Täna on kõvas näitleja tund. Kohtume Eesti NSV rahvakunstniku Ilmar tammuriga. Kõige värskem siis repertuaaris on, on Salieeritub. Ja see on muidugi kõige kindlamini käes, sest teda nii vähemalt kolm, neli korda kuu jooksul esineme sellega noorsooteatri all kaminasaalis laial tänaval. See ruum on mul meil ka minu arvates päris kohane ja sobiv selleks. Mitte ainult kamina pärast, vaid terve see ümbrus peaks mõjuma omati atmosfäärina soodustavad. Garderoobi suure mantelkorstna all algab see vanamuusika peale ja see siis etendust saadab kogu aeg. Aga noh, kui me nüüd tänasele saatele muusika panime, kus me seal iiri muusika võtame, peame Mozartit. Paneme Mozartit. Sest Sawyeri seda armastas ja vihkas. Maailmas puudub õiglus. Õiglus. Kui õiglust pole taevaski, nii selge olnud mulle see kui lihtne heliredel Ma sünnist saadik armastasin kunsti. Ja lapsena kooril tõstis häält. Me vanas kirikus Üht lugu seal või siin kuulata ja kuulata. Ja silmad täitusid mul rõõmupisara-ist. Kõik tühjad, lõbud maha, jätsin noorelt. Kõik muusikale võõras, vastumeelt ja tüütav tundus. Kõrgina ja visalt, mõtlesin. Ütlesin. Ja pühendusin vaid muusikale. Esimene sammul raske algus, igav, jaagu sain neist noorushädadest ja käsitööst ma kunstile. Lõin kindla alussamba. Ja käsitööline sai minust sõrmed, said juurde vilumust, nii nagu kõrv mul täpsust omandas. Kooskõla kontrollisin algebra abil. Ja siis, kui küllalt kogenesin, võtsin julgust loovtööle alles pühenduda. Lõin muusikat kuid algul salamahti pill kuulsas kättesaamatuna, tundus quity diviitnud üksildases kambris täis harrast vaimustust ja loomishindu. Päevis mate ja ärkvel olles. Kõik töö viljatulle heitsin jälgides ükskõikselt, kuidas minu loodud helid kesk leeki suitsesid ja tuhaks said. Miks rääkida, kui ilmus suur vaim, Lucia meile vastsed saladused avas, mis tulvil sügavuste nõiduslikust. Kas May jätkanud ta kannul teed nii nagu see, kes eksinud ja keda saatis ta nüüd teise suunda? Jõupingutuste kestev vaeva rikkus viis viimaks kunsti ärritus maailmas. Ning silmapaistva eduni. Ka kuulsus ei jäänud tulemata. Südameis mu looming leidis vastukõla. Ma olin õnnelik ja tundsin mõnutööst edust kuulsusest. Niisamuti kui teiste edusammudest ja teest, kes ümmardasid imeväärset kunsti. Ei iial. Kadedus ei täitnud mind, ei eal. Ka mitte tookord, kui pitsiini pariislased barbaarse kuul meid võlus ka mitte siis, kui esmalt kuulsaim Ifi, Keenia kauneid algusfraas. Et väärikas Salieri on olnud põlgusväärne Kadetseja uss, kes jalge alla sõtkutud pool elusana hammustab veel liiva. Ei keegi, ei keegi. Ei keegi. Aga praegu ma tean, et raegumad tunnenngaadee meelt. Mu hinge täidab ränk piinarohke kadedus. Taevas küll kus, kus, kus on õiglus siis. Kuid taevakink, kui geniaalsus pole antud palgaks? Ei armastuse ennastsalgav, see ei ränga töö, ei usinuse eest. Vahid kraanid mingit õrnas tuulepead, üht jõude Ulajat Mozart, Mozart. 85. aasta teatriankeedis märgib Ülevaalu ehe, huvitavama lavastusena, Ibseni kummitusi ja teie rolli selles ja ütleb, et ta teeb sellega kummarduse vanale koolile. Mida teie mõtlete vana kooli all, kui teile öeldakse need kaks sõna? Õpetajad, kes nüüd, näiteks Panso on minuga koos lõpetanud 41. aastal ja meil olid ühised Suunad ja arusaamad, need on kahtlemata me oleme neid edasi kandnud. Omakorda täitnud neid. Teris kalmetis Põldrusis sepast Felix moorist kes omal ajal olid meie õpetajad. Alustasin 38. aastal, lõpetasin 41. aastal esimese riikliku teatrikooli siis nende pedagoogide Kuju ümberkehastumisele pidevalt nõuti, analüüsiti psüühiliste ja füüsiliste tegevuste täpsust ning konkreetsust. Põhiline täpsemalt öeldes karakteri tuuma ja vormi emotsionaalset rakendamist terviklikuks lavakujuks ümberkehastumisele ütlesin ma väga keerukas. No seal üsna pidulikult öeldud, aga kui me võtame selle kooli nagu kolmeks komponendiks, võtame häälekool keha, koolja hingekool, võib-olla praegu heidetakse ette, et ei kuule ja ei saa aru, mis näitlejad räägivad, kas häälekool on kehvemaks läinud, siis on nii, et kehakool on pärast lõpetamist esimestel aastatel väga hea, nad võivad laval kasvatada tiritammi, aga samas me teame, et Salme Reek seisis pea peal oma oma üsnagi kõrges eas, alles mõned aastad tagasi tema oma kehakooli kaotanud. Aga võib-olla see hingekool Velda otsus näiteks ka ju mõned aastad tagasi saltosid asju. Aga muidu öeldakse, et Eesti näitleja kuidagi jalgupidi lavalaudadel kinni. Vot kui ma hakkaksin võrdlema nüüd oma õppejõude näiteks kalmeti Põldroosi, Lauterit ja moori siis kuidagiviisi need kolm kõik põldus, Lauter, Kalmet nagu olid puhtalt näitleja karakter, loomingu peal baseerus, nende õpetamine ja moor selle eest, kuigi ta sekkus kaasa ka näitlejameisterlikkuse osas. Põhiliselt rõhutas ikka häälekooli, noh, meil oli seal Selline kena mees Ott Raukas andis merele seadet. Aga Moor muidugi töötas meiega tugevasti ja väga raske oli temaga rääkida, sest ta isegi parandas iga minut, sind ei saanud iialgi temaga korralikult juttu, rääkides ta kogu aeg põrandasse ja minul eriti veel sündinud Narvas, siis mul olid sel ajal veel vält. Ta fantaasiarikas lavastaja siin näiteks nõudis näitlejad ja ma ütleksin ka noorelt näitlejaid, õpilased, iseseisvat tööd. Ema tuli meil kooli tuli teisel õppeaastal ja ja ta nõudis tööoskust. Temaga võttis näitlejale vastu pakutava karakteri õiendatud. Ja näitleja pidi omalt poolt pakkuma talle vastuvõetu materjali saamatute ja oskamatutega põldus üldse tegelenud. Ei tegelikult noorte, ka õpilastega ega ka teatris. Tema näiteks ei teinud märkusi neil, kes ei suutnud talle midagi pakkuda. Ja kui räägitakse sellest, et põlgus näiteks lasi vabal näitlejal ise luua Omalt poolt tulevad, et tekkis uus kvaliteet, tekkis uus karakteri looming, samal ajal aga näiteks Kalmet oli hoopis isesugune. Koos kui kuigi ta oli erakordselt kannatlik noore näitleja abist just abistamisel ja arendamisel oli ta samas väga nõudlik kalmeti, erakondade töökus ja töövõime on kasvatanud üles väga mitmeid-mitmeid ja paljud põlvkondi näitlejatest. Talvi on puhtalt kalmeti kasvatatud näitleja kõikide vanade raamatute koos seal Suurorg ja Kalju olla ja teised. Ja näiteks ta töötles näitlejatega ka pärast prooviaega. See oli tema täitsa normaalne. Et ta töötas puhkepäevadel ja eri aegadel. Ja kalmeti puhul öeldi täitsa kujunes omale tunduks terminiks kohe kalmeti pera leeri ja tema ei surunud ennast kunagi näitlejale ennast peale kui isiksust. Milles kõneles saksa rong eesti raudteel? Perroonile Rev liikumine, koolilapsed laadivad, kraamirongi, kiruvad, ise teevad puhtati, oi, teevad puhtati. Püssimees, aga. Ka kirjutatakse pagasit, nätsi, nät, kuradi rätt, nätsi, nät kuradi kratt. Hilinenu jookseb välkjal tantsijal tantsijal pantjalg, Kunduktori vile, kar rega. Kui me hakk, hakk, me häka ratas, mis sa panid ratas, mis way. Mis see sinu asi, mis see, sinu asi ju? Pööran kõik läheb hästi, aurujuure, kõik läheb hästi. Aurujuur, et Depaatuste debad üles koht ülesande kohta. Nüüd on jälle pikad sõidud, nüüd on jälle rikatseid. Revaltor patrii kärevaltor, patri. Vähe sellest, et auruvedurit menüüd ei näe oma raudteedel ainult võib-olla nii raudteemuuseumis või mõnel haruteel seismas. Ja ega ei tea ka selle loo saamisloost. See lugu on tegelikult Lauteri esinemise lugu. Tal oli selline lugu kaasuvaid kuskilt Saksamaalt. Ta tõlkis selle eesti keelde. Ja sõjal tuli tal see meelde ja Paul Rummo töötas seal ümber. Õieti esinesime sellega neljakesi. Seal siis laudtee, rajalatoom ja mina tähendab vagun, neli ratast, ühed rattad, teised võtetes, üksikud hõiked seal vahel. See oli meil üks väga suur leivanumber, millega me esinesime Eesti rahvuskorpuse rindebrigaadis. Olime. Ja nüüd olete te vahetevahel ka päris üksi esitanud nagu puhkpilli virtuoos peab olema palju õhku kopsudesse. Eks ta muidugi õhku nõuab ja hingamist saab inimene reguleerida, korralikult. Esineda on tulnud sellega kadunud Lauter, kadunud on raja ja aga toomiga. Me olime kahekesi küll esitanud teda 800 on kergem, natukene saab jaotada jõudu. Puuts Mekuuts, Mekud oi kui raske, küll on raske, oi kui raske külla Litzmann seda teab, miks raske kohvi kännud ukselingid suitsuvorstid siia tegid seene, viri, seemnevili, kõik, mis küljes kokku tuli koike, teie koike, teie kiiligi jõgili, kiigutab, viskab ümber, kiigutab, viskab roopat lahti, kruvid kaldun roopat lakikruviga. Rakener, altime, Cybersandid, diverter, saabotaaž, saabutaaž, sabutaks, sild tuleb, sild tuleb, sild tuleb sild, äkkiminid, süütenööri, täkki, miinid. Süütenöör. Seltsil sil Silsiltsilsilsyldseedsiltsildildildi. Tammveeni meeni veeni veeni, nüüd läheb allamäge neile vallale üks, kaks, kolm nagu ta oli üks, kaks, kolm kilomeeter ja kilomeeter. Et seal põõsas lõigukesi hoidvad põõsad liigugi äkki need on pargis, olid need, nad ongi pardi, seal on viltu kaitsekraavis viltu jutti jutti viltu kassi kasvam. Teie olite ju palju aastaid lavastaja, keda teie siis kõige rohkem oma töös? Kelle juures ma alustasin tööd lavastajana aga puhtnäitejuhi tööd näitleja abistamisel? See silm vast ehk ma võtsin kõige rohkem kalmetest üle. Sellest on isegi kahju, et see niimoodi läks. Ja, ja kui siis alguses sõideti mul hulk aastaid, et ta mul oli lihtsalt väike laudtee endast ei olegi siis Lauter lohutas mind sellega, et pole viga. Need aastad 50.-te lõpul, 60.-te aastate, need olid ju eesti näitekirjanduse omamoodi õitseja aastad ja te puudusite kokku eesti kirjanikega. Kas te räägite sellest koostööst lähemalt? Ja me ei olnud mitte ses suhtes niuksed õrnad, õrnad üksteise austajad, vaid meil tekkisid siiski omamoodi arusaamad kumb-kummalgi tema dramaturgia peal, sest. Sest ainult täpselt nii nõukogude auto autor näeb, seal ei ole mõtet siin. Uue kvaliteedi sünnitab, toimusid ja paratamatult seal tekib konflikte. Liivese rannet nendega valitsust ja kui ütleme, Jakobson võttis algperioodi 40. aasta lõpu viiekümnete aastate alguse sisenäiteks. Mul on veel järgi mõningaid materjalid, kui me hakkasime valmistuma Eesti kunsti dekaadiks Moskvas. Võtsin lavastuseks Jakobsoni suremise ja ühtlasi Palusin talt ümber muuta. Suremine, see kõlas nii rängalt, Vanemuises tehti, kukkus läbi, paar etendust mängiti. Palusin, kuni ta lõpuks mulle siis andis loa kaotatud paratisina läks Moskva kaadil. Aga üks niisugune näide, mis õlidel ma palusin talt võtta, noh pool lehekülge teksti, maa turustseenis. Turustseen oli sealt, kus lihtsalt aks raskeid venima ja ei viinud tegevust edasi ja ja ta pikkamööda oli nõus sellega, et olgu peale, ma mõtlen siis ja siis ta mõtles. Eks ma mõtlesingi, et kärpisin tõesti sellesseini välja aga kirjutas selle asemel kaks lehekülge juurde. Kaks lehekülg, miks ta ütles, et muidu ei saa edasi minna ja siis tuli see välja kärpida? Seda? Ei, ei, see ikka teinekord eriti ettevaatlikud. Väga emotsionaalne ja ma ütleksin, et ta on niukene teatraalne karakter. Tema elab ise väga tugevalt aktiivselt kaasa mõtteusel ja tema ei lähe nii mitte niivõrd armukadedalt oma teksti juurde, et igat silpi kinni hoida, vaid Toompeaasi oma elamuse kätte saab. Me nagu 11 lähedalt hakkasime tundma, et me oleme isegi filmistsenaariumid kahe peale kirjutanud. Tehke, mis tahate karbi ära või ei kärbi juuksuris. Või niimoodi mina enam ei hakka, mina olen valmis teinud, mina sellesse ei sekku. Tema oli inimesena haruldane. Ta oli üleüldse oma natuurilt elurõõmus ja kergesti vastuvõtlik. Jah, nüüd need kaks põhilisel Smuuli tuli mulle tegeles sinna juurde tuleb. Tänaseks lugemiseks võtsite kaasa Betti Alveri marase peegli. See on allverre alati võlunud juba tema trikil. Vaimulikus on mind alati huvitanud, on jäänud ka pähe mõranenud peegel, pirnipuu kui kaks saarlast, mitmed teised. Sel ajal kui meil olid saiad veel krõbedad ja kopsakad kuid kapsalehed olid laiad ja naised hästi lopsakad. Kui mulgid kandsid, mustab ammus ja Curly viskasid, on Aakmann. Kui köstri lehm läks lõhki rammust, kui juturaamatuid müüs Laatmann. Kui rasvast läikesid veel koid, pannkoogid, raediakardavoid. Sel ajal palju riiet riikluseks, väike rätsep, Arrakuda juba Giaatrist unistamatikus, jummal parraku, mis imelikke käisid õlgu, mis püha põlemiste põlguda lambi valgel kasinal küll õmbles kokkumasinaid. Ja võites endas argust häbi ja vastuoksad, taevale läks rätsep nõelasilmast läbi. Ta pääses näitelavale selle mõranenud peegli alguseks, sest läheb edasi selleni, selle lapse kasvatamine. Naine väike nina, pisut kirtsuste siristuse, Sirksust, võhivõõraid, lapsi paitas, ta kärbseid Liivilt lahti aitas ja järsku arseinikuga lõpetas. Sealt siis tead, laps Omaeti saadaja. Tutvub äras oma tulevase mehega, samas õppis tundma arstid oma meest, noort närviarsti ja sealt siis läheb edasi selle koha peal siis Sass, ta. Päiksepaistel töötas rühmas. Sass päiksepaistel töötas rühmas hoidistus halva ilmaga ja lambi valgel pisut kihmas. Ta oli ühe silmaga must side ähvardavalt vahtis ta näost nii kaamelt kõhedust ja nagu summutada tahtis liig õnnelikku õnnetust. Karm oli ainsa silmasina karm kõne kongus kotkanina kui ta ei keeduaas ei kaevatud. Sest sinnarriselides joosti ja kuulsa mehe juures troosti said kurjast vaimust vaevatud. Suuri ei loenda teiste patte. Ja kahtluste seeverele. Sass tahtis kõigilt heita kate. Ja vargsi tagantjärele. Nüüd nai Semm minevikus haris. Kõrge ääriveeritiaateid nõris, kord naerdes, vanus, äike riivas. Kahvatas ta oli kiivas. Kuhu kiivus pilguga kääneb? Seal varsti kindlusetu meel, just nagu tume tule, keel endi elusamba ümber väheneb. Mis oli tuul, leed, summaru, mis puhtalt sädele, son, tuhum. Vaene, nikastanud, aru. On juba kaksipidi ju? Ta naine oli üks neid hingi, kes oma õnnega ei tingi. Kuigi just ei kavalda end viimseni, ei avalda. Oh, ta saias õisi, pillas vaher ja tehti maha, ubasid. Kuid ajameelne kõne aher Sass tammus mööda tubasid jõuk jälle kaasa ümbert sagis, päev läbi ripendasid nagis rea skeigerlikud valitud ja väga varattalitud tormoli tõusmas. Ar, vaikses neis ohu tunnustes ta pilk. Ja seal ta naine tuppa kiksis ja säras nagu kastetilk. Ja sihite seda kurba palet nii hellalt. Ei sess köis, valet võis lugeda vaid kahtlus ohter, Jäkkade hinge nuustur, tohter. Ta hellitas veel ainsad suur, et keegi neid ei tüütaks ja seal Murrinaga sõitis hoovi maamüha metsamüütaja paksmagu Pärke. Turdja korre kui põhja põlislaante Lõmm Nidroniskaarikusse ja ta võlaga bla otsas Kölk. Nii mõni priske vennike. Kuid enesel tall meeles mõlkus. Vaid noor jännegus Nennik. Kõik võlus teda. Kahargu lohk põõsa sees pannal juuksetukka lõu, millel mustas väike täpp. Keskvanu puhmaid kastemärgini sörgib liblikale järgi suur Masa jalgne Mesikäpp. Ta tuli samal viivul näost kukkus ära, sõber Sass tatturi nagu linnutiivul käes lillekimpe, piimalass. Ning närvanenny ette pani Ta korvid uhkellulaga, seal oli terve praetud Ani märs poolesaja munaga kott, udusulgi rasvapentsak maailmakõver CVd kantsak, suur kõrvits. Rida Parp Girl. Ja keset kortsus talipirne, mis olid kergelt hapukat. Vil väiksed kirjud kapukad. Ning Pärtel vana viimast Uri nõus. Punane, kui tule, kuri käis Nelli kannul trampis norskas. Paar hetke seisis vagusel. Siis ohkas pikalt magusalt. Ja nagu piikse pasulgorskas. Köömned Nakla kaalub korras see omapüütud Aviborrast. Nur lainel naerust lausa luksus. Kuid märgates, kuis vihasoon ta abikaasa, laupäev tuksus, leiverelematutav joon tahu lill. Vallart, tühja keebee, ta hõljus Hillerdes kui Heedee. Ta punastas, ta pilgutas ta tuhvel vaevult maha, puud tõsta kolm, kord ilusamaks, muutus ta õliidullediilgutas. Nüüdsel ajal on nii, et luuletajad ei armasta enam poeeme ja ballaade, aga esitajale on need tänuväärsemad, sest süžee toeta. See toetab ja seal on võimalik materjali valida, seal on võimalik valida meeleolusid, seal on võimalik vajalikke vahendeid. Sõja ajal ma mul oli mitu. Pala oli näiteks Spoeemides Barbaruse jürituled ja niisugused asjad, kas tõesti pikk-pikk-pikk materjale? See andis tõesti jutustada, seal jutustada see on tore Särevi kortermuuseumis, need toimuvad, need luuleõhtud ja ta väga tublid asjad näiteks rohkem viljelema. Sest ma mäletan, sel ajal, kui mina veel teatriga tegelenud, siis olid olnud lugejad väga palju meta. Luts oli üks väga kuulus lugeja, Hugo Laur oli avalikult esitamas kõiki asju, kõik humoreski, intia, peet, vallaku lood, kadunud drill järv, omaaegne Estonia näitlejanna sünder, paks raamat, kirjutatud igasuguseid lugusid, millega näitlejad käisid esinemas. No praegu võib-olla jätkab seda Juhan Viiding koos Tõnis Rätsep ega nemad teevad lavakavasid. See on üks võimalus tänulik otsekontakti saada. Aga mida te nüüd vaatajana tänapäeva eesti dramaturgia Starvad Ma ei ole siin väga optimistlik, mina seda ei ole, kuskile edasi läinud, ei näegi nagu õieti arengut eesti dramaturgiat. Aga ometi, teater vajab võlgu, Perand loetelud. Videlemuses klassikat mängides jäävad ja päris selge, sest klassik. Mida te kõige huvitavamaks peak, oma teates? Praktiliselt tehtud ja see on, on välditud seda sentimentimis, seal võib väga kergesti esile pääseda. Väga traagiline lugu, tegelikult kurb ja traagiline. Ilveti minu arvates väga hästi tehtud. Ja üldse on tore neid nord teatripoisse vaadata, kui musikaalsed nad on, et nad ei vaja suurt kõrvalist. Oni vertigi ilvetin, Rupampelmann põhiliselt ja aastaid-aastaid tegelenud ja võib-olla me oleme liiga vähe, isegi noorsooteatris võib-olla liiga vähe oleme pühendanud neile tähelepanu, toovad endaga kaasa toreda ja värske värske tuuleteatris. Ja mida, mida sel hooajal üldse teistes teatrites ka tugevamaks peate, mida te olete vaadanud vaatajana elamuse saanud? Missarini etendus Draamateatris. See praegu nii rohkem erutus ja kuigi sermaterjal on küllalt raske. Mulle meeldib väga Klooreni osatäitmine, ta keeras nii huvitavaks selle kuju. Mis te arvate üldse teatrisõnumist publitsistlikku sõnast, mis teatrilavalt rahva hulka tuleb? See kandub siis, kui ta on läbi läbi südame ja siis minu arvates teatri peab olema kirglik. Ei tohi olla lahjad, dotseeri, ainult targutlev, sest ta peab mõjuma emotsionaalselt, muidu tead, ei ole mõtet. Me võime plakatit vaadata ja siis me loeme lehti, kõik. Ja meelemis kraatsa või hakka protestima, tema tähendab igal juhul ta peab meid nakatu, kuigi näiteks on öeldud ka, et mis puutub klassikasse, et ei ole mõtet vanur lavastusi hoida. Ma ei ole sellega nõus, ma ütlen näiteks suur teene näiteks Moskva kunstiteatril ja maaliteatril et nad hoiavad oma vanu klassikalavastusi isegi taastuvad restaureerivad. Ja see jutt, et tänapäeval teema uut teatrid on natukene väljas istunud ka siis, kui me tahame näha, siis mis on igal pool näha kaasaegseid probleeme, üldinimlikud probleemid jäävad ikka kaasaegne inimene jääb ikka inimeseks, kuigi meil on vähem aega ja me oleme võib-olla pinnalisemad. Jutustame endast vähem ja veel vähem armastama, teist inimest kuulata, sest vaadekutavad turgeeniewid näiteks selles vaimus selles õhkkonnas inimesed tulid kokku, rääkisid oma elulukkusid. Räägiks seda masinat, seda ma siin ootan. Ma teada, et tänapäeval ei ole mõtet hakata rääkima, lapsed ei malda enam malda pikalt kuulata ja kõige hullem on see, et me tahame ise rääkida. Meil on nii palju asju, mis meil hõlbustavad aga võib-olla me tahame liiga palju osa saada ja võib vaid need õhulossid on veel suuremad. Aga tegelikult mind huvitaks need peale teatritöö, see ka, mis teid lihtsalt inimesena veel elada aitab. Kas teil ka mõnda hobi? Hobi, mis ei sobi, mul saab olla. Mul on omad ühiskondlikud kohustused, millest ma siia maale ikka lahti ei saa ja nagu ei oskagi enam ilma nendeta elada. No ma parteid sekretärina olen juba aastaid aastaid aastaid ikka teatri juures olnud Rakvere Teatris kui filharmoonias omal ajal noorsooteatris ja muidugi mis võtab väga palju aega ja muret ja tuleb sekkuda, sekkuda ja mitte, ja sealjuures ei saa tegeleda mitte iseendaga, vaid ikka tegemistega teiste inimeste üldise teatriprobleemidega. Aga see sellega ma olen harjunud juba ja seda, see tundub mulle päris loomulik. Mis mul on, näiteks, mulle meeldib väga loodus sulle, mulle meeldib lugeda. Mul on väikene aiamaakene, kus ei kasvata mitte kartulid, vaid rohtu. See mulle meeldib sealt. Sellega ma tegelen lilledega, öeldakse raevana hiina vanasõna on ju selline, et tahad üks päev õnnelik olla rõõmus, siis joo viina. No neid natuke jääd, külmakindlad, sordid, mis nüüd veebruari pakastele vastu peavad, seda näeb, aga no ma ei ütleks, et hirmul kirglik hobi olla ka sedamoodi saab puhata ja minu hobi ongi teater. Enne sõda sellest ajast on mul ka kärneri rändaja, laul on olla nii meelde jäänud, vahetevahel ma nüüd tuletan meelde, ma võin seda vähemalt teile üles ütelda, et nemad on et sõber, sõbramann ja armas armsas süles. Sest üürikene elu on ei mullalt salves. Kuid tõuseb mäkkeorus, tee ja tuhandeid vib üle v. Ja uusi randu avab. Haa õnnis päevakava. Ma vilistan, abilistanud. Ei ole sõprust, igavest ja naise arm on tuulest saadi viletsuse maitsta, sest kord ahvatlenud huulest on sõbra kui naise meel. Nii muutlik nagu virve vehil. Kui virma pandud ketas jääb üksi mulla mätas kus puhkad, valud südamest. Ma tunnen mõnda kuulsat meest ja mõnda teist, kes rikas. Kas said nad selle hinna eest ja õnneliku, pika? Ei, ei ole Richthal silmis und? Ei kuulsal kannul kupja, sundhirm, mõlemeid neid ajanud. Ma miski muuli vaja, kui lossi õhus, maast ja veest. Ja murret murrethan ka suurim valu läheb. Miks Sumal lihad suretan, kui päevin niigi vähe? Oo kaunis maailm lai ja uus. Ja veed rikka maanteekruus. Kas kodukurus metsas? Kord leian viimse otsa? Kuulsite näitleja tundi. Stuudios olid Eesti NSV rahvakunstnik Ilmar Tammur ja toimetaja Helju Jüssi. Muusikaline kujundaja Silja Vahuri.