Kuna viimase paari kuu jooksul on sedavõrd palju olnud juttu kaitsemaskidest leidsin, et oleks otstarbekas pühendada üks saatelõik ka just maski usundilisele tähendusele. Maskide kandmine mingites peamiselt rituaalsetes olukordades on tuntud enamikus maailma kultuurides. Kuid mitte kunagi ajaloos pole varem nii paljud inimesed kui praegu kandnud maski korraga. Lühidalt kokku võttes on mask näokate, mille eesmärk võis traditsiooniliselt olla lisaks kaitsmisele ka varjamine aga kellekski teiseks kehastumine, hirmutamine või ka meelelahutus. Seda näiteks näitekunsti korral. Tihti on mitu erinevat funktsiooni kombineeritud. Näiteks võidakse maski kanda korraga neitsi remoniaalsetel praktilistel kui kunstilistele kaalutlustel. Kuid olulisim aspekt on ikkagi kaitse ehk siis laiemas mõttes edukas ellujäämine. Näiteks võidi maski kasutada tervendamisel viljakuse või saagija jahiõnne tagamisel aga matustel, halbade jõudude eest kaitsmisel kui sõjas vaenlase peletamisel. Vanimat maskide kasutust dateeritakse mõnekümne 1000 aasta taha ning uurijad on oletanud, et ka siis oli see ajendatud samuti rituaalsetest eesmärkidest. Seega on maskid ja maskid tseremooniad olnud oluline lüli ühiskonnas tasakaalu hoidmisel ja taastamisel kusjuures maski kandmise üks funktsioone on olnud üksikisiku ego identiteedi allasurumine, kollektiivse õnnestumise ja positiivse muutuse nimel. Samalaadset avad kordusid iga sarnase kriisi või siis selle ennetamise puhul toimides nii-öelda prototüüp Se mudelina ellujäämiseks nagu seda nimetanud kultuuriuurija ka äriedson. Traditsioonilises mõttes ühiskondades on üks maski rituaalide motiiv olnud kontakti saavutamine teispoolsuse ja üleloomuliku sfääriga näiteks esivanemate vaimude või väega. Muuhulgas leidub kirjeldusi Lääne-Aafrika rituaalidest, mille puhul kantakse sedavõrd suurt üleloomulikku väge kandvaid maske et osalejate teele jäävad ilma maskita küla inimesed peavad kõik oma tegemised katki jätma ja siseruumidesse varjuma selleks, et kokkupuudet selle vähema jõuga vältida. Ent ka eesti traditsiooni, mardi sentidel või jõulusokku tal on samasugune võim, kuigi mõnevõrra vastupidises võtmes. Siin nimelt ei tohi kontakti vältida, kuna need maskeeritud külalised on oma mõttelise ühenduse tõttu üleloomulikku vaimumaailmaga õnnetoojad. Ja inimene, kes neid sisse ei lase, peab ka igasugusest ideerimisest suu puhtaks pühkima. Niisiis võib üldistada, et maskikandjal on ilma maskita inimese ees võim ja eesõigus. Isegi klassikalistes märulifilmides sukka peas kandvate pangaröövlitele täidab maskeerimiseks tarvitatav sukk samasugust võimu ja kaitsefunktsiooni mis on täheldatav rituaalse maskikasutuse puhul. Peamine erinevus on vaid otsese maagilise mõõtme puudumine. Ka tänapäeva uute epideemiate kontekstis on tajutavad mitmed traditsioonilised usundilised momendid näiteks maski taha peitumine kui sümboolse barjääri loomine puhta ja ebapuhtasfääri vahel. Tõsiasjast, et vahel võivad kaitsemaskid mõjudega hirmutavalt, annab tunnistust katkupärimus. Suurte katkuepideemiate ajal juba 14. sajandil kandsid katku arstid mitmel pool Euroopas pika nokataolise enduva ninaosaga maske, mille külge võiti lisaks riputada ravimtaimi, lootes nende abil kaitset veelgi suurendada. Puutekontakti vältimiseks võisid arstid kanda lisaks ka kindaid. Kepikultuuriuurijad on arvanud, et neid samu kaitsemaskidega arste Kibuti pidama mütoloogiliseks katkuvaimuks ning just sellest on toitu saanud mitmed fantaasiaküllased muistendid. Näiteks ka eesti pärimustekstid valge näoga katkupoisist, kes levitab kepiga torgates nakkust. Koroona epideemia ajal on vallandunud mõnevõrra samalaadsed tõlgendused eriti just haiguspuhangu alguspoolel eriti mitmel pool maski kandjatesse pigem kui haiguse levitajatesse ja võidi käituda nende suhtes agressiivselt. Mõned psühholoogid on tõendanud, et rohkete kaitse maskides inimeste nägemine suurendab inimeste sohu tunnet kuna maski signaliseerib lisaks kaitsele rõhutatult ka haiguse ohukohalolekut. Ühtlasi suurendab teiste maskis inimeste nägemine tahtmist ega iseendale ette panna. Suhtumine kaitse maskisse on mõnevõrra võrreldav kaitsemaagilise talis maniga. Selle kandmine ja kas või ainult omamine annab teatava kontrolli. Tunder tänapäeva individualiseerunud ja originaalsust otsivad maailmas on kollektiivne kaitsemaskide kandmine samas üks väheseid tegevusi, mida ajendab nii vajadus iseennast kaitsta kui ka isetum soov ühise kriisi ületamise järele. Ehk siis samad ajendid, mis on täheldatavaid, iidsete maski, rituaalide kui ellujäämise prototüüpsetes mudelite puhul.