Väljend soolaleival käima on paljudele inimestele tuttav, seekord aga räägin selle kombe usundilise taustast. Paljud Eesti pärimusteadete järgi oli uute naabrite või ka uude elukohta kolinud tuttavate või sugulaste juurde kombeks teha sümboolne külaskäik mille juurde kuulus soola ja leiva, aga vahel ka lihaleiva või alkoholi kaasavõtmine. Samuti pidid uude majja kolinud inimesed ka omalt poolt küllatulijaid postitama. Seda kohati tänini au sees olevat kommet on meil sageli peetud laenuks slaavi kultuurist kuid selle levik on siiski oluliselt laiem ja taust üpris mitmetahuline. Näiteks Saksamaal on tavaks leiba ja soola üle andes lisada vana sõnalik soov, milles luuakse seos, kõigevägevam aga öeldes prooton, Salts kotterhad ehk siis leib ja sool hoidku neid jumala hool. Leib on paljudes kultuurides säilitanud oma keskse rolli tuhandeid aastaid. Näiteks piiblis võrdleb Jeesus ennast selle tähtsa toidusega, nimetades end eluleivaks. Meie isa palves. Palutakse jumalannaks meile meie igapäevast leiba. Eesti kombekirjeldustes nimetatakse rukist jumalaviljaks ja leiba pühaks. Sellele, et leiba on Eestis peetud kaua põhi toiduseks, viitaka tava nimetada kõike muud söödavat, lihtsalt leiva kõrvaseks. Usundiuurijad on oletanud, et soolaleivakinkimise tava on võib olla seotud piiblis kirjeldatud, kuid tõenäoliselt juba ammu enne seda tuntud kombega üks meelemärgiks ühiselt leiba süüa. Selline leiva jagamine on tuntud näiteks ka islamis judaismis. Jagajaks oli enamasti kõige auväärsem isik siis sellest seltskonnast koos söömise eesmärk, ühtsuse hoidmine. Keskaja Euroopas oli laialt kombeks kasutada leiba ja soola nii inimtekkelise kurja kui ka juhusliku ebaõnne maagiliseks eemal hoidmiseks. Sellest ajast on juba ka andmeid soolaleivakinkimise kohta. Eesti pärimustekstid soovitavad, et kolijad uude elamisse sisenedes kõigepealt ise sinna soola ja leiva sisse riiksid. Vahel on mainitud lisaks ka veel piiblit ja rahakoti. Neid siis koos pidid tagama selles uues kodus kaitsejaga jõukuse. Saksamaalt on teada samuti komme viia kõigepealt uude majja ja korterisse sisse just leib ja sool siis pererahvas puudust ei tunneks. Rahvusvaheliselt on tuntud ka komme tuua uude kohta esimesena sisse uus luud, mis sümboolset, pühib välja nähtamatut, pahatahtlikud vaimolendid, aga ka abstraktsemaid halva õnne. Mõne Eesti teate järgi tuli aga esimese asjana sisse lasta tuppa hoopis must kass ehk nõialoom. Kõigi nende kolimisuskumuste puhul võib rääkida analoogia maagiast ehk siis sarnasusel põhinevast põhimõttest, sest kui algab see uus elamine meeldivate külluslikult läheb elus ka edaspidi hästi ja inimesed jäävad samasse kohta kauaks pidama. Kahtlemata see komme vähemalt osalt oma funktsiooniga täitis, sest külaskäigu ja kinkidega vastastikune hea tahte näitamine lõi eeldused naabrite ja sõpradega edaspidiste suhete loobumiseks. Aga näiteks järgmises Põltsamaalt üles kirjutatud arhiivitekstis seletatakse lahti, miks osa soolaleivast siiski koju tuli jätta. See tekst kõlab siis nii. Tavaliselt toodi soolaleivaks ainult soola ja leiba, oli põrandaleib, keskpaika lõigati koorikusse auk ja sinna pandi sool. Selline leib pandi riidetüki või rätiku sisse ja mindi külasse. Mõni tee riide pärast tagasi koju, mõni jättis külasse, kuidas kusagil see leivatükk, mis leivast välja lõigati, jäeti, aga koju seda külasse ei viidud. See jäi leivaviijale koju. Et siis soola leivalisel leivaõnn koju jätta. Kui kivi leiva enda külasse. Mõnel pool Euroopas on kombeks tuur toole ja leib aga pulmakingiks. Siingi pidid need siis sümboliseerima selle loodava liidu püsivust. Aga Daralleelsettalisin veel iidsem taust, mis põhineb viljakusmaagiale. Nimelt Vana-Kreekas toodi leiba Annina põllundus ja üldisemalt viljakus jumalale teemeterile. Ja seega siis oli siin eesmärk edendada nii vilja kasvu kui ka taotlus saada järglasi. Kui rääkida soolast, siis siin on maagilise tähenduslikkuse kujunemisel olnud oma roll selle antiseptilise konserveerival toimel samuti ka soolapuhastusvõimel. Paljudes toiduga seotud tekstides mainitakse, et sool andis toidule jõu ja kaitse seega ei tohtinud selle lisamist unustada. Sümboolset väärtust. Kisas tõsiasi, et ammustel aegadel oli sool kallihinnaline luksuskaup näiteks Vana-Roomas anti leegionäridele osa palgast soolaratsiooni näol ja nende töötasu nimetati sallaariumiks. Ehk siis see tähendabki otsetõlkes soolaratsiooni. Ja see termin jäi kasutusse ka hiljem, kui soola enam tasuks ei antud. Siit on muide tulnud ka inglisekeelne sõna Salari, mis tähendab samuti palka. Kolimisega seotud soolaleivakomme ei ole eesti kultuuris tõenäoliselt siiski väga vana. Laiemat kõlapinda hakkas saama alles alates 19. sajandi keskpaigast ehk pärast seda, kui talusid hakati päriseks ostma ja nende kui omandiga tehinguid tegema.