Vikerraadio stuudios on ajakirjanik Heimar Lenk. Eetris kõlab tema autorisaade rände vu. Tere, tere, head Kuldrandevu kuulajad on alanud, meie ühine 62. saade ja alustuseks nagu ikka midagi 1930.-te aastate populaarsete saksa laagrite kohta ja tulemas on lugu Peeerruustu lustakas puhkamise lugu, sobibki siin suvele, puu mängida, meenutada ilusaid, puhkamise päevi kusagil mere või järve, kusjuures meie selles laulus puhkame tikid kaka järve ääres. Noh, see on umbes kahe Peipsi järve suurune ja kõige kõrgemal asuv laevatatavad veekogu kogu maakeral. Ja titi tähendab siis Peruulaste keeles kassi või Mat ja kaka tähendab halli. Need, see on siis suure halli kassi moodi välja nägev kaljujärve kaldal, mille järgi see kalju siis vanadelt inkadelt said ka oma nime, sest sellis puhkepaika maailmas teist olemas ei ole. Am Schöönentiiti kaka, see, see on 1930. aasta plaat Berliinis välja antud, enim vallisel džässsümfooniaorkester esineb ja plaadil on jälle kirjutatud peale, nagu tol ajal oli moes. Et tegemist on tantsuga Foxtrot, nii et kõik teaksid, kuidas tantsida Amshnentitiga ka see ja esineb meile Ellivalise džässsümfooniaorkester on aasta 1933. On veel suveaeg ja viimane aeg mängida ka tuliseid suvelugusid. No kõigepealt läheme veel randa, aga mitte enam sinna külma randa kõrgel mägedes. Aga me läheme mere kaldale ja kutsuja on kuldsed 60.-te aastate eelmise sajandi muidugi noortesupp per lemmik Euroopas ja Ameerikas. Clif Richard on Beation loo nimeks ja kutse on nüüd tulnud ja kõik randla võtame suve lõpus viimase üks, kaks, kolm ja neli on debitš, Cliff Richard 1964. Kui juba rannamuusikasse sukeldusime, siis üks lugu ka meie vanema kuulajaskonna lemmik mere musta mere kohta nimelt nõukogude ajal seal ju põhiliselt suvitamas käidi Sotši Anaapa Simferoopol, kõik need kandid on tahavad inimestele ja lisaks veel eesti küladest toonud ka ja kõik teised seal. Mina käisin ka seal mitmeid mitmeid kordi puhkamas ja mäletan, et Eesti NSV suurematel tööstusettevõtetel ja kolhoosidel olidki just uhked suvilad, mitte uhked, aga ütleme sellised mõnusad suvilad musta mere sääres sõideti kohale suurema seltskonnaga ja puhati siis paar nädalat jutti. Lennupilet oli tol ajal odav ja eluasutuse suvilas sisuliselt ilma rahata, ainult restoranides tuli siis veini ja toidu eest maksta ja nendes restoranides kõlas õhtu jooksul kindlasti vähemalt paar korda. Kuulus musta mere Leonid Utioossovi laul, uudshornava mooria, helilooja tabathnikovi lugu on kirjutatud aastal 1955 ja just spetsiaalselt sellele kuulsale lauljale Leonid Uutioossovile esitamiseks. Kuulame üht originaalvariantidest. Heliplaat aastast 1956, Utšarleva Moria ja Leonid Utjozov. Nüüd jälle meie traditsiooniline küsimus juba, mis tihti meie saates kõlab, et milline laul võis siis 1900 viiekümnendatel, õigemini täpselt 56. aastal kõlada näiteks Eesti raadios, mida meie eestlaselt kuulasid? No kindlasti oli Gioossevi Musta merelaul, mida mängiti siin, kuid mida siis lauldi eesti keeles ja vaatasin järele. Eesti rahvusringhäälingu arhiivist leian 1956. aastalt meloodilise Isaac tuna Jevski laulu mälestused ja esitajaks Endel Iiemmere sisu poolest hästi sobiv laul, meie nostalgia saatele harukordselt täpne aeg, ma arvan ka esitamiseks, sest suvel on lähenemas ja sügist tulemas ja praegu, mis võiks olla ilusam, kui meenutada oma mälestusi nii sellest suvest kui ka suves aastal 1956 Endel aimere. Töölisasula. Eluta Tunuga. Õpruunir. Meenuta unelmaid. Kuidas me naersime? Koduses pesas. Olla. Tume jälle kui kevadel toomingas. Aias. Meenuta une Ellva. Kuidas me naersime see kodusest? Söögist olla. Kaal. Šimmiga Vallo elas aastail 1927 2019. Nigist tuletan veel kord meelde, sündis 1927 Elvis Presley sündis 1935, mil Heili 1925 niiet on vähem nii-öelda ühe kümnendi mehed aga Chimmiga Vallo oli esimene valgenahaline rokkstaar kes esines suure hooga suure populaarsusega ja oli alad oodatud mustanahalise suures haarlemi Apollo teatris. Erakordselt hea väljanägemisega kalandsitud valge laulja aga käis tihti esinemas mustadele siis Apollo teatri skaarlemis. Jaa, Jimiga Vallo oli ka rock n rolli pioneer, seda nimetatakse pioneeriks. Kui faili oli rock n rolli, isa Elvis Presley oli rock n rolli kuningas siis Shimiga Vallo oli rock n rolli pioneer. Ja Vallo püüdis kinni legendaarne Ameerikas New Yorgi raadiohääl stiitšei Allan Friid, kes pani teda tähele ja kutsus oma filmi. 1956. aasta filmi. Rokk, rokk, rokk kui oli selle pealkiri ja ka Vallo sai muusik Ta legendiks üsna noorelt. Ja kuueteistkümneaastaselt tegi ta oma bändi, mis mängis siis kohalikes itaalia, poola, juudi või iiri pulmades ja pidudel. Ja Simmiga vallu oli selline mees, kes mängis palju kontserdi kuni surmani. Tihtipeale ilma rahata ta honorari ei küsinud, lihtsalt esines suure rõõmu ja nii-öelda elu elurõõmuga rahva ees ja ta oli siis nagu öeldud, juba üks tõelisi rütmi ja bluusi pioneere milles rütmibluus kujunes välja hiljem ka siis rakenerooliks. Ta oli treener ja teerajaja. Ja nüüd ma tsiteerin, ta oli nii ilus, imeline meelelahutaja, et kõik armastasid teda, tal oli kõige suurem süda, keda me teame, need olid mõne triaadi järel riietest, Kunzemiga Vallo 2019. aastal meist lahkus, me kuulame tema üht kuulsamat lugu, Pluut ai-is, ma ei vaadata Tassaa sinu silmi, kui sa nutad, Sai tohinud Ta Shimiga valla ja teda saadab nüüd siis tema orkester, Haus rakersuessis kodus rokitsejad ja see lugu on tehtud nüüd siis aastal 1956 šimmi valla. Algamas on kuld Randevu kirjakast, et jälle mõned soovid täita, aga soove on palju, aga me saame nendega hakkama, nii et kirjutage ikka, helistage ikka. Aga nüüd siis avaneb kuld Randevu kirjaga. Alustame siis esimene soovilaulu kohe tulemas, harva meie raadiojaamades esitatud, aga on siinjuures ka üks, aga ka meie saatus pole kaua olnud peamurdmist, ehk siis mälu värskendamist. Nüüd ma teen seda ja esitan küsimuse. Kes laulab järgmist lugu, püüdkem siis ära arvata, see on üks soovilugu mitu-mitu. Meie kuulajad palusid seda mängida juba siin tükk aega tagasi, esimene soov tuli, et selline laul on olemas, aga pole ammu-ammu kuulnud. Nüüd ta tuleb, aga mina veel ei ütle teile, kes siin laulab, mis laulu ka on tegemist, nii et püüdke ära arvata. Minule helistada pole tarvis, lihtsalt treenime oma mälu ja kuulame siis järgmist lugu ja püüdkem arvata ära, kes on laulja, kes nüüd esineb meile. Justun kast. Keegi ütles, et elu on. Ja ega see elu siin oma osa mängida. Esimene vaatus oli nagu. Sa tead seda lausa nii hästi, et ei kaotanud iial mõttele. Kuid siis muutusid, hakkasid mängima kummaliselt. Ja senini ei mõista ma miks. Nii laul on kuulatud ja nüüd küsimuse vastused, kes siis laulis veel mõni sekund, siis ma ütlen, see oli kuulus Elvis Presley lugu, aju Lonzomdu naid, et eesti keeles sisse lauldud 1977. aastal ja seda populaarses telesaates reklaamiklubi vanemad kuulajad kindlasti jätavad seda, noh, nooremad ka võib-olla reklaamiklubi oli populaarne saade ja seal siis räägiti uutest kaupadest ja kuulata uut muusikat ja Eesti reklaamfilm, seda saadet tootis Peedu ojamaa juhtis seda reklaamfilmi. Ja selles saates 1977. aastal laulis nüüd meie kuulajate ühte lemmiklaulu ja esines selles saates, kes, Ja esineja oli ka üks teleinimene. Rohkem ma ei saa viiteid anda, loen nüüd niimoodi, siis mõtleme hetkeks veel kolm, kaks, üks. Meile laulis tol ajal veel noor televisiooni toimetaja Enn Eesmaa. Vaat nii oli siis lugu Elvis Presley lugu Enn Eesmaa esituses, et tema pealkirjaks oli eesti keeles, oled üksi, sel ööl laulis Enn Eesmaa ja salvestus oli 1977. aasta Eesti reklaamfilmi saates reklaamiklubi. Ja järgmine soo, helistas proua Ülle ja palus mängida Laara laulu filmist doktor vaago. See on minu ema üks lemmiklauludes. Augustikuus sai enne margarita niit 80-ga üheksa aastaseks ja palun teda nüüd tervitada. No palju tervisi saadame ka meie omalt poolsid stuudios proua marga riidale ja doktor Shivaagoyalara teema sellest filmist on kohe tulemas. Tore, et see laul on teie lemmiklaul on tõesti ilus ja kuulus lugu ja me kuulame seda, nüüd siis selle originaalesitus ja laulab meile Ivan orie proof. Parateema filmist doktor Shiva kohal. Noormehi on ju naasionomenja? Oleme kutsunud kuulajaid ikka jagama oma mälestusi ja meenutusi, tõsi ning pakkuma muusikat, mida võiks veel mängida, mida me pole mänginud. Ja mitmes saates olen meenutanud kunagist Nõukogude liidus kuulsat lauljat, kes esines koos Leningradi ansambliga meie laulja, eesti laulja, kes esines koos Leningradi ansambliga pluus, juba. See on siis Prose, eks ju. Toivo Sooster oli tema nimi sündis 14. mail 1940 ja lahkus meist vaid 67 aastasena, seitsmeteistkümnendal veebruaril 2008 oli siis, nagu ma juba ütlesin, Aleksander pranewitzki juhatatud ansambli Družba laulja ja solist muide ka ja samas ansamblis laulis ka Poola päritoluga Ediitab Jehhaad. Vanemad kuulajad mäletavad hästi, sest see ansambel oli erakordselt populaarne kogud tolleaegses Nõukogude liidus ja muidugi ka sotsialismimaades. 1966. aasta maikuus käis ansambel ka Tallinnas. Rahvusringhäälingu arhiivis on ka saade sellest sõidust pikk saade ja seal annab ka intervjuu Toivo Sooster selle saata. Autor on muusikateadlane Ivalo Randalu. Tema tegi tol ajal palju muusikasaateid ja kirjutas muusikast. Ja selles saates siis esines ka Toivo Sooster ja me saame nüüd Toivo Soosteri häält intervjuud andes kuulata. On aasta 1966 Toivo Sooster oli siis koos ansambliga truusma Tallinnas andis intervjuu Eesti raadiole ja see salvestis on siis Eesti rahvusringhäälingu arhiivist. Ja saate nimi, muide ka pealkiri oli Družba Tallinnas 1966. Praegu me mõne sõna juttu Ansambel Družba kõige tõmmu mehega. Kuidas on enesetunne Tallinnast, kui ammud nüüd siin ei ole olnud? Enesetunne on suurepärane. Tallinnas esinenud ei ole, üle aasta juba isiklikult siin ma olin viimati Jaanuarikuus. Enesetunne on tõepoolest suurepärane, ma teadsin, et kodus on meil Eestis alati külalisi, aga hästi vastu võetakse. No et see nii välja näeb, seda ausalt öeldes ei oleks uskunud. Ja üks teine moment on vist ka juures veel. Kas on teil kunagi olnud nii palju sünnipäev, Annitlejaid kui nüüd? Ausalt öeldes ei ole, kas, alustades juba Narvas, 13.-st maist pärast Kohtla-Järvel Rakvereni, Tallinn tõepoolest, sellist suurt sünnipäevakinki ei ole mul kunagi olla ja kas tohib küsida kaebuse saladusele, kui vanaks te saite nüüd? Oi, juba väga vanaks. 26. Me ajasime juttu ka teie sõpradega. Võib-olla te mõne sõnaga räägiksite, mismoodi? Noh, elab suure töötähe all kogu aeg, kui nii võib öelda, siis pidevalt kontserdid, kontserdid, pidevalt kontsertreisid nii-öelda kodus. Koduks on praegu Leningrad aastas kaks kuud, mida rohkem oleme? Nagu tahaks teenendada oma lauludega tavaline elu, kulgeb nii-öelda ratastel kontsertreisidel mööda nõukogude liitu ja ka väljaspool liidu piire. Just täna õhtul saime teada, et pärast dekaadi Tallinnas 24. sõidame Berliini ja juulikuus on ette näha ris Tšehhoslovakkias. Koolipoiste keeles maru jah, tõesti nii-öelda. Ja üldse reisimine. No paljud on küsinud minu käest, kas ära ei tüüta selline pidev ratastel olek. Kuigi ma just äsja ütles ainult 26, on küllalt palju. Aga siinjuures võiks mainida, et siiski kuni oled Kunagi, kas ma tohin teile öelda meie raadiokuulajate poolt ja isiklikult suur tänu kõige ilusa eest ning anda edasi ka hilinenud õnnesoovid loomulikult suur, suur tänu kõigile kallitele Eesti raadiokuulajatele. Lisan siia juurde katke augustikuu keskel mulle tulnud telefonikõnest, milles kuulaja kalju mees meenutas sooja sõnaga, Toivo Soosterit meenutas kui erakordselt toredat inimest. Ja 70.-te aastate algul tõusid nad mõlemad siis Kaljo kaupmees ja Toivo Sooster mõlemad piirivalve tähelepanu alla. Ja me nüüd veendume veel kord, kui kuulus oli Sooster, nii kuulus, et piirivalvurid, vaatajad andsid talle au ja räägime nüüd kuulaja kalju. Mees ja tema meenutuse järel tuleb Toivo Soosteri laul korraks vaid ja see on ka esitatud koos ansambliga Družba. Ja mina tuletan veel kord meelde, et me otsime ikka Toivo Soosteri laule. Kui kellelgi mõni plaat kodus on, andke teada, tuleme, salvestame ümber või saatke plaat meile või need no ükskõik mis teel. Aga neid laule me tahaksime kuulata, sest Eestis neid väga palju ei ole, vaid üksikud. Nüüd siis Kaljo kaupmees ja meenutab lauljat Toivo Soosterit ja siis Toivo isega laulab. Nõuka ajal leidsin oma tuttavatele külla, laula Maal, piiripunkt oli, oli Vääna-Jõesuu, et sealt edasi ei lubatud nagu ilma piiritsooni loota tõttu. Minul ka ei olnud seda iiri luba minuga koos. Pärast selgus, et oli ka Toivo Sooster bussis pusida. Tahtsime Laulasmaale ja need võeti nagu nüüd viisakalt öeldi rajalt maha ja pandi võiks väikse auto sisse, mis oli roheline ja ja viidi kordonisse. Mina olen noorvõistleja. Aga tema oli, noh, ma ei ütleks kuraasi täis, aga ta teadis enda positsiooni. Ja kui meid viidi sinna kordonisse, istutus, andke andeks, kas siis nüüd, noh, Milling. Te saite siis Laulasmaale roheliseks? Dollar. Autoga mina, sa laulad mulle südamlikult, tänulik. Ta tunti piirivalves väga-väga nadolid absoluutselt. Ainult alla sain ma sinuga. Küllap mõlema arr, lootsin leida õnne, ma butis jälle näksida. Minuga vaid küllap nii peabki olema. Minema kuid siis jälle läksid ta ütlesi reda, minut teise leidnud ka nii teha või hakkasin need kinni hoidma. Maailmas leidub teisigi, kes armastavad Emilectrealzin praegult taganud Martin. Ainult olla minuga vaid küllap nii peabki olema. Lootsin leida tema. Kuid elektrita, mine siis Garmin need piletid ära määrata ja Kopenhaageni vahel ei ole tarvis teada mulle tüüligaleta küla ekse kirjast mööda lähed pead kulustanditma. Ainult olla. Küllap piirid peavad olema korraks, vaid lootsin leida, on tema puit jälle elektrita. Mine veterane rest peas. Inimene ta tegi peatunud, mängin, ma. Ei ta ei. Murra küll. Butis jälle rääkida. Ainult sinuga küllatiivita ei, me oleme vaid lootsin. Tema võttis endale sinna minegi küll minna. Ja ma ei tea, kes on sama hell ja pole ka teada, mulle ei valeta. Külasekretär. Täna meie saatepäeval on kalendris ka kurb aastapäev. Viiendal septembril lahkus meie seast legendaarne bariton eestlaste kõige kuulsam laulja Georg Ots viiendal septembril aastal 1975. Me kuulame maestro esituses paliratsi, aariad Kalmani operetist Mustlas priimashi läbi laulu, kus vana mustlane meenutab oma meeletut noorust vaatab ka Georg Ots tagasi oma elule. Heldur Karmo on kirjutanud need sõnad, mida otsis, laulab. Ma tsiteerin. Ükski veetlev naine iial mulle siis ei öelnud, ei. Rõõmsad päevad, rõõmus aeg, valgus, lilled, vein ja naer. Mis veel kaunim olla võiks. Nii see läks, nii see läks, on möödas, kõik, kõik, mis oli, on läinud. Kahju küll, kuid missa teed? See laul on salvestatud eesti televisioonis jaanuaris 1975 kontsert saates noodijoontele ja see on salvestatud kolmveerand aastat enne lahkumist. Selles saates paari lauluga üles astunud või ülesastumine esinemine oligi Georg Otsa viimane esinemine suure publiku ees enne tema lahkumist igavikku. Eesti televisiooni ja raadio sümfooniaorkestrit juhatas Peeter Saul. Baliratsi laul. Georg Ots on aasta 1975 Eesti televisiooni saade jaanuarikuus. Lootustel organomoni luges iga laena. Ja see On nii. Värvitud mustaks. Siiski nukk. Aitäh, et meid kuulasite, kui saatus lubab, kohtume järgmisel laupäeval õhtupoolikul kell viis, null viis jälle. Täna aga on niisugune saade kirjakast, jätkub ka lõpuminut Teile ja kirjutas kuulaja Riho Nõmmik. Lugupeetud Heimar. Aastatel 1000 948953 kuulasin raadios BBC üle maailma liisi kontserte, mida mängis orkester. Orkestri nimi oli midagi piitšessoni taolist. Võimsas bändis soleeris kaks klaverit ja grupid saksofoni ja keelpille viiuleid pluss orkestri oli omapärane tonaalsus. See tonaalsus meenus mulle. Kui sajandi alguses siis ühes uue sajandi alguses ühes Londoni vanaaegsest puust kuningalossis toimunud banketil mängis fooniks väike org, kester orkestrantide ütlesid, et nende alaline töökoht on viibis siis nähtavasti sama orkestri liikmed. Oleks tore, kui te leiaks midagi BBC orkestri 1950.-te aastate alguses esitatud lugudest Teie järjekordse saate lõpunumbriks. Härra RIHA, tahan öelda, et juba leidsime lõpunumbri. Son muugi vuugi. Mäksiin ja esitajaks on myybyysii viig vänd Oogestra. Lugupeetud kuulajad, kõike head meile kõigile.