Üks loogilisemaid mooduseid inimese või vara kaitsemiseks nii maagiliste kui muude negatiivsete mõjude eest on varjamine. Pärimuse järgi oli kõige turvalisem kodu ja kõrvalhoonete uksed üldse kinni panna ja mitte kedagi sisse lasta. Ilmselgelt oleks selline käitumine aidanud nii nakkusohu kui ka ebasõbralike inimeste tekitatud meelehärmi vastu kuid selge on see, et sotsiaalset läbikäimist päriselt vältida ka ei saanud. Seega kujunes terve rida olukorrapõhiseid kaitsemaagilisi varjamismooduseid. Suurtel katkuaegadel arvati paljudes Euroopa piirkondades, et ainuüksi pilgukontakt katkuhaigega põhjustab nakatumise. Seetõttu soovitati arstidel ja haige lähedastel haige juurde minnes silmi või kogu nägu rätiga varjata. Tänapäeval, kui nakkuste levikumehhanismid on täpsemalt teada, kanname puute piiskontakti takistamiseks pigem spetsiaalset kaitsemaski. Arvukatest eesti muistendite selgub, et maagiline varjamine võttis arvesse ka eneseisolatsiooni põhimõtet. Oletatavast katku vaimust ehk siis haiguse kandjast tuli hoida nii kaugele kui võimalik. Pärimustekstide järgi tagas kaitse katku jaga koera Koonlaste eest mõneks ajaks metsa või voolava vee taha peitu minek või halltõve puhul ka sealauta põhu või sõnniku sisse varjumine. Tulenevalt usundilisest arusaamast, et pilgul on eriline mõju ning et elavate ja surnute maailm tuleb selgelt lahus hoida on nii Eestis kui ka laiemalt Euroopas arvatud, et lastele ja muidu nõrgema vaimuga inimesel ei tohi näidata surnud inimest. Või siis ei tohi neil vähemalt lasta surnud inimesele silma vaadata. Arvati, et muidu võivad nad haigestuda või isegi surra. Elavate kaitsmisega. Surnu pilgu mõju eest on kohati põhjendatud ka kommet surnule silmad kinni vajutada. Sellisel pärimusel on taustaks taas kord inimlikud psühholoogilised tegurid. Ehk siis kogemuspõhine tõdemus, et surnuga kokkupuutumine võib tõepoolest esile kutsuda tugevaid emotsioone kõhedusest ehmatusest Kunifoobilise Hirmooni välja. Siirderiituste ajal või muidu kriitilistes olukordades tuli kahjustava kontakti vältimiseks vähemalt olulisemad kehaosad kinni katta. Pulmade kui ühe olulisema elumuutusega seoses arvati, et just pruut kui tulevane soojatku tagaja vajab erilist kaitset pärsijast ja Hiinast kuni Eestini välja leidub kirjeldusi, et pruudi nägupidi pulmapäeval sõba või looriga kaetud olema. Näiteks ühe Virumaa teate järgipidise näo katmine toimuma nii kapitaalselt ninaotsagi ei paista. See tekst kõlab järgmiselt. Kui noorpaar kirikust tulles tuppa astuvad, siis tõmmatakse pruudi pearätik talle silmade ette alla, pannakse kolmefreesiga kinni, üks otsaette, teine nina kohta, kolmas lõuakohta. Ja siis talud Ta isamehe, naine teda lauda isamees lööb kolm risti laua peale ette. Rätiku tähendus on siis muuhulgas, et pruudi silmad haigeks ei jää. Selle rätiku alla antakse kolm suutäit soola-leiba tähenduseks, et tal hambavalu ei tuleks ja et temast kõva leiva-line saaks. Ehk siis liitub siia juurtega soolaleiva kasutamine millest oli juttu ühes hiljutises eelmises saates. Saksamaalt on kirjeldusi, et pruut pidi pulmariiete alla siduma juba sünnitanud naiselt saadud põlle. See pidi takistama nii kurje silma üldiselt kui ka selle kõige kardetumat mõju ehk siis viljatust. Samuti on Saksamaalt pärimuse kirjeldusi, mille järgi pruut pidi kandma leinaloori, et siis jäta pahatahtlikele olenditele mulje. Toimuvad hoopis matused. Psühholoogias on pulmadega seoses tuntud isegi termin pruudi palavik ehk siis suure elumuutusega seotud ärevusest tingitud immuunsüsteemi häire, mis väljendub kehatemperatuuri tõusuna. Kaitserituaalidest tulenev turvatunne pidi eeldatavalt sellist üsna ootuspärast emotsiooni möllu tasakaalustama. Kaitsemaagilisest varjamist nõudest lähtus ka abielunaisele kohustuslik põlle ja peakatte kandmine. Need nõuded ei olnud tingitud seega mitte naiste allasurumise püüdest, vaid vajadusest perenaist kui eluandjat ja laste ema potentsiaalse halva mõju eest kaitsta. Laialdaselt on tuntud ka vastsündinud lapse teiste eest varjul hoidmine, mida kohati jälgitakse tänapäevani. Kogu Euroopa pärimusest on kirjeldusi, et emad ja ämmaemandad kaitsesid vastsündinud last tema nägu loori või räti taha peites. Enne ristimist ei tohtinud lapsega küla peale minna. Tänapäeva arengupsühholoogias tuleb see kunagine maagilise varjundiga nõue esile pisut teise nurga alt. Ollakse seisukohal, et imikut tuleb kaitsta sensoorse ülekülluse eest kuna imik ei suuda veel suures koguses muljeid töödelda. Samuti on seisukoht, et alles sünnitamisest toibub ema peaks vältima liigset stressi ja muidugi ka haigustekitajaid kokkupuutes agressiivse või muidu pahatahtliku inimesega pilgu kontaktist hoidumist kasutavad paljud inimesed intuitiivselt ka tänapäeval. Ja seda soovitavad muuhulgas ka mitmed moodsad kehakeele eksperdid, olgugi et mitte tingimata enam usundilistele põhjustel.