Vikerraadio stuudios on ajakirjanik Heimar Lenk. Eetris kõlab tema autorisaade Kuld rände vu. Tere, tere, head kuldrand. Kuulajad on alanud, meie ühine 63. saade. Minge siis jälle üheskoos tagasi möödunud aegadesse ja nende aegade muusikasse meie jaoks lemmikmuusikasse. Ja just neist lemmiklauludest räägib ka järgmine saksa laager, meie saate esimene laager täna siis pealkirjaga igal väikesel tüdrukul on väike lemmik meloodia. See on 1934. aastal helilooja Robert Stolsi poolt kirjutatud laul operetile taevasinised unenäod ja Roberts Dolls, helilooja on meile ka varasematest saadetest tuttav. Ta on mitmel korral siin oma lauludega esinenud, aga täna tuleb siis järgmine lugu. Populaarne lugu, mis jõudis heliplaadile kohe järgmisel, 1935. aastal jeedest laine meile lahad ainet, laine Liimlynx meloni on selle laulu siis Pealkiri heliülesvõte on pärid Harthauseni raadiomuuseumist. See on nüüd toodud välja vana heliplaat 1935. aasta heliplaat ja siis praegu on võimalus teda kasiidiide peal kuulata ja esineb meile Harristandovery orkester, solisson, Austin heegen. Ja selle plaan. Ja ma olen ikka alati siin korranud tantsu nimi, mida tantsida, slow foks on seekord peale kirjutatud ja nüüd tuleb siis 1935. aasta suur melu lugu. Igal väikesel tüdrukul on väike lemmik meloodia. Oleme ikka võrrelnud, et missugune lugu võis samal aastal siis praegu on 1935, kui Saksas laagriplaat ilmus, et milline lugu võiks olla võis olla siis USA-s Neil aastal või neil päevil moes? No üks näide, mis iseloomustav 1930.-te aastate Ameerika moemuusikad. Roosid Klein laulab meile noort hommikulaulu, kus öö möödus nii kiiresti, et head õhtut ei jõutudki öelda ja kui head õhtut või head ööd ei suutnud või ei jõudnud öelda, sest aeg läks liiga kiiresti. Öelgem siis hoopis kohe. Tere hommikust. 30 aastat hiljem laulis meil selle loo ära Vello Orumets, nüüd aga siis originaalesitus. Tooning ja esinejaks on siis lauljanna Rosipleyn ja aasta on 1936. Et pilt oleks muusikaline pilt selle aja kohta oleks täiuslik, hüppame hetkeks sisse ka armsale eestimaale tolleaegsele 30.-te aastate möödunud sajandi siis 30.-te aastate plaadi turule. No kindlasti oli üks suur lemmik, no tihti meie saates juba esinenud Aleksander Arder ja üks Klaatides, mis müügil hästi läks, oli pealkirjaga anna andeks, helilooja Paul Tammeveski ja loo andis välja, möllab kord firma, see oli tol ajal kõige populaarsem plaadistants ja siin või plaatide kirjutajad veel akord. Ja lugu, on siis Aleksander Arneri lugu, anna andeks, on pärit aastast 1933? Aastad mööduvad, kui veel kolmekümnendail, nagu me kuulsime siin eelmistes plaatidest anti või paluti armsama käes liigse pealetükkivus eest andeks, siis kuldsel kuuekümnendail möödunud sajandil neid vigu enam ei tehtud, andeksi palutud oldi palju aktiivsemad neiudele külge löömas ja näiteks ansambel viidus laulis, et ma nägin teda seismas, ta ei tantsinud mitte kellegagi. Aga kui mina läksin ja palusin, siis tantsisime koos hommikuni. Ta oli vaid seitsmeteistkümne aastane ja ta oli väga ilus. Ai soo, Herst ländi väär miitlasid kuldplaat aastast 1963, kuulame siis 63. aasta armastuslugu ja esineb ansambel Miidus. Ja nüüd head kuulajad, on tulemas meie saatesarja kõige populaarsem kõige populaarsem osa või rubriik ja see on loomulikult kull rangevu kirja, kas. Vaatame siis, mis soovid on tulnud, neid on muidugi palju, kõiki me ei jõua, aga mõned iseloomulikumad võtame kohe alati. Ja meie alaline kuulaja Leol Leivokene palub mängida Heli Läätse unustatud laulu. Varjuna saadan massinud. Paljud kindlasti hästi mäletavad seda lugu, aga ta on tõepoolest kuidagi varju jäänud. Pole keegi ammu mänginud, vähemalt mina küll pole kuulnud ja Leole vokile ka pole kuulnud, aga nüüd ta tuleb, Heli Lääts ja varjuna saadan massinud. Hoogu kujutlustes. Talle selga hüppan. Sinu juurde Valerie voogu kõnelevaid mindi kuigi kaugel eemal viibinud. Tulen sinna, kuhu heita ükski päiksekiir. Sädelust täis. Tulen sinna kuuleb kitsas silma. Taevas järgus kuulutamas oma. Ta on üle laiamer üle kõrgena. Olgu yhe lenda. Vaid tarvis ainsat sõna sinu. Ning su juurde igaveseks. Me arutlesime Leol Leivokesega, et kust sai Heli Läätse lugu varjuna saadan ma sind siis pärit on või kust on ta tulnud ja minu mäletamist mööda laulis seda meie raadioeetris ka soome lauljanna meini sireen, võib-olla tuleb tuttav nimi ette meini sireen? Minu mälu järgi on tal ka Eesti televisioonis paar filmiklipp, kus ta nüüd vanu laule laulab ja neid on aeg-ajalt mängitud meilis sireen elas aastail 1924 ja 2003 ja see laul, mis me nüüd praegu siis millest me praegu räägime varjuna saadan ma sind, on meie andmed del originaalis sisse lauldud just nimelt mainis sireeni poolt selle laulu heliloojaks, nagu minul andmed on heliloojaks ja sõnade autoriks on. Ester merre siis soome helilooja ja, ja ühtlasi ka tekstide autor ja esineb meil Ozzy Malisenur kester plaat on valmis tehtud firmas siis Masters Voice, Ameerika firma ja see ilmus Helsingis aastal 1958 ja kuulame siis seda, seda laulu enne ma ütlen veel ka juurde, et mainis, sireen esitas selle loo, pealkiri on muide kauboi song või kauboilaul ka Moskva noorsoo- ja üliõpilasfestivalil aastal 1957 ja võitis festivali esimese auhinna. Ja nõukogude liidus anti välja ka kaks heliplaati, minu andmeil mainis sireeniga, mõlemad olid müügil ka meil ja minul on üks nendes ka koduses selles fonoteegis. Ja siis nüüd kuulame meenišeer Keenia kauboilaul, meie eestikeelses tõlkes pealkirjaga varjuna saadan ma siin ja siis Masters poiss peniplaat ja aastan 1958 Neini sireen, soome lauljanna. Helistas kuulaja matiivisena puhta, on alaline kuulaja mitu korda kontakti võtnud meiega ja tema meenud tas meeldivaid aegu. Noorusajad ikka toredad kaheksakümnendail möödunud sajandi kaheksakümnendail aastail, kui ta puhkas, Pärnus kosus ja siis jõudu ja tervist ja ja tundis ennast hästi ja seal puhkekodus mängis magnetofoni peal tihti üks lugu, mis ka puhkusest rääkis ja laul on matile meelde jäänud, kuni tänaseni. Aga siin Eestimaal lauldi, mina seda kuulsin. Pärnu sanatooriumis olles suri 88. 87. aastal kõvatmise õhtutel lauldi, lauldi laulu. Nad on väga toredad, väga toredad. Ja kui Eduhkama Rooma on siis selle laulu nimi, mida härra Mati soovib kuulata, see on tõepoolest suur popp või selline populaarne lugu nõukogude liidus kaheksakümnendail aastail möödunud sajandil ja selle loo kirjutasid helilooja Igor Nikolajev ja poeet Mihhaili, Taani. Ja laulu esitas hiigorsk Lear originaalesitus, kiigorz, clear ja loo sõnad on seal siis umbes niimoodi vene keeles, et sõidan nädalaks kuni teise kuupäevani kamar Roovasse vaatama balti laineid. Muide kama Roova ongi kuurortlinnake saanud Peterburi lähedal ja laul viib meid Soome lahe mereranda. Pealkirja järgi võiks mõelda, et on kuskil kaugel Siberi avarustes kamara ova aga ei tule välja siinsamas Soome lahe mere kaldal on see kuurortlinnake, mille nimeks on kamar, rooma ja Uieedovkama rooma Igorzclear. Aasta on 1980, millise laul ilmus. Mööduva suve suurürituseks kujunes Eestis kindlasti Kalmer Tennosaare elust rääkiv vabaõhulavastus Põlvamaal Kiidjärvel. See on siis Kalmer Tennosaar in sünnikoht ja lapsepõlve maa. Ja selle lavastuse pealkirjaks oli vana klaver ehk suusabaasis on tantsupidu. Selle lavastuse idee autoriks on Maarek Toompere ja Tarmo Kiviväli teksti autor, tore Ott Kiluske ja lavastaja Ain Mäemets. Muusikajuht Siim Aimla. Ja peaosades mängisid Sepo Seeman ja kallessepp Sepo Seeman, vanemat Tennosaar ja Kalle Sepp. Nooremat ja erilises osas oli selles tükis Kalmeri tütar Liina Tennosaar. Tema mängis oma isa ema. Tuhandeid vaatajaid kokku toonud etendus kulges samas kohas sama Kiidjärve kaldal samade põlispuude all, kus kasvasid nii Kalmer kui tema tütar Liina. Kõik selles lavastuses on ehtne, Liina isegi magas etenduste vahe. Vahe tähendab vabadel päevadel ja öödel oli oma lapsepõlvekodus ja magas lapsepõlve voodis. Kuulame neid väikest intervjuud Liina Tennosaar, kes on pikema intervjuulõik, kuidas ta peab selleks imeliseks seda aega, mis sel suvel oli, kui see lavastus, siis 16 korda etendus Liina Tennosaar. Kui me siia Kiidjärvele olime juba tulnud proove tegema, see oli vist kuskil teine proov. Kui ma ühe stseeniga lavale pääsesin, kus Kalmer oma emale laulab Valgre sinilindu ja siis mul äkki tuli peale, äkki ma sain aru, kus ma olen ja kes ma olen ja ma olen oma lapsepõlve kodus Kiidjärvel lava peal askeldavad minu ema, minu isa ja väike mina. Ja ma ise kujutan ette, et ma olen Kalmeri ema ehk siis oma vanaema. Ja ma ausalt öeldes sellest hetkest peale seda streenima ei suudagi, nagu ilma pisarate ta mängida, et selle koha peal tuleb kogu aeg ikka. Vaatad seda tasakesi seda inimeste hulka, kes sind vaatab ja ja siis see on kuidagi segatud rõõmuga sellest, et mu isa mäletatakse ja ja vastutusega sellest. Mina pean kuidagi tasemel olema, et oma isa isa lootusi ja ootusi õigustada, sest tema on mulle ikka eluajal kõvasti pöialt hoidnud, et ma oma ametis hakkama saaks ja ega ta ei usaldanud mind alguses. Aga noh, kõik see ma ei tea, vastutus ja rõõm ja õnn ja, ja see kodus olemine ja see oma lapsepõlvekodus, lapsepõlve voodis ärkamine, hommikuti oma lapsepõlvemetsas kukeseenel käimine ja ühesõnaga ma olen elu võidumees. Tüki raamist rääkides veel on õudselt tore selle giid järvega seoses, tähendab, te olete näinud ja meil tükis räägitakse palju jäälinnust, mis on Kiidjärvele nagu hästi omane lind. Ja me tulime siia esimesel päeval, siis Inga luudega läksime siia alla jõe äärde ja me leidsime kaks jäälinnupesa. Ja nad tõesti kimavad siin siiamaani ringi, Inga juba teadis nende häält juba ütles, tulevad, teadsime oodata. Ja siis nad tõesti vihisevad siin ringi edasi-tagasi. Ma tulin, haruldased linnud, hästi haruldased, imeilusad, pisikesed ja haruldased ja nad on siiamaani siin alles. Aga nüüd ma tuleksin tõsise küsimuse juurde, teil ju ema käis etendust vaatamas, mis emotsioonid, kuidas ma kujutan ette istusteks, nad ei saanud kõrval istuda, muidugi te mängisite, et mis siis jäi, mis ta pärast ütles ja võib-olla niimoodi. No minu ema oli väga rahul, talle talle väga meeldis, ma küsisin ka, et oli nagu noh, imelik või ebameeldiv või õudne vaadata ka, et kas miski ajas nutma või? Ema ütles mulle nii toredasti, et ei nutnud, massiivsega nutnud ka praegu. Aga ütles, et tegelikult valetan, et kui väikest Liinat lauldi, Tsiisi köitis ja ja pärast etendust ka nuttis lihtsalt rõõmu pärast ja ja sellepärast, et no ta oli, ta oli veel ka hästi tänulik, et teda noh, hästi tähelepanelikult kuulatud ja mingid laused, mis tema jaoks olid tähtsad, olid sinna ikkagi sisse pandud, ilma et oleks neid toonitanud. Et minu ema jäi väga rahule ja see on mulle kõige tähtsam, see on meile kõigile kõige tähtsam, kõik nii muretsesid, kui ema tuli. Ei tulnud. Kaua, ootasin, mindi lõpuks laksu sinka, päike, lill. On teil ka meeles, need need päevad ja need ajad, kui siis kalmerile tulid need seal Laansoo ja kõik külla sõideti nädalavahetuseks. Lugesin raamatust, eks ju, istuti reede õhtul Tallinnas rongi peale, lõbus seltskond tuli siia püha õhtul läks tagasi. Et kas teiega neid nägite neid kui kõikidesse loomingul seltskond siin sõbrad käisid vä? No vahest ikka nägema, suvel käis meil ikka päris palju külalisi. Mina mäletan, ratsutavad Sulev nõmmikut näiteks, keda me õega imetlesime, sest tal oli. No meil meil lapsena ei saanud suurt aru, tal olid juuksed kuidagi naljakalt kammitud, kui ta hobusega sõitis, siis need tulidki pea pealt, kõik äradal lehvisid tohutu pikad juuksed nagu indiaanlasel taga. Me armastasime indiaanlaste filme, sel ajal siis meile tundus Sulev Nõmmik nii vägev mees, kui ta ratsutas oma pikkade juuste lehvides Edaja. Ja siis ma mäletan, Tõnu Aav laulis meile Kadriga hästi toredaid laule ja tädipoeg, Mati Talvik oli siin tihtipeale ja igasuguseid isa telesõpru ja tiiduse pandki on siin käinud, neid ma mäletan ka. Kiidervelt küll, mäletan vist ainult panti, ma ei tea, kindlasti Tiidule täis ka. Aga oma kodust mustamäelt ma mäletan neid veel eriti hästi. Seal vist kõik vist, kui ma vaatan, tal oli hästi suur seltskond. Hästi sõbralik inimene. Ja meil käis ikka hästi palju külalisi ja mulle, mispärast mina tahtsin näitlejaks saada, sest meil käisid nii toredad inimesed külas. Ma tahtsin nende moodi olla. Mul on nad nii õudselt, kõik meeldisid. Ma ise olen mõelnud selle peale, ma ei oska öelda, aga et see tükk vist läheb küll eesti teatriloo ajalukku. No ma väga loodan, ma ei ole küll kindel, sest ega kui Eesti teatriajalukku nende teatrikriitikute ja teatriteadlaste maitset ju ei tea, võib-olla see on ikkagi nende jaoks mingisugune kerglane meelelahutus, võib-olla nad ei tule seda vaatamagi. Aga ma arvan, et, et kui nii palju, kui inimesi seda vaatamas jõuab käia ja ma loodan ka väga, et, et see võetakse kunagi telesse üles. Et, et noh, ma usun küll, et eestlaste südames seda võiks küll jääda, sest seal on juba kaske nii ilus muusika, isegi kui see lugu ei meeldi. Kõik kõik on ilus, mina ülivõrdes ütlen. Ja peale selle veel suvelavastusena, eks ju, jah. Just ja suvelavastusena kohas, kus, kus peategelane on sündinud see on juba tore, et inimesed satuvad siia ja saavad teada, kui kauneid kohti on meil siin Eestimaal. Mida näitab ka see, et täissaalid, eks ju, ja ja seda on laval täiesti tunda, et see on võetud omaks kõik mängitakse mitte kui rolli, vaid on niivõrd sisse pindudeks elatud sisse, sellele ongi ja viimne kui üks kuni nende toredate lava meestani välja, kes meil aitavad dekoratsioone lohise ja kes ka mängus aeg-ajalt kaasa löövad, rääkimata tantsu ja laulutüdrukutest, kes on kogu aeg nii kaasaseni toredad. Ja muidugi mina hakkan nüüd liiga palju kiitma, aga, aga kõik ja Oja mängis kõik rollid olid väga hästi mängitud, minu meelest ikka ma ei tea. No aitäh. Mulle ka tundub niimoodi ja. Ta noogutab mõistvalt, rõõmu näeb seda teavet, tema selle tõi aga vahel ka ümbrikke, annab. Puhkuste aeg hakkab lõpule saama, no vähemalt suvepuhkuste aeg mererannad jäävad tühjemaks ja lõpuks päris tühjaks. Ja puhkuse ajal sündinud armuromaanid jätkuvad septembris juba kirjades. Eesti keeles laulis seda Eesti raadio meeskvartett. Laul on pealkirjaga sügisesed kirjad. Originaalis esitas selle loo vrayanhaelen Ameerika noormees ja pealkirjaga siilud äkis. Selline, kuidas nüüd öelda juba kuultuslik sügislugu, mida mängitakse igal sügisel. Ei taha kohe uskuda, et suvi otsa saab, aga ometi nii see paistab olevat. Kured on läinud, ära lendasid kannid pääsukesed ja kui mul tiivad oleks, siis ma lendaksin neile pääsukestele järele. Nii laulab Tiiu Varik ja teda saadab Kustas kikerpuuansambel. Rahvusringhäälingusalvestis on aastast 1973 Tiiu Varik ja ära lendasid pääsukesed. Aitäh, et meid kuulasite, kui saatus lubab, kohtume nädala pärast jälle ja tuletan meeldetika, võtame kuulajate vastukaja meie saadetele, siiamaani on seal väga elav olnud. Et laseme siis samamoodi edasi, võiks öelda, et ootame mälestusi möödunust, kui keegi on need kirja pannud või tahab neid ette lugeda, eetris otsime kadunud laule ja vaadakem kõik siis ühiselt üle või vaataksime järele, mis meil seal pööningul ikkagi on. Pille sees, et kui seal on vanu, heliplaate ja magnetofonilinte, tehke väike inventuur kuulakem üle ja võib-olla leiame nende hulgas ka mõne meie poolt otsitud laulu mõne Kalmer Tennosaar, Žukov Suku või Anu, anud Nonii, 10 väikest sõrme või Toivo Soosteri laule ja mitmeid teisi veel, mis meil on kadunud ja mida me otsime. Ja leiamegi võib-olla siis üles sealtsamast keldrist võib olla, aga võib olla ka pööningult mõne unustatud laulu. Lõpp puulugu, nagu ikka, instrumentaalne peaaegu igasügisene, kohustuslik plaat paljude maailma raadiojaamade jaoks. Võrratu lugu suve lõpus ja sügise tule, kust Kamsibdeller tuleb september ja mobmoori võimas selline hoogne sügislugu, et september on kätte jõudnud Kamsiptembe Mori orkestri esituses. Kõike head meile kõigile.