Vikerraadio stuudios on ajakirjanik Heimar Lenk. Eetris kõlab tema autorisaade ulg rände vu. Tere, tere, head Kuldrandev, kuulajad on jälle alanud, meie ühine ja seekord juba 64. saade. Ja mingem siis üheskoos tagasi, nagu ikka möödunud aegadesse ja nende aegade muusikasse. Ja nagu me oleme ikka korranud meie jaoks lemmikmuusikasse. Ja just neist lemmiklauludest räägib ka nüüd meie esimene tänane plaat Saksas laager aastast 1939. No nagu me teame Euroopale ja maailmale traagilises suure sõja alguse aasta, kuid Saksamaal lauldi muusikast music music music siis muusika, muusika, muusika on nimi, mida me kuulama hakkame kohe. Ja nähtavasti oldi siis Saksamaal äärmiselt kindlad oma võidukas tulevikus. Muidu poleks võib-olla tantsusaalides ja lavadel nii reipaid lauluviise esitatud, aga meie ei aruta täna ajalugu, meie kuulame vanamuusikat ja muide, saksa selle plaadi peale on ka kirjutatud niimoodi svingi natsi-Berliin siis natsi Merlini Swing svingimaailm ja esile tosten, orkester ja loo nimeks on mosaiik music mosaiik. On aasta 1939. Kolmekümnendad aastad Eestis tuleme siia, vaatame siis paralleelselt Saksamaa muusikat, kuulasime, kuulame nüüd ka, mida Eestis lauldi, esitati no suur ja särav lavatäht meile kõigile tuntud nimi isegi täna palju aastaid hiljem, Paul Pinna, me polegi teda oma saadetes varem kuulanud. Publiku tohutul lemmik, särav lavatäht. Ja Paul Otto Hermann, pinna oli temani Paul Otto Hermann pinna. Ja tema oli siis noh, lühidalt öeldes Eesti näitleja, lavastaja, teatrijuht ja nagu kohe kuuleme ka lustakat Kubleede esitaja, sellised toredad naljalaulud olid tal, mida siis lavalt esitati ja no ma arvan, et tol ajal ka mängiti raadios ja muidugi pandjaga plaatide peale sest plaat on meil olemas ja Paul pinnad on nimetatud ka nimega aunimega. Alguste algus, muusadel lemmik, Eesti kutselise teatri tri isa, vaat selline kõva mees oli tema ja Paul Pinna oli ka üks neist, kes panid siis 1906. aastal alguse kutselise Estonia teatrile ning oli seejärel tegev siis pinnali tegev eesti teatrite elus kuni oma surmani 1949. aastal. Aga praegu me veel ei ole 40 üheksandas aastas, Me oleme 38. siin paistab ja ja kuulame tuntud kui pleed, kui kenad on kõik naised, nad mulle meeldivad, vaesed mehed naudivad. Kui aga abielluvad, siis aasta pärast on sul kaelas vaid rihm. Kuid mees on juba riide panna ennast jõudnud, siis naisel on alles seljas seal kapid on riideid täis, aga alati nad vajavad uusi tualette koss ja, ja siis selgub, et neiul on juba laps. No mis sa teed, umbes sellised sõnad. Ma sain, lugesin ette, kuna plaat kõvasti krabisev, püüame aru saada igal juhul väga lustakas lugu, kuidas lima tol ajal tihtipeale mehed petta said, kuigi nad laulsid, kui kenad on kõik naised. Paul Pinna. Rappa äkke käkate, et ta nii oli. Nii on tänapäeval ikka parati, et kui Aadam koli palmi viivad, kuni aldid Et no vot nii ja eriti kui nad kapital, täi kooli tehnika, linnakodanik olgu nii, kuid toeta koli. Ebaparadiis läkk müügil Aadam käed Korcultteritab kooli etet. Kolm aastakümmet edasi hüpata pole meie päevil meie tehnikaajastul ja meie saate jaoks mingi ime ega kangelast. Ja nüüd me teeme seda ja olemegi juba aastas, mitte enam 1936. veel, aga oleme 1966. aastas 60 kuuendas aastas, tähendab kui maailma võlus Mehhiko lõunapiiril elav tütarlaps, hua niita Taali banaanikasvataja tütar ja kui tööpõllul selleks päevaks valmis sai, lasi ta lauludel kõlada 1966. aasta pärllugu üle maailma hua niita pannana ansambel piils laulis selle laulu ära originaalis Huanida Banana ja aasta 1966. Eelmises saates Me meenutasime selle suve Eestimaa per suvelavastust, vana klaver ehk suusabaasis on tantsuõhtu ja sea kõlas Kalmer Tennosaar esituses ka kaunis laul Väike-Liina mis tema abikaasa Sirje Tennossaare silma pisarad tõid, kui ta etendust käis vaatamas. Laulule on nüüd tulnud ka kuulajate vastukaja ja tekkis küsimus, et kes selle ilusa laulu kirjutas, kuidas teda väga tihti mängitud ei ole, kuigi me enam-vähem kõik teda teame. Ja siis kohe natuke uurime seda asja, aga kõigepealt kuulame nüüd varem saates olnud helilõiku, kus siis Liina Tennosaar andis meile väikese intervjuu ja pärast seda laulab siis Kalmer Tennosaar väikesest Liinast. Kui me siia Kiidjärvele olime juba tulnud proove tegema, see oli vist kuskil teine proov. Kui ma ühe stseeniga lavale pääsesin, kus Kalmer oma emale laulab Valgre sinilindu. Ja siis mul äkki tuli peale, äkki ma sain aru, kus ma olen ja kes ma olen ja ma olen oma lapsepõlvekodus Kiidjärvel. Lava peal askeldavad minu ema, minu isa ja väike mina. Ja ma ise kujutan ette, et ma olen Kalmeri ema ehk siis oma vanaema. Ja ma ausalt öeldes sellest hetkest peale seda stseeni ma ei suudagi, nagu ilma pisarate ta mängida, et selle koha peal tuleb kogu aeg sihuke. Aga nüüd ma tuleksin tõsise küsimuse juurde. Teil ju ema käis etendust vaatamas, mis emotsioonid, kuidas ma kujutan ette istustes, nad ei saanud kõrval istuda, muidugi te mängisite, et mis siis jäi, mis ta pärast. Ühtlasi võib-olla niimoodi minu ema oli väga rahul, talle talle väga meeldis, ma küsisin ka, et oli nagu noh, imelik või ebameeldiv või õudne vaadata ka, et kas miski ajas nutma või. Ema ütles mulle nii toredasti, et ei nutnud ma siis ega nutnud ka praegu. Aga ütles, et tegelikult valetan, kui väikest Liinat lauldi, et siis ikka nuttis ja, ja ja pärast etendust ka nuttis lihtsalt rõõmu pärast ja ja sellepärast, et ta oli veel hästi tänulik, et teda noh, hästi tähelepanelikult kuulatud ja mingid laused, mis tema jaoks olid tähtsad, olid sinna ikkagi sisse pandud, ilma et oleks neid toonitanud. Minu ema jäi väga rahule ja see on mulle kõige tähtsam, see on meile kõigile kõige tähtsam. Kõik nii muretsesid, kui ema tuli. Olen. Küll kui. Ta päike, Liina. Kuid siiski Oo, ootasin, mingi lõpuks lappasin ka päike linna. Eestlased teavad seda laulu juba ammu siin 60.-test aastatest eelmisel sajandil ja eesti keeles lauldakse seda, kui Väike-Liina Väike-Liina siis eestikeelse versiooni Pealkiri, soome keeles on laulu nimeks Väike-Niina, mitte siis Liina, Niina ja laulja oli kari kuuma ja pikunina on selle laulu nimeks siis soome keeles. Ja siiani on vähemalt minu teada või ütleme nii. Avalik arvamus on arvanud või on seisukohal ja muusikamaailm ka, ma saan aru, et pikku Niina oligi kari kuuma laul ja ta on sündinud originaalis, kuulame selle loo ära praegu soome keele esituses pikunina ja kaari Kuuva. Boot tüütas, aga siin on suuremas puus Taavi. Sinu narragasti pikku, nii. Sain juurasillata. Ja sinul, vannun see. Väikese Liina või siis pikku Niina laulus süvenedes jõudsin ma välja hoopis Argentiina lauljani. Armando Moreno laulis selle loo sisse ja see on, mis originaalis mulle tundub, ma rohkem andmeid selle kohta ei saanud, paistab, et see on see Armando Moreno originaallugu ja tema elas aastail 1000 921999 siis Argentiina laulja Armando Moreno. Ja laulu pealkiri pole enam ei Väike-Liina ega väike Niina vaid hoopis kolmas tüdruk tuleb mängu. Norma. Norma Miia on selle laulu originaalpealkiri ja esimest korda ilmus plaat 1944. aasta suvel. Poola laulab Armando Morena Foxtrot jälle plaadi peale kirjutatud Odeooni firma on selle välja andnud ja kuulame siis selle nüüd eestikeelse laulu Väike-Liina originaalesitust norma Miia ja laulab meile Armando Moreno, Enrique, Ron riigese orkester saadab teda. Ja ma kordan veel kord siis, et selle väikese Liina ja siis argentiinlaste väikesel Norma laul esietendus siis või tuliplaadina välja 1944. aastal. Nüüd on meil jälle tulemas, siis saate rubriik, kus me loeme natukese kuulajate kirju ja vaatame ja kuulame ja räägime siis kuulajatele, millest meile kirjutatakse. Ja tulemas on meie saatesarja saatesaadete kõige populaarsem rubriik ja selleks on, nagu ma juba ütlesin, kull Randevu kirjakast. Õige mitmed kuulajad on palunud mängida Georg Otsa võimsat laulu, Hain ka, tai ka eesti keelt me ütleme taiga taiga. Kuulaja Rudolf soovis seda laulu. Ta ise on aastaid töötanud Siberi kullakaevandustes. Rudolf siis ja proua majja Tartus palus seda laulu mängida Vello Jänedal ja no siin oli veel mitu-mitu teist inimest, kes juba varem Ants andsid teada, et nad tahaksid Georg Otsa laulu taiga taiga kuulata. Opereti aut. Tore on tuntud nõukogude helilooja, ma vist ei öelnudki, operetinimeks on rahutu õnn. Ja selle opereti autor on siis nõukogude helilooja Stalini preemia laureaat Juri Mil juutin ja see laul siis taiga taiga, eesti keeles on ka veel teine pealkiri, see Siber või suur Siberimaa. Aga taiga taiga on siis nii-öelda ametlik pealkiri. Ja laul on siis operetis rahu. Õnn, mis esietendus Estonia teatris 1904 10 üheksanda aasta novembris taiga taiga taiga taiga. Georg Ots. Solo maas. Jaa? Jaa. Oli. Ta. Egi. Nii ma käi läbi kõik. Ja. Mees uni. Härra Richard koplist sooviks kuulata kelmikalt laulu, huulepulk su krae peal? Vaat selline lugu on olemas, ma arvan, et suur osa kuulajatest on tema võib-olla unustanud. Ta nii väga-väga levinud viimasel ajal ei ole, kuigi varem oli. Ja see on siis huulepulk su krae peal laul, kus mees tuleb hilja õhtul koju, Noon kergelt vindine ja naine leiab kallima krae pealt oma kallima mehe krae pealt võõra naise huulepulga värvi. Vot niisugune lugu, traagiline, aga no ikkagi suur armastuse lugu, laulab Marika uus, originaalis laulis seda lugu ameeriklanna koni Francis. Nüüd aga meil siis eestikeelne versioon ja laulab Marikalt uus huulepulk Sukraede ala. Rootsi raadiojaam nord, raadioluud rootsi keeles tasus Läänemeres Me oleme mitmel korral temast rääkinud Läänemeres, Rootsi terri teooriaal vetest, eemal, siis Rootsi territooriumist eemal neutraalvetealale. Ja see oli laev, kus peal oli siis raadiojaam. Algul nimetati seda piraat raadiojaamaks pandi siis pärast Rootsi Parlamendis arutamistase raadiojaam pandi kinni, ta sai kaks aastat töötada, aga siis selgus, et ei olnudki mingi piraat oleks võinud edasi töötada, aga raadiot enam ei olnud, vaid helge mälestus on sellel põlvkonnal jäänud oma lemmikraadiost, mille nimeks oli raadio nord ehk rootsi keeles raadio nuud. Milline lugu oli raadiojaama raadioluud edetabelis suve lõpul 1962, raadiojaam töötas aastast 1961 ja 62, kaks aastat vaid aga äärmiselt populaarne. Ja nüüd me kuulame, suur menulugu oli Põhjamaades ameeriklaste laul, beebisid muugi esitaja vas Clifford Meimisid. Muhi on lugu, mille on kirjutanud, jonnib meikar ja esitav siis mas Clifford, nagu ma ütlesin ja 1961. aasta lõpus pulli 1962. aasta jooksul ta oli mitu aastat siin populaarne, jõudis see lugu Norras neljandale kohale järjestuses, siis plaatide paremusjärjestuses neljandale kohale, miilbordi rahvusvahelises edetabeleid kuuendale kohale 100 hulgast, muide Suurbritannia singlite edetabelis seitsmeteistkümnendale kohale USA edetabelites 28.-le kohale ja singel oli 67. kohal ka Milbordi aasta lõppu. 100 singli 1961. aasta paremusjärjestuses. No ühesõnaga väga populaarne laul. Paša distell avaldas 1961. aastal Prantsusmaal singlina selle laulu versiooni pealkirjaga Lemmuugide teeb ja Ralf vendiks avaldas 1961. aastal lõpus singli, siis versiooni pealkirjaga Meybisiter muugi, mis jõudis Saksamaal, kujutage ette, esimesele kohale. Äärmiselt äärmiselt populaarne, nüüd aga siis originaalrootsi nõndanimetatud piraatraadiojaamas nord, mis tegutses aastal, nagu ütlesin 1000 961962 siinsamas meie lähedal Põhjamerre ankurdatud laeval, mille nimeks oli von Žuur ja oli raadiojaam Eesti noorte seas ülimalt populaarne. Koolis koju jõudes oli esimene asi sisse lülitada lainepikkus 495 meetrit kust tuli siis 24 tundi järjest maailma moodsamat muusikat. Webisid mugi ja esitaja on mass. Clifford. Päike on väsinud liigses kõndimisest, varjud hakkavad langema üle minu aega mööda ja praegu on nii külm, on nii külm, piisaks vaid, kui keegi mind paitaks, et anda talle oma süda ja ma saaksin sooja, mis elu see on, kui pole armastust? See on nagu puu, mis kaotab oma lehed, see on nagu tuul, külm tuul. Ma tunnen liblikad, kes lilledele enam ei lenda, sest tal pole armastust. See liblikas olen mina ise. Ja mina ise on Naada mala niima. Itaalia laulukuulsus 60. aastal eelmisel sajandil. Hatsev Riio jaan, selle itaaliakeelne pealkiri ja meie siis kuulame seda ilusat sügislaulu aasta 1964 ja Itaaliast laulab seda meile. Nana mallan, nii, maa. Kallim, sa pole haige, Sa oled armunud. Nii laulavad meile Heli Vahing ja Peeter Kaljumäe. Romanss on selle nii-öelda loo nimeks ametlikult pandud sõnad on kirjutanud meile kõigile tuntud Kanada väliseesti laulja Olav Kopwillem, kelleni naljalaulud Eestis hästi populaarsed on olnud aastakümnetega praegu ja saateansambel, kes heli vahinguid ja Peeter Kaljumäe saadavad on siis kolmest mehest üks, kaks, kolm, neli meest ja Margus Cap Bel, Kalle Klein, Marko Naissoo ja Taivo Sillar. Ja see lugu on salvestatud rahvusraamatukogus 2007. aasta sügisel avalikul sellisel õhtul kontserdil, kus siis Heli Vahing ja Peeter Kaljumäe esindasid Olav Villemi laule ja see lugu, mida me täna kuulame, on romanss. Heli Vahing ja Peeter Kaljumäe. Kui sent äss? Siin. Järsku? See? Ei jaa. Kadunu säilmed, uni vaatad kuud, kuni kinnisel Waldner. Õhtuda hinnatles, ootav meil mitte näha, loodan minusse mõttele, et saab päeva. Proovinud aspiriini do Ghanas? Ei, ei näe, aitas. Kallim poles vaid mos sõnuvus. Aitäh, et meid kuulasite, kui saatus lubab, siis uuel laupäeval kohtume jälle. Ja ikka samal ajal, laupäeva õhtupoolikul, 17 null viis. Ootame ikka teie muusikasoove või soovitusi meie saatele. Minu telefon ja aadress on järgmised. 52 76, seitse kaheksa kaks on telefoninumber ja internetiaadress on mul Heimar punkt Lenk. Gmail punkt com. Lõpulugu nagu ikka, instrumentaalne, kuigi seekord mitte päris vilistamise lugu, Anse Aivo Kaiser Mil Mätmen on selle loo nimeks ja see oli omal ajal uudsust plaat, nagu siin kriitikud kirjutavad, mida esitati enamasti vilistades, kuigi oli ka siis sõnadega laulmise versioone. Laulu sisu on lihtne, see on 30.-te 40.-te aastate bariton laulja uisperingeks mütsi nimelisest mehest, kellest tehti lõbus näidend, kassahitt ja kes oli väga populaarne oma eluajal, siis selle loo oli üheksa ma veel kord kordan, Aivo Skysemil Mcmen ja see lugu on aastast 1967 lugupeetud kuulajad, kõike head meile kõigile.