Täna tuleb jutuks sõrmuse usundiline taust näiteks see, miks peab armastust kinnitama just selle rõngakujulise objekti kandmine. Ja miks on kihla ja abielusõrmust tavaks õhtumaades kanda enamasti just neljandas sõrmes. Kui aga näiteks Indias mõnel pool Aafrikas võidi kihlasõrmust kanda ka hoopis varbas. Suur osa viimaste kümnendite romantilisi filme Läänes sisaldab stseeni mehe põlvele laskumises kihlasõrmuse välja võtmisest mille peale naispool väljendab üllatust, olgugi et on tihtilugu seda akti ehk vaikselt juba pikalt oodanud. See on sisse kujunenud sotsiaalne käitumine mis isegi suude võrdsustumide ajastul ei ole stereotüübina oma aktuaalsust kaotanud. Ent tõenäoliselt vanimad säilinud andmed abielusõrmuse kandmisest pärinevad umbes 5000 aasta tagusest ajast. Kirjeldustest, milles räägitakse hoopis tarna ja pillirookõrtest punutud või keeratud sõrmuste kandmisest haaval, asendati vähe, säilivad sõrmuse materjalid kestamatega näiteks luu, nahakivi või metalliga. Mida kallim ja erilisem oli materjal, seda suurematele tunnetele, see pidi viitama, demonstreerides ühtlasi ka sõrmuse kinkija suuremat jõukust. Ent Vanas-Roomas ei osutanud kallis sõrmus mitte naise suhtes tuntava armastuse suurusele, vaid toimis pigem omandimärgina. Ka vanakreeka müütidest tuntud tuletooja Prometheuse sõrmuse on seotud vabaduse ja allumise sümboolikaga. Jumalalt Zeusi poolt igaveseks kaljule aheldatuks määratud Prometheus sai ühte ahela lüli sõrmes, kandes ka pärast sealt vabanemist täita Zeusi tahet. Ent faktile sõrmuste teema puhul oli ka antiikajal ikkagi mängus ka tunded, osutab toonane arstide anatoomide arusaam, mille järgi inimese vasaku käe neljandast sõrmest viib otse närviühendusveena Amuuris ehk armastuse veen südamesse. Nüüdisteadlased pole küll paraku sellist veresoont inimkehas üles leidnud. Sama antiikperioodiga on seostatud ka sõrmustele graveeringute tegemise kombe algust. Nüüdisajal piirduvad need enamasti partneri nime, daatumi või mõne sümboliga. Kui vaadata sümboolikat laiemalt, siis ringi kujutist, millel pole algust puu tuntakse lõpmatuse sümbollinaga, paljudes muudes kultuurides peale Egiptuse oma. Jaga seoses muude objektidega. Näiteks vööga, mis on ka eesti pärimuses tuntud, samuti maagilise esemena. Lõpmatuse sümbol võis olla keskne ka näiteks kaitsva Amoletina kantud sõrmuste puhul või siis nunna ja kristluse vahelist sidet märgistava sõrmuse puhul. Kas sõrmuse sees olev avaus ei olnud lihtsalt auk, vaid seda tajuti teatava ruumi- või isegi läbipääsu Vi uksena mille kaudu on võimalik kontakt reaalsusega, mis jääb tavalisest surelikust maailmast väljapoole? Romantilises kontekstis tähistab sõrmus seega lõppematut, surematut, armastust, oma lisasümboolika on ka analoogiamaagiale. Kuna tihtilugu kandsid samasugust sõrmust mõlemad partnerid, pidid need sõrmused tagama siis armastajate vahel nähtamatu sideme. Pika kestmise usk sõrmuste maagilisse jõusse on tuntud ammusest ajast paljudel rahvastel, näiteks nii mõneski kultuuris võetakse surnul sõrmused sõrmest, et tema hing saaks vabaks pääseda. Eesti rahvausundis on olulisel kohal eelkõige just hõbesõrmused mida on kasutatud võimsa kaitse ja ka ennustusvahendina. Näiteks üks Raplamaalt üles kirjutatud tekst kõlab nõnda. Vanad rahvas pidasid alati hõbesõrmust sõrmes ehk kandsid muud hõbeasja kaasas. Siis ei hakanud sant sõna külge ega saanud maa-aluse haigust. Samuti kirjeldatakse sõrmuse kasutamist Eesti ennustusrituaalides. Kui sõrmus võis toimida näiteks pendline või siis loodeti klaasi põhja adetatud sõrmudesse vaadates tulevikku näha. Kristlikus maailmas on andmeid sõrmuste kasutamisest pulmatseremooniate salles üheksanda sajandi lõpust. Küll aga võisid tolleaegsed sõrmused olla ohtralt dekoreeritud näiteks graveeringutega, mis kujutasid tuvisid, Villüürasid või kahte üheks seotud. Katoliku kiriku arvates olid sellised sõrmused liiga paganlikud mistõttu alates 13.-st sajandist muudeti kihla ja abielusõrmused oluliselt lihtsamaks. Ajaloo vältel on neid torgatud nii parema kui ka vasaku käe sõrmede otsa kuid eelistatud oli siiski vasak käsi. Ja ühe pragmaatilisema seletuse järgi oli selle põhjuseks asjaolu, et kuna enamik inimesi on paremakäelised, kasutatakse vasakut kätt vähem ja seega kulutatakse ka kallist sõrmust vähem. Tänapäeval kulub ainuüksi Ameerika ühendriikides igal aastal kihlasõrmuste tootmiseks 17 tonni kulda. Ehk oleks keskkonnasäästlikkuse ajastul aeg hakata mõtlema tagasipöördumisele Vana-Egiptuse kõrke sõrmuste poole.