Kuna aastavahetuse periood on teatavasti aasta kõige pimedam aeg, pööriaeg koondus sellele ajale mitmesuguseid ennustusi. Täpsemalt tuleb öelda, et see aastavahetus ei olnud mitte siis ainult üks öökaitseline pikem ajalõik alates juba jõulueelsest ajast kuni kolmekuningapäevani välja. Ennustamise meetoditeks võisid olla näiteks tinavalamine või ukse või värava peal kuulatamine. Igasuguste jälgede uurimine, ilmamärkide jälgimine, vahelduv ennustused vaese ja rikka aasta kohta. Kuid ikka ja jälle tulevad esile surmaended. Ilmselgelt ei saanud ühel tavalisel aastal olla niivõrd palju inimesi, kes surevad, nagu surmaended näivad ennustavad ja seega ei saanud inimeste elukogemus selliste ennetu täitumist kinnitada. Niisiis tekib küsimus, et mis oli selliste hirmutavad tunduvate ennustuste traditsioonis püsimise funktsioon? Tundub, et paradoksaalsel kombel võis üks nende ennete funktsioon olla hoopis vastupidine. Nimelt keskendumine elule teadmine surma võimalikkusest, siis panin rohkem mõtlema sellele, mida ja kuidas tuleks teha, et seda vältida, seda juhtuks. See pani tegema näiteks töid hoolikalt ja läbimõeldult, jälgima oma tervist ennetavalt turgutama kasutama kaitsemaagiat, mis lähemal vaatlusel jällegi rõhutas vaimse ja füüsilise turvalisuse säilitamist. Analoogiana võib siin tuua isegi iga tavarituaalid, mis on kohati tänapäevani säilinud näiteks tavavoodist parema jalaga välja astuda. Nagu muudegi ennete puhul, ei ole ka siin tähtis mitte see astumise akt ise, vaid pigem mõtetele suuna andmine. Kui inimene juba voodis võttis suuna sellele, et päevakordaminek on tema enda kätes keskenduski tema meel pigem positiivsele elupoolele ja toimetulekule. Üks olulisi aastavahetuse ennustuste valdkondi on muidugi tulevase abikaasa ennustamine. Pärimuses teadvustatakse, et mõtteline ajarännak, mis on vajalik tulevikku vaatamiseks nõuab sisenemist maagiliste jõudude sfääri ja pole sidet Ohutu. Rohkelt on kirjeldatud selle käigus silmitsisattumist, kuradiga või mitmesuguste muude hirmutavate nägemustega. Aga nendes ennustustes tulevad taas esile ka elulised psühholoogilised tähelepanekud. Näiteks kas või korduv konstateering. Ennustuses nähti algul inimest, kes ei tundunudki tollel hetkel kuidagi sümpaatne ega olnud ka jõukas. Aga hiljem elati temaga siiski koos. Head elu. Tõenäoliselt põhinevad sellised vaatlused nii mõnelgi puhul reaalsel kogemusel. Vahel tõepoolest harjuti ajapikku partneriga, kes alguses ei tundunud paljutõotav. Järgnevalt toon ära ühe konkreetse pärimusteksti, kus on näha huvitav põimumine. Et siin kirjeldatud ennustusrituaalis kasutatakse pühakirja, kuid inimesele, kes saatusele vastu punnib, hakkab hoopis korda looma. Kurat see lugu kõlab siis niimoodi. Kui noormees soovib oma tulevast naist näha, siis teab tema ilma kellegi teise teadmata sinna tuppa minema, kus kedagi ei ole Piibli raamatu omale ette võtma ja seda lugema ja samuti peegli omale ette seadma. On ta raamatust kolm salmi ära lugenud, siis peab ta peeglisse vaatama, teinekord jälle pärast kuue salmi lugemist. Juba esimese korra vaatamise järel peab peeglisse mitme sugu looma ja inimese kuju taolisi hirmutusi ette tulema. Ta ise korra jalaga tahtvat raamatut kinni panna, siis karglevad teised tuba mööda ringi, mis pime, seda jagamiskambris lugeja ümber sünnib, ei tohi ta mitte tähele panna, vaid peab vaikides oma asja toimetama. Ja kolmanda korra ajal siis kolmanda lugemise ajal teab siis oodatav neiu sinna peeglisse ilmuma. Ja on ka konkreetne näide siis toodud Tarvastus oli olnud üks mees, kes seda olevat teinud ja temale tulnud karjatüdruk peeglis ette. Ja tema oli selle peale öelnud siis halvustavalt, et vana karjatüdruk, kas see peab siis minu naine olema. Ja selle peale oli siis vanakurat andnud talle ühel lutika ehk siis kõrvakiilu ja sellest peale on see mees olnud vähe põdur. Ehk siis sellest loost tuleb välja moraal, et saatusega ei sobi väga pirtsakas olla, et mis tuleb, see tuleb. Kui vaadata nüüd ennustuste maailmas edasi, siis oluline oli ka uue aasta esimese päeva hommik. Väga oluliseks peeti jälgida esimest vastutulijat ja tema sugu. Arvati, et õnnetoov on just meessoost külaline. Põhjuseid, miks naisega kohtumist on tõlgendatud pigem negatiivsena, on uurijad seletanud erinevalt. Mõnel juhul on arvatud, et selline uskumus tikkide tingituna naise madalast staatusest ühiskonnas. Teised uurijad aga on seisukohal, et põhjuseks on hoopis naise kui elu andja. Väe eriliseks pidamine ja paralleelina on toodud, et paljudes maailmarituaalides on peetud tabuks just kontakti kõrge staatusega eriti väärikaks peetud isikutega näiteks šamaani või hõimupealikuga. Ent nii mõneski kultuuris ei ole aasta esimese külalise sugu üldse oluline. Vaid õnne pidi tooma lähedase sõbraliku inimese saabumine. Seda oli üsna lihtne korraldada ja selle sümboolika on samuti lihtne. Kui pere kokku hoidis hästi läbi sai, saigi aasta ainult hea tulla.