Vikerraadio stuudios on ajakirjanik Heimar Lenk. Eetris kõlab tema autorisaade ulg rände vu. Tere, tere, head Kuldrandevu kuulajad on alanud, meie ühine 67. saade nagu ikka jälle tagasi endistes aegadesse ja mis sobiks selleks paremini kui üks kaunis 1931. aasta tango Oopreili, Kreeta. Tolleaegse saksa Schlaagri maailmas sub pertähte leo monossoni esituses. Selle tango autor on hispaania helilooja ja muide huvitav kindral Franco lähedane sõber Huan lossas. Mees, kes noorena põgenes kodunt lõuna Ameerikasse, et elada sisse tõelisse argentiina tangomaailma. Nüüd siis Leomonosson ja ohvroyland kriit. Tango firma sireena elektrorekordplaadi pealt, mis ilmus 1931. aastal ja huvitav filmitäht kuulus filmile Kreeta. Karbo on öelnud, et seda laulu tahab ta kuulata alati vaid üksinda. Ofroylan, krid ja Leo monosson. Rae läenberi. Praela jälgary. Lähen kari Mir tuga. Ongi? On kaunis sügisaeg, mis on loodud selleks, et kuulata südameid ja sageli üsna kra võitu kõlavaid sügislaule. Eelmises saates Me kuulasime Hiiu Montaani igavesti noort ja higihaljas sügislaulu langevad lehed või originaalpealkirjaga surnud lehed. See laul on nii kulus ja nii paljude artistide poolt ümber lauldud, et kindlasti peab seda lugu sügisel kuulama õige mitu korda ja tänama pakkunud mõtlemiseks inglisekeelse variandi. Fooling Liims ja esinejal, ameeriklane. King kõõlaasta on 1950 fooling liis surnud lehed ja nätking kõõl. No pole midagi öelda, üks sügislaul on ilusam kui teine. Sügisvalss ja primadonna alla Pugatšova muusika on kirjutanud moris Macraussow. Hästi kuulus helilooja ja sõnad Marklis Janski. Ka kuulus vene poeet ja tema kirjutab selle laulusõnades. Aias on lehed langenud ja meie koos sinuga minu truu sõber. Läheme sellest aiast läbi lehti jalgadega kahistades. Nagu palju aastaid tagasi. Kerge on minna läbi sügise, kui sinu südames on kevad-sügislehed ja alla Pugatšova. Ja nüüd on tulemas meie populaarne rubriik, mida kuulajad hästi ootavad, seal tulevad siis need kirjad ja muusikasoovid ja arvamused meie saate kohta teiste sõnadega, nüüd on tulemas meie kuldrand muu populaarne rubriik kull rand kirjakast. Ja kirjutav härra Toivo Haapsalust. Mul oli 10 aastat tagasi Heldur Jõgioja siidi, kus kaunihäälne kaadris Sava laulis imeilusat rõngad, sügis, serenaad ja nüüd härra Toivo jätkab. Plaat läks õnnetul kombel autoga kaasa, kui ma selle müüsin. Ja enam pole ma seda eluõhtusse ja sügisesse nii imehästi sobivat laulu kusagilt kuulnud ega leidnud. Usun, et selle loo kuulamine läbi kuld. Randevu võiks kirgastada tuhandete kuulajate tundeid, nagu see kirgastas ka minu varalahkunud pra aaret, kelle raske haigus juba 60 kaheselt ära kutsus. Lugupidamisega Toivo Haapsalust. Nome meeleldi täidama täidame, tähendab kuulaja Toivo soovi sügis, serenaad ja Kadri. Sama esineb ja selle laulu on kirjutanud paljude populaarsete laulude autor Heldur Jõgioja. Kaadris ava ja sügisene sügis, serenaad. On? Oopri suitsutoonus. Järgmine kiri on tulnud Venemaalt ja kirjutab härra Marko. Ma tänan teid sellise fantastilise teest, mida nüüd vikerraadio eetris kuulda saab. Ma elan ja töötan juba aastast 2006 Venemaal Moskvas, kuid minu töö viib mind väga erinevatesse regioonidesse üle kogu Venemaa. Ja just vikerraadio järel. Kuulamine annab mulle võimaluse oma lemmiksaateid kuulata ükskõik kus üle laia suure maa, kus ma parajasti ka ei viibiks. Vaieldamatud lemmikud on mulle läbi aastate olnud kolm nime, need on Grigori Leps, Juri Antonov ja Valeri Leontsias. Ja alati kirjutab edasi, siis tähendab meile kuulaja. Marko kirjutab edasi niimoodi, et alati on suurejoonelised ja uhked kontserdid Kremli palees, mis varem oli Kremli kongresside palee nime all teada ja seal seinal säilinud Eesti NSV vapp teeb iroonilisel kombel tuju heaks. Ikkagi olime kunagi suure impeeriumiga üks liit. Nii kirjutas siis meile kuulaja Marko Moskvast ja ta jätkab. 2013. aasta oli aeg, kui Juri Antonov andis oma viimased suured autorikontserdid Venemaa suurlinnades. Kuna on käes sügis, siis ma väga paluksin võimalusel mängida Juri Antonovi laulu maa viielieto. See on siis vananaistesuvi eesti keeles. Milline oleks väga päevakohane lugu just praegusel aastaajal, lootes vananaistesuvele selle laulu meloodia on kirjutanud Vladimir Võssotski ja sõnad poeet Igor kahanovski. Palun teid võimaluse mängida just seda Kremli kontserdi esitust, sest seal olin ma ka ise kohal ja need positiivsed emotsioonid tolles kontserdist on siiani väga hästi meeles, kuigi juba seitse aastat on möödas. Marko tervitades Moskvast. No ja nüüd tulebki soovitud laul vananaistesuvi paarieljeeto. Kuigi see suvi ise on meil kalendris jaga ilmastiku sima mööda läinud. Aga heliülesvõte ongi seesama, mida härra Marko valus. Nimelt 2013. aasta Kremli palees olnud kontserdilt vananaistesuvi ja esitav Juri Antonov. Härra, Heino Audrusse ja veel terve hulk kuulajaid on palunud mängida Kalmer Tennosaare laulu, miks nii mahe on tuul? No see oli omal ajal, 60.-te alguses, eelmisel sajandil hästi populaarne laul meil siin ta vist oli juba 1950.-te aastate lõpus välja ja mul on meeles kuidasmoodi, oli koolilaste salmikutesse, võisin nendes albumites kirjutatud üles ka selle laulu sõnad, miks nii mahe on tuul, mis paitab mu pal käid. Ja nüüd kuulame siis Kalmer Tennosaar ja miks nii mahe on tuul? Viiks vaid. Nii. Süüks ei koolid. Ilma silma? Kaugele. Siis on kuupäeval. Sotsiaalmeedias tähistatakse praegu raadio, Luksemburgi hiigelaegu on Luksemburgil nädalad olnud, siin nimetatakse seda ka veel luksemburgi aastaks ja põlvkond, kelle noorus luksemburgi raadioga möödus, on ju veel elus ja tervise juures. Tähistajaid jätkub ja internetis levitatakse praegu raadio omaaegsete saadete salvestisi, mis järgi on jäänud ja mida varem pole laialt kuulda olnud. Kuulame siis ka meie nüüd ühe minuti jagu luksemburgi raadio helitausta, mis tihtipeale oli hoogsam ja võluvam kui muusika ise. Luksemburg ja siin küll ette, need on siis need saate saata kujunduselemendid siin erinevad diktorid ja siis tähistame selle raadiojaama nii-öelda meie nooruses suure rolli rolli esindamise eest, sest ilma selle raadiot on väheseid Eestimaal toori tol ajal 100-st, kes siis oleksid muusikat kuulanud ja muusikaga konn olnud kursis, kui poleks olnud raadiol Luxemburg, mis tuli lainepikkusel 208 meetrit. Reili ollakse, Milline lugu Luksemburgi raadio fonoteegist või edetabelist võis noori köita täna 60 aastat tagasi? No neid on palju, ma siin valisin, vaatasin, ja näiteks oli edetabelites sees kummalise pealkirjaga lugu vööl vööd, lind on sõna, vaat selline pealkiri Lyndon sõna. No siin võib ette kujutada, kuidas suured linnud kuskil kaljudel rokitsevalt ja muusikat kuulavad. Mäletan, et ka kuuekümnendail aastail eelmisel sajandil oli see üks üksjagu minu meelest selline ehma tuttav lugu, mis isegi tolleaegsed rokkmuusikaga harjunud koori juba nagu, nagu üllatas, et ei olnud harjunud, et selline lugu, kaks kolm sõna, terve laul Möölise vöödesse võõrtöölise mõelda, aga me kuulame neid ansamblite Trasmen ja muide väga populaarne laul ka Põhjamaades ja selle pealkirjaks oli siis söphin vööd või teiste sõnadega päris pealkirivööd. Is vöös on aasta 1963 ansambel Trasmel. Kui nüüd vaadata kalendrisse, siis näeme, et meie saatenädalal kuuendal oktoobril 1889 avati mu liin, Ruus siis eesti keeles, punane veski. No see on kuulus-kuulus, kabaree Pariisi kaheksateistkümnendas linnaosas, mon maardril ja samal aastal 89889 rajatiga Eiffeli torn. Ja toimus maailmanäitus Punane Veski ise, noh, ta on maailmakuulus, seda me kõik teame. Sai kiiresti kohe kuulsaks, nagu ta Avatiin läks õige vähe aega mööda, kui ta sai väga-väga populaarseks ja sellepärast, et selle asutajat eesmärk oligi rajada lõbustuskoht, kuhu tuleksid kokku kõik inimesed, nii rikkad kui vaesed, nii kohalikud kui välismaalased. Ja moleenruuši jaoks loodi ka täiesti uus tants, muide Kadrillist välja kujunenud kaant kaal. Esialgu oli see mõeldud võrgutavaks tantsuks nendele tüdrukutele, kes seal lavastaja lava peal tantsisid, need kurti saanid, kuid pärastpoole arenes tants omaette revüü tantsuks, mille esialgne tähendus muutus kõvasti ja tantsis seda kankaani. Terve saal. Ja veel võiks öelda moleen või mulin russi kohta võiks muidugi palju veel öelda, aga mulin Ruus oli ka kunstnike seas armastatud. Eriti, ma arvan, meie kuulajad teavad, meil ka ilmus raamat eesti keeles selle kohta, et eriti on seotud mulin Rushiga Henri tuuluus, Trek kuulus kunstnik, kes joonistas hulgaliselt reklaamplakateid ja hulgaliselt üles neid mulin roositantsutüdrukuid ja laulu tüdrukuid. Me kuulame nüüd üldtuntud lugu 1952. aasta filmist, mis räägibki sellest punase veski gabareest. Filmi pealkiri on, kus on su süda noh, mõeldud, kus on su süda kadunud ja esinevad müssi, Šveits, orkester ja solist on liitsija Sanders siis kui meie punase veski. Kuidas nüüd öelda, kas reklaamlaul võileivanumber või no ühesõnaga selle laulu kaudu tuntakse seda kabareed kõige paremini. Felicia Sander seadusi, Freid, orkester. Hollandi laulja Maria Moora kodanikunimega Marietse Jansen, Mariette Jansen. Tema elas aastail 1923 ja 1996 meil jällegi vähetuntud nimi. Kuid kui ma lisan siia juurde tema kuulsaima laulu mamma Elba Jon, siis hakkab lugu meil juba selgemaks saama. See on seesama elva Jon, mille esitas meilga Georg Ots ja laulis selle Eestis neil aastal 50. aastal eelmisel sajandil erakordselt populaarseks. Ja nüüd me kuulame siis seda originaali. Esineb nüüd Maria Moora ja tema poisid, Maria, sa Moora Iisršmutšatšos ja siis laulu nimeks ongi seesama Georg Otsa, Elva Jon või originaalpealkirjaga mama Elma Jon. Ja nüüd kõik tantsiva hoogne sügistantsed sooja saada võib tantsida toas võib tantsida väljas sügislehtede seas. Kutse tantsule tuleb aastate tagant, nagu ikka meie saates need lood on. Ja kutsujaks on üllataja, Anu Anton. Vähe mängitud lugu tuleb tänu. Kas originaalis on see Silmerd Peko mad, moa sell, liis, selle laulu nimeks, aga meil tänases saates on unustamatu Anu Anton, kes pani selle laulu pealkirjaks, mille ta ise ära laulis, lihtsalt Liisa, kuulame siis Silvertekoomad Mosel Liisi või siis aru Antoni Liisa ja läheme tantsima. Äkki? Aitäh, et meid kuulasite, kui saatus lubab, kohtume järgmisel nädalal jälle laupäeval õhtupoolikul 17. Null viis. Ja kirjutage ja helistage meile. Jah, oleme ikka kadunud laule otsinud, mitmed oleme juba kätte saanud nagu Heli Lääts, sotsiaal-tša-tša ja Georg Otsa ilmaion ja õige mitu veel. Aga kadunud on Kalmer Tennosaar, Žukov Koojaid, Ennosaare Café oriend, Taal ja veel mitmed samamoodi Anu Antoni laul, 10 väikest sõrme jäliter lee. Ja täna ma lisan ka veel ühe, kuue nüüd nii-öelda kadunud laulu, mis on Georg Otsa esituses olnud laul Indoneesia seal isegi meil kooli laulutundides lauldud laul. Aga praegu on see lugu olemas küll soome keeles, kui eestikeelne variant on kadunud kui tina tuhka. Ja kui kellelgi nüüd on kodus ta kuhugi magnetofoni lindi peale salvestatud Indoneesia Georg Otsa esituses eesti keeles. Olge kena, andke meile palun teada. Ringhäälingu või rahvusringhäälinguleheküljel on minu aadress olemas, sealt saate vaadata, kui kirju on soov kirjutada mõne saate lõpus maga, kordan seda aadressi ja telefoninumbrit. Ja nüüd tuleb saate lõpulugu, mis on nagu ikka instrumentaalne Ernesto Lequana orkester, Ernesto Lequana orkester ja kuulus Siboneya. Lugupeetud kuulajad, kõike head meile kõigile.