Kuna üsna kohe on käes jõulupühad, mida üldiselt seostatakse Jeesuse sünnipäevaga, on sobiv rääkida sünnipäeva tähendusest eesti pärimuses üldisemalt. Ühelt poolt on sünnipäeva tähistamisest meie traditsioonis väga lihtne rääkida, sest vanasti sünnipäeva ei peetudki. Sündimise kuupäev tänapäevases kalendrile ses mõttes ei olnud oluline, sest trükikalendrid ja tänapäevane täpne ajaarvamine on nähtusena üldse üsna hiljutised. Esimesed trükikalendrid hakkasid ilmuma alles 18. sajandil, üldisemaks said need alles 19. sajandil. Seega võib arvata, et laste sünniaegade arvestamine võis käia üsna kaootiliselt ehk sarnane sellele, nagu kirjeldatakse ühes Urvastest pärit pärimustekstis. Selles tekstis tunneb kirikuõpetaja huvi, et kuidas Talumäe lapsed sündisid. Talumees vastab talle järgmiselt. Peepon, Paabust, vanem Jüri ja mari on järgmised, siis kaks paari kaksikuid mullune üle mullune ja tänavuaastane. Siis kirikuõpetaja täpsustab, et kuidas nad siis ikkagi sündisid ja Talumäe jätkab. Eelmise naise lapsed on sündinud üks sea ravitsemise aeg, ehk siis sügisel teine lina ropsimis ajal ehk siis jälle sügisel. Peep sündis peetripäeval Paapaavli päeval. Zürii jüripäeval mari maarjapäeval esimene paar kaksikuid Katri päeval teine paar Tõnisse päeval mullune mihklipäeval üle mullune jaka päeval ja tänavune jaanipäeval. Alles 20. sajandil levis Eestis vähehaaval sünnipäevade tähistamine. Osalt olid siin tõukeks mõisnike sünnipäevapeod, mida vahel peeti üpris suurelt ja selle käigus võidi pakkuda ka talupoegadele või mõisateenijatele toitu või viina. Mõningates pärimustekstides on öeldud ka seda, et vahel kinkis mõisaprouaga mõnele mõisateenijale tema sünnipäevaks kas pearäti või mõne muu riideeseme. Talukultuuris väljendus sünnipäevade tähistamise omaksvõtmine esmalt eelkõige just parema söögipakkumises näiteks veidi sünnipäevalapsele pakkuda kas keedumuna või meeleiba. Esimese Eesti vabariigi ajal hakkasid ilmuma juba kombeõpikud, kus anti juhiseid, kuidas sünnipäevi euroopalikult tähistada. Näiteks õpetati kringli küpsetamist ja tordi tegemist ja ka laua katmist. Suured suguseltside juubelipeod said tavaks aga alles üsna nõukogude aja lõpupoole. Kui aga vaadata lapse sündi üldisemas mõttes, siis see on sellise sündmusena olnud üks eluringi tippsündmusi läbi aegade. Ja seega kuulus selle juurde ka suur hulk kaitsemaagilisi rituaale. Näiteks sageli on mainitud, et vastsündinud lapse juures tuli hoida siis sellise kaitse tähendusega rauda näiteks käänistajaga nuga ehk siis kokkupandavat nuga mis pidi olema kusagil hälli ääre all. Et vanakuri ei pääseks last ära vahetama. Samuti pidi veel ristimata lapse juures öösel tuli põlema või siis pidi alati mõni inimene läheduses olema, et last ei tohtinud üksi jätta. Nende kahe viimase kirjelduse puhul võib öelda, et siin on kariaal põhjuslik taust et ilmselgelt on sellist alles äsja sündinud last otstarbekas hoidagi silmal tänini tuntud tordile küünalde panemine ja nende süütamine võib samuti olla kaitsemaagilise algupäraga. Ja kui üldse vaadata küünalde tähendust, et siis juba antiikajast on teada, et neid on kasutatud siis sideme loomises jumalustega et seega siis ka jumaluste kaitse saavutamise eesvärk. Paljude pärimustekstide järgi jälgiti hoolega ja peeti tähtsaks sündimise päeva. Näiteks peeti õnnelikuks sündimise päevaks. Teisipäeva, neljapäeva ja laupäeva. Eelistatud sünniaeg oli õhtuõhtune, laps pidi olema õnnetooja, hommikune aga pigem töörügaja jälgida ja veidi ka kuufaasi. Arvati, et eriti hea elu ootab ees noorel kuul sündinud last kuna tema pidi siis saama targaks ja rikkaks. Kui vaadata laiemalt suhtumist sünnihetkesse ja üldse seda sünnipäeva tähistamist, siis leidub erinevusi nii ajas kui ka erinevates inimrühmades. Et kui maailma lõikes vaadata, siis näiteks muistsetest kõrgkultuurides aga alates keskajast Euroopa õukondades tegutsesid astroloogid, kes jälgisid täpselt tähtede seisust tähtsate inimeste sünnihetkel koostasid vastavaid sünnikaarte. Tõenäoliselt on just sealt pärit ütlus, mida tunneme tänapäevani, kui öeldakse mõne inimese kohta, et ta on sündinud õnnetähe all. Viiendal sajandil enne Kristust elanud ajalookirjutaja ruudutus kirjutab, et Pärsias oli inimese sünnipäev kõige tähtsam püha üldse. Siis oli kombeks tappa ja küpsetada terve lehm või siga. Vaesematele inimestele muidugi sellist luksust ei olnud, nemad piirdusid siis kana valmistamisega. Antiik-Roomas tähistati sünnipäevi ülevoolavate pidudega. Seevastu all kristluses aga leiti, et sünnipäevade tähistamisest mitte ainuüksi hoiduda, vaid suhtuda neisse lausa Bastikkusega. Mitmetes religioonides tähistatakse tänini usuloojate sünnipäevi. Kui kristlased tähistavad Jeesuse sünnipäeva siis budistlikke skulptuurides on oluline buda sünnipäeva. Kuid samas tuleb märkida, et Jeesuse sünnipäeva ei hakatud tähistama ka päris kohe vaid mitusada aastat hiljem. Ent kokkuvõtteks on maailmas jätkuvalt küllaga ka selliseid piirkondi, kus sünnipäevast ei teata siiani mitte midagi. Kuna inimestel pole dokumente ja nad teavad oma vanust ainult rahvapärimuse järgi või siis seostub selle sünnihetkega mõni pärimuslugu. Mitmes riigis on tavaline, et kui sellistele inimestele mingil põhjusel lõpuks ametlik dokument tehakse, märgitakse sinna sünnipäevaks esimene jaanuar. Seega on võimalik saada endale sünnipäev veel tagantjärelegi.