Tartus või Tartumaal, võtted toimusid siis ajalooarhiivis nii-öelda pop-up, filmistuudios, kammivabrikus ja kindralimäel Tartumaal. Tegemist oli esimese maailmasõjaaegse filmiga teatavasti väga kole must nagu esimese maailmasõjaväes, muidu oli aga võttemeeskonna trupil tekkis erakordselt hea kambavaim küünarnukitunne, ühtse meeskonna tunne, mis väga-väga hästi aitas kaasa selle filmi üldisele atmosfäärile. Ma kujutan ette, et just nii tunnevad ennast sõdurit kaevikutes erilist ühtekuuluvustunnet. Siin tekkis ühtuvus, kuulus tunne nii võttegrupi, filmitegijate kui ka Tartu filmifondiga. Ja siis pärast võtteid oli muidugi väga tore puhata Tartus, kus filmitegijate sõnutsi oli väga sõbralik atmosfäär, hea söök, hea majutus. Et kogu see võt periood kujunes nende jaoks väga meeldivaks ja seda väljendasid nad ka sellega, et Henrik Ruben gets Sartis Tartu linastuse jaoks ekstra tervituse ja tänusõnad. Samuti väljendasid triina tüür Holm ja Henrik Ruben Kerts väga suurt rõõmu Tartus filmimise üle ka intervjuus, mis oli tehtud PÖFFi raames. Nii et tundus, et see filmimine osutus kõigi jaoks põnevaks, toredaks, meeldivaks ja muidugi, mis hea filmitööstuse eduka filmitööstuse aluseks on professionaalne meeskond tõesti infrastruktuur ja track record siis loomulikult Tartumaa jaoks on väga hea see, et filmitegijad jäid Tartus filmiga ülivõrdes rahule. Samuti jäädi rahule meie võttemeeskonna professionaalsus, aga öeldi, et see on täiesti tipptasemel, väga professionaalne. Nüüd mille koha pealt jäi pisut puudu, oli filmistuudio koha peal Henrik Ruben, kents muuseas nimbus saatis meile ka filmistuudio jaoks toetuskirja. Henrik Ruuben, kents väitis. Kui tuleb filmistuudio, pange mulle koht Liidjasse kinni, siis ta tuleb kindlasti Tartusse uuesti filmima. Tore, tervikuna on tegemist väga-väga hea filmiga. Taani film, Skandinaavia film on üldse hea. Minu meelest väga head näitlejatööd. Väga hea muusikaline kujundus, muidugi väga hea režissöör paelus süžee, kus ka poole filmi pealt saab vaataja täiesti uut informatsiooni Filmis senitoimunu kohta, mis paneb eelneva uude perspektiivi, aitab hoopis teistmoodi mõtestada seda filmi, nii et ka väikse sellise süzeelise pööranguga film väga väga soovitan, kui hiljem kunagi on võimalik vaadata Tartu filmifond on need ka Tartu PÖFF-i ja Tartu armastusfilmide festivali korraldaja? Jah, see on, me oleme väga rõõmsad sellele koostööle Pimedate Ööde filmifestivaliga, esimest korda sel suvel tegime deme Tartuffi ja nüüd siis novembris Tartu PÖFFi, nii et oleme kaaskorraldajad partneriks on meil veel elektriteater heaks partneriks. Nii et filmiseansid toimuvad elektriteatris ja Ateenas. Meil on väga-väga toredad vabatahtlikud. See on ka üks asi, mille üle väga rõõmus olla, nii et jällegi natuke rikub meie tuju muidugi koroona, mis filmid müüki just väga ei soodusta, paneb piirangud lisaüritustele, nii et näiteks filmi avapidu me pidime tegema striimis, aga ka juba sellest striimi korraldamine koosöös, stuudioga oli üks väga tore, mu loominguline protsess, Ö stuudio, muuseas on üks meie nii-öelda inkupatsioonist viibivatest firmadest, tegelikult on tegemist klastriga produktsiooni klastriga ja ma arvan, et väga oluline on see, et me mõtleksime seda. Kuidas, kuna me pakume loomemajanduskeskuses mentor teenust nõustamisteenust, kuidas me saaksime inkubatsiooniga olevatele ettevõtetele olla kasuks, aga samas on väga oluline, kuidas me saame kaasata Ta neid otsekohe oma tegevusse näiteks siis Ö stuudio, kes on loomemajanduskeskuses olemas, inkubatsiooni Solev klaster, praegu nad aitasid meile tehnilises plaanis korraldada Tartu PÖFFi stream'i pidu, ava stream'i avast Rimi saatejuhiks oli väga tore Maarja Jakobson, kes lõi sellise toreda meeleolu kogu selleks ürituseks, muide seda saab ka PÖFFi koduleheküljelt järele vaadata, seda stream'i pidu. Aga mida ma tahtsin öelda? Ma tahtsin öelda seda, et kahjuks paljud üritused, mida me teeme, nagu lisaüritused põhiprogrammile praegu ei saa toimuda, ei saa toimuda lõpetamine, me ei saa teha kahjuks oma tänuüritust vabatahtlikele. Me teame seda edasi lükkama, kuid me teeme kindlasti seda hiljem, kui meil võimalus on, sest meil olid tõesti ülitore vabatahtlike tiim. Niiet suurt rahulolu põhimõtteliselt pakub see, kui sa saad inimestega teha koostööd, kui tundub, et inimesed tunnevad rõõmu sellest, mida nad teevad, on nagu avatud kaasa mõtlema, kuidas asju paremini teha. Et see iseenesest ongi minu meelest üks suur tasu ka filmifestivali organiseerimisel tuleks need selle möödunud nädala kultuurikompassi juurde, mis on siis kultuurikorraldajate foorum, mis ootustega sai sinna mindud ja mis sa sealt oled enda jaoks välja noppinud. Tegemist oli päris päris toreda üritusega. See oli terve päevane üritus, mis oli küllalt pikk. Ühelt poolt, kuid kulges tõusvas joones. Kõigepealt esimeses blokis olid meil nii-öelda inspiratsioonikõned, esines linnapea, tervitustega esines president Kersti Kaljulaid. Ettekandega tervitussõnadega esines ka Ülikooli raamatukogu direktor Krista Aru, sest see toimus tegelikult siis Tartu Ülikooli raamatukogu konverentsisaalist. Teises plokis esinesin mina koos Priit Mikuga, kes on kultuuripealinn 2024 juht. Mind oli kutsutud rääkima just sellest, kuidas rahvusvahelised kaasproduktsioonid aitaksid teha Tartut ja Tartumaad nähtavamaks. Priit Mikk rääkis kultuuripealinna üldkontseptsioonist. Samuti rääkis ta möödunud aastal toimunud suurüritusest Metallica kontserdist, mis logistiliselt ja tehniliselt oli väga-väga kõrgel tasemel korraldatud ja mis annab mingis mõttes ka kindlust, et ka kultuuripealinnaüritused saavad olema sama efektiivselt korraldatud. Nüüd minu jaoks oli kõige olulisem võib-olla kolmas plokk, kus esinesid, et ühelt poolt erinevate kultuuripealinnade korraldamisega seotud inimesed ja teiseks suurte festivalide peakorraldajad. Kultuuripealinnade poole pealt esines Friedrich linde Green kes on puutöökultuuripealinn 2024 nõukogu liige. Pool on suhteliselt väike koht, umbes 54000 elanikuga, teispool polaarjoont Norras nordlandi maakonnas. Kultuuripealinnade poole pealt esines veel Jette Burn graaf, kes oli lõu vaaden 2018 kultuuripealinnapeakorraldaja friisi maalt. Ja siis esinesid festivalide poole pealt sansin Tubits, kes oli seotud väga-väga hea muusika festivaliga, exit, mis on väga palju Euroopa festivalide auhindu saanud, mis leiab aset no võist saadi lähedal Serbias. Ja teiseks festivaliks oli minu üks lemmikuid Flow festival, mis on samuti Teataja eestlastele teada tunta suur muusikafestival Helsingis ja sealtpoolt esines siis suvi, Kaljo, kes on tegevjuht. Kui me nüüd vaatame, siis nendeks kultuuripealinnadeks on suhteliselt väiksed kohad mis ei ole võib-olla iseenesestmõistetavalt Euroopale tuntud, kuid kus toimuvad toredad asjad tegelikult, mis iseeneselt võivad olla kultuuriliselt ka looduslikud sepp piirkond väga huvipakkuvad. Nüüd festivalide poole pealt olid kutsutud esinema nii-öelda esindajad festivalide juurest, mis on väga-väga head, väga-väga kõrgel tasemel organiseeritud. Kuid mis võib-olla kui me mõtleme Helsingis, Helsingi on ju suur linn, tegelikult samuti on no võis saada Serbiat suuruselt teine linn ja ka suur linn, aga Euroopa seisukohalt võib-olla nad ei asu Euroopa tsentrumis, vaid asuvad siiski pisut kõrval. Nüüd, kui ma räägin, mis ma jätsin märksõnadena nendest neljast esinemisest jätsin meelde siis festivalide poole pealt on see, et tuleb rõhuda enda esiteks kultuurilisele omapärale. Nüüd ma räägin kultuuripealinnadest. Fredrik Lindgren rõhutas, et tuleb rõhutada millegile, mis on küll pisut salapärane, võib-olla Euroopas tuntud nagu näiteks saami kultuur. Kuid ta ütles, et selleks, et jõuda Euroopa publikuni, peab rõhuma peaaegu et mütoloogilise aspektile rõhuda mingitele teemadele, mis kõnetavad emotsionaalsel poolmütoloogilise tasandil kogu Euroopat, võib-olla mitte niivõrd rõhuda ajaloole, pigem mitoloogiale, emotsioonidele, see, mis meid võib ühitada ja samas, et jääks midagi originaalset, midagi salapärast. Muide, esimeses plokis esines Mikko Fritze, kes oli seotud 2011 Tallinn kultuuripealinnaga, kes ise on väga multikultuurse taustaga. Nimelt ta on ju Soomes sündinud sakslane, kes on elanud mitmel pool Euroopas, kelle abikaasa hoopis itaallanna, kelle lapsed räägivad kolme keelt ja tema rõhutas just ka seda. Ühelt poolt mõelge sellele, et kui huvitav tegelikult Eesti ja Tartu mingis mõttes on ühelt poolt peaaegu Skandinaavia riik, eks ju, me teame, mis on nagu eesti kuvand põhimaalt väljapoole, et me oleme nutikas, uusi lahendusi otsiv, keerulisi ühiskondlikke probleeme lahendab väike riik, olgu kasvõi meie e-riik, olgu see, et me oleme pioneerid küberturvalisuse valdkonnas, kasvõi meie maailmakoristuspäev. Me oleme initsiaatorid väga mitmetes ettevõtmistes. Me oleme kiired efektiivsed, organiseeritud loominguliselt, me mõtleme autode, poks, oleme sellega huvitavad, aga samas just see pisut salapärane aspekt, et me oleme kunagi olnud Nõukogude liidus, et meil on nii suur lähedus sellesamale ohtlikule ja müstilisele Venemaale ja me oleme kuidagi sellega olnud ka kultuuriliselt seotud, see kõik on veel lisandväärtus, mis annab juurde salapära, mõtleme sellele, mis nagu emotsionaalset tõepoolest pool mütoloogilisel tasandil võiks meie kuvandile kaasa aidata. Kui me räägime neist festivalidest flous ja exiti festivalist, mõlemad on väga prestiižsed, festivalid, siis see sõnum on see võib-olla alake väikselt, kuid tehke oma asja ülikvaliteetselt, mõelge sellele, kuidas ennast tõesti jällegi ka selles kontekstis innovaatorina näidata, mõelge roheliselt. Mõelge sotsiaalsele vastutustundlikule. Mõelge sellele, et te näete väljaga kuulid, nagu tõepoolest Flow festival on. Mõelge kunstile mõelge disainile, presenteerige ennast erilisena huvitavana atraktiivsena ja nüüd ma tahaksin veel lõpetada ühe esineja sõnavõtuga, kelleks oli meie pärimusmuusik Jalmar Vabarna kes on väga paljudel välismaa festivalidel esinenud, saanud väga palju kogemusi. Ta väidab seda, meil ei ole kultuurikorraldajana mitte midagi häbeneda. Me teeme seda maailmatasemel. Alustage väikselt, alustage Intsikurmus, aga tehke hästi ja samm-sammult liikuge edasi. Teine sõna veel Vabarnast on see jällegi tooge kokku pärimusmuusika, meie kultuuriline pärand ja innovatsioon, presenteerige vanu asju meie traditsiooni uues innovaatilises võtmes. Ja võib-olla see ongi see kõige olulisem, mida ma noppisin välja kultuuripealinna, sellelt foorumilt. Ja ausalt öelda täpselt samades suunas, mõtlen ma, kui ma mõtlen meie filmifondi tegevustele suurematele perspektiividele, sellele, milleni me tahame ka kokkuvõttes väljuda. Meie eesmärgiks on olla innovaatilised, teha võimalikult palju koostööd Tartu teiste teaduspotentsiaaliga institutsioonidega, näiteks teaduspargiga, muuseas praegu Tartu loomemajanduskeskus korraldab ühisinkubatsiooniprogrammi filming, geiming, miits, Helm, kuhu me juba tõime kokku filmitaustaga mänguarendajaid ja PÖFF kindlasti raames. Me korraldame ka koos ühe ühisworkshop i, milleks on vii aas, screen, Raything ja mida viib läbi ajana Falcon. Nii et see on juba ka PÖFF kindlasti raames teaduspargi ja loomemajanduskeskuse korraldatud workshop. Nii et otsime edaspidist koostöövõimalusi Arvutiteaduste instituudiga, võimalusel teaduspargiga. Me keskendume innovatsioonile uutele innovaatilistele lahendustele. Me tahame koos teiste Eesti audiovisuaaltööstuse kass ja sektoriga seotud ettevõtetega arendada eesti filmitööstust. Me tahame mõelda laiemalt kui ainult Eesti piires. Mõtlema, mida head toob meile kuulumine sine regioosse, mille kaudu liigub kõigepealt ühelt poolt teave, mis toimub Euroopas ja ka mille põhiülesandeks on rahvusvaheliste kaasproduktsioonide korraldamine ja nende toetamine. Nii et Vabarna tsiteerides mõtleme suurelt. Alustame väikselt. Aitäh, Inga Koppel, tulemas Tartu stuudiosse. Jagada infot Tartu filmifondi kohta ja samuti jagada oma muljeid, kogemusi möödunud nädalal toimunud kultuuri kompassilt.