Vikerraadio stuudios on ajakirjanik Heimar Lenk. Eetris kõlab tema autorisaade rände vu. Tere, tere, head kuldrand. Kuulajad on alanud, meie ühine ja täna juba 70. saade jälle tagasi endistes aegadesse. Ja vahelduseks unustame seekord Saksas laagri saate alguses ja kuulame hoopis Poola laulja Adam Ashtoni esituses. 1936. aasta populaarsed Ungari fokstrotti tüdruk Pustast, mis sai estraadilauluna pealkirjaks armukadedad silmad. Lugu on meil Eestiski hästi tuntud, aga see heliplaat, mida me täna kuulame, on siis Poola firma Sirena elektropoolt siis valmis tehtud. Ja selle Adam Ashtoni laulus saadab meil Henrik hooldsi orkester. Ja tulemas on siiski ilus meloodiline lugu mille pealkirjaks on pandud armukadedad silmad ja see armukadedus oli 1936. aastal. Heidaks nüüd pilguga üle ookeani, et teada saada, milline heliplaat seal võis samadel aastatel ilma teha. No valik on nagu ikka, väga suur. Kuid 1940. aastal tõuseb ootamatult esile laul pealkirjaga Ama, Poola sõnadega sa minu kallim, nii armas kui väikene mooniõis. 20 aastat tagasi oli selle kirjutanud hispaania helilooja Hosseegarzyya kuid lugu erilist sära tol ajal ei saavutanud, siis 20 aastat tagasi. Võib-olla oli siis liiga värvitu esitus, kuid 1904 10. aastal laulsid loo sisse kuulsad juba tol ajal Helen Oconnell ja mob emerlee. Plaat jõudis Milbordi edetabelitesse, tõsis seal 14 nädalat ja saavutas kan mitmes riigis esikoha tähendab seal Ameerika mandril. Paljudele meenutab see lugu kindlasti ka samade lauljate, teist kuulsat laulu rohelised silmad, mida meil laulis jüripäev kõrgtäna aga kuulame Ama poola lugu, kuulsuste helen Oconnel ja poob Beverly esituses ja neid saadab veelgi kuulsam Chimmi torsi orkester. Ja nagu ma ütlesin aasta on 1940. Röör. Et asi oleks täiuslikum, siis samast ajast ka üks Eesti populaarne lugu oruveski ja Gustav Lauk Man esitas selle 1933. aastal. See oli populaarne laul üliõpilaste seast tol ajal ses laulus oli kasutatud no maailmakuulsa laulu neegrihällilaulu või originaalis oli ta maikaali helin beibi kiivi ja see oli hästi levinud, hästi populaarne, seda lauldi, noh selle taustal tehti ka siis uus lugu ja kuulame oruveski Gustav Lauk man. Tema elas aastail 1901 ja 1959, aga tol ajal, kui ta laulis sisse selle toreda toreda üliõpilaste laulu- ja aasta oli 1933. Kui rull? Nüüd me tuleme ajaloost tänapäevale lähemale ja tähistame rüht kultuurisündmust Eesti ajaloost nimelt meie saate nädalas. 27. oktoobril aastal 1957 oli esietendus Tallinna kinos, oktoober. Näidati värsked Tallinna kinostuudio, tol ajal teda, nii nimetati dramaatilist põnevusfilmi juunikuu päevad. Tänaseni on populaarne selle filmi nimi, meloodia, kui õitseb sirel Kalmer Tennosaar esituses. Me oleme seda laulu mitmel korral mänginud ja filmist varem rääkinud, aga meeldetuletuseks filmi sisu oli siis selline. Üliõpilane Peeter Saarmann kasvas teadmisega, et tema isa suri sõjas ja ema evakueerimise ajal. Peeker valmistub abielluma, remondib oma korterit ja tapeeti pannes. Talle satub kätte ennesõjaaegne ajaleht ja selgub, et Peetri ema Maire oli olnud noore vaprikandi Feliks Lauri soo armu. Ja oli pärast oma au kaotamist mehe maha lasknud. On huvitav fakt, et juunikuupäevade aluseks oli elektrimootorite tehase Volta peakonstruktor, pastori Georg Ormi meisterlik käsikiri 1953. aastal Tallinna draamateatrile pakutud näidendi mille teater tagasi lükkas. Vot selliseid asju on meil ajaloos juhtunud. Pärast seda, kui siis Draamateater tema näidendi tagasi lükkas pakkus insener 1956. aastal üleliidulisele filmistsenaariumide võistlusele selle käsikirja ja see pälvis kolmanda koha. Võime ette kujutada, mis tähendab saada kohutavalt suurest tol ajal Nõukogude liidus filmi stsenaariumivõistlusel kolmas koht. Tallinna kinos stuudiole tähendas nii kõrge auhind kohe rohelist tuld võtete alustamist. Filmi režissöörid Viktor Neveežnia, Kaljo Kiisk, operaator Semjon Škotnikov ja helilooja Boris Kõrver ja näitlejaid terve rida Rein Mikk Ehazi Karl-Andres Särev, Ants Eskola, Ita Ever, Arvo Kruusement, Hugo Laur, Vello Viisimaa, Roman Baskin lapsena, tol ajal Rudolf Nuude, Voldemar Panso ja teised. Ja juunikuupäevad on üks väheseid mängufilme Eesti filmiajaloos, milles näidatakse eestlaste elu Eesti vabariigis kolmekümnendail aastail ja vabariigi eksistentsi viimasel ööl 20. juunil 1940. Kuulame selle filmi heliülesvõtted selles töös siis 20 juuni 1940. Kui Eesti Vaba Eesti lõppes ja seal parajasti noored peavad, siis pidu, ärasaatmise pidu, kavatsen seal viina võtta. Kus Voldemar Panso noort lõbusas seltskonnas teeb ettepaneku juua, kuulake ees seisma, ära närtsima. Tuleviku terviseks. Meenutab näitleja Arvo Kruusement. See lõbus ja hukka mõistetud noorsugu, kes siis pidas oma viimast palli võib-olla eesti mehel siit jalga lasta. Ja siis olime seal niisugused, nagu me olime, tantsu oli hästi lõbus, yks pidigi olema hästi lustakas elementidele süngem ja mornim ja mina olin siis süngem vend. Lihtsalt suurepärane koos teisi näitlejaid, igaüks tegi seda asja ütelda tões ja vaimus, eks ole, me ju igaüks teadsime kassi, mis juunir, revolutsioon oli nii-ütelda ja seda tuleb võtta huumoriga. Ta enam-vähem nääriski selle rullima. Sordo kavaleri. Tuleviku terviseks. Parts järvest tagasi. Pärast meid tulgu või uputus. Kavaleri joome ära. On erakordselt huvitav, et kaheks peaosaliseks võeti tolleaegses no ütleme, võiks nimetada Eesti filmi seltskonnas täiesti tundmatud kahekümnendates eluaastates üliõpilased Eha Sikk kard, tema mängis Ritat. Tema õppis Tartu Ülikoolis ja Tallinna pedagoogilise instituudi üliõpilane Rein Mikk kes mängis Peetrilt mõlemad peaosalised. Mina käisin härra Rein Mikul ja tema abikaasal proua Reti Mikul suvel külas pakuti rabarberikooki oma aiast korjatud viljas ja koorega kohvi. Ja Me meenutasime, kuidas Rein tudengina filmi sattus. Ta on ikka üks suur juhus, sest mina olin sel ajal Pedagoogilise Instituudis teise kursuse tudeng ja ma mäletan, meil oli talvisel ajal oli meeskooriproov, siis Pedas oli suurmeeskoor meeskooriproov ja saalis proovi ajal istusid kaks nooremat naisterahvast. Vaheajal kogunesime kõik sinna koridori ja need naisterahvad tulevad äkki minu juurde ja hakkavad küsima, et kuulge vaat selline asi, et noh, et kas ei tunneks huvi kasta, ei tuleks äkki mingi mingi paari päeva pärast genostuudiost läbi, et natukene räägiks. Räägiks midagi sel teemal? Ma ütlesin, nomics metena. Ja nii ma läksin ja miks nad nende pilk menu peale satustes seal laval oli? Kuus 70 meest noort meest? Ma hiljem küsisin nende käest. Ütles, näed, lihtsalt vaatasime ja lihtsalt sattus pilk peale, mõtlesime, räägime teiega. Noh, mis ma oskan muud vastata või muud öelda. Nähtavasti teie välimuse nägu ja olemine ikkagi andis neile lootust, et ei näe mängida ja te olete väga fotogeeniline no ju siis proov tähti muidugi algul oligi esimene proov, lihtsalt fotoproov oli ilma mingisuguse noh, ütleme liikumiseta või kaamera. Ja siis Läks jälle mingi nädalapäevad mööda kutsute uuesti. Ja nii. Ma arvan, et üks kuu aega oli võib-olla seda aega, kus käis, ma käisin vist ma ei mäleta täpselt kas kahel või kolmel selle kaamera proovil ja siis oli selline asi, et noh, anti siit sellest stsenaariumist anti üks väike jupikene ette Nad õppisid pähe seal mingi paariminutilise loo ainult ja ja siis sa pidid püüdma seda nagu ilma juhendamiseta öelda või rääkida sel teemal midagi. Vot sellised proovid olid ja neid oli, ma ei mäleta, oli neid kaks või kolm sellist kaameraproovi ja siis ükskord kutsuti sinna ja ja ma mäletan, Kaljo Kiisk, noh, ta oli siis siis nii-öelda teine režissöör ütleb, ütleb mulle, et tead, et tead, me otsustasime nõnda, et proovime sinuga seda filmi tegema, hakati. Üllatusmeessugu noor, vaene tudeng satub sellise koha peal, pole enne sellise asjaga kokku puutunud, pole tegelenud, tead palju kõik uus ümberringi ja. Härra Reinu abikaasa, muusika ja inglise keele õpetaja proua Reti käest küsisin ma natukese kelmikamalt, et kas kallima noormehe mängimine filmis ei teinud teda tol ajal armukadedaks. Oleks ju võimalik olnud kõik uus armumine, filmis oleks võinud ju võtete ajal olla. Ja Retimik vastas. Ma ei oska öelda, vaat siis oli ikka niisugune ikka veel, uskusid, uskusid veel meeste sisse, ahah, jah, kui praegu oleks olukord, siis, siis küll läheks armukadedaks õige, mis teeks et elu on natuke õpetanud ja sest see võimalus oli kohut. Ei, ei no me olime juba nii kaua kurameerinud ja järgmine aasta abiellusime, ma ikka uskusin, mis te siis tuttavaks loole veel keskkoolis, kooli, seal käele tantsime koos nii palju, et käime koos kooli kokkutulekutel mõlemad esimese keskkooli kümnendas klassis akas nagu väljendubki, see asi susisema ja siis tulime Pedasse, vedas ka veel neli aastat ja viiendal enne üks aasta enne lõpetamist abiellusime. Teie saite tuttas hiljemaks. 20 aastat hiljem oli maailm kõvasti tunud, nii filmid kui muusika, kui inimesed lauludesse oli tulnud kõvasti testi juurde, seisti sõdade vastu muretseti tuleviku pärast ja näiteks ansambel kriilens kliivooder või Vaival rahva süüdistada kriideksitaks seda, lao seda ansambleid Crydensid. Ja siis ansambel grilens. Erry vajuval tuli välja lauluga väel Moon Rising sõnad umbes sellised, ma näen halba kuud täna tõusmas. Ma näen musta tulevikku saabumas, ma näen orkaane ja plahvatusi, inimesed, kas te olete selleks kõigeks valmis? Vot sellised lood hakkasid tulema möödunud sajandi seitsmekümnendail aastal aastatel, siis tähendab kriidens kliivoodrumi vaibal ja väärmuul Rising. Pöörame uue lehekülje meie stsenaariumis musi, mis mul siin laua peal lebab uus lehekülg ja see näitab, et tulemas on rubriik kull Randevu kirjaga. Proua Ireene Keila kandis, palun mängida kuulsad Edward riigi solvegi laulu. Millises esituses jättis ta meie valida. No valisime siis Norra omaenda omaaegse üllatus laulja isse kurdieebol selleks esitajaks tema üheksakümnendatel aastatel tegi kohut tähelennu ja laulis ka äärmiselt hästi või äärmiselt ilusasti sisse ka solvegi laulu, kuulame siis sisse Kurgjemmo ja solvegi laul. Aasta on 1991. Härra Jaan Türilt palub üht oma lemmiklugu mängida. Aga soov on, soov on tal pisut eriline selles mõttes, et see lugu meil nii väga levinud ei ole, kuigi paljud teda teavad aeg-ajalt ikka on ka lauldud. Kuid hästi populaarne on lugu Lätis ja muidugi Venemaal. See on hällilaul kesktelevisiooni 1981. aasta seitsmeosalises telefilmis pealkirjaga pikk tee düünides. Paljud kindlasti mäletavad seda filmi ja härra Jaan palus laulu otse filmist. Ma otsisin, otsisin ja otsisin ja nüüd ta siis tulel originaalne laul otse filmi ja lindi pealt. Enne tahan öelda seda, et vene keeles seda üleliidulisel ekraanil laulis seda laulu Valentina Tali, sina läti keeles. Aga filmis peaosalist Mart daat kehastanud Riia kunstiteatri näitlejanna Lillida osoolina. Helilooja noh, me kõik teame vist juba Raimonds Pauls ja selle laulu sõnad, mida me nüüd kuulame, selle hällilaulusõnad on pärit 1900 kahekümnendaist aastaist 1920 Läti poetess, sild Vardi aspaazi all. Mardi aspaasia, originaalpealkiri oli kilgi jõulud, Kilk seisab ahju taga, elab kilgi jõulud ja laulu sisu on muidugi lõpmata kurb. Ema laulab haigele lapsele, kuula, kilk laulab, pojake, pojake, aga ära küsi minu käest leiba, ega piima. Meil ei ole süüa aga selle asemel vaatame, kui ilus on kuu, mis aknast paistab ja kui kaunid on tähed, mis säravad. Me võime sinuga nende juurde sõita, pojake tule nüüd aga mu sülle ja püüa magama jääda. Originaalne salvestis otse filmist ja laulab meile lätlanna Liliita osoolina. See oli siis hällilaul filmist pikk tee düünides. Aasta on 1981. Ei, ta ei lindi. Tee nad ka ja kus ta mees, see ratas. Meenest. Head kuulajad, meil on ka töövõite, oleme ikka otsinud vanu kadunud laule nagu Georg Otsa Indoneesia või Anu Antoni 10 väikest sõrme. Ja täna on üks leitud laulmul meile pakkuda. Härra Herbert Tallinast leidis oma koduses fonoteegis makilintide hulgas Kalmer Tennosaare laulu kalkuta kanges. Ma ütleksin omalt poolt, et tõesti unustatud ja kadunud laul mulle algul isegi ei tulnud meelde, et Kalmer oleks seda lugu kunagi laulnud, aga tuli välja, et on. Kvaliteet pole küll suurem asi, aga kuulata saab ja me peame seda kindlasti tegema, sest ikka ju meie oma mehe kadunud maailmakuulus lugu on leitud. Kalku takk hanges ja Kalmer Tennosaar. See lugu kalkuuta, kanges on hästi kuulus paljude orkestrite lauljate poolt sisse lauldud ja sisse mängitud originaali tõi välja ja laulis populaarseks saksa kuulus tähtsam Viggo, tori Nonii Vikotooriaani ja tema laulis seda pisut teistsuguse sisuga, teiste sõnadega tema meenutav tuntud turismilinnu seoses oma pruutide nimedega. Iga linn meenutab talle imeilusat tütarlast, kes sinna maha jäi. Nüüd tulebki siis originaal Vikotooriaani kalkuutalykt kanges 1960. aasta populaarseim estraadilaul Saksamaal ja mitmetes teistes Euroopa riikides ka populaarsete laulude hulgas, kaasa arvatud Põhjamaades, Soomes ja Rootsis. Ja mulle meenub, et meie Tallinna kümnendas keskkoolis, kus ma käisin, olime siis klassiekskursioonil, ma ei tea, umbes nii, kaheksandas klassis Mavis käisin tol ajal ja me sõitsime mööda Eestit ringi ja ekskursioonibussis meie klass seda laulu üheskoos ka laulis kalku taganges. Nüüd tuleb siis originaalmeister Viggo Tori Jaani ja kalkuda liikt kanges. Aasta on 1960. No püüame jätkata sama rõõmsas tujus, kui see oli eelmises laulus, kui Vigotoriaanile jäid maha üks tüdruk Amsterdamis ja teine Pariisis ja kolmas kangese kaldal kalkutas ja nii edasi, aga eks selline see elu 1900 kuuekümnendatel aastatel oli ja püüame siis olla saates sama rõõmsad edasi, kuigi me astume nüüd järsku 10 aastat korraga, oleme 1900 seitsmekümnendais ja loodame, et need õnnelikud päevad ikka jätkuvad ja armastuse lauludes on ikka see õnn ja rõõm sees. Ja just seda soovivad meile ka nüüd kaks tolleaegsed solisti üsna noored veel. Ja selleks solistideks on karisti tammik ja Jaak Joala, Kristi tammik ja Jaak Joala kahekesi koos laulavad. Ega neil väga palju Ta ei olnud, aga üks on praegu meil siin plaadimasina peal valmis ja kuulame seda siis õnnelikud päevad on laulu nimi ja esinevad Kristi tammik ja Jaak Joala. Aasta on 1970. Seega. Kes piiski avatest, Eyre kes läks laevaga toimega sooja seisma, said uue, väike. Aitäh, et meid kuulasite, kui saatus lubab, kohtume järgmisel nädalal jälle. Laupäeval 17 null viis. Kirjutage ja helistage meile ikka, oleme otsinud kadunud laule, otsime edasi. Kalmer Tennosaare, Suku sukkujagafiorientaal on veel leidmata. Kalkuuta kangelase juba leidsime ja mitmed teised laulud, Georg Otsa Indoneesia ja nii edasi. See lugu on küll olemas soome keeles, kuid eestikeelne variant on kadunud. Kui kellelgi on, andke palun teada. Lõpulugu nagu ikka, instrumentaalne ja täna meenutasime kultusfilmi pikk tee düünides siis olgu selle filmi nimilugu, meie saate lõpulooks Raimonds Pauls ja läti keeles Ilways selskaapas on loo nimeks, noh, seesama pikk tee düünides siis ilgais, selles kaapas. Muide, lool on ka sõnad kirjutatud ja need sõnad on umbes sellised, väga palju pikad pikk-pikk, laul on see aga tähtsamad sõnad on sellised, kõikjal sajab vihma. Kui sul täna miski ei õnnestu, siis oota, looda homsele. Homme uks avaneb, kindlasti. Kuulame siis seda ilusat lugu, helilooja on Raimonds Pauls. Lugupeetud kuulajad, kõike head meile kõigile.