Vikerraadio stuudios on ajakirjanik Heimar Lenk. Eetris kõlab tema autorisaade rände vu. Tere, tere, head Kulder andev kuulajad on alanud meie ühine 66. saade ja jälle tagasi möödunud aegadesse ja seekord on meil saatjaks saksa suur laulukuulsus. Marika. Ja tulemus on populaarne lugu kinostuudio Ofav filmist. Minu unistuste naine. See oli tuli välja aastal 1944 ja nagu kriitika ütles, üks selle aja magusamatest rohkematest, kuid populaarsematest filmidest Mahnirnihtsada Raus on loo nimeks originaalis. Minu unistuste naine on filmi nimi ja esinevad meile Marika röök ja Valter Müller. Aasta 1944. Samal aastal 1944, kui Maricarg mööda maailma kinosaale kuulsust kogus kirjutas juba uut ja taas maailma vallutanud filmi meloodiad Ungarist pärit helilooja Joseph košmaar. Tema sulest tuli kõige kuulsam läbi ajaloosügisene lugu, sügisesed lehed, langevad lehed, erinevad pealkirjad on tal eri keeltes ja selle laulu sõnade autor prantsuskeeles onsak pre, vee ja inglise keelsete sõnade autor Jon immer. Nende pooling, liiv, son inglise keeles siis tema pealkiri ja sellega selle kaudu teda kõige rohkem tuntakse tegelikult laulu originaalpealkiri on surnud lehed. See lugu loodi siis 1946. aastal filmi ö väravad jaoks, kus seda laulis Ireen joaga, kyll. Aga siis ka yhe Montaan oli seal tegev ja arvatakse, et ilusa meloodia laenas autor siis košmaar ühes kuulsast balletist toobri poeem. See oli vana vanad lugu ütelda vist enam ei tantsita. Aga arvatakse, et sealt on võetud siis mõningad elemendid sellele laulule. Ja 2012. aastal nimetas džässiajaloolane Filipp Po. Näen, et ainuüksi ma nüüd tsiteerin ainuüksi peavoolu ja kaasaegsel džässmuusikute poolt on see lugu salvestatud umbes 1400 korda ja see on džässmuusikamängijat enim salvestatud lugu. No vaat selline hinnang on sellele loole ainult džässvariandis on teda palju-palju kordi salvestatud, aga muidu on teda laulnud kõik maailma kuulsamad lauljad. Me kuulame siis nüüd seda. Iiv mon Taani kuulsa prantsuse laul ja esituses ja siis originaalpealkiri, tuletan veel kord meelde, oli surnud lehed. Aasta on 1946. Meeleviisib sügispuudus. Sa. Elame Refasusi õõnes. Leb. Meelevissib söögis. Sõõdus, ma saab. Sügisteemast ei saa me enam kuidagi mööda minna meie lähiajasaadetes, sest sügis on tulnud ja igal sügisel mängivad maailma raadiojaamad ka kindlaid sügislaule, mis on läinud eriliselt hinge ja mis on eriliselt populaarsed. Ja sellepärast, et noh, kuidas sa tahaks, aga suvesoojus on jäänud kaugele maha. Sellepärast et päikene on väsinud. Just niisuguse pealkirjaga sai tuntuks vana Poola tango originaalpealkirjaga viimane pühapäev. Nõukogude liidus tõusis tango uude kõrgusse ja 1937. aastal salvestati ta tervelt kolme erineva nime all. See tango ja esimene siis liidus oli esimene pealkiri väsinud päike, Utam Joanna ja Sons. Teine oli lahkumine ja kolmas oli. Me kuulame nüüd seda esimeste kõige kuulsamat varianti, väsinud päike, autoriks paljude tangude kirjutaja, Poola juudist helilooja ja pianist Jerzy Peter Murkski Jerzy petele Murski. Tema elas 1895 kuni 1979 ja muide, tema kirjutatud on ka sõjaajas kuulsaks saanud Klavdia šenko laul, sinine taskurätt ja unustamatu tango. Ja nüüd on siis tulemas meil veel Serziibetter Murski surematu sügislaul väsinud päi väsinud päike, kes ei jõua enam merd ja randa soojendada ja ei suuda enam olla sõber merega ja ilusa suvise super rannata, mis on muutunud külmaks sügis rannaks umbes sellised sõnad, Nad on siin kirja pandud ja laulab Pavel Mihhailov ja teda saadab legendaarne Stalini-aegne Aleksander Sasmani. Estra džässorkester ja heliplaat ilmus aastal 1937, niisiis Serzyybedel Murski kuulus tango vutami olla ja Sons ja esineb Paavel Michael laual. Oleme vahel meenutanud või ka tutvustanud meie saate austajaile kuulsaite kuulsaid rokitähti, kellel on hindamatu osa rock n rolli arengus, kuid kes on meie siin Eestis vähe vähem tuntud või isegi tundmatuks jäänud näiteks 1934. aastal New Orleans sündinud Q pianos Schmitt Ta on tema nimi on ameerika rütmi ja bluusipianist, kellel oli suur mõju rock n roll'i arengusse. Ta oli otsene eeskuju hilisemale, väga suurele, no esimese suurusjärgu tähele thats noomina ole, kes ka samas linnas päri. Don Jahjub Jaanus Schmidti muusika otse nakatas publikut. Vaatame, teeme nüüd katsed, kas ta nakatab ka meid? Meie kuulame seda lugu nüüd, 60 aastat hiljem, oleme hoopis uues teises elus hoopis teised inimesed, aga kuulame, võib-olla nakatab kedagi laul, kes see on lihtsa nimega, kas sa lihtsalt ei tea seda ja kuulame siis nüüd. Jazz know it ja on lugu loo nimi siis plaadi peal Jahju pianos Schmitz esineb meile ja veel lisaks temaga esineb ka ansambel, tema kloonid Hisclauls. Eelmises saates Me mängisime kuldseid kuuekümnendail, tähendab eelmisel sajandil muidugi kuldse 60.-te aastate Saksamaal üli populaarseks tõusnud ameerika laulu Meybisiter muugi. Originaalis laulis seda pas Clifford pealkirjaga inglisekeelne versioon, aga saksakeelne läks erakordselt populaarseks sai Saksamaal number üks plaadiks ja laulu sisu on lihtne. Laps tahab rohkem vuugivuugimuusikat kuulata kui ema isa sõna kuulata. Ja selle laulu esitas Ralph pendiks ja olime eelmises saates ja siis kuuekümnendail läks lahti suur beebilaulude Muum Euroopas, neid tehti terve rida ja kohe tuli turule ka Vilm Randersi esitatud uus lastelaul tollaaegne uus lastelaul Klaine Eliisa Meybitruist siis väikese Elizabethi tuist. Ühesõnaga, ja humoorikas laul räägib isast, kes kogu oma vaba aja kogu oma aja, mis tal üle jääb, vähegi vähegi oma väikesele tütrele Elizabeth otile pühendab, küll mängib, temaga küll hoolitseb, toob talle maiustusi, ruttab varem töölt koju, ikka Elizabethi juurde. Ja siis, kui see armas isa õhtul, kui Elizabeth läheb magama, küsib seal siis voodi ääre peale Elizabeth, kes on parem, kas ema või isa, siis lagistab tüdruk naerda ja ütleb kindlalt, et mamma. Ja nüüd on meie järgmine rubriik meil, ilma milleta saadet enam viimasel ajal teha ei saa, sest igasuguseid soovitusi ja kõiksugu nõustamisi ja soove tuleb meile palju ja püüame neid ikka aegamööda niimoodi ka neid soove siis siin mängida saates. Kuigi kõike laule me ka ei tunne, sest paljude laulude puhul ütlevad kuulajad lihtsalt mõne laulusõna. Et aga võib-olla lauljat hästi, aga no püüame otsida ühes, aga tulemas on populaarne kuld, Randevu kirja kaist. Kuula ja Selma Läänemaalt palun mängida Endel Ani esituses laulu. Kured on ta kirjutanud. Peale selle laulu, see on ungari rahvaviis rahvalaul. Tema täpne pealkiri on lõunasse lendavad kured. Ja see on rahvusringhäälingu arhiivi salvestatud aastal 1955 ja klaveril saadab Vaike Vahi. Nüüd esineb meile siis tenor Endel Ani. Tema elas 1925 kuni 1985 Vanemuise tuntud ooperisolist ja tuntud laulja ning näitleja. Ja huvitav on veel fakt, et filmides kevade ja suvi mängistakest nüüd tagasi südamlik Sügislaul lendavad lõunasse kured. Endel Ani. Aasta on 1955. Kuulaja Toivo Haapsalust saatis mitu soovi. Üks on selline, kuulan mõnuga kuld, Rande kuud omad kauged lapsepõlve mälestused ergutavad mindki taas kuulama lugusid, mis olid moes 60 ja rohkem aastaid tagasi. Minu isa oli siis arvestada Ta akordionist ja sageli kuulsin teda mängimas lugu, kus kõlas fraas seitsee pik igapäeva ja seitse pikka ööd. Ilmselt oli see pilka folkloor, kuid viis meeldis mulle väga. Ja ükskord, kui ma seda vilistades külatänavad pidin koju pisin, ütleski sammule tunnustuseks. Paistab, et sinus poiss võiks ka pillimees saada. Seitse pikka päeva tuleb soli ilusasti viisi pidades välja. Vaat niimoodi kirjutas meile siis Toivo Haapsalus kuulaja. Mina nüüd ei oska öelda, ma tõesti ei mäleta, kas meil raadios keegi eesti keeles laulis seda lugu. Seitse pikka päeva, seitse pikka ööd. Aga originaalis tegi seda moni luul, ameeriklane panna ja kohe paralleelselt temaga ka George'i kiims. George'i antiims lauljatari nimi. Et mesimeste moni luud, oleme mitu korda saates vist minu meelest mänginud juba siis turgu, täna teine originaalesitaja peaaegu originaal esid ja George ja kiims ja see on siis laul, see seitse pika päeva on liiga pikk aeg lahusolekuks ja kui me lahus oleme, siis hakkan ma nutma. Seven Lunini, George Jeni ja aasta on 1953 kuulaja Toivo Haapsalus palus seda lugu mängida. Härra teeb Võrust ja ta ütleb niimoodi. Minu soov on seotud aastaga 1976. Ma tulin tagasi tol kevadel koju, sõjaväest ja raadios kõlas tihti Hollandi grupp. George meikelselekson raadios kõlas enamasti vaid nende Paloma Blanca, aga saates võiks ikka kõlada ka mingi teine laul Teie enda valikul. 1976. aastal oli see ikkagi väga omapärane ja minu jaoks lummav laulugrupp. Tõepoolest, härra Peep võrust ei eksi, see George väikesele, eks oli väga populaarne, selline ansambel mängis selliseid hästi rahvalikke lugusid Jaapanist teeme siis mõne teise loo peale, mitte siis ta Paloma Blanca vaid näiteks lõikesse lectioni esituses Santa Lucia näit siis Santa Lucia öösel. Ja minu meelest laulab meil seda laulu teiste sõnadega küll sisu on teine, Mait Maltis, nüüd aga siis originaal ja Santa Lucia öösel. Mälestused mälestused kui magusad nad on, seda teab vist igaüks, kes on juba üle kesk ja jõudnud oma vanuses ja nüüd tuleb küll paljudele tuttav ette, kui ma järgmist lugu mängima hakkan. Jälle nagu meenutatakse, jäid Põhja-Eesti tänavad tühjaks, kui Soome televisioon seda filmi näitama hakkas. Emmanuel, mäletame Emmanuelli tuttav ju, ja tõepoolest, kui see film Soomes käima läks, siis oli inimesi tänavatel vähem, sest kõik tahtsid seda vaadata. Ta ja Emmanuel oli üks Osadal, teine oli muusika, oli Emmanuel peeglis, kolmas oli. Emmanuel oli teema, no neid oli palju, palju järgi neide siis seeriaid. Aga nad on ka nüüd lauluga, laulud on pandud plaatide peale ja neid ühendavad, ühendab kõiki laule peaaegu et üks ja see sama tekst selle toreda kauni naise kohta, kes seal filmis peaosa mängib. Ja seal sõnad on umbes sellised, et armastuse meloodia on täitnud sinu südame ja sinu keha, Emmanuel, sa oled jäänud väikeseks lapseks, kes jälle ja ikka armub. No nagu mäletame, oli see esimene erootiline film, mis meie ja nii jõudis, mis ka seal Põhjamaades siin ikkagi oli televisioonis esimene, kuigi kinodes oli ta juba mitu aastat jooksnud ja kes tahtis, sai kinos ära näha ta meie kinodes, teda ei olnud tol ajal. Aga Soome televisiooni vahendusel tuli ta meieni 1987. aastal. Ja nüüd meenutatakse, et isegi Lõuna-Eestist, Lääne- ja Ida-Eestist sõitis siis Tallinna ja Põhja-Eestisse, kuhu Soome televisiooni leviulatus palju inimesi kokku õhtuti, et seda filmi, seda linateos siis vaadata. Ta peaosa täitjaks filmis oli Sylvia Kristel ja tema sai külm miljonäriks ja väga-väga kuulsaks. Kuid oma pöörase eluviisi tõttu. Ta võttis tablette ja suitsetas ja võttis napsi. Lahkus ta meist juba oktoobris 2012 olles vaid 60 aastane. Aga sellegipoolest teda armastasid miljonid. Pier Bachelet laulab meile ja loo nimeks on lihtsalt Emmanuel. Veel üks hoogne armastuse lugu vahele kuulus itaalia laulja laulutäht Lui Monte ja tema võttis kätte ja laulis ümber vana ameeriklaste loo. Kallis kuulaja, kallis rahvas jälle öelda, et sügis on käes kuid õnneks kuigi ta nukker aeg, kuid õnneks on see aeg, kui me saame nautida kaunist sügisluulet ja sügise muusikat. Praegu tuleb üks näide. Ma nüüd tsiteerin. Videvik vein, vilkuv tuleleek pliidi alla sõbra juures, start. Tammelinnas sõber läks riidas puit tooma, võtsin tema kitarri ja nii see laul tuligi. Oli 30. september 1987. Ma olin 25 aastane, laulsin linti selle loo 90.-te alguses iseenesele kõigepealt siis perele ja sõpradele. Nüüd tegi teine sõber, tema nimi on Rein Lepik, selles laulus filmilo jälle Tartus tammelinnas. Need sõnad kuuluvad selle laulu autorile ja esitajale, mida me nüüd kohe kuulama hakkame. Loo nimeks on tule läbi sügise ja aut autor ja esitaja on Peep Puis kaunis sügislaul ja tuletab meile meelde, et sügis on aeg, kui me peamegi mõtlema luule, muusika ja vilkuva tuleleegi peale pliidi all. Veel kord siis tule läbi. Sügise autor ja esitaja Peep Puis. Aitäh, et meid kuulasite, kui saatus lubab, siis uuel laupäeval kohtume jälle. Ja ikka samal ajal, laupäeva õhtupoolikul, 17 null viis. Ootame ikka teie muusikasoove või soovitusi meie saatele. Minu telefon ja aadress on järgmised. 51 76, seitse kaheksa kaks on telefoninumber. Ja internetiaadress on mulle Heimar punkt Lenk ät Gmail punkt com. Nii et peame sidet, saadame mälestusi, räägime lauludest ja kirjutame muusikast ja kõigest sellest, mis on meie elus nii kaunis olnud. Puulugu nagu ikka instrumentaalne. Ja tänaseks on see siis instrumentaallugu James Lasti orkestri esituses ja pealkirjaga La Paloma Blanca. Ja siis nagu ma juba ütlesin, lavale tuleb Šeinslasti orkester. Lugupeetud kuulajad, kõike head meile kõigile.